Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits, Tiina Pappel 28.05.2019, Tartu 3-17-2181 Vjatšeslav Koguti kaebus Viru Vanglas kartserikambri ja kartserikaristuse täideviimise tingimuste õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 15.01.2019. a otsus Vjatšeslav Koguti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vjatšeslav Kogut Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vjatšeslav Koguti apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Täiendada Tartu Halduskohtu 15.01.2019. a otsuse resolutsiooni punkti 1 uue esimese lausega: „Jätta Vjatšeslav Koguti taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata.“ Muus osas jätta halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Jätta Vjatšeslav Koguti menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 27.06.2019 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla karistas 16.10.2017. a käskkirjaga nr 6-3/1007-1 V. Kogutit 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt viskas V. Kogut 15.09.2017 kella 12.10 paiku lõunasöögi jagamise ajal toidujagajat ja ametnikku vedelikuga, millist kinnipeetava sihilikku käitumist tuleb pidada ebaviisakaks. Distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele 18.10.2017.
2.V. Kogut esitas 22.10.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks kartserikambri nr P2/219 tingimustes pidamine, kus tal tuli magada põrandal 30 cm kaugusel eraldamata tualetist; süüa tuli 1,5 m kaugusel tualetist; madrats võeti ära iga
päev kell 6-20; ta jäeti ilma pereväärtustest ja vajalikest hügieenitarvetest, fotodest jne, ka õigusest saada kokku perekonnaliikmetega ja saada infot raadiolevi kaudu. Kaebaja palus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 3, § 651 lg 2 ja § 63 lg 1 p 2 ning vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 60 ja § 100 lg 2 suhtes. Kaebuse põhjendused: 1) Kartserikamber ei vastanud VangS § 45 lg 2 ja VSkE § 7 lg 4 p 1 nõuetele. Kambris puudus nari. Kaebaja pidi magama betoonpõrandal 30 cm kaugusel avatud tualetist. WC ei olnud eraldatud, mis rikkus kaebaja privaatsust, kuna ametnikud uksesilmast ja inimesed naabermaja aknast võisid jälgida kaebajat loomulikke vajadusi rahuldamas. Kaebaja oli sunnitud sööma lahtisest tualetist ca 1,5 m kaugusel. Tingimused olid diskrimineerivad, kuna teistes kambrites selliseid tingimusi ei ole. 2) Päevasel ajal võeti ära voodivarustus (madrats, linad, tekk). Sel ajal sai kaebaja ainult seista, kõndida või istuda taburetil. Vangla direktoril ei ole pädevust kehtestada kodukorras, et päevaks võetakse kartseris voodivarustus ära. 3) Kartseris võeti ära isiklikud asjad - perefotod, postkaardid, hügieenitarbed (šampoon, kõrvatikud, deodorant). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas kaebaja õigusi ega vabadusi ei piiratud vastavalt VangS § 651 lg-le 2. 4) Kaebaja jäi 24.10.2017 ilma kokkusaamisest perega, sest 18.10.2017 paigutati ta kartserisse. 5) Kartseris ei olnud raadiot. Kaebaja jäi ilma õigusest saada üldkättesaadavat infot, mis on diskrimineerimine. Kaebaja ei saanud kartseris kasutada ka televiisorit (VangS § 31 lg 1). 6) Kartseris puudus visuaalne elektrooniline jälgimine.
3.V. Kogut esitas 12.12.2017 täiendava seisukoha, milles ta märkis järgmist: 1) Kartserikambris on betoonist põrandal ca 5 cm võrra muust põrandast kõrgem ala, kuid seda ei saa käsitleda lavatsina. 2) Vangla teatas kaebaja abikaasale kohtumise ärajäämisest. Kaebaja abikaasa tagastas bussipiletid ja tütar sõitis vanaema juurde Haapsallu. 23.10.2017 kohustas Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-17-2118 vanglat kokkusaamist lubama. Kell 18 sai kohale sõita ainult abikaasa. Tütar saab käia kaebaja juures ainult koolivaheajal ja vangla tõttu jäi kohtumine temaga ära.
