Andrei Izotovi kaebus Tartu Vangla 19. novembri 2018. a käskkirja nr 6-2/989 ja 28. detsembri 2018. a vaideotsuse nr 111/433-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Andrei Izotov, esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Andrei Izotovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3. juuni (k.a) 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla 19. novembri 2018. a käskkirjaga nr 6-2/989 karistati kinnipeetav Andrei Izotovit (kaebaja) vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 rikkumise eest noomitusega.
3-19-161
2.Kaebaja esitas 28. novembril 2018 käskkirja nr 6-2/989 peale vaide, mis jäeti Tartu Vangla
28.detsembri 2018. a vaideotsusega nr 1-11/433-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 26. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla
28.detsembri 2018. a vaideotsuse nr 1-11/433-2 tühistamist.
4.Tartu Halduskohtu 4. veebruari 2019. a määrusega võeti kaebuse menetlusse Tartu Vangla
19.novembri 2018. a käskkirja nr 6-2/989 ja 28. detsembri 2018. a vaideotsuse nr 1-11/433-2 tühistamise nõudes.
5.Vastustaja esitas 25. veebruaril 2019 kaebusele vastuse.
6.Tartu Halduskohus määras 19. märtsi 2019. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja leiab, et tema süü ei ole piisavalt tõendatud ega mõista, kuidas saavad olla valvuri ütlused usutavamad tema omadest. Kaebaja sõnul ei olnud tal mingisugust tahtlust korraldusele mitte alluda, vaid ta oli endast väljas vanaema surma pärast ega pannud korraldust tähele. Kaebaja on kõigis seletuskirjades korduvalt selgitanud, et tema jaoks oli emotsionaalselt väga raske päev. Seda tõendab ka kohtule esitatud väljavõte kaebaja haigusloost. Kaebaja püüdis ennast rahustada koridoris edasi tagasi jalutamisega. Valvur Eveli Andrek andis käsu minna sotsiaaltöötajate poolele ja oodata valvurit, kes viib kinnipeetava tagasi sektorisse. Kuna E. Andrek jättis kaebaja üksinda ja nähtavalt endast väljas olekuga koridori ja läks oma tööruumi, siis hakkas kaebaja taas edasi-tagasi jalutama. See aga ärritas E. Andrekut, kes tuli ja kõrgendatud hääletooniga andis käskluse minna tagasi kooli poolele, kust valvur kinnipeetava just hetk tagasi oli toonud sotsiaaltöötajate poolele. Käsklus oli kaebaja jaoks ebaselge ning ta palus seda korrata võimalusel vene keeles, et olla kindel, et ta saab valvuri korraldusest õigesti aru. Kaebajal ei olnud mingisugust tahtlust korraldusele mitte alluda, vaid ta oli keskendunud oma suurele murele vanema pärast ja ei pannud esimest korraldust tähele. Kui kaebaja oli asunud E. Andreku korraldust täitma ja kõndis koridori lõpus oleva ukse juurde, avas E. Andrek ukse küll kiipkaardiga, kuid füüsiliselt ust ei avanud. Kuna kaebaja oli oma mõtetes, siis ei saanud ta täpselt aru, et peab edasi ise minema ja seisis ning ootas viisakalt uut korraldust. Ei vasta tõele E. Andreku ettekandes toodud väide nagu kaebaja oleks käitunud temaga ebaviisakalt või solvanud teda. Hoopis E. Andrek suhtles niigi juba emotsionaalselt raskes seisus oleva kaebajaga vaid kõrgendatud hääletoonil ja andis vastupidiseid/ebaselgeid korraldusi. Vastustaja ei ole põhjendatud, mis alusel on jõutud järeldusele, et kaebaja allumatuse ajal kasutas solvavaid väljendeid/žargooni. Tegemist ei olnud tahtliku allumatusega, vaid puuduliku ja ebaselge kommunikatsiooniga kinnipeetava ja vanglaametniku vahel. Vanglaametniku solvamise kohta ei ole mitte ühtegi faktilist tõendit peale tema enda ütluste.
