Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-1072 17. mai 2024 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque, Viive Ligi, Vahur-Peeter Liin, Heiki Loot ja Nele Siitam X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsuse tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks tema Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmise taotlust uuesti läbi vaatama Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2023. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2023. a otsus.
3.Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 3. oktoobri 2022. a otsus.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 50 eurot.
5.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema vanemate nimed tähemärgiga.
1.X (sündinud 1970) esitas 2017. a-l Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse esmakordse passi ja isikutunnistuse saamiseks. Taotluse kohaselt põlvneb ta Eesti kodanikust Q (sündinud 1948). Isaduse tuvastas Venemaa Föderatsiooni Peterburi kohus 22. novembri 2016. a otsusega. PPA keeldus 14. mai 2019. a otsusega Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Menetluse käigus selgitas PPA välja, et taotleja algselt sünniakti kantud isa C on sündinud Rakveres ning taotleja oli 2015. a-l teinud Rahvusarhiivile päringuid C esivanemate kohta andmete saamiseks Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamise eesmärgil. Selgus aga, et C ei ole Eesti kodanik. PPA hinnangul peab Venemaa kohtuotsuse arvestamiseks olema see Eesti kohtus tunnustatud. X tunnustatud kohtuotsust ei esitanud. PPA pakkus talle võimalust tõendada oma põlvnemist Q DNA-ekspertiisiga, millest ta keeldus. Ühtlasi väitis X menetluse ajal, et Q on asunud elama Petseri kloostrisse ega kasuta telefoni ega muid sidevahendeid. Petseri kloostrist saabunud vastuses teatati PPA-le, et Q ei ela Petseri kloostris ega ole seal kunagi elanud. Kokkuvõttes leidis PPA, et X põlvnemine Q-st pole tõendatud.
3-22-1072
2.X esitas PPA 14. mai 2019. a otsuse peale kaebuse, mis jäi haldusasjas nr 3-19-392 rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus märkis 6. novembri 2019. a otsuses, et andmaks Venemaa kohtuotsusele õigusjõud, tuleb seda kas tunnustada või see täidetavaks tunnistada. Kuna muud kaebaja põlvnemist tõendavad dokumendid on välja antud tunnustamata Venemaa kohtuotsuse alusel, on tõendamata kaebaja põlvnemine Eesti kodanikust.
3.X esitas Peterburis asuva Eesti peakonsulaadi kaudu PPA-le esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks uue taotluse, mille PPA võttis 27. jaanuaril 2022 menetlusse. Taotleja hinnangul on ta Eesti kodanik, sest põlvneb Eesti kodanikust Q-st. Põlvnemine on kindlaks tehtud Venemaal 2016. a-l tehtud kohtuotsusega, mida Harju Maakohus 12. mai 2020. a määrusega asjas nr 2-20-5526 tunnustas.
4.PPA tegi 7. juunil 2022 otsuse, millega keeldus Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest järgmistel põhjustel. X soovis Eesti kodaniku isikut tõendavaid dokumente saada ka 2017. a-l. PPA keeldus 14. mai 2019. a otsusega dokumentide väljaandmisest. X vaidlustas PPA otsuse, kuid haldusasjas nr 3-19-392 jäi tema kaebus rahuldamata. Uue taotluse esitamisel leidis X, et kuna Eesti kohus on Venemaa kohtuotsust isaduse tuvastamise kohta tunnustanud, on see kindel tõend tema põlvnemise kohta Eesti kodanikust. PPA on endiselt seisukohal, et taotleja põlvnemine Q-st ei ole tõendatud. Asjaolu, et Eesti kohus on Venemaa kohtuotsust tunnustanud, ei tee sellest kindlamat tõendit, sest Eesti kohus ei kontrolli tunnustamisel selle sisu. Tunnustamise protsess on ette nähtud selleks, et teha kindlaks, kas selline otsus on üldse tehtud. X keeldus põlvnemise tõendamiseks DNA-ekspertiisi tegemisest ega põhjendanud keeldumist usutavalt. Venemaa kohtuotsusest nähtub, et isadus tuvastati kolme isiku (X ema, algselt sünniakti kantud isa C ja väidetava bioloogilise isa Q) ütluste alusel. Isikute ütlused võivad olla ebaõiged ja kantud taotleja soovist saada igal juhul Eesti kodaniku isikut tõendav dokument. Kuna X on alates 2017. a-st järjepidevalt keeldunud DNA-ekspertiisi tegemisest, tuleb arvata, et ta tegelikult ei põlvne Q-st.
