Vitaly Mereminskiy kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.07.2018.a otsuse nr 15.3-3.4/555-1 ja 24.09.2018.a vaideotsuse nr 15.3-3.6/26 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Vitaly Mereminskiy, esindaja Jüri Sakkart Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Elise Suurkuusk
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15.07.2018.a otsus nr 15.3-3.4/555-1 ja 24.09.2018.a vaideotsus nr 15.3-3.6/26.
2.Jätta menetluskulud vastustaja kanda.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 550 eurot. Kulud tuleb tasuda Svetlana Mereminskajale, kontole EE72200001101610534.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.09.2019. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 15.07.2018 otsuse nr 15.3-3.4/555-1 (edaspidi vaidlustatud otsus), millega ta - tunnistas alates 19.07.2018 kehtetuks Vitaly Mereminskiy pikaajalise elaniku elamisloa; - tegi kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel; - kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse kohaselt sündis kaebaja 23.03.1989 Eestis ja on Vene Föderatsiooni kodanik. Kaebajale
anti 25.01.2000 alaline elamisluba, mis hiljem muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. Elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguslik alus on välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 ehk see, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vastustaja põhjendas seda järgmiste asjaolude ja kaalutlustega: - kaebajat on kriminaalkorras karistatud neljal korral, sh kahel korral uimastikuritegude eest, ning seitsmel korral väärteo eest. Uimastikuritegusid loetakse rasketeks kuritegudeks; - kaebaja eesti keele oskus on tasemel B2, kaebaja on 2006. aastal sooritanud põhiseaduse tundmise eksami. Pärast 2006. aastat ei ole kaebaja samme kodakondsuse saamiseks astunud; - kaebaja kodakondsus loob tema ja Vene Föderatsiooni vahel õigusliku sideme. Kaebaja emakeel on vene keel, ta on Venemaad korduvalt külastanud. Sugulasi kaebajal Venemaal ei ole. Kaebajal ei ole raske Venemaale elama asuda ja seal lõimuda; - kaebajal on põhiharidus ning tisler-puusepa (ametikool lõpetamata) ja keevitaja eriala. Kaebaja on enne vangistust töötanud; - Viru Vanglas läbi viidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks (risk ühiskonnas). Oht seisneb narkootikumide käitlemises ja mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis. Kaebaja kuriteod on toime pandud vägivallata; - kaebajal on alaealine laps (sünniaeg 28.07.2009), kes on Eesti Vabariigi kodanik. Kaebaja osaleb lapse ülalpidamises. Vangistuse ajal ei ole toimunud kohtumisi lapsega või otsest suhtlust. Lapsega saab suhelda sidevahendite teel; - kaebaja lähedased on ka ema, vanaema ja elukaaslane. Emal ja vanaemal ei ole erilist sõltuvussuhet kaebajaga. Elukaaslane pidi kaebajaga perekonda luues olema teadlik tema kuritegelikust eluviisist. Elukaaslane saab siirduda koos kaebajaga Venemaale või suhelda temaga sidevahendite teel; - kaebaja toime pandud kuriteod kaaluvad üles tema isiklikud huvid. Kaebaja kuriteod on muutunud raskemaks ja nendest saadav tulu on suurenenud. Kaebaja pani uue uimastikuriteo toime vaatamata varasemale tingimisi karistusele; - ei ole alust arvata, et kaebaja vabanedes oma kuritegelikku eluviisi muudab. Eeltoodust lähtudes leidis vastustaja, et põhjendatud on kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ja talle lahkumisettekirjutuse tegemine. Lahkumisettekirjutuse õiguslikuks aluseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg 31. Pärast vabanemist puudub kaebajal õiguslik alus Eestis viibimiseks. Lahkumisettekirjutus kuulub koheselt sundtäitmisele VSS § 72 lg 2 p 7 alusel, kuna kaebajal on kohustus Eestist lahkuda pärast vanglast vabanemist. Sissesõidukeeldu kohaldas vastustaja VSS § 74 lg 2 alusel, eraldi põhjendusi selle kohta esitatud ei ole.
2.Vitaly Mereminskiy esitas vaidlustatud otsusele vaide. PPA jättis 24.09.2018.a otsusega nr 15.3-3.6/26 vaide rahuldamata. Kaebaja väitel tehti vaideotsus kaebajale teatavaks esindaja kaudu 01.10.2018.
