Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. aprill 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-17-572
Haldusasi
MTÜ Eesti Keskerakond kaebus erakondade rahastamise järelevalve komisjoni 14. veebruari 2017. a ettekirjutuse nr 60 (nr 31-3/17-1/1) tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – MTÜ Eesti Keskerakond, esindajad v.adv Paul Varul ja v.adv Triin Kaurov, nõustaja Mihkel Kõrgmaa Vastustaja – erakondade rahastamise järelevalve komisjon, esindajad Kaarel Tarand, v.adv Küllike Namm ja adv Kristiina Urb-Semjonov, nõustaja Zoja Masso
Menetluse alus ringkonnakohtus
MTÜ Eesti Keskerakond apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
6. märts 2019
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata MTÜ Eesti Keskerakond 6. märtsi 2019. a vastuväide kohtu tegevusele seoses apellatsioonkaebusele lisatud uute tõendite (kassa väljamineku orderid) haldusasja nr 3-17-572 materjalide juurde võtmata jätmisega.
Jätta MTÜ Eesti Keskerakond apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-572 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. mail 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse
3-17-572 menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) kohustas 14.02.2017 ettekirjutusega nr 60 (nr 31-3/17-1/1) erakonnaseaduse (EKS) § 123 lg 1 ja lg 2 p 1, § 124 lg 2, § 1211 lg 1 p 4 ja lg 2 p 2 alusel MTÜ-d Eesti Keskerakond (KE) kandma keelatud annetus kogusummas 110 100 eurot riigieelarvesse ja esitama komisjonile tõendid selle kohustuse täitmise kohta. KE 2014. a majandusaasta aruande kohaselt oli 31.12.2014 seisuga sularaha kassas 174 343,30 eurot ja pangakontol 52 711 eurot. KE koguvõlgnevus kolmandate isikute ees oli samal ajal 305 208 eurot (sh võlgneti Midfield OÜ-le 150 000 eurot). KE andis 02.12.2014 välja kaks garantiikirja, millega garanteeris mitteaktsessoorselt ajavahemikul 02.12.2014–31.12.2019 Midfield OÜ rahalisi kohustusi kolmandate isikute ees kogusummas 730 000 eurot (s.o 270 000 eurot + 460 000 eurot). Garantiikirjade väljastamise seisuga oli KE võlgnevus Midfield OÜ ees 151 900 eurot, millest 1900 eurot tasuti 2014. a detsembris. Garantiikirjadega võetud kohustusi ei ole KE 2014. a ega 2015. a majandusaasta aruannetes kajastanud. Ajavahemikul 01.01.2014– 30.06.2015 on KE teinud arvelduskontole AS-s SEB Pank sularaha sissemakseid kogusummas 110 100 eurot (sh 31.05.2014 – 35 000 eurot, 1300 eurot, 2250 eurot, 3450 eurot, 1750 eurot, 3450 eurot, 3500 eurot, 3550 eurot, 3700 eurot ja 750 eurot; 31.01.2015 – 4250 eurot, 5150 eurot ja 7000 eurot; 28.02.2015 – 12 500 eurot; 30.04.2015 – 1000 eurot ja 8500 eurot; 31.05.2015 – 7500 eurot ja 5500 eurot). Eeltoodud sissemaksed on tehtud teadmata päritoluga raha arvelt, kuna KE kassas reaalselt selliseid summasid polnud, mistõttu on EKS § 123 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt tegemist keelatud annetusega. KE esitatud dokumentidest nähtuvaid sissemakseid ei ole võimalik käsitada liikmemaksuna ega annetusena. Lisaks ei ole KE järginud raamatupidamise sise-eeskirjades sätestatud nõudeid raamatupidamise korraldamisele ja majandustehingute kajastamisele (nt ei kajastatud sularaha liikumist kassakontol, vaid aruandvate isikute kontol, mistõttu ei ole sularahakonto ja aruandvate isikute konto käibed ja saldod eraldi jälgitavad ega anna õiget pilti erakonna varadest). Veenev ei ole väide, et suures koguses sularaha toodi kassasse likviidsuse tagamiseks (st kassareservi loomiseks), sest raha pangakontol ja kassas on samavõrd likviidne. Seejuures on sissemaksetega samadel kuupäevadel võetud arvelduskontolt välja ka sularaha ning lisaks on arusaamatu, miks ei ole sissemakseid tehtud ühe summana. KE on täiendavalt selgitanud, et sularahaarvestus toimus aruandvate füüsiliste isikute kaupa (sh sularahakonto 10421 „büroo sularaha Priit Toobal“ oli ühtlasi erakonna peakassa), kelle kaudu liikuv sularaha kajastatakse erinevatel raamatupidamiskontodel, ning pangast toodi raha kassasse, et vältida pangakontode võimalikku arestimist. Samas oleks võimalik arestida ka kassas olevat sularaha ja pole arusaadav, millel 2(14)
3-17-572 põhines KE hirm vara võimaliku arestimise ees. ERJK tellis järelevalvemenetluse käigus EKS § 1210 lg 12 alusel OÜ-lt AMC Audit erikontrolli KE raamatupidamise korraldust ja raamatupidamisarvestust puudutavates küsimustes ning kontrolli tulemuste kohta on vandeaudiitor MK koostanud 06.07.2016 aruande, mis sisuliselt kinnitab kahtlust, et 31.12.2014 kassainventuuri akt ei ole tõene. Kogutud tõendite põhjal on EJRK seisukohal, et KE raamatupidamisarvestus ajavahemikul 01.01.2014–30.06.2015 ei võimalda saada aktuaalset, objektiivset ja võrreldavat informatsiooni erakonna finantsseisundi, finantstulemuse ja rahavoogude kohta. Kuna 2014. a sularahakassa kohta puuduvad kuude lõikes andmed (sh kassajääk 31.12.2014 seisuga), mida oleks võimalik võrrelda algdokumentidega, siis ei anna raamatupidamise andmed objektiivset teavet kassas tegelikult olnud ja seal olema pidanud sularaha kohta. Dokumentatsioonis esinevate vastuolude tõttu on KE peakassa inventuuri tulemused 31.12.2014 seisuga ebausaldusväärsed. Seda muu hulgas põhjusel, et esitatud teabe kohaselt ei ole konto 10421 tegelikkuses sularahakassa, sest sellel on sularaha liikumiste kõrval kajastatud ka panga kaudu toimunud tehinguid. Panga kaudu tasutud kulude kandmine kassakontole on vastuolus raamatupidamise seaduse (RPS) §-dega 4 ja 6 ning KE raamatupidamise sise-eeskirjaga. KE ei ole pidanud kassa sissetuleku ja väljamineku orderite põhist kassaarvestust, mistõttu ei ole võimalik kontrollida, kellele on raha antud või kellelt on sularaha saadud. See on vajalik EKS § 121 lg 7 nõuete täitmiseks, et tagada annetuste isikustamine. Sularaha toomine pangast kassasse 2014. a märtsis kuni 2015. a maini ei olnud likviidsusreservi loomine, vaid teadmata kuludest tekkinud bilansi puudujäägi katmine. Kui nn likviidsusreserv ja sularaha oleks kassas reaalselt olemas olnud, siis oleks KE mõistlikult käitudes viinud pärast järelevalve alustamist sularaha kassast panka, et ERJK-le pangakonto väljavõttega tõendada, et sularaha on reaalselt olemas. Olukorras, kus erakonnal on raamatupidamisandmete järgi 31.12.2014 seisuga kassas sularaha 165 969,80 eurot ja kontol 52 711 eurot, ei ole usutav, et ta ei vähenda ega likvideeri võlgnevusi tarnijatele ega maksa ära maksetähtaega ületanud tasumata arveid. ERJK leiab, et KE poolt pangast välja võetud sularaha tegelikkuses kassasse ei viidud, vaid seda kasutati ilma raamatupidamises kajastamata ja mingit reservi