AS Wermo hagi H.T. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise, aegumise ja tasaarvestuse nõudes 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. novembri 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Wermo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): AS Wermo, rk 10051010; lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn Vastustaja (kostja): H.T., ik XXXXX; lepinguline esindaja Mihkel Nukka
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 18. novembri 2015. a otsus osas, millega maakohus tunnistas täitemenetluse täiteasjas nr 170/2014/581 lubamatuks summas 1529,32 eurot ning teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada samas täiteasjas täitemenetlus lubamatuks summas 5286,40 eurot.
3.2.Tunnistada täitemenetlus täiteasjas nr 170/2014/581 lubamatuks summas 5286,40 eurot.
3.3.Jätta maa- ja ringkonnakohtus 33 % menetluskuludest AS Wermo kanda ja 67 % menetluskuludest H.T. kanda.
3.4.Mõista H.T.lt AS Wermo kasuks välja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 1808,16 eurot.
3.5.Mõista AS-lt Wermo H.T. kasuks välja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 561,03 eurot.
3.6.Tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulud ning mõista H.T.lt AS Wermo kasuks välja menetluskulud 1247,13 eurot.
3.7.Mõista H.T.lt AS Wermo kasuks välja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui 1247,13 eurot.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Wermo (hageja) esitas 08.05.2014 hagi H.T. (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise, aegumise ja tasaarvestuse nõudes. Kostja esitas kohtutäitur Aive Kolsarile 17.04.2014 sundtäitmiseks Võru Maakohtu 10.02.2000 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-136/1999. Sundtäitmiseks esitatud kohtuotsustega mõisteti AS-lt Wermo välja H.T. kasuks tervisekahjustusega tekitatud kahjuhüvitisena alates 1.01.2000 igakuiselt 1034 krooni (66,08 eurot), lisaks ka ühekordne makse ning kulud õigusabi eest. Hageja taotles hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist. Tartu Maakohtu 12.05.2014 määrusega rahuldati hagi tagamise taotlus osaliselt. Maakohus peatas täitemenetluse täiteasjas nr 170/2014/581 hüvitise maksmise nõudes summas 9392,84 eurot perioodi 01.05.2004 kuni 31.03.2014 eest kuni tsiviilasjas nr 2-14-18170 tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Hageja leiab, et täitemenetlus täiteasjas nr 170/2014/581 on lubamatu, sest hageja on kohtuotsust täitnud kokkuleppel kostjaga. Samuti leidis hageja, et juhul, kui kohus loeb, et kokkulepet ei ole sõlmitud, siis on nõue osaliselt aegunud. Aegumata osas tuleb kohaldada tasaarvestust. H.T. esitas 17.04.2014 kohtutäiturile avalduse ja nõude summaks oli märgitud 9392,84 eurot. H.T. oli seisukohal, et AS Wermo on alates 30.04.2004 lõpetanud hüvitise maksmise ning nõude sisuks on perioodil 1.05.2004 kuni 31.03.2014 kohtuotsusega väljamõistetud igakuuliste maksete summa.
