Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 25. juuni 2019. a määruse peale haldusasjas nr 3-19-1037.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. juuni 2019. a määruse haldusasjas nr 3-19-1037 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vahistatuna Tallinna Vanglas viibiv XX esitas 09.05.2019 taotluse võimaldada talle 31.05.2019 või 01.06.2019 lühiajaline kokkusaamine Viktor Melnitšenkoga.
2.Tallinna Vangla jättis 29.05.2019 vastusega nr 5-11/19/12880-2 XX taotluse rahuldamata. Vanglavälise suhtlemise eesmärk on säilitada kontakt lähedaste inimestega, kellega lävimine avaldab kinni peetud isikule positiivset mõju. Samas ei pea vangla soodustama mitte igasugust vanglavälist suhtlemist. Vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-st 11 tulenevalt keeldub vanglateenistus lühiajalise kokkusaamise loa andmisest mh juhul, kui on alust kahelda kokkusaaja maines ja isikuga kokkusaamine annab aluse eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinni peetavale isikule. Kokkusaaja maine võib olla kahjustatud nt tema karistatusega, kuritegelike sidemete tõttu või ka muu negatiivse mõju tõttu kinnipeetavale. Tallinna Vanglal
3-19-1037 olev julgeolekualane teave annab alust kahelda YY maines. Vanglale teadaolevalt on YY lisaks varasemalt kriminaalkorras karistatud ja vabanes vanglast viimati 19.12.2016.
3.XX esitas Tallinna Vangla 29.05.2019 vastuse peale 31.05.2019 võõrkeelse vaide, mida Tallinna Vangla ei ole seni lahendanud.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 31.05.2019 esialgse õiguskaitse taotluse (täiendatud 17.06.2019), milles palus kohustada Tallinna Vanglat võimaldama talle lühiajaline kokkusaamine YY-ga juba enne vaidemenetluse lõppu. Taotleja on veendunud, et kuna vangla jätab vaide niikuinii rahuldamata, siis aitab vaidemenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamine hoida kokku kõigi osapoolte aega. Prokurör tühistas 06.05.2019 määrusega XX suhtes 08.01.2019 kohaldatud lisapiirangud osaliselt ja lubas tal suhelda YY-ga. Taotlejal ei ole sugulasi ja YY on tema ainus sõber, kellega kokkusaamine on vajalik, et suhelda ning arutada oma edasilükkamatuid küsimusi ja probleeme, mida ei saa lahendada telefoni teel. Taotleja soovib kasutada temale seaduse järgi ettenähtud võimalust lühiajaliseks kokkusaamiseks üks kord kuus. Pärast taotleja kinnipidamist 06.01.2019 trügis tema üürikorterisse kannatanu koos oma sõbraga ja varastas korteri tühjaks (mh raha 2050 eurot). Samuti omastas üürikorteri omanik XX raha 6550 eurot ja varastas tema asjad. Vangla seatud piirangute tõttu ei saa ta seda probleemi lahendada. Vangla võimaldab telefonikõnesid 1-2 korda nädalas 10 minuti kaupa, kuid YY-l ei ole töö tõttu alati võimalik taotlejaga vestelda. Tallinna Vangla on teatanud, et vangistusest vabanenud isik saab kokkusaamisele tulla 5 aasta järel, kuid sellist tingimust ei ole kusagil sätestatud ja see ei ole ka põhjendatud. Tartu Vanglas on sarnaseks tähtajaks 1 aasta. YY on viibinud vabaduses 2,5 aastat, on olnud seadusekuulekas, ei tarvita alkoholi ega narkootikume ning on jätnud kriminaalse mineviku seljataha. Kuna taotleja on vahistatu, mitte süüdimõistetu, siis ei saa VangS § 24 lg 11 p-s 3 sätestatut tema suhtes kohaldada karistamise eesmärgil. Kohus peaks keelama vanglal teha tulevikus kokkusaamise lubamisest keeldumise otsuseid ilma mõjuvate põhjuste ja põhjendusteta.