3.Vitaly Mereminskiy esitas 07.10.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistada. Kaebaja esitas 29.07.2019 ja 06.08.2019 täiendavad avaldused. Kaebaja esitas kokkuvõttes järgmised põhjendused. Vaidlustatud otsusele alla kirjutanud ametnikul K. Rootsil ei olnud selleks volitust. Ametniku
ametijuhendis puuduvad viited sellele, et tal oleks vastustaja esindamise õigus. Sisepädevuse rikkumine kujutab endast formaalse õigusvastasuse elementi, mis annab alust taotleda otsuse kehtetuks tunnistamist või tühistamist. Täpse volituseta ametniku poolt otsuse vastuvõtmine võis mõjutada otsuse sisu. Tegemist on kaalutlusotsusega ja teine ametnik oleks võinud jõuda vastupidistele järeldustele. Kaebaja ei väida, et otsuse tegi ebapädev haldusorgan ja otsus on tühine, vaid tugineb sisepädevuse puudumisele ja otsuse õigusvastasusele. Vastustaja on rikkunud uurimiskohustust. Vastustaja otsustus mitte käsitleda kaebaja ema ja vanaema kaebaja perekonnana ei ole õiguspärane, kuna VMS perekonnaliikme mõistet ei defineeri. Kaebaja sugulased (ema, vanaisa, vanaema, laps) on isikud, kelle õigusi haldusakt võib puudutada. Vastustaja oleks pidanud kaasama nad kolmandate isikutena ja andma neile võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Lapse õigustega arvestamata jätmine on vastuolus ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. Kaebaja sugulaste ärakuulamine oleks võinud viia teistsuguse otsuse tegemiseni. Kaebaja algatusel kuulas Rakvere Linnavalitsuse lastekaitse spetsialist ära kaebaja poja, et selgitada, millist mõju isa väljasaatmine võib lapsele tekitada. Vaidlustatud otsus on kaalutlusvigadega. Vastustaja ei ole põhjendanud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist. Ka sissesõidukeelu kohaldamine on diskretsiooniotsus ning selle võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Vastustaja on asunud vaideotsuses diskretsiooni tagantjärele teostama. Vale on väide, et kaebaja ohustas korteris olevate narkootikumide tõttu oma last, kuna laps elas sel ajal koos oma emaga. Kohtul tuleb asja lahendamisel võtta arvesse ka asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb. Kaebaja vabastati tingimisi enne tähtaega. Kohus leidis, et kaebaja on teinud vajalikud järeldused ja saab aru muutuste vajalikkusest. Kaebaja on pärast vabanemist asunud tööle ja on käitunud seadusekuulekalt. Kaebaja käitumine vanglas, vangla iseloomustused, maakohtu seisukohad karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel ning kaebaja käitumine pärast vabanemist tõendavad temast lähtuva ohtu puudumist. Isegi kui jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu, ei saa seda pidada tegelikuks.
4.Vastustaja esitas 17.12.2018 vastuse kaebusele ning 01.08.2019 ja 02.08.2019 täiendavad avaldused. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja kinnitas, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud otsus põhjendatud ning kaalutlusvigadeta, vastustaja on selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu. Vastustaja kaalutlused nähtuvad vaidlusalusest haldusaktist. Vaidlustatud otsus ei ole tühine. Selle on andnud PPA, seega pädev haldusorgan. Otsuse tegemise õigust tõesti sõnaselgelt alla kirjutanud juhtivametniku ametijuhendist ei tulene, kuid see asjaolu ei mõjutanud otsustamist. Ametnike volitused elamislubade menetlemisel on reguleeritud teabehaldus- ja menetlusosakonna põhimäärusega, mille p 7.6.1 kohaselt kuulub migratsioonibüroo välismaalastetalituse põhiülesannete hulka elamislubade andmise ja pikendamise taotluste menetlemine, elamislubade eesmärgipärase kasutamise üle järelkontrolli läbiviimine ning elamislubade kehtetuks tunnistamise menetluste läbiviimine. Menetlust võivad läbi viia kõik välismaalastetalituse ametnikud. K. Roots kuulus välismaalastetalitlusse ning oli migratsioonijärelevalve juhtivametnik, tal oli pädevus, teadmised ja oskused elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust läbi viia ning otsuseid vastu võtta.