Väljamaksed kostjale on tasutud ühise arusaama kohaselt, selleks arvestati töövõimetuspensioni suurust ning kasutati indekseid. Arvestust kajastavad käskkirjad saadeti kostjale. Kui töövõimetuspension ületas kaotatud töötasu, lõpetati maksmine. Lisaks väljamõistetud hüvitisele maksti kostja avalduste alusel ravimite ning sanatooriumiarved. Hageja poolt on tasumine toimunud kuni tänase päevani, käesoleval aastal on tasutud ravimite eest ning väljastatud garantiikiri sanatooriumile. Hageja suhtes toimub saneerimismenetlus, seega ei olnud varem sanatooriumiarve tasumine võimalik. Pooled võivad kohustuse osas kokku leppida ka teisiti, kui kohtuotsuses on kirjas. Pooled leppisid kokku kohtuotsuse muul moel täitmise, makstes osaliselt igakuiseid summasid, samuti hüvitades kostja ravimite ja sanatooriumiarved. Kostja oli teadlik temale laekuvate summade suurusest ning maksete katkemisest. Kostja aktsepteeris seda ja jätkas samal ajal avalduste esitamist sanatooriumi- ja ravimikulude hüvitamiseks. Poolte vahel oli otsuse täitmisel kokkulepe ning sundtäitmise on lubamatu, sest nõue on vastavalt kokkuleppele rahuldatud. Kui kohus eeltoodud käsitlustega ei nõustu, on nõue osaliselt aegunud ning see tuleb lugeda ülejäänud osas rahuldatuks kulude eest tasutud summadega. TsÜS §-dest 154 ja 157 nähtuvalt on nõue 2010 ja eelnevate aastate eest maskete nõudmiseks aegunud. Kui mitte arvestada pooltevahelist kokkulepet, tuleb lugeda otsuse täitmise katteks kostja soovil temale hüvitatud sanatooriumi- ja ravikulud, nende kulude suurus on kokku 5378,86 eurot. Alates 2011 aastast makstud kulude suurus on kokku 2372,82 eurot. Sellises osas kulude tasaarvestamisele ei saa kostjal olla vastuväiteid ning hageja soovib makstud summad kostja nõudega tasaarvestada.
2.Kostja palus jätta esitatud hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtutäituri poole pöörduti põhjusel, et hageja ei soovinud kohtuväliselt kohtuotsust täita. Kostja soovis enne kohtutäituri juurde pöördumist lahendada asja kompromissiga, kuid hageja ei vastanud. Kostja ja hageja vahel ei ole kokkulepet kohtuotsuse teistsuguseks täitmiseks. Samuti ei ole hagiavaldusele sellist kokkulepet lisatud. Kostja poleks ka huvitatud kirjeldatud kokkuleppe sõlmimisest. Hageja ei olnud 1999. a nõus vabatahtlikult kostjale tekitatud tervisekahju eest hüvitist maksma ja kostja oli sunnitud pöörduma kohtusse. Arvestades hageja käitumist ja pärast pikka kohtumenetlust puudus kostjal mistahes põhjus hagejaga kokkuleppe sõlmimiseks. Hageja eksitas kostjat, kui teatas, et kostjal pole alates 2004. a õigust kohtuotsusega väljamõistetud hüvitisele. Kostjal diagnoositi kutsehaigus 1998. a ja hüvitist tuleb arvestada ajutise korra järgi. Kostja eeldas, et hageja teda ei peta ning temal puudub hüvitise saamise õigus. Tegelikult üritas hageja hoiduda enda kohustusest. Hageja käskkirjade osas märgib kostja, et hageja on väljamaksete korral lähtunud ajutisest korrast nagu ka kostja oma avalduses. Käskkirja puhul on tegemist ühepoolse tahteavaldusega ja kokkulepe eeldab ka teise poole nõusolekut. Kostjal puudus tahe sõlmida mistahes kokkuleppeid hagejaga. Kostja nõue hageja vastu ei ole aegunud, kuna kostja nõuab hagejalt kohustuse täitmist, mis on tunnustatud jõustunud kohtuotsusega. Tasaarvestus ei ole teostatav, sest kostjal puudub kohustus hageja ees. Hageja ei ole selgitanud ega põhjendanud, millisel õiguslikul alusel on kostjal tekkinud kohustus maksta hagejale tema väljamakstud ravikulutused. Saamata jäänud tulu (kaotatud töötasu) ja otsene varaline kahju (kulutused ravile) on erinevat liiki kahjud ja neid ei saa tasaarvestada.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus leidis, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning tunnistada täitemenetlus täiteasjas nr 170/2014/581 lubamatuks osaliselt summas 1529,32 eurot. Maakohus jättis rahuldamata AS-i Wermo taotluse tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvise nõude 2010. a ja eelnevate aastate eest aegunuks tunnistamises. Samuti jättis kohus rahuldamata AS Wermo taotluse perioodi 01.05.2004 kuni 31.03.2014 eest tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise tasaarvestamiseks kostjale makstud sanatooriumi- ja ravikuludega. Maakohus jättis 16% menetluskuludest H.T. kanda ja 84 % menetluskuludest AS Wermo kanda. Maakohus märkis, et kohaldada tuleb jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumise sätteid. VÕSRS § 1 kohaselt jõustus 1.07.2002 TsÜS (2002), mille § 157 lg 1 (enne 05.04.2011 kehtinud sõnastuses) järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte lg 2 järgi algas nimetatud aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. 