Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 10.09.2019, Tartu 3-18-2216 Rein Läti kaebus Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaani 26.09.2018. a otsuse, 24.10.2018. a otsuse nr 2-20/SV/21865-1 ja õppeprorektori 12.11.2018. a otsuse nr 2-23.17/P2/22196-1 tühistamiseks ning Tartu Ülikooli kohustamiseks teha uus otsus Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsus Rein Läti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Rein Lätt Vastustaja Tartu Ülikool
RESOLUTSIOON
1.Jätta Rein Läti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsus muutmata.
2.Jätta Rein Läti poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.10.2019 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R. Lätt esitas 18.09.2018 Tartu Ülikooli (TÜ) sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaanile avalduse, milles ta palus end vabastada eksternina magistritöö eest õppetasu maksmisest, kuna ta on varasemalt semestritasuna kogu magistriõppe, s.h magistritöö eest tasunud.
2.TÜ sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaan otsustas 26.09.2018 R. Läti avaldust mitte rahuldada. 10.10.2018. a täiendava selgituse kohaselt on eksternõpe olemuselt tasuline õpe ning asjaolu, et R. Lätt on õppeteenuste eest varasemalt tasunud, ei ole igal järgmisel aastal
õppetasust vabastamise aluseks. Õppetasust vabastamine kokku 7 aastal ei ole olnud piisav, et motiveerida R. Lätti magistritööd valmis kirjutama.
3.R. Lätt esitas 17.10.2018 TÜ sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaanile apellatsiooni, milles ta palus tühistada õppeprodekaani 26.09.2018. a otsus ja teha uus otsus, millega ta vabastada eksternina magistritöö eest õppetasu maksmisest õppeaastal 2018/2019. R. Lätt leidis, et kuna ta on varasemalt magistritöö eest õppetasu maksnud, siis on põhjendamatu nõuda sama asja eest teistkordset maksmist. R. Läti väitel makstud tasu eest ei ole ta teenust saanud, mis on erandlik asjaolu, mille alusel tuleks õppetasu nõudmisest loobuda. R. Lätile ei ole teada antud, et senine praktika võib muutuda. R. Lätt märkis, et kaalutlusotsus peab olema kooskõlas õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.
4.TÜ sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaan jättis 24.10.2018. a otsusega nr 2-20/SV/21865-1 R. Läti apellatsiooni rahuldamata. Otsuse kohaselt on eksternõpe tasuline, seetõttu ei saa eksternil olla õiguspärast ootust, et ta igakordselt eksterniks arvamise avalduse esitamisel vabastatakse õppetasu maksmise kohustusest. Tegemist ei saa olla ka usalduse kaitsele tuginemisega. Õppetasu maksmisest vabastamine ei ole toonud kaasa oodatud eesmärki, milleks on magistritöö kaitsmisele jõudmine.
5.R. Lätt esitas 30.10.2018 TÜ õppeprorektorile apellatsiooni, milles ta palus tühistada õppeprodekaani 24.10.2018. a otsus. R. Lätt leidis, et õiguspärase ootuse arvestamata jätmine otsuse tegemisel on õigusvastane. R. Läti arvates otsusest ei nähtu, et oleks kaalutud argumente selle kohta, kas motivatsiooni puudutav küsimus on asjakohane ning isegi kui on, siis miks see kaalub üles argumendi, et magistritöö eest on juba ühe korra makstud. Ka ei selgu, kas ja kuidas on testitud proportsionaalsuse etappe – kohasus, vajalikkus, mõõdukus. R. Läti väitel õppetasu maksmisest vabastamise keeldumise lubamatust toetab Riigikohtu praktika haldusakti korduva andmise kohta.