Vastustaja väitis algselt, et volitused antakse teenistujale PPA siseses elektroonilises keskkonnas ning vaidlustatud otsusele alla kirjutanud ametnikul olid need olemas. Hiljem selgitas vastustaja, et ametnikul siiski KontoR keskkonnas volitusi ei olnud. K. Rootsi koostatud otsus kooskõlastati K. Heinlaidiga, kes oli otsuse koostamise hetkel välismaalastetalituse juhtivmenetleja. Kaebaja elamisloa tunnistas andmebaasis kehtetuks K. Heinlaid. Elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse koostamisega ei muutu isiku elamisluba automaatselt kehtetuks. Elamisloa peab tunnistama kehtetuks ka PPA andmebaasis, misjärel kaotab elamisluba faktiliselt kehtivuse. Volitused tunnistada elamisluba andmebaasis kehtetuks antakse keskkonnas KontoR. K. Rootsil puudus KontoR keskkonna kohaselt õigus tunnistada elamislubasid kehtetuks andmebaasis, kuid eelnimetatud volitus oli olemas K. Heinlaidil. Kaebaja kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Seda näitab asjaolu, et kaebaja on pannud toime grupiviisilise narkokuriteo, mille raames kaebaja omastas, vedas ja andis edasi suures koguses narkootilist ainet. Kaebajast lähtuv oht narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemisel on reaalne ehk tõenäoline. Kaebajal on kaks kehtivat kriminaalkaristust narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemise eest. Kuigi kaebaja vabastati esimese karistuse kandmisest tingimisi, pani ta katseajal toime uue narkootikumidega seotud kuriteo. Vastustaja hinnangul ei ole usutav, et kaebaja enam uusi kuritegusid toime ei pane. Vaideotsus on küll ebatäpne selle osas, et kaebaja laps elas temaga koos, see aga ei tähenda, et külmikus võibki amfetamiini hoida ja et see ühiskonda ei ohusta. Kaebaja õiguste riivet seoses suhetega ema, vanaisa, vanaema ja pojaga on vaidlustatud otsuses põhjalikult analüüsitud. Otsuses on käsitletud kaebaja perekonnaeluga seonduvat ja sidemeid Eestiga ning leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub need üles. Uimastikuritegusid toime pannud isikut tuleb igal juhul käsitada ohuna avalikule korrale. Auto joobes juhtimised ja narkokuritegu viitavad teadlikule normide eiramisele ning hoolimatusele nii enda kui kaasinimeste elu ja turvalisuse suhtes. See, et kaebaja ei nõustu vastustaja järeldustega tõendite hindamisel, ei tähenda, et haldusakt on ilmselgelt õigusvastane. Vaidlustatud otsuses kajastatud kaalutlused on ühtlasi aluseks sellele, et lahkumisettekirjutuse täitmise tähtaeg jäeti määramata. Vastustaja ei teostanud diskretsiooni vaideotsuses. Kaebaja on olnud vabaduses alates 2019. a veebruari lõpust ja ei ole toime pannud uusi kuritegusid. Kui kohus leiab, et kaebaja ei kujuta enam tegelikku ohtu, siis endiselt on põhjendatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine kaebajast lähtuva piisavalt tõsise ohu tõttu ilma lahkumisettekirjutuse koostamise ja sissesõidukeelu kohaldamiseta.
Kohtu seisukoht Sisepädevus
5.Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist eeskätt põhjusel, et otsusele alla kirjutanud ametnikul puudus õigus vastustaja nimel tegutseda. Pooltel ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud otsuse on teinud pädev haldusorgan ehk PPA. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lg 2 sätestab, et haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Erisätteid vastustaja nimel tegutsemise õigust omavate ametnike kohta praegusel juhul õigusaktides ei ole.
Riigikohus selgitas 24.04.2018.a määruses kohtuasjas 3-17-725 (p 20), et kui haldusakti on pädeva haldusorgani nimel alla kirjutanud ametnik, kellel puudub selleks haldusorgani poolt antud volitus, siis on tegemist menetlusveaga, mille esinemisel tuleb HMS § 58 alusel hinnata, kas vastav rikkumine mõjutas asja otsustamist.