05.04.2011 jõustusid TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 ja VÕSRS § 9 lg-s 4 tehtud seadusemuudatused. TsÜS (2002) § 157 lg 1 (alates 5.04.2011 kehtivas sõnastuses) järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 (alates 05.04. 2011 kehtivas sõnastuses) järgi kohaldatakse TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem, kui sama lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lg-t 1 (vt. RKTKo nr 3-2-1-4-14,p 11). Enne 1.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 01.03.2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Kostja poolt kohtutäiturile sundtäitmiseks esitatud kohtuotsus jõustus 26.06.2000 Tartu Ringkonnakohtu II-2-224/00 otsusega. Seega oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg kuni 04.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni alusel 30 aastat, mis ei möödunud TsÜS § 157 lg 1 alates 05.04.2011 kehtivas redaktsioonis sätestatud tähtajast varem. Tegemist on enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõudega. Riigikohus on selgitanud, et VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes saab järeldada, et enne 1.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 01.03.2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt RKTKo nr 3-2-1116-13 p. 13). Kuna hageja kohustuse tuvastamise kohtuotsus jõustus enne 1.03.2011 ja siis oli TsÜS § 157 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg 30 aastat ning see tähtaeg ei olnud 1.03.2011 seisuga möödunud, tuleb antud juhul kohaldada 10 aastast aegumistähtaega alates 1.03.2011 ning aegumistähtaeg mööduks 1.03.2021. Kostja H.T. on täitmisteatest nähtuvalt kohtuotsusega tunnustatud nõude pööranud sundtäitmisele 17.04.2014, seega ei ole esitatud nõue aegunud. Maakohus nõustus kostja vastuväidetega, mille kohaselt ei ole poolte vahel olnud kokkulepet kohtuotsuse teistsuguseks täitmiseks. Hageja käskkirjadest ei nähtu, et tervisekahju hüvitised oleksid seotud kohtuotsuse täitmisega. Hagiavaldusele lisatud käskkirjadest nähtuvalt on need pealkirjastatud kui H.T.le väljamakstava hüvise ümberarvestamine ning viidatakse Tartumaa VEK-i otsusele, Võrumaa Pensioniameti tõenditele ning kahju hüvitamise korrale. Märkimata ei saa jätta ka asjaolu, et kostja esitas hageja vastu nõude perioodi 1.05.2004 kuni 31.03.2014 eest, käskkirjad hõlmavad varasemat perioodi kui märts 2004. Seega ei ole nimetatud
käskkirjade periood kokkulangev nõude ajavahemikuga. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud esitatud väidet kokkuleppe olemasolu kohta. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kohustuse saaks lugeda täidetuks VÕS § 76 lg 4 kohaselt. VÕS § 76 lg 4 tulenevalt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Viidatud sätte kohaselt oleks hagejal tulnud esitada kostjale selline pakkumine, millega ta peab ennast võlasuhtest tulenevalt kohustatuks ning mida ta võlausaldajale täitmisena pakub. Käesoleval juhul on hageja ühepoolselt vormistanud käskkirjad, mille alusel on kostjale maksed teostatud, kuid esitatud käskkirjadest ei nähtu, et kohustuse täitmine oleks seotud Võru Maakohtu otsusega nr 2-136/1999. Hageja on esitanud tasaarvestuse nõude. Hageja on hüvitanud kostjale tema avalduse alusel sanatooriumi- ja ravimikulud summas 5378,86 eurot. Samuti on alates 2011. a makstud kulud suuruses 2372,82 eurot. Kostja vastuväite kohaselt ei saa nõudeid tasaarvestada, sest kostjal puudub hageja ees rahaline kohustus, samuti on tegemist eriliigiliste nõuetega. Kohus märgib tasaarvestuse osas järgmist. VÕS 197 § 1 järgi juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohus leiab, et kohtul puudub vajadus hinnata tasaaravestuse seaduslikke aluseid, sest VÕS § 200 lg 1 p 1 järgi ei saa tasaarvestada mh tervise kahjustamise nõuet, mis teisel poolel on tasaarvestatava poole vastu. Maakohus märkis, et ei võta seisukohta hageja poolt kostjale eelneval perioodil tasutud tervisekahjustuse hüvitise eest, sest kohus arutab tsiviilasja esitatud hagi piires.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 18.11.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega tunnistada Võru Maakohtu 10.02.2000 kohtuotsuse sundtäitmine perioodi 1.05.2004 kuni 31.03.2014 eest lubamatuks. Menetluskulud palub apellant jätta kostja kanda.
