Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. september 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-2183
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla 30. augusti 2018. a käskkirja nr 5-2/18/832, 13. septembri 2018. a käskkirja nr 5-2/18/888 ja 16. oktoobri 2018. a vaideotsuse nr 515/18/245-2 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Matis Rüütel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. aprilli 2019. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja 30.04.2019 kinnitus.
2.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 1. aprilli 2019. a otsus asjas nr 3-18-2183 ning teha uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata.
4.Jätta menetlusosaliste haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 7. oktoobril 2019. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-18-2183 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla algatas 27.08.2018 kinnipeetava XX suhtes distsiplinaarmenetluse 01.08.2018 koostatud ettekande nr 1-18-2519 ajendil, kuna kinnipeetavat kahtlustati Tallinna Vangla kodukorra p 2.3 rikkumises (suitsetamise keeld).
2.Tallinna Vangla 30.08.2018 käskkirjaga nr 5-2/18/832 tunnistati XX süüdi Tallinna Vangla kodukorra p 2.3 rikkumises seoses suitsetamise keelu rikkumisega Tallinna Vangla territooriumil ning teda karistati noomitusega. 01.08.2018 ettekande nr 1-18-2519 kohaselt tehti XX-le kotiniini (nikotiini määramine organismis) test, mis osutus positiivseks. Positiivseks osutus ka kordustest. Kotiniini määramise kiirtesti kasutusjuhendi järgi on uriini testimisega võimalik määrata umbes 20 nikotiini metaboliiti. Kotiniin on silmapaistev nikotiini metaboliit ja akumuleerub kehas järjepideva suitsetamise tulemusel. Kotiniin on püsiv kehavedelikes ja selle poolestusaeg on ca 17 tundi ning avastamisaeg 2–3 päeva pärast suitsetamist. XX ei ole 2018. a jooksul vanglast välja liikunud, mistõttu viitab positiivne test sellele, et kinnipeetav suitsetas vangla territooriumil. Seega on isik vähemalt kolm päeva enne testi tegemist suitsetanud ning rikkunud sellega Tallinna Vangla kodukorra p-i 2.3. Positiivset tulemust kinnitab kinnipeetavalt võetud uriiniproov, mille testimisel näitas kotiniini ekspresstest positiivset tulemust. Rikkumine on vangla sisekorda ja üldist julgeolekut ohustav. Julgeoleku tagamine on vältimatult vajalik, et saavutada vangistuse täideviimise eesmärgid. Suitsetamise keelu rikkumine näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist vangla sisekorda ja vangistust reguleerivatesse õigusaktidesse. Suitsetamine võib kahjustada kaaskinnipeetavate ja ametnike tervist, kes on sunnitud viibima ruumides, kus ei tohi suitsetada. Põleva sigaretiga ringiliikumine selleks mitte ettenähtud kohtades eirab tuleohutuse nõudeid. Seega on tegemist raske distsiplinaarrikkumisega. Samas ei ole kinnipeetaval ühtegi distsiplinaarkaristust, mis oleks seotud suitsetamise keelu rikkumisega. Seega on proportsionaalne ja eesmärgipärane karistada isikut noomitusega.
3.Tallinna Vangla algatas 11.09.2018 XX suhtes distsiplinaarmenetluse 20.08.2018 koostatud ettekande nr 1-18-2956 ajendil, kuna kinnipeetavat kahtlustati Tallinna Vangla kodukorra p 2.3 rikkumises.
4.Tallinna Vangla 13.09.2018 käskkirjaga nr 5-2/18/888 tunnistati XX süüdi Tallinna Vangla kodukorra p 2.3 rikkumises seoses suitsetamise keelu rikkumisega Tallinna Vangla territooriumil ning karistati teda kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega 3-kuulise katseajaga.
2(11)
3-18-2183 20.08.2018 ettekande nr 1-18-2956 kohaselt tehti XX-le kotiniini (nikotiini määramine organismis) test, mis osutus positiivseks. Kotiniini määramise kiirtesti kasutusjuhendi järgi on uriini testimisega võimalik määrata umbes 20 nikotiini metaboliiti. Kotiniin on silmapaistev nikotiini metaboliit ja akumuleerub kehas järjepideva suitsetamise tulemusel. Kotiniin on püsiv kehavedelikes ja selle poolestusaeg on ca 17 tundi ning avastamisaeg 2–3 päeva pärast suitsetamist. XX ei ole 2018. a jooksul vanglast välja liikunud, mistõttu viitab positiivne test sellele, et kinnipeetav suitsetas vangla territooriumil. Seega on XX vähemalt kolm päeva enne testi tegemist suitsetanud ning sellega rikkunud Tallinna Vangla kodukorra p-i 2.3. Positiivset tulemust kinnitab kinnipeetavalt võetud uriiniproov, mille testimisel näitas kotiniini ekspresstest positiivset tulemust. Rikkumine on vangla sisekorda ja üldist julgeolekut ohustav. Julgeoleku tagamine on vältimatult vajalik, et saavutada vangistuse täideviimise eesmärgid. Suitsetamise keelu rikkumine näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist vangla sisekorda ja vangistust reguleerivatesse õigusaktidesse. Suitsetamine võib kahjustada kaaskinnipeetavate ja ametnike tervist, kes on sunnitud viibima ruumides, kus ei tohi suitsetada. Põleva sigaretiga ringiliikumine selleks mitte ettenähtud kohtades eirab tuleohutuse nõudeid. Seega on tegemist raske distsiplinaarrikkumisega. Kinnipeetaval on üks distsiplinaarkaristus, mis on seotud suitsetamise keelu rikkumisega. Seega on proportsionaalne ja eesmärgipärane karistada isikut kartserisse paigutamisega kolmeks ööpäevaks 3-kuulise katseajaga.
