A. M.i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – A. M. Vastustaja – Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus läbi vaatamata kambris asuva kaamera ja valgustusega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas.
2.Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud, Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
4.Kuulutada haldusasja menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavate tõendite osas (tl 8 ning 49-51p) kinniseks.
5.Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. juulil 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla kohaldas 30. juuli 2018. a käskkirjaga nr 6-1/840 (tl 39-39p) A. M.i (edaspidi kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud
3-19-459
kambrisse paigutamist. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et teabe- ja uurimisosakonnale laekunud teabe kohaselt tegeles kaebaja kirjavahetuse teel narkootilise aine vanglasse organiseerimise ja vanglas levitamisega. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 7. detsembri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1378. Ajavahemikus 30. juulist kuni 3. oktoobrini 2018 paiknes kaebaja suletud eluosakonnas üksinda kambris.
2.Kaebaja esitas 19. detsembril 2018 Tartu Vanglale taotluse (tl 25-25p), milles soovis mittevaralise kahju hüvitamist väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise tõttu seoses üksikvangistuse kohaldamisega 2,5 kuu jooksul. Taotluse kohaselt mõjutas üksikvangistuses viibimine ja suhtlemispuudus kaebaja psüühikat ning talle ei antud ka kuuma vett tee joomiseks. Kaebaja märkis, et tal oli ärevus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu ning psühhiaater kirjutas talle välja psühhotroopse ravimi. Ravim kahjustas kaebaja maksa ning ravimi (Rivatril) puudumise tõttu on taotlejal uneprobleemid.
3.Tartu Vangla jättis 19. veebruari 2019. a otsusega nr 1-13/232-2 (tl 5-5p) taotluse rahuldamata, põhjendades oma otsust kokkuvõtlikult järgmiselt. Kaebaja vaidlustas julgeolekuabinõude kohaldamise vaidemenetluse korras. Tartu Vangla 7. septembri 2018. a vaideotsusega nr 1-11/138-2 jäeti vaie rahuldamata. Vanglale teadaolevalt ei ole kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kohtus vaidlustanud. Seega on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate haldusaktide õiguspärasust vaidemenetluses kontrollitud ja puudub alus asuda teistsugusele seisukohale. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse asjaolude äralangemisel, ehk seadusandja on ette näinud, et selliste meetmete kohaldamine sõltub vajadusest. Kaebaja eraldamine on toimunud kehtivate ja täitmiseks kohustuslike haldusaktide alusel ning seetõttu ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Seega ei ole kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud. Kaebaja ei esitanud eraldatud lukustatud kambris olles vanglale ühtegi pöördumist, milles oleks toonud välja talle negatiivsed mõjud ja avaldanud soovi sellise režiimi lõpetamiseks. Kaebajal oli võimalik kuulata raadiot, vaadata televiisorist meelepäraseid saateid, kasutada raamatukoguteenust ja lugeda ajalehti, samuti kohtuda kaplaniga. Vanglale teadaolevalt viibis kaebaja julgeolekuabinõude kohaldamise ajal korduvalt psühhiaatri vastuvõtul, kuid üksinda kambris viibimisega kaasnevate negatiivsete tagajärgede üle ei kaevanud.
4.Kaebaja esitas 11. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt on kaebajale kahju tekitatud üksikkambris hoidmisega. Seal tekkisid tal probleemid psüühikaga ja seljaga. Vangla meditsiiniosakond hakkas kaebajale andma psühhotroopseid aineid, millega tekitati kaebajal sõltuvus. Kuna kaebaja põeb C-hepatiiti, kahjustasid ravimid tema maksa. Kaebaja soovib, et kohus mõjutaks Tartu Vanglat ravima tema maksa, mida rikuti psühhotroopsete ainetega. Samuti nõrgenes kaebajal nägemine ja talle kirjutati välja päikeseprillid, kuna kambris põles pidevalt hele tuli. Kaebusele on lisatud Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja 20. veebruari 2019. a vastus kaebaja pöördumisele (tl 8), mille kohaselt on kaebajal diagnoositud sõltuvus rahustite ja uinutite tarvitamisest.
