Rein Läti kaebus Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaani 26.09.2018 otsuse, 24.10.2018 otsuse nr 2-20/SV/21865-1 ja õppeprorektori 12.11.2018 otsuse nr 2-23.17/P2/22196-1 tühistamiseks ning Tartu Ülikooli kohustamiseks teha uus otsus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Rein Lätt;
Resolutsioon
Vastustaja – Tartu Ülikool
1.Võtta haldusasja juurde Tartu Ülikooli nõukogu 24.04.2017 määrusega nr 2 vastu võetud „Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord tasemeõppes“.
2.Jätta Rein Läti kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 25.03.2019 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
1.Rein Lätt esitas 18.09.2018 Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaanile avalduse vabastada ta eksternina magistritöö eest õppetasu maksmisest, kuna ta on varasemalt semestritasuna kogu magistriõppe, sh magistritöö eest tasunud (tl 4).
2.Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaan otsustas 26.09.2018 kaebaja avaldust mitte rahuldada (tl 6p). 10.10.2018 edastati kaebajale täiendav selgitus seoses 26.09.2018 otsusega (tl 6). Selgituse kohaselt on eksternõpe oma olemuselt tasuline õpe. Asjaolu, et Rein Lätt on õppeteenuste eest varasemalt tasunud, ei ole igal järgmisel aastal õppetasust vabastamise aluseks. Rein Läti poolt viidatud varasem makse on ülikoolile laekunud 2011. aasta kevadel. Alates 2011. aasta sügisest on Rein Lätt olnud igal aastal vormistatud eksternina ning teda on kokku seitsmel aastal vabastatud magistritöö eest õppetasu tasumisest. Õppetasust vabastamine ei ole olnud piisav, et motiveerida teda oma magistritööd valmis kirjutama.
3.Kaebaja esitas 17.10.2018 Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaanile apellatsiooni 26.09.2018 otsuse peale (tl 7). Rein Lätt põhjendab, et õppetasust vabastamine on kaalutlusotsus isiku avalduse alusel. Ekstern peab maksma reaalselt saadud teenuste eest ainepunkti põhiselt. Kuna varasemalt on ülikoolile magistritöö eest õppetasu makstud, siis on põhjendamatu nõuda sama asja eest teistkordset maksmist. Makstud tasu eest ei ole teenust saadud. See on erandlik asjaolu, mille alusel tuleks õppetasu nõudmisest loobuda. Ei saa nõustuda, et õppetasu maksmisest ei vabastata seetõttu, et maksmisest vabastamise korral pole tekkinud motivatsiooni magistritöö valmis kirjutada. Jääb arusaamatuks, kuidas saab magistritöö eest, mille eest on juba makstud, uuesti õppetasu küsimine motivatsiooni suurendada. Kaalutlusotsus peab muu hulgas olema kooskõlas õiguskindluse, õiguspärase ootuse ning proportsionaalsuse põhimõttega. Kui sama küsimust tuleb aja jooksul sama isiku suhtes otsustada korduvalt ning lahendid on erinevad, vaatamata sellele, et õiguslik ja faktiline olukord pole muutunud, viitab see kaalutlusveale. Praktika muutmine isikule ebasoodsas suunas peab tuginema põhjendatud vajadusele, olema põhjendatud ja motiveeritud. Ülikool on korduvalt teinud otsuse vabastada kaebaja eksternina magistritöö eest õppetasu maksmisest. Kaebajale ei ole teada antud, et senine praktika võib muutuda. Isegi juhul, kui lugeda motivatsiooni argument asjakohaseks, ei kaalu see proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt üles argumenti, et magistritöö eest, mille eest on juba makstud, ei peaks teist korda maksma. Ammugi ei saa see üles kaaluda tekkinud õiguspärast ootust kui õiguse üldpõhimõtet.
4.Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaan 24.10.2018 otsuses nr 2-20/SV/21865-1 jättis kaebaja apellatsiooni rahuldamata (tl 9). Otsuse kohaselt ei anna apellatsioonis toodud põhjendused alust 26.09.2018 otsuse muutmiseks. Kuna eksternõpe on tasuline, siis ei saa eksternil olla õiguspärast ootust, et ta igakordselt eksterniks arvamise avalduse esitamisel vabastatakse õppetasu maksmise kohustusest. Tegemist ei saa olla ka usalduse kaitsele tuginemisega. Rein Lätti on kokku seitsmel õppeaastal vabastatud magistritöö eest õppetasu maksmisest. Õppetasu maksmisest vabastamine ei ole toonud kaasa oodatud eesmärki, milleks on magistritöö kaitsmisele jõudmine.
5.Kaebaja esitas 30.10.2018 Tartu Ülikooli õppeprorektorile apellatsiooni Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaani 24.10.2018 otsuse nr 2-20/SV/21865-1 peale (tl 11-12). Rein Lätt põhjendab, et tekkinud õiguspärase ootuse arvestamata jätmine otsuse tegemisel on õigusvastane. Apellatsiooniotsusest ei nähtu, et üldse oleks kaalutud argumente selle kohta, kas motivatsiooni puudutav küsimus on asjakohane ja isegi kui on, siis mille põhjal on leitud, et see kaalub üles argumendi, et magistritöö eest on juba ühe korra makstud. Ei selgu, kas ja kuidas on testitud proportsionaalsuse kõiki etappe.
6.Tartu Ülikooli õppeprorektor 12.11.2018 otsuses nr 2-23.17/P2/22196-1 jättis kaebaja apellatsiooni rahuldamata (tl 14). Otsuse kohaselt on õppetasu maksmise kohustusest vabastamata jätmisel õppeprodekaan teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt.
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 26.11.2018 kaebuse (tl 1-2), mida täiendas 29.11.2018 avalduses (tl 21), Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaani 26.09.2018 otsuse, 24.10.2018 otsuse nr 2-20/SV/21865-1 ja Tartu Ülikooli õppeprorektori 12.11.2018 otsuse nr 2-23.17/P2/22196-1 tühistamiseks ning Tartu Ülikooli kohustamiseks teha kaebaja 18.09.2018 taotluse alusel uus otsus.
8.Tartu Halduskohus võttis 03.12.2018 määruses Rein Läti kaebuse menetlusse (tl 23).
9.Vastustaja esitas 03.01.2019 kohtule vastuse kaebusele (tl 25).
10.Tartu Halduskohtu 08.01.2019 määrusega otsustati vaadata haldusasi läbi kirjalikus menetluses, määrati täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamise tähtajad ning teatati kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg (tl 29).
11.Kaebaja esitas kohtule 15.01.2019 täiendava tõendi (tl 30-32).
KAEBAJA VÄITED
12.Otsustest ei selgu, kas kaebaja peamisi argumente kaaluti ja kui kaaluti, siis miks neid ei arvestatud. Otsused ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg-le 2, mille kohaselt peab haldusakt olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, ning § 4 lg-le 2, mis sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Seega ei ole otsused HMS § 54 kohaselt õiguspärased.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
13.Vastustaja palub kaebus rahuldamata jätta. Kaebaja on eelnevatel õppeaastatel vabastatud õppetasu maksmisest magistritöö kaitsmise eest 30 EAP ulatuses. Kokku on kaebaja eelnevalt vabastust taotlenud seitsmel õppeaastal. Kaebajaga sõlmitud õppekulude hüvitamise lepingu nr 2-33.1/SV/9205 (eksternleping) p-de 3.2 ja 3.3 järgi on vastustaja kohustatud võimaldama eksternil täita õppekava eksterniks arvamise avalduses kokku lepitud mahus, samuti on vastustaja kohustatud korraldama õppetöö. Eksterniks arvamisega on kaebaja täitnud vastustaja juures õppekoha. See tähendab, et vastustaja on õppeaastaks planeerinud kaebaja juhendamise jaoks ressurssi – ennekõike õppejõu ajalist ressurssi. Kuna vastustaja tegutseb piiratud ressursi tingimustes, siis tähendab kaebaja poolt magistritöö kaitsmata jätmine seda, et vastustajal on planeeritud ressurss jäänud kasutamata. Kaebaja asemel oleks saanud lõputöö kaitsta teine ekstern või üliõpilane. Kaebaja on täitnud eksterni õppekoha seitsmel õppeaastal järjest ja igal õppeaastal on ta jätnud lõputöö kaitsmisele esitamata. Õppetasu maksmise kohustusest vabastamine ei ole siiani kaebajat motiveerinud lõputööd kaitsma. Kui õppetööga seonduvate teenuste eest tuleb reaalselt tasuda, siis motiveerib see ka õppijat omalt poolt tegema pingutuse. Vastustaja on huvitatud sellest, et kaebaja kaitseks lõputöö ja lõpetaks ülikooli. 26.09.2018 sõlmitud eksternlepinguga võttis kaebaja endale kohustuse tasuda õppetasu. Asjaolu, et kaebaja on õppetasust eelnevalt olnud vabastatud, ei loo õiguspärast ootust saada vabastust järgnevatel õppeaastatel.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
14.Esmalt, kohus võtab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 3 ja § 62 lg 2 alusel haldusasja juurde Tartu Ülikooli nõukogu 24.04.2017 määrusega nr 2 vastu võetud „Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord tasemeõppes“ (Õppekulude kord) (tl 33-36), millele mõlemad menetlusosalised oma avaldustes viitavad.