6.Vaidlustatud otsuse tegi PPA teabehaldus- ja menetlusosakonna migratsioonibüroo välismaalastetalituse migratsioonijärelevalve juhtivametnik K. Roots. Vastustaja väitel tulenes vaidlustatud otsuse teinud ametniku volitus välismaalastetalitusele kui struktuuriüksusele pandud ülesannetest ning struktuuriüksuse ülesannete täitmise raames võisid haldusakte anda kõik selle struktuuriüksuse ametnikud. Teabehaldus- ja menetlusosakonna põhimääruse p 7.6.1 ja 7.6.11 järgi kuulusid tõepoolest välismaalastetalituse ülesannete hulka elamislubade kehtetuks tunnistamise menetluste läbiviimine ja isikute Eesti Vabariigist väljasaatmise korraldamine. Haldusorgani sisese töökorralduse, sh sisepädevuse jaotuse üle otsustab eelkõige haldusorgan ise ning õigusaktid selles osas mingeid selgeid või üheseid nõudeid ei kehtesta. Sageli määratletakse ametniku volitused ametijuhendis. Vaideotsuse põhjal oli K. Rootsi ametijuhendiks „Migratsioonijärelevalve juhtivametniku ametijuhend (põhitöö nr 3A8 kohtuesindaja)“. Vastustaja möönis, et sõnaselgelt vaidlustatud otsuse tegemise volitust ametijuhendis ette nähtud ei ole. Ametijuhendi põhjal oli K. Rootsi põhiülesanne tõepoolest PPA esindamine kohtus välismaalaste kinnipidamisega seotud asjades. Samas märgib kohus, et ametijuhendi p 3.16 kohaselt täitis ametnik vajadusel ja pädevuse olemasolul ka teisi büroo põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
7.Kohtu hinnangul on esimeseks otsustajaks selle üle, kas ametnikul olid haldusakti andmiseks vajalikud volitused, siiski haldusorgan ise. Keelatud ei ole anda ametnikule volitusi muul viisil kui ametijuhendis. Ka ametijuhendi puhul puudub vajadus loetleda selles kõiki võimalikke otsustusi ja nendeks tehtavaid toiminguid eraldi. Kohtuasja materjalide hulgas on neli ametijuhendit - migratsioonibüroo juhataja, välismaalastetalituse juht, migratsioonijärelevalve juhtivametik ja migratsioonijärelevalve juhtivametik (kohtuesindaja). Nende kõigi algusosas on lühidalt ja üldsõnaliselt märgitud vastutusvaldkond ning ametijuhendi p 5.8 öeldud, et isikul on õigus vastu võtta otsuseid oma pädevuse piires. Üheski neist ei ole selge sõnaga sätestatud, milliste haldusaktide andmise õigus ametnikul täpsemalt on. Kohus peab seda arvestades usutavaks, et sisepädevuse nii-öelda vaikimisi omistamine vastava struktuuriüksuse ametnikele oli vastustaja töökorralduses võimalik. Ametnikele sel viisil volituste andmist ei saa küll pidada selgelt läbi mõelduks ja korrektselt dokumenteerituks, kuid seda ei saa samastada olukorraga, kus ametnik tegutses omavoliliselt, sellekohast pädevust või volitusi omamata. Kohus märgib, et nõustuda ei saa vastustaja arutlusega, mille järgi otsuse kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta tegi K. Heinlaid, kuna tema tegi andmebaasi sellekohase kande. Elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta tuleb anda haldusakt ning elamisluba kaotab kehtivuse selle haldusakti kehtima hakkamise (praegusel juhul kätte toimetamise) hetkest.
