Xi kaebus Tartu Vangla 20. detsembri 2018. a otsuse nr 624/9477-2 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks algatada kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril (k.a) 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Kinnipeetav X (kaebaja) esitas 26. novembril 2018 Tartu Vanglale taotluse, milles palus algatada tema avavanglasse ümberpaigutamise menetlus.
2.Tartu Vangla jättis 20. detsembri 2018. a otsusega nr 6-24/9477-2 kaebaja taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et kaebaja on julgeolekualase teabe, mis kajastub ka kaebaja riskihinnangus, alusel hinnatud põgenemisriskiga kinnipeetavaks, mistõttu ei vasta ta avavanglasse ümber paigutatava kinnipeetava tingimustele.
3.Kaebaja esitas 2. jaanuaril 2019 vaide, milles palus nimetatud otsuse ümber vaadata ja tema taotluse rahuldada. Tartu Vangla jättis 31. jaanuari 2019. a vaideotsusega nr 1-11/4-2 vaide rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 19. veebruaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamisest keeldumise otsuse ning teha vanglale ettekirjutus taotlus uuesti lahendada.
5.Tartu Halduskohus võttis 25. veebruari 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ja määras asja lahendamisele kirjalikus menetluses. Kohus uuendas 4. juuli 2019. a määrusega menetluse ja nõudis vastustajalt välja 22. märtsi ja 1. augusti 2018. a riskihindamise ankeedid ning 2016. a kaastööteatise.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja hinnangul puudub vangla seisukohtades järjepidevus. Ühel hetkel hinnatakse kaebaja põgenemisohtlikuks ja seejärel mitte, kusjuures vangla toetub hinnangutes samale julgeolekualasele teabele. Kaebajale tehti 2018. aastal kolm riskihindamist. Teises riskihindamise ankeedis kaebajal põgenemiskalduvusi ei tuvastatud. Vangla muutis pärast keelduva otsuse tegemist uuesti riskihindamise ankeeti ning käsitleb kaebajat jätkuvalt põgenemisriskiga kinnipeetavana. Kaebajal puudub võimalus vangla otsuse põhjendatust hinnata, kuna talle ei väljastata viimase riskihinnangu alusdokumenti, sest see on riigisaladuse kaitse all. Viimane riskihinnang mõjutab kaebaja võimalusi alustada avavanglasse ümberpaigutamise menetlust. Kaebaja leiab, et ta ei ole isik, kellel on turvalisusrisk „põgenemisoht“.
7.Vastustaja leiab, et kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetlus jäeti õiguspäraselt alustamata ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.Kinnipeetav ei vasta avavanglasse paigutamise kriteeriumitele, mistõttu ei ole vanglal kohustust kaaluda, kas kaebaja paigutada avavanglasse või mitte.
7.2.Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi Täitmisplaan) § 17 lg 2 p 2 kohaselt ei tohi avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda paigutatav kinnipeetav olla põgenemiskalduvustega. Vangla on hinnanud kaebaja põgenemisohtlikuks kinnipeetavaks. Seega ei saa vanglal olla ka veendumust, et kaebaja ei pane toime uut õigusrikkumist vangistusseaduse (VangS) § 20 lg 1 mõttes.
7.3.Kuna avavanglas on kontroll ja järelevalve kinnipeetavate igapäevaelu ja tegevuste üle väiksem kui kinnises vanglas ja kinnipeetaval on tulenevalt suuremast liikumisvabadusest suuremad võimalused ja ahvatlused kehtestatud korra eiramiseks, siis peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav olema piisavalt usaldusväärne. Kaebaja seda põgenemiskalduvuse tõttu ei ole.
7.4.Riskihindamise metoodikast lähtuvalt peetakse põgenemisohtlikuks mh isikuid, kelle kasutusest on viimase viie aasta jooksul leitud põgenemise planeerimisele viitavaid esemeid või kelle suhtes on vanglale laekunud teavet põgenemise kavatsusest. Seega kaebaja
põgenemisohtlikkust ei saa hinnata ainult selle järgi, kas kaebaja on kunagi mõnest kinnipidamisasutusest põgenenud või üritanud seda teha. Põgenemiskalduvuse tuvastamiseks piisab põgenemise kavandamisele viitavatest asjaoludest.