8.Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja esitatud väited ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Kaebaja. süü VangS § 67 lg 1 ja Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1 rikkumises on distsiplinaarmenetluses piisavalt tõendatud. Kaebaja poolt on temale omistatud distsipliinirikkumise teokoosseis täidetud. Määratud karistus on kõige leebem distsiplinaarkaristus. Noomituse määramine ei ole ebamõistlikult kaebaja õigusi ja huvisid kahjustav ning on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastustaja ei pea kaebaja selgitusi juhtunu kohta usaldusväärseteks. Kaebaja selgitused 31. oktoobri 2018. a sündmuste kohta on ajas muutunud. Kaebaja ei avaldanud selgitustes, et ta oli lähedase surma pärast endast väljas. Samuti ei nähtu selgitustest, et ta oleks seda ametnikule
3-19-161 öelnud. Seega ei vasta tõele, et kaebaja on kõigis seletuskirjades korduvalt selgitanud, et päev oli tema jaoks lähedase surma tõttu emotsionaalselt raske. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei mõista lühikest eestikeelset korraldust tagasi koolikoridori minemiseks. Kaebaja valdab eesti keelt B2 tasemel ning õpib Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi 12. klassis eestikeelses õppevormis. Kaebaja head eesti keele oskust kinnitab ka Tartu Vangla hariduskorraldaja. Kaebaja käitumine, kus ta keerab ametnikule selja, viitab sellele, et just kaebaja suhtles ametnikuga ebaviisakalt, soovides selliselt vältida ametniku korraldustele allumist. Kaebaja selgitused, justkui ametnik oleks olnud hüsteeriline, ei leidnud kinnitust. Kaebaja on ka varasemalt kooli ja sotsiaalosakonna koridoris ebasobivalt käitunud. Kaebaja käitumismuster viitab, et selline on tema tavapärane käitumine, mis ei ole tingitud lähedase surmast põhjustatud üleelamistest. Kinnipeetav peab vanglas käituma viisakalt ja alluma vanglaametnike korraldustele. Juhul, kui vangla oleks jätnud kaebaja rikkumisele reageerimata, kujundaks (või isegi süvendaks) see kaebajas väärarusaama, justkui selline käitumine oleks vanglas lubatav. Kaebusele lisatud kaaskinnipeetavate iseloomustused vanglaametniku kohta ei ole asjakohased, sest need ei kinnita ega lükka ümber 31. oktoobril 2018 toimunud intsidendiga seotud asjaolusid.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on Tartu Vangla 19. novembri 2018. a käskkirja nr 6-2/989, millega kaebajat karistati VangS § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra 1.7.1 rikkumise eest noomitusega, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et pole distsiplinaarsüütegu toime pannud, distsiplinaarmenetlus on läbiviidud ebakorrektselt ning tema karistamine on ebaõige. Samuti palub kaebaja tühistada vaideotsuse.
10.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 105 lg 21 ja 3 alusel on vangla direktoril õigus kehtestada vangla kodukord. Vangla kodukorras on lubatud VangS § 105 lg 21 p 14 alusel ning VangS § 41 lg-s 2 ning §-s 6 sätestatud eesmärkidest lähtudes kehtestada vangla distsipliini ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks piiranguid kinnipeetavate käitumis- ja väljendusviisile. Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ punkt 1.7.1 näeb ette, et kinnipeetaval on keelatud kasutada teiste isikutega suhtlemisel seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Sama kodukorra punkti 1.6.3. kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Viimati nimetatud normi rikkumist pole kaebajale vaidlustatud käskkirjas ette heidetud.
11.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse ning vanglaametnike korralduste ebakohane täitmine võib riivata nende autoriteeti ning seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Kinnipeetavate käitumisviisi piiranguid on pidanud vajalikuks ning vanglas distsipliini tagamise kohaseks meetmeks ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-3-15).
