X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.05.2019 otsuse nr 15.2-9/74-1 tühistamiseks ja kohustamiseks kaebaja taotlust (isikutunnistuse ja passi väljastamiseks) uuesti läbi vaatama
Menetlusosalised
Kaebaja: X.X., volitatud esindaja Aleksandr Gamazin Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), volitatud esindajad Grete Raidma, Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 29.07.2019 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vene Föderatsiooni (edaspidi VF) kodanik X.X. (sünd. xx xx xxxx) esitas 09.02.2017 PPA-le taotluse esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks.
2.PPA palus 21.02.2017 X.X. vastata täiendavatele küsimustele ja saata menetluses vajaminevad dokumendid hiljemalt 24.03.2017.
3.PPA palus 30.03.2017 kirjas X.X. vastata küsimustele, mis jäid varasemalt vastamata ning esitas lisaküsimused vastamiseks 28.04.2017.
4.PPA teavitas 28.04.2017 X.X., et tema taotluse menetluse tähtaega pikendatakse kuni 29.05.2017. Samal kuupäeval saatis PPA kaebaja väidetavale bioloogilisele isale Y.Y. kutse intervjuule. 1(7)
5.PPA teavitas 29.05.2017 X.X. menetluse käigus tuvastatud vastuolulistest asjaoludest paludes selgitada vastuolusid ning pikendades menetlemise tähtaega kuni 28.06.2017.
6.PPA teavitas 29.06.2017 X.X. menetluse käigus tuvastatud vastuolulistest asjaoludest paludes esitada tunnustatud VF-i kohtuotsuse (isaduse tuvastamise kohta) hiljemalt 29.08.2017.
7.PPA teavitas 13.09.2017 X.X., et kuna käesoleva ajani ei ole isik tunnustatud kohtuotsust ega täiendavat informatsiooni PPA-le esitanud, jätab PPA taotluse läbivaatamata. X.X. anti võimalus esitada DNA test, mis kinnitaks tema põlvnemist Eesti kodanikust, hiljemalt 13.11.2017.
8.PPA teavitas 04.12.2017 X.X. menetlustähtaja pikendamisest kuni 05.02.2018 seoses isiku väitega, et ta ootab VF-i kohtuotsuse tunnustamise vastust VF Justiitsministeeriumilt ning andis võimaluse esitada DNA test.
9.PPA pikendas 05.04.2018 X.X. palvel menetlustähtaega kuni 16.05.2018.
10.PPA pikendas 11.06.2018 X.X. taotlusel menetlustähtaega kuni 25.07.2018.
11.PPA palus 13.08.2018 X.X. esitada tunnustatud VF kohtuotsus koos teiste dokumentide ja selgitustega hiljemalt 14.09.2018.
12.PPA pikendas 18.09.2018 X.X. palvel menetlustähtaega kuni 17.10.2018.
13.PPA palus 01.11.2018 ja 13.11.2018 X.X. selgitada, millal ta saab esitada tunnustatud VF-i kohtuotsuse, andes tähtajaks 19.11.2018.
14.PPA 13.12.2018 e-kirjas selgitati X.X. volitatud esindajale välisriigi kohtuotsuse tunnustamise nõude alust ning määrati PPA küsimustele (seoses X.X. taotluse menetluse käigus avastatud vastuoludega) vastamise tähtajaks 19.12.2018.
15.X.X. esitas 01.03.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.01.2019 keeldumise õigusvastasuse tuvastamiseks ning PPA kohustamiseks väljastada kaebajale Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus.
16.Tallinna Halduskohus jättis 15.03.2019 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale kaebuse täpsustamiseks aega kuni 21.03.2019.
17.X.X. esitas 19.03.2019 ja 21.03.2019 puuduste kõrvaldamise avaldused, milles täpsustas, et nõuab PPA kohustamist väljastada kaebajale Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus või teha põhjendatud otsus toimingu sooritamata jätmise kohta.
18.Tallinna Halduskohus võttis 21.03.2019 määrusega X.X. kaebuse osaliselt (otsuse tegemiseks kohustamise nõudes) menetlusse ja osaliselt tagastas (passi ja isikutunnistuse väljastamiseks kohustamises).
19.PPA teavitas 10.04.2019 vastuses, et kaebaja taotlus on jätkuvalt menetluses ja taotlejale on antud tähtaeg (22.04.2019) arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.
20.PPA edastas 17.05.2019 kohtule isiku taotluse osas tehtud keelduva otsuse.