5.X (kaebaja) esitas halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid PPA otsuse tühistamine ja PPA kohustamine tema taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja märkis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 4 järgi on põlvnemisasjas poolte eluajal tehtud ja jõustunud kohtulahend õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtiv kõigi isikute suhtes. Riigikohtu tsiviilkolleegium on rõhutanud, et kuna põlvnemissuhe on absoluutne, ei saa see suhtes kolmandate isikutega olla erinev (määrus nr 2-19-1719/87, p 18). DNA-ekspertiisi tegemine pole enam võimalik, sest Q suri 10. novembril 2019.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 3. oktoobri 2022. a otsusega kaebuse, tühistas PPA otsuse ja kohustas PPA-d kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Halduskohus märkis, et laps omandab sünniga saadava kodakondsuse automaatselt, ilma sellekohase haldusaktita. Eesti kodanikul on õigus nii isikutunnistusele kui ka passile. Poolte vahel oli sarnane vaidlus haldusasjas nr 3-19-392. Selles asjas asusid kohtud seisukohale, et selleks, et anda teise riigi kohtulahendile õigusjõud, tuleb seda kas tunnustada või see täidetavaks tunnistada. Erinevalt selles haldusasjas toimunud vaidlusest on nüüd Venemaa 22. novembri 2016. a kohtuotsus Harju Maakohtu 12. mai 2020. a määrusega tunnustatud. Üldjuhul lähtutakse teistes kohtuasjades tehtud kohtulahenditest kui dokumentaalsetest tõenditest, mida hinnatakse koos ülejäänud tõendikogumiga. TsMS § 457 lg-s 4 on sellest aga ette nähtud erand. Maakohus on tunnustanud välisriigi kohtulahendit, mis tegi põlvnemisasjas kindlaks õigussuhte olemasolu, ning maakohtu lahend kehtib kõigi isikute suhtes. Järelikult on tunnustatud kohtuotsus siduv ka Eesti Vabariigile, sh vastustajale ja halduskohtule. Seadus ei näe ette erandit, et kodakondsuse küsimuses tuleks jätta kohtulahendi siduvus arvestamata.
2(8)
3-22-1072
7.PPA esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 31. mai 2023. a otsusega rahuldas. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.Kodakondsuse ja isikule dokumentide väljastamise kontekstis ei ole tunnustatud Venemaa kohtuotsusel TsMS § 457 lg 4 alusel n-ö absoluutse tõendi tähendust. Siseministri
18.detsembri 2015. a määruse nr 77 „Isikutunnistuse, elamisloakaardi, digitaalse isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase passi, ajutise reisidokumendi, pagulase reisidokumendi või meresõidutunnistuse väljaandmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu, väljastamise kord ning väljaandmise tähtajad“ §-s 10 ja § 13 lg-s 1 on sätestatud, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isikutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Need sätted ei reguleeri üksnes menetluskorda, vaid seavad sisulised nõuded dokumendile, millega on võimalik kodakondsust tõendada. Kuna kodakondsus on eriliigiline suhe inimese ja riigi vahel, ei saa isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 121 lg 9 ja määruse nr 77 § 10 ja § 13 lg 1 mõttega kooskõlas olla see, kui Venemaa kohtu lahendile omistatakse absoluutne iseloom Eesti kodanikuks olemise tõendamise kohta. ITDS § 121 lg-s 9 ning määruse nr 77 §-s 10 ja § 13 lg-s 1 peetakse silmas dokumente, millest nähtub usaldusväärselt isiku tegelik põlvnemine Eesti kodanikust. Kui PPA peaks lähtuma üksnes Venemaa kohtu lahendi konstateeringust, analüüsimata sisuliselt kohtumenetluse käiku ja otsuse tegemise aluseks olnud asjaolusid, ei saaks ta hinnata dokumendi usaldusväärsust ega isiku põlvnemist Eesti kodanikust. Venemaa kohtu pädevuses pole tuvastada Eesti jaoks siduvalt seda, keda tuleb pidada Eesti kodanikuks.
