Taheva Valla Külade Seltsi kaