Korrakaitse › Vanglad

3-20-492 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-492 või tuttavaga pikaajalist kokkusaamist ei võimaldata. Pikaajalisel kokkusaamisel on VangS §-s 23 sätestatud eesmärk – soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja sõpradega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist ja kaugemas perspektiivis tagada kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. Kokkusaamine peab aitama kaasa kinnipeetava resotsialiseerumisele, tihendades emotsionaalset sidet perekonnaliikmete vahel. Samas kujutab pikaajalise kokkusaamise korraldamine vanglale täiendavat koormust ja tõstab julgeolekuriski, mistõttu on piiratud pikaajalisele kokkusaamisele lubatavate isikute ringi lähimate pereliikmetega. Kaebaja esitas 07.01.2020 taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasa YY-ga. Kuigi inspektor-kontaktisik KA tegi 21.01.2020 esialgu taotlusele märke „luban“, kaebajale siiski kokkusaamist ei lubatud. Selle põhjendused on toodud vaidlustatud haldusaktis. Vanglakaristuse aega ei saa arvata pikaajalist kokkusaamist võimaldava kooselu kestuse hulka olenemata sellest, kui tihedad on faktiliste abikaasade suhted ühe poole vangis oleku ajal. Kooseluks saab lugeda vaid vabaduses koos elatud aega. Enne vangistust, ajavahemikul 12.05.2012–03.02.2017, mil kaebaja abiellus ja lahutas, viibis ta vabaduses 10 kuud ja 11 päeva. Nt 15.06.2012 riskihindamise ankeedi nr 75270 ja 11.02.2013 riskihindamise ankeedi nr 83703 järgi on kaebaja avaldanud, et elas enne vangistust üksi. Vestluste käigus ei ole ta maininud elukaaslast ega abikaasat ning on perekonnaseisuks avaldanud „vallaline“. Alles 05.03.2015 riskihindamise ankeedis nr 110589 on kaebaja väitnud, et elas enne vangistust koos YY-ga, kuid on temast lahutamas ja on vangistuses viibides loonud suhte CC-ga. Enne vangistust, ajavahemikul 04.05.2017–15.09.2017, viibis kaebaja vabaduses kolm kuud ja ühe päeva ning enne praegust vangistust (alates 16.11.2017) kaks kuud ja ühe päeva. Isegi kui eeldada, et kaebaja elas enne vangistust 12.05.2012–03.02.2017 koos YY-ga, ei ole nende kooselu saanud kesta kokku vähemalt kaks aastat. Seega YY ei ole kaebaja faktiline abikaasa. Kaebaja on 05.05.2020 kohtule väitnud, et on oma endise abikaasaga olnud suhtes aastast 2012, kuid arvestades kaebaja vabaduses viibitud aega, ei tule kokku kaheaastast kooselu. Vastustaja lähtus temale kättesaadavatest tõenditest (riskihinnang, vangiregistri andmed, rahvastikuregister). Vastustaja on viidanud haldusaktis 05.11.2014 riskihindamise ankeedile nr 106159, kuna juba seal on kaebaja avaldanud, et on lahutamas YY-st ja on vangistuses loonud suhte CC-ga. See näitab, et kaebaja ja tema endise abikaasa suhe oli 2014. aastal lõppenud. Seda kinnitab ka asjaolu, et vangiregistri andmetel käis YY enne lahutust vanglas viimast korda kokkusaamisel 24.10.2013. Vaidlustatud otsuses on viidatud ka 25.10.2016 (otsuses ekslikult 21.10.2016) riskihindamise ankeedile nr 129383, millest nähtub, et kaebaja plaanib kooselu CCga. Kui CC oli tõepoolest ainult tuttav, nagu kaebaja kaebuses väidab, siis jääb arusaamatuks, miks ta juba 2014. aastal väitis ennast suhtes olevat CC-ga ning ka aastal 2016 plaanis temaga kooselu. Igal juhul nähtub eeltoodud andmetest, et suhe YY-ga lõppes 2014. aastal kaebaja vangistuses viibimise ajal. Võib eeldada, et abielu lahutamise järel lõpeb ka isikute lähisuhe, mistõttu on küsitav, kas kooselu kestusse peaks üldse hõlmama aega enne 12.05.2012. Kõige viimases, 23.10.2019 kaebaja kohta koostatud riskihindamise ankeedis nr 155932 on ta küll avaldanud, et elas enne viimast vangistust YY-ga koos, kuid ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Kaebaja väide, et ta on oma endise abikaasaga tänaseks ca 10 aastat vabaabielus olnud ja lahutas temast ainult varalistel põhjustel, on tõendamata. Kuna vangiregistri andmetel ei ole YY alates lahutusest mitme aasta jooksul kaebajat vanglas külastanud (uuesti alles 23.08.2017), ei ole eluliselt usutav, et kaebaja on endise abikaasaga olnud katkematult suhtes ca 10 aastat. VangS § 25 lg 1 lause 2 järgi peab enne karistuse kandmist olema isikute vahel kooselu, mitte pelgalt suhe, kus ei omata ühist elukohta ja majapidamist. Samuti ei ole määrav, kui tihedad suhted võisid isikutel olla enne kooselu. Ei ole võimalik saada pikaajalist kokkusaamist isikuga, keda kinnipeetav peab oma elukaaslaseks, kuid kes ei ole faktiline abikaasa. VangS § 25 lg 1 ei 3(8)