7.2.PPA-l on õigus, et Harju Maakohtu tunnustatud Venemaa kohtuotsus ei tõenda seda, et kaebaja põlvneb Eesti kodanikust. Väidetav põlvnemine Q-st tuvastati aastakümneid hiljem. Venemaa kohus on piirdunud asjaosaliste kirjalike avaldustega ja kohtuistungil osalesid üksnes nende esindajad. 2015. a-l uuris kaebaja seni tema isaks peetud C võimalikku Eesti kodakondsust. Kaebaja väitis PPA-le, et Q ei saa PPA-sse ilmuda, kuna elab Petseri kloostris, kuid PPA sai 2018. a-l päringule vastuseks, et Q pole seal kunagi elanud. Ka Q surm ei välista DNA-analüüsi, sest Q olid lapsed teisest kooselust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja halduskohtu otsus jõusse jätta. Kaebaja märgib, et Tallinna Ringkonnakohus asus haldusasjas nr 3-19-392 seisukohale, et Eesti kohtu tunnustatud Venemaa kohtulahendiga oleks kaebaja Eesti kodanikust põlvnemine tuvastatud. Praeguses asjas pole ringkonnakohus selgitanud, miks ta selle seisukohaga enam ei nõustu. Alates sellest, kui Harju Maakohus 12. mai 2020. a määrusega Venemaa kohtuotsust tunnustas, on vaidlus selles, kas kaebajalt DNA-analüüsi nõudmine on põhjendatud. TsMS § 457 lg 4 järgi kehtib perekonnaasjas ja põlvnemisasjas tehtud ja poolte eluajal jõustunud otsus õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kõigi isikute suhtes.
9.PPA palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses kassatsioonkaebusele rõhutab PPA, et pelgalt tunnustatud Venemaa kohtuotsusele tuginedes oleks Eesti kodakondsuse omandamise menetlus vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud haldusmenetluse põhiprintsiibiga, mis paneb haldusorganile kohustuse selgitada välja kõik asjas tähtsad asjaolud. Ka varem on PPA-le esitatud analoogseid Venemaal tehtud kohtuotsuseid, mida on Eestis tunnustatud, kuid asjaolude kontrollimisel on selgunud, et need on tehtud alusetult. Seega võib tekkida olukord, kus Venemaa kodanikud, kes tegelikult Eesti kodanikust ei põlvne, hakkavad esitama niisuguseid 3(8)
3-22-1072 kohtuotsuseid. Venemaa kohtuotsuse tunnustamine on üksnes formaalne toiming, mille käigus kohtuotsuse sisu ei kontrollita. Seepärast on PPA-l kohustus kahtluse korral küsida lisadokumente ja -selgitusi ning hinnata neid kogumis. TsMS § 457 lg-t 4 ei saa kohaldada sünnijärgse Eesti kodakondsuse tõendamisel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kassatsioonkaebus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse halduskohtu otsuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 4). Esmalt lahendab kolleegium kaebaja kassatsioonkaebuse (I) ning seejärel selgitab õiguslikku olukorda üldiselt (II). Viimaks jaotab kolleegium menetluskulud (III). I
11.Kaebajale keelduti isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi väljaandmisest. Vaidlustatud PPA otsuse kohaselt polnud täidetud ITDS § 19 lg 1 p-s 1 ja § 21 lg-s 1 nimetatud tingimus ehk Eesti kodakondsus. Niisiis taandub kogu vaidlus asjas küsimusele, kas kaebaja on Eesti kodanik.
