I. B. kaebus Terviseameti 26.04.2018 otsuse nr 6.3-6/159 ja 12.06.2018 vaideotsuse nr 1.3-7/4101 tühistamiseks ning Terviseameti kohustamiseks uue otsuse tegemiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – I. B., volitatud esindaja Sergei Ivanov Vastustaja – Terviseamet, volitatud esindaja Agne Ojassaar
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25.06.2019 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.I. B. esitas Terviseametile 23.02.2018 taotluse tema kandmiseks hambaarstina tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse (tl 117). Taotluse ja selle lisade kohaselt on I. B. kvalifikatsioon omandatud Ukrainas Ivano-Frankivski rahvusliku meditsiini ülikoolis 01.09.2009-20.06.2014 ning ta on töötanud Ukrainas hambaarstina 01.07.2014-21.07.2017.
2.Terviseameti 26.04.2018 otsusega nr 6.3-6/159 otsustati I. B. suunata hambaarsti kvalifikatsiooni vastavuse hindamiseks sobivustestile Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonda. Otsuse põhjenduste kohaselt võrdles Terviseamet taotleja kvalifikatsiooni tõendavale dokumendile lisatud hinnetelehel olevate õppeainete loetelu vastavust Vabariigi Valitsuse 25.10.2004 määruse nr 312 „Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded“ (määrus nr 312) lisas 4 toodud hambaarstiõppe õppekavasse kuuluvate õppeainete loeteluga ning leidis, et I. B. läbitud õppekava ei sisalda järgmisi hambaarstiõppe kohustuslikke õppeaineid: 1) Anesteesia; 2) Valuvaigistid ja rahustid hambaravis; 3) Parodontoloogia; 4) Oklusioon ja lõualuu funktsioonid. Otsuse kohaselt Terviseamet otsustab taotleja hambaarstina registreerimise tervishoiutöötajate riiklikus registris pärast sobivustesti sooritamist.
3.I. B. esitas 25.05.2018 Terviseametile vaide, milles taotles Terviseameti 26.04.2018 otsuse nr 6.3-6/159 kehtetuks tunnistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnustada välisriigi kutsekvalifikatsiooni ja kanda taotleja tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse arststomatoloogina. Terviseamet jättis 12.06.2018 vaideotsusega nr 1.3-7/4101 I. B. vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt ei sisalda I. B. läbitud õppekava järgmisi hambaarstiõppe kohustuslikke õppeaineid: 1) Füsioteraapia; 2) Anesteesia; 3) Hambaravimaterjalid ja -seadmed; 4) Valuvaigistid ja rahustid hambaravis; 5) Parodontoloogia; 6) Suu- ja hambahaiguste radiodiagnostika; 7) Oklusioon ja lõualuu funktsioonid. Seega ei ole I. B. läbinud õppekava, mis vastaks määruses nr 312 kehtestatud raamnõuetele ning seetõttu ei saa tema kvalifikatsiooni lugeda vastavaks Eestis nõutavale hambaarsti kvalifikatsioonile. Kui õppeaineid ei ole diplomile lisatud hinnetelehel eraldi mahuliselt ja eksamitulemustega kirjeldatud, ei ole Terviseametil võimalik hinnata, kas ja missuguses mahus on isik nende valdkondade teadmised teiste õppeainete raames omandanud. Seega tuleb I. B. teha sobivustest.