5.Tallinna Vangla palus 07.06.2019 kirjalikus seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust igale kokkusaamisele, mida ta taotleb. Tallinna Vangla 29.05.2019 keeldumine oli õiguspärane ja põhjendatud. Prokuröri poolt kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud lisapiirangute kohaldamise määruse osalist tühistamist ei saa samastada loa andmisega lühiajaliseks kokkusaamiseks, mis otsustatakse vangistusseaduse alusel. Vahistatu kokkusaamiste üldised alused ja kord on reguleeritud VangS §-des 24–27. Kuna vanglateenistusel on piisav alus kahelda YY maines, siis ei ole taotlejale võimaldatud lühiajalist kokkusaamist nimetatud isikuga. Maines kahtlemiseks annab alust julgeolekualane teave, samuti asjaolu, et YY on varasemalt kriminaalkorras karistatud ja vabanes viimati vanglast 19.12.2016. Vanglal olemasoleva informatsiooni näol on tegemist piiratud juurdepääsuga riigisaladusega, millele taotlejal ei ole juurdepääsu õigust ja mida ei saa temale seetõttu avaldada. Vangla avaldab kõnealuse teabe vajaduse korral kohtule. Julgeolekualast teavet arvestades on YY-ga kokkusaamise lubamisest VangS § 24 lg 11 p 3 alusel õigesti keeldutud. Lühiajaline kokkusaamine ei ole ka vahistatu ainus võimalus suhelda vanglaväliste isikutega, vaid suhelda saab ka telefoni või kirja teel. XX ei ole põhjendanud, kuidas saaksid tema õigused esialgse õiguskaitse kohaldamiseta pöördumatult kahjustatud.
6.Tallinna Halduskohus jättis 25.06.2019 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. XX vaiet ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ega keelduda sellel alusel esialgse õiguskaitse kohaldamisest. Samas ei nähtu, et XX-le saabuvad juba enne vaidemenetluse lõppu pöördumatud tagajärjed, mida ei ole võimalik hiljem kõrvaldada. Esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada üksnes põhjusel, et vangla XX vaiet ilmselt ei rahulda. Kui vangla peaks jätma vaide rahuldamata, on XX-l võimalik realiseerida oma kaebeõigust ja 2(6)
3-19-1037 vaidlustada Tallinna Vangla 29.05.2019 keeldumist halduskohtus. Kuigi tegemist on pikaajalise menetlusega, ei näe HKMS ette esialgse õiguskaitse kohaldamist üksnes põhjusel, et taotleja soovib kokkusaamist viivituseta. Taotluses toodud põhjendusi arvestades soovib XX saada oma sõbra YY-ga kokku üksnes põhjusel, et viimane aitaks tal saada tagasi varastatud raha, kuna legaalsed võimalused selleks puuduvad. Selline põhjendus ei tingi vajadust võimaldada YY-ga kokkusaamine juba vaidemenetluse kestel. Taotlejal on võimalik sõbraga suhelda nii kirja kui telefoni teel ja ta on seda võimalust ka kasutanud. Kohus ei saa Tallinna Vanglal keelata teha tulevikus kokkusaamisest keeldumise otsuseid, sest kohus hindab haldusakti ja toimingu õiguspärasust nende tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX palub 08.07.2019 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Tallinna Vangla on täiesti põhjendamatult ja omavoliliselt keeldunud lubamast kokkusaamist YY-ga, soovides sellega karistada XX vangla tegevuse peale kaebuste esitamise eest. Kohtu seisukoht, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei too taotlejale kaasa pöördumatuid tagajärgi, on arusaamatu. Taotleja ei pea vanglale ega kohtule ka põhjendama, millisel eesmärgil soovib ta täpsemalt oma sõbraga suhelda ja millest temaga rääkida. Vangla keeldumine peab tuginema seadusele, mitte rikutud mainega operatiivtöötaja paljasõnalistele väidetele. Halduskohus oleks pidanud kõik asjaolud ise välja selgitama, mitte viitama võimalusele vangla otsust hiljem kohtus vaidlustada. Samuti oleks kohus võinud esialgse õiguskaitse taotluse jätta rahuldamata ilma taotlejalt riigilõivu nõudmata. Praegusel juhul pressitakse taotlejalt korduvalt raha välja nii tõlgete kui ka riigilõivu jaoks, kuigi tema probleem oleks võimalik