4.1. Apellandi hinnangul on maakohus analüüsinud hageja argumente teistsuguses järjekorras ning seetõttu on probleemi püstitus muutnud ning asja sisuline käsitlus kannatanud. Täitedokumendi täidetavuse välistab esmalt asjaolu, et täitedokument on täidetud ning sellele lisaks ja asemel ka aegumise ja tasaarvestuse argumendid.
4.2.Apellant märgib, et ta on olnud menetluses läbival seisukohal, et pooltel oli kohtuotsuse täitmiseks kokkulepe, mille kohaselt ei tasutud alates 2004. a enam otsusega välja mõistetud konkreetseid kuumakseid 66,08 eurot, vaid ravimite, sõidu- ja taastusravikulusid, mille tasumiseks hagejat kohustav kohtulahend puudus. Kostja ei ole vaielnud vastu, et kuumakseid, mida kohustas tasuma kohtuotsus, ei tasutud, kuid tasuti ravimite, sõidu- ja taastusravikulusid, mille suhtes kohtuotsus puudus. Vaidlust ei saa olla ka selles, et kostja oli teadlik, et talle kuumakseid enam ei laekunud. Samuti oli kostja teadlik, et hüvitati muid kulusid, sest kostja ise taotles seda. Olukord, kus kohtuotsust kirjeldatud viisil täideti, kestis ca 10 aastat. Sellist olukorda tuleb käsitleda kokkuleppena VÕS § 9 lg 1 kohaselt, sest on tuvastatav, et konkludentsete tahteavalduste vahetamise teel on saavutatud kokkulepe.
4.3.Kostja ei ole oma väidet, et teda eksitati, tõendanud. Väites eksitamist möönab kostja ühtlasi asjaolude õigsust. Isegi kostja väite õigsuse korral ei muutu kokkulepe sellest tühiseks ning toiming olematuks.
4.4.Arusaamatu on kohtuotsuse järeldus, et hageja ei ole tõendanud väidet kokkuleppe olemasolu kohta. Olukorras, kus asjaoludest nähtub poolte faktiline üksmeeles toimimine pikema aja jooksul, on ilmne, et pooltel pidi olema kokkulepe. Sellele kokkuleppele ei ole kehtestatud vorminõudeid ning seega ei välista kokkuleppe olemasolu, et käskkirjades ei ole viidatud kokkuleppe täitmisele. Nagu otsuses on mh õigesti märgitud, olid käskkirjad esitatud näitamaks, et nendega fikseeriti hüvituse suuruse muutmine, samuti kuumakse maksmise lõpetamine. Esitatud on ka kostja avaldusi kulude hüvitamiseks.