12.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Üheks distsiplinaarkaristuse liigiks on VangS § 63 lg 1 p 1 kohaselt noomitus.
13.Kaebajale heidetakse ette allumatust (kaebaja ei täitnud korraldust seista vanglaametniku määratud kohas, vaid liikus koridoris edasi-tagasi ning segas vanglaametnike tööd) ning
3-19-161 solvavat käitumist, mis seisnes üleolevas sõnakasutuses. Kaebaja eitab allumatust ning solvavat käitumist ning on seisukohal, et ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud.
14.Selles asjas on kaebajale ette heidetud üleolevat solvavat suhtlemist vanglaametnikuga, millega kaebaja rikkus väidetavalt Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1. Solvav on käitumine, millega riivatakse teise inimese väärikust, sh halvustatakse ebasündsas vormis isikut. Solvamine on võimalik ka mittesõnalises vormis, näiteks kasutades žeste. Käesoleval juhul ei sisalda ükski ettekandes kajastatud kaebaja poolne lause ebasündsaid väljendeid. Samuti ei nähtu distsiplinaarkäskkirjas (tl-d 13-16) toodud asjaoludest ning distsiplinaarmenetluse ajendiks olnud ettekandest (tl 21) ega tõendina esitatud videomaterjalist (tl 32) kaebaja poolset verbaalselt agressiivset käitumist. Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab küll nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses, kuid ei ole oma olemuselt iseenesest solvav kui sellega ei rünnata isiku väärikust. Ettekande kohaselt kasutas kaebaja lauset: „tee mulle ise uks lahti, sina oled selleks siin, et teenindada mind koolis, sina oled ment, käitungi sinuga nii nagu tahan“. Eelnimetatud lause ei sisaldanud ühtegi ebasündsat väljendit, kuid oma olemuselt väljendab üleolevat suhtumist vanglaametnikku. Kohus on seisukohal, et selline käitumine on ebaviisakas ning rikub Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3., mis näeb ette, et kinnipeetav on kohustatud olema teiste isikutega suheldes viisakas. Samas mitte iga ebaviisakas käitumine ei ole oma olemuselt sellise intensiivsusega, et oleks käsitatav solvanguna kodukorra punkt 1.7.1. mõttes. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale etteheidetud sõnastus ning käitumine punkti 1.7.1. keeldu rikkuv. Videosalvestised ei kinnita ka ettekandes kajastatut, et kaebaja naeris kogu suhtluse ajal. Eelnimetatud tegu oleks karistatav kodukorra punkti 1.6.3. alusel, kuid nimetatud normi rikkumist pole aga kaebajale vaidlustatud käskkirjas ette heidetud. Seega ei ole kaebaja kohtu hinnangul rikkunud Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1. Seega olenemata sellest, kas vanglaametniku ettekandes kajastatud kinnipeetava poolt öeldu vastab tõele või mitte, ei ole kaebaja kodukorra punkti 1.7.1. rikkunud.
15.Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas heideti kaebajale ette ka korralduse täitmata jätmist. Käskkirja kohaselt eiras kaebaja korraldust seista välisukse juures ja oodata valvurit ning jätkas koridoris edasi-tagasi liikumist. Ettekande kohaselt andis vanglaametnik kinnipeetavale korralduse seista välisukse juures. Kinnipeetav seda korraldust ettekande kohaselt ei täitnud ning jätkas koridoris kõndimist. Seejärel andis vanglaametnik kaebajale korralduse suunduda kooli territooriumile, mille kaebaja täitis. Kohtule esitatud videosalvestistelt (HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 1 kohaselt dokumentaalne tõend) on näha, et kaebaja liikus korduvalt osakonna koridoris edasi-tagasi ning oli närviline. Seda kinnitab videosalvestitelt nähtuv kinnipeetava kehakeel ning närviline näoilme. Videosalvestiselt on näha kaebaja liikumine osakonnas, mitmel korral vanglaametnikega suhtlemine ning seejärel teise osakonda suundumine. Kohus on seisukohal, et videosalvestis kinnitab ettekandes kajastatut, et pärast vanglaametnikuga suhtlemist jätkas kaebaja osakonna koridoris närviliselt edasi-tagasi kõndimist ega seisnud märgitud kohas. Kohus ei nõustu videosalvestite pinnalt aga sellega, et kinnipeetava liikumine oleks kuidagi takistanud vanglaametniku tööd. Liikumiseks oli piisavalt ruumi ning kinnipeetava mõõdukal kiirusel liikumine ei takistanud vanglaametnike liikumist, samuti ei olnud kaebaja käitumine liikumise ajal füüsiliselt provotseeriv.