lahendada koheselt. Kinnipeetava vanglavälise suhtlemise õiguse piiramiseks peab VangS § 251 kohaselt olema halduskohtu luba, kuid praegusel juhul selline luba puudub. Kuni kohus ei tee otsust, kus oleks selgelt märgitud põhjused, miks XX ei saa kohtuda YY-ga, jätkub vangla omavoliline ja seadusi eirav tegevus. Praeguses vaidluses ei oma tähtsust, kas taotlejal on võimalus sõbrale helistada või mitte, sest ta soovib kasutada oma seaduses ettenähtud õigust kokkusaamisele. Probleemi lahendamiseks oleks vajalik helistada iga päev ja mitte ainult YY-le, vaid kõigile neile, kes saaksid aidata ja kes olid vargusega seotud. Taotleja on esitanud vanglale ka teistkordse avalduse YY-ga kokkusaamiseks, kuid sellele pole vangla suvatsenud isegi kirjalikult vastata, vaid taotlejat teavitati suuliselt, et kokkusaamisest keeldutakse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 6). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks nõuda selle kohta Tallinna Vanglalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
9.VangS § 24 lg-d 1 ja 2 ja § 94 lg 1 ning justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 39 lg 2 näevad ette, et vahistatule võimaldatakse järelevalve all vähemalt üks kord kuus ja kestusega kuni kolm tundi lühiajalisi kokkusaamisi oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna 3(6)
3-19-1037 Vangla kodukorra p-dest 1.3 ja 12.1.3 tulenevalt on Tallinna Vanglas mh vahistatul õigus taotleda ühes kalendrikuus kuni kahte lühiajalist kokkusaamist. VangS § 94 lg 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute, ning VSKE § 39 lg 1 kohaselt peab vahistatu kokkusaamise taotluses märkima ka kokkusaamise põhjuse.
10.XX soovis 09.05.2019 taotluses kokkusaamist YY-ga 31.05.2019 või 01.06.2019. Kuigi taotluses ei olnud kokkusaamise eesmärki välja toodud, ei ole see asjaolu olnud taotluse 29.05.2019 otsusega rahuldamata jätmise aluseks, vaid vangla on kokkusaamise lubamisest keeldunud VangS § 24 lg 11 p 3 alusel, sest kahtles YY maines. Seega on iseenesest õige, et praeguses asjas ei oma sisulist tähtsust, mis põhjustel on XX soovinud YY-ga kohtuda. Küll aga on ekslik määruskaebuse esitaja seisukoht, et ta ei peagi kokkusaamise vajadust vanglale üldse põhjendama, sest VSKE § 39 lg 1 nõuab selgelt taotluses ka põhjuse väljatoomist.
11.Halduskohus on põhjendatult märkinud, et XX 31.05.2019 vaiet ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Tallinna Vangla 29.05.2019 keeldumise õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida, kas keeldumises viidatud põhjused YY maines kahtlemiseks on taotleja õiguste piiramiseks piisavad, arvestades mh XX väidet, et tegemist on tema sisuliselt ainsa vanglavälise isikliku kontaktiga (st jättes kõrvale suhtluse paljude ametiasutuste ja kohtutega), millisel juhul tuleb tema õiguste riivet pidada tavapärasest intensiivsemaks ja seda tõsisemad peaksid olema ka kokkusaamise keelamist õigustavad põhjused. Asjaolu, et taotleja on pärast Põhja Ringkonnaprokuratuuri 06.05.2019 määrusega kriminaalasjas nr 18230101917 kohaldatud lisapiirangute osalist tühistamist YY-ga tihedalt suhelnud telefoni teel (iga ca 3-4 päeva tagant), kinnitab ka vangla esitatud 09.05.2019–06.06.2019 perioodi kõnelogide väljavõte. Tallinna Vangla 29.05.2019 keeldumise sisulist põhjendatust tuleb VangS § 11 lg 5 ja HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt esmalt kontrollida vaidemenetluses, mistõttu ringkonnakohus seda põhjalikumalt ei analüüsi ning ei pea praeguses menetlusetapis vajalikuks nõuda Tallinna Vanglalt välja ka keeldumise põhjendustes viidatud operatiivteavet. Asjaolu, et XX on veendunud, et vangla jätab tema vaide rahuldamata ja vaidlus oleks otstarbekas lahendada koheselt kohtus, ei anna alust eirata seaduses sätestatud kohtusse pöördumise õiguse piiranguid.