4.5.Olukorras, kus poolte vahel on toiminud faktiliselt olukord, kus kohtuotsust ei täideta vastavalt selle resolutsioonile, kuid samas on toimunud soorituse tegemine, milleks kohustavat kohtuotsust ei ole, tuleb eeldada, et soorituse tegemine ongi toimunud just kohtuotsuse täitmiseks. Kuivõrd kostja võlausaldajana aktsepteeris sellist täitmist 10 aasta jooksul, siis kehtib VÕS § 76 lõikest 4 tulenev eeldus kohustuse täieliku ja kohase täitmise kohta, mida kostja ei ole ümber lükanud. Järelikult on kohus VÕS § 76 lõiget 4 vääralt kohaldanud.
4.6.Nõue on 2010 ja eelnevate aastate eest maksete nõudmiseks aegunud. Maakohus on jätnud hageja väited aegumise kohta sisuliselt analüüsimata. Otsuses on esitatud põhjendused TsüS § 157 lõikes 1 sätestatud kohtuotsuse aegumistähtaja kohaldamise kohta, võrreldes 10 ja 30 aastasi tähtaegu. Hageja ei tuginenud sellele, et otsus peaks olema aegunud TsüS § 157 lg 1 ükskõik millise redaktsiooni kohaselt. Hageja viitas, et TsüS § 157 lg 4 sätestab, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele kohaldatakse TsüS §-s 154 sätestatut. TsüS § 154 sätestab, et korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsüS § 154 teksti ei ole muudetud ning seetõttu jõuti õiguskirjanduses juba enne seadusemuudatusi järeldusele, et seadusandja pidas juba algselt silmas TsüS § 154 kohaldumist ka kohtuotsusega väljamõistetud perioodilistele nõuetele.
4.7.Väär on maakohtu järeldus, et VÕS § 200 lg 1 p 1 alusel ei saa tervise kahjustamise nõuet tasaarveldada. VÕS § 200 lg 1 p 1 sätestatud keeld ei täida antud kaasuse puhul oma otstarvet. Antud juhul aga tähendaks tasaarvestamise keelu grammatiline järgimine, et hageja peaks pöörduma uue hagiga kohtusse ning seejärel kohtutäituri poole, kes kannaks hageja raha kõigepealt kostja kontole ning kohe seejärel võtaks selle summa kostja kontolt ja kannaks hageja kontole. See tooks kaasa täiendava aja- ja rahakulu seoses kohtu- ja täitemenetlustega. Järelikult ei toimi seaduses toodud piirang praegu kostja kaitseks ning kohus oleks pidanud analüüsima eelnevate hageja väidetega mittearvestamise järgselt, kas kostjal saaks olla sisulisi vastuväiteid nõuete tasaarvestamisele. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sanatooriumi- ja ravimikuludele summas 5378,86 eurot ega alates 2011. aastast makstud kuludele summas 2372,82 eurot. Hagejal on kokkuleppe puudumise korral alusetult makstud kulude tagasinõudeõigus ehk rahaline nõue. Seega on poolte nõuded samaliigilised ning hageja nõude sisu ja suurust pole vaidlustatud. Kohus saanuks seega tuvastada, et kokkuleppe puudumisel alusetult makstud summad tuleb tasaarvestada ning jätta sel põhjusel hagi rahuldamata.
5.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud kohtulahend on seaduslik ning põhjendatud. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse ega materiaalõiguse norme. Samuti on oluline osa apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ekslikud, ebaõiged ja otsitud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu 18.11.2015 otsus tühistada osas, millega maakohus tunnistas täitemenetluse täiteasjas nr 170/2014/581 lubamatuks summas 1529,32 eurot ning teha tuleb tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada täitemenetlus lubamatuks summas 5286,40 eurot.