8.Kohtul puudub vajadus üheselt kindlaks teha, kas K. Rootsil oli vaidlustatud otsuse tegemiseks vajalik sisepädevus, kuna sisepädevuse puudumine ei annaks alust otsuse tühistamiseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 järgi võib haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Praegusel juhul
näitab vastustaja tegevus, et asja lahendamine teise ametniku poolt ei oleks tehtud otsust muutnud. Esiteks on vaidlustatud otsuse alusel tehtud andmebaasis kanne kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta ning selle tegi teine ametnik, juhtivmenetleja K. Heinlaid. Tegemist oli ühega kahest ametnikust, kellel üldse oli õigus andmebaasis sellekohaseid kandeid teha. Ei ole usutav, et juhtivametniku staatuses K. Heinlaid ei märganud seda, et haldusakti vormistas pädevust mitte omav ametnik. Teiseks esitas kaebaja vaidlustatud otsusele vaide ning PPA jättis selle rahuldamata. Vaideotsuse tegi juhtivmenetleja J. Seliste, kelle pädevust ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud. Vaideotsuse kohaselt kontrollis selle teinud isik vaidlustatud otsuse õiguspärasust ja otstarbekust ning leidis, et haldusakt on õiguspärane. Kokkuvõttes puudub põhjus tühistada vaidlustatud otsus sisepädevuse puudumise tõttu. Elamisluba
9.Kaebaja tugines ka vaidlustatud otsuse muudele puudustele. Kaebaja nimetas kaebuses, et - vastustaja ei ole pidanud kaebaja pereliikmeteks ning ei ole menetlusse kaasanud ja ära kuulanud tema ema, vanaisa, vanaema ja alaealist last. Eriti oleks tulnud anda lapsele õigus avaldada oma arvamus teda puudutavas menetluses; - puuduvad kaalutlused, miks jättis vastustaja määramata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja; - vastustaja eksis faktis, et kaebaja laps elas koos kaebajaga ajal, mil kaebaja hoidis kodus uimasteid. Haldusmenetluses tugines kaebaja ka sellele, et ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ega julgeolekule, temast tulenev oht on minimaalne (vt vaidlustatud otsuse p 7). Kohus tõi 05.07.2019.a määruses välja, et kaebaja ei ole kaebuses esitanud vastuväiteid vastustaja kaalutlustele, millest lähtuvalt vastustaja leidis, et kaebaja kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid on esitanud sellekohased seisukohad haldusmenetluses. Kohus selgitas, et lähtub asja lahendamisel sellest, et kaebaja jäi nende seisukohtade juurde ka kohtumenetluses ning kui see ei ole nii, siis tuleb kaebajal teatada, millistele haldusmenetluses esitatud seisukohtadele ta tugineb või ei tugine. Kaebaja teatas seepeale, et tema hinnangul tuleb kaebaja ohtlikkuse hindamisel arvesse võtta ka pärast vaidlustatud otsuse tegemist ilmnenud asjaolusid ning need tõendavad kaebajast lähtuva ohu puudumist. Kohus mõistab kokkuvõttes kaebajat nii, et kaebaja tugineb sellele, et tema ohtlikkust ei ole õigesti hinnatud, sh vaidlustatud otsuse tegemise ajal teada olnud asjaolude alusel. Nii on kaebajat mõistnud ka vastustaja, kuna ta esitas põhjendusi kaebaja ohtlikkuse ja selle hindamise kohta.
10.VMS § 241 lg 1 p 2 alusel võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 3 kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel eeltoodud alusel välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
VMS ei selgita välismaalase perekonnaliikme mõistet. VSS § 29 lg 4 alusel loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine.
11.Pikaajaliste elanikega seonduvat reguleerib ka Euroopa Liidu õigus - nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (edaspidi direktiiv). Direktiivi art 9 lg 3 sätestab, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks artikli 12 tähenduses. Direktiivi art 9 lg 7 ütleb, et kui pikaajalise elaniku staatuse tühistamine või kaotamine ei too kaasa riigist lahkumist, lubab liikmesriik asjaomasel isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Direktiivi art 12 reguleerib seda, millistel tingimustel võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata. Art 12 lg 1 alusel võib seda teha üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Art 12 lg 3 kohaselt tuleb seejuures arvestada järgmiste teguritega: a) elamise kestus tema territooriumil, b) asjaomase isiku vanus, c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks, d) sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga. Riigikohus on selgitanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema „reaalne ja piisavalt tõsine“, kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (Riigikohtu lahend 3-3-1-2-16 p 14). Elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ja ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