12.Kolleegium on varem korduvalt selgitanud, et õigusemõistmisel tuleb kodakondsusele läheneda kui normatiivselt määratletud õigusinstituudile ning kodanike ring määratakse kindlaks õigusaktiga, mis selgelt defineerib, keda ja missugustel tingimustel tuleb lugeda riigi kodanikeks (otsus asjas nr 3-3-1-56-13, p 16 ja otsus nr 3-16-1810/35, p 10). Sellest põhimõttest tuleneb ühest küljest, et küsimuses, kes on Eesti kodanikud, ei saa olla ebaselgust, ning teisest küljest, et Eesti seadusandja määrab kodanike ringi iseseisvalt. Kodanikkonna määramine on riigi suveräänsuse seisukohalt fundamentaalse tähtsusega (vt täpsemalt käesoleva otsuse p 23).
13.Põhiseaduse (PS) § 8 lg 1 kohaselt on igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Kehtiva kodakondsuse seaduse § 5 lg 1 p-s 1 on täpsustatud, et sünniga omandab Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. Kaebaja sündimise ajal kehtinud 1938. a kodakondsuse seaduse § 3 p 3 kohaselt on Eesti kodanikud lapsed, kes on sündinud ajal, kui nende isa oli Eesti kodakondsuses. Niisiis omandatakse Eesti kodakondsus sünniga automaatselt seaduse alusel. Seetõttu ei pruugi kõik Eesti kodakondsuse sünniga omandanud isikud riigile teada olla, iseäranis kui tegemist on Eesti kodaniku välismaal sündinud lapsega. Sellepärast on paratamatu, et esmakordselt isikut tõendava dokumendi taotlemisel tuleb Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada.
14.ITDS § 121 lg-s 9 on volitatud ministrit määrusega kehtestama isikut tõendavate dokumentide väljastamise korda ja tähtaegu. ITDS § 15 lg-s 1 on ministrit volitatud kehtestama määrusega dokumendi väljaandmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning väljaandmise tähtaegu. Nende normide alusel on kehtestatud määrus nr 77. Määruse §-s 10 ja § 13 lg-s 1 on vastavalt isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi taotlemise kohta sätestatud, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isikutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Need sätted piiravad kodakondsusesse kuulumise tuvastamise dokumentaalsete tõenditega, kuid ei anna edasisi juhiseid, millistele tingimustele peab niisugune dokument vastama.
15.HMS § 38 lg-s 2 on loetletud haldusmenetluses lubatud tõendite liigid, sh dokumentaalne tõend. Haldusmenetluse seadus, kodakondsuse seadus ega muu asjakohane õigusakt ei sätesta otsesõnu reegleid, kuidas kvalifitseerida ja hinnata kohtulahendeid, mis ei ole konkreetses haldusmenetluses siduvad nt HKMS § 177 alusel. Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus 4(8)
3-22-1072 niisuguseid küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis kolleegiumi otsus nr 3-19-467/28, p 14). Üldjuhul on teistes kohtuasjades tehtud kohtulahendid halduskohtumenetluses dokumentaalsed tõendid (HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 2). See tähendab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ja kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61 lg 2). Sama põhimõtet täpsustab HKMS § 61 lg 4, mille järgi hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega.
16.Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonnaja kriminaalasjades (õigusabilepingu) art 29 kohaselt kohaldub isaduse tuvastamisele selle lepingupoole õigus, kelle kodanik on laps sünni järgi. Seega, kuivõrd kaebaja leiab, et ta põlvneb Eesti kodanikust Q-st, tuleb seda hinnata Eesti õiguse järgi. Perekonnaseaduse (PKS) § 84 lg 1 p-de 1–3 kohaselt on lapse isa mees, kes on lapse sünni ajal emaga abielus (abikaasa isaduse eeldus) (PKS §-d 85 ja 86), kes on ema nõusolekul isaduse omaks võtnud (isaduse omaksvõtt) (PKS §-d 87– 90) või kelle isaduse on tuvastanud kohus (isaduse kohtulik tuvastamine) (PKS §-d 94 ja 95). Seega ei ole selle hindamisel, kas kaebaja põlvneb Q-st, määrav asjaolu, kas seda kinnitab DNA-analüüs, vaid hinnata tuleb seaduses sätestatud eelduste täidetust (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 2-22-7773/22, p 10). Praeguses asjas on seega oluline eelkõige, kas kohtuotsus, millega tuvastati kaebaja põlvnemine Q-st, kehtib ja on tunnustatav ka Eestis.