12.Ringkonnakohus ei nõustu samas halduskohtu hinnanguga, et XX-l puudub HKMS § 249 lg 1 tähenduses esialgse õiguskaitse vajadus. Vastupidist järeldust ei saa teha pelgalt selle pinnalt, et kokkusaamine YY-ga on iseenesest võimalik korraldada ka pärast vaidemenetluse (ja samuti võimaliku järgneva kohtumenetluse) lõppu. Tuleb arvestada, et 09.05.2019 taotlus oli esitatud vangla kodukorra p-s 12.1.1 toodud tähtaega järgides ning selles sooviti kokkusaamist 31.05.2019 või 01.06.2019. Kuna on ilmne, et 31.05.2019 esitatud vaide lahendamine ei ole võimalik enne soovitud kokkusaamise aja möödumist, siis ei saa eitada taotlejal esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu. Ka asjaolu, et taotlejale oleks vaide või kaebuse rahuldamise korral võimalik lubada mõnes järgmises kuus n-ö täiendavat lühiajalist kokkusaamist, ei muuda konkreetse taotletud kokkusaamise ärajäämist olematuks ja tegemist oleks üksnes juba tekkinud kahju tagantjärele heastamisega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2015 määrus nr 3-15-2666, p 9). Pole alust välistada, et taotlejal on mingite isiklike küsimustega seoses tarvis lühiajalist kokkusaamist viivitamata ning kokkusaamise hilisem võimaldamine ei aitaks enam täita selle eesmärke. Ka praegusel juhul on XX põhjendanud, et loodab YY abile seoses temalt väidetavalt varastatud raha ja asjadega. Olenemata sellest, kas ja kuidas saaks YY kõnealuses küsimuses taotlejat üldse aidata, on ilmne, et tegemist on XX jaoks kiiret lahendamist vajava probleemiga, milleks ei piisa tema hinnangul sõbraga üksnes telefoni teel suhtlemisest. Seega on taotleja oma õiguskaitsevajadust piisavalt põhistanud.
4(6)
3-19-1037
13.Eeltoodule vaatamata on halduskohus jätnud XX esialgse õiguskaitse taotluse lõppastmes õigesti rahuldamata. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel peab kohus arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Ehkki taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus ja tema vaie ei ole ilmselgelt perspektiivitu, on praegusel juhul määrav, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine ja YY-ga kokkusaamise võimaldamine muudaks kogu edasise vaidluse Tallinna Vangla 29.05.2019 keeldumise õiguspärasuse üle sisuliselt mõttetuks, sest XX oleks oma 31.05.2019 vaide eesmärgi juba saavutanud. Esialgse õiguskaitse menetluses tuleks samas vältida põhivaidluse ära otsustamist ja sellest põhimõttest kõrvalekaldumist saaks õigustada vaid ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus ning kaasneda ei tohiks ka avalike huvide või kolmandate isikute õiguste olulist kahjustamist (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 24; 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p-d 17-19).