6.TÜ õppeprorektor jättis 12.11.2018. a otsusega nr 2-23.17/P2/22196-1 R. Läti apellatsiooni rahuldamata. Otsuse kohaselt on õppetasu maksmise kohustusest vabastamata jätmisel õppeprodekaan teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Asjaolu, et R. Lätt on õppeteenuste eest varasemalt tasunud, ei ole iseenesest igal järgmisel aastal õppetasust vabastamise aluseks.
7.R. Lätt esitas 26.11.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 29.11.2018 kaebuse täienduse. Kaebaja palus tühistada TÜ sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaani 26.09.2018. a otsus, 24.10.2018. a otsus nr 2-20/SV/21865-1 ja õppeprorektori 12.11.2018. a otsus nr 2-23.17/P2/22196-1 ning kohustada TÜ-d tegema uue otsuse. Kaebuse põhjendused: Kaebaja väitel ei selgu otsustest, kas tema peamisi argumente kaaluti ja kui kaaluti, siis miks neid ei arvestatud. Kaebaja leidis, et otsused ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg-le 2 ja § 4 lg-le 2 ning ei ole HMS § 54 kohaselt õiguspärased. Kaebaja arvates võib asja uuel läbivaatamisel olla õiguspäraseks lahenduseks see, kui otsuses teatatakse mõistlik tähtaeg, mille möödumisel ei ole enam õigust õppetasu maksmisest vabastamisele.
8.Tartu Halduskohus võttis 21.02.2019. a otsusega haldusasja juurde TÜ nõukogu 24.04.2017. a määrusega nr 2 vastu võetud „Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord tasemeõppes (Kord)“ (resolutsiooni p 1); jättis R. Läti kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) TÜ tegevus on kooskõlas HMS § 3 lg 2 ja § 4 lg 2 sätetega. TÜ tegevuses ei esine diskretsioonivigu, tuginetud on asjakohastele kaalutlustele ning lähtutud on otsuste tegemisel proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõttest. Samuti on otsustest HMS § 56 lg-st 3 tulenevalt nähtavad kaalutlused, millest haldusorgan lähtus.
2) Eksternil lasub üldjuhul kohustus tasuda õppetasu. Kuigi TÜ-l puudus ka varasematel aastatel kohustus kaebajat õppetasu maksmisest vabastada, vabastati kaebaja magistritöö eest õppetasu maksmisest kokku 7-l aastal, kuid kaebaja jättis igal aastal magistritöö kaitsmisele esitamata (tl-d 6, 9, 25). Usutav on, et TÜ planeeris kaebaja juhendamise jaoks igal aastal ressurssi, eelkõige juhendava õppejõu ajalist ressurssi (tl 25). Õppetasust vabastamine ei motiveerinud kaebajat magistritööd kaitsmisele esitama ning vastustaja otsustas õiguspäraselt, et kaebaja õppetasust vabastamine ei ole enam põhjendatud. Kaebaja ei saanud eeldada soodustuse kohaldamist varasemate aastate halduspraktikast tulenevalt, kuna aastatega on faktilised asjaolud muutunud, s.t kaebaja on üha rohkem aastaid jätnud magistritöö kaitsmisele esitamata ega ole senini ülikooli lõpetanud. Kuna kaebaja ei ole olnud motiveeritud magistritööd kaitsmisele esitama, siis ei ole põhjendatud TÜ-l tema jaoks jätkuvalt õppetasuvabalt ressurssi planeerida. TÜ on huvitatud, et kaebaja lõpetaks ülikooli (tl 25p), kuid kaebaja korduvalt õppetasust vabastamine ei ole selle eesmärgini viinud. Kaebaja õigusi ei ole riivatud suuremas ulatuses, kui see on TÜ eesmärgiga põhjendatav. 