5.Kaebaja täpsustas kaebust 24. märtsi 2019. a avalduses (tl 20-20p ja 22), selgitades, et tema hinnangul on talle tekitatud kahju inimväärikuse alandamisega (suhtlemise puudumine, kuuma vee puudumine, õppimisest ja sotsiaalprogrammidest kõrvalejäämine) 500 euro ulatuses ning tervisekahju samuti 500 euro ulatuses (seljaprobleemid, nägemise, psüühika ja maksa kahjustamine).
2(10)
3-19-459
6.Tartu Halduskohus võttis kaebuse 2. aprilli 2019. a määrusega menetlusse ning kohustas kaebajat täpsustama, millise ajavahemiku kohta on kahju hüvitamise kaebus esitatud ning kas kaebaja on soovinud esitada halduskohtule eraldi tema ravimiseks kohustamise nõuet. Kaebaja esitas 11. aprillil 2019 kohtule avalduse, milles märgib, et kaebus puudutab ajavahemikku 30. juulist 2018 kuni 3. oktoobrini 2018. Lisaks märgib kaebaja, et ei esita halduskohtule enda ravimiseks kohustamise nõuet.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja esitab kaebuses järgmised väited.
7.1.Kaebajat hoiti lukustatavas üksikkambris narkootikumide organiseerimise kahtluse tõttu, kuid ei leitud midagi, mis seda kinnitaks. Kaebaja leiab, et teda hoiti üksikkambris põhjendamatult.
7.2.Viibides eraldatult kinnises ruumis, algasid kaebajal terviseprobleemid, sealhulgas tekkisid probleemid psüühikaga ja seljaga. Kaebajale anti ravimeid, mis tekitasid tal sõltuvuse. Kuna kaebaja põeb C-hepatiiti, kahjustasid ravimid tema maksa. Samuti nõrgenes kaebajal nägemine, kuna kambris põles pidevalt hele tuli.
7.3.Kaebaja viibis ruumis, kus asub kaamera. See tekitas kaebajale psüühilist survet. Üksikkambris viibimine halvendas kaebaja psühholoogilist seisundit. Mingeid kohtumisi psühholoogi või sotsiaaltöötajaga ei toimunud.
7.4.Kaebaja eemaldati õppetöölt ja eesti keele kursuselt.
7.5.Tartu Vangla tekitas kaebajale valu ja kannatusi, mille eest kaebaja soovib hüvitisena kokku 1000 eurot, sealhulgas inimväärikuse alandamise eest 500 eurot ja tervisekahju tekitamise eest 500 eurot.
7.6.Kaebaja viitab erinevatele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Rec(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta (EVR). Kaebaja peab üksikvangistust üle 14 päeva lubamatuks.
8.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et jääb oma 19. veebruari 2019. a otsuses nr 1-13/232-2 toodud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastustaja lisab vastusena kaebusele järgmised vastuväited.
8.1.Kaebusest jääb arusaamatuks, millele tuginedes peab kaebaja üksikvangistust üle 14 päeva lubamatuks. Sellist regulatsiooni või imperatiivse iseloomuga keeldu ei tulene õigusaktidest ega ka EIK-i praktikast. Juhul kui kaebaja on silmas pidanud õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a kirja nr 6-1/161019/1604041 justiitsministrile, siis selline arvamus puudutas kartserikaristust, mitte täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Tegemist on erinevat eesmärki kandvate meetmetega. Ei ole mõeldav, et vangla paigutaks teistele isikutele või vangla julgeolekule ohtu kujutava kinnipeetava tagasi avatud eluosakonda teiste kinnipeetavate hulka, kui puudub veendumus, et kinnipeetavast tulenev oht on möödunud.
8.2.Ka ei anna kaebaja viited EVR punktidele 53.1 –53.7 ja EIK-i lahenditele alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Viidatud sätetest ei tulene keeldu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ega ajalisi piire, kui kaua seda teha tohib. Ka viide 3(10)
3-19-459
Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 21. üldise raporti punktile 56 ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
8.3.Kuigi viidatud EIK-i lahendid puudutavad ka isikute hoidmist üksinda, erinevad nende faktilised asjaolud käesolevast vaidlusest. Seetõttu ei saa neist automaatselt järeldada, et ka kaebaja kohtlemine vaidlusalusel perioodil ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel oleks olnud õigusvastane.