tegelikkuses ei tekkinud. Sularahasissemaksetega on püütud seadustada mitteisikustatud raha ja tegemist on laekumistega erakonnale, mida ei ole raamatupidamises taotluslikult õigesti kajastatud. Kuna puudub objektiivne teave selle kohta, kui palju pidi 31.12.2014 seisuga kassas sularaha tegelikult olema ja audiitor on leidnud, et kassainventuuri ei saa hinnata tõesena, siis ei tõenda KE esitatud kassainventuuri akt sularaha olemasolu summas 165 969,80 eurot. KE on raamatupidamist teadlikult korraldanud viisil, et sellest ei ole võimalik saada objektiivset informatsiooni. Sularaha liikumise kontrollimist võimaldavate andmete mitteesitamise tõttu on ERJK veendunud, et nimetatud summasid kassas tegelikult ei olnud ja neid ei olnud võimalik kassast pangakontole sisse maksta, v.a juhul, kui sissemaksed kassasse on toimunud ilma neid raamatupidamises kajastamata. Pangakontolt sularahas välja võetud summad on KE kulutanud neid kassasse viimata ja vastavaid kuludokumente raamatupidamises kajastamata. Tasumisele kuuluvate maksete pangakonto kaudu tasumiseks võeti teadmata isikutelt vastu teadmata päritoluga sularaha, mis maksti KE pangakontole ja mida tuleb käsitada keelatud annetusena. Seda tõendab ka ajalehes Postimees 06.12.2016 ilmunud artiklis „Kurat ma ütlen“ kajastatud 18.02.2015 vestlus Edgar Savisaare, Priit Toobali ja Kalev Kallo vahel. KE on eiranud RPS §-des 4, 6 ja 7 ning EKS § 121 lg-tes 4 ja 7 sätestatut selleks, et kontrolli teostajal ei oleks võimalik saada objektiivset jooksvat teavet tegeliku kassajäägi kohta. Kontrollitud perioodil toimunud sularaha käitlemine (s.o samaaegne sularaha pangakontole kandmine ja pangakontolt väljavõtmine ning aruandva isiku kulude kajastamine sularahaga samal kontol) ei ole kooskõlas mõistliku finantsmajandusliku käitumise ja RPS §-dega 4, 6 ja 7 ning selle põhjuseks oli soov varjata erakonna käsutuses oleva sularaha päritolu. Garantiikirjad Midfield OÜ-le anti välja põhjusel, et erakonnal (sh sularahakassas) puudusid reaalsed vahendid võlgnevuse tasumiseks. 3(14)
3-17-572 Olukorras, kus isikul on võimalik vabaneda kohustusest selle täitmise kaudu, ei ole eluliselt usutav ega mõistlik võtta kohustuse täieliku täitmise asemel endale pikaajaline rahaline kohustus kogusummas 730 000 eurot. Kuna praegusel juhul ei ole võimalik tuvastada keelatud annetusi teinud isikuid, kellele annetused tagastada, siis tuleb keelatud annetus kogusummas 110 100 eurot kanda riigieelarvesse (EKS § 124 lg 2).
2.MTÜ Eesti Keskerakond esitas Tallinna Halduskohtule 10.03.2017 kaebuse ERJK 14.02.2017 ettekirjutuse nr 60 (nr 31-3/17-1/1) tühistamiseks. Ettekirjutus põhineb oletustel ja sellest ei selgu, milliste asjaolude põhjal jõuti järeldusele, et ettekirjutuses toodud kuupäevadel kaebaja poolt endale kuuluva sularaha arvelt enda arvelduskontole tehtud sissemaksed on keelatud anonüümsed annetused. Isegi kui kaebaja raamatupidamisele on etteheiteid, ei ole sellest võimalik järeldada, et kaebaja on võtnud vastu keelatud annetusi. Nii vastustaja tellitud auditi kui ka KE 2014.–2015. a majandusaasta aruannete auditite kohaselt on kaebaja dokumenteerinud kõik oma majandustehingud ja algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kirjendanud kõik oma majandustehingud raamatupidamisregistrites. Danske Bank A/S Eesti filiaali arvelduskonto väljavõttest nähtub, et P. Toobal võttis 2013. a detsembris pangast välja sularaha 45 000 eurot ja 2014. a jooksul 134 250 eurot ning viis selle kassasse, mis kõrvaldab kahtluse sularaha päritolus. Väited pangakontolt välja võetud sularaha kasutamise kohta ei haaku kuidagi keelatud annetusteks peetavate sularaha sissemaksetega. Kuna keelatud annetusteks on peetud pangakontole juba viidud summasid, mitte kassas olnud sularahasummat, siis ei olnud KE-l mingit põhjust viia sularaha pärast järelevalvemenetluse alustamist panka. See, kuidas kaebaja täidab oma kohustusi võlausaldajate ees, ei saa näidata keelatud annetuste vastuvõtmist. Samuti ei saa kahtlust tekitada ühel ja samal päeval mitmel korral sularaha sissemaksete ja väljamaksete tegemine. Garantiikirjade väljastamine ei seondu kuidagi kaebaja rahaliste vahenditega ega kaebaja võlgnevusega Midfield OÜ ees, sest nendega ei ole garanteeritud mitte kaebaja, vaid Midfield OÜ võlausaldajate nõudeid. Garantiikirjade andmine oli vajalik selleks, et tagada erakonna reklaamikampaania korraldaja Midfield OÜ kohustuste täitmine viimase võlausaldajate ees. Ajaleheartikli põhjal ei saa järeldada keelatud annetuste tegemist.
3.ERJK palus 10.04.2017 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. KE vastuväited ettekirjutusele on paljasõnalised ja otsitud. Ettekirjutuse aluseks olid järelevalvemenetluses selgunud asjaolud ja vandeaudiitori erikontrolli tulemused. Kaebaja ei esitanud ühtegi tõendit, et tema kassajääk oleks võimaldanud viia ettekirjutuses näidatud summas sularaha kassast pangakontole. Jääb arusaamatuks, millised asjaolud on haldusorgan jätnud välja selgitamata. Formaalsed raamatupidamiskanded ei tõenda kassas reaalselt sularaha olemasolu ega selle päritolu ning majandusaasta aruannete auditeerimine ei välista keelatud annetuste vastuvõtmist. Vastustaja on veendunud, et kaebaja ei ole pangast välja võetud sularaha tegelikult kassasse viinud, vaid seda kasutati ilma raamatupidamises kajastamata. Olukorras, kus pangakontol oli raha, pole ka selge, miks tehti samaaegselt nii sularaha sissemakseid kui ka väljamakseid. Väide, et sissemaksed arvelduskontole olid ilmselt vajalikud arvete tasumiseks, ei ole millegagi tõendatud. Kassaarvestus peab võimaldama tuvastada kassas olevat sularaha jääki mitte ainult arvestusperioodi lõpu seisuga, vaid iga päeva lõikes, kuid praegusel juhul puuduvad orderid 2014.–2015. a sissetulekute ja väljaminekute kohta ning kassaraamatust ei nähtu ka viiteid algdokumentidele. Seega ei ole võimalik kontrollida, kellelt on kassas olev sularaha saadud. Järelevalvemenetluse käigus läbi viidud erikontrolli kohaselt on sularahakassa (konto 10421) kanded kajastatud arvestuskuu viimase kuupäevaga, sõltumata majandustehingu tegeliku toimumise kuupäevast, mis ei vasta RPS § 6 lg 5 p 1 nõuetele. Seetõttu ei ole tuvastatav, millal ja kelle poolt on kassasse sularaha sissemaksed tehtud, mille kaebaja on hiljem viinud kassast pangakontole. Vandeaudiitorile ei esitatud 2014. a raamatupidamise algdokumente ja audiitor
4(14)
3-17-572 on seadnud kahtluse alla ka 31.12.2014 väidetavalt tehtud inventuuri andmed kassajäägi osas, mistõttu ei ole usaldusväärselt tõendatud, et kassajääk 31.12.2014 seisuga oli 165 969,80 eurot.
