Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. aprill 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1781
Haldusasi
A.Š kaebus Tallinna Vangla 9. juuli 2018. a otsuse nr 511/18/14582-2 tühistamiseks ja pikaajalise kokkusaamise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. detsembri 2018. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja A.Š Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tagastada Tallinna Vanglale apellatsioonkaebuse lisad 1–3 (tl-d 35–172). Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
6.detsembri 2018. a otsus haldusasjas nr 3-18-1781 muutmata. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. mail 2019 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kinnipeetav A.Š esitas 24. juunil 2018 Tallinna Vanglale taotluse abikaasa V.Šga pikaajaliseks kokkusaamiseks.
2.Tallinna Vangla jättis 9. juuli 2018. a otsusega nr 5-11/18/14582-2 A.Š pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamata vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 11 p 1 alusel. Otsuses märgiti kokkuvõtlikult järgmist: 1) taotleja abikaasa kannab samuti vanglakaristust; 2) taotleja on abikaasaga abielus 19. veebruarist 2014; 3) Harju Maakohus mõistis 12. mai 2015. a otsusega taotleja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 1 järgi. Karistust ei pööratud kohe täitmisele. Harju Maakohus mõistis
7.veebruari 2017. a otsusega taotleja süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning KarS § 199 lg 2 pde 7 ja 8 järgi ning mõistis karistuseks 5 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Harju Maakohus mõistis taotleja abikaasa süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning mõistis karistuseks 5 aastat vangistust. Taotleja sooritas katseajal koos abikaasaga uue ja raskema kuriteo; 4) taotleja on uimastisõltlane, kes alustas narkootikumide tarvitamist 2005. Taotleja hinnati kriminogeensete riskide määramise tulemusena avalikkusele kõrgohtlikuks. Taotleja viibib alates 3. maist 2017 sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas. Ta osales edukalt programmis „12 sammu“. Ta läbis edukalt sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening.“ Taotleja abikaasal oli probleeme uimastitega. Kuigi isikud on motiveeritud tegelema oma probleemiga, puudub vanglal veendumus, et abikaasad mõjuksid teineteisele positiivselt. Nad on ühiselt toime pannud kuriteo, hoolimata võimalusest elada seadusekuulekat elu ühise perekonnana. Kuigi taotleja on eelmise vangistuse ajal läbinud sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas rehabilitatsiooni, toimus vabanemisel tagasilangus ja ta hakkas uuesti tarvitama narkootilisi aineid. Taotleja tunnistas, et sooritatud kuritegude põhjuseks oli majandusliku kasu saamine. Lisaks on kaebaja abikaasal esinenud varem probleeme narkootiliste ainete tarvitamisega. Arvestades, et kuritegu (uimastite levitamine) oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos abikaasaga, näitab see, et abikaasade koos olemist võib pidada kuritegelikku käitumist soodustavaks faktoriks. Seega ei ole vangla veendunud, et pikaajaline kokkusaamine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga kaitsta õiguskorda.
3.A.Š esitas vangla 9. juuli 2018. a otsuse nr 5-11/18/14582-2 peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 14. augusti 2018. a vaideotsusega nr 5-15/18/168-2 rahuldamata.
