Vitaly Mereminskiy kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.07.2018. a otsuse nr 15.3-3.4/555-1 ja 24.09.2018. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/26 tühistamiseks
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Halduskohtu 14.02.2019. a määruse peale
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Tartu
RESOLUTSIOON
1.Võtta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus menetlusse.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14.02.2019. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas 15.07.2018. a otsusega nr 15.3-3.4/555-1 alates 19.07.2018 kehtetuks Vitaly Mereminskiy pikaajalise elaniku elamisloa, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele isiku kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kohaldas talle sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
2.V. Mereminskiy esitas PPA 15.07.2018. a otsuse peale vaide, mille PPA jättis 24.09.2018. a otsusega rahuldamata.
3.V. Mereminskiy esitas 07.10.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus vaidlustatud otsus ja vaideotsus tühistada.
4.Kaebaja esitas 13.11.2018 kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus keelata kaebaja Eestist väljasaatmine kuni kohtumenetluse lõpuni.
5.Tartu Halduskohus jättis 14.11.2018. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.
6.Kaebaja esitas 12.02.2019 halduskohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus keelata kaebaja Eestist väljasaatmine, sest Viru Maakohus oli 12.02.2019 teinud kohtuasjas nr 1-16-9077 määruse, millega vabastas kaebaja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Maakohtu määruse jõustumisel lõpeb kaebaja õiguslik alus Eestis viibida ja ta võidakse välja saata. Väljasaatmine rikub kaebaja õigusi. Kaebaja soovib viibida käesoleva kohtuasja arutamise juures.
7.Tartu Halduskohus peatas 14.02.2019. a määrusega PPA 15.07.2018. a otsuse nr 15.3-3.4/555-1 kehtivuse. Halduskohus selgitas, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 5 kohaselt on väljasaatmine seaduses sätestatud juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine. Praeguses kohtuasjas ei ole vaidluse all mitte väljasaatmise kui täitetoimingu lubatavus, vaid elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasus. Kohtuasja materjalide põhjal on kaebaja eesmärk elada ja töötada Eestis. Seda arvestades on halduskohtu arvates kohane abinõu vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamine. Vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamisel on kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtiv ning kaebajale ei ole tehtud lahkumisettekirjutust ega kohaldatud sissesõidukeeldu. Lahkumisettekirjutuse täitmine ehk kaebaja väljasaatmine ei ole sel juhul võimalik. Vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamisel on kaebajal muuhulgas võimalik asuda tööle. Halduskohus märkis, et vaidlustatud otsuse põhjal on kaebaja sündinud ja elanud kogu elu Eestis. Siin elavad tema alaealine poeg, elukaaslane, ema ja vanaema. Kaebajal puuduvad igasugused seoses Vene Föderatsiooniga, sh ei ole tal seal sugulasi, elu- või töökohta. Viru Maakohus on kaebaja ennetähtaegse vabastamise kohta tehtud määruses märkinud, et seni kantud karistus võib olla avaldanud kaebajale soovitud mõju. Kaebaja on läbinud talle ette nähtud sotsiaalprogrammid ning saab aru muutuste vajalikkusest. Kaebajal on olemas kindel vabanemisjärgne elukohta, tal puuduvad tasumata võlanõuded ning talle on vabanemisjärgselt garanteeritud töökoht, samuti on tal positiivses suunas toetavad lähedased. Halduskohus leidis, et kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, kuna esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasnevad talle ebamõistlikud piirangud. On küll õige, et kui kaebaja praegu Eestist lahkub, siis kaebuse rahuldamise korral on tal võimalik Eestisse tagasi pöörduda, samas on kaebaja elanud Eestis kogu oma elu ning tal puuduvad Venemaal elukoht ja kontaktid. Ebamõistlik on panna kaebaja enne praeguse vaidluse lahendamist olukorda, kus tal tuleb nullist alustades seada sisse oma elu Venemaal. Arvestades Viru Maakohtu määruses kaebaja ennetähtaegse vabastamise kohta märgitut ei ole halduskohtu arvates uute kuritegude sooritamise risk sedavõrd suur, et see kaaluks üles kaebaja huvid. Kuna vaidlustatud otsuse õiguspärasuse eelduseks on see, et kaebaja kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale (vt Riigikohtu lahenda 3-3-1-2-16, p 14), siis näitab eeltoodu halduskohtu hinnangul ühtlasi seda, et kaebuse eduväljavaated on vähemalt keskmised. Kindlasti ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et esialgse õiguskaitse kohaldamise kasuks rääkivad asjaolud on kaalukamad selle vastu rääkivatest asjaoludest.
8.Vastustaja esitas 28.02.2019 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14.02.2019. a määruse peale. Vastustaja arvates on halduskohus vaidlusaluse määruse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Isik, kelle suhtes on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja kohaldatud sissesõidukeeldu viieks aastaks ja kes vabastatakse mõistetud karistuse kandmisest tingimisi ennetähtaega ilma käitumiskontrollita, ohustab jätkuvalt avalikku korda.