8.4.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja viide varasemale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele ja üksinda kambris paiknemisele ei ole asjakohane. 2017. a aset leidnud sündmused ei ole 11. aprilli 2019. a avalduse kohaselt kaebaja nõude aluseks ja nende osas ei ole kaebajal läbitud ka kohustuslikku kohtueelset menetlust. Seetõttu on tegemist asjakohatute väidetega ja vastustaja palub kohtul jätta need tähelepanuta. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei esitanud kaebaja pretensioone seoses videovalve ja privaatsuse puudumisega. Kuna kaebaja ei ole varasemalt kohtueelses menetluses selliseid asjaolusid välja toonud, siis ei saa ta neile tugineda ka kaebuses, sest kohustuslik kohtueelne menetlus ei ole selles osas läbitud.
8.5.Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldatud kaebaja suhtes mitte seetõttu, et kaebaja ise oleks tarvitanud narkootilist ainet või oleks hoidnud seda enda juures. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks oli kahtlus, et kaebaja tegeleb narkootilise aine vanglasse organiseerimise ja vanglas levitamisega. Organiseerida ja kirja teel levitada on võimalik ka siis, kui isik ise ainet ei tarvita ega reaalselt enda juures ei hoia. Seetõttu ei anna väited, et läbiotsimisel ei ole midagi leitud ja ekspertiis ei ole midagi tuvastanud, alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendamatuks ja õigusvastaseks.
8.6.Vaatamata sellele, et kaebaja on erinevaid terviseprobleeme kaebuses välja toonud, jääb siiski arusaamatuks, kuidas vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ja kaebaja üksinda kambris hoidmisega kahjustanud tema tervist, ja milles konkreetselt on selline tervise kahjustumine väljendunud. Ebaselgeks jääb ka põhjuslik seos väljatoodud terviserikete ja vanglale etteheidetud tegevuse vahel. Kaebaja üldsõnaline väide, et tal tekkisid tugevad probleemid psüühikaga, ei võimalda kujundada seisukohta võimaliku kahju tekkimise ja põhjusliku seose kohta. Kaebaja on viibinud psühhiaatri vastuvõtul ka enne 30. juulit 2018 ning temale on määratud ka ravi. Kahju tekkimise hindamiseks ei ole vastutaja arvates selline üldsõnaline väide piisav. Kuivõrd kaebaja ei ole tervisele kahju tekkimist ega põhjuslikku seost tõendanud, ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohtule on esitatud kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks tervisekahju tekitamise ja inimväärikuse alandamise eest. Kaebuse kohaselt tekitas Tartu Vangla kaebajale kahju põhjendamatult täiendava julgeolekumeetmena eraldatud lukustatud kambris hoidmisega ajavahemikus 30. juulist kuni 3. oktoobrini 2018. Tartu Vangla kohaldas kaebaja suhtes 30. juuli 2018. a käskkirjaga nr 6-1/840 (tl 39-39p) täiendavate julgeolekuabinõudena liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (VangS § 69 lg 2 p 1), kehakultuuriga tegelemise keelamist (VangS § 69 lg 2 p 3) ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4).
4(10)
3-19-459
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebusest ja seda täiendavatest avaldustest ilmneb, et kaebaja peab õigusvastaseks tema lukustatud kambrisse paigutamist ja seal hoidmist ning leiab, et nn üksikvangistuses paiknemine (kaebaja väitel 2,5 kuu jooksul) on tekitanud talle kahju nii väärikuse alandamise kui ka tervisekahju teel.
11.Käskkirja põhjendused eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist puudutavas osas olid kokkuvõtvalt järgmised. Teabe- ja uurimisosakond oli teinud kindlaks, et kaebaja tegeleb keelatud ainete vanglasse organiseerimise ja vanglas levitamisega kirjade vahendusel. Kaebaja organiseeritud kirjad on adresseeritud erinevatele kinnipeetavatele. Kaebaja on jätkanud süsteemselt sarnast tegevust, millest tulenevalt on tema käitumine vangla hinnangul vangla julgeolekut ohustav. Jättes täiendavad julgeolekuabinõud olemasoleva informatsiooni baasil kohaldamata, seaks vangla ohtu nii kinnipeetavate tervise kui ka vangla üldise julgeoleku. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine annab võimaluse piirata kinnipeetava suhtlemist kaaskinnipeetavatega, teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle ja omada täpsemat ülevaadet tema tegevustest. Julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkuse otsustas vastustaja läbi vaadata jooksvalt ja abinõud lõpetada koheselt, kui asjaolud on ära langenud, kuid mitte hiljem kui 2018. a 41. nädalal. Kinnipeetav on enne käskkirja andmist ära kuulatud – käskkirjast nähtuvalt on ta saanud esitada arvamusi ja vastuväiteid.