16.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et korralduse mittetäitmist õigustas tema vähene keeleoskus ning vanglaametniku kõrgendatud hääletooni kasutamine. Kaebaja keeleoskus (tase B2) oli korraldusest aru saamiseks piisav. Kaebaja õppis 12. klassis eestikeelses õppevormis, mistõttu pole eluliselt usutav, et ta ei mõistnud lihtsat eestikeelset korraldust. Kõrgendatud hääletooni kasutamine ei ole videomaterjalilt tuvastatav, sest video on hääletu. Samuti ei nähtu videomaterjalilt, et vanglaametnikul esineks väidetavale hüsteerilisele kõnele omane kehakeel. Kohus on seisukohal, et kaebaja esitatud väited ja esitatud tõendid ei kinnita tema väiteid, et
3-19-161 vanglaametnik suhtles temaga ebaviisakalt ning kõrgendatud hääletooniga. Isegi, kui kaebaja väited oleks tõendatud, ei annaks see õiguslikku alust eirata vanglaametniku korraldust.
17.Kohus ei sea kahtluse alla kaebaja väite õigsust, et seoses lähedase inimese surmaga oli ta närviline ning mures. Nimetatud asjaolu ei anna siiski kinnipeetavale õigust eirata vanglaametnike korraldusi. Samuti ei anna korralduste eiramiseks õigust ka see, kui varasemalt on kaebajal esinenud sama vanglaametnikuga suhtlemisel erimeelsusi.
18.Seega on kaebaja kohtu hinnangul pannud korralduse eiramisega toime distsiplinaarsüüteo VangS § 67 p 1 mõttes. Kaebaja ei täitnud nõuetekohaselt vanglateenistuse ametniku seaduslikku korraldust seista kindlaksmääratud kohas ning oodata valvurit.
19.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. juuni 2018. a otsus haldusasjas nr 3-15-2221, p 13). Eelnevalt leidis kohus, et kaebaja ei ole rikkunud Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1., kuid on rikkunud VangS § 67 punkti 1. Kohus on seisukohal, et vanglaametniku korralduse eiramine ehk allumatus on oluline rikkumine, mis ohustab vangla julgeoleku tagamist. Kohtu hinnangul on määratud leebeim distsiplinaarkaristus kaebaja üleastumise viisi ja raskusastet arvestades proportsionaalne. Seega ei too ühe teo äralangemine tegude kogumist käesoleval juhul kaasa käskkirja tühistamist.
20.Käskkirjas ei esine menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja ning distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, tutvustatud asjakohaseid dokumente, antud võimalus selgituste andmiseks, mida kaebaja on ka kasutanud. Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele, materjalidest ei nähtu, et asjaolude väljaselgitamisel oleks vangla rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis tingiks käskkirja õigusvastasuse. Kuna vaidlustatud käskkiri oli õiguspärane ei esine alust ka vaideotsuse tühistamiseks.
21.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata.. HKMS § 108 lg 1 p 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Viru Vangla ei ole kohtumenetluses kantud menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud. Seega jäävad vangla menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.