4.Tallinna Halduskohus jättis 22.12.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebajal on õigus selles, et sularaha hoidmine kassas või aruandva isiku käes ei ole iseenesest keelatud ning tal puudus kohustus vastustajale põhjendada, miks sularaha välja võeti. Kuna aga sularaha liikumise jälgimine on keerulisem ning erakonnal on EKS § 121 lg-st 1 tulenevalt kohustus tagada oma tulude ja kulude täielik läbipaistvus, sest EKS § 121 lg 2 lubab erakonnal saada tulu vaid piiratud allikatest, siis on oluline sularaha liikumist arusaadavalt kajastada ja vajadusel tõendada. Kaebaja on vastustaja nõudel esitanud küll erinevate pearaamatu ja arvelduskontode väljavõtted, kuid jättis samas täitmata nõude esitada 2015. a raamatupidamise algdokumendid. Vastustaja ei ole kaebajalt küsinud 2014. a raamatupidamise algdokumente ja kaebaja ei ole neid ka ise esitanud. Kaebaja põhjendas dokumentide esitamata jätmist nende selekteerimise, komplekteerimise ja esitamise ajamahukusega. Vastustaja ei ole dokumentide esitamise nõuet hiljem korranud ega määranud kaebajale ka sunniraha dokumentide esitamata jätmise eest, mistõttu ei ole vastustaja olnud dokumentide nõudmisel järjekindel ega kasutanud võimalust sundida kaebajat nõuet täitma. ERJK 10.03.2016 järelevalvemenetluse alustamise teates on põhjalikult selgitatud, miks ja millised kahtlused on kaebaja raha liikumist hinnates tekkinud. Kuigi vastustaja ei esitanud korduvaid nõudeid, on kaebajale mitmel korral antud võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited. Arvestades ERJK tõstatatud kahtlusi ning raamatupidamise algdokumendi tähtsust majandustehingu tõendamisel ja raamatupidamiskannete kontrollimisel, pidi dokumentide esitamise vajadus olema kaebajale ilmselge. See pidanuks olema mõistetav ka olukorras, kus kaebaja möönis vastuolu RPS § 6 lg 5 p-ga 1, mis kohustab kirjendis näitama majandustehingu kuupäeva. Sama näeb ette kaebaja raamatupidamise sise-eeskirja p 2.3. Tegelikult tehti kirjendid tagantjärele kuu viimase päeva seisuga, mis raskendas ilmselgelt kontrolli teostamist. Samuti oli algdokumentide esitamine vajadus oluline põhjusel, et kaebaja on pidanud kontol 10421 „büroo sularaha Priit Toobal“ nii sularahakassa arvestust, aruandva isiku käes oleva raha arvestust kui ka pangakontol tehtud väiksemate tehingute arvestust. ERJK on õigesti märkinud, et selline arvestus ei võimalda aru saada, millises summas oli sularaha kassas (vara), millised summad olid aruandva isiku käes (nõue aruandva isiku vastu) ja millised olid summad pangakontol. Kaebaja ei ole 2014. a raamatupidamise algdokumente esitanud ka vastustaja tellitud erikontrolli käigus vandeaudiitorile, põhjendades nende esitamata jätmist asjaoluga, et kuna need asuvad arhiivis, siis on nende kättesaamine keeruline. Selline põhjendus on asjakohatu ja tekitab kahtlusi kaebaja motiivides. RPS ei reguleeri seda, kuidas peaks kassas oleva sularaha liikumist kajastama. Kaebaja on raamatupidamise sise-eeskirja p-s 2.1 näinud alg- ja koonddokumentidena ette piirkondade rahastamise aruande, piirkondade sularahas tasutud liikmemaksude kogumislehe, piirkondade sularahas tasutud annetuste kogumislehe, algdokumendid kuluarvete kohta, palgalehed ja palgaarvestuse koondid, arvelduskontode väljavõtted, tarnijate arved ja lepingud, arvete koonddokumendi, raamatupidamise õiendid. Kassa dokumentatsiooni ja sularaha käitlemise täpsemaid reegleid ei ole kehtestatud. Sularaha liikumise jälgitavuse tagamiseks tuleks koostada kassa sissetuleku ja väljamineku orderid ja/või pidada kassaraamatut ja/või peab aruandev isik koostama sularaha kasutamist tõendavad aruanded (vt Riigikohtu 02.10.2002 otsus nr 3-3-140-02, p 7). Kaebaja ei ole selliseid dokumente esitanud ega ka selgitanud, kas ta on kassaorderid koostanud, kuid jätnud need esitamata, või pole neid üldse koostatud. Puudub eraldi kassaraamat ja konto 10421 arvestus ei kajasta ainult sularaha liikumist. Algdokumentide esitamata jätmise tõttu ei ole selge, kas pangakontolt välja võetud sularaha jõudis kassasse või jäi P. Toobali kätte ning mida P. Toobal selle rahaga täpsemalt tegi. EKS § 121 lg-st 1 tulenevalt on ebaõige kaebaja arusaam, et oluline on üksnes see, et pearaamatus olevad summad omavahel klapivad, sest erakonnal on kohustus tagada läbipaistvus. Kaebaja ei ole ka püüdnud oma 5(14)
3-17-572 raamatupidamisarvestuse ebaselgust kõrvaldada. Erikontrolli teostanud vandeaudiitor sai osade dokumentide esitamata jätmise tõttu kaebaja tegevust kontrollida vaid piiratud ulatuses ning ka selles osas tuvastati olulised puudused. Audiitor on saanud kontrollida vaid pangas toimunud tehingute kajastamist raamatupidamisarvestuses, mistõttu ei ole usaldusväärne vandeaudiitori hinnang, et kaebaja on dokumenteerinud kõik oma majandustehingud ja kirjendanud neid raamatupidamisregistrites. Kaebaja raamatupidaja selgitused ja kinnitused ei ole tõendid ega asenda algdokumentidega tutvumise vajadust. Olukorras, kus vastustajal olid põhjendatud kahtlused kaebaja raamatupidamise õiguspärasuse osas, ei saanud audiitor tugineda ka 2014. a majandusaasta aruande auditeerimise tulemustele. Vaidlusalune ettekirjutus ei tugine oletustele, vaid olukorras, kus vastustajal puuduvad muud võimalused saada kaebaja valduses olevaid dokumente, läheb tõendamiskoormus üle kaebajale, kellel on ainsana võimalik esitada vastustaja väidetavalt ekslikku hinnangut ümber lükkavaid dokumente. Selline tõendamiskoormuse üleminek pidi olema kaebajale arusaadav, kuid ta ei ole nõutud tõendeid esitanud ka kohtumenetluses ega selgitanud nende esitamata jätmist. Kuna kaebaja raamatupidamine ei ole arusaadav ja sularaha liikumine ei ole algdokumentidega tõendatud ning kaebaja on korduvalt keeldunud koostööst vastustajaga, võib eeldada, et kaebaja soovib sularaha liikumist ja päritolu varjata ning seega on tegemist EKS § 123 lg 2 järgi keelatud anonüümse annetusega. Kaebaja ei ole sellist järeldust ümber lükanud. Vastustaja järeldusi toetab ka Postimehes 06.12.2016 ilmunud artikkel, millest nähtub KE juhtkonna mure, et kassas puudub raha, kuigi dokumentide järgi peaks seal raha olema. Kaebaja pangakonto väljavõttest nähtub ka, et Urmas Sõõrumaa kandis 16.02.2015 erakonnale üle 25 000 eurot, nagu artiklis mainiti. Samuti toetavad eeltoodud järeldust maksetähtaja ületanud võlgade tasumata jätmine ning garantiikirjadega pikaajalise (5 aastat) ja oluliselt suurema (730 000 eurot) kohustuse võtmine, vaatamata asjaolule, et võlgnevus Midfield OÜ ees (151 900 eurot) olnuks võimalik tasuda väidetavalt olemas olnud sularahaga. Kuna pole võimalik tuvastada, kes on kaebajale keelatud annetuse teinud, on vastustaja põhjendatult kohustanud kandma keelatud annetuse riigieelarvesse (EKS § 124 lg 2).