5.XX esitas Tallinna Vanglale 25.09.2018 vaide, milles taotles 30.08.2018 käskkirja nr 52/18/832 ja 13.09.2018 käskkirja nr 5-2/18/888 kehtetuks tunnistamist.
6.Tallinna Vangla 16.10.2018 vaideotsusega nr 5-15/18/245-2 jäeti vaie rahuldamata. Kehtiv õigus ei sätesta üheselt, kui kiiresti tuleb menetluse alustamisest kinnipeetavat teavitada (vangistusseaduse (VangS) § 64 lg 2; haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 p 3). Distsiplinaarrikkumisest teavitatakse kinnipeetavat kohe. Kotiniini testi tulemus oli isikule kohe teada ning ta nõudis ka vereproovi võtmist. Kinnipeetav oli teadlik, et testi tulemuste kohta koostatakse ettekanne. Järelikult oli talle arusaadav, et tõenäoliselt algatatavas distsiplinaarmenetluses võidakse teda süüdistada vangla territooriumil suitsetamises. Aeg, mis jääb testi tulemuste ja asjaomase dokumentatsiooni koostamise vahele, oli mõistlik. Distsiplinaarmenetlused viidi läbi ühe kuu jooksul. 30.08.2018 koostatud distsiplinaarmenetluse käskkirja puudutavas asjas oli kinnipeetaval aega selgituste andmiseks kaks päeva ja vastuväidete esitamiseks üks päev. Teises distsiplinaarasjas olid tähtajad vastavalt üks päev selgituste ja üks päev vastuväidete esitamiseks. Need tähtajad olid piisavad. XX ei ole esitanud ühtegi dokumenti selgituste või vastuväidetega menetluse ajal ega selle järel, vaid esitas need alles vaidemenetluses. XX-le anti koopia igast menetlusdokumendist ning pakuti selgituste esitamise võimalusi, mida kinnipeetav ei kasutanud. Positiivsed testid tõendavad, et XX on vähemalt kolm päeva enne testi tegemist suitsetanud. Kotiniini testide kasutusjuhendi kohaselt annavad need tulemuse, mille usaldusväärsus on 98% ning testid ei anna positiivset tulemust passiivse suitsetamise korral. Täiendav kontroll vereproovide või ekspertiisi kaudu oleks vanglale ebamõistlikult kulukas ning välistaks võimaluse menetleda distsiplinaarasju ettenähtud tähtaja jooksul. Testi tulemus on piisav rikkumise tõendamiseks. Täiendavalt kinnitab rikkumist PP 31.08.2018 e-kiri. 3(11)
3-18-2183
7.XX esitas 20.11.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 30.08.2018 käskkirja nr 5-2/18/832, 13.09.2018 käskkirja nr 5-2/18/888 ja 16.10.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/245-2 tühistamiseks. Testriba pakendi infolehel on kirjas, et nikotiin on aine, millega puutuvad kokku kõik passiivsed ja aktiivsed suitsetajad. Samuti on testi tulemuse kinnitamiseks vaja teha uus analüüs spetsiifilisema keemilise meetodiga, mida on kaebaja taotlenud juba haldusmenetluses. Test ei ole 100% usaldusväärne, mistõttu ei saa seda kasutada. Väide, et lisaproovid on kulukad, on põhjendamatu. Eelarvevahendite puudumine ei õigusta ebaõige distsiplinaarkaristuse määramist. Samuti ei saa täiendavate testide tegemist välistada asjaolu, et isiku suhtes ei alustatud kriminaalmenetlust. Bioloogilise vedeliku võtmise aktis ei ole hinnatud uriini kogust milliliitrites. Seda ei olnud märgitud ka topsile. Ettekannetest ei nähtu, et tehti kordustestid. Kaebaja ei ole positiivseid testi tulemusi omaks võtnud. Vangla viidatud uuringud ei ole asjakohased. Esimene neist põhineb süljetesti proovidel. Samuti ei ole teada uuringute usaldusväärsus. Teise katse puhul ei ole teada periood, mille vältel katse tehti. Tallinna Vanglas tehtud katse ei ole objektiivne, sest katset teinud isikud olid vanglatöötajad. Samuti oli testi jooksul toimunud suitsetamine liialt lühiajaline. Kinnipeetavate ütlused kinnitavad, et suitsu oli IV üksuses näha järjest ca 2 nädalat. Seejärel oli 2–3 päeva paus ja siis oli jälle suitsu näha paar nädalat. Kaebaja hingas suitsu sisse ning selle tulemusena tõusis kotiniini tase organismis. Ebausutavad on väited, et mõni valvur ei ole üksuses kordagi tundnud suitsulõhna. Kaebaja sõlmis 30.01.2017 suitsetamisest loobumise motivatsiooniprogrammis osalemise kokkuleppe, mille alusel loobus suitsetamisest täielikult ajal, mil suitsetamine oli veel lubatud. Seega on ebaloogiline, et umbes üks aasta pärast suitsetamisest loobumist hakkas kaebaja taas suitsetama. Kaebajale ei antud võimalust esitada selgitusi ning tutvuda menetlusdokumentidega. Mõlemas distsiplinaarasjas oli kaebajal soov anda selgitusi, ent talle ei olnud mõistlikult aru saada, et tal on selleks võimalus. Kaebaja ei loobunud õigusest esitada vastuväiteid või taotlusi. Vastuväidete esitamiseks jäetud aeg oli ebamõistlikult lühike.