4.V. Kogut esitas 22.01.2018 täiendava seisukoha, milles ta väitis, et fotode keeld rikub pereväärtusi. Ka rikub kaebaja õigusi see, et kartseris ei saa kasutada kõiki hügieenitarbeid (habemeajamistarbed, kõrvatikud, deodorant).
5.V. Kogut esitas 04.02.2018 täiendava seisukoha, milles ta palus kohtul tähelepanu pöörata sellele, et üksikvangistus kartseris tekitab tervisele suure kahju ja kartserisse ei tohi panna psüühikahäiretega inimesi.
6.V. Kogut esitas 11.12.2018 täiendava seisukoha, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks kartseri üksiktingimustesse paigutamise psüühikahäirete seisundis. Kaebaja märkis, et kartseris ei tohi hoida rohkem kui 14 päeva ning kaebajat ei oleks tohtinud paigutada kartserisse tema tervisliku seisundi tõttu.
7.V. Kogut esitas 26.12.2018 täiendava seisukoha, milles ta märkis, et psüühikahäirega kinnipeetava kartserisse paigutamine rikub põhiseaduse (PS) §-i 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3.
8.Tartu Halduskohus jättis 15.01.2019. a otsusega V. Koguti kaebuse rahuldamata; jättis kaebaja taotlused põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ja kaebaja
terviseandmete väljanõudmiseks rahuldamata; jättis menetluskulud kaebaja kanda; jättis menetluskulud välja mõistmata. Otsuse põhjendused: 1) Voodivarustuse äraandmine päevaseks ajaks ei tulene Viru Vangla kodukorrast või selle lisaks olevast päevakavast, vaid asjaolust, et kartseris ei ole erinevalt toast või kambrist ette nähtud voodeid. Kui kartseris on magamiseks ette nähtud päevaks ülestõstetavad või põrandal asuvad lavatsid, siis ei saa seal väljaspool magamiseks ette nähtud aega hoida voodivarustust. Kaebaja viidatud õiguskantsleri seisukohas (tl 67-68) öeldakse, et kartserikaristus eeldab tavarežiimist erinevat režiimi ning päevasel ajal voodi kasutamise keelamine, kui seda kohaldatakse lühiajaliselt (kuni 14 päeva), on kinnipeetavale ebamugav, kuid ei riiva intensiivselt tema õigusi. Kaebaja viibis kartseris 10 päeva. Fotodelt (tl 42-43) nähtav magamiseks ette nähtud kõrgem koht põrandal vastab VSkE § 7 lg 4 p 1 nõuetele. 2) Asjaolu, et tualett oli muust ruumist eraldamata, ei kujuta kaebaja õiguste rikkumist. Kaebaja ei tuginenud sellele, et tualett oleks põhjustanud haisu või muid konkreetselt avalduvaid mõjusid kaebajale. Põhjendatud ei ole väide, et eraldamata tualett riivas kaebaja privaatsust. Kaebaja viibis kambris üksi. Fotodelt (tl 41 ja 46) nähtub, et ukse poolt vaadates varjab WC-d osaliselt valamu ja kui kasutada tualetti istudes, siis on isik ukse poole seljaga. Tualeti juures toimuv on ukse vaateavast nähtav piiratud ulatuses. Usutav ei ole, et teisest hoonest on tehniliste abivahenditeta võimalik täpsemalt vaadelda kaebaja tegevust ruumi sügavuses, s.h tualeti piirkonnas. Laud paikneb WC-st maksimaalses võimalikus kauguses ja on paigutatud nii, et istudes oli kaebaja seljaga WC ja näoga akna poole. 3) VangS § 651 lg 2 ja VSkE § 60 lg 1 alusel võis kaebajalt kartseris viibimise ajaks ära võtta fotod, postkaardid ja VSkE § 60 lg-s 1 nimetamata hügieenitarbed. Samuti oli nende sätete alusel kartseris keelatud kaebaja isiklik televiisor. Kaebajal ei olnud kartseris takistatud puhtuse pidamine ja hügieeni eest hoolitsemine. Kaebaja sai hügieenitarbeid kasutada 2 korda nädalas duši all käies. Seetõttu ei riivanud hügieenitarvete lubamine piiratud ulatuses kaebaja inimväärikust või muid põhiõigusi. Kaebaja põhiõiguste riivet ei nähtu ka selles, et kaebaja ei saanud vaadata lähedaste fotosid või lugeda varem saabunud postkaarte. VSkE § 7 lg 4 p 3 järgi ei ole raadio kuulamise võimaluse loomine kartseris vastustajale kohustuslik ja selle võimaluse puudumist ei saa vastustajale ette heita. Kaebaja ei väida, et tal puudus võimalus lugeda ajalehti. 