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.MTÜ Eesti Keskerakond palub 22.01.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on eiranud seda, et ettekirjutuses puudub faktiline alus, mistõttu ei saa see olla õiguspärane. Ettekirjutusest ei nähtu, kuidas on sularahakassa arvelt pangakontole tehtud sissemaksed käsitatavad keelatud annetustena EKS § 123 lg 2 p 1 tähenduses. Apellandile on jätkuvalt arusaamatu, millistele elulistele asjaoludele tuginedes saab erakonna enda poolt ja tema enda kontole tehtud sularaha sissemakseid pidada keelatud anonüümseteks annetusteks. Erinevad etteheited apellandi raamatupidamisarvestusele ei ole mingil viisil seostatavad konkreetsete sularaha sissemaksetega apellandi pangakontole. Selliseid põhjendusi ei sisalda ka vastustaja viidatud vandeaudiitori erikontrolli tulemused. Apellant on esitanud selgitused ja dokumendid, millest nähtub, et tegemist oli sularahakassast pangakontole viidud summadega. Koormava haldusakti andmisel ei saa tugineda oletustele, vaid selle aluseks olevad faktilised asjaolud peab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt välja selgitama haldusorgan. Halduskohtu seisukoht tõendamiskoormuse apellandile ülemineku kohta on ebaõige ja üllatuslik ning võib viia äärmiselt ohtliku praktika kujunemiseni. Kohus on selgelt märkinud, et ERJK esitas vaid korra nõude esitada 2015. a raamatupidamise algdokumendid ja 2014. a raamatupidamise algdokumente pole apellandilt isegi nõutud. Sellises olukorras ei saanud apellandil järelevalvemenetluses tekkida kohustust dokumente esitada ja teda ei saa nende esitamata jätmise eest karistada kohustusega maksta riigieelarvesse mingi ERJK enda 6(14)
3-17-572 äranägemisel määratud rahasumma. Apellandil ei saanud tekkida tõendamiskohustust pelgalt sellest, et kirjendid ei kajastanud majandustehingute kuupäevi ja kontol 10421 ei peetud vaid sularaha liikumise arvestust. Isegi juhul, kui tõendamiskoormus on apellandile üle läinud, ei ole see olnud seni mõistetav ning talle tuleb anda võimalus esitada vajalikud algdokumendid. Vaidlust ei ole selles, et EKS § 121 lg-st 1 tulenevalt on erakonnal kohustus tagada oma tulude ja kulude täielik läbipaistvus, kuid ainuüksi apellandi raamatupidamise keerukus ei anna õigust lugeda sularahakassast raha enda pangakontole viimist keelatud annetuseks. Kohus nõustus põhjendamatult ERJK seisukohaga, et sularaha liikumist kassast panka on võimalik tõendada algdokumentidega ning kontol 10421 ei peetud arvestust üksnes sularaha liikumise kohta. Apellant leiab jätkuvalt, et tema raamatupidamisarvestus vastab RPS § 4 nõuetele. Kõik sularaha sissemaksed ja sularaha väljavõtmised on tuvastatavad pangakonto väljavõtetest ka ilma täiendavate algdokumentideta. Apellant ei ole tuginenud üksnes pearaamatu kannetele, vaid kõik kanded lähtuvad algdokumentidest ja summad klapivad. Ka kontol 10421 on võimalik sularaha liikumist väga selgelt jälgida ning kannete eesmärgi kohta ei saa teha järeldusi sellest, et ühel ja samal päeval on pangakontolt korduvalt ja erinevates summades sularaha nii välja võetud kui ka sisse makstud. Sellega on nõustunud ka halduskohus. Samamoodi ei saa keelatud annetuste kohta teha järeldusi raamatupidamiskirjenditest (st raha liikumisest apellandi enda erinevate kontode vahel). Apellandi raamatupidamist auditeerinud isikud ei ole minetusi täheldanud. Kahtlused sularaha päritolu osas on kõrvaldatud juba ainuüksi Danske Bank A/S Eesti filiaali kontoväljavõttega, mille kohaselt võttis P. Toobal 2014. a jooksul sularahas välja 134 250 eurot ning see raha on viidud kassasse. Isegi kui apellandi raamatupidamisele on etteheiteid, ei järeldu sellest keelatud annetuste vastuvõtmist. Vastustaja tellitud erikontrolli läbi viinud vandeaudiitor leidis aruandes, et kõik majandustehingud on dokumenteeritud ning raamatupidamisregistrites algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kirjendatud. Audiitori tehtud märkused ei tähenda, et apellandi raamatupidamine ei võimaldaks jälgida sularaha liikumist. Ettekirjutuse tegemisel ei võinud tugineda asjasse puutumatutele tõenditele. Ajaleheartiklis toodud teabest ei saa järeldada keelatud annetuste vastuvõtmist. Artiklist ei nähtu, kellel on sularahakriis, kellele on tehtud ülekandeid jne. Isegi kui tegemist oleks apellanti puudutava artikliga, ei kajastu selles kuidagi vaidlusalused sularaha sissemaksed. U. Sõõrumaa annetus ei saa kinnitada, et apellandi pangakontolt varem välja võetud sularaha oma kontole tagasi viimist tuleks käsitada keelatud annetusena. See, kuidas apellant täidab oma kohustusi võlausaldajate ees, ei saa samuti kinnitada keelatud annetuste vastuvõtmist. Isikul puudub kohustus vähendada võlgnevusi vabade vahendite arvelt ning garantiikirjade väljastamine ei ole kuidagi seotud apellandi rahaliste vahenditega ega võlgnevusega Midfield OÜ ees, sest nendega tagati üksnes erakonna reklaamikampaaniat korraldanud Midfield OÜ kohustusi tema võlausaldajate ees. Kokkuvõttes ei näita ettekirjutuses kajastatud väidetavad puudused apellandi raamatupidamises ja viidatud tõendid mingil viisil, et pangakontole sisse makstud summade puhul oli tegemist keelatud annetustega.