4.I. B. esitas 12.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 13.07.2018 määrusega menetlusse Terviseameti 26.04.2018 otsuse nr 6.3-6/159 ja 12.06.2018 vaideotsuse nr 1.3-7/4101 tühistamise ning uue otsuse tegemiseks kohustamise nõuetes. Kohus tunnistas vastustajaks Terviseameti.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.I. B. kaebuse põhjendused (täiendavad seisukohad 02.10.2018) on alljärgnevad. 1) Vastustaja poolt oli põhjendamatu keelduda kaebajale täiendava tähtaja andmisest IvanoFrankivski rahvusliku meditsiini ülikooli õppeprogrammi esitamiseks ning keeldumist ei ole põhjendatud. Just see tõend omas tähtsust otsuse tegemisel, kuna vastavalt sotsiaalministri 24.11.2008 määruse nr 71 “Välisriigis omandatud kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise kord” (määrus nr 71) § 3 lg-le 1 oli kohustus võrrelda õppeprogramme, mitte akadeemilisi õiendeid. Samuti on Terviseamet jätnud tähelepanuta, et SA Archimedes/Eesti ENIC/NARIC keskus tunnustas kaebaja kvalifikatsiooni kui
2(8)
arst-stomatoloogi kvalifikatsiooni, mis Eestis vastab magistritasemele. Terviseamet ei ole põhjendanud, mis alusel vastavat hinnangut ei arvestatud. 2) Kaebaja on lisaks Ivano-Frankivski rahvusliku meditsiini ülikoolis arst-stomatoloogi kvalifikatsiooni omandamisele läbinud edukalt õpingud internatuuris. Internatuuri lõpetamisel väljaantud sertifikaat on tähtaegne ning pärast selle kehtivusaja lõppemist (s.o 30.06.2021) tuleb kaebajal uuesti tõendada enda teoreetilisi ja praktilisi oskusi. Seega kohustab Ukraina tervishoid ka praktiseerivaid arste pidevalt tõstma enda kutsetaset. Hariduse kvaliteedi kontrolli Ukrainas teostab Kõrgharidusega spetsialistide kutsepädevuse testimise keskus Ukraina Tervishoiuministeeriumi juures (Testimise keskus). See on riiklik mittetulundusorganisatsioon, millele on Ukraina tervishoiuministeeriumi poolt antud väliskontrolli funktsioon tervishoiu valdkonnas spetsialistide ettevalmistamise kvaliteedi hindamiseks ning selle vastavuse tuvastamiseks kõrghariduse standarditele litsentseeritud integreeritud eksamite vormis. Testimiseksamite sisu väljavõttest nähtuvalt hõlmavad need muu hulgas vaidlustatud otsustes väljatoodud ja kaebaja akadeemilisel õiendil puuduvaid õppeaineid ning kaebajale Testimise keskuse poolt väljastatud sertifikaadid (tl 133p-135) tõendavad puuduolevate õppeainete läbimist. 3) Vaidlustatud otsus on ebaselge ega ole üheselt mõistetav. Vastustaja viitab selles määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud nõuetele, kuid ei märgi, et need oleksid kaebaja poolt täitmata. Vaidlustatud otsuses on välja toodud, et kaebajal on läbimata neli hambaarstiõppe kohustuslikku õppeainet, kuid vaideotsuses on neid nimetatud juba seitse ning eeltoodut ei ole kuidagi põhjendatud. Vaideotsuses ei ole märgitud selle tegemise kuupäev. 4) Kaebaja leiab, et temasse suhtutakse diskrimineerivalt. Ukraina kodanik A. P. lõpetas kaebajast aasta varem Zaporižžja riiklikku ülikooli, mis on staatuse poolest madalam kui IvanoFrankivski rahvusliku meditsiini ülikool. Ta on läbinud õpinguid internatuuris ja saanud arststomatoloogi kvalifikatsiooni ning 2017. a tuli tööle Eestisse. A. P. esitas kaebajast umbes pool aastat varem taotluse registreerimiseks hambaarstina ning Terviseamet registreeris ta hambaarstina ilma täiendavaid nõudeid esitamata. Kui Terviseamet registreeris isiku, kellel on samas riigis saadud sarnane haridus ning kes on läbinud sama riiklikku õppekava, siis ei ole põhjust keeldumaks registreerida kaebajat hambaarstina.
6.Terviseamet palub jätta kaebuse rahuldamata. 1) Kaebaja esitas Terviseametile 23.02.2018 taotluse tema kandmiseks tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse hambaarstina. Nii vaides kui kaebuses nõuab kaebaja aga enda registreerimist arst-stomatoloogina. Terviseametil ei ole võimalik registreerida I. B. arststomatoloogina, vaid üksnes hambaarstina (TTKS § 3 lg 1). 2) Määruse nr 71 § 3 lg-s 1 on välja toodud dokumendid, mida Terviseamet saab kaebaja kvalifikatsiooni võrdlemisel Eestis nõutavaga arvesse võtta. Terviseamet ei saa nõuda, et registreerimist taotlevad isikud esitaksid dokumente, mida määruses nr 71 märgitud ei ole ega neid kvalifikatsiooni hindamisel arvestada. Lähtuvalt ülikooliseaduse § 2 p-s 13 toodud definitsioonist ei ole õppekava kvalifikatsiooni tõendav dokument. Informatsiooni õppekava, selle täitmise tulemuste, antud akadeemilise kraadi või muu kvalifikatsiooni kohta annab akadeemiline õiend. Terviseamet ei saa kaebaja kvalifikatsiooni hindamisel lähtuda IvanoFrankivski rahvusliku meditsiini ülikooli õppekava osalisest tõlkest, vaid peab lähtuma kaebajale väljastatud diplomist ja akadeemilisest õiendist. Seega ei oleks olnud põhjendatud kaebajale täiendava tähtaja andmine tõlke esitamiseks. Vastustaja selgitas kaebajale juba registreerimistaotluse esitamisel, missugused dokumendid on vajalik registreerimismenetluses esitada.
