Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Mati Maksing ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.11.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-18798
Tsiviilasi
311 Invest OÜ hagi M-AE vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.05.2016 otsus
Tsiviilasja hind 21 300 eurot apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse M-AE apellatsioonkaebus liigid Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja): 311 Invest OÜ (registrikood 11385925, asukoht Veerenni 15-46, 10135 Tallinn), lepingulised esindajad esindajad Indrek Teppo ja Riho Friedrichs Kostja (apellant): M-AE (isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Diana Rints Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 12.05.2016 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Maakohtule 09.05.2014 esitatud hagiavalduse kohaselt andis kostja 15.01.2014 võlatunnistuse, mille alusel kohustus kostja tasuma hagejale 15 000 eurot. Võlatunnistuse andmise põhjuseks oli hageja poolt kostjale 03.11.2011 antud laen summas 10 000 eurot, mis oli täies osas hagejale tagastamata. Võlatunnistuse järgi kohustus kostja tasuma hagejale 15 000 eurot hiljemalt 15.03.2014. Hageja hinnangul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Pooled leppisid võlatunnistuses kokku, et rahalise kohustuse mitteõigeaegse täitmise korral tasub kostja viivist 0,1 % tasumata summalt päevas. Kostja ei ole hagejale võlatunnistuse alusel maksmisele kuuluvat summat ega ka osa sellest tasunud. Hageja on seisukohal, et kostja võlgneb hagejale põhivõlana 15 000 eurot ja viivistena ajavahemiku 16.03.2014 - 09.05.2014 eest 825 eurot. Nimetatud summad palub hageja kostjalt välja mõista. Hageja palub kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise määraga 0,1 % tasumata summalt päevas, alates 10.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostjate vastuväited hagile
2.Maakohtule 06.11.2014 esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud võlatunnistust ei ole kostja mitte kunagi näinud. Nimetatud võlatunnistusel ei ole tema allkiri ning seega on tegemist võltsitud dokumendiga ning kostja ei ole hagejale võlgu. Seega on ebaõige ka hageja viitamine võlatunnistusele, justkui oleks kostjal kohustus olnud tasuda hiljemalt 15.03.2014 hagejale 15 000 eurot. Samuti ei ole saanud kostja mitte ühtegi kirja hagejalt ega ka telefoni teel ühenduses olnud hagejaga. Antud juhul on tegemist tahtlikult kostja allkirja võltsimisega eesmärgiga omandada alusetuid õigusi. Viiviste nõude aluseks hagejal on samuti nagu ka põhivõlgnevuse nõude puhul võltsitud võlatunnistus, seega on ka viiviste nõue alusetu. Lisaks on kostjale arusaamatu viiviste suurus ja arvestuskäik ning lisaks on viivisemäär ebamõistlikult suur. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohtu 12.05.2016 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus kokku summas 15 825 eurot, millest põhivõlgnevus 15 000 eurot ja viivis 825 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (s.o 15 000.00 eurot) 0,1 % päevas alates 10.05.2014 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1089 eurot, s.o asjas tasutud riigilõiv 800 eurot ja õigusabikulud 289 eurot. Maakohus määras, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (s.o 1089 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis määruskaebuste menetlemisest tingitud menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja riigilõivu 100 eurot.
4.Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 03.11.2011 laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu 10 000 eurot tähtajaga 31.12.2011 (tl 92). Hageja kandis enda arvelduskontolt 03.11.2011 laenusumma kostja arvelduskontole (tl 93). 15.01.2014 sõlmisid hageja ja kostja võlatunnistuse, mille punkt 1.1. järgi on võlgnikul tekkinud võlgnevus võlausaldaja ees seoses 03.11.2011 laenulepingu alusel võlausaldaja poolt võlgnikule makstud laenusumma 10 000 eurot ja selle tähtajaks tagasi maksmata jätmisega kogusummas üle 30 000 euro. Võlatunnistuse punktis 2.1. leppisid hageja ja kostja kokku, et võlatunnistuse p 1.1. järgi on võlgniku võla suurus võlausaldaja ees kokku 15 000 eurot (tl 10-11).