8.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kotiniini taset hinnatakse uriini kaudu, kuna tegemist on kõige paremini suitsetamist kajastava näitajaga. Kotiniini mõõtmine vereplasma alusel annab ebaõigemaid tulemusi. Tallinna Vanglal puuduvad ekspresstestid, millega oleks võimalik hinnata kotiniini taset veres, mistõttu ei oleks olnud võimalik vereproovi alusel hinnata, kas kaebaja on suitsetanud või mitte. Samas on kaebaja väitnud, et testi tulemus oli positiivne passiivse suitsetamise tõttu. Seega ei ole testiga seotud küsimused olulised, sest kaebaja võtab sisuliselt omaks positiivse tulemuse, ent välistab aktiivse suitsetamise. Kotiniini tuvastamine inimese kehavedelike abil on efektiivsem kui nikotiini tuvastamine. Passiivne suitsetamine mõjutab kotiniini taset kehavedelikes, ent oluline on passiivse suitsetamise kogus. Uuringud on tõestanud, et passiivse suitsetamise mõju on nikotiini ning kotiniini kontsentratsiooni tõstmisel inimese kehavedelikes väike. Kuna Tallinna Vanglas on suitsetamine keelatud, ei ole kaebajal võimalust olla püsivalt passiivne suitsetaja. Tubakasuits on Tallinna Vangla ruumides erandlik. Mittesuitsetajate kotiniini tase uriinis on keskmiselt 4,8 4(11)
3-18-2183 ng/ml kohta. Kuna passiivne suitsetamine mõjutab kotiniini taset uriinis vähesel määral, on kõige kõrgem mittesuitsetaja tulemus 8,4 ng/ml kohta, mis viitab tugevale passiivsele suitsetamisele. Tallinna Vanglas kasutatavad kiirtestid annavad positiivse tulemuse, kui uriinis on üle 10 ng/ml kohta kotiniini, mistõttu on välistatud, et positiivse tulemuse tingiks passiivne suitsetamine. Tallinna Vangla tegi katse Tallinna Vangla IV üksuses, kus viibis varem XX. Katsest ilmneb, et isegi intensiivne passiivne suitsetamine ühe päeva jooksul ei too kaasa kotiniini testi positiivset tulemust. Üksuse olukorda käiakse ööpäevaringselt kontrollimas vähemalt iga tunni aja tagant (vt justiitsministri määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 12 lg 1 p 5). PP on kinnitanud, et 5-kuulise perioodi jooksul (01.07.2018–06.12.2018) on ta ringkäikude ajal tundnud suitsu lõhna IV üksuses 3–4 korda. Samas kinnitas vanemvalvur KK, et 2018. a jooksul ei ole ta kordagi ringkäikudel suitsulõhna tundnud, sh WC-s ega pesuruumis. Seega ei ole usutav kaebaja väide, et suitsulõhn oli üksuses iga päev paari kuu jooksul. Elusektsiooni pesuruumi pindala oli 13,22 m2, WC pindala 7,08 m2, koridori pindala 74,34 m2 ning ruumide kõrgus 2,90 m2. Seega ei ole eluliselt usutav, et ainult passiivse suitsetamise tagajärjel on testi tulemusel uriinis üle 10 ng/ml kotiniini. Valvur tundis XX juures suitsulõhna, mistõttu ei ole usutav, et kaebaja ei suitsetanud ise. Vastasel korral pidanuks olema iga üksuses viibinud kinnipeetava juures suitsulõhn. Kotiniini testide usaldusväärsust on hinnatud 99% suuruseks (nikotiini testide usaldusväärsus 93–95%). Tallinna Vangla poolt kasutatavate kotiniini testide usaldusväärsus on 98%. Sellest tulenevalt tehakse positiivse tulemuse puhul reeglina ka kordustest. Kõrge usaldusväärsusega testide tulemuste täiendav kontrollimine ekspertiisi abil oleks vanglale ebamõistlikult kulukas ning ekspertiisi teostamise ajakulu ületaks distsiplinaarmenetluse toimetamise tähtaegasid. Sellisel juhul kaotaks kotiniini testide teostamine mõtte. XX-le on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolle, käskkirju ja menetluse algatamise teatist. Isikul oli võimalik anda oma selgitusi kogu menetluse jooksul. XX ei andnud käskkirja nr 5-2/18/832 ega käskkirja nr 5-2/18/888 menetluse jooksul märku, et ta sooviks anda selgitusi. Täiendavaid selgitusi ei antud ka vaidemenetluses. Seega ei saa selgituse andmata jätmist ette heita vanglale. Menetlusdokumentidega tutvumist on kaebaja iga dokumendi puhul kinnitanud allkirjaga.
