1.J.T. esitas Viru Vanglale 26.06.2019 taotluse (nr 6-10/25472-1) talle psühhiaatri vastuvõtu võimaldamiseks (tl 15). Taotluse kohaselt viibis ta viimati psühhiaatri vastuvõtul 30.03.2019 ning psühhiaatri sõnul pidi tal olema kordusvisiit 06.04.2019, kuid seda ei ole toimunud.
2.Viru Vangla selgitas 12.07.2019 vastuses nr 6-10/25472-2 (tl 16) taotlejale, et tema ravikaardi sissekannetest nähtub, et psühhiaater on lubanud talle 16.03.2019 ja 22.03.2019 toimunud vastuvõttudel kordusvisiiti nädala pärast, kuid 30.03.2019 toimunud vastuvõtult lahkus taotleja ise kordusvisiiti kokku leppimata. Taotleja on pandud uuesti psühhiaatri vastuvõtu järjekorda ning vangla võimaldab talle psühhiaatri vastuvõtu üldises järjekorras.
3.J.T. esitas 23.07.2019 Viru Vanglale vaide blanketil pöördumise (tl 17–17p), milles vaidlustab Viru Vangla 12.07.2019 vastust nr 6-10/25472-2 ning palub võimaldada talle viivitamatult vältimatut psühhiaatrilist abi ja psühhiaatri vastuvõtt.
4.Tartu Halduskohtule saabus 25.07.2019 J.T.e 23.07.2019 esialgse õiguskaitse taotlus, milles ta palub kohustada Viru Vanglat tema tervisele kahjulike tagajärgede tekkimise vältimiseks osutama talle viivitamatult vältimatut psühhiaatrilist abi ning tagama talle
3-19-1412 psühhiaatri vastuvõtt ja edaspidi psühhiaatrilise raviteenuse olemasolu. Taotluse kohaselt oli taotlejal 30.03.2019 psühhiaatriga tüli ning pärast seda ei ole valvurid teda enam psühhiaatri vastuvõtule viinud, sest psühhiaater ei soovi teda enam ravida. Taotleja on psühhiaatri vastuvõttu oodanud üle 15 nädala, mis ületab ambulatoorse eriarstiabi ravijärjekorra maksimumpikkuse (6 nädalat). Perearst on pannud taotleja psühhiaatri vastuvõtu järjekorda, kuid hoolimata sellest ei kutsu psühhiaater teda vastuvõtule. Taotlejale esialgse õiguskaitse korras psühhiaatri vastuvõtu tagamata jätmine tooks kaasa tema terviseprobleemide süvenemise ja paneks ohtu tema elu, sest tal on suitsiidi mõtted. Viru Vanglas jäetakse arstide vähesuse tõttu kinnipeetavad arstiabita.
5.Viru Vangla palus 31.07.2018 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata. Taotlus ei ole lubatav, sest vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas toimub eraõiguslikus, mitte avalik-õiguslikus suhtes. Kinnipeetava taotlused on suunatud vangla meditsiiniosakonnale, need on sinna kohale toimetatud ning taotluste sisuks on see, kuidas peaks meditsiiniosakond taotleja arvates korraldama tema psühhiaatrilist ravi. Vangla meditsiiniosakond on praegusel juhul tervishoiuteenuse osutamise käigus otsustanud taotlejale tervishoiuteenuse osutamise aja küsimuse. Taotleja poolt vanglale vaide esitamine ei anna õigust kohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks, sest ka haldusmenetluse seadus ei võimalda esitada vaiet eraõigusliku tegevuse peale. Koos vastusega edastas Viru Vangla kohtule vangla 23.07.2019 vastuse nr 6-13/25486-2 (tl 18) taotleja 26.06.2019 pöördumisele nr 6-13/25486-1 ja 05.07.2019 pöördumisele nr 6-13/26672-1. Vangla selgitas selles vastuses, et tervisekaardi andmetel käis taotleja 12.05.2019 perearsti vastuvõtul ning perearst määras talle ärevushäirete ravi. Tervisekaardist ei nähtu, et perearst oleks pidanud vajalikuks suunata taotlejat edasi psühhiaatri vastuvõtule, vaid planeeris taotlejale korduva visiidi perearsti vastuvõtule 16.06.2019. Sellest vastuvõtust taotleja keeldus. Taotleja vastuvõtu aeg psühhiaatri juures on 2019. a augustis.