5.Hagiavalduse kohaselt on kostja poolt kohustus käesoleva hetkeni täitmata ning kostja võlgneb hagejale 15 000 eurot, millele lisanduvad viivised. VÕS § 30 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
6.Kostja vastuväite kohaselt ei ole ta vaidlusalust võlatunnistust sõlminud. Kostja hinnangul on tegemist võltsitud dokumendiga. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud võlatunnistust ei ole kostja mitte kunagi näinud. Samuti ei ole saanud kostja mitte ühtegi kirja hagejalt ega ka telefoni teel ühenduses olnud hagejaga.
7.Maakohus kostja vastuväidetega ei nõustunud. Kohtule on esitatud võlatunnistus, mille kostja on omakäeliselt allkirjastanud. Kostja on vaidlustanud allkirja ehtsuse, kuid kohtu hinnangul on kostja vastuväide põhistamata. Kohtule on esitatud 03.11.2011 laenuleping, samuti postisaadetise vastuvõtmise teatis (tl 101) ning menetlusdokumentide kättetoimetamise teatis (tl 72, 106), millel olev kostja allkiri on visuaalselt täiesti sarnane vaidlusalusel võlatunnistusel (tl 11) oleva allkirjaga. Kostja kinnitusel on viimati nimetatud dokumentidel tema allkiri. Kostja on eitanud igasugust suhtlemist hagejaga. Kohtu hinnangul on eluliselt ebausutav, et hageja oleks võlatunnistusele osanud teha kostja poolt postisaadetiste teatistel olevate allkirjaga täiesti sarnase allkirja, eriti olukorras, kus isikute vahel puudub väidetavalt igasugune suhtlus. Kostja ei ole kohtu ette toonud ka veenvat põhjendust, miks hageja oleks pidanud võlatunnistust võltsima. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 03.11.2011 laenulepinguga sai kostja hagejalt 10 000 eurot ning võlgnes hagejale laenulepingu täitmata jätmisest tulenevalt koos kõrvalkohustustega üle 30 000 euro. Kohtu hinnangul puudus hagejal igasugune mõistlik põhjus võltsida endale majanduslikult kahjulikku võlatunnistust. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 15.01.2014 kohtusid hageja ja kostja võlatunnistuse allkirjastamiseks hotellis „Olümpia“ (tl 100). Kostja kinnitusel ta võlatunnistust ei allkirjastanud, kuivõrd hageja poolt nõutud summa 36 000 eurot tundus liiga suur (tl 153). Hageja selgituse kohaselt lepitigi lõpuks kokku summas 15 000 eurot ning võlatunnistuse kaks allkirjastamata eksemplari jäid kostja
kätte. 2014. aasta 4-ndal nädalal toimetas kostja äripartner EK kostja poolt allkirjastatud võlatunnistuse kahes eksemplaris hageja seadusliku esindaja kätte. 06.02.2014 saatis hageja ühe eksemplari kostja aadressile XXX, Tallinnas. Enda väidete tõendamiseks on hageja kohtule esitanud Eesti Posti teatise, millelt nähtub, et kostja on hageja saadetise isiklikult allkirja vastu 22.02.2014 kätte saanud (tl 101). Kostja ei eita saadetise saamist, kuid ei näinud vajadust valepaberile reageerida ning isegi juhul kui ta andis allkirja, siis ta ei teadnud, millele (tl 205). Kohus kostja selgitusi veenvaks ei pea. Postisaadetise sai kostja vahetult pärast hagejaga kohtumist hotellis „Olümpia“, kus arutati võlatunnistuse allkirjastamist (tl 100). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul täiesti ebausutav kostja väide, et ta ei teadnud, millise paberi ta allkirjastas.
8.Hageja ja kostja on 15.01.2014 kokku leppinud konstitutiivses võlatunnistuses VÕS § 30 lg 1 mõttes. Kohtu hinnangul tuleb võlatunnistuse tõlgendamisel lähtuda poolte tahtest. Võlatunnistuse eesmärgiks on muuhulgas võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Hagiavalduse lisana esitatud 15.01.2014 võlatunnistusest (tlk 10-11) nähtub üheselt, et pooled on loonud 2011 alguse saanud õigussuhte asemele uue õigussuhte, mis tekkis võlatunnistusega.
9.Asjaolusid kogumis vaadates on kohtu arvates hageja tõendanud, et hageja ja kostja tahe oli võlatunnistuste andmisel suunatud iseseisva kohustuse loomisele (konstitutiivne võlatunnistus). Kuivõrd kostja ei ole hagejale võlatunnistusest tulenevat võlga summas 15 000 eurot tähtaegselt tagastanud, mõistab kohus nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.