Määruskaebuse esitajal on põhjust arvata, et kaebaja jätkab varasemat käitumist ja võib ohustada seeläbi jätkuvalt avalikku korda. PPA hinnangul ei ole kaebusel märkimisväärseid eduväljavaateid. PPA leiab, et prioriteet tuleb anda kindlasti avalikule huvile, saatmaks avalikku korda ohustav isik riigist välja. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras kolmel korral ja väärteokorras seitsmel korral. Kaebajat karistati esimest korda 2009. a varguse eest rahalise karistusega ning teist korda 2010. a liiklussüüteo eest tingimisi vangistusega. 2016. a sooritatud kuriteo näol on tegemist rahvatervise vastase kuriteoga (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest grupis). Seega on kaebaja süüteod muutunud ajas ohtlikumaks ja ohustatud on nii ühiskond kui kaasliiklejad. Vanglas läbi viidud riskihinnangu kohaselt kaebajat hinnatud ohuks avalikkusele. EIK on uimastikuriteod hinnanud raskemateks kuritegudeks. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et iga kriminaalkuritegu on suuremal või vähemal määral avaliku kindlustunde rikkumine. Kaebajal on kohtumenetluses esindaja, mistõttu ta ei pea ise kohtumenetluse ajal Eestis viibima. Määrusest ei nähtu põhjendusi, miks kaebaja viibimine Eestis kaalub üle avaliku korra ja ühiskonna turvalisuse, sest ka enne kuritegude toimepanemist oli kaebajal kindel elu- ja töökoht, kuid need ei takistanud kaebajat kuritegusid toimepanemast. Kuna maakohus tegi määruse kriminaalmenetluse seadustiku § 426 lg 3 järgi, milles kaebajale käitumiskontrolli ei kohaldata, siis puudub kaebaja vabaduses viibimise ajal, st katseajal kuni 20.11.2019 igasugune kontroll tema käitumise üle.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 204 lg 1 kohaselt esitatakse määruskaebus ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates.
10.Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele. Seega saab määruskaebuse menetlusse võtta. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks küsida määruskaebuste lahendamiseks kaebaja seisukohta.
11.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste rahuldamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Halduskohus leidis, et praeguses asjas ei ole kaebaja poolt uute kuritegude sooritamise risk sedavõrd suur, et see kaaluks üles kaebaja huvi jääda kohtumenetluse ajaks Eestisse. HKMS § 249 lg 3 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse määruse tegemisel kohtul muuhulgas arvestada ka avalikku huvi. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et avalikuks huviks saab praegusel juhul pidada ühiskonna turvalisuse tagamise vajadust. Samas on määruskaebuse esitaja väide, et kaebaja jätkab varasemat käitumist ja võib seeläbi jätkuvalt ohustada avalikku korda, jäänud paljasõnaliseks. Halduskohus tõi üksikasjalikult vaidlustatud määruses välja, miks ta leiab, et kaebaja huvi jääda kohtuvaidluse ajaks Eestisse on kaalukam, kui vastustaja osundatud oht, et Eestisse jäädes võib kaebaja panna toime uusi kuritegusid. Vastustaja ei ole määruskaebuses suutnud seda põhjendust veenvalt ümber lükata. Üksnes väide, et ka enne kuritegude toimepanemist oli kaebajal kindel elu- ja töökoht, kuid need ei takistanud kaebajal
kuritegusid toimepanemast, ei lükka ringkonnakohtu hinnangul ümber halduskohtu veendumust, et kaebaja puhul on alust arvata, et kantud karistus võib olla avaldanud talle soovitud mõju ning talle tuleb anda võimalus näidata, et ta on asunud seaduskuulekale teele. Seetõttu üksnes asjaolu, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud kolmel ja väärteokorras seitsmel korral ning kaebaja toime pandud süüteod on ajas muutunud ohtlikumaks, ei anna alust jõuda vastupidisele järeldusele. Määruskaebuse esitaja ei ole suutnud välja tuua, millistest asjaoludest tulenevalt ta leiab, et praegusel ajal lähtub kaebaja isikust tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule olukorrale.
13.See, et maakohus otsustas mitte kohaldada kaebaja vabaduses viibimise ajal, st katseajal kuni 20.11.2019 kaebajale käitumiskontrolli, ei oma praeguse määruskaebuse lahendamise seisukohalt tähendust. Maakohtu 12.02.2019. a määrusest nähtub, et kaitsja informeeris maakohut sellest, et kui maakohus otsustab kaebaja vabastada ilma käitumiskontrolli kohaldamata, kuna ta on Eestist väljasaadetav, siis taotleb kaebaja halduskohtult esialgse õiguskaitse kohaldamist. Järelikult oli maakohus kaebaja tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamisel teadlik, et selline olukord võib tekkida, kus kaebaja väljasaatmine koheselt ei ole võimalik, kui halduskohus kohaldab esialgset õiguskaitset. Ometi on maakohus otsustanud kaebaja suhtes käitumiskontrolli mitte kohaldada.
14.Samuti ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse esitaja väitega, et kaebusel ei ole märkimisväärseid eduväljavaateid. Halduskohus on vaidlustatud määruses viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-2-16 märkinud, et PPA otsuse õiguspärasuse eelduseks on see, et kaebaja kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korral. Riigikohus kordas seda seisukohta 19.02.2019. a otsuses asjas nr 3-17-1545 p-s 19, milles rõhutas, et kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Samuti on Riigikohus viimati viidatud lahendis märkinud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest, vaid tegemist on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmisele (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 21). Lisaks sellele leidis Riigikohus selles lahendis, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist (p 33). Sissesõidukeelu pikkuse määramisel on samuti kaalumiskohustus – igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (p 34). Ringkonnakohtu hinnangul ei pruugi praeguses asjas vaidlustatud PPA otsus vastata kõigile eelpool viidatud nõuetele. Sisulise hinnangu selles kohta saab aga anda halduskohus kaebuse sisulise läbivaatamise käigus.
15.Ringkonnakohus jätab eeltoodu tõttu vastustaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 14.02.2019. a määruse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.