17.TsMS § 457 lg-s 4 on sätestatud, et perekonnaasjas ja põlvnemisasjas tehtud ja poolte eluajal jõustunud otsus õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib kõigi isikute suhtes. Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis kõnealuse sätte kohta otsuse nr 2-19-17179/87 p-s 18 järgmist: „Kui üldiselt on jõustunud kohtuotsus TsMS § 457 lg 1 kohaselt kohustuslik menetlusosalistele, siis põlvnemisasjas poolte eluajal tehtud ja jõustunud kohtulahend õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib TsMS § 457 lg 4 järgi kõigi isikute suhtes. Kuna põlvnemissuhe on absoluutne, ei saa see suhetes kolmandate isikutega olla erinev. Kuna põlvnemissuhe tekib seaduses sätestatud korras, ei saa kohus ka pärimisõiguse tuvastamise nõude rahuldamise eeldusi hinnates luua pooltevahelist põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes.“
18.TsMS § 620 lg-st 3 tuleneb, et välisriigi kohtulahendi tunnustamist võib taotleda lahendi täidetavaks tunnistamiseks ettenähtud korras. TsMS § 623 lg 1 kohaselt kontrollib kohus välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise avalduse lahendamisel kohtulahendi tunnustamise eeldusi. Kohtulahendi õigsust sisuliselt ei kontrollita. Seda pole Harju Maakohus 12. mai 2020. a määruses ka teinud. Nimetatud määruses kontrollis maakohus, ega asjas ei esine TsMS § 620 lg-s 1 ning õigusabilepingu artiklis 56 sätestatud kohtulahendi tunnustamata jätmise aluseid. Märkides määruse punktis II, et neid aluseid ei esine, tunnustas maakohus Venemaal tehtud kohtuotsust kaebaja põlvnemise kohta (vt tunnustamisest keeldumise aluste kohta siiski käesoleva otsuse II osa). Maakohtu määruse resolutsiooni p 2 on järgmine: „Tunnustada Eesti Vabariigis Venemaa Föderatsiooni Peterburi linna Smolninski rajoonikohtu 22.11.2016 otsust kohtuasjas nr 2-5730/16, millega tuvastati Q (sünd 03.01.1948, Pihkva oblasti Petseri rajooni Železovo külas) isadus X (sünd 05.02.1970, Leningradi oblasti Viiburi rajooni Kamennogorski linnas) suhtes, kelle ema on Y.“
19.Järelikult peab kolleegium praegusel juhul lähtuma sellest, et Harju Maakohtu jõustunud määrusega tsiviilasjas on tunnustatud välisriigi kohtuotsust, mille kohaselt põlvneb kaebaja Q-st. Pooled ei vaidle selle üle, et Q oli kaebaja sünni ajal Eesti kodanik. Sellisel juhul omandas kaebaja sünniga Eesti kodakondsuse ja vastustaja ei tohtinud ITDS § 19 lg 1 p 1 ja § 21 lg 1 alusel kaebajale dokumentide väljaandmisest keelduda. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada. Ringkonnakohtu otsus tuleb 5(8)
3-22-1072 tühistada ja jõusse jääb halduskohtu otsus, millega tühistati PPA 7. juuni 2022. a otsus ja kohustati PPA-d kaebaja taotlust Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks uuesti läbi vaatama. II
20.Kuigi kaebus tuleb eeltoodud põhjustel rahuldada, nõustub kolleegium PPA-ga, et esineb kahtlus Venemaal tehtud põlvnemist tuvastava kohtuotsuse õigsuses. Olukord, kus kaebaja põlvnemine Eesti kodanikust tuvastati hagi õigeksvõtuga ajal, mil isik oli 46-aastane, ning pärast seda, kui tal oli tekkinud huvi Eesti kodakondsuse vastu (vt käesoleva otsuse p 1), ei ärata usaldust. Võimalus tõendada Eesti kodakondsusesse kuulumist välisriigi kohtulahenditega, mille õigsus ja tekkimise motiivid on ebaselged, kätkeb julgeolekuohtu. Kuigi kolleegium ei sea kehtivat õigust järgides kahtluse alla jõustunud Eesti kohtumäärusega tunnustatud välisriigi otsuse õigusjõudu, peab kolleegium vajalikuks märkida võimalike kuritarvituste vältimiseks obiter dictum’i korras järgmist olulise avalik-õigusliku mõjuga kohtulahendite tunnustamise kohta.