KOHTU SEISUKOHT
6.HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib kohus teha määruse taotleja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib taotleja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse taotluse võib kohtule esitada ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg 2). Selleks, et kohus saaks esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt lahendada, peab see olema halduskohtule esitamiseks lubatav.
7.Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamise eeldused täidetud. Üheks esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eelduseks on see, et põhivaidluse lahendamine oleks halduskohtu pädevuses, s.o vaidlus on tõusetunud avalik-õiguslikust suhtest (HKMS § 4 lg 1). Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg-te 1 ja 2 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele ning arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see ravi vajava kinnipeetava isiku ja tervishoiutöötaja vahelist suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte avaliku võimu ülesandeid täites (Riigikohtu 18.09.2018 määrus nr 3-18-1180, p 10; 15.12.2010 otsus nr 3-3-1-53-10, p 9). Kohustus osutada tervishoiuteenust piisava hoolega on võlaõigusseaduse § 762 järgi hõlmatud tervishoiuteenuse osutamisega ning tervishoiuteenuse osutamisel vanglas kujuneb vangla ja kinnipeetava isiku vahel välja eraõiguslik suhe. Selline vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (Riigikohtu
3-19-1412 18.09.2018 määrus nr 3-18-1180, p 11; 25.09.2017 määrus nr 3-17-1076, p-d 9–11). Seega on ravi määramine vanglas arsti erialane otsus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades ravivajadust silmas pidades ka selle üle, millal konkreetne ravi toimub (vt Riigikohtu 19.11.2018 määrus nr 3-18-1757, p-d 12, 13). Ravi osutamisest tõusetunud vaidlused on seetõttu tekkinud eraõigussuhtest ning vastavad nõuded tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 alusel maakohtus.
8.Praegusel juhul nähtub kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest, et taotleja ei ole rahul sellega, et teda ravinud psühhiaater ei kutsunud teda pärast 30.03.2019 vastuvõttu enam kordusvisiidile, alates sellest ajast ei ole ta psühhiaatri vastuvõtule saanud ning ta peab vastuvõtule saamiseks ootama järjekorras. Sellises olukorras käib vaidlus selle üle, kas vanglas tervishoiuteenuseid osutavad arstid on õigesti hinnanud taotleja ravivajadust ja selle kiireloomulisust. Seega on tegemist eraõiguslikust suhtest tõusetunud vaidlusega, mille lahendamiseks puudub halduskohtul pädevus. Kuigi taotleja on esialgse õiguskaitse taotluses viidanud ka Viru Vanglas arstiabi saamise üldistele raskustele, puudub kohtul taotluse ja kohtule esitatud materjalide pinnalt alus arvata, et taotlejale ei oleks mõne Viru Vangla avalik-õigusliku kohustuse täitmata jätmise tõttu arstiabi reaalse vajaduse korral tagatud. Ühtlasi nähtub Viru Vangla 23.07.2019 vastusest nr 6-13/25486-2, et taotleja vastuvõtuaeg psühhiaatri juures on 2019. a augustis, s.o käesoleval kuul.
9.Eeltoodust tulenevalt ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ning see jääb läbi vaatamata.
10.Kuna vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse ning esialgse õiguskaitse taotlus jääb läbi vaatamata, ei pea kohus vajalikuks koguda asjas täiendavaid tõendeid ning nõuda Viru Vangla arstilt välja taotlejale väljastatud suunamiskirju.
11.Esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmisel kuulub taotluselt tasutud riigilõiv tagastamisele (HKMS § 104 lg 5 p 3). HKMS § 104 lg 8 kohaselt võib kohus tagastada riigilõivu ka omal algatusel. Kohus peab võimalikuks tagastada taotluselt tasutud riigilõiv sama isiku arvelduskontole, kes selle taotleja eest tasus. Riigilõiv tagastatakse pärast määruse jõustumist
12.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus määruse avaldamisel taotleja ja riigilõivu tasunud isiku nimed initsiaalidega. Määrus ei sisalda muid andmeid, mis võimaldaksid taotlejat identifitseerida. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.