3-20-492 anna ei vanglale ega ka kohtule võimalust teostada selle tähtaja osas kaalutlusõigust või lugeda teatud juhtudel kokkusaamise võimaldamiseks piisavaks lühemat aega kestnud kooselu või arvata kooselu aja hulka ka karistuse kandmise aeg. See, et kaebaja on uuesti asunud endise abikaasaga suhtesse, ei tähenda automaatselt perekondlike suhete loomist või hoidmist VangS § 25 lg 1 mõttes. Selleks, et pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine täidaks karistuse täideviimise eesmärgina perekondlike sidemete hoidmise funktsiooni, peab isikute vaheline esialgne suhe olema kujunenud stabiilseks ning tõsiseks mitteabieluliseks kooseluks. Vaidlustatud otsust ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et vangla võimaldas 12.11.2019 ekslikult kaebajale ja YY-le pikaajalise kokkusaamise. 2) Lühiajalise kokkusaamise mittelubamine on õiguspärane. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. Kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele, suurendades vabanemisjärgse resotsialiseerumise väljavaateid. Lühiajaliste kokkusaamiste puhul ei ole isikute ring, kellega kinnipeetav võib suhelda, määratletud ammendavalt. Iga konkreetse suhtlemisvormi kohaldamisel tuleb arvestada vajadust soodustada vanglavälist suhtlemist, pidades samal ajal silmas karistuse täideviimise eesmärki ning välistada kontaktid, mis võivad takistada selle eesmärgi saavutamist. Seega ei pea soodustama igasugust vanglavälist suhtlemist. Kui vanglateenistusel on kahtlus, mis annab aluse eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale, siis keeldutakse loa andmisest. Kokkusaaja maine võib olla kahjustatud nt tema karistatuse või kuritegelike sidemete tõttu. Kuna vanglal praegusel juhul oli olemasoleva teabe pinnalt kokkusaaja maine osas põhjendatud kahtlus, ei saanud tulenevalt VangS § 24 lg 11 p-st 3 kaebajale YY-ga kokkusaamist lubada. Vangiregistri andmetel on YY kriminaalkorras karistatud ja viibib kriminaalhooldusel kuni 10.05.2021. Kui on tõendatud, et isik on kinnipeetava faktiline abikaasa, kellega on õigus saada pikaajalist kokkusaamist, kuid kelle suhtes on vanglal põhjendatud kahtlus maine osas (nt isik on kriminaalhooldusalune), ei ole vangla üldjuhul keeldunud lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest. Kui isikut lubatakse pikaajalisele kokkusaamisele, mis toimub järelevalveta eraldatud ruumis, siis puudub mõistlik põhjus mitte lasta seda isikut lühiajalisele kokkusaamisele, mis toimub järelevalve all, ning seda olenemata mainekahtlusest. Sellest tulenevalt lubatakse isikud, kelle maines on alus kahelda, lühiajalisele kokkusaamisele üksnes juhul, kui nad kuuluvad isikute ringi, kellele võimaldatakse pikaajalist kokkusaamist (VangS § 25 lg 1). Vangistuse täideviimise eesmärke silmas pidades ei kaasne igasuguse vanglavälise suhtlemisega positiivset tagajärge ning isik, kelle maine osas esineb kahtlusi, võib pigem negatiivselt mõjutada kinnipeetava ühiskonda adapteerumise protsessi. Kuna vangistuse täideviimise eesmärgist lähtuvalt tuleb kinnipeetavatele võimaldada eelkõige positiivseid kontakte, peab vangla kokkusaamise lubamisel hindama, kas kokkusaaja maine ei anna alust eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale. Kui on alust arvata, et kokkusaamine on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, ei saa kokkusaamist lubada. Varem on vangla kaebajale YY-ga lühiajalisi kokkusaamisi võimaldanud, kuid tegemist on igakordse kaalutlusotsustusega, mis põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel. 3) Vaidemenetlus on toimunud kooskõlas menetlusnormidega.