3(8)
3) Eesti ENIC/NARIC Keskus hindab välisriigi diplomit ja sellega tõendatud kvalifikatsiooni eesmärgiga määrata sellele vastavus Eesti haridussüsteemi haridustasemele ja kvalifikatsioonile. Eesti ENIC/NARIC Keskus ei anna hinnangut läbitud õppekava sisulisele vastavusele Eestis nõutule. Eestis on hambaarstina töötamiseks nõutav magistrikraadile vastav kvalifikatsioon ning Eesti ENIC/NARIC Keskus on hinnanud kaebaja kvalifikatsiooni vastavaks magistrikraadile Eestis kehtivas kõrgharidusastmete süsteemis. 4) Hambaarsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada hambaarstina, kui ta on täitnud määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud tingimused. Kui kvalifikatsioon ei ole vastav ehk mõlemad eelviidatud sättes toodud tingimused pole täidetud, tuleb vastavalt määruse nr 71 § 3 lg-le 4 teha sobivustest. Võrreldes kaebaja diplomile lisatud hinnetelehel olevate õppeainete loetelu vastavust Vabariigi Valitsuse määruse nr 312 lisas 4 toodud hambaarstiõppe õppekavasse kuuluvate kohustuslike õppeainete loeteluga nähtub, et kaebaja ei ole läbinud järgmisi hambaarstiõppe kohustuslikke õppeaineid: 1) Füsioteraapia; 2) Anesteesia, 3) Hambaravimaterjalid ja -seadmed; 4) Valuvaigistid ja rahustid hambaravis; 5) Parodontoloogia; 6) Suu- ja hambahaiguste radiodiagnostika; 7) Oklusioon ja lõualuu funktsioonid. Kui õppeaineid ei ole diplomile lisatud akadeemilisel õiendil eraldi mahuliselt ja eksamitulemustega kirjeldatud, ei ole võimalik hinnata, kas ja missuguses mahus isik nende valdkondade teadmised teiste õppeainete raames omandanud on. Asjaolu, et vaidemenetluses selgus, et esialgses otsuses välja toodud nelja puuduva õppeaine asemel puudus akadeemilisel õiendil info seitsme kohustusliku õppeaine kohta, ei mõjuta otsust suunata kaebaja sobivustestile. See kinnitab veelgi sobivustesti sooritamise vajalikkust. Lisaks on kaebaja poolt läbitud õppeainete hulgas suurem osakaal meditsiinivälistel ja Eestis arstiõppe õppekavasse mittekuuluvatel õppeainetel. Tartu Ülikooli hambaarstiteaduse erialal õppijad õpivad suuremas mahus hambaraviga seotud õppeaineid. 5) Kui isiku kvalifikatsioon Eestis nõutavale ei vasta, ei ole Terviseametil TTKS § 30 lg-s 3 sätestatud kaalumisruumi ning isik tuleb sobivustestile saata (määruse nr 71 § 3 lg 4). Sobivustest on ette nähtud isiku õppekavas esinenud puuduste kõrvaldamiseks ning võimaldab kontrollida, kas isik on omandanud akadeemilisel õiendil puuduvad õppeained teiste õppeainete raames. Hambaarsti sobivustesti koostab Tartu Ülikooli arstiteaduskond, arvestades sobivustesti koostamisel vajadust lülitada sobivustesti õppeaineid, mis ei sisaldu taotleja õppekavas, kuid mille omandamine on vajalik Eestis tervishoiutöötajana töötamiseks. Sobivustest võimaldab kontrollida, kas kaebaja on omandanud kõik vajalikud teoreetilised teadmised ja praktilised oskused, et Eestis hambaarstina töötada. Kui kaebaja sooritab hambaarsti sobivustesti edukalt, kannab Terviseamet ta hambaarstina tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
8.Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja omandanud hambaarsti kvalifikatsiooni Ukrainas Ivano-Frankivski rahvusliku meditsiini ülikoolis ning töötanud Ukrainas hambaarstina 01.07.2014-21.07.2017. Vaidlust ei ole, et kaebaja taotles 23.02.2018 Terviseametilt tema kandmist tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse hambaarstina ning Terviseamet otsustas 26.04.2018 otsusega kaebaja suunata hambaarsti kvalifikatsiooni vastavuse hindamiseks sobivustestile. Käesolevas asjas on menetlusosalistel vaidlus selle üle, kas kaebaja poolt välisriigi ülikoolis omandatud kvalifikatsioon vastab Eestis hambaarsti erialal töötamiseks nõutavale kvalifikatsioonile ning kas esines alus suunata kaebaja kvalifikatsiooni vastavuse hindamiseks sobivustestile.