12.Vastustaja hinnangul saab kaebajast lähtuvat ohtu pidada reaalseks ja piisavalt tõsiseks seetõttu, et kaebaja on kahel korral toime pannud uimastikuriteo, kaebaja kuriteod on ajas muutunud raskemaks ja teise uimastikuriteo pani kaebaja toime ajal, mil ta oli tingimisi vabastatud karistuse kandmisest esimese uimastikuriteo eest. See näitab, et kaebaja võib raskeid kuritegusid toime panna ka edaspidi (vaidlustatud otsuse lk 7). Kohtule esitatud avalduses märkis vastustaja, et kuigi kaebajat karistati kohtu poolt juba varasemalt vangistusega, mille kandmisest ta tingimisi vabastati, ei teinud kaebaja enda jaoks vastavaid järeldusi õiguskuulekale käitumisele pöördumiseks ning pani toime uue narkootikumidega seotud kuriteo. Selle eest mõisteti kaebajale karistuseks reaalne vangistus ning pöörati täitmisele ka varasema kohtuotsusega mõistetud vangistus. Vastustaja käsitlus kaebaja kuritegude toimepanemisest ja nende eest karistuste määramisest ei ole õige. Kaebaja tunnistati Pärnu Maakohtu 13.06.2016.a otsusega kohtuasjas 1-16-4068 (jõustus 30.06.2016) süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 järgi ehk narkootilise või
psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupis. Talle mõisteti karistuseks vangistus 3 aastat 6 kuud 27 päeva, mis jäetakse tingimisi täitmisele pööramata, kui kaebaja ei pane 4 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kaebajat süüdistati selles, et ta 15.05.2015 valdas ja andis edasi suures koguses narkootilist ainet. Kaebaja tunnistati Viru Maakohtu 09.05.2017.a otsusega kohtuasjas 1-16-9077 süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ehk narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupis ja korduvalt. Talle mõisteti karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. Kohus moodustas liitkaristuse eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistusega ja luges kergema karistuse kaetuks raskemaga. Kaebaja lõplikuks karistuseks jäi 3 aastat 6 kuud 27 päeva vangistust. Kaebajat süüdistati selles, et ta grupis teiste kohtu all olnud isikutega ajavahemikul 01.01.2015-24.04.2016 korduvalt omandas suures koguses narkootilisi aineid, valdas neid, vedas ja andis edasi, pakendas ümber väiksemateks kogusteks, tarvitas narkootilisi aineid ise, turustas kolmandatele isikutele, vahendas (andis edasi) narkootikumide müügist saadud raha. Kaebajalt konfiskeeriti 600 eurot ja mõisteti välja kriminaaltulu 2 000 eurot. Eeltoodu näitab, et mõlemas kohtuotsuses käsitletud teod pani kaebaja toime sama ajavahemiku, 01.01.2015-24.04.2016 jooksul. Esimene otsus hõlmas üht tegu - narkootikumide üleandmist 15.05.2015. Teises käsitleti kaebaja korduvaid tegevusi narkootikumide käitlemisel pikema perioodi jooksul. Esimese otsuse kuulutamise, ammugi jõustumise ajal olid kaebaja teises otsuses käsitletud teod juba toime pandud. Tegemist ei olnud olukorraga, kus varasem karistus pööratakse täitmisele, kuna isik paneb katseaja jooksul toime uue kuriteo. Kaebajale moodustati liitkaristus põhjusel, et pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastati, et kaebaja on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo (KarS § 65 lg 1, 3). Kohtu hinnangul tähendab eeltoodu, et kuigi kaebaja kohta on seoses uimastikuritegudega tehtud kaks süüdimõistvat kohtuotsust, oleks neid tegusid tulnud käsitleda ühe tegude kogumina. Kaebajale ei saa ette heita seda, et ta on kuritarvitanud usaldust, mida riik näitas tema suhtes üles tingimisi vangistuse ja katseaja määramisega. Kaebaja ei ole pannud uut kuritegu toime katseajal.
13.Kohus ei pea kohasteks kaalutlusteks arvestamist kaebaja varasemate, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kustunud kriminaalkaristuste ja kaebaja väärteokaristustega. Esiteks on vaieldav, kas kustunud kriminaal- või väärteokaristusi saab üldse elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses arvesse võtta. Kohtu hinnangul tuleb reegliks pidada seda, et karistamise fakt ei tohi isikut saata kogu elu ehk kustunud karistuste arvestamine lubatud ei ole. Vastustajal oleks tulnud põhjendada, miks oli kustunud karistustele tuginemine praegusel juhul vajalik ja proportsionaalne. Teiseks ei ole vastustaja käsitlenud kaebaja kustunud kriminaalkaristusi igakülgselt. VMS § 241 lg 3 järgi oli vastustajal kohustus kaaluda kaebaja õigusrikkumiste raskust või laadi. Vastustaja üksnes märgib, et esimene neist karistustest määrati kaebajale 11.12.2009 varguse eest (rahatrahv 172,24 eurot) ja teine 21.12.2010 mootorsõiduki joobes juhtimise eest (tingimisi vangistus 5 kuud katseajaga 3 aastat). Otsusest ei nähtu kaebaja tegude täpsemad asjaolud, näiteks millistel asjaoludel pani kaebaja toime varguse, millise raskusega oli kaebaja joove sõiduki juhtimisel. Sellest aga sõltub, kuivõrd ohtlikuks saab kaebajat nende tegude põhjal pidada ja kui tõenäoline on, et kaebaja kuritegude toimepanemist jätkab. Vastustaja toob välja, et kaebaja tema hinnangul ei läbinud 13.06.2016.a otsusega talle määratud katseaega, kuid ei ole käsitlenud seda, et 21.12.2010.a otsusega määratud katseaja läbis kaebaja edukalt ning samaliigilisi kuritegusid kaebaja rohkem toime pannud ei ole.