12.RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise üheks esmaseks eelduseks on viidatud sätetest tulenevalt seega haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Vastustaja on jätnud rahuldamata kaebaja vaide 30. juuli 2018. a käskkirja nr 6-1/840 peale (vt tl 5) ning kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole kaebaja vaidlustanud talle julgeolekuabinõude määramise käskkirja halduskohtus. Seega toimus kaebaja hoidmine eraldi lukustatud kambris kehtiva haldusakti alusel.
13.VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktikas on rõhutatud, et nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõigust tuleb haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 16 ja seal viidatud praktika).
5(10)
3-19-459
14.Kaebaja leiab, et teda hoiti eraldatud lukustatud kambris põhjendamatult, kuna tema seos narkootikumide väidetava vanglasse organiseerimisega pole leidnud tõendamist (tema juurest ei leitud midagi, mis seoks teda narkootikumidega). Vastustaja vaidleb sellele seisukohale vastu ning leiab, et asjaolu, et läbiotsimisel midagi ei leitud ja ekspertiis midagi ei tuvastanud, ei anna alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendamatuks ja õigusvastaseks. Julgeolekuabinõude määramise käskkirjas on vastustaja ka välja toonud, et nende kohaldamise tinginud teabe kohaselt tegeles kaebaja narkootilise aine vanglasse organiseerimise ja levitamisega kirjades. Taolise tegevuse puhul on usutav, et seda on võimalik korraldada ka narkootilist ainet enda juures hoidmata. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Riigikohus on leidnud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (vt nt viidatud lahend asjas nr 3-3-1-10-17, p 17 ja seal viidatud praktika). Kõnealusel juhul oli kaitstavaks õigushüveks teiste kinnipeetavate elu ja tervis, aga ka vangla julgeolek. Riigikohus on selgitanud, et ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pidanud vanglal olema tõsikindlaid tõendeid kaebaja kahjustava tegevuse kohta (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 16; 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 16). Kohtupraktika on pidanud vangla julgeoleku tagamise ja kaebaja poolt uute õigusrikkumiste toimepanemise ärahoidmise vajadust kaalukamaks kaebaja kohustusest taluda talle ajutiselt seatud lisapiiranguid (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 18.4). Käskkirjast nähtuvalt on kaebaja tegevus olnud jätkuv ning vangla julgeolekut ohustav. Kohtu hinnangul on vastustaja julgeolekumeetmete kohaldamise vajalikkust piisava põhjalikkusega põhjendanud ning esitanud asjakohased kaalutlused abinõude valiku kohta, selgitades, millist eesmärki meetmega taotletakse ja kuidas selle kohaldamine aitab kaasa eesmärgi saavutamisele.
15.Kohus on eelnevat arvestades seisukohal, et kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine oli piisavalt kaalutletud ja põhjendatud ega toimunud õigusvastaselt.
16.Kaebaja arvates on tema eraldatud lukustatud kambris hoidmisega põhjustatud mittevaralist kahju esmalt tema väärikuse alandamisega: teda on hoitud 14 päeva ületava ajavahemiku vältel üksikvangistuses, talle ei ole võimaldatud kuuma vett tee keetmiseks ning kambris oleva valvekaamera tõttu rikuti tema privaatsust. Kaebaja ei ole esitanud muid asjaolusid, mis võinuks kaasa tuua väärikuse alandamisest tingitud mittevaralise kahju.
