Korrakaitse › Vanglad

Aivo Sihvart esitas 31.03.2019 kaebuse Tartu Halduskohtusse, kaebaja on tasunud riigilõivu 15 eurot ning kohus on 08.04.2019 kohtumäärusega kaebuse menetlusse võtnud.

Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Kaebaja märgib, et peab õigusvastaseks vangla tegevust selles, et vangla on kehtetuks tunnistanud 18.02.2019 otsustuse nr 6-5/13-4 (6-3/19/2202-2), kuna nimetatud otsus on kaebaja jaoks soodne ning kaebaja sooviks on tema ümberpaigutamine Tartu Vangla kinnisest vanglast Tallinna Vangla avavanglasse. Kaebaja märgib, et ta on igati korrektselt käitunud. Kaebaja peab igati põhjendatuks Tartu Vangla 18.02.2019 otsustust ning selle põhjendusi. Kaebaja märgib, et on Tartu Vanglas käitunud igati õiguskuulekalt, vanglateenistujate ja kaaskinnipeetavatega suhtlemisel konflikte ei ole esinenud, puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Kaebaja märgib, et on soovinud ka edaspidi elada seadusekuulekat elu, kaebaja on läbinud sotsiaalprogrammid ning vastab justiitsministri määruse nr 9 25.03.2009 „ Täitmisplaan“ (edaspidi Täitmisplaan) § 17 lg 2 nõuetele. Kaebaja taotleb Tartu Vangla 07.03.2019 otsuse nr 6-5/13-5 kehtetuks tunnistamist (tühistamist) ja seega kohustada Tartu Vanglat täitma 18.02.2019 otsust nr 6-5/13-4 (6-3/19/2202-2), mille alusel saab kaebajat paigutada Tallinna Vangla avavanglasse. Kaebuse täienduses on kaebaja esitanud vastuväiteid vastustaja vastusele ning märgib, et avavanglasse ümberpaigutamine ei tähenda vanglast vabastamist ning tema ümberpaigutamisel ei ole tegemist leebema režiimiga. Kaebajal on soov leida endale töökoht, vangla majandustöödel töötamine ei anna piisavat teenistust. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. Vangla on viidanud vangistusseaduse (VangS) § 20 lg 1 ja Täitmisplaani § 17 lg 2. Kinnipeetavast tulenevad riskid selgitatakse välja riskihindamise läbiviimisel, mille raames peab ilmnema see, kas kinnipeetaval on põgenemisoht või mitte. Vastustaja viitab Maakohtu lahendile 27.09.2018, milles on märgitud, et vaatamata kõikidele positiivsetele sammudele vangistuse ajal, ei ole võimalik isikut ennetähtaegselt tingimisi vabastada, kohus leidis, et varasemad kriminaalkaristused ei ole kaebajale mõju avaldanud. Oluline viide on põgenemisriskile, kuna kaebaja on varasemalt püüdnud põgeneda vahistamistaotluse läbivaatamisel kohtuniku sekretäri kabineti akna kaudu. Vastustaja on märkinud, et kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse kandmise kohta. Vangla märgib, et ühiskonna ja õiguskorra kaitsmise vajadus on kaalukam huvi kui kinnipeetava soov kanda karistust leebemal moel. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 2.Tartu Vangla 18.02.2019 otsustusega nr 6-5/13-4 (nr 6-3/19/2202-2) on otsustatud paigutada Aivo Sihvart ümber Tartu Vangla kinnise vangla osakonnast karistuse edasiseks kandmiseks Tallinna Vangla avavanglasse. Otsustusega 07.03.2019 nr 6-5/13-5 on tunnistatud Tartu Vangla poolt eelnimetatud otsustus kehtetuks. Kaebaja ei ole nõustunud sellega ning taotleb Tartu Vangla 07.03.2019 otsustuse tühistamist ja 18.02.2019 otsustuse täitmist ehk kohustada kaebaja ümber paigutada Tallinna Vangla avavanglasse. Antud juhul peab kohus andma õigusliku hinnangu Tartu Vangla 07.03.2019 otsustusele nr 65/13-5, millega on tunnistatud kehtetuks 18.02.2019 otsustus kaebaja ümberpaigutamise kohta Tallinna Vangla avavanglasse.