15.Vaidlus seisneb selles, kas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaani 26.09.2018 otsus, 24.10.2018 otsus nr 2-20/SV/21865-1 ja õppeprorektori 12.11.2018 otsus nr 2-23.17/P2/22196-1 on õiguspärased. Eelkõige, kas haldusaktid on kooskõlas proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõttega ning kas vastustaja on õiguspäraselt teostanud kaalutlusõigust.
16.Õppekulude korra p 29 kohaselt maksab ekstern õppetasu ülikooli ja eksterni vahel sõlmitud õppekulude hüvitamise lepingu alusel vastavalt avaldusel märgitud ja õppeinfosüsteemis registreeritud õppeainete mahule ainepunkti hinna alusel (tl 34p). Kaebaja on 25.09.2018
allkirjastanud eksternlepingu, mille p-de 7 ja 8 kohaselt tasub ekstern õppetasu ainepunkti hinna alusel ning õppetasu 2018/2019. õppeaastal on 50,00 eurot ühe ainepunkti kohta. Sama lepingu p 9 kohaselt maksab ekstern õppetasu vastavalt eksterniks arvamise avalduses märgitud ja õppeinfosüsteemis registreeritud õppeainete, praktika, lõputöö ja/või lõpueksami mahule. Kui ekstern registreerub semestri või õppeaasta jooksul õppeainetele suuremas mahus, kui ta avalduses märkis, kohustub ta maksma täiendavalt õppetasu tegelikult registreeritud ja eksterniks arvamise avalduses märgitud ainepunktide vahe ulatuses (tl 26p). Seega puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et üldjuhul ning eksternlepingust tulenevalt lasub eksternil kohustus tasuda õppetasu. Kaebaja märgib ka ise, et ekstern peab maksma reaalselt saadud teenuse eest ainepunkti põhiselt (tl 1p).
17.Kaebaja hinnangul esinevad aga erandlikud asjaolud, mistõttu tulnuks ta 18.09.2018 avalduse alusel vabastada eksternina magistritöö eest õppetasu maksmisest, kuna ta on varasemalt semestritasuna kogu magistriõppe, sh magistritöö eest tasunud (tl 4).
18.Õppekulude korra p 46.1 kohaselt võib õppeprodekaan oma korraldusega isiku avalduse või õppeprodekaani nõudmisel isiku põhjendatud avalduse alusel vabastada eksterni osaliselt või täielikult kaitstava lõputöö või sooritatava lõpueksami eest õppetasu maksmisest ning vähendada praktika eest makstavat õppetasu 30 protsendini ainepunktide maksumusest (tl 35p). Seega on õppeprodekaanile antud HMS § 4 lg 1 mõttes kaalutlusõigus otsustada, kas isik õppetasu maksmisest vabastada või mitte.
19.Nagu ka kaebaja viitab (tl 2), siis HMS § 3 lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtu hinnangul on vastustaja tegevus kooskõlas eelnimetatud sätetega, tema tegevuses ei esine diskretsioonivigu, ta on tuginenud asjakohastele kaalutlustele ning lähtunud otsuste tegemisel proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõttest. Samuti on otsustest HMS § 56 lg-st 3 tulenevalt nähtavad kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud, s.t nii kaebajal kui ka kohtul on võimalik kaalutlusi kontrollida.