21.Õigusabilepingu art 18 kohaselt ei anta õigusabi, kui selle andmine võib teha kahju järelepärimise saanud lepingupoole suveräänsusele või julgeolekule või kui see on vastuolus tema seadusandluse põhiprintsiipidega. Õigusabilepingu art 3 kohaselt hõlmab õigusabi muu hulgas kohtuotsuste tunnustamist. Õigusabilepingu kehtivus lõpeb tulenevalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades denonsseerimise seadusest ja õigusabilepingu art-st 80 eeldatavasti 18. märtsil 2025 (vt Riigikogu XV koosseis, 362 SE seletuskiri).
22.Kui õigusabileping ega Euroopa Liidu õigus ei kohaldu, tuleb kohtulahendi tunnustamisel lähtuda TsMS §-s 620 sätestatust. TsMS § 620 lg 1 p 1 kohaselt tuleb tsiviilasjas tehtud kohtulahendit Eesti Vabariigis tunnustada, välja arvatud juhul, kui lahendi tunnustamine oleks ilmselt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga), eelkõige isikute põhiõiguste ja -vabadustega. TsMS eelnõu seletuskirjas (Riigikogu X koosseis, 208 SE) märgiti selle aluse kohta järgmist: „Kõige olulisem mittetunnustamise alus on loomulikult see, kui välisriigi kohtuotsus on vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (ordre public). Eelkõige hindab Eesti kohus välisriigi otsuse vastavust põhiseaduse põhiõiguste ja vabaduste osaga.“
23.Kolleegium on kodakondsuse kohta rõhutanud, et see on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (otsus asjas nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja põhiseaduse täiendamise seaduse § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. Sellest tulenevalt pole kahtlust, et kodakondsuse omandamise alused kuuluvad Eesti õiguse oluliste põhimõtete hulka TsMS § 620 lg 1 p 1 tähenduses või seadusandluse põhiprintsiipide hulka õigusabilepingu art 18 tähenduses. Tulenevalt PS §-st 1 ei ole mõeldav, et välisriik võiks otsustada Eesti kodanike ringi üle.
24.Põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtuotsusega ei otsusta välisriik otseselt Eesti kodanike ringi üle, sest Eesti kodakondsuse omandamise viisid ja tingimused on kehtestanud Eesti seadusandja. Samas võivad tulenevalt Eesti kodakondsuse sünniga omandamise automaatsusest põlvnemisasjas tehtud kohtuotsusel olla kodakondsust puudutavad järelmid. Need järelmid ei pruugi olla teada ega lõpuni ettenähtavad ei välisriigi kohtule ega Eestis välisriigi kohtulahendi tunnustamise taotlust lahendavale 6(8)
3-22-1072 kohtule. Sellegipoolest peab maakohus arvestama kõigi võimalike avalik-õiguslike järelmitega, mis välisriigi kohtulahendi tunnustamisest tekivad. Kohus ei tohi mööda vaadata sellest, et andmed põlvnemise kohta kuuluvad rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka (rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 21 p 15), mille õigsust eeldatakse ja millest lähtutakse avaliku ülesande täitmisel (RRS § 6 lg-d 1 ja 2). Andmed kohtulahendite kohta, millega tuvastatakse isiku põlvnemine või tühistatakse isiku põlvnemise tuvastamine, kantakse rahvastikuregistrisse (Vabariigi Valitsuse
20.detsembri 2018. a määruse nr 129 „Rahvastikuregistri turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmeandjate kaupa nende üleantavate andmete loetelu“ § 24 p-d 6 ja 7). See on oluline ka nende isikute puhul, kes ei ole kohtule teadaolevalt rahvastikuregistri andmesubjektid (RRS § 5), sest juba asjaolu, et isik taotleb Eestis põlvnemissuhet puudutava kohtulahendi tunnustamist, viitab tema tõenäolisele tegelikule või kavandatavale seotusele Eestiga.