7.5.Kaebajat ei ole peetud avavanglasse paigutamise tingimustele vastavaks ka ajal, mil riskihindamise ankeedis ei olnud põgenemiskalduvust kajastatud. Ka siis puudus vanglal veendumus, et kaebaja suudaks avavanglas käituda õiguskuulekalt. Tartu Maakohus jättis
21.septembri 2018. a kohtumäärusega asjas nr 1-16-6819 kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega (elektroonilise valve kohaldamisega) vabastamata. Arvestades kaebaja varasemat elukäiku, aga ka asjaolu, et kaebaja on olnud pikaajaline narkootikumide tarvitaja, pidas kohus kaebaja käitumises toimunud muutusi liialt lühiajaliseks, et olla veendunud nende püsivuses.
7.6.Vangla arvestas esimesel riskihindamisel (22. märtsil 2018) teise haldusorgani 2016. aasta kaastööteatises kajastatud infot, mis viitas selgelt kaebaja põgenemisohule. Ka eelmises kinnipidamiskohas koostatud riskihindamise ankeedis tuvastati, et kaebaja on põgenemiskalduvustega. Kuivõrd teave põgenemisohu kohta tulenes teise haldusorgani kaastööteatest, siis jäi ametnikul selline teave märkamata ja seetõttu ei kajastunud põgenemisoht teises 2018. a riskihindamise ankeedis (1. august 2018). Vangla parandas eksimuse 2018. a detsembris läbiviidud riskihindamisel. Ühes riskihindamises tehtud eksimus ei tähenda, et sellist ohtu ei ole või et see oleks ära langenud. Ühes riskihindamise ankeedis põgenemisohu ekslik kajastamata jätmine ei tähenda, et vangla ei või hiljem eksimust parandada.
7.7.Täiendavas seisukohas märgib vangla, et isiku avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise otsustamisel ja avavanglasse ümberpaigutamise eelduste hindamisel ei lähtunud vangla üksnes riskihindamise ankeedis kajastatust. Vangla arvestas kõiki temale teadaolevaid asjaolusid. Kuivõrd puudused 1. augusti 2018. a riskihindamise ankeedis olid vanglale vaidlustatud otsuse tegemisel teada, siis võis vangla kõiki asjaolusid arvestades põgenemisohtlikkuse kriteeriumile siiski tugineda.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas vangla on õiguspäraselt jätnud rahuldamata kaebaja taotluse avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks põhjusel, et kaebaja on põgenemiskalduvusega. Kaebaja eesmärgiks on, et vangla otsustaks uuesti tema avavanglasse paigutamise küsimuse ning rahuldaks tema taotluse. Kaebaja on oma eesmärgi saavutamiseks esitanud Tartu Vangla 20. detsembri 2018. a otsuse nr 6-24/9477-2 tühistamise ning asja uueks otsustamiseks kohustamise nõuded.
9.Avavanglasse paigutamise menetlus algas kaebaja taotluse alusel, mis positiivse tulemuse korral oleks kaebaja jaoks lõppenud avavanglasse paigutamisega (haldusmenetluse seadus § 43 lg 2). Isiku kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi ja kohustusi, sest avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik senisega võrreldes teistsugusele kinnipidamisrežiimile. Avavangla kinnipidamisrežiim on kinnise vangla režiimiga võrreldes oluliselt leebem. Kohtu hinnangul on kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine seetõttu regulatiivse iseloomuga ja oma õiguslikelt tagajärgedelt sarnane kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise otsusega, mida Riigikohus on käsitlenud haldusaktina haldusmenetluse seaduse § 51 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) otsuseid asjades nr 3-3-1-76-10 ja 3-3-1-10-11). Menetluse alustamisest keeldumist, millega sisuliselt keeldutakse haldusakti andmisest tuleb käsitleda samuti haldusaktina. Sarnaselt käsitletakse kohtupraktikas ka näiteks detailplaneeringu
algatamisest keeldumist haldusaktina (vt RKHK 24. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-5107). Seetõttu on kaebaja põhjendatult esitanud tühistamis- ja kohustamisnõude.
10.Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluse otsuse tühistamine ning asja uueks otsustamiseks saatmine ei ole põhjendatud. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda endale vanglas meelepärast paigutust. Seega ei muuda vangla hinnangul ümberpaigutamise menetluse alustamisest keeldumine kaebaja olukorda ning isiku karistuse kandmine jätkub senistes tingimustes. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga osaliselt. Kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust valida enda ümberpaigutamist kinnise vangla avavanglaosakonda. Küll aga on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täitmise korral kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse (vt ka RKHK 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18). Seega on kaebajal õigus nõuetekohasele menetlusele.