10.Kuivõrd kostja ei ole hagejale võlatunnistusest tulenevat võlga tähtaegselt tasunud, esitas hageja ka viivisenõude. Pooled leppisid võlatunnistuses kokku, et rahalise kohustuse mitteõigeaegse täitmise korral tasub kostja viivist 0,1 % tasumata summalt päevas. Hagi esitamise seisuga on hageja arvestanud viivist summas 825 eurot. Kohus on seisukohal, et pooled on võlatunnistuse sõlmimise ajal sellise viivisemääraga nõustunud, mistõttu puudub kohtul alus pidada viivisemäära põhjendamatuks ning seda vähendada. Kohus on seisukohal, et viivisenõue on õiguslikult põhjendatud. Kohus rahuldab viivisenõude ning mõistab perioodi 16.03.2014 kuni 09.05.2014 eest viivise summas 825 eurot kostjalt hageja kasuks välja.
11.TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab kostjalt viivise määraga 0,1 % tasumata summalt päevas alates 10.05.2014 kuni põhinõude (15 000 eurot) kohase täitmiseni.
12.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1) ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 1089 eurot, millest riigilõiv on 800 eurot ja üõigusabikulu 289 eurot. Määruskaebuste menetlemise kulu jättis maakohus täies ulatuses hageja kanda. Kostja on tasunud kahe määruskaebuse esitamisel kokku 100 eurot, mis kuulub TsMS § 171 lg 1 alusel hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Apellatsioonkaebus
13.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi täies ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ning jätta menetluskulud hageja kanda.
14.Kohus on jätnud arvestamata kostja seisukohad seoses võlatunnistusel oleva võltsitud allkirjaga. Kostja on korduvalt kohtule teatanud nii määruskaebuses kui ka kajas ja
kinnitanud ka kohtuistungil, et apellant ei ole nimetatud võlatunnistust allkirjastanud. Selle asjaolu on aga kohus kiirelt kõrvale heitnud, kuid ei ole põhjendanud oma otsuses, miks ta kostja seisukohaga ei nõustunud. On ju ka hageja ise kinnitanud, et M-AE ei ole allkirjastanud nimetatud võlatunnistust. Hageja on esitanud ühepoolselt kostjale allkirjastamata dokumendid. Tegemist ei olnud kahepoolse kokkuleppega, mistõttu alusetu rääkida kahepoolselt kokkulepitud tingimuste kirjalikust fikseeringust. Samuti on ebaõige kohtu väide, justnagu oleks vaidlustatud dokumendil kostja allkiri sarnane kostja teiste allkirjadega. Kõnealust allkirja nähes ütles kostja kohe, et see ei ole tema allkiri ja ta ei ole kunagi selliselt oma allkirja teinud.
15.Kohus on tõlgendanud ebaõigesti kostja selgitusi seoses laenu suhtes. Kohus on oma otsuses ära märkinud, justnagu kostja oleks omaks võtnud hageja väite laenusuhte olemasolu kohta ja veel sellises suuruses tagasi maksmise kohustuse. Kostja on juba oma esimeses kirjas kohtule teatanud, et ta ei oma kehtivat laenusuhet hagejaga ning ta ei ole nimetatud asjaolu ka kordagi menetluses omaks võtnud, mistõttu kohtu tõlgendus kostja sõnadele on ebaõige.
16.Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, justnagu hageja ja kostja omasid kehtivat võlasuhet. Kohus on oma otsuses detailselt selgitanud, mis on deklaratiivne võlatunnistus ja konstitutiivne võlatunnistus, kuid ilmselgelt on tegemist olulises ulatuses asjasse puutumatute põhjendustega. On ümberlükkamatu fakt, et poolte vahel kehtivat võlasuhet ei eksisteeri ei hetkel ega ka kohtumenetluse alguses. Võlaõigusseaduse kommentaaridele viitamisega on kohus otsuse põhjendusi näiliselt pikendanud, kuid sisulisi seisukohti faktilistele asjaoludele ei ole ning ei ole kohus seetõttu ka sisuliselt põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud kostja seisukohtade ja väidetega.