9.Tallinna Halduskohtu 01.04.2019 otsusega rahuldati XX kaebus, tühistati Tallinna Vangla 30.08.2018 käskkiri nr 5-2/18/832, 13.09.2018 käskkiri nr 5-2/18/888 ja 16.10.2018 vaideotsus nr 5-15/18/245-2 ning mõisteti Tallinna Vanglalt XX kasuks välja menetluskulu 15 eurot. Kuigi kaebajal oli HMS § 38 lg 3 kohaselt õigus taotleda vastustajalt tõendite kogumist, puudus vanglal kohustus üksnes seetõttu teha täiendav ekspertiis. Distsiplinaarmenetluse viib läbi ja asjaolud selgitab välja vanglateenistus, mistõttu on vangla otsustada, milliste tõendite kogumine on menetluses vajalik. Vangla on täiendava ekspertiisi tegemata jätmist põhjendanud. Seega ei saa isiku taotletud konkreetse tõendi kogumata jätmine olla iseenesest õigusvastane. Samas ei ole Tallinna Vangla kodukorra p 2.3 süüline rikkumine tõendamist leidnud. Distsiplinaarmenetluste tulemusel on tuvastatud vaid see, et kaebaja andis 01.08.2018 ja 20.08.2018 positiivse kotiniini kiirtesti, mis tähendab, et kaebaja uriinis oli üle 10 ng/ml kotiniini. Üksnes positiivne kiirtest ei tõenda, et kaebaja on vangla territooriumil suitsetanud.
5(11)
3-18-2183 COT testriba (uriini kiirtest) pakendi infolehel on järgnev tekst: „Selle testi abil saate ainult esialgse vastuse. Tulemuse kinnitamiseks on vajalik analüüsi korrata spetsiifilisema keemilise meetodiga. Eelistatud tulemust kinnitav meetod on gaaskromatograafia/massspektromeetria.“ Kuna kiirtesti positiivne tulemus oli esialgne, ei olnud põhjendatud kasutada seda distsiplinaarmenetlustes tõendina. Sama kiirtesti korduvalt tegemine ei muuda positiivset tulemust usaldusväärsemaks. Pakendi infolehe kohaselt on tulemuse kinnitamiseks vajalik analüüsi korrata teist laadi meetodiga. Isegi kotiniini kiirtesti positiivse tulemuse kinnitamisel spetsiifilisema keemilise meetodiga on tõendatud üksnes see, et isiku uriinis oli kotiniini vähemalt 10 ng/ml, mitte see, et isik suitsetas vanglas. Kotiniini taset uriinis võivad mõjutada kõik tegevused, mille käigus inimene mingis vormis nikotiini manustab. Positiivne tulemus tähistab aine või selle metaboliitide olemasolu, kuid ei näita manustamisviisi (infoleht, piirangute p 4). Lisaks on infolehel märgitud, et test ei erista uimasteid ja mõningaid ravimeid. Need asjaolud on jäänud distsiplinaarmenetluses tähelepanuta. Kaebaja sõlmis 30.01.2017 suitsetamisest loobumise motivatsiooniprogrammis osalemise kokkuleppe. Seega ei ole välistatud, et kaebaja võis 2018. a augustis ja septembris kasutada nikotiini sisaldavaid vahendeid, mis on mõeldud suitsetamisest loobujatele (nätsud, plaastrid, tabletid jms). Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks kontrollinud, kas kaebaja tarvitab nikotiini sisaldavaid ravimeid või muid vahendeid, mis võisid testi tulemust mõjutada. Seega on jäetud oluline asjaolu välja selgitamata. Tähtsust ei oma, kas positiivse tulemuse võis põhjustada passiivne suitsetamine. Passiivse suitsetamise sagedust Tallinna Vangla IV üksuses 2018. a augusti ja septembri seisuga ei ole võimalik üheselt kindlaks teha. See eeldaks ülevaadet kõigist suitsetamise juhtumitest. Seega on kotiniini kiirtest problemaatiline tõend ka seetõttu, et selle kasutamisel ei ole selgelt kontrollitav, kas tulemust võis mõjutada passiivne suitsetamine. Vastustaja viidatud uuringud tehti spetsiifilistes tingimustes, mis ei sobitu vangla konteksti. Tallinna Vangla ametnike 07.12.2018 katse ei ole samuti tõendina kasutatav, kuna ei ole valdkonna spetsialistide tehtud teaduslik uuring. Seaduses ettenähtud menetlustähtaja järgimine ei õigusta ebapiisavat tõendamist. Kui suitsetamise fakt ei ole usaldusväärsel viisil tõendatav ilma distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega ületamata, ei saa pärast