4.A.Š esitas halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 9. juuli 2018. a otsuse nr 5-11/18/14582-2 tühistamiseks ja kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebaja märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) vangla ei sisustanud VangS § 25 lg 11 p-i 1. Vangla kirjeldas üksnes kaebaja ja tema abikaasa varasemat elukäiku. Vangla ei kaalunud, millist mõju avaldab kokkusaamise keelamine tema tulevikule. VangS §-d 23 ja 25 ning vangla sisekorraeeskirja § 45 näevad ette võimaluse pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga vähemalt üks kord poole aasta jooksul. Vastustaja tõlgendus VangS §-st 23 ja §-st 25 ei ole kooskõlas selle sätte eesmärgiga; 2) kaebajal tuleb kanda vangistust 6 aastat. Pikaajalise kokkusaamise keeld kogu vangistuse ajal ei ole proportsionaalne. Praeguseks ajaks ei ole kaebaja kohtunud abikaasaga 2 aastat. Normaalse suhtlemise võimaluse puudumise tõttu tunneb kaebaja, et abikaasad võõranduvad teineteisest. Kui vangla keeldub ka edaspidi pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest, esineb oht, et kaebaja ja tema abikaasa lahutavad; 3) kokkusaamine abikaasaga on vajalik nii kaebajale kui tema abikaasale eelkõige seetõttu, et hoida kontakte perekonnaga sotsiaalsete sidemete katkemise vältimiseks. Vangla keelduvast 2(6)
3-18-1781 otsusest ei tulene, kuidas kahe süüdimõistetud ja vanglakaristust kandva omavahel abielus oleva kinnipeetava isiku perekondlike sidemete säilitamine neid tulevikus pärsiks. Vangla väide, et minevikus abikaasad ei mõjunud teineteisele positiivselt, ei tähenda, et tulevikus olukord ei muutu. Kaebaja on vangistuse jooksul läbinud edukalt kõik individuaalse täitmiskavaga (ITK) ettenähtud tegevused, on õppinud ja töötanud. Kaebajal puuduvad distsiplinaarkaristused. Eespool märgitu kehtib ka kaebaja abikaasa suhtes. Pikaajaline kokkusaamine mõjub positiivselt. Pereelu säilitamine võib suunata mõlemaid abikaasasid käituma õiguskuulekalt; 4) vaideotsuses ei ole põhjendatud, kuidas kaebaja kokkusaamine abikaasaga võib ohustada avalikku korda. Kokkusaamine toimub vangla territooriumil range järelevalve all; 5) VangS § 25 lg 11 p 1 võib olla vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 26.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 6. detsembri 2018. a otsusega kaebuse, tühistas vaidlustatud otsuse ja kohustas vanglat vaatama uuesti läbi kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluse. Halduskohus põhjendas oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) kaebaja ja tema abikaasa abiellusid 19. veebruaril 2014. Mõlemad abikaasad on kinnipeetavad; 2) VangS § 23 lg 1 eesmärgiks on soodustada kinnipeetava kontakte perekonnaga, et vältida sotsiaalsete sidemete katkemist; 3) kokkusaamise keeldumise alused on sätestatud VangS § 25 lg-s 11; 4) vastustaja kaalutlused pikaajalise kokkusaamise keeldumisest on vastuolulised. Vastustaja tugines eelkõige asjaolule, et kaebajal ja tema abikaasal on varem esinenud probleeme narkootiliste ainete tarvitamisega ning nad on ühiselt toime pannud kuriteo. Vangla ei saa võtta aluseks sündmusi, mis ei ole otseselt seotud konkreetse taotluse lahendamisega. Kaebajat ja tema abikaasat karistati toime pandud tegude eest. Vangla ei ole välja toonud, et kaebaja ja tema abikaasa kinnipidamisasutuses viibimise ajal oleks toimunud sündmusi, millega kaasneks oht avalikkusele; 5) vangla lähtus keeldumisel valedest kaalutlustest. Keelduvast otsusest nähtub ka see, et kaebaja ja tema abikaasa on rehabilitatsiooniprogrammi läbinud edukalt ning saanud aru oma tegude raskest tagajärjest; 6) vangla keelduvast otsusest ei nähtu, kuidas kahe süüdimõistetud ja vanglakaristust kandva omavahel abielus oleva kinnipeetava isiku perekondlike sidemete säilimine pärsib vangistuse täideviimise eesmärke. Pereelu säilimine võib suunata mõlemad abikaasadest kinnipeetavad õiguskuulekale käitumisele, mis omakorda kaitseb lõppastmes ka õiguskorda (VangS § 6). Asjaolust, et kaebaja rikkus talle määratud tingimisi karistuse ajal katseaja tingimusi ning sooritas abikaasaga uue kuriteo, ei järeldu, et kaebajal ei ole õigust oma abikaasaga kohtuda. Vangla ei saa lähtuda eeldusest, et isik ei soovi elada õiguskuulekalt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus jäetakse rahuldamata. Apellant väidab kokkuvõtlikult järgmist: 1) taotluse lahendamisel omas tähtsust see, et kaebaja ja tema abikaasa panid ühiselt toime kuriteo. Abikaasade teod näitavad, et nende koosolemine ei aita kaasa õiguskuulekale käitumisele ega kaitse õiguskorda. Lisaks toimunud sündmustele arvestas vangla ka sõltuvusprobleemi; 2) pikaajaline kokkusaamine ei ole subjektiivne õigus, vaid soodustus, mille andmisel on vanglal ulatuslik kaalumisruum. Kokkusaamisest keelduti, kuna see ei täida kaebaja vangistuse täideviimise eesmärke. Sotsiaalsetel sidemetel peab kinnipeetava jaoks olema positiivne mõju.