4) Kohustuslik ei ole samaaegselt nii visuaalse kui elektroonilise jälgimise võimaluse olemasolu. Visuaalse jälgimise võimalus (s.o ukse vaateava) on nähtav fotodelt (tl 39-40). 5) VangS § 651 lg 2, VSkE § 100 lg 2 ja § 60 lg 1 ei ole vastuolus PS-ga. Kaebaja suhtes VangS § 63 lg 1 p-s 2 toodud karistust ei kohaldatud, seega ei ole viidatud säte asjassepuutuv ja kohus ei hinnanud selle kooskõla PS-ga. 6) Vastustajal oli pikaajalise kokkusaamise mittelubamiseks seaduslik alus - VangS § 25 lg 3. Pikaajalise kokkusaamise lubamine kartserikaristuse kandmise ajal oleks vastuolus karistuse olemusega ja võiks kahjustada kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamise eesmärgi saavutamist. Vastustaja lubas 2017. a jooksul lisaks vaidlusalusele kokkusaamisele kaebajale veel 4 kokkusaamist, 3 neist abikaasa ja tütrega (tl 36). Vastustaja ei toiminud valesti, kui teatas kaebaja abikaasale, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise tõttu ei saa kokkusaamine toimuda. Vastustajal ei olnud võimalik ette näha kohtu otsustust, mille kaudu kokkusaamine muutus võimalikuks. Kaebajal oli võimalus teatada abikaasale, et ta on esitanud kohtule esialgse õiguskaitse taotluse ja paluda tal valmis olla vajadusel koos tütrega kohtumisele sõitmiseks. See, et kartserisse paigutamine tõi kaasa mitmete kaebaja õiguste ja vabaduste piiramise, on kartserikaristusega kaasnev paratamatu tagajärg. Kaebaja kaotas võimaluse kohtuda tütrega enda tahtliku tegevuse tõttu, mille lubamatus pidi olema kaebajale arusaadav. 7) Kaebaja esitas väite, et teda ei tohtinud kartserisse paigutada halva tervise tõttu, esimest korda 04.02.2018. a avalduses. Vaides (tl 91-99) selliseid väiteid ei sisaldu. Käskkirjas kirjeldatu alusel ei esitanud kaebaja seda väidet ka distsiplinaarmenetluse käigus. Kaebuses on kaebaja väide halva tervise kohta üldsõnaline ja konkretiseerimata. Kui kaebaja ise pidas seda asjaolu niivõrd vähe oluliseks, siis ei saanud kaebaja tervislik seisund olla selline, mis oleks
eeldanud kaebaja terviseseisundi hindamist enne distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramist vastustaja algatusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.V. Kogut esitas 27.01.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 15.01.2019. a otsus ja rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus vaatas kaebuse läbi ebaobjektiivselt, juhindudes naiste loogikast loomuliku häda rahuldamisel tualetis. Kaebajal tuli magada põrandal väikesel eendil. Seetõttu saab hoida vooditarbeid kambris. Õigusvastane on sundida kaebajat põrandal magama. Kohatu on kohtu seisukoht, et laud toidu jaoks, mis asub tualetist 1,76 m kaugusel ega ole piiratud, on normaalne. 2) Paragrahvid, mis keelavad kambris omada isikliku hügieeni esemeid, samuti fotosid ja postkaarte, ka kuulata raadiot, ei vasta PS-le ega EIÕK-le. Kohus oleks pidanud algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Seda ka puutuvalt VangS § 25 lg-ga 3. Kohus tunnistab, et põhikaristuse juurde kartseri näol on lubatavad ka teised piirangud karistusena, et vormida kinnipeetava käitumist. See on 2-kordse karistamise praktika. Vanglal ei olnud õigust kaebaja loata kasutada tema sugulaste isiklikke andmeid ja teatada neile kohtumise tühistamisest. 3) Kaebaja võttis ja võtab psühhotroopseid preparaate. Kohus võinuks seda kontrollida, nõudes vanglalt välja meditsiinikaardid. Kaebaja psüühilist seisundit saab määrata arvukates kohtuasjades (näiteks nr 3-18-376, 3-18-180).