4(8)
9.TTKS § 30 lg 1 kohaselt kohaldatakse TTKS §-s 29 nimetamata välisriigis (s.o riigis, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriik ega Šveits) kvalifikatsiooni omandanud isiku registreerimise suhtes TTKS § 28 lõikeid 1-2 ja 5-6. TTKS § 30 lg 2 sätestab, et Terviseamet võrdleb sellise registreerimist taotleva isiku kvalifikatsiooni Eestis nõutavaga, kontrollib kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis esitatud andmete õigsust ning teeb registreerimisotsuse kolme kuu jooksul TTKS § 28 lg-s 1 nimetatud dokumentide esitamisest arvates. Välisriigis kvalifikatsiooni omandanud isiku kvalifikatsiooni Eestis nõutavaga võrdlemisel tervishoiutöötajate riiklikku registrisse kandmise taotluse menetlemisel Terviseametis kohaldatakse sotsiaalministri 24.11.2008 määrust nr 71 „Välisriigis omandatud kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise kord“ (määrus nr 71).
10.Eelviidatust nähtuvalt oli Terviseametil kaebaja tervishoiutöötajate registrisse kandmise üle otsustamiseks vajalik võrrelda tema poolt Ukraina ülikoolis omandatud kvalifikatsiooni vastavust Eestis hambaarsti erialal nõutava kvalifikatsiooniga, võttes seejuures aluseks määrusega nr 71 kehtestatud korra. Määruse nr 71 § 3 lg-st 1 tulenevalt võrdleb Terviseamet taotleja kvalifikatsiooni ja määruses sätestatud juhtudel õppekavasid Eestis nõutavaga ning otsustab, kas taotleja on pädev töötama Eestis tervishoiutöötajana, võttes arvesse taotleja esitatud järgmised dokumendid või nende ärakirjad: 1) Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 17 lg 2 p-s 2 nimetatud dokumendid (s.o kutsekvalifikatsiooni tõendavate dokumentide originaalid või notariaalselt, ametlikult või tunnistusega (apostilliga) kinnitatud ärakirjad); 2) akadeemilise õiendi ärakiri; 3) töötamist tõendav dokument, mis kinnitab, et isik on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud eelmisel asukohamaal kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis märgitud kutse- või erialal ja 4) isikut tõendava dokumendi isikuandmetega lehekülje väljavõte ja vajadusel nimemuutust tõendava dokumendi ärakiri. Kohtu hinnangul nähtub määruse nr 71 § 3 lg-st 1, et kvalifikatsiooni võrdlemisel omavad tähtsust kaebajale välisriigi ülikooli poolt väljastatud haridust tõendavad dokumendid ja erialast töökogemust tõendavad dokumendid. Kohtu hinnangul saavad haridust tõendavateks dokumentideks olla kaebajale ülikooli poolt väljastatud diplom ja akadeemiline õiend, mis annavad ülevaate õppekava täitmisest (läbitud õppeainetest) ja õppekava täitmise tulemustest ning akadeemilisest kraadist. Ainuüksi ülikooli õppeprogramm ei saa anda teavet kaebaja poolt tegelikult omandatud kvalifikatsiooni kohta. Kvalifikatsiooni hindamisel ei oma tähtsust ülikooli kinnitatud õppekava, vaid see, kas ning millises mahus ja milliste tulemustega on see isiku poolt täidetud. Õppekava läbimist, sh infot läbitud õppeainete kohta, saab kinnitada pädeva asutuse poolt väljastatud haridust (s.o teadmisi, oskusi) tõendav dokument – diplom koos akadeemilise õiendiga. Seega on põhjendamatu kaebaja väide, justkui tulnuks välisriigis omandatud kvalifikatsiooni võrdlemisel Eestis nõutavaga võtta aluseks välisriigi ülikooli õppeprogramm. Eeltoodust tulenevalt oli Terviseameti poolt põhjendatud jätta kaebajale asja otsustamisel tähtsust mitteomava tõendi esitamiseks täiendav tähtaeg määramata.