20.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et ta ei ole 2011. aastal Tartu Ülikoolile makstud õppetasu eest teenust veel saanud, kuna makstud õppetasu ei olnud mõeldud katma kaebaja kui eksterni kõiki 2011. aastale järgnevate aastate õppekulusid. Nagu juba eelpool selgitatud, siis lasub eksternil üldjuhul kohustus tasuda õppetasu. Seetõttu, kui kaebaja soovis eksternina õppetasu maksmisest vabastamist, pidi ta eraldiseisvalt esitama õppeprodekaanile vastava taotluse, millest lähtudes oli õppeprodekaanil võimalik otsustada, kas esineb alus taotluse rahuldamiseks.
21.Kuigi vastustajal puudus ka varasematel aastetel kohustus kaebajat õppetasu maksmisest vabastada, on teda magistritöö eest õppetasu maksmisest vabastatud kokku seitsmel aastal, kuid kaebaja on igal aastal jätnud magistritöö kaitsmisele esitamata (tl-d 6, 9 ja 25). Samas peab kohus usutavaks, et vastustaja on planeerinud kaebaja juhendamise jaoks igal aastal ressurssi, eelkõige juhendava õppejõu ajalist ressurssi (tl 25). Õppetasust vabastamine ei ole kaebajat motiveerinud magistritööd kaitsmisele esitama ning vastustaja on kohtu hinnangul õiguspäraselt otsustanud, et kaebaja õppetasust vabastamine ei ole enam põhjendatud.
22.Kohus nõustub Tartu Ringkonnakohtu 12.05.2015 otsuse nr 3-14-394 p-s 17 märgituga, mille kohaselt ei ole õppetasu maksmisest vabastamine reegel, vaid erand, üliõpilastele antav soodustus. Kaebaja ei saanud eeldada soodustuse kohaldamist varasemate aastate halduspraktikast tulenevalt, kuna aastatega on ka faktilised asjaolud muutunud, s.t kaebaja on üha rohkem aastaid jätnud magistritöö kaitsmisele esitamata ning ei ole senini ülikooli lõpetanud. Kuna kaebaja ei ole varasemalt olnud motiveeritud magistritööd kaitsmisele esitama, siis ei ole põhjendatud vastustajal tema jaoks jätkuvalt õppetasuvabalt ressurssi planeerida. Vastustaja kinnitusel on ta huvitatud, et
kaebaja lõpetaks ülikooli (tl 25p) ning kohtu hinnangul on selge, et kaebaja korduvalt õppetasust vabastamine ei ole eelnimetatud eesmärgini viinud. Kaebaja õigusi ei ole riivatud suuremas ulatuses, kui see on vastustaja eesmärgiga põhjendatav.
23.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.01.2012 otsuse nr 3-4-1-24-11 p-de 49 ja 50 kohaselt ehkki õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist, tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Õiguspärase ootuse põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. Samas, Riigikohtu halduskolleegiumi 02.12.2004 otsuse nr 3-4-1-20-04 p-st 14 tulenevalt ei tähenda õiguspärase ootuse põhimõte, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Seega ei saanud kaebaja eeldada, et soodustuste andmise kord kunagi ei muutu.
24.Kuna otsuse õppetasu maksmisest vabastamiseks saab Õppekulude korra p 46.1 kohaselt teha üksnes õppeprodekaan (tl 35p), ei saanud kaebaja õigustatud ootus tugineda Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppekorralduse spetsialisti Lehte Leesiku 28.02.2017 e-kirjale, mille kohaselt ei pea kaebaja magistritöö eest tasuma (tl 32). Samuti, eelkirjeldatud e-kiri saadeti kaebajale 28.02.2017 ning otsus õppetasust vabastamata jätmise kohta tehti oluliselt hiljem, s.o 26.09.2018 (tl 6p). Riigikohtu halduskolleegiumi 27.01.2010 otsuse nr 3-3-1-79-09 p-st 15 tulenevalt saanuks õiguspärane ootus tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul oli alust arvata, et seda ei muudeta. Käesoleval juhul ei ole kaebajale otsustusõigusega isiku poolt selget lubadust antud.
25.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaani 26.09.2018 otsus, 24.10.2018 otsus nr 2-20/SV/21865-1 ja õppeprorektori 12.11.2018 otsus nr 2-23.17/P2/22196-1 on HMS § 54 mõttes õiguspärased, s.t otsused on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Seetõttu jätab kohus Rein Läti kaebuse rahuldamata.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kohtule esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega menetluskulude nimekirja. Seega jäävad kaebaja kanda tema enda menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.