6.ERJK palub 26.02.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on ettekirjutuse õigusliku aluse küsimust põhjalikult kontrollinud ja apellandi seisukohtadest nähtuvalt on ta ettekirjutuse faktilist alust tegelikult hästi mõistnud (s.o sularaha sissemaksete tegemine teadmata päritoluga rahaga). Vastustaja on täitnud uurimispõhimõtet ning nõudnud enne ettekirjutuse tegemist apellandilt korduvalt dokumente ning andnud talle võimaluse esitada oma vastuväiteid ja tõendeid. Apellant on olnud alates 2015. a-st teadlik, et ERJK soovib kontrollida tema sularaha liikumist ning muu hulgas on temalt selgesõnaliselt nõutud kõiki 2015. a kassaordereid, kuid apellant ei ole neid esitanud. Haldusorgan ei pea nõudma menetlusosaliselt samu tõendeid korduvalt ning olukorras, kus 7(14)
3-17-572 isikule on esitatud selge nõue konkreetsete dokumentide esitamiseks, ei saa ta hiljem väita, et vastavate dokumentide esitamise vajadus jäi talle arusaamatuks. Praegusel juhul on tõendite esitamata jätmisele üheselt tähelepanu juhitud ka ERJK 10.03.2016 menetluse alustamise teates (p-d 2.25 ja 2.30) ja 25.10.2016 ärakuulamise teates (p-d 1.4.7 ja 1.22). Apellant ei esitanud kassaordereid isegi esimese astme kohtumenetluses, kuigi ERJK viitas tõendite puudumisele ka oma vastuses kaebusele (p 18). EKS § 121 lg-d 1 ja 2 panevad erakonnale kohustuse tagada oma tulude ja kulude seaduslikkus ja täielik läbipaistvus. Kassaorderid saavad ilmselgelt olla üksnes erakonna enda valduses ning ERJK-l puudub muu võimalus neid dokumente saada. Seega on apellandil kohustus sularaha liikumist arusaadavalt kajastada ja seda ka vajadusel tõendada. Tõele ei vasta väide, et apellant on esitanud vastustajale selgitused ja dokumendid, millest nähtub, et tegemist on apellandi sularahakassast tema pangakontole viidud summadega. Apellant ei ole millegagi tõendanud, et tema tegelik kassajääk oleks üldse võimaldanud sellises summas sularaha arvelduskontole viia ning seda ei tõenda ka apellatsioonimenetluses esitatud kassa väljamineku orderid. Apellandi raamatupidamisarvestus ei võimalda saada kontrollitavat teavet sularaha liikumise kohta (sh kassajäägi kohta 31.12.2014 seisuga). Senini ei ole esitatud kassaordereid 2014. a kohta ning neid ei esitatud ka vandeaudiitorile. Seega ei ole kontrollitav, kas raamatupidamiskanded lähtuvad algdokumentidest või mitte (mh ei sisalda kanded viiteid algdokumentidele). Kuna kontol 10421 kajastati nii sularahakassa arvestust, aruandva isiku käes oleva raha arvestust kui ka pangakontol tehtud väiksemate tehingute arvestust, siis ei ole sularaha liikumine selle alusel jälgitav ning seda on märkinud ka erikontrolli teinud audiitor. Erakonna varjatud rahastamise eesmärgil on raamatupidamist teadlikult korraldatud ebaselgelt. Kuna pole tuvastatav, millistest allikatest pärineb pangakontole sisse makstud sularaha 110 100 eurot, on ainuvõimalik käsitada seda keelatud annetusena. Vastustaja veendumust, et kassas ei olnud tegelikult sularaha, mille arvelt sissemakseid teha, toetavad ka ajalehes Postimees 06.12.2016 ilmunud artikkel (P. Toobal kui erakonna sularahakassa eest vastutav isik avaldas, et tegelikkuses kassas sularaha puudub) ja Midfield OÜ-le garantiikirjade väljastamine selle asemel, et võlgnevus osaliselt või täielikult tasuda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et MTÜ Eesti Keskerakond apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.KE esitas apellatsioonkaebuses taotluse võtta täiendavate tõenditena asja juurde kuus kassa väljamineku orderit (III kd, tl 47-49p), mis koos AS SEB Pank 01.01.2015–30.06.2015 kontoväljavõttega (II kd, tl 159-174) tõendavad apellandi hinnangul, et vähemasti osa vaidlusalusest sularahast (kokku 51 400 euro ulatuses) viidi tõepoolest kassast panka: 1) 08.01.2015 on kassast välja võetud 9400 eurot panka viimise eesmärgil ning samal päeval arvelduskontole tehtud sissemaksed 5150 eurot ja 4250 eurot; 2) 12.01.2015 on kassast välja võetud 7000 eurot panka viimise eesmärgil ning samal päeval arvelduskontole tehtud sissemakse 7000 eurot; 3) 19.02.2015 on kassast välja võetud 12 500 eurot panka viimise eesmärgil ning samal päeval arvelduskontole tehtud sissemakse 12 500 eurot; 4) 17.04.2015 on kassast välja võetud 9500 eurot panka viimise eesmärgil ning samal päeval arvelduskontole tehtud sissemaksed 8500 eurot ja 1000 eurot;
8(14)
3-17-572 5) 6)
07.05.2015 on kassast välja võetud 5500 eurot panka viimise eesmärgil ning samal päeval arvelduskontole tehtud sissemakse 5500 eurot; 28.05.2015 on kassast välja võetud 7500 eurot panka viimise eesmärgil ning samal päeval arvelduskontole tehtud sissemakse 7500 eurot.
Apellant põhjendas tõendite esitamist alles apellatsioonimenetluses sellega, et halduskohus asus üllatuslikult ja põhjendamatult seisukohale, et tõendamiskoormus on temale üle läinud, kuigi talle ei ole antud mõistlikku võimalust neid tõendeid varem esitada (st haldusorgan ega kohus ei ole selgelt öelnud, millised dokumendid on puudu ning mis võib olla nende esitamata jätmise tagajärjeks). Vastustaja vaidles täiendavate tõendite juurdevõtmisele vastu, leides, et nende varasemalt esitamata jätmiseks puudus mõjuv põhjus ning tõendite väljailmumine alles apellatsioonimenetluses ja nende koostamisele varasemalt viitamata jätmine seab kahtluse alla ka dokumentide ehtsuse. Esitatud kassa väljamineku orderitel puuduvad RPS § 7 lg 1 p-s 1 ja § 6 lg-tes 4 ja 5 ning KE raamatupidamise sise-eeskirjade p-s 2.3 nõutud andmed (sh dokumendi number), mis võimaldaksid algdokumente seostada raamatupidamiskirjenditega. Orderitelt ei nähtu ka isikut, kes on nende alusel sularaha välja andnud. Ringkonnakohus jättis 06.03.2019 istungi protokolli kantud määrusega apellatsioonkaebusele lisatud uued tõendid HKMS §198 lg 3 alusel vastu võtmata, sest need on mõjuva põhjuseta esitatud hilinenult. Apellant esitas ringkonnakohtu tegevusele HKMS § 90 lg 1 alusel vastuväite, mille ringkonnakohus jättis lahendamiseks kohtuotsusega.
9.Ringkonnakohus leiab, et vastuväide ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. ERJK 14.02.2017 ettekirjutusega hõlmatud 110 100 eurost on 58 700 eurot pandud AS-s SEB Pank asuvale arvelduskontole kümne sularaha sissemaksega, mis tehti ajavahemikul 12.05.2014– 20.05.2014 (12.05.2014 – 35 000 eurot; 15.05.2014 – 1300 eurot, 2250 eurot, 3450 eurot; 16.05.2014 – 1750 eurot, 3450 eurot, 3500 eurot, 3550 eurot, 3700 eurot; 20.05.2014 – 750 eurot – vt AS SEB Pank 01.03.2014–30.06.2014 kontoväljavõte – II kd, tl 175-185p) ning ülejäänud kaheksa sularaha sissemakset kogusummas 51 400 eurot on tehtud ajavahemikus 08.01.2015–28.05.2015 samadel kuupäevadel, mille kohta on apellatsioonimenetluses esitatud kassa väljamineku orderid. Apellandi hinnangul ei ole kassa väljamineku orderite esitamisega viivitatud, sest vastavate dokumentide esitamist ei ole temalt varasemalt selgelt nõutud ega selgitatud nende esitamata jätmise tagajärgi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus märkis otsuse p-s 9 õigesti, et kuigi asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks apellandilt järelevalvemenetluses nõudnud 2014. a raamatupidamise algdokumentide esitamist, siis ERJK 20.01.2016 järelepärimise nr 31-2/15-72/7 (II kd, tl 99) p 5 sisaldas selget kohustust esitada 2015. a kohta kõik kassa sissetuleku ja väljamineku orderid või nende koopiad hiljemalt 10.02.2016 (nõudes oli tähtajaks märgitud küll 10.02.2015, kuid tegemist oli ilmselge ebatäpsusega, mis ei saanud nõude täitmist mingil viisil takistada). KE keeldus 10.02.2016 vastusega (II kd, tl 101-101p) nõutud dokumentide esitamisest, tuues põhjenduseks, et erakonnale jäävad nõude eesmärk ja selle õiguslik alus arusaamatuks, samuti on teavet väidetavalt nõutud ebamõistlikus ja erakonda ülemääraselt koormavas mahus ning täitmise tähtaeg on minevikus. Kassaorderite puudumisele on juhitud tähelepanu ka ERJK 10.03.2016 menetluse alustamise teate p-s 2.24 (II kd, tl 103-108) ja 25.10.2016 menetluse kokkuvõtte p-s 1.4.7 (II kd, tl 122125), kuid apellant ei ole neid sellele vaatamata lisanud oma 11.04.2016 ja 13.12.2016 vastuväidetele (II kd, tl 110-112; II kd, tl 127-130p), vaid märkis 13.12.2016 vastuse p-s 10.8 hoopis, et kuna orderite olemasolu ei ole kohustuslik, siis ei saa orderite puudumist erakonnale ette heita. Eeltoodust tulenevalt pidi kassa väljamineku orderite järelevalvemenetluses esitamise vajadus olema apellandile arusaadav, kuid ta on jätnud need mõjuva põhjuseta 9(14)
3-17-572 esitamata. 2015. a kassaorderite esitamata jätmist ei saanud õigustada ERJK 20.10.2016 järelepärimise vormilised puudused, sest apellandi enda vastusest nähtuvalt oli talle tegelikult selge, et dokumentide nõudmise õiguslikuks aluseks on EKS § 1211 lg 6 ja nõudele vastamise tähtaeg 10.02.2016. Isegi kui erakond oleks vajanud ERJK 20.01.2016 päringule vastamiseks rohkem aega või polnud selle õiguslik alus või täitmise tähtaeg temale arusaadav, ei nähtu, et apellant oleks taotlenud vastamistähtaja pikendamist või esitatud nõude täpsustamist. Kuna apellandilt oli kassaorderite esitamist selgelt nõutud juba järelevalvemenetluses, siis puudub põhjus heita halduskohtule ette, et ta ei teinud apellandile veelkord ettepanekut kassaorderite esitamiseks kohtumenetluses. Neid asjaolusid arvestades ei esine praegusel juhul HKMS § 198 lg-s 2 nimetatud aluseid apellatsioonimenetluses esitatud uute tõenditega arvestamiseks.