Väärteokaristuste osas ei ole vaidlustatud otsuse põhjendusena piisav viitamine sellele, mitmel korral on kaebajat väärtegude eest karistatud. Vastustaja ei ole täpsustanud, milliseid väärtegusid on kaebaja toime pannud, kui pikk aeg on nendest tegudest möödunud, kas mõnda liiki tegu on kordunud, millise tähenduse omistab vastustaja neile tegudele kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel. Vaideotsuses on vastustaja mõnesid kaebaja väärtegusid nimetanud ning tegemist on väga erineva ohtlikkuse ja mõjuga tegudega (näiteks kindlustuspoliisita mootorsõiduki juhtimine versus elektrišokirelva omamine).
14.Kokkuvõttes on vaidlustatud otsuses sisalduvatest kaalutlustest kohane lähtumine sellest, et kaebaja tegeles ca 1 aasta 4 kuu jooksul uimastite ebaseadusliku käitlemisega, sh andis neid üle kolmandatele isikutele ja teenis sel viisil tulu. Muud kaebaja ohtlikkuse osas välja toodud asjaolud ja kaalutlused kas ei ole õiged või ei ole neid piisavalt ja igakülgselt põhjendatud.
15.Riigikohus selgitas 19.02.2019.a otsuses asjas 3-17-1545 (p 15), et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb esiteks kindlaks teha isikust lähtuv oht ning teiseks otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba. Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga ning silmas pidades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid. Järgnevalt peaks kohus seega hindama, kui suureks tuleks hinnata kaebajast lähtuvat ohtu kohtu poolt õigeks ja kohaseks peetud asjaolude ja kaalutluste alusel, kas seda ohtu saab pidada vahetuks ja piisavalt tõsiseks ning kas kaalukamad on kaebaja ohtlikkust näitavad asjaolud või kaebaja elamisloa kehtima jäämise kasuks rääkivad asjaolud. Kohus ei pea võimalikuks seda teha olukorras, kus vastustaja kaalutlused kaebaja ohtlikkuse hindamisel osutusid sedavõrd puudulikeks, kuna sisuliselt oleks tegemist kaalutlusõiguse teostamisega vastutaja eest. Õige on tühistada vaidlustatud otsus ja anda vastustajale võimalus teostada kaalutlusõigust uuesti.
16.Riigikohus märkis eelviidatud lahendis (p 22), et kuigi kohus hindab reeglina haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga, siis lähtudes Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleb väljasaatmise kohta tehtud otsuse, sh lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane. Kaebaja vabastati tingimisi enne tähtaega Viru Maakohtu 12.02.2019.a määrusega kohtuasjas 1-16-9077, määrus jõustus 28.02.2019. Kaebaja väitel on ta asunud tööle. Kaebaja esitas kohtule tema lapse ja lastekaitse spetsialisti vestluse protokolli, mille põhjal kaebaja on vähemalt mingil määral asunud suhtlema oma lapsega. Kaebaja on praeguseks viibinud vabaduses ca 6 kuud ja tal on olnud võimalus näidata, kas ta suudab elada õiguskuulekalt, töötada ning pidada oma tööga ülal ennast ja oma last. Kaebaja väitel on ta seda teinud ning vastustaja ei ole väitnud vastupidist. See tähendab, et praeguseks on kogunenud uusi asjaolusid, mis võivad oluliselt mõjutada otsust kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta. Põhjendatud ei ole jääda otsustuse juurde, mis tehti olukorras, kus lähtuda sai üksnes kaebaja käitumisest vangistuses.