4(8)

3-20-492 mõistis vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 7,50 eurot ning jättis muud menetluskulud poolte enda kanda. 1) Pikaajalise kokkusaamise mittelubamine oli õiguspärane. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 25 lg 1 järgi võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõrasvõi kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. YY ei ole enam kaebaja seaduslik abikaasa ja neil puuduvad ühised lapsed. Vangiregistri andmete ja muude tõendite kohaselt ei ole kaebaja ja YY vahel ka vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Pikaajalise kooselu kestuse hulka ei saa arvata hetkel kantava vanglakaristuse ega ka juba kantud vangistuse aega sõltumata sellest, kui tihedad on faktiliste abikaasade vahelised suhted ühe poole vangistuses viibimise ajal. Vangla pole seadnud kahtluse alla väidet, et kaebajal on olnud YY suhe alates 2012. a-st. Kaebaja on sellest ajast alates viibinud vabaduses kokku 10 kuud ja 11 päeva. Asjaolu, et kaebajale on 12.11.2019 ekslikult võimaldatud pikaajaline kokkusaamine YY-ga, ei muuda vaidlustatud otsuseid õigusvastaseks ega tähenda, et vastustaja on kohustatud edaspidi kokkusaamist lubama. Kaebajal ei ole õiguspärast ootust ebaõige halduspraktika jätkamiseks. 2) Lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine on õigusvastane. VangS § 24 lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. VangS § 24 lg 11 sätestab tingimused, mille esinemisel kokkusaamise luba ei anta: kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega (p 1); kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda (p 2); kokkusaaja maines on alust kahelda (p 3) või kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu (p 4). VangS § 6 lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Maine on hinnang objektiivsete kriteeriumite alusel – teiste inimeste arvamus isikust ehk inimese sotsiaalne maine. Seda kannavad teised inimesed ja avalik arvamus. Vangla on otsuse tegemisel tuginenud nelja ja kuue aasta tagustele riskihindamise ankeetidele. Sellise ajavahemiku jooksul võivad inimese käitumine ja õiguskuulekus oluliselt muutuda. Kui puuduvad täpsemad viited sellele, et YY oleks kaebajale järjepidevalt halba mõju avaldanud või oleks keegi sellele hiljem viidanud, ei ole nimetatud andmetele tuginemine põhjendatud. Maines ei anna alust kahelda üksnes isiku karistatus (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus nr 3-18-1662, p 16). Isiku mainega seonduv tuleb otsustada võimalikult ajakohase teabe pinnalt. See ei tähenda, et isiku mainet ei saa hinnata ajas kulgevalt, kõrvutades isiku kohta käivat varasemat ja ajakohast infot ning hinnates selle usaldusväärsust ja elulist usutavust. Vaidlusaluses asjas on aga vangla tuginenud teabele, mille ajakohasus ei ole teada ning uut, seda kinnitavat teavet ei ole esitatud. 2019. a riskihindamise ankeet ei võimalda teha järeldusi YY maine kohta. Sellist teavet ei sisalda ka varasemad ankeedid ning ühtlasi on tegu aastatetaguse infoga, mida ei ole ajakohase infoga kõrvutatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5(8)