17.Kaebaja on seisukohal, et üle 14 päeva kestev üksikvangistus on lubamatu. Vangla märgib, et sellist keeldu ei tulene õigusaktidest ega EIK-i praktikast ning kartserikaristuse kohaldamise kestuse kohta käivaid seisukohti ei saa kanda üle julgeolekuabinõude kohaldamisele, kuna nende meetmete eesmärk on erinev. Riigikohus on selgitanud, et EIK-i praktika kontekstis on üksikvangistusena käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kuid riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lõike 2 punkti 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lõikes 1 sätestatud alustega (st eeskätt 6(10)
3-19-459
oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lõike 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub ohu jätkuvast esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-152943, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
18.Kohus ei nõustu seetõttu kaebaja arusaamaga, et kinnipeetava hoidmine üle 14 päeva julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambris on igal juhul lubamatu. Kaebaja viibis suletud eluosakonnas üksinda kambris 30. juulist kuni 3. oktoobrini 2018, seega veidi rohkem kui kaks kuud. Selle ajavahemiku üle ei ole ka vaidlust – kaebaja ise on hüvitise määramise aluseks olevat ajavahemikku just niisugusena määratlenud (kaebaja taotlus tl 34, tõlge tl 36). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja hoidmist eraldatud lukustatud kambris selle aja vältel põhjust pidada ebaproportsionaalselt pikaajaliseks, arvestades vangla vajadust vältida kaebajast tulenevat võimalikku ohtu teiste kinnipeetavate tervisele ja vangla julgeolekule. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei viibinud sel ajal täielikus sotsiaalses isolatsioonis. Vastustaja vastusest nähtuvalt oli kaebajal võimalik suhelda vanglaametnikega ning soovi korral kaplaniga ja meditsiinitöötajatega (vt ka tervisekaardi väljavõte tl 49-51), helistada ja pidada kirjavahetust, kuulata raadiot ja vaadata telesaateid, laenutada raamatuid ja lugeda ajalehti (vastustaja vastus p 6, tl 37p). Vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele on vastustaja rõhutanud, et isikliku raadio ja televiisori omamine kambris võimaldas vaadata ja kuulata talle meelepäraseid programme (tl 5p). Kaebaja ei ole vastustaja väidetele vastu vaielnud ega väitnud kirjeldatud võimaluste puudumist. Kaebaja väitel puudus tal võimalus kohtuda psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga ning osaleda õppetöös. Vastustaja ei ole neile väidetele vastu vaielnud. Samas ei ole eelnevalt kirjeldatud võimalusi arvestades alust järelduseks täielikus sotsiaalses isolatsioonis viibimisest. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei ilmne ka, et psühhiaater oleks korduvate vastuvõttude käigus märkinud vajadust psühholoogi abi järele.
19.Erinevalt kartserirežiimist, mis seab ulatuslikud piirangud muuhulgas olmetingimustele (mh kartseri sisustus vastavalt VSkE § 7 lg-le 4, kartseris lubatud esemed VSkE § 60) ning ka meelelahutuslikumat laadi võimalustele (nt puudub kartseris erinevalt eraldatud lukustatud kambrist võimalus mitmekesist kirjandust lugeda või telesaateid vaadata), on eraldatud lukustatud kambri režiim selle eesmärgist tulenevalt märkimisväärselt leebem. Abinõu kohaldamist ei saa praegusel juhul pidada ka sedavõrd pikaajaliseks, et ajavahemiku kestus iseenesest võiks kujutada õigusvastast ja väärikust alandavat kohtlemist. Vastustaja lõpetas kaebaja eraldi lukustatud kambris hoidmise veel enne 2018. a 41. nädalat, mil pidi julgeolekuabinõude ülevaatamine käskkirja järgi toimuma. Vastustaja kinnitusel ei esitanud kaebaja kaebusega hõlmatud ajavahemikul taotlusi julgeolekumeetmete kohaldamise lõpetamiseks (viide dokumendihaldussüsteemile 19. veebruari 2019. a otsuses nr 1-13/232-2 (tl 5p, kolmas lõik). Kaebaja on kogu kõnealuse ajavahemiku vältel viibinud korduvalt ka meditsiiniosakonnas vastuvõtul (tl 49-51p) ning pole ilmnenud, et kaebaja väitnuks oma terviseprobleemide põhjusena üksikvangistuses viibimist, mis olnuks aluseks julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise kontrollimiseks.