väidetava rikkumise toimepanemist teostatud kehavedeliku analüüsiga rikkumist tõendada. Eelneva tõttu puudus alus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks. Kaebajale koostati 27.08.2018 ja 11.09.2018 teatised distsiplinaarmenetluse algatamise kohta ning selgitati, et tal on õigus anda distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi. Teatistes oli võimalik vastav soov märkida. Kaebaja ei märkinud oma eelistust, vaid kinnitas üksnes seda, et on teadlik distsiplinaarmenetluse algatamisest. Tallinna Vangla 30.08.2018 käskkirjaga lõppenud distsiplinaarmenetluses oli kinnipeetaval aega selgitusi anda kaks päeva ning üks päev vastuväidete esitamiseks. Tallinna Vangla 13.09.2018 käskkirjaga lõppenud distsiplinaarmenetluses oli kinnipeetaval aega selgitusi anda üks päev ning üks päev vastuväidete esitamiseks. Kaebaja ei esitanud distsiplinaarmenetluste kestel ühtegi kirjalikku selgitust ega taotlenud menetlusdokumentidega tutvumiseks pikema tähtaja andmist. Kaebaja ei ole kohtumenetluse kestel välja toonud ühtegi konkreetset põhjust, miks tal ei olnud võimalik 1–2 päeva jooksul oma selgitusi ja vastuväiteid esitada. Seega puudub alus pidada selgituste ja vastuväidete esitamiseks ette nähtud aega liialt lühikeseks. Kui kinnipeetav ei ole töö või õppimisega hõivatud, ei ole nimetatud tähtaeg ebamõistlikult lühike, eriti kui distsiplinaarmenetluste käigus koostatud dokumendid ei ole mahukad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6(11)
3-18-2183
10.Tallinna Vangla esitas 02.05.2019 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 01.04.2019 otsuse ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus on jätnud kõrvale mitmed Tallinna Vangla esitatud tõendid: passiivsete suitsetajate uuringud haiglas ja kooliõpilaste puhul, kelle kodus suitsetatakse, ning vangla enda toimetatud katse. Halduskohus ei ole selgitanud, milles seisneb konteksti erinevus. Lisaks ei muuda erinev kontekst võrreldamatuteks analoogseid katseid, kus hinnatakse kotiniini taseme tõusu passiivse suitsetamise tulemusena. Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt ja kogumis. Piisav ei ole väide, et Tallinna Vangla teostatud katse on sobimatu, sest seda ei ole toimetanud spetsialistid. Puudub põhjendus, milline spetsialist tohib katset korraldada ning millised on tingimused, millele spetsialist peab vastama. Nimetatud katse sarnaneb enim aset leidnud olukorraga, kuna katses kasutati samu ruume, kus rikkumine aset leidis. Lähtuti kinnipeetavatelt saadud informatsioonist juhtumi detailide kohta ning samadest intervallidest, mille jooksul sündmused toimusid. Väär on halduskohtu seisukoht, et tuvastamaks, kas passiivne suitsetamine on mõjutanud kotiniini testi tulemust, on vajalik tuvastada kõik Tallinna Vangla IV üksuses aset leidnud suitsetamised ning suitsetamise sagedus 2018. a augustis ja septembris. Kotiniini avastamisaeg on 2–3 päeva. Seega oleks oluline tuvastada 2–3 päeva enne kotiniini testi tegemist aset leidnud suitsetamised IV üksuses. Keskmise suitsetaja kotiniini sisaldus uriinis on 888 ng/ml ja mittesuitsetajal 4,8 ng/ml. Eeldusel, et 3 päeva jooksul on kotiniin uriinist tuvastatav, väheneb kotiniini sisaldus uurinis keskmiselt 296 ng/ml päevas, st ühe tunni jooksul 12,33 ng/ml. Isegi, kui kaebaja oleks olnud intensiivne passiivne suitsetaja, oli ajaline intervall testi tegemise ja suitsetamise vahel piisav, et passiivne suitsetamine ei annaks positiivset tulemust. Lisaks ei ole XX enda sõnul viibinud suitsetamise juures. Kui vanglas tehtud passiivse suitsetamise katse tulemusel positiivset tulemust ei saadud, ei ole eluliselt usutav, et XX kotiniini test oli positiivne muul põhjusel kui suitsetamine (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2016 otsus asjas nr 315-1732, p 13). Täiendava, spetsiifilisema keemilise meetodiga test annaks täpsema tulemuse ning parema ülevaate, millal isik suitsetas, kuid see ei muuda asjaolu, et teostatud kotiniini test on tõend, mis tuvastab, et XX kehavedelikes oli üle testi piirväärtuse kotiniini. Kuna XX ei olnud aasta jooksul Tallinna Vangla territooriumilt välja liikunud, välistas see võimaluse, et kotiniini sattus kehavedelikesse muul viisil kui vangla territooriumil. Lisaks on vanemvalvur PP tundnud XX juures suitsulõhna. Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses ega halduskohtus tuginenud asjaolule, et ta oleks tarvitanud ravimeid, mis võivad kaasa tuua positiivse kotiniini testi tulemuse (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2016 otsus asjas nr 3-15-1732, p 12). On üldteada, et suitsetamisest loobumise ravi kestab maksimaalselt 12 nädalat. Suitsetamine on Tallinna Vangla territooriumil keelatud alates 01.10.2017, mistõttu on isikutel, kes ei ole aasta jooksul Tallinna Vanglast välja liikunud, lõpetatud nikotiiniravi hiljemalt 01.01.2018. Korduvravi on olnud põhjendatud vaid juhul, kui isik on viibinud vanglast väljas, suitsetanud ning tõepoolest seda vajab. Eelneva tõttu ei saanud XX tarbida ravimeid, mis tingivad uriinis kotiniini taseme tõusu (vt ka Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja 30.04.2019 kinnitus).
11.XX palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohus on õigesti jätnud kõrvale Tallinna Vanglas korraldatud katse tulemused. Katse oleks pidanud kestma 2–3 nädalat ja suitsetamine oleks pidanud olema pidev (eelkõige WC-s ja pesuruumis). Seega ei vasta katse samadele tingimustele. Kaebaja oli WC-s samal ajal, kui teised kinnipeetavad seal suitsetasid. 7(11)
3-18-2183 Kiirtesti infolehel on märgitud, et testi tulemuse tõendamiseks tuleb teha spetsiifiline keemiline protseduur. Ükski kiirtest ei ole 100% usaldusväärne (vt ka Tallinna Halduskohtu 15.02.2019 otsus asjas nr 3-18-2159; 23.05.2019 otsus asjas nr 3-18-2056). Kaebajale ei ole teada, millised tooted sisaldavad kotiniini, mistõttu ei saa kindel olla, et ta ei manustanud seda muul viisil enda teadmata. Samuti loobus kaebaja vabatahtlikult suitsetamisest 9 kuud enne vanglas suitsetamise keelamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
12.Apellatsioonkaebusele on lisatud Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja 30.04.2019 kinnitus (tl 97). Ringkonnakohus järeldab, et apellant soovib dokumendi asja materjalide juurde lisamist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 185 lg 1 ja § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.
13.Tõend tuleb võtta asja materjalide juurde. Esitatud tõendiga soovib apellant tõendada, et XX ei ole tarvitanud ravimeid, mis võisid sisaldada kotiniini ning seega ei saanud aine sattuda kaebaja organismi muul moel kui suitsetamise tagajärjel. Tõendi esitamine apellatsioonimenetluses on lubatav, sest küsimus kotiniini sisaldavate ravimite võimaliku tarvitamise kohta esitati alles halduskohtu otsuses. Tõendi esitamine ei põhjusta haldusasja lahendamise venimist. Hinnangu tõendile annab ringkonnakohus asja sisulise läbivaatamise käigus. II
14.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus selgitab järgmist.
15.Kaebajale heidetakse ette Tallinna Vangla kodukorra p 2.3 rikkumist, mille kohaselt on vangla territooriumil suitsetamine keelatud. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks tuli vanglal kindlaks teha, et isik suitsetas Tallinna Vangla territooriumil. Vastustaja hinnangul kinnitavad distsiplinaarsüüteo toimepanemist eelkõige kotiniini kiirtest, Tallinna Vangla poolt tehtud katse ning vanglaametnike ütlused.