3) Kaebaja ei saanud eeldada, et soodustuste andmise kord kunagi ei muutu. Kuna otsuse õppetasu maksmisest vabastamiseks saab Korra p 46.1 kohaselt teha üksnes õppeprodekaan (tl 35p), ei saanud kaebaja õigustatud ootus tugineda TÜ õigusteaduskonna õppekorralduse spetsialisti L. Leesiku 28.02.2017. a e-kirjale (tl 32), mis saadeti kaebajale 28.02.2017, kuid otsus õppetasust vabastamata jätmise kohta tehti oluliselt hiljem, s.o 26.09.2018 (tl 6p). Kaebajale ei ole otsustusõigusega isiku poolt selget lubadust antud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.R. Lätt esitas 21.03.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Aastaarvu muutumine ei ole asjaolu muutus, mis võimaldaks ette teatamata halduspraktikat muuta. Seda eriti olukorras, kus TÜ töötaja oli kaebajale aasta varem teatanud, et magistritöö eest ei pea õppetasu maksma. TÜ töötaja kiri on tõend olemasolevast halduspraktikast. Asja uuel läbivaatamisel võib õiguspäraseks lahenduseks olla see, kui teatatakse mõistlik tähtaeg, mille möödumisel ei ole enam õigust õppetasu maksmisest vabastamisele. Sellist võimalust ei ole TÜ otsuse tegemisel kaalunud. Samuti ei ole TÜ ega kohus kaalunud õppetasust osalise vabastamise võimalust. Seega ei kaalunud TÜ, kas eesmärgi võib saavutada kaebaja jaoks ilmselgelt vähem koormavate abinõudega ning kohus jättis selle otsuse õiguspärasust oluliselt mõjutava asjaolu hindamata.
10.TÜ esitas 11.04.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebaja ei saa eeldada õppetasu vabastuse soodustuse kohaldamist varasemate aastate halduspraktikast tulenevalt, kuna aastatega on faktilised asjaolud muutunud, s.t kaebaja on üha rohkem aastaid jätnud magistritöö kaitsmisele esitamata ega ole senini ülikooli lõpetanud. Kuna kaebaja ei ole varasemalt olnud motiveeritud magistritööd kaitsmisele esitama, siis ei ole põhjendatud vastustajal tema jaoks jätkuvalt õppetasuvabalt ressurssi planeerida. Õppetasust osalise vabastuse küsimus ei olnud halduskohtu menetluses arutusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et R. Läti apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Kohtuvaidlus hõlmab küsimust, kas TÜ poolt oli õiguspärane õppeaastal 2018/2019 kaebaja kui eksterni mittevabastamine magistritöö eest õppetasu maksmisest. Halduskohus
jättis kaebuse rahuldamata, leides, et õppeprodekaani 29.06.2018. a otsus, 24.10.2018. a otsus ja õppeprorektori 12.11.2018. a otsus on HMS § 54 mõttes õiguspärased, s.t otsused on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebuses esitatakse mõneti samased väited, mis esitati ka kaebuses halduskohtule ning millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Korra p 29 järgi maksab ekstern õppetasu ülikooli ja eksterni vahel sõlmitud õppekulude hüvitamise lepingu alusel. Kaebaja sõlmis TÜ-ga õppekulude hüvitamise lepingu (tl 26-26p), mille kohaselt TÜ arvas R. Läti eksterniks magistriõppe õppekavale 2018/2019 õppeaastaks (p 3.1) ning kaebaja võttis eksternina kohustuse maksta õppetasu (vt lepingu p 4.1 ja IV osa). Seega pidi kaebaja, lähtudes Korra ja õppekulude hüvitamise lepingu regulatsioonist, selgelt teadvustama endale TÜ-ga lepingu sõlmimise järel, et tal on eksternina 2018/2019 õppeaastal kohustus maksta õppetasu magistritöö eest.