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et on tõendamata kokkulepe kohtuotsuse teistsuguseks täitmiseks. Samuti ei saa asuda seisukohale, et vastustaja oleks võtnud kohtuotsuse täitmisena vastu apellandi maksed ravi- ja sanatooriumikulude katteks. Iseenesest on õige, et VÕS § 76 lg 4 sätestab nõuetekohase täitmise eelduse. See tähendab, et juhul, kui pool on võtnud talle täitmisena pakutu vastu, siis peab täitmise vastuvõtnud pool tõendama, et täitmine ei olnud nõuetekohane. Seega reguleerib VÕS § 76 lg 4 tõendamiskoormist. Käesolevas asjas on tõendatud, et apellant oli vastavalt kohtuotsusele kohustatud maksma vastustajale igakuiselt kindla summa, mitte hüvitama vastustaja ravi- või sanatooriumiarveid. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et võlgnetav kohustus saab olla ainuüksi see kohustus, mida võlgnik lähtuvalt võlasuhtest sooritama pidi. Käesoleval juhul esitas vastustaja apellandile oma ravi- ja sanatooriumiarved ning apellant hüvitas need. Seetõttu ei saa eeldada, et apellant täitis arvete hüvitamisega oma kohustust, mis seisnes igakuiselt kindla summa maksmises sõltumata vastustaja kuludest mingitele toimingutele. Kui võlgniku sooritus ei ole suunatud relevantse kohustuse (antud juhul perioodiliste maksete) täitmisele, ei saa võlausaldajalt ka eeldada, et ta on pakutu võtnud vastu. Veelgi enam, apellant on ise märkinud oma 15.04.2004 käskkirjas (kt lk 14), et ta lõpetab ettenähtud hüvitise maksmise. Seetõttu pole asjaolusid hinnates võimalik eeldada, et apellant oleks täitnud kohtuotsusest tulenevat kohustust ning vastustaja oleks selle vastu võtnud.
8.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega aegumise osas. TsÜS § 157 lg 4 alusel kohaldatakse korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele TsÜS §-s 154 sätestatut. TsÜS § 154 lg 1 sätestab, et korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul tegu korduvate kohustusetega, kuna apellant on vastavalt kohtuotsusele kohustatud makseid tegema igakuiselt. Aegumist tuleb arvestada vastavalt TsÜS § 154 lõikele 1 kalendriaasta kaupa ehk aegumistähtaeg algab iga aasta 1. jaanuaril. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, millised vastustaja nõuded on aegunud. Vastustaja nõudis täitemenetluses kahjuhüvitist perioodi 01.05.2004 kuni 31.03.2014 eest. Avaldus sundtäitmiseks esitati 17.04.2014. Seega olid selleks ajaks aegunud vastustaja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 01. jaanuari 2011. a. Seetõttu oli seisuga 17.04.2014 lubatav täita ainult neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks alates 01. jaanuarist 2011. a.
Kohus oli 2000. aastal vastustaja kasuks mõistnud välja 1034 krooni kuus. Kuna alates 01.01.2011 kehtib Eestis rahaühikuna euro ning 1 euro võrdub 15,6466 krooniga, oli apellant kohustatud nimetatud perioodil tasuma 66,08 eurot kuus. Seega oli seisuga 17.04.2014 lubatav sundtäita tasumata kahjuhüvitist järgnevalt: perioodi 2011 kuni 2013 kohta 66,08 * 12 * 3 = 2378,88 eurot ja 2014. aasta kohta kolme kuu osas 66,08 * 3 = 198,24 eurot. Seega oli seisuga 17.04.2014 lubatav sundtäita kahjuhüvitist kokku summas 2577,12 eurot. Kuna eelnevate perioodide nõuded olid selleks ajaks aegunud, tuleb ülejäänud osas tunnistada sundtäitmine lubamatuks vastavalt TMS §-le 221 lg 1. Perioodi 01.05.2004 kuni 31.03.2014 kohta oleks aegumist kohaldamata pidanud apellant vastustajale maksma hüvitist järgnevalt 66,08 * 8 + 66,08 * 12 * 9 + 66,08 * 3 = 7863,52 eurot. Kuna vastustaja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 01.01.2011 on aegunud, tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks summas 5286,40 eurot (7863,52 – 2577,12).