21.Kohus määras 20.05.2019 kaebajale tähtaja kaebuse muutmiseks, mh paludes esitada VF-i kohtuotsuse, mis oleks läbinud tunnustamise vastavalt riikidevahelisele õigusabilepingule või märkida, kaugel selles menetluses ollakse ning juhul, kui kaebaja on vahepeal siiski otsustanud teha DNA testi isaduse tuvastamiseks, esitada see tõendina kohtule.
22.Kaebaja esitas 07.06.2019 taotluse kaebuse muutmiseks, paludes asja läbi vaadata kirjalikus menetluses.
23.Kohus nõustus 07.06.2019 kaebuse muutmisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2(7)
Kaebaja seisukohad
24.Kaebaja palub PPA 14.05.2019 otsuse nr 15.2-9/74-1 tühistada ja kohustada 09.02.2017 taotlust (isikutunnistuse ja passi väljastamiseks) uuesti läbi vaatama. Samuti palub kaebaja välja mõista vastustajalt oma menetluskulud.
25.Kaebaja leiab, et kuna ta põlvneb Eesti kodanikust Y.Y. ning see on dokumentaalselt tõendatud (VF-i kohtuotsusega, sünnitunnistuse ja korduvsünnitunnistuse ning isaduse tuvastamise aktiga, samuti tema ema ja Y.Y. ütlustega), tuli PPA-l nende alusel väljastada talle Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus, mitte asuda uuesti tuvastama tema põlvnemist Y.Y. ja selgitama peresuhteid. 07.06.2019 menetlusdokumendis leiab kaebaja, et bioloogiline põlvnemine Y.Y. pole üldse oluline, kuna piisab sellest, et Y.Y. on kohtuotsusega tunnistatud tema vanemaks. Kui üks kaebaja vanem on Eesti kodanik on ka kaebaja Eesti kodanik.
26.PPA tegi hulgaliselt põhjendamatuid toiminguid ega viinud haldusmenetlust läbi otstarbekalt ning isikule liigseid kulusid ja ebameeldivusi vältides, sekkudes sellega kaebaja eraellu. Menetlus kestis ligi kaks aastat.
27.PPA viide VF-i 26.11.2016 kohtuotsuse tunnustamise vajaduse osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsKMS) §-le 621 on asjakohatu. Ükski kohtuotsus X.X. suhtes täitmist ei vaja. Lisaks ei kontrollita tunnustamise protsessis kohtuotsuse sisulist õigsust. Õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile saadetud pöördumistes formuleeris kaebaja oma küsimused ebatäpselt.
28.Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonnaja kriminaalasjades (26.01.1993, edaspidi EV ja VF õigusabileping) artikkel 13 lõige 1 kohaselt dokumendid, mis koostati ühe lepingupoole territooriumil või tõestati kohtu või ametiisiku (alaline tõlk, ekspert jne) poolt nende pädevuse piires ja ettenähtud vormi kohaselt ja tõestati pitseriga, võetakse teise lepingupoole territooriumil vastu mingi muu tõenduseta. Lõige 2 kohaselt dokumentidel, mida peetakse ühe lepingupoole territooriumil ametlikeks, on ka teise lepingupoole territooriumil ametlike dokumentide tõendav jõud. Seega omab VF-i kohtuotsus tõendavat jõudu ilma tunnustamiseta.
29.PPA keeldumine rikub kaebaja õigust saada Eesti kodaniku dokumente samuti nagu saavad teised Eesti riigi kodanikud. Kaebaja ei saa tulla Eestisse viisata, kasutada kodanikuõigusi (nt valimistel) ega omada kinnisvara Narva-Jõesuu territooriumil jm. Vastustaja seisukohad
30.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.
31.Vastavalt isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 19 punktile 1 ja § 21 lõikele 1 antakse Eesti kodaniku isikut tõendav dokument ja Eesti kodaniku pass Eesti kodanikule. Seega peab PPA tegema kindlaks, et taotleja on Eesti kodanik enne kui taotlejale väljastatakse Eesti kodaniku pass ja isikut tõendav dokument. Eeltoodut kinnitab ka siseministri 18.12.2015 määrus nr 77 (edaspidi määrus nr 77) § 10, mille kohaselt Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isikutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Vaidlust ei ole, et kaebaja on esmakordselt esitanud Eesti kodaniku passi ja isikut tõendava dokumendi taotluse.