16.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kotiniini kiirtesti ei saanud toimetatud distsiplinaarmenetluses tõendina kasutada (vt ka HMS § 38 lg 2; VangS § 11 lg 1). Ringkonnakohus selgitas 12.04.2018 otsuse asjas nr 3-17-960 p-s 12, et uurimispõhimõtte kohaselt peab haldusorgan omal algatusel välja selgitama asjas tähtsust omavad asjaolud, sh koguma nende kohta tõendeid eesmärgiga teha õiguspärane otsus (HMS § 6). Koormava haldusakti andmisel või toimingu tegemisel peab reeglina haldusorgan tõendama, et haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks vajalikud faktilised eeldused on täidetud (HKMS § 59 lg 1, vt ka Riigikohtu 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-62-14, p 16 ja seal viidatud lahendid), kuigi mingi asjaolu tõendatuks lugemiseks ei pea selles olema 100% kindel. HMS ei määratle uurimispõhimõtte täpsemat ulatust, kuid arvestada tuleb tõendite kogumise efektiivsuse ja eesmärgipärasusega (HMS § 5 lg 2), proportsionaalsuse põhimõttega (HMS § 3 lg 2) ning õigusaktidest tulenevate piirangutega (nt riigisaladuse või isikuandmete kaitse reeglid). 8(11)
3-18-2183 Uurimispõhimõtte ja sellega seotud haldusorgani tõendamiskoormuse ulatus sõltub ka näiteks haldusorgani otsusega isikule kaasnevate tagajärgede raskusest (vrd Riigikohtu 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-62-14, p-d 18 ja 21), haldusorganile kehtestatud menetlustähtaegade pikkusest ja kontrolli vajavate avalduste hulgast (vt Riigikohtu 27.05.2013 otsus nr 3-3-1-16-13, p 29) ning muudest konkreetse menetluse eripäradest. Lisaks tuleb arvestada, et teatud juhtudel on haldusorganil kohustus tegutseda ka olukorras, kus kõiki asjaolusid ei olegi võimalik täie kindlusega tuvastada, näiteks keskkonnamõju hindamine, avalikku korda ähvardava ohu ennetamine või haldusorganile teadvalt valeandmete esitamise tuvastamine. Sellisel juhul tuleb asjaolusid hinnata kaudsetest tõenditest, asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes (nt Riigikohtu 02.06.2010 otsus nr 3-3-1-33-10, p 12; 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-62-14, p 22). Täiendavalt peab arvesse võtma menetlusosalise kohustust esitada haldusorganile talle teada olevad ning menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid (HMS § 38 lg 3). Seega sõltub uurimiskohustuse ulatus ja haldusorganilt nõutava piisava tõendatuse määr konkreetse juhtumi asjaoludest. Tõendite kogumise viisi ja ulatuse määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1). Nii haldus- kui ka halduskohtumenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte. See tähendab, et asjaolu on võimalik tõendada kõigi lubatavate tõendiliikidega (HMS § 38 lg 2, HKMS § 56 lg 2, tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-d 251–305) ja konkreetsete tõenditega sama tõendiliigi piires (sh kaudsete tõenditega) ning ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Haldusmenetluses uurimispõhimõtte rakendamisel ning tõendite kogumisel ja hindamisel tehtud vigadele antav hinnang sõltub sellest, kas need võisid mõjutada asja sisulist otsustamist (HMS § 58). Need seisukohad on asjakohased ka praeguse asja lahendamisel.
17.Kotiniini kiirtesti pakendi infolehelt nähtub küll, et test annab üksnes esialgse vastuse ning tulemuse kinnitamiseks on vajalik rakendada spetsiifilisemat keemilist meetodit (tl 3; vt ka piirangute p-d 1–4), ent see ei tähenda, et koostoimes muude distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega ei oleks testi üldse võimalik kasutada distsiplinaarmenetluse asjaolude tõendamiseks. Seejuures on testi usaldusväärsust hinnatud 98% suuruseks, mis on piisavalt kõrge, et pidada testi tulemusi põhjendatuks. Kaebaja esimese väidetava rikkumise korral (30.08.2018 käskkiri) osutus positiivseks ka kordustest. 98% usaldusväärusega testi juures annavad need tulemused pigem kinnitust distsiplinaarsüüteo toimepanemisest. Distsiplinaarmenetluse käigus on tuvastatud, et kaebajale tehtud kiirtest näitas kotiniini sisaldust uriinis üle 10 ng/ml ning kaebaja ei olnud väljunud vangla territooriumilt. Samuti on osad vanglaametnikud tundnud kaebaja juures, tema kambris ning IV üksuses suitsulõhna (vt tl 18; tl 44; vrdl ka tl 46; vt ka PP 31.08.2018 selgitus (tl 47)). Meditsiiniosakonna juhataja on kinnitanud, et kaebaja ei ole manustanud ravimeid, mis sisaldasid kotiniini ning võisid mõjutada testi tulemusi. Seetõttu on oletuslikud kaebaja väited, et kotiniini võisid sisaldada muud ained, sh toiduained, mida kaebaja tarbis ning aine võis sattuda XX organismi juhuslikult. Kirjeldatud tõendid koostoimes positiivsete kiirtestidega on piisavad, et tõendada distsiplinaarsüüteo toimepanemist kaebaja poolt.