11.Määruse nr 71 § 5 lg 1 kohaselt loetakse hambaarsti kvalifikatsioon vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada hambaarstina, kui ta on läbinud ülikooliseaduse § 291 lg 5 ja rakenduskõrgkooli seaduse § 15 lg 6 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud hambaarstiõppele esitatavate nõuetele vastava hambaarstiõppe (p 1) ja on registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikkust aastat töötanud hambaarstina (p 2). Kontrollimaks määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud tingimuste täitmist ja hindamaks kaebaja kvalifikatsiooni vastavust Eestis sellel kutse- või erialal töötamiseks nõutavale kvalifikatsioonile, võrdles vastustaja kaebaja diplomile lisatud hinnetelehel olevate õppeainete loetelu vastavust Vabariigi Valitsuse 25.10.2004 määruse nr 312 „Arstiõppe, loomaarstiõppe,
5(8)
proviisoriõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded“ (määrus nr 312) lisas 4 toodud hambaarstiõppe õppekavasse kuuluvate õppeainete loeteluga ning leidis, et kaebaja ei ole läbinud järgmisi hambaarstiõppe kohustuslikke õppeaineid: 1) Anesteesia, 2) Valuvaigistid ja rahustid hambaravis; 3) Parodontoloogia; 4) Oklusioon ja lõualuu funktsioonid. Vaide lahendamisel tuvastas vastustaja täiendavalt, et kaebaja läbitud õppekava ei sisalda ka järgmisi hambaarstiõppe kohustuslikke õppeaineid: 1) Füsioteraapia; 2) Hambaravimaterjalid ja -seadmed; 3) Suu- ja hambahaiguste radiodiagnostika. Seega kokkuvõttes leidis tuvastamist, et kaebaja akadeemilisel õiendil puudub info seitsme Eesti hambaarstiõppes kohustusliku õppeaine kohta. Kohus selgitab, et välistatud ei ole olukord, kus vaidemenetluse käigus selguvad täiendavad asjaolud, mis kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendatust. Vaideotsusest on piisavalt arusaadav, et Terviseamet võrdles uuesti kaebaja diplomile lisatud hinnetelehel olevate õppeainete loetelu vastavust määruse nr 312 lisas 4 toodud hambaarstiõppe õppekavasse kuuluvate õppeainete loeteluga ning tuvastas lisaks esialgses otsuses toodule veel kolme kohustusliku õppeaine läbimise kohta info puudumise. Kohus nõustub vastustajaga, et kui õppeaineid ei ole diplomile lisatud hinnetelehel eraldi mahuliselt ja eksamitulemustega kirjeldatud, ei ole võimalik sisuliselt hinnata, kas ja missuguses mahus on isik vastavate valdkondade teadmised teiste õppeainete raames omandanud. Seega isegi kui kaebaja on teiste õppeainete raames omandanud teadmisi ka akadeemilisel õiendil nimetamata valdkondadest, ei olnud vastustajal võimalik kvalifikatsiooni vastavust Eestis nõutavale selles osas hinnata. Kohtu hinnangul on Terviseamet sellest tulenevalt õigustatult asunud seisukohale, et kaebaja esitatud haridust tõendavatest dokumentidest ei nähtu seitsme hambaarstiõppe kohustusliku õppeaine läbimist.