14.Korra p 46.1 kohaselt isiku avalduse või õppeprodekaani nõudmisel isiku põhjendatud avalduse alusel võib õppeprodekaan oma korraldusega vabastada eksterni osaliselt või täielikult kaitstava lõputöö või sooritatava lõpueksami eest õppetasu maksmisest ning vähendada praktika eest makstavat õppetasu 30 protsendini ainepunktide maksumusest. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohus saab haldusorgani kaalutlusruumi sekkuda üksnes juhul, kui haldusorgan on teinud kaalutlusvea, s.h jätnud olulisi asjaolusid arvesse võtmata, võtnud arvesse lubamatuid asjaolusid või väärtustanud asjakohaseid huve meelevaldselt. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani asemel (RKHK 30.05.2019. a otsus nr 3-17-563, p 12).
15.Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et TÜ õppeprodekaani pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses ekstern õppetasu maksmisest vabastada (Korra p 46.1). Vastustaja põhjendas kaebajale, miks teda ei vabastatud õppeaastal 2018/2019 magistritöö eest õppetasu maksmisest. Seejuures omistas TÜ selgelt tähtsuse ja kaalu asjaolule, et kaebaja ei ole senini magistritööd kaitsmisele esitanud, kuigi varasemal 7 aastal on kaebaja olnud magistritöö eest õppetasu maksmisest vabastatud. Ringkonnakohtu hinnangul on aluseks võetud kaalutlused asjakohased ja piisavad. Vastustaja on kaalutlusõigust otsustamisel piisavalt korrektselt teostanud (HMS § 4 lg 2).
16.Ringkonnakohtu hinnangul eelnevatel õppeaastatel magistritöö eest õppetasu maksmise kohustusest vabastamise näol erandi tegemist ei saa kaebaja käsitleda kui püsivat ja muutumatut olukorda. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus otsuses (p 22) õigesti, et aastatega on faktilised asjaolud muutunud, s.t kaebaja on üha rohkem aastaid jätnud magistritöö kaitsmisele esitamata ning ei ole senini ülikooli lõpetanud. Eeltoodust on kaebaja ilmselgelt teadlik. Ringkonnakohtu hinnangul puudus kaebajal põhjus eeldada, et TÜ jätkab ka järjekordsel uuel õppeaastal magistritöö eest kaebaja õppetasu maksmisest vabastamist. Eeltoodut ei väära ka kaebaja viide TÜ töötaja L. Leesiku 28.02.2017. a e-kirjale (tl 32). Nagu halduskohus otsuses (p 24) asjakohaselt märkis, kuna otsuse õppetasu maksmisest vabastamiseks saab Korra p 46.1 kohaselt teha üksnes õppeprodekaan, ei saanud kaebaja õigustatud ootus tugineda L. Leesiku e-kirjale. Käesoleval juhul ei ole kaebajale otsustusõigusega isiku poolt selget lubadust antud.
17.Kaebaja 18.09.2018. a taotlusest (tl 4) nähtuvalt soovis kaebaja magistritöö eest õppetasu maksmisest vabastamist täies ulatuses. TÜ jättis kaebaja avalduse õppetasu maksmisest vabastamiseks täielikult rahuldamata. TÜ-l puudus kohustus ja vajadus põhjendada õppetasu maksmisest osaliselt mittevabastamist. Sellekohast taotlust ei ole kaebaja TÜ-le esitanud. Kaebuses halduskohtule kaebaja sellekohast etteheidet TÜ-le ka ei esitanud. Kohus ei pea lahendama hüpoteetilisi vaidlusi. Seega on põhjendamatu kaebaja apellatsioonkaebuse etteheide, et TÜ ega halduskohus ei kaalunud õppetasust osalise vabastamise võimalust.
18.Kuna halduskohus jättis põhjendatult kaebuse rahuldamata nii TÜ otsuste tühistamisnõude kui ka kohustamisnõude osas, siis ei ole ringkonnakohtul vaja analüüsida apellatsioonkaebuse väidet, et asja uuel läbivaatamisel võib õiguspäraseks lahenduseks olla see, kui teatatakse mõistlik tähtaeg, mille möödumisel ei ole enam õigust õppetasu maksmisest vabastamisele.
19.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus R. Läti apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.