10.Viru Vangla esitas 20.02.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta V. Koguti apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kohus lähtus kartserirežiimil voodivarustuse puudumisel õigesti VSkE § 7 lg 4 sisust. Keelatud ei ole kartserikambris lahendus, kus tualettruum ei ole ülejäänud kambrist eraldatud. WC on vesiloputusega. WC pott on roostevabast terasest, mis on kergesti puhastatav. Istumiskoht ei ole näoga WC poole. WC pott asub uksega sama seina läheduses, mistõttu on uksesilmast kaebaja poolt tualeti kasutamise protsessi jälgimisvõimalus optikareeglite järgi vähene. Vanglaametnikel puudub selleks ka huvi. Tegemist ei ole inimväärikust alandavate kambritingimustega. 2) Kohus leidis õigesti, et kartserikaristusega võivad kaasneda erinevad piirangud, mis olemuslikult kartserikaristuse kandmisega kaasnevad. Õiguspäraseks saab lugeda, et VangS § 25 lg 3 kohaselt ei võimaldata kartserikaristust kandvale kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi. Kui vangla teavitab kokkusaajat, kelle andmed on kinnipeetav ise vanglale taotluses esitanud, ei saa seda pidada vangla rikkumiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus kontrollib esmalt, kas halduskohus on lahendanud kõik kaebaja esitatud taotlused (I), seejärel annab hinnangu halduskohtu otsuse põhjendatusele (II) ning viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (III). I
12.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire.
HKMS § 162 lg 1 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.
13.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse 22.10.2017 (tl 1-8p, tõlge tl 10-11), milles ta palus tunnistada õigusvastaseks kartserikambri nr P2/219 tingimustes pidamine, kus tal tuli magada põrandal 30 cm kaugusel eraldamata tualetist; süüa tuli 1,5 m kaugusel tualetist; madrats võeti ära iga päev kell 6-20; ta jäeti ilma pereväärtustest ja vajalikest hügieenitarvetest, fotodest jne, ka õigusest saada kokku perekonnaliikmetega ja saada infot raadiolevi kaudu. Halduskohus võttis 05.12.2017. a määrusega (tl 19-20) kaebuse menetlusse. Kaebaja esitas halduskohtule täiendavad seisukohad 12.12.2017 (tl 27-30, tõlge tl 32-33), 22.01.2018 (tl 53-58, tõlge tl 60-61), 04.02.2018 (tl 62-62p, tõlge tl 71), 11.12.2018 (tl 79-80, tõlge tl 82) ja 26.12.2018 (tl 106-109p, tõlge tl 111-112). Halduskohus teatas 30.11.2018. a määruses (tl 72-72p), et haldusasi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite esitamiseks aega kuni 18.12.2018 ning muude täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks kuni 02.01.2019. Ühtlasi teatas halduskohus, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu 15.01.2019. 11.12.2018. a täiendavas seisukohas palus kaebaja halduskohtul tunnistada õigusvastaseks kartseri üksiktingimustesse paigutamine psüühikahäirete seisundis. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja 11.12.2018. a täiendavas seisukohas märgitu käsitletav kaebuse muutmise taotlusena HKMS § 49 lg 1 ls 1 tähenduses.