17.Viiviste arvestuseks puudub alus, kuivõrd kohtule esitatud võlatunnistus omab võltsitud allkirja ning poolte vahel puudub kehtiv võlasuhe ning viiviste arvestus on ka ebaselge.
18.Kostja nõustub, et hageja õigusabikuludena on põhjendatud 298 eurot, kuid on seisukohal, et kohus oleks pidanud jätma poolte menetluskulud poolte endi kanda, arvestades poolte rahalist seisukorda. Vastustaja seisukoht
19.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.
21.Käesolevas asja ei ole maakohus läbi viinud vajalikku eelmenetlust ja eelmenetluse ülesanded on jäänud täitmata. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Samuti ei ole maakohus täitnud selgitamiskohustust (TsMS § 351).
22.Maakohus rahuldas juba enne eelmenetluse läbiviimist hagi tagaseljaotsusega põhjusel, et kostja hagile ei vastanud. Seejärel jättis maakohus kaks korda menetluse
taastamata. Peale ringkonnakohtu poolt 04.03.2016 määrusega menetluse taastamist ja maakohtule menetlemiseks saatmist, oleks maakohus pidanud läbi viima eelmenetluse, mille käigus selgitama pooltele ka tõendamiskoormist. Maakohus määras kohe põhiistungi, mille käigus kostja küll avaldas, et ta on segaduses ja tal ei ole täna advokaati (I kd, lk 204 pöördel), kuid maakohus sellega ei arvestanud.
23.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hageja nõudis kostjalt konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva võla ja viivise tasumist, siis lasus temal koormus tõendada sellise võlatunnistuse kehtivust. Olukorras, kus kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse võlatunnistusel, peab hageja selle kostja väite ümber lükkama. Sellisele seisukohale on korduvalt asunud Riigikohus (lahendid 3-2-1-79-15, 3-2-1-63-16).
24.Hageja on oma nõude rajanud kostja poolt allkirjastatud kirjalikule võlatunnistusele, millele kostja on algusest peale esitanud võltsituse vastuväite. TsMS § 277 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-79-15 p-s 10 rõhutanud, et TsMS § 277 lg 1 kohaldamisel ei ole kohtul õigus tõendeid hinnata. Juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab kolleegiumi arvates sellisel juhul dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Kui isiku nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis saabki seda dokumenti pidada TsMS § 277 lg 1 mõttes mitteehtsaks.
25.Maakohus on võrrelnud kostja allkirja teistel dokumentidel olevate allkirjadega ja leidnud, et kostja allkiri on visuaalselt täiesti sarnane vaidlusalusel võlatunnistusel oleva allkirjaga, kuid maakohus ei ole tuginenud endal eriteadmiste olemasolule.
26.Hageja ei ole taotlenud käekirjaekspertiisi määramist ning on sellega loobunud tõendist, mis võiks ümber lükata kostja vastuväite, et tema allkiri on võltsitud. Samas on kostja soovinud käekirjaekspertiisi määramist, et tõendada oma väidet, et ta ei ole kõnealusele dokumendile alla kirjutanud. Taotluse jätta võltsitud võlatunnistus kohtuasja materjali juurde võtmata või kui kohus selle tõendi vastu võtab, siis määrata ekspertiis allkirja võltsimise fakti kindlakstegemiseks, on kostja esitanud vastuses hagiavaldusele (I kd, lk 78). Ka 09.11.2015 istungil, kus arutati menetluse taastamise küsimust, on kostja avaldanud järgmist. „Põhidokument on räigelt võltsitud. Palun tehke ekspertiisi. Olen nõus selle kinni maksma (I kd, lk 154).“ Need kostja taotlused on jäänud maakohtu poolt täielikult tähelepanuta.
27.TsMS § 293 lg-st 1 tulenevalt määrab kohus ekspertiisi siis, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul nõuab allkirja ehtsuse kindlakstegemine käekirjaeksperdi eriteadmisi.
28.Olukorras, kus kostja on vaidlustanud võlatunnistuse ehtsuse ja maakohus ei ole sellele reageerinud, ei oma tähtsust maakohtu põhjendused selle kohta, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega ega arutelu selle üle, kui soodne või kahjulik on võlatunnistus kummalegi poolele.
29.Eeltoodud alusel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täies ulatuses ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse. Menetluskulud jaotab maakohus asja sisulisel läbivaatamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm
Mati Maksing
Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.