3(6)
3-18-1781 Abikaasade kooselu ei hoidnud ära toime pandud kuritegusid. Tegemist oli kuritegu soodustava faktoriga; 3) kaebaja ei ole usutavalt põhjendanud, et abikaasad ei pane enam toime õigusvastaseid tegusid. Kaebaja ei saa eeldada, et perekonna sidemete säilimine kuulub VangS § 23 kaitsealasse; 4) kaebaja viibib ka praegu sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas, kus osaleb programmis „12 sammu“. Programmi ajaline kestus ei ole teada. Kaebaja on neljanda sammu juures, mis on emotsionaalselt raske, kuna tegeleda tuleb tõsise eneseuuringuga ja keskenduda tuleb uimastite tarvitamise vältimisele. Tagasilanguse vältimiseks soovitakse vältida inimesi, kohti ja olukordi, kus varem narkootikume tarvitati. Mida rohkem puutub kaebaja kokku oma abikaasaga, seda suurem on tagasilangemise oht; 5) kaebaja on pikaaegne sõltlane. Ta on kõrgohtlik avalikkusele. Kaebaja pani koos abikaasaga toime rahvatervisevastase süüteo ja nad ohustasid ühiskonda; 6) halduskohus pole põhjendanud, kuidas abikaasade kokkusaamine suunab neid õiguskuulekale käitumisele. Uuringutes on leitud, et abielu põhjuslik seos retsidiivsusega on ülehinnatud. Antisotsiaalne partner pigem soosib antisotsiaalset käitumist. Seega ei saa üheselt järeldada, et abikaasade kokkusaamine suunab abikaasasid õiguskuulekale käitumisele; 7) vangla ei ole keeldunud kokkusaamise võimalusest kogu vangistuse ajal. Taotlus lahendatakse iga kord uue otsusega.
7.A.Š palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja märgib kokkuvõtlikult järgmist: 1) pikaajalisest kokkusaamisest ei saa keelduda seetõttu, et abikaasasid on karistatud; 2) vangistuse ajal pole aset leidnud ühtegi sündmust, mis oleks ohustanud avalikkust; 3) kaebaja pole abikaasaga saanud kokku pikka aega. Kokkusaamine aitab vangistuse täideviimise eesmärke saavutada. Samuti aitab see säilitada pereelu; 4) kaebaja ja ta abikaasa pingutavad vangistuse ajal, et käituda edaspidi seaduskuulekalt; 5) asjaolu, et halduskohus leidis ekslikult, et kaebaja enam sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas ei viibi, ei ole otsuse tühistamise aluseks. Halduskohtu seisukoht on õige, et kaebaja on osakonnas viibinud 12 kuud. Siiani on kaebaja programmi edukalt läbinud. Asjaolu, et kaebaja on kauem osakonnas, näitab, et võimalik on saavutada veel paremaid tulemusi. Vangla väide on väär, et kaebaja abikaasa on sõltlane. Selle kohta pole ühtegi tõendit; 6) ebaselgeks jääb vangla väide, et pärast abikaasaga kokkusaamist toimuks tagasilangus. Kokkusaamine toimub vanglas, kus ei ole võimalik uimasteid tarvitada. Kaebaja suhtleb abikaasaga nagunii kirja teel; 7) vangla ei arvesta sellega, et kui kaebaja peaks lahutama ja jääma üksi, esineks pärast vabanemist suurem risk tagasi langeda. Vangla tugineb uuringule, mida ei viidud läbi Eestis. Kaebaja palub jätta uuringud tähelepanuta; 8) vangla ei ole siiani (s.o kahe ja poole aasta jooksul) võimaldanud kokkusaamist; 9) ei ole alust eeldada, et kaebaja ei soovigi elada õiguskuulekalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üksikasjalikult korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgnevat.