3.Kohus märgib, et kaevatav haldusakt on õiguspärane ning ei kuulu tühistamisele. Esmalt märgib kohus, et kinnipeetaval puudub õigus nõuda endale kinnipidamiskoha määramist ehk siis antud juhul puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Avavanglasse ümberpaigutamise alused sätestab VangS § 20 lg 1, mille kohaselt kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Kui eeltoodud nõuded on täidetud, tuleb vanglal kaaluda muid tegureid, kas kinnipeetavat on võimalik paigutada ümber avavanglasse või mitte. Käesoleval juhul on vangla hinnanud kaebaja põgenemisohtlikuks kinnipeetavaks ja Täitmisplaani § 17 lg 2 p 2 kohaselt ei tohi avavanglasse või kinnise vangla avavangla osakonda paigutada kinnipeetavat, kes on põgenemiskalduvustega. Antud juhul ei saa kõrvale jätta põgenemisriski, kuna kaebaja on varasemalt selliselt käitunud. Vangla on arvesse võtnud kaebaja põgenemisriski ja selle aktuaalsust koosmõjus kaebaja isiku ja tema iseloomuomaduste, varasema kriminaalse käitumise ja kuritegelike asjaoludega. Vangla on märkinud, et kaebaja isik ja tema varasem käitumine on näidanud selgelt, et kaebajal on sõltuvus tarvitada alkoholi ning alkoholi tarvitamine on kaasa toonud õigusrikkumiste toimepanemise, mille oht on ka edaspidi tõenäoline. Kui kaebaja tarvitab alkoholi, lahendab ta oma probleemid vägivallaga või vägivalla ähvardusel. Asja materjalide kohaselt tuleb kaebaja suhtes põgenemisrisk sellest, et Harju maakohtu 11.06.2014 otsusega kriminaalasjas 1-14-4688 mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 328 lg 1 järgi, kaebaja püüdis põgeneda vahistamistaotluse läbivaatamisel kohtuniku sekretäri kabineti akna kaudu, kaebajal takistati kuriteo lõpule viimist. Seega on kaebaja püüdnud varasemalt põgeneda ning tal esineb põgenemisoht. 4.Kohus on seisukohal, et vangla on õigesti märkinud, et avavanglasse paigutamise menetluses on arvesse võetud kaebaja käitumist varasemalt ning pole arvestatud ainult kaebaja enda sõnadega, mille kohaselt kaebaja on pidanud end igati õiguskuulekaks ja avavanglasse paigutamiseks sobilikuks. Kaebaja viited uue ITK koostamisele ja selles toodud riskidele ei ole asjakohased, kuna sellele ei ole vaidlustatud otsuses tuginetud. Kaebaja on viidanud karistuse kustumisele, kuid vangla on märkinud, et karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 8 kohaselt on vanglateenistusel õigus saada registri arhiivis asuvaid andmeid kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Nimetatud säte annab vanglale õiguse kasutada riskide hindamiseks arhiivi andmeid. 5.Kohus märgib, et asja materjalide kohaselt viibib kaebaja kinnipidamiskohas alates 15.08.2017 ning kaebaja kannab karistust kehalise väärkohtlemise eest lähisuhtes oleva isiku vastu. Kriminaalkorras on kaebajat karistatud üheksa korda. Samas on Tartu Maakohus arutanud kaebaja enne tähtaega vabastamise küsimust, milles on märgitud ära, et kaebaja õigusvastase käitumise põhjuseks on olnud alkoholi kuritarvitamine. Maakohus leidis, et kaebajast tulenevad kuriteoriskid ei ole maandatud ning kaebaja puhul püsib oht vabaduses uute süütegude toimepanemiseks, kuna kaebaja ei ole valmis loobuma peamisest õigusvastast käitumist põhjustavast tegurist. Maakohus leidis, et varasemad karistused ei ole mõju avaldanud ning isikul tuleb karistuse kandmist jätkata vanglas, kuna on põhjust arvata, et isik võib jätkata vanglast vabanedes kuritegude toimepanemist. Tartu Maakohus jättis 27.09.2018 kohtumäärusega kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vabastamiseks rahuldamata. 6.Kohus märgib , et nii avavanglal kui ka kinnisel vanglal on olemas oma režiim, millele kinnipeetavad alluvad, mistõttu on mõistetamatu kaebaja väide, et pole vahet avavanglas ja

kinnises vanglas oleva režiimi vahel. Kohus märgib, et avavanglas on liikumisvõimalused suuremad kui kinnises vanglas, mistõttu tuleb väga kaaluda millise käitumisega kinnipeetavat võib üle tuua avavanglasse karistuse edaspidiseks kandmiseks. Asjaolu, et avavanglas on teenimisvõimalused suuremad, ei ole põhjuseks kinnipeetava ümberpaigutamisel. Kogutud informatsiooni põhjal ei ole Aivo Sihvartil täidetud Täitmisplaani § 17 lg 2 p 2 tingimused. 7.Kohus märgib kokkuvõtvalt, et ükski kaebaja poolt toodu argument ei veena kohut kaevatava otsuse tühistamisele, kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel tuleb juhinduda täitmisplaanis toodud üldtingimustest (põgenemisoht, hinnang toimepandud kuritegude kohta, sõltuvusprobleemid) ning samas puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist teise kinnipidamisasutusse. 8.Kuigi Tartu Vanglas on Aivo Sihvart käitunud õiguskuulekalt, tal pole esinenud konflikte kaaskinnipeetavatega ega vanglatöötajatega ning kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad ja kinnipeetav on läbinud mitmed sotsiaalprogrammid, on kohus nõus vastustaja poolt välja toodud põhjendustega, et kaebaja jätkab karistuse kandmist Tartu Vanglas. Kohus peab kaevatavat haldusakti põhjendatuks, haldusakt vastab nii faktilistele kui ka õiguslikele alustele ning on antud selleks pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel. Tegemist on vangla kaalutlusotsusega, kus vangla on välja selgitanud riskihindamise käigus tähtsust omavad asjaolud. Eeltoodut arvesse võttes jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. 9.Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku ( HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 10.Menetluskuludest Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda. Tartu Vangla ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.