7(10)
3-19-459
20.Tee joomiseks kuuma vee võimaldamata jätmise osas märkis vastustaja kahju hüvitamise nõuet rahuldamata jättes põhjendatult, et esmalt ei tulene vastavat kohustust kehtivast õigusest ning teisalt ei saa vangla selline käitumine kaasa tuua ühegi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguse riivet. VangS § 47 lg-st 1 tulenevalt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Erandeid tehakse VangS § 47 lg-st 3 lähtuvalt arsti poolt ette kirjutatud dieettoitlustamisel ning võimalusel religioosseid toitumistavasid silmas pidades. Sotsiaalministri 31. detsembri 2002. a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg-st 5 tuleneb kohustus tagada kinnipeetavale piisav kogus joogivett. Tee valmistamiseks kuuma vee võimaldamise kohustust vanglal pole ning sellise hüve saamata jäämist ei saa pidada väärikust alandavaks kohtlemiseks.
21.Kaebaja väide õppetööst kõrvaldamise kohta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajaks ei vii samuti järeldusele täielikus sotsiaalses isolatsioonis viibimise kohta ega viita muul moel väärikust alandavale kohtlemisele
22.Eelnevat arvestades ei saa nõustuda kaebajaga, et ta pidi viibima veidi rohkem kui kahe kuu vältel eraldatud lukustatud kambris, taludes väärikust alandaval määral sotsiaalset isolatsiooni. Kohtu hinnangul ei pidanud kaebaja taluma piiranguid, mis kaasnesid täiendava julgeolekumeetme kohaldamisega möödapääsmatult ega põhjustanud kannatusi või ebameeldivusi suuremas ulatuses kui selle abinõu olemusest ja eesmärgist tingitult paratamatu (VangS § 41 lg 1). Kaebaja väite osas kambris paikeva kaamera ja privaatsuse rikkumise kohta võtab kohus seisukoha käesoleva otsuse p-s 24.
23.Kuigi kohus on eelnevalt juba asunud seisukohale, et kaebaja paigutamine ning tema hoidmine kaebuse aluseks oleval ajavahemikul eraldatud lukustatud kambris oli õiguspärane ning mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on seega täitmata, peab kohus siiski vajalikuks märkida, et kohtu hinnangul on ka kaebaja väited tervisekahju tekkimisest eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu tõendamata.
23.1.Tartu Vangla on esitanud väljavõtte kaebaja tervisekaardist ajavahemiku 30. juuli kuni 3. oktoober 2018 kohta (tl 49-51p). Kohus märgib esmalt, et kaebajale ei olnud raviteenuse kättesaadavus lukustatud kambris viibimise ajal takistatud. Tervisekaardi väljavõttest ilmneb, et ta on sageli pöördunud meditsiiniosakonna poole ning saanud meditsiinilist konsultatsiooni ja ravi erinevate probleemide korral.
23.2.Tervisekaardi andmete põhjal ei ole võimalik järeldada, et kaebaja on vaimselt või kehaliselt kannatanud üksinda kambris viibimise tõttu. Kaebaja ei ole vaadeldaval ajal kurtnud probleemide üle, mis oleksid tekkinud eraldatud lukustatud kambris viibimise tagajärjel. Tervisekaardist ilmneb, et ta on vaadeldaval ajavahemikul palunud rahusteid ärevuse pärast, mis tal oli seoses kohtumenetlusega ennetähtaegse vabastamise asjas (haigusjuht nr A7014201, kanded 27.07.2018, 18.09.2018).
23.3.Seljavalusid rõhutades on kaebaja nõudnud pidevalt konkreetseid valuvaigisteid, millega seoses on tervisekaardil korduvalt viidatud kaebaja sõltuvusprobleemile. Kohus ei pea tõenäoliseks, et kaebaja seljavalusid põhjustav haigus on tingitud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest 30. juulist kuni 3. oktoobrini 2018. Vaadeldaval ajal on 8(10)
3-19-459
kaebaja esmakordselt kurtnud seljavalu juba 11. augustil 2018. Vangla meedik on 13. augustil 2018 seljavaluga seoses märkinud, et sarnaseid episoode on ka varem olnud, 17. augusti 2018 kande kohaselt on seljavalud anamneesis ammu, 29. augustil 2018 kande kohaselt on probleeme seljaga olnud kaua. Kaebaja ei ole julgeolekumeetmete kohaldamise ajal viibinud tavakambri tingimustest erinevas olukorras, mistõttu ei saa omada seljavalu kontekstis tähtsust, et ta viibis kambris üksinda.