9.Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas vangla keeldus kaebajale ja tema abikaasale pikaajalise kokkusaamise lubamisest õiguspäraselt. 4(6)
3-18-1781
10.VangS § 25 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi mh abikaasaga. VangS § 25 lg 1 kaitseb kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele, s.t, et tal on õigus pikaajalisele kokkusaamisele (vt RKHKo 3-3-1-11-12, p-d 13 ja 15). Vaidlust pole asjaolu üle, et kaebaja taotles pikaajalist kokkusaamist abikaasaga, kellega ta on abielus alates 2014. a-st. Varem ei ole kaebajal ja tema abikaasal pikaajalisi kokkusaamisi olnud.
11.VangS § 25 lg-st 1 tulenev õigus ei ole absoluutne, vaid seda piirab mh VangS § 25 lg 11 p 1, mille kohaselt ei ole kinnipeetaval õigust pikaajalisele kokkusaamisele, kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Seega, kui pikaajalise kokkusaamise tulemuseks oleks, et kinnipeetav edaspidi ei oleks õiguskuulekas või ta kahjustaks õiguskorda, keeldutakse pikaajalisest kokkusaamisest. Kuna õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitse on määratlemata õigusmõisted, tuleb neid igal konkreetsel üksikjuhtumil eraldi sisustada.
12.Kokkusaamisest keeldumist põhjendas vastustaja kokkuvõtlikult sellega, et kokkusaamine ei oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga kaitsta õiguskorda, kuna kaebajat on varem karistatud kuriteo toimepanemise eest ja karistust ei pööratud täitmisele. Seejärel panid kaebaja ja tema abikaasa toime rahvatervisevastase raske süüteo, mille eest mõisteti mõlemale abikaasale reaalne vanglakaristus. Vangla lisab, et kaebajal on uimastisõltuvus ning kaebaja abikaasal oli probleeme uimastitega. Vangla hinnangul soodustaks abikaasade koosolemine edasist kuritegelikku käitumist.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vangla esitatud põhjendused piisavad, et nende alusel keelata kaebaja ja tema abikaasa pikaajaline kokkusaamine VangS § 25 lg 11 p 1 alusel. Pikaajalist kokkusaamist saab keelata, kui pikaajaline kokkusaamine põhjustab abikaasade õigusvastase käitumise ja seeläbi kahjustuks õiguskord. Pikaajalise kokkusaamise ja kaitstava õigushüve võimaliku kahjustuse vahel peab seega esinema ka põhjuslik seos.
13.1.Asjaoludest, et kaebajat ja tema abikaasat on eelnevalt karistatud ning kaebaja tarvitas enne vanglakaristuse kandmist uimasteid, ei järeldu, et taotletava pikaajalise kokkusaamise tulemusena käituksid kaebaja ja tema abikaasa edaspidi õigusvastaselt ja kahjustaksid seeläbi õiguskorda. Vangla tõlgenduse kohaselt tuleks kõigile nendele kinnipeetavatele keelduda pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest, kes on koos abikaasaga sooritanud kuriteo või kannavad samal ajal vanglakaristust. Pikaajalise kokkusaamise keelamist VangS § 25 lg 11 p 1 ja § 6 alusel ei saa käsitada lisakaristusena põhikaristusele. Toimepandud süütegude eest kannavad kaebaja ja tema abikaasa vanglakaristust. Toimepandud süütegude raskust võttis maakohus arvesse abikaasadele karistuste määramisel.
13.2.Pikaajaline kokkusaamine toimub vanglas selleks ettenähtud ruumides (VangS § 25 lg 2). Seejuures on vanglal õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele suunatud isik ja tema asjad läbi otsida (VangS § 27 lg 1). Eelduslikult ei ole pikaajalisel kokkusaamisel võimalik uimastialaseid süütegusid toime panna. Vangla hinnang, et kaebaja võib pärast vabanemist uuesti uimastialaseid süütegusid toime panna just seetõttu, et ta sai pikaajalise kokkusaamise abikaasaga, jääb liiga hüpoteetiliseks. Pigem aitab pikaajaline kokkusaamine vanglas ära hoida ohtu, et alles vabanemise järel kokkusaamisel võivad abikaasad naasta varasema elustiili juurde, sest neil pole olnud piisavalt võimalusi omavahel suhelda keskkonnas, kus uimastite kasutamine ja sellega seotud kuriteod on eelduslikult välistatud.