10.EKS § 121 lg 1 kohaselt on erakond kohustatud demokraatia põhimõttest lähtudes tagama oma tulude ja kulude seaduslikkuse ja täieliku läbipaistvuse. Erakond võib saada tulu mh annetustest, kuid seda üksnes juhul, kui annetus on tehtud EKS-s sätestatud tingimustel (EKS § 121 lg 2 p 3). EKS § 123 lg 1 defineerib annetust EKS-i tähenduses kui Eesti Vabariigi kodakondsusega, Eestis alalise elamisõiguse ja pikaajalise elaniku staatusega füüsilisest isikust annetaja poolt vabatahtlikult oma vara arvelt erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või erakonna liikmele loovutatav rahaliselt hinnatav hüve, sealhulgas teenus (v.a vabatahtlik töö). EKS § 123 lg 2 p 1 kohaselt on keelatud muu hulgas anonüümsed annetused. Keelatud annetus tuleb viivitamata tagastada annetuse teinud isikule (EKS § 124 lg 1) või kui annetust ei ole võimalik tagastada, tuleb rahaline annetus viivitamata kanda riigieelarvesse (EKS § 124 lg 2). Kui erakond on jätnud keelatud annetuse tagastamata või riigieelarvesse kandmata (EKS § 1211 lg 1 p-d 2 ja 4), teeb ERJK erakonnale ettekirjutuse, millega kohustab kandma annetuse määratud tähtpäevaks riigieelarvesse (EKS § 1211 lg 2 p 2).
11.Praeguses asjas vaidlustatud ERJK 14.02.2017 ettekirjutus nr 60 (I kd, tl 8-14p) on tehtud EKS § 123 lg 1 ja lg 2 p 1, § 124 lg 2 ning § 1211 lg 1 p 4 ja lg 2 p 2 alusel ning sellega on kohustatud apellanti kandma keelatud anonüümne annetus (kokku 110 100 eurot) 30 päeva jooksul riigieelarvesse. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi hinnanguga, et ERJK 14.02.2017 ettekirjutus on õigusvastane, sest selles pole märgitud ettekirjutuse andmise faktilist alust. Ettekirjutusest nähtub üheselt, et selle andmise on tinginud asjaolu, et apellandi puuduliku sularahaarvestuse tõttu ei olnud vastustajal võimalik veenduda, et erakonna AS-s SEB Pank asuvale arvelduskontole sularahasissemaksete tegemine on tõepoolest toimunud apellandi sularahakassas tegelikult olemas olnud vahendite arvelt. Kuna vastustaja ei pidanud eluliselt usutavaks apellandi selgitust likviidsusreservi loomisest ja seega pangast varasemalt välja võetud summade eelduslikku säilimist erakonna sularahakassas, mille arvelt olnuks hiljem võimalik vaidlusaluseid sularaha sissemakseid teha, siis loeti teadmata päritoluga rahalised vahendid keelatud anonüümseks annetuseks. Samale faktilisele alusele on ERJK tuginenud juba apellandile ärakuulamisõiguse teostamiseks esitatud 10.03.2016 ja 25.10.2016 järeldustes, millele apellant sai esitada omapoolsed vastuväited ja neid kinnitavad tõendid.
12.Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (nt Riigikohtu 03.05.2016 otsus nr 3-3-1-5-16, p 12; 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-62-14, p 16), kuid haldusorgani tõendamiskoormus ega ka HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõte ei piira siiski haldusorgani võimalust nõuda menetlusosaliselt tema valduses olevate tõendite esitamist (HMS § 38 lg 1). Menetlusosalise enda kontrolli all olevate tõendite või tõendiallikate osas, mis ei saa olla haldusorganile muul viisil teada või kättesaadavad, on haldusorgan täitnud temal lasuva uurimiskohustuse, kui ta on menetlusosaliselt nõudnud vastavate tõendite esitamist või tõendiallikate kättesaadavaks tegemist (vrd Riigikohtu 15.12.2016 otsus nr 3-3-1-56-16, p 22). See ei tähenda siiski, et haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude (või ka nende puudumise) tõendamise koormus läheks üle menetlusosalisele, vaid see annab haldusorganile aluse teatud 10(14)
3-17-572 tõendite esitamata jätmisest järeldada vastavate tõendite puudumist ning võimaluse tugineda haldusakti andmisel ka üksnes kaudsetele tõenditele või elulise usutavuse kriteeriumile. Kuigi halduskohus on otsuse p-s 18 ekslikult märkinud, et kui vastustajal puudub võimalus saada apellandi valduses olevaid tõendeid, läheb tõendamiskoormus üle kaebajale, on selle all pigem peetud silmas HKMS § 59 lg-st 1 tulenevat menetlusosalise üldist kohustust tõendada neid asjaolusid, millel tuginevad tema väited. Tegemist on kohtumenetluse üldise põhimõttega, mis ei saanud olla apellandi jaoks üllatuslik.
13.Kuna apellant on kohtumenetluses täiendavalt esitanud üksnes 2015. a kassaarvestuse algdokumente, mida vastustaja nõudis temalt selgelt juba järelevalvemenetluses, siis ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt iseenesest tähtsust, et ERJK ei olnud apellandilt konkreetselt küsinud 2014. a kassaarvestuse algdokumente, sest apellandil ei olegi ilmselt esitada selliseid dokumente, mis tema väiteid kinnitaksid. Samuti ei ole määrav, et vastustaja ei nõudnud apellandilt dokumentide esitamist korduvalt ega hoiatanud teda EKS § 1212 lg 1 alusel sunniraha rakendamise eest, sest dokumentide esitamise kohustus tekib juba nende esmasel nõudmisel ja sunnivahendi kohaldamine oleks asjakohane eelkõige siis, kui haldusorgani hinnangul ei ole menetluse lõpule viimine (st ettekirjutuse tegemine) ilma puuduolevate dokumentideta võimalik ja esineb ka põhjendatud kahtlus, et dokumendid on tegelikult olemas, kuid need on jäetud esitamata pahatahtlikult. Kuna praegusel juhul ei ole kassaorderite olemasolule enne apellatsioonkaebuse esitamist üldse viidatud, siis oli vastustajal igati põhjust eeldada, et sularahaarvestuse kohta ei ole kassaordereid koostatud. Täiendavalt tuleb märkida, et 2014. a raamatupidamise algdokumente nõuti apellandilt ka EKS § 1210 lg 12 alusel läbi viidud erakorralise audiitorkontrolli käigus, kuid vandeaudiitori 06.07.2016 aruandest (II kd, tl 116-120) nähtuvalt jäeti need audiitorile esitamata põhjendusega, et dokumendid asuvad arhiivis ja nende kättesaamine on raskendatud. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et selline põhjendus dokumentide esitamata jätmiseks ei ole asjakohane. Kuivõrd erikontroll viidi läbi järelevalvemenetluse raames, oli apellandil kohustus nõutud dokumendid esitada.