25.Järelikult tuleb kohtul nii õigusabilepingu art 18 kui ka TsMS § 620 lg 1 p 1 alusel keelduda põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisest, kui on oht, et sellise kohtulahendi tunnustamisega võidakse mõnd Eesti olulist avalikku õigust (nt õigust kodakondsusele) kuritarvitada. Muu hulgas viitab sellisele ohule, kui põlvnemine on tuvastatud pelgalt ütluste või omaksvõtu alusel ning seda ümbritsev olustik on eluliselt ebausutav (nt asjaosaliste vanuse tõttu). Seejuures tuleb arvestada ka konkreetse kolmanda riigi ja selle kohtute üldist usaldusväärsust.
26.TsMS § 198 lg 1 p 2 järgi on menetlusosalisteks hagita menetluses avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud. Sama paragrahvi lg 3 teise lause järgi eeldatakse, et menetlusosalised on isikud, kellel on seaduse kohaselt õigus hagita menetluses tehtava määruse peale edasi kaevata. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas asjas nr 3-2-1-25-11 tehtud määruse p-s 26, et TsMS § 198 lg-s 3 sätestatud eeldus on ümberlükatav, kuid menetlusse tuleks kaasata need maakohtu määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse. TsMS § 198 lg 1 p 2 kohta märkis tsiviilkolleegium eelviidatud lahendis, et hagita menetluste puhul pole võimalik määrata universaalset menetlusmudelit ning menetlusosaliste ringi ja menetlusest puudutatud isikute õigusi, vaid iga konkreetse menetluse puhul tuleb selgeks teha, kes ja millises ulatuses on sellest menetlusest puudutatud ja millised õigused tuleb neile tagada. TsMS § 660 lg 3 kohaselt võib maakohtu menetlust lõpetava määruse peale hagita menetluses määruskaebuse esitada isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sarnaselt on TsMS § 696 lg-s 3 sätestatud õigus niisuguses asjas määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata.
27.Eeltoodust saab järeldada järgmist. Kui põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisel on oluline avalik-õiguslik mõju, iseäranis kui see puudutab niivõrd põhimõttelise tähtsusega õigusinstituuti nagu kodakondsus, on Eesti Vabariik puudutatud isik, kes tuleb TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi menetlusse kaasata. Välisriigi kohtulahendi tunnustamine olulise avalik-õigusliku mõjuga asjades kitsendab Eesti Vabariigi suveräänsust, mistõttu on Eesti Vabariigil ka õigus TsMS § 660 lg 3 ja § 696 lg 3 järgi nende määruste peale edasi kaevata. Sellisel juhul selgitatakse riiki esindav ministeerium või muu asutus TsMS § 220 kohaselt. Kui riigile sellisest menetlusest ei teatata, kuid ilmneb, et tunnustatud kohtulahendil on oluline avalik-õiguslik mõju, on tegemist TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alusega. III
28.Tulenevalt HKMS § 109 lg-st 4 tuleb praegusel juhul määrata menetluskulude jaotus apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohtus taotles kaebaja õigusabikulu 500 eurot (käibemaksuga) väljamõistmist. Samas ei esitanud ta ringkonnakohtule kulude kandmise kohustust tõendavat dokumenti (arvet). HKMS § 109 lg 1 neljanda lause kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude 7(8)
3-22-1072 nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Riigikohtus tasutud riigilõiv 50 eurot tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
29.Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja ja tema vanemate nimed asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.