14.HKMS § 49 lg 1 ls 1 kohaselt kaebaja võib kaebuse nõuet muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Seega on kaebuse nõude muutmine nii kaebusele täiendava nõude lisamine kui ka selle asendamine. Muudetud kaebust ei käsitata uue kaebusena, vaid lisandunud taotlus muutub esialgse kaebuse osaks. Muutmiseks on vajalik kaebaja avaldus ning selle aktsepteerimine kohtu määrusega. Määrus tuleb teha ka siis, kui muutmisest keeldutakse. Muutmisest keeldumist tuleb põhjendada (HKMS, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 207-208). Kohtupraktikas on sedastatud, et õigus kaebuse nõude muutmiseks on kaebaja oluline menetluslik õigus, millest võib sõltuda tema eesmärkide saavutamine kohtumenetluses. Sellise nõude lahendamine ei saa olla kohtu poolt meelevaldne (Riigikohtu 10.12.2012. a määrus nr 3-3-1-65-12, p 15). Kaebuse muutmise vastuvõtmisest keeldumine on vaidlustatav (HKMS § 49 lg 6).
15.HKMS § 199 lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. HKMS § 199 lg 3 kohaselt kui menetlusõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada halduskohtus ega apellatsioonimenetluses, lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata. Menetlusökonoomia põhimõttest (HKMS § 2 lg 2) lähtuvalt peab ringkonnakohus püüdma esmajoones asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kui tegemist ei ole HKMS § 199 lg-s 1 sätestatud menetlusnormide rikkumisega, siis ülejäänud juhtudel annab HKMS § 199 lg 2 ringkonnakohtule võimaluse esimese astme kohtu lahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule vaid olukorras, kus asjas toimunud kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seega ei tingi halduskohtu menetluslik minetus vältimatult asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega.
16.Halduskohtul tulnuks võtta seisukoht kaebaja kaebuse muutmise taotluse osas, kuid halduskohus ei ole käesolevas asjas seda teinud ei eraldi määrusega ega ka kohtuotsuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna käesolevas asjas ilmnenud rikkumine on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses, siis puudub vajadus saata asi tagasi halduskohtule uueks lahendamiseks, vaid ringkonnakohus peab võimalikuks selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi täiendada.