32.PPA ei ole keeldunud andma taotlejale Eesti kodakondsust, kuna kaebaja ei ole nõus läbima DNA testi. Nagu PPA on varasemalt kaebajale selgitanud on kaebajale Eesti kodakondsuse andmisest keeldumise põhjuseks asjaolu, et tema Eesti kodaniku dokumentide taotlusele lisatud dokumentide ja esitatud selgituste ning PPA poolt väljaselgitatud asjaolude põhjal ei ole üheselt 3(7)
ja tõsikindlalt tõendatud, et kaebaja põlvneb Eesti kodanik Y.Y. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet ega selgitust PPA poolt väljatoodud vastuolulistele asjaoludele, mis annaksid põhjust uskuda, et kaebaja räägib tõtt oma põlvnemise kohta. Kuna DNA test oleks ainuke tõsikindlalt usutav tõend põlvnemise tõendamiseks, siis PPA küsis, kas kaebaja oleks seda testi nõus tegema.
33.PPA on järginud uurimisprintsiipi, selgitamiskohustust ja hea haldus põhimõtet. Kaebaja esindaja on teadlik PPA halduspraktikast, kuna ta on sellega ka varem kokku puutunud. Seega ei peaks talle tulema üllatusena, et PPA viib kahtluse korral läbi väga põhjaliku uurimise enne otsuse tegemist ning annab kaebajale vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõikele 1 arvamuste ja vastuväidete esitamise võimaluse. PPA esitatud küsimused taotlejale on olnud asjakohased, vastavad kaebaja taotlusele ning on vajalikud, et välja selgitada, kas kaebaja põlvneb Eesti kodanikust või mitte.
34.Kaebaja on oma põlvnemist Eesti kodanikust Y.Y. üritanud tõendada oma ema ja Y.Y. ütlustega ja VF-i kohtuotsusega. PPA on vaidlustatavas otsuses selgitanud, miks PPA-l on piisavalt alust arvata, et isik ei põlvne Y.Y., vaid Y.Y. on mõjutatud end kaebaja isaks tunnistama.
35.Kuigi antud hetkel on Y.Y. Vene Föderatsioonis tunnistanud kaebaja oma bioloogiliseks lapseks, siis PPA-l on põhjendatult alust arvata, et kaebaja ei ole tegelikult Y.Y. bioloogiline laps ega sünnijärgne Eesti kodanik.
36.Varasemates (2017.aastal neli täpselt sarnast juhtumit) analoogsetes passi ja isikutunnistuse taotluste menetlustes on selgunud, et isadus on vormistatud pettuse teel ehk nn isasid on mõjutatud, et nad tunnistaksid omaks võõraid lapsi Eesti kodakondsuse saamiseks.
37.Eeltoodud selgitustest lähtudes, leiab vastustaja, et PPA 14.05.2019 Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsus nr 15.2-9/74-1 on seaduspärane.
KOHTU PÕHJENDUSED
38.Kohus ei pea kaebust põhjendatuks ja jätab selle rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud enda kuulumist Eesti kodakondsusesse sünnijärgselt. HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda kohus haldusaktis esitatud kõiki põhjendusi, kuna nõustub nendega.
39.Kaebaja on soovinud saada Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust tuginedes asjaolule, et tema isa (Y.Y.) on Eesti kodanik.
40.ITDS § 19 p 1 ja § 21 lg 1 kohaselt saab anda Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi ja Eesti kodaniku passi Eesti kodanikule. Kodakondsus on õiguslik suhe riigi ja kodaniku vahel, mis võib olla omandatud sünniga, kui lapse sündimise ajal vähemalt üks vanematest on Eesti kodanik. (KodS § 5 lg 1) Määruse nr 77 § 13 lg 1 sätestab, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud isikutunnistust või Eesti kodaniku passi, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Eelviidatud normide kohaldamine eeldab Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist. Teisisõnu, PPA peab tegema kindlaks, et taotleja on Eesti kodanik, enne kui taotlejale väljastatakse Eesti kodaniku pass ja isikut tõendav dokument. Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi esitamise kohustus on seadusest tulenevalt isikul, kes taotleb toimingut.