9.Vastusena apellandi väitele, et nõuded on võimalik tasaarvestada, märgib ringkonnakohus järgmist. VÕS § 197 lg 1 kohaselt on tasaarvestuse eelduseks vastastikuste ja samaliigiliste nõuete olemasolu. Iseenesest on õige apellandi väide, et nõuded oleks nende eksisteerimisel samaliigilised ehk raha maksmisele suunatud. Juhul, kui apellandi nõue eksisteeriks, ei saaks seda siiski tasaarvestada seadusest tuleneva keelu tõttu. VÕS § 200 lg 1 sätestab, et tasaarvestada ei saa mh tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Nimetatud tasaarvestamise keelu eesmärk on mh tagada, et isik saaks kahjuhüvitise enda valdusesse. Apellant on seisukohal, et praegusel juhul ei täidaks VÕS §-s 200 lg 1 sätestatud tasaarvestuse keeld oma eesmärki. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. VÕS § 197 lg 2 alusel lõpevad tasaarvestusega poolte nõuded kattuvas ulatuses. Samas näiteks täitemenetluses ei saaks arestida TMS § 132 lg 1 alusel seda osa sissetulekust, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Seega täidab VÕS § 200 lg 1 sätestatud tasaarvestamise keeld oma eesmärki ning kuulub kohaldamisele.
10.Apellatsioonkaebuse ja hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega poolte kanda. Seega jäävad maa- ja ringkonnakohtus 33 % menetluskuludest AS Wermo kanda ja 67 % menetluskuludest H.T. kanda.
10.1.Apellandi esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on apellandi õigusabikulu 805 eurot. See koosneb kohtuotsusega esmasest tutvumisest ja arutelust kliendiga (1 t), otsuse analüüsist ja suhtlusest kliendiga (1 t ), positsiooni väljatöötamisest apellatsiooniks ja kohtupraktika analüüsist (1 t), apellatsioonkaebuse koostamisest (3 t) ning apellatsioonkaebuse ja kohtumäärusega tutvumisest (1 t). Kokku on apellandi esindaja osutanud õigusabi 7 tundi hinnaga 115 eurot tund. Apellandile osutatud õigusabikulu apellatsioonmenetluses on 805 eurot ilma käibemaksuta. Apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu 300 eurot. Apellant palub märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et apellandi esindaja osutatud toiminguid õigusabi andmiseks ning nendele kulutatud aeg ja teenuse hind on mõistlikud ja põhjendatud.
10.2.Vastustaja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja õigusabikulu kokku 655,50 eurot. See koosneb maakohtu otsuse analüüsist ja apellatsioonkaebusega tutvumisest,
apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest (4 t) ja lõplike seisukohtade koostamisest (0,75 t). Vastustaja lepingulise esindaja ajakulu oli apellatsioonmenetluses kokku 5,7 tundi. Ühe tunni hind on 95 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastustaja kinnitab, et tal ei ole õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja esindaja osutatud toiminguid õigusabi andmiseks ning nendele kulutatud aeg ja teenuse hind on mõistlikud.
10.3.Hageja menetluskulud olid maakohtus kokku 1593,75 eurot. Kostja menetluskulud maakohtus olid kokku 1044,60 eurot. Maakohus määras kohtuotsusega kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kuna pooled apellatsioonimenetluses seda ei vaidlustanud ega esitanud vastuväiteid, siis lähtub ringkonnakohus maakohtu poolt kindlaksmääratud suurusest.
10.4.Hageja menetluskulud on maa- ringkonnakohtus kokku 2698,75 eurot. Kuna kohus rahuldab hagi 67 % ulatuses, on võimalik hagejal kostjalt saada menetluskulude katteks 1808,16 eurot. Kostja menetluskulud on maa- ja ringkonnakohtus kokku 1700,10 eurot. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata 33 % ulatuses, on kostjal võimalik saada hagejalt menetluskulude katteks 561,03 eurot. Vastavalt TsMS § 445 lg 1 tasaarvestab ringkonnakohus hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks mõista välja 1808,16 – 561,03 = 1247,13 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb hageja taotlusel välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivis alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui 1247,13 eurot.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.