23.4.Kaebaja väidab maksa kahjustamist ravimitega ja ravimisõltuvuse tekitamist. Kohtu hinnangul ei ole tegemist väidetega, mis võimaldaks järeldada, et kaebaja soovib tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamist, mis vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei kuuluks lahendamisele halduskohtus, vaid maakohtus (Riigikohtu erikogu
19.novembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1757 (p 12) ja 18. septembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1180 (p 11 ning seal viidatud praktika). Kohtu hinnangul on kaebaja väitnud, et üksikvangistusest tingitud suur vajadus erinevate (sh psühhiaatriliste) ravimite järele on omakorda kahjustanud maksa. Kaebaja on 11. aprilli 2019. a avalduses eraldi märkinud, et maksa ravimiseks kohustamise nõude esitab ta eraldi maakohtule (tl 34, tõlge tl 36). Nagu eelnevalt juba märgitud, ei ole kaebaja arstile väitnud, et tema ärevus ja muud psühhotroopseid ravimeid nõudvad seisundid oleks tingitud üksikvangistusest. Seega ei saa ka väidetavat maksa kahjustamist muude ravimitega siduda üksikvangistusest tingitud üleelamistega.
23.5.Väidet pideva valgustuse mõjust silmadele käsitleb kohus otsuse p-s 24.
24.Kaebaja toob alles kohtumenetluses kahju hüvitamise nõude alusena välja kambris olnud videovalve (kaamera) ja sellest tingitud privaatsuse puudumise ning pideva kambrivalgustuse tõttu nägemise halvenemise. Selliseid väiteid ei ole kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses esitanud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kohtupraktikas on leitud, et kui kaebaja toob alles kohtumenetluses esile lisaks kahjunõude aluseks olevaid asjaolusid, mida ta kohtueelses menetluses ei esitanud, on selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus kui kohtusse pöördumise vältimatu eeldus vangistusõiguse tähenduses (nt Riigikohtu 20. detsembri 2017. a määrus asjas nr 3-14-52649, p 8). HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustuslikust korrast. Kui see asjaolu ilmneb kohtu jaoks juba menetlusse võetud nõude puhul, jätab kohus kaebuse selle nõude osas läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1). Eelnevat arvestades jätab kohus kaebuse läbi vaatamata videovalve (kambris väidetavalt asunud kaamera) ja pideva kambrivalgusega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõude osas.
9(10)
3-19-459
25.Kohus leiab eeltoodut silmas pidades, et vastustaja vaidlusaluses tegevuses puudus õigusvastasus ning asjas kogutud tõendid ei kinnita kaebaja väiteid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekkinud tervisekahju ega väärikuse alandamisest tingitud kahju kohta. Kohus jätab kaebuse käesoleva otsuse põhjenduste p-s 24 nimetatud osas läbi vaatamata. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED
26.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse läbi vaatamata jätmise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lg 4). Kaebaja on olnud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. See kulu jääb riigi kanda. HKMS § 104 lg 5 p 3 kohaselt tagastatakse riigilõiv, kui kaebus jääb läbi vaatamata mh HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel. Kuigi kohus jätab kaebuse osaliselt läbi vaatamata, tuginedes HKMS § 151 lg 1 p-le 1 ning HKMS § 121 lg 1 p-le 4 koosmõjus, puudub eelnevat arvestades riigilõiv, mida kaebajale tagastada. Muude menetluskulude kandmist asjas ei ilmne. Kui pooled on kulusid siiski kandnud, siis jäävad need nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4, § 108 lg 1 ls 1, § 108 lg 4).
27.Tuginedes HKMS § 175 lg-le 3 ning koostoimes HKMS § 77 lg-ga 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-dega 2 ja 3 asendatakse kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega. Selle otsustuse tingib eelkõige vajadus kaitsta terviseandmeid ning see on ülekaalukas võrreldes võimaliku avaliku huviga asja vastu (TsMS § 38 lg 1 p 3).
28.Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse kinniseks toimiku lehekülgedel 8 ning 49-51p asuvate tõendite osas, kuna neis sisalduvad andmed kaebaja terviseseisundi kohta. Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Andmed kaebaja tervise kohta on delikaatsed isikuandmed isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes ning avalik huvi taoliste andmete vastu kohtu hinnangul puudub.