41.Antud juhul väidab kaebaja kodakondsuse omandamist sünniga, kuna tema bioloogiline isa on väidetavalt Eesti kodanik Y.Y. (sündinud Venemaal xxxx). Kaebaja ei väida, et Y.Y. oleks ta lapsendanud, vaid väidab, et Y.Y. on tema isa tulenevalt sellest, et on ta eostanud. Y.Y. pole kunagi olnud abielus kaebaja ema W.W (sündinud Venemaal xxxx; VF kodanik). Kaebaja sündis ajal, mil W.W. oli abielus Q.Q. (abielu alates xx xx xxxx), kes kanti isana ka kaebaja sünniakti 4(7)
(sünnitunnistus väljastatud xx xx xxxx). Kaebaja oli väidetavalt alates 1988.aastast teadlik oma bioloogilisest isast. VF-i Sankt-Peterburi linna Smolenski rajoonikohus on 22.11.2016 teinud kohtuotsuse, mille kohaselt X.X. põlvneb Y.Y. X.X. esitas esmakordse taotluse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks 09.02.2017.
42.Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi Eesti Vabariigi ametiasutuse poolt väljastatud dokumenti selle kohta, et Y.Y on tema isa. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole esitanud isaduse tõendamiseks DNA testi. Vaidlus puudub selle üle, et Y.Y on Eesti kodanik.
43.Kaebaja on esitanud Y.Y. põlvnemise (ehk sünnijärgse kodakondsuse) tõendamiseks kohtumenetluses: -
VF-i 22.11.2016 kohtuotsuse asjas nr 2-5730/16 (jõustus 23.11.2016);
-
VF-i vastava ametiasutuse 30.12.2016 isaduse tuvastamise tunnistuse I-AK nr 665467;
-
korduva sünnitunnistuse II-BO nr 502114, mis on väljastatud 10.01.2017 VF-i vastava ametiasutuse poolt.
Lisaks leiab kaebaja, et tema väidet, et Y.Y. on tema isa tõendab W.W. 26.02.2017 ja Y.Y. 01.03.2017 avaldus PPA-le.
44.Ei saa olla mõistlikku vaidlust, et Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks ei piisa sellest, kui kaks inimest, kellest üks on hiljem omandanud Eesti kodakondsuse, kinnitavad, et nende kunagisest lühiajalisest abieluvälisest suhtest on sündinud laps, kes on sünnijärgne Eesti kodanik. Sünnijärgse kodakondsuse tõendamine ei ole kehtiva õiguse kohaselt võimalik ka tunnustamata VF-i kohtuotsuse alusel ning kuna selle alusel on väljastatud eelloetletud muud VF-i ametiasutuste tõendid, ei ole ka nende alusel võimalik lugeda tõendamisele kuuluvat asjaolu tõendatuks.
45.Kaebajale on korduvalt PPA, Õiguskantsleri ja Justiitsministeeriumi poolt õigesti selgitatud, et Eesti kodakondsuse omandamise tõendamisel tuleb X.X. esitada tunnustatud VF-i kohtuotsus. Pooltel puudub vaidlus, et kõnealune põlvnemist tuvastav kohtuotsus ei ole läbinud vastastikuse tunnustamise menetlust vastavalt EV ja VF õigusabileping artiklile 50. EV ja VF õigusabilepingu II osa I jagu sisaldab erisätteid, mis reguleerivad õigusabi ja õigussuhteid tsiviil- ja perekonnaasjades. Selles jaos sisaldub ka otsuste tunnustamist ja täitmist reguleeriv osa, mille art 50 lg 1 kohaselt tunnustavad ja täidavad lepingupooled vastastikku justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviil- ja perekonnaasjades, samuti kohtuotsuseid kuriteo läbi põhjustatud kahju hüvitamise asjades. Seega on vaidluse lahendamisel asjakohased välislepingu erisätted, mitte kaebaja esindaja viidatud üldsätete art 13. Riigi suveräänsuse põhimõttest tulenevalt saab anda teise riigi kohtuotsusele õigusjõu vaid selle tunnustamine välislepingule vastavalt. Iga riigi võimuaktid kehtivad üksnes iga riigi enda territooriumil. (vt Õiguskantsleri 11.01.2018 kirjas viidatud välislepingu lisaks olev protokoll ja M.Torga artikkel Juridica I/2015, lk 55). Kaebaja esindaja tõlgendus kõnealusele lepingu sättele (art 50) on meelevaldne. Kohtulahendi tunnustamine ei pea käima koos selle täidetavaks tunnistamisega, kuna iga kohtulahendit ei saa või ei ole vaja teises riigis täita, vaid see võib olla vajalik põhimenetluses mingi toimingu tegemiseks, nagu käesoleval juhul. Siis on välislepingu alusel sooritatavaks toiminguks kohtuotsuse tunnustamine. VF-i kohtuotsus ei ole seega ilma tunnustamiseta Eesti Vabariigis kehtiv. Seega, kuna välisriigi kohtuotsus ei ole läbinud välislepingus ettenähtud tunnustamismenetlust, ei saa seda arvestada Y.Y. põlvnemise tõendamisel ehk sellest johtuvalt on tõendamata kaebaja põlvnemine Eesti 5(7)
kodanikust. Kuna muud kaebaja esitatud, väidetavat isadust tõendavad dokumendid on välja antud kõnealuse kohtuotsuse alusel, ei saa neid pidada Eesti kodanikust põlvnemist tõendavaks.