12.Kaebaja poolt välisriigis omandatud kvalifikatsiooni ei saa lugeda vastavaks Eestis nõutavaga ka pelgalt põhjusel, et Eesti ENIC/NARIC Keskus on 05.01.2015 tunnustanud kaebajale Ukraina ülikooli poolt väljastatud haridusdokumenti ja sellega tõendatud kvalifikatsiooni magistrikraadile vastavaks kvalifikatsiooniks (tl 124). Vastustaja on õigesti märkinud, et Eesti ENIC/NARIC Keskus hindab välisriigi diplomit ja sellega tõendatud kvalifikatsiooni üksnes eesmärgiga määrata selle vastavus Eesti haridussüsteemi haridustasemele ja kvalifikatsioonile. Praegusel juhul ei ole Terviseamet kahtluse alla seadnud kaebaja omandatud kvalifikatsiooni vastavust magistrikraadile Eesti kõrgharidusastmete süsteemis. Samas ei näita kaebaja poolt magistrikraadi omandamine veel seda, et välisriigis omandatud hambaarsti kvalifikatsiooni saaks lugeda vastavaks Eestis omandatava vastava eriala kvalifikatsiooniga. Määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmiseks ja Eesti Vabariigis hambaarstina töötamise lubamiseks on vajalik, et isik oleks läbinud Vabariigi Valitsuse määruses nr 312 kehtestatud hambaarstiõppele esitatavatele nõuetele vastava hambaarstiõppe. Sellise hinnangu andmine ei kuulu Eesti ENIC/NARIC Keskuse pädevusse ning vastavat asjaolu ei saa tõendada ka Eesti ENIC/NARIC Keskuse poolt 05.01.2015 antud hinnanguga.
13.Kaebaja esitas kohtule täiendavalt väljavõtte Ukraina Tervisekaitse Ministeeriumi juures asuva Testimise keskuse poolt läbiviidud testimiseksamitest ning kaebajale nende sooritamise kohta väljastatud sertifikaadid (tl 139-143), tõendamaks kaebaja poolt akadeemilisel õiendil puuduolevate ja Eestis nõutavate hambaarstiõppe kohustuslike õppeainete läbimist. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei esitanud nimetatud dokumente Terviseametile koos 23.02.2018 esitatud taotlusega. Sellele vaatamata leiab kohus, et eelviidatud dokumendid ei ole käsitatavad haridust tõendavate dokumentidena määruse nr 71 § 3 lg 1 mõttes. Kaebajale ülikooli poolt väljastatud akadeemilisele õiendile ei ole vastavate testimiseksamite tulemusi kantud ning ei nähtu, mis mahus on kaebaja neis valdkondades teadmised omandanud. Ühtlasi ei ole eksamite sisust
6(8)
tehtud väljavõtte ja kaebajale väljastatud sertifikaatide põhjal üheselt tuvastatav, kas kaebaja on kõikides Terviseameti poolt välja toodud ja Eestis nõutavatest hambaarstiõppe kohustuslikes õppeainetes nn testimiseksamid sooritanud. Seega ei võimalda ka need dokumendid vajalikul määral hinnata kaebaja kvalifikatsiooni vastavust Eestis nõutavale.
14.Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Terviseamet on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja kvalifikatsioon ei vasta Eestis nõutavale ning on sellisele järeldusele jõudmist piisavalt põhjendanud. Põhjendamatu on kaebaja väide, justkui vastustaja ei ole märkinud, et kaebajal on määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud tingimused täitmata. Kõnealusest sättest nähtuvalt peavad isiku kandmiseks tervishoiutöötajate registrisse olema täidetud mõlemad selles nimetatud tingimused (p-d 1 ja 2). Vaidlustatud otsusest ja ka vaideotsusest nähtub selgelt, et Terviseamet on võrrelnud kaebaja omandatud kvalifikatsiooni vastavust Eestis nõutavale ning toonud välja, millised hambaarstiõppe õppekavasse kuuluvad kohustuslikud õppeained on eraldi distsipliinina kaebajal läbimata. Vaideotsuses on välja toodud, et kaebaja ei ole läbinud õppekava, mis vastaks Vabariigi Valitsuse määruses nr 312 kehtestatud raamnõuetele ning seetõttu ei saa tema kvalifikatsiooni lugeda vastavaks Eestis nõutava arsti kvalifikatsiooniga. Terviseamet on välja toonud määruse nr 71 § 5 lg-s 1 sätestatud tingimused ning põhjendanud, et kaebaja omandatud kvalifikatsiooni ei saa pidada vastavaks Eestis omandatud hambaarsti kvalifikatsioonile ehk kõnealuses sättes märgitud tingimused on kaebaja puhul täitmata. Eeltoodu ei saanud jääda kaebajale otsust lugedes selgusetuks. Vaidlustatud otsust ei alust pidada selles osas ka mitmeti mõistetavaks.