14.RPS § 4 p 3 ja § 6 lg 4 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud kirjendama kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites, kusjuures iga raamatupidamiskirjendi aluseks peab olema majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument, millele tuleb kirjendis ka viidata (kuni 31.12.2016 kehtinud RPS § 6 lg 5 p 5; alates 01.01.2017 kehtiva RPS § 6 lg 5 p 4). Raamatupidamise algdokumendile esitatavad nõuded sätestab RPS § 7 lg 1. Nõudeid kassaarvestuse pidamisele ei ole RPS-s ega muudes õigusaktides täpsemalt sätestatud, vaid majandustehingute dokumenteerimist ja kirjendamist tuleb reguleerida raamatupidamise sise-eeskirjas, mis hõlmab ka kassaarvestuse korra kehtestamise (vt RPS § 11 lg 1; Riigikohtu 02.10.2002 otsus nr 3-3-1-40-02, p 7). Lahendist nr 3-3-1-40-02 nähtuvalt ei pea sissetulekute ja väljaminekute kohta tingimata koostama eraldi ordereid, kui kassaraamat viitab muudele algdokumentidele ja kassaraamatu kannete vastavus algdokumentidel näidatud arvandmetega on kontrollitav. Kassaarvestus peab võimaldama kassas oleva sularaha jäägi tuvastamist mitte ainult arvestusperioodi lõpu seisuga, vaid iga päeva lõikes. Kassaraamatut võib ka mitte pidada ning määrata selle asemel aruandva isiku, kellel on õigus hoida enda käes sularaha ning teha selle arvelt väljamakseid. Sellisel juhul esitab aruandev isik kokkulepitud perioodi lõpus kirjaliku aruande saadud ja kulutatud raha kohta ning lisab aruandele kulutusi tõendavad algdokumendid. Aruanne on aluseks raamatupidamiskannete tegemiseks. KE raamatupidamise sise-eeskirjas (II kd, tl 84-95p) ei ole kassaarvestuse korda üksikasjalikumalt reguleeritud. Eeskirja p-s 2.1 on üksnes loetletud majandustehingute dokumenteerimiseks kasutatavad alg- ja koonddokumendid. Samas nähtub eeskirja p-st 2.3, et majandustehinguid kirjendatakse RPS § 7 nõuetele vastavate (vt eeskirja p 2.1) algdokumentide või nende alusel koostatud koonddokumentide põhjal.
11(14)
3-17-572
15.Kuigi kassaarvestuse täpsema korra kehtestab raamatupidamiskohustuslane ise, tuleneb eeltoodust siiski, et kõik raamatupidamiskanded (sh sularahatehingute kohta) peavad olema n-ö tagasiviidavad konkreetsetele RPS § 7 lg 1 kohastele raamatupidamise algdokumentidele ja seeläbi kontrollitavad (sh võimaldama igal ajahetkel usaldusväärselt tuvastada kassajääki). EKS § 121 lg-test 1 ja 2 nähtuvalt on raamatupidamise (sh kassaarvestuse) läbipaistvuse ja kontrollitavuse tagamine erakondade puhul eriliselt oluline, sest erakondade varjatud rahastamine võib ohustada demokraatia toimimist, mis on äärmiselt kaalukas avalik huvi, ning järelevalveorgan peab seetõttu saama muu hulgas veenduda, et erakond ei ole võtnud vastu keelatud annetusi. Selleks ei piisa ainuüksi raamatupidamisregistrite kannete ja pangakontodel kajastuvate liikumiste võrdlemisest ning vastavate summade n-ö klappimisest. Olukorras, kus apellandi kassaarvestuse puudused ei võimalda sisulist ja lünkadeta kontrolli sularaha liikumise üle (st tema raamatupidamine ei olnud mitte pelgalt keerukas, vaid koguni kontrollimatu), tingivad need minetused otseselt selle, et puudub võimalus hinnata, milliste vahendite arvelt on konkreetsed sularaha sissemaksed tegelikult tehtud. Tõend pangakontolt sularaha väljavõtmise kohta (nt II kd, tl 27; III kd, tl 11) ei saa tõendada väljavõetud sularaha kassasse laekumist ega olla seega kassaarvestuse algdokumendiks. Samuti ei saa tõend sularaha pangakontole sisse maksmise kohta tõendada panka viidud sularaha kassast pärinemist ega olla seega samuti kassaarvestuse algdokumendiks.
16.Praeguses asjas on ERJK 14.02.2017 ettekirjutuses toonud välja, et kuna sularaha liikumist ei kajastatud kontol 10111 „Kassa“, vaid erakonna peakassana kasutati tegelikkuses kontot 10421 „büroo sularaha Priit Toobal“ (III kd, tl 186-194p), millel kajastati osaliselt ka muid tehinguid (aruandva isiku kulud, mis on tasutud pangakonto kaudu), siis ei anna see õiget pilti erakonna varadest. Samuti puuduvad andmed, mis võimaldaksid kandeid võrrelda algdokumentidega, või pole algdokumente üldse koostatud. Muu hulgas on kuu jooksul toimunud majandustehinguid kirjendatud tagantjärele kuu viimase päeva seisuga ehk kirjendid ei sisalda majandustehingu kuupäeva, mis on vastuolus RPS § 6 lg 5 p-ga 1. Samadele puudustele on juhitud tähelepanu ka vandeaudiitori 06.07.2016 aruandes toodud märkustes 1 ja
2.Olenemata sellest, et audiitor on temale kontrollimiseks esitatud andmete väga piiratud ulatusele vaatamata pidanud võimalikuks järeldada, et KE raamatupidamine vastab olulises osas nõuetele ja 31.12.2014 koostatud kassainventuuri aktis (II kd, tl 83) märgitud sularaha jääk vastab KE raamatupidamise andmetele, ei ole vandeaudiitori järeldus vastustajale siduv, vaid kujutab endast ühte järelevalvemenetluses kogutud tõendit, millega vastustajal tuleb arvestada kogumis teiste tõenditega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olukorras, kus audiitoril ei olnud võimalik tutvuda raamatupidamisregistrite kirjendite aluseks olnud algdokumentidega, vaid ta näib olevat rajanud oma järeldused KE 2014. a majandusaasta aruannet auditeerinud teise vandeaudiitori tööpaberile (mis saab olla üksnes kaudne tõend), ei saa tehtud järeldustele omistada määravat tähendust. Isegi kui pidada 31.12.2014 inventuuriakti usaldusväärseks, saaks sellega tõendada üksnes kassas sularaha olemasolu, kuid mitte selle päritolu.
17.Kuna apellandi raamatupidamine ei võimaldanud saada tõsikindlat teavet selle kohta, kas pangakontolt välja võetud sularaha jõudis tegelikult kassasse ja kas pangakontole kantud sularaha pärines tõepoolest eelnevalt pangakontolt välja võetud ja kassasse viidud vahenditest, ning apellant ei ole ka järelevalvemenetluse käigus esitanud andmeid, mis muudaksid sularaha liikumise jälgitavaks, siis on vastustaja ettekirjutuse andmisel põhjendatult tuginenud muu hulgas kaudsetele tõenditele ja elulise usutavuse kriteeriumile. See ei tähenda, et ettekirjutus põhineks pelgalt oletustel, vaid ettekirjutuses tehtud järelduse õigsust on alust eeldada juhul, kui see on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt kõige usutavam.