11.VangS § 20 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. VangS § 20 lg-st 1 ja Täitmisplaani § 17 lg 2 p-st 2 tulenevalt on avavanglasse ümberpaigutamise üheks sisuliseks tingimuseks, et esineb piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi ehk kinnipeetav peab olema usaldusväärne. Üheks usaldusväärsust vähendavaks asjaoluks on isiku põgenemiskalduvus.
12.Tartu Vangla jättis vaidlusalusese otsusega kaebaja taotluse avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks rahuldamata. Kuigi kaebajal oli täies mahus täidetud individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevused ning puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused, leidis vangla, et kuna kaebaja on hinnatud põgenemisriskiga kinnipeetavaks, ei vasta ta avavanglasse paigutamise tingimustele. Tartu Vangla tugines riskihinnangus julgeolekualasele teabele. Kaebaja heidab omakorda vastustajale ette, et vangla ei ole riskide hindamises olnud järjepidev ning teda ei ole põhjust käsitleda jätkuvalt põgenemiskalduvusega isikuna.
12.1.Esmalt märgib kohus, et kehtiv õigus ei piira uue riskihinnangu tegemist kindla ajaga (justiitsministri 14. mail 2008. a vastu võetud määrus nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 8 lg-d 5 ja 6 (edaspidi määrus nr 21)). Riskihinnangu koostamine on iseseisev tegevus, mille tulemused kajastatakse ITK-s (määrus nr 21 § 1 lg 3 p 6 ja § 2 lg 1, § 3 lg 1). Riskihinnangu eesmärgiks on kajastada võimalikult täpselt kaebajast lähtuvaid ohte, tema senist käitumist ning planeeritavaid taasühiskonnastamist toetavaid tegevusi. Määruse nr 21 § 8 lg-d 5 ja 6 ei sätesta ammendavat loetelu uutest asjaoludest, mille korral on võimalik uus riskihinnang teha. Kohtu hinnangul on vanglal õigus koostada uus riskihinnang ka siis, kui selgub, et olemasolevas riskihinnangus on jäänud mõni asjaolu ekslikult arvestamata. Näiteks kui selgub, et asjaolusid on eelnevalt valesti hinnatud või mingit olulist asjaolu ei ole riskihindamisel arvestatud.
12.2.Kaebajale koostati aastal 2018 kolm riskihindamise ankeeti (22. märtsil 2018, 1. augustil 2018 ja 27. detsembril 2018 – vt tl-d 37-62, 77-128). 22. märtsi 2018. a riskihinnang sisaldab kaebaja suhtes turvalisusriskidena nii usalduse kaotust kui ka põgenemisohtu. 1. augustil 2018 kinnitatud riskihinnang sisaldab kaebaja suhtes turvalisusriskina usalduse kaotust. Vangla selgitas kohtumenetluses, et kuna riskihinnangu aluseks oli muu hulgas teise haldusorgani
2016. a kaastööteatisest tulenev info, siis jäi see teises riskihindamises piisava tähelepanuta. Kohtu hinnangul on vangla seisukoht, et põgenemisrisk jäi piisava tähelepanuta eelkõige seetõttu, et tegemist oli teise haldusorgani kogutud teabega, väheveenev. Tartu Vangla on tuginenud nimetatud kaastööteatisele esimeses 2018. aastal koostatud riskihindamise ankeedis. Väheusutav on, et vangla ei olnud teadlik nimetatud asjaolust teise riskihindamise koostamisel. Pealegi on 22. märtsi 2018. a ja 1. augusti 2018. a riskihindamise koostanud sama vanglaametnik. Kohus möönab, et vanglal oli õigus koostada uus riskihindamise ankeet pärast väidetava vea avastamist, kuid kolmas riskihindamise ankeet koostati alles pärast vaidlustatud keelduva otsuse tegemist ning sellele ei saanud vangla keeldumisel tugineda.