15.Määruse nr 71 § 3 lg 4 näeb ette, et taotleja, kelle kvalifikatsioon ei vasta Eestis nõutavale, peab Eestis tervishoiutöötajana registreerimiseks sooritama sobivustesti vastavalt TTKS § 30 lg 3 alusel kehtestatud korrale. Kuna Terviseamet jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et kaebaja välisriigis omandatud kvalifikatsioon ei vasta Eestis nõutavale, esines alus nõuda kaebajalt sobivustesti sooritamist. Sobivustesti sooritamine ongi muu hulgas ette nähtud juhtudeks, mil taotleja poolt välisriigi ülikoolis läbitud õppekava erineb Eesti asjakohasest õppekavast. Kaebajal on võimalus tõendada oma kvalifikatsiooni sobivustesti sooritamisega. Sobivustest võimaldab kontrollida, kas kaebaja on omandanud akadeemilisel õiendil puuduvad, kuid Eesti hambaarstiõppes kohustuslikud õppeained teiste õppeainete raames. Sobivustestiga kontrollitakse ja hinnatakse isiku kutse-, eri- ja ametialaseid teadmisi, oskusi ning vilumusi, veendumaks, et need on piisavad Eestis hambaarstina töötamiseks.
16.Täiendavalt märgib kohus, et praegusel juhul nõudis Terviseamet kaebajalt sobivustesti sooritamist määruse nr 71 § 3 lg 4 alusel, kuna tuvastas kaebaja kvalifikatsiooni mittevastavuse Eestis sellel erialal töötamiseks nõutavale kvalifikatsioonile. Samas on Terviseametil õigus nõuda sobivustesti sooritamist ka juhul, kui taotluse ja sellele lisatud dokumentide alusel ei ole võimalik üheselt veenduda välisriigis omandatud kvalifikatsiooni vastavuses Eestis nõutavale. Nimelt sätestab TTKS § 30 lg 3, et kvalifikatsiooni vastavuse hindamiseks võib Terviseamet selle seaduse §-s 29 nimetamata välisriigis kvalifikatsiooni omandanud isikutelt nõuda sobivustesti sooritamist. Seega on Terviseametile TTKS § 30 lg-s 3 ette nähtud kaalutlusõigus sobivustesti sooritamise nõudmiseks ning seda ka juhul, kui ei ole alust kohaldada määruse nr 71 § 3 lg-t 4. Seega kui taotleja poolt välisriigi ülikoolis täidetud õppekava (läbitud õppeained ja nende mahud) ei vasta täielikult Eestis vastava eriala õppekavale või ei ole eeltoodu piisavalt kontrollitav, on Terviseametil igal juhul õigus kvalifikatsiooni hindamiseks nõuda sobivustesti sooritamist. Kohus märgib, et vaidlustatud otsusega ei ole kaebajalt ära võetud võimalust tulevikus Eestis hambaarstina töötada. Kui kaebaja sooritab hambaarsti sobivustesti edukalt, kannab Terviseamet ta hambaarstina tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse.
7(8)
17.Kaebaja väited võimalikust diskrimineerimisest või ebavõrdsest kohtlemisest on põhjendamatud. Iga isiku puhul kontrollitakse kvalifikatsiooni vastavust ning tervishoiutöötajate registrisse kandmise põhjendatust ja sobivustesti sooritamise vajalikkust individuaalselt. Üksnes asjaolu, et samuti Ukrainas arst-stomatoloogi kvalifikatsiooni omandanud isik on kantud tervishoiutöötajate registrisse ilma täiendavate nõudmisteta, ei tähenda, et esines alus ka kaebaja koheseks kandmiseks tervishoiutöötajate registrisse. Kaebaja ei väida, et A. P. oleks lõpetanud kaebajaga sama ülikooli ning täitnud täpselt samas mahus ja samade tulemustega õppekava. Pelgalt asjaolu, et isikud on õppinud samas välisriigis ja omandanud sarnase hariduse, ei anna põhjust neid kohelda võrdsetel alustel.
18.Eeltoodut kokkuvõttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ja puudub alus nende tühistamiseks. Kohus märgib, et vaideotsust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kaebajale ei nähtu selle päisest koostamise kuupäev. Vaideotsuse tegemise kuupäev on nähtav sellele lisatud digitaalallkirjade kinnituslehelt. Kuupäeva puudumine vaideotsuses ei ole takistanud kaebuse õigeaegset esitamist. Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, ei ole alust ka kohustamisnõude rahuldamiseks.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.