17.Kohus märgib, et põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, et haldusmenetlusse oleks tulnud
kaasata tema lähedased, eelkõige alaealine laps. Vaidlustatud otsus ei puuduta kaebaja lähedaste õigusi või kohustusi HMS § 11 lg 1 p 3 tähenduses, sh ei muuda kaebajal elamisloa puudumine kaebaja ja tema alaealise lapse vastastikuseid õigusi ja kohustusi. Seda, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine võib mõjutada isikute õiguste teostamise või kohustuste täitmise viisi, ei saa samastada otsese mõjuga isiku õigustele või kohustustele. Igal isiku suhtes antaval haldusaktil võib olla kaudne mõju isiku lähedaste elukorraldusele või tegutsemisviisile. See ei tähenda, et kõik sellised kaudselt puudutatud isikud tuleb haldusmenetlusse menetlusosalistena kaasata. Kohus märgib, et kaebajal oli HMS § 38 lg 3 alusel ka omapoolne võimalus ja kohustus tuua välja asjaolusid ja esitada tõendeid. Kaebajal oli võimalus omal algatusel esitada näiteks oma lähedaste kirjalikud arvamused. Kui vastustaja peab õigeks jätkata kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks algatatud haldusmenetlust, siis saab kaebaja seda teha täiendavalt.
18.Kokkuvõttes annab eeltoodu aluse tühistada vaidlustatud otsus kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. Lahkumisettekirjutus, sissesõidukeeld ja vaideotsus
19.VSS § 7 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutus tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele. Kuna kohus tühistas kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise, siis on lahkumisettekirjutuse tegemise alus ära langenud ning lahkumisettekirjutus tuleb tühistada.
20.VSS eristab lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu (§ 74-75) ja muud sissesõidukeeldu (§ 27-3314). Praeguses asjas on tegemist sissesõidukeelu kohaldamisega lahkumisettekirjutuses, vastustaja on selle kohaldamise õigusliku alusena viidanud VSS § 74 lg
2.See tähendab, et kui langeb ära kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus, siis puudub alus kohaldada sissesõidukeeldu.
21.Kohus mõistab kaebust vaideotsuse tühistamise osas nii, et kaebaja vaidlustas vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna vaidlustatud otsus osutus kohtuliku kontrolli tulemusena õigusvastaseks, tühistab kohus ka vaideotsuse, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Vaideotsus tuleb tühistada tervikuna olenemata sellest, et sisepädevuse küsimuses nõustus kohus vastustajaga. Vaideotsuse resolutsiooniga jättis vastustaja vaide rahuldamata ning kohus ei saa jätta vaideotsust osaliselt kehtima üksnes põhjenduste osas. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse tervikuna.
22.Kohus selgitab, et käesolev otsus ei välista kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks algatatud haldusmenetluse jätkamist ja uue otsuse tegemist. Kohtuotsusest ei saa tuletada hinnangut selle kohta, milline lahend tuleks asja uuel otsustamisel teha. Kohus käsitles seda, milliseid asjaolusid ja kuidas saab kaebaja ohtlikkuse hindamisel arvesse võtta ning miks ei ole vaidlustatud otsus kaalutlusõiguse teostamise osas nõuetekohane. Haldusmenetlusega jätkamise otsustamine ja uue otsuse tegemine on vastustaja ülesanne. Menetluskulud
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmise kohustus vastustajal.
24.Kaebaja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Kaebaja menetluskuludeks on - riigilõiv kaebuse esitamisel 15 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel 15 eurot, - kulud õigusabile 520 eurot (kokku 6,5 tundi, tunni hind 80 eurot). Kaebaja on palunud tasuda kulud Svetlana Mereminskajale, kontole EE72200001101610534. Vastustaja vaidles kaebaja menetluskulude suurusele vastu. Põhjendatud ei ole ajakulu neli tundi kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamiseks, kuna kaebaja esindaja esindas teda ka vaidemenetluses ja oli haldusasja asjaoludega kursis. Kaebuse ja vaide argumentatsioon osaliselt kattub. Vastustaja peab põhjendatuks ajakulu kaebuse koostamisel kolm tundi ning kaebuse vastusega tutvumiseks ja kohtunõudele vastamiseks üks tund. Kohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud vajalikud ja põhjendatud. Õigusabile kulutatud aeg on kooskõlas kohtuasja mahuga. Kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 550 eurot, need tuleb tasuda kaebaja soovitud isikule ja viisil.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.