46.Lisaks märgib kohus, et 22.11.2016 VF-i kohtuotsusest nähtub, et kohus ei ole isiklikult üle kuulanud Y.Y, W.W. ja Q.Q., vaid on piirdunud otsuse tegemisel nende kirjalike avaldustega ning kohtuistungil on osalenud üksnes menetlusosaliste esindajad, samas Y.Y. väitis PPA-le isiklikult istungil viibimist. Samuti pole Y.Y. ilmunud PPA-sse selgituste andmiseks viitega oma halvale tervisele, kuid on käinud 2017.a veebruaris koos X.X. esitamas PPA teeninduses dokumentide taotlust. 03.06.2017 kirjast nähtub, et X.X. on juba 2015.aastal uurinud Q.Q. võimalikku Eesti päritolu ning Q.Q. Eesti kodakondsuse taotlemise võimalikkust. Q.Q. Eesti kodanik pole. Kaebaja on haldusmenetluses esitanud väite, et Y.Y pole võimalik PPA-sse ilmuda, kuna ta elab Petseri kloostris. PPA päringule vastuseks selgus Moskva patriarhaadi Pihkva piiskopkonna 20.06.2018 kirjast, et Y.Y. Petseri kloostris ei ela. Kohtu hinnangul on PPA põhjendatult leidnud, et kaebaja selgitused on vastuolulised ning tema ebaratsionaalne tegutsemine (allkirja ekspertiisiakti esitamine aga DNA analüüsist keeldumine jm) tekitavad põhjendatud kahtluse tema põlvnemise osas Y.Y., isegi kui ta esitaks VF-i tunnustatud kohtuotsuse.
47.Kuna kaebaja ei ole Eesti kodanik, ei ole alust teda kohelda dokumentide väljastamisel võrdselt Eesti kodanikega.
48.Kaebaja etteheidete osas menetluse õiguspärasusele märgib kohus, et kuigi haldusorgan saab haldusmenetluses nõuda taotlejalt olemasolevate tõendite esitamist (HMS § 38 lg 3) on PPA uurimisprintsiibist tulenevalt selgitanud kaebajale võimalust taotluse lahendamisel tähtsust omava asjaolu tõendamiseks DNA testiga. Sellise selgituse andmine toimus kaebaja huvides. Küll ei saa PPA DNA testi esitamata jätmisel jätta taotlust läbi vaatamata ning sellise tagajärje eest hoiatada (vt PPA 13.09.2017 kiri nr 15.2-10/1741-1). Kaebajal oli võimalik mõistliku raha- ja ajakuluga (arvestades, et kaebaja külastas korduvalt Eestit) saada tõend põlvnemise tuvastamiseks, tehes DNA ekspertiisi. Sellise võimaluse kaebajale selgitamine ei ole vastuolus haldusmenetluse normidega. Kohus möönab, et PPA oleks võinud asjas otsuseni jõuda vähemate menetlustoimingute ja lühema ajaga, kuid see ei ole kaasa toonud ebaõige haldusakti andmist. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et kaebaja taotles ise korduvalt menetlustähtaja pikendamist ja esitas asjakohatuid tõendeid (nt käekirja ekspertiisiakt), millist tegevust ei saa omistada haldusorganile. Samuti, vaatamata Õiguskantslerilt ja Justiitsministeeriumilt vastuste saamist välislepingu sisu osas, jätkas kaebaja esindaja tarbetut vaidlust kohtuotsuse tunnustamise vajalikkuse üle. Esindaja tegevusest tekkinud menetluse pikenemise eest ei vastuta samuti haldusorgan. Kokkuvõtvalt, ükski kaebaja välja toodud väidetav menetlusviga ei ole kaasa toonud ebaõige haldusakti andmist
(HMS § 58).
49.PPA 14.05.2019 keeldumine kaebajale Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljastamisest on õiguspärane, mistõttu puudub alus tühistamisnõude rahuldamiseks ning sellega olemuslikult seotud kohustamisnõude rahuldamiseks.
50.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad vastustaja kanda. 6(7)
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.