5(6)
3-18-1781
13.3.Ringkonnakohus möönab, et pikaajalise kokkusaamise keelamiseks võib olla alust, kui esineb reaalne oht, et just pikaajalise kokkusaamise tulemusena käituksid kaebaja ja tema abikaasa õigusvastaselt ja kahjustaksid seeläbi õiguskorda. Kaebaja väidete kohaselt ei ole talle võimaldatud abikaasaga pikaajalist kokkusaamist kaks ja pool aastat. Umbes sama palju aega on kaebajal veel karistusest kandmata. Vangla pole esitanud veenvaid põhjendusi ega tõendeid selle kohta, et praeguses olukorras pikaajalise kokkusaamise võimaldamine põhjustaks suure tõenäosusega kaitstava õigushüve kahjustuse. Vangla hinnang on praegusel juhul oletuslik.
13.4.Pikaajalise kokkusaamise peamine eesmärk on soodustada mh suhte säilimist abikaasaga ning kontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus (VangS § 23 lg 1; RKHKo 3-3-1-11-12, p 13). Vangla kinnitusel on kaebaja omandanud vanglas keskhariduse ja läbinud puhastusteeninduse õppe, kaebaja osaleb sotsiaalprogrammis „12 sammu“, kaebaja läbis sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“. Vangla lisab, et mõlemad abikaasad on motiveeritud tegelema enda probleemidega. Esitatud asjaoludel ja praegustes tingimustes võib eeldada, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamine suunaks abikaasasid õiguspäraselt käituma.
13.5.Vangla tugineb esmakordselt apellatsioonkaebuses teaduslikele uuringutulemustele ja väidab nendele tuginedes, et kui mõlemad abikaasad on tegelenud kuritegevusega, ei soodusta see õiguskuulekat käitumist (tl-d 35–172). Tegemist pole tõenditega, mille esitamine ringkonnakohtule oleks lubatav HKMS § 198 lg 2 kohaselt. Ringkonnakohtule esitatud dokumente ei ole esitatud halduskohtule. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vangla oleks uuringute järeldusi kasutanud vaidlustatud otsuse põhjendamisel. Vangla pole kohtule selgitanud ka seda, et ta oleks nt uuringute tulemusi kasutanud haldusmenetluses otsuse tegemisel, millele jäi eksikombel viitamata (RKHKo 3-3-1-29-12, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul poleks uuringute tulemused ka praeguse asja õigeks lahendamiseks vajalikud. Kui kohus peaks vangla esitatud uuringu tulemusi arvestama, ei järelduks nendest, et kaebaja ja tema abikaasa pikaajaline kokkusaamine põhjustaks abikaasade õigusvastase käitumise ja seeläbi nad kahjustaksid õiguskorda (vt käesolev otsus, p-d 13.1-13.4).
14.Ringkonnakohus ei nõustu vangla etteheitega, et halduskohus pidi põhjendama, kuidas pikaajaline kokkusaamine soodustaks õiguskuulekat käitumist. Kui vangla keeldub VangS § 25 lg 11 p 1 alusel pikaajalisest kokkusaamisest, tuleb vanglal oma otsuses võetud seisukohta põhjendada (haldusmenetluse seaduse § 56).
15.Halduskohtu võimalik eksimine sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas viibimise aja osas ei mõjuta vaidlustatud otsuse õigusvastasust.
16.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et Tartu Ringkonnakohus rahuldas
15.jaanuari 2019. a otsusega asjas nr 3-17-2501 kaebaja abikaasa pikaajalise kokkusaamise keelamise vaidluses kaebaja abikaasa kaebuse Viru vangla vastu (lahend jõustus
27.märtsil 2019). Praeguse vaidluse asjaolud ei luba asuda teistsugusele seisukohale, kui asus Tartu Ringkonnakohus.
17.Vangla menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.