17.Kohtute infosüsteemi andmetel esitas kaebaja 20.12.2017 haldusasjas nr 3-17-2828 kaebuse Viru Vangla 16.10.2017. a käskkirja nr 6-3/1007-1 ja 28.11.2017. a vaideotsuse nr 6-12/415-4 tühistamiseks ning kartserisse paigutamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Haldusasjas nr 3-17-2828 võttis halduskohus kaebaja kaebuse menetlusse 26.02.2018. a määrusega ja jättis 30.05.2018. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata, mille peale esitas kaebaja 11.06.2018 apellatsioonkaebuse, mis on Tartu Ringkonnakohtu poolt ka menetlusse võetud. Ringkonnakohus ei ole haldusasjas nr 3-17-2828 kohtuotsust veel teinud. Haldusasjas nr 3-17-2828 esitatud kaebuses palus kaebaja tunnistada õigusvastaseks tema kartserisse paigutamine vangla 16.10.2017. a käskkirja alusel, kuna tal on psüühiline häire ja ta tarvitab pikka aega psühhiaatri poolt määratud psühhotroopseid preparaate. Ka käesolevas haldusasjas 11.12.2018 halduskohtule esitatud taotluses palus kaebaja tunnistada õigusvastaseks kartseri üksiktingimustesse paigutamine psüühikahäirete seisundis. Seega on tegemist varasemalt haldusasjas nr 3-17-2828 esitatud nõudega samasisulise nõudega. Kaebuse muutmise üheks eelduseks on see, et kaebuse esitamine peab muudetud kujul olema lubatav. HKMS § 43 lg 1 p 3 kohaselt halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Kuna eeltoodust ilmneb, et kaebaja oli juba haldusasjas nr 3-17-2828 esitanud kartserisse paigutamise õigusvastasuse tuvastamise nõude sel alusel, et tal esines psüühiline häire ning vastav kaebus oli ja on ka käesoleva aja seisuga kohtu menetluses, siis esines halduskohtul alus jätta haldusasjas nr 3-17-2181 kohtule 11.12.2018 esitatud kaebuse muutmise taotlus rahuldamata, sest tegemist oli lubamatu nõudega HKMS § 43 lg 1 p 3 mõttes. Seega ei olnud kaebus muudetud kujul lubatav, kuna esines takistus kaebuse muutmise vastuvõtmiseks. Eeltoodust lähtudes tuleb jätta kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata.
18.Kuna kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks (s.o tunnistada kaebaja kartseri üksiktingimustesse paigutamine psüühikahäirete seisundis õigusvastaseks) jääb rahuldamata, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja apellatsioonkaebuse väited seonduvalt tema poolt võetavate medikamentidega ja ravil olemisega Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas. II
19.Ringkonnakohus leiab, et V. Koguti apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 15.01.2019. a otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud otsuses omapoolse seisukoha. Apellatsioonkaebuses esitatakse suures osas samad väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
20.Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu kaebaja väide halduskohtu ebaobjektiivsuse kohta kaebuse läbivaatamisel seonduvalt tualeti kasutamisega istudes. Halduskohus on otsuses (p 7) hinnanud lisaks võimalusele kasutada tualetti istudes ka olukorda üldiselt ning sedastanud, et tualeti juures toimuv on ukses asuvast vaateavast nähtav vaid piiratud ulatuses. Kaebaja ei
tuginenud sellele, et vanglaametnikud oleksid avanud ukse või sisenenud kambrisse ajal, mil kaebaja kasutas tualetti. Kaebaja ei ole eeltoodule apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid esitanud.
21.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja arusaam kahekordse karistamise praktika kohta on ebaõige. Halduskohus viitas kohtuotsuse p-s 10 asjakohasele kohtupraktikale. Riigikohus on selgitanud, et kartserikaristus kui kinnipeetava suhtes kohaldatav distsiplinaarkaristuse liik on PS § 11 mõttes proportsionaalne ning piirangud, mis kartserikaristusega automaatselt kaasnevad või mida võib koos kartserikaristusega kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on Põhiseaduse (PS) § 11 mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest (05.12.2011. a otsus nr 3-3-1-41-11, p 30). Ka on kohtupraktikas sedastatud, et kartserisse paigutatud isiku suhtes saab kohaldada VangS § 24 lg-s 4, § 25 lg-s 3 ning VSkE § 8 lg-s 1, § 51 lg-s 3, §-s 60, § 77 lg-s 1, § 83 p-s 31, § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud piiranguid (Riigikohtu 22.03.2006. a otsus nr 3-3-1-2-06, p 11). III
22.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning täiendab Tartu Halduskohtu 15.01.2019. a otsuse resolutsiooni punkti 1 uue esimese lausega: „Jätta Vjatšeslav Koguti taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata.“ Muus osas jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Ringkonnakohus jätkas 31.01.2019. a määrusega (tl 140-141) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.