12.3.Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et 2016. a kaastööteatise alusel on kaebajat põhjendatud pidada põgenemisohtlikuks ka 2018. a lõpus. Põgenemisohule hinnangu andmisel on tegemist prognoosotsusega. Üheski riskihindamise ankeedis ega ka vaidlustatud keeldumises ei ole põgenemisohtu täpsemalt avatud. Puudub analüüs ja põhjendused selle kohta, miks kaks aastat hiljem koostatud kahes riskihindamise ankeedis on üksnes kaastööteatises kajastatud teabest võimalik jätkuvalt järeldada põgenemisohu esinemist määral, mis välistab eos isiku avavanglasse paigutamise. Kaastööteatise näol on tegemist riigisaladusega, mistõttu ei saa kohus selles kajastatud teavet kohtuotsuses detailselt kajastada. Kohus tutvus nimetatud kaastööteatisega infosüsteemi kaudu ja on seisukohal, et arvestades teatises kajastatud teabe üldist iseloomu võis see olla piisav kaebaja põgenemiskalduvuse tuvastamiseks 2016. aastal, kuid nimetatud teave ei olnud arvestades möödunud ajavahemikku enam sedavõrd aktuaalne, et kinnitaks iseseisvalt põgenemisohu säilimist ka 2018. aasta lõpus, mil otsustati kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise üle. Kohtu kahtlusi põgenemisohu olemasolu kohta süvendab vastustaja ebajärjekindel tegevus riskihindamise koostamisel. Lisaks on vangla märkinud vaidlustatud keeldumises (tl 20), et põgenemisoht kajastub kaebaja riskihindamises, mis ei saanud aga keeldumise hetkel tõele vastata. Kaebaja esitas taotluse 26. novembril 2018 ning vangla lahendas selle 20. detsembril 2018. Keeldumise ajal kehtis seega 1. augustil 2018 koostatud riskihindamise ankeet, milles kaebajat põgenemisohtlikuks ei peetud (vt tl-d 103-128).
13.Kohtumenetluses on asunud vastustaja haldusakti täiendama, asudes seisukohale, et kaebaja avavanglasse paigutamiseks ei esineks alust ka siis, kui põgenemisohtu ei esineks ning viidanud seejuures kaebajale varasemalt saadetud vastustele (tl 28). Kohus ei ole veendunud, et vastustaja lähtus nimetatud asjaolust ka keelduva otsuse tegemisel, sest selles on keeldumise alusena välja toodud üksnes põgenemisoht ning ka kohtumenetluses on vastustaja peaasjalikult tuginenud põgenemisohule.
14.Eelnevast hoolimata ei esine alust vaidlustatud haldusakti tühistamiseks. VangS § 20 lg 1 kohaselt on üheks kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise eelduseks, et kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. VangS § 20 lg 3 alusel kehtestatud Täitmisplaan § 17 lg 1 täpsustab erinevatel alustel avavanglasse paigutamise korda. Ka üksnes täitmiskava alusel avavanglasse ümberpaigutamise korral tuleb lähtuda aga VangS § 20 lg-s 1 sätestatud tähtaegadest (vt RKHK
10.aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 19 ja 20). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja karistusaja algus ja lõpp on vastavalt 29. veebruar 2016 ning 24. veebruar 2021. Taotluse esitamise hetkel ja vaidlustatud otsuse tegemise ajal ületas kaebaja ärakandmata vangistus seega 18 kuud ning ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ühte aastat. Seega ei olnud VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajaline kriteerium täidetud ning kaebajat ei oleks saanud ka teiste kriteeriumite täitmise korral avavanglasse ümber paigutada. Seega on vangla lõpptulemusena õigesti keeldunud kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamist, kuid on
tuginenud otsustamisel ebaõigele asjaolule. Kuna kaebaja ümberpaigutamine oli taotluse lahendamise hetkel VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajalise tingimuse täitmata jätmise tõttu niikuinii võimatu, siis ei esine käskkirja tühistamiseks alust (HKMS § 158 lg 2).
15.Kohus peab vajalikuks juhtida vangla tähelepanu ka sellele, et kaebajale koostatud individuaalses täitmiskavas on ekslikult märgitud kaks erinevat avavanglasse paigutamise tähtaega. Ka täitmiskavast tulenevale avavanglasse paigutamise tähtajale tuleb rakendada VangS § 20 lg-s 1 sätestatud tähtaegu (vt kohtuotsuse punkt 14).
16.Eelnevast tulenevalt tuleb kaebaja tühistamisnõue jätta rahuldamata. Kuna haldusakti tühistamiseks alust ei ole, siis jääb ka kohustamisnõue rahuldamata. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et kaebajal on võimalik esitada vanglale uus taotlus avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks, sest käesoleval hetkel ei ületa kaebaja ärakandmata vangistus enam 18 kuud ning sellel alusel ei saa vangla avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamisest enam keelduda (vt VangS § 20 lg 1).
17.Eeltoodu alusel jätab kohus täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.