3-20-492 kasuks menetluskulu 7,50 eurot, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja keeldus lühiajalise kohtumise loa andmisest, sest YY viibib kriminaalhoolduse all ja seetõttu on alust kahelda tema maines. Kui isiku karistatus ei saa olla maines kahtlemise aluseks, nagu leidis halduskohus, siis oleks vangistuse ühe eesmärgi – isiku õiguskuulekale teele suunamise (VangS § 6 lg 1) – saavutamine sisuliselt võimatu. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et kokkusaaja maine võib olla kahjustatud mh tema karistatusega. VangS § 24 lg 1 kohaselt on lühiajalise kokkusaamise esmaseks eelduseks see, et vanglateenistusel ei ole kahtlusi kokkusaamisele tuleva isiku suhtes. Kohtupraktika on tunnustanud vangla pädevust ja asjatundlikkust vanglatingimustes ohtude hindamisel, ennetamisel ja abinõude valikul (nt Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12, p 14). Vanglal on ametnike väljaõppest ja erialasest kogemusest tulenevalt võimekus hinnata kokkusaamisele soovitava isiku mainet ja seda, kas kokkusaamine selle isikuga on vanglaväline suhtlus, mis teenib VangS §-s 23 ja § 6 lg-s 1 sätestatud eesmärke. Vastustaja on arvestanud, et YY on süüdimõistetud isik, kes viibib kriminaalhooldusel kuni 10.05.2021. YY tunnistati süüdi Harju Maakohtu 10.05.2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-182574 karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja talle mõisteti karistuseks vangistus kaks aastat ja kuus kuud. Karistust ei pöörata KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele, kui YY ei pane talle kohtu poolt määratud kolmeaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab talle KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Seega ei saa tõdeda, et YY puhul on VangS § 6 lg-s 1 sätestatud eesmärk täidetud, vaid seda saab hinnata pärast kriminaalhoolduse lõppemist. Seega on vangla teinud otsuse asjakohase teabe pinnalt. YY kriminaalhoolduse lõppedes ei saa välistada, et vangla otsustab kokkusaamist lubada. Aja jooksul võib inimese käitumine ja õiguskuulekus muutuda, kuid YY on viimati kriminaalkorras süüdi mõistetud 10.05.2018. Seega ei saa tõsikindlalt väita, et isik on muutnud oma käitumist ja õiguskuulekust. Keelduva otsuse tegemiseks VangS § 24 lg 11 p 3 alusel, mis oma iseloomult on prognoosotsus, piisab kahtlusest kokkusaaja maines. YY ei ole kaebaja lähisugulane ega perekonnaliige, mistõttu pole tegemist sellise prioriteetse suhtlusega, mida eriliselt soodustada (vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2017 otsus nr 3-16-1842). Kaebajal on võimalus YY-ga suhelda telefoni või kirja teel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-492 I

3-20-492 kahjulikku mõju, et takistab tema karistuse täideviimise eesmärgi saavutamist. Vastustaja märgib apellatsioonkaebuses, et kaebajal on võimalik suhelda YY-ga telefoni ja kirja teel. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg-te 1 ja 2 järgi toimub lühiajaline kokkusaamine reeglina vanglateenistuja järelevalve all ning läbi klaasist vaheseina. Kokkusaamisele ei lubata isikut, kes on ilmsete alkoholi- või narkojoobe nähtudega (VSKE § 36 lg 1). Enne ja pärast kokkusaamist otsitakse läbi nii kinnipeetav kui ka kokkusaaja ning igasuguste asjade üleandmine teineteisele on keelatud (VSKE § 37 lg-d 2 ja 5). Sellistel asjaoludel ei ole täiendavate põhjendusteta arusaadav, miks pelgalt YY kriminaalhooldus välistab kaebaja lühiajalise kokkusaamise temaga. Ka kohtumenetluses on vastustaja esile toonud lühiajalisest kokkusaamisest keeldumise üldisi põhimõtteid, kuid ei ole seostanud neid konkreetse vaidluse asjaoludega. Muu hulgas ei ole vastustaja veenvalt ära näidanud, kuidas 2014. a-l koostatud riskihindamise ankeedis märgitud YY väidetav halb mõju kaebajale on seostatav kriminaalhooldusega, arvestades, et praeguses asjas vaidlustatud haldusaktis on vangla silmas pidanud YY-le 2018. a-l määratud kriminaalkaristust ning sellega seotud halba mainet. III

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.