14.Olukorras, kus vangla ei ole põhjendanud YY-ga kokkusaamise VangS § 24 lg 11 p 3 alusel lubamisest keeldumist ainuüksi kokkusaaja varasema vangistusega (või ka sellest möödunud aja lühidusega), vaid on mh viidanud salastatud operatiivteabele, ei ole alust eeldada, et vangla oleks eiranud vahistatu vanglavälise suhtlemise ja selle piiramise eesmärke. Kuigi XX-l on esialgse õiguskaitse vajadus, ei saa seda ringkonnakohtu hinnangul pidada sedavõrd tungivaks ja tema kokkusaamise õiguse riivet sedavõrd intensiivseks, et see õigustaks esialgse õiguskaitse määrusega kogu vaidluse ette ära otsustamist ja avalike huvide võimalikku kahjustamist (st YY võimalikku kahjulikku mõju taotlejale ja seeläbi nt avalikule korrale vanglas). Ehkki telefoni või kirja teel suhtlemine ei asenda vahetut kohtumist, vähendab alternatiivsete suhtlusviiside olemasolu siiski piirangu intensiivsust. Vangla esitatud andmete põhjal on XX ja YY ajavahemikul 09.05.2019–06.06.2019 telefoni teel suhelnud 10 korda ja kõned on väldanud keskmiselt ca 19 minutit (pikim üle 38 minuti). Sellise aja jooksul on isikutel võimalik omavahel vahetada küllaltki palju mõtteid. Kohtule ei ole ka äratuntav, et ainus võimalus XX probleemide lahendamiseks on vahetu kokkusaamine YY-ga, sest varguse korral on kohaseks kuriteoteate esitamine uurimisasutusele või prokuratuurile (mida taotleja on oma selgituste põhjal ka teinud) ning vajaduse korral menetluse alustamisest keeldumise vaidlustamine (vt kriminaalmenetluse seadustiku §-d 207 ja 208).
15.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuivõrd lühiajalise kokkusaamise taotluse VangS § 24 lg 11 alusel rahuldamata jätmine ei ole samastatav VangS § 251 lg 1 alusel vanglavälise suhtlemise piiramisega, siis ei ole kokkusaamise lubamisest keeldumiseks vajalik halduskohtu luba, vaid vanglateenistus otsustab selle kaalutlusõiguse alusel, arvestades normi eesmärke ja konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid.
16.Asjaolu, et halduskohus nõudis XX esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel esmalt 15 euro suuruse riigilõivu tasumist ja jättis seejärel taotluse rahuldamata, ei saa käsitada kohtu poolt riigilõivu alusetu nõudmisena. HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 60 lg 6 kohaselt tuleb halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Riigilõivu tasumine on eelduseks, et kohus taotluse üldse sisuliselt läbi vaataks (vt ka HKMS § 104 lg 2, § 151 lg 1 p 3). Kui taotleja oleks jätnud kohtu nõutud riigilõivu tasumata, oleks tema taotlus läbivaatamatult tagastatud.
17.Seonduvalt halduskohtu määruses toodud seisukohaga, et kohus ei saa Tallinna Vanglal keelata teha tulevikus otsuseid lühiajaliste kokkusaamiste lubamisest keeldumise kohta, peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et kuigi üldjuhul ei oleks selline keelamine tõepoolest võimalik, siis piisavalt selgelt määratletud olukorras (nt konkreetse kokkusaaja ja sündmusega seoses) võiks taoline keelamisnõue (vt HKMS § 37 lg 2 p 3, § 45 lg 1 ja § 46 lg 3; riigivastutuse seaduse § 5 lg 1) siiski kõne alla tulla (vähemasti ei ole alust seda ilmselgelt välistada), sest 5(6)
3-19-1037 isiku õiguste tagantjärele kaitsmine ei pruugi alati olla tõhusal viisil võimalik (vt ka Riigikohtu 24.11.2017 määrus nr 3-17-1398, p 12; 09.02.2017 määrus nr 3-3-1-75-16, p 10; 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-84-11, p 22). Praeguses vaidluses jääb see küsimus siiski üksnes teoreetiliseks, sest XX vaide esemeks saab olla üksnes Tallinna Vangla konkreetne keeldumine.
18.Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.06.2019 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.