18.Kaebaja väited võimaliku passiivse suitsetamise kohta ei muuda eelnevat seisukohta. Vastustaja viidatud uuringutest1 ega muudest uuringutest2, mis puudutavad passiivse suitsetamise ja kotiniini taseme tõusu võrdlust organismis, ei järeldu, et passiivne suitsetamine ei mõjuta üldse kotiniini taset organismis. Vastupidi, viidatud uuringud kinnitavad, et kirjeldatud mõju on olemas. Seda on möönnud ka vangla. Praegusel juhul on aga küsimus
vt ka https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1417206/pdf/bmjcred00468-0013.pdf; https://ajph.aphapublications.org/doi/pdf/10.2105/AJPH.77.11.1435.
vt ka http://egyptianjournal.xyz/706_18.pdf; https://cebp.aacrjournals.org/content/20/5/869#.
9(11)
3-18-2183 selles, kas võimaliku passiivse suitsetamisega kokkupuutumine vanglas, kus see on pigem erandlik ning lühiajaline, saab kotiniini tase organismis muutuda selliselt, et toob kaasa positiivse kiirtesti tulemuse. Sellist tagajärge peab ringkonnakohus väheusutavaks. Vastustaja on õigesti selgitanud, et suitsetamine ning tubakasuitsus (pikaaegne ja kestev) viibimine on vanglas erandlikud. Võttes arvesse vanglas rakendatavaid jälgimis- ja julgeolekumeetodeid, on ebatõenäoline, et kinnipeetaval õnnestuks viibida tubakasuitsu sees nii pikka aega, et see tooks kaasa passiivsele suitsetamisele omased mõjud ning positiivse kiirtesti tulemuse. Eelduslikult on vanglas suitsetamise korral (arvestades, et tegemist on distsiplinaarrikkumisega) eesmärgiks teha seda võimalikult kiiresti ning vältida suitsu liigset sattumist ruumidesse. Sellest tulenevalt ei ole usutav, et sellisel lühiajalisel ja harva esineval (ning teiste eest varjatud) suitsetamisel saaks olla oluline mõju kotiniini tasemele organismis nii, et see viitaks kotiniini kiirtesti põhjal ebaõigesti suitsetamisele (vt ka Tallinna Vangla selgitused ruumide suuruse kohta, 11.01.2019 vastuse p 2.2). Samadel põhjendustel ei ole usutavad kaebaja väited, et pesuruumis ja koridoris suitsetati väga tihti (vt tl 80p; vrdl ka tl 44 ja 46). Seega ka juhul, kui samaaegselt suitsetasid teised kinnipeetavad, viitavad kiirtesti tulemused, et sigarette tarvitas ka kaebaja. Vastupidises ei veena see, et kaebaja loobus vabatahtlikult 30.01.2017 suitsetamisest.
19.Asjaolu, et kaebaja on haldusmenetluses taotlenud vereproovi ja ekspertiisi (tl 60 ja 61) teostamist, ei anna alust jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebust rahuldamata. Kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse toimepanemist kinnitasid eelnevalt kirjeldatud tõendid kogumis, mistõttu olid need piisavad rikkumise tuvastamiseks ning puudus vajadus täiendavate tõendite kogumiseks, sh ekspertiisi toimetamiseks (vrdl ka HMS § 6). Bioloogilisest vedelikust (uriinist) võetud proov on distsiplinaarrikkumise toimepanemise tõendamiseks piisavalt usaldusväärne meetod.
20.Ringkonnakohtule ei nähtu muid menetluslikke eksimusi distsiplinaarmenetluse toimetamisel. Kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokollid (vt tl 57p; tl 67p) ning teatised distsiplinaarmenetluse alustamise kohta (vt tl 59; tl 68) allkirja vastu üle antud. Kaebaja ei ole näidanud üles soovi anda distsiplinaarmenetluse käigus ütlusi või muid selgitusi ega ole palunud vastuväidete esitamise tähtaja pikendamist. Ka ei nähtu haldusasja materjalidest, et XX-le ei oleks võimaldatud soovi korral ütluste andmist (vrdl ka tl 59; tl 68).
21.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 01.04.2019 otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab XX kaebuse rahuldamata.
22.Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad XX halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Tallinna Vangla ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud esimese astme kohtus kantud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Ringkonnakohtule ei ole kaebaja ega vastustaja apellatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmise taotlusi esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
10(11)
3-18-2183
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.