18.Ettekirjutuses on peetud ebaveenvaks apellandi väidet pangakontolt välja võetud raha arvelt kassareservi moodustamise kohta, sest raha pangakontol ja kassas on samavõrra likviidne 12(14)
3-17-572 ning arestida on võimalik nii pangakontol kui ka kassas asuvat raha. Kuigi kahtlust ei ole selles, et kassas oleva sularaha arestimine on praktikas keerukam ja aeganõudvam kui arvelduskonto arestimine, ei ole apellant ka kohtumenetluses esitanud mingit usutavat põhjendust, miks oli erakonnal üldse alust karta pangakonto arestimist. Sellist kartust ei saa põhjendada ainuüksi asjaoluga, et ettekirjutusest ning 2014. ja 2015. a majandusaasta aruannetest nähtuvalt ületasid KE kohustused tema käibevarasid. Põhjendatud ei ole siiski ettekirjutuses toodud seisukoht, et kui raha olnuks kassas tegelikult olemas, siis oleks mõistlikult käituv isik viinud pärast järelevalve alustamist kogu kassas oleva sularaha panka, et ERJK-le pangakonto väljavõttega tõendada, et sularaha on reaalselt olemas. Kui erakond pidas kassareservi olemasolu jätkuvalt vajalikuks, siis olnuks raha panka viimise (s.o sisuliselt kassareservi likvideerimise) asemel pigem mõistlik esitada ERJK-le tõendid, mis kinnitavad kassas sularaha olemasolu ja selle päritolu. Lisaks ei ole arusaadav, kuidas oleks kogu kassas olnud sularaha korraga panka viimine saanud tõendada, et tegemist oli tõesti varem pangakontolt välja võetud summadest moodustatud likviidsusreserviga.
19.Ettekirjutuses on lisaks arusaamatul põhjusel loetud kõik ühel kuul tehtud pangatehingud toimunuks samal kuupäeval (st sarnaselt apellandi raamatupidamisregistrites kajastatule), mis raskendab ettekirjutuse mõistmist ja mille tõttu on ettekirjutuse p-des 4.4 ja 6.15 ebaõigesti ette heidetud, et mitmel juhul on samal kuupäeval sularaha nii välja võetud kui ka sisse makstud (nt 31.01.2015 ja 28.02.2015). Apellandi AS SEB Pank arveldusarve 01.01.2015–30.06.2015 väljavõttest (II kd, tl 159-174) nähtub samas üheselt, et 2015. a jaanuaris on sularaha välja võetud üksnes 30.01.2015 summas 960 eurot ning sularaha on sisse makstud 08.01.2015 summades 5150 eurot ja 4250 eurot ning 12.01.2015 summas 700 eurot. 2015. a veebruaris ei ole sularaha üldse välja võetud ja sularaha on sisse makstud 19.02.2015 summas 12 500 eurot. Ettekirjutuses pangast välja võetud sularahaks loetud 1000 eurot (2015 jaanuaris) ja 3000 eurot (2015 veebruaris) viitavad ilmselt P. Toobalile 06.01.2015 ja 17.02.2015 tehtud maksetele selgitusega „majandusavanss“, mis ei lange esiteks kokku sularaha sissemaksete kuupäevadega ning teiseks ei ole tegemist sularaha väljavõtmise, vaid pangaülekannetega. Eeltoodud vead ettekirjutuses ei muuda siiski olematuks asjaolu, et apellandi raamatupidamise ebakorrektsus ei võimaldanud vastustajal sisuliselt kontrollida, millisest allikast pärinevat sularaha tegelikult panka viidi, mistõttu ei mõjuta need ka ettekirjutuse lõppjärelduste õigsust.
20.Vastustaja ja halduskohtuga tuleb nõustuda, et apellant ei ole esitanud mõistlikke selgitusi selle kohta, miks on kassast välja võetud sularaha arvelt sissemakseid osaliselt tehtud samal päeval korduvalt (järjestikuste toimingutega) ja juhuslikuna näivates summades. Kuigi neist asjaoludest ei ole eraldivõetuna alust teha kaugeleulatuvaid järeldusi, on sellel vaatamata tegemist tavapärasest käitumisest eristuva toimimisviisiga, mida apellandil tulnuks selgitada. Vastustaja on põhjendatult hinnanud ebausutavaks ka selle, et kui raamatupidamisandmete järgi oli erakonnal 31.12.2014 seisuga võlgnevuste tasumiseks piisavalt rahalisi vahendeid, ei kasuta ta neid siiski võlgnevuste likvideerimiseks või vähendamiseks ega maksetähtaja ületanud arvete tasumiseks, vaid võtab endale hoopis täiendavaid varalisi kohustusi (s.o 02.12.2014 garantiikirjad Midfield OÜ-le – I kd, tl 18; I kd, tl 21). Isikul ei ole küll tingimata kohustust vabade vahendite arvelt võlgnevusi vähendada, kuid võlgade vähendamist võiks siiski pidada tavapäraseimaks käitumisviisiks ja seega tulnuks apellandil kõrvalekallet sisuliselt põhjendada. Kuna garantiikirjade väljastamise vajaduse tingis ilmselgelt asjaolu, et apellant ei olnud tasunud oma võlgnevust Midfield OÜ-le ja seetõttu ei oleks Midfield OÜ oma võlausaldajate ees enam olnud piisavalt maksejõuline, siis ei saa väita, et garantiikirjade väljastamine ei puutuks üldse asjasse. Kuigi ajalehes Postimees 06.12.2016 ilmunud artiklis „Kurat, ma ütlen“ (I kd, tl 22) kajastatud 18.02.2015 vestlusest E. Savisaare, P. Toobali ja K. Kallo vahel ei saa samuti otseselt järeldada keelatud annetuste vastuvõtmist, saab sellest siiski välja lugeda, et erakonnal pidi justkui raamatupidamise järgi olema palju sularaha, kuid tegelikkuses ei olnud ja igasugune 13(14)
3-17-572 lisaraha oleks abiks. See kinnitab kaudselt ERJK järelduse õigsust, et pangakontolt välja võetud summadest tegelikult mingit sularahareservi ei moodustatud ja vaidlusalused sularaha sissemaksed ei saanud seega toimuda pangast kassasse viidud vahendite arvelt.
21.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et ERJK 14.02.2017 ettekirjutus on küll mõningate põhjendamispuudustega, kuid asjas esitatud materjalide põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et ettekirjutuse lõppjäreldused oleksid ebaõiged. Kuna puudub võimalus tuvastada, kellelt saadud vahendite arvelt on sularaha sissemaksed tehtud, on vastustaja EKS § 124 lg 2 järgi põhjendatult teinud apellandile ettekirjutuse kanda vaidlusalused 110 100 eurot riigieelarvesse.
22.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb MTÜ Eesti Keskerakond apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.12.2017 otsus muutmata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et MTÜ Eesti Keskerakond on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot (III kd, tl 50) ja kandnud ringkonnakohtu menetluses esindajakulusid 4069,20 eurot (III kd, tl 69-72p; III kd, tl 75-77p). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. ERJK palub mõista apellandilt tema kasuks välja apellatsioonimenetlusega seoses kantud esindajakulud 2449,20 eurot (III kd, tl 73-74; III kd, tl 78-80). Kulude seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus ja nende kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11) on nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et ERJK menetluskulud tuleb jätta HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda, sest vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada tema põhitegevuse raamidest väljuvateks ning ERJK peab eelduslikult olema kohtus ise suuteline oma tegevust õigustama (nt Riigikohtu 10.11.2016 otsus nr 3-3-1-50-16, p 22; Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2018 otsus nr 3-17-1704, p 23; 21.06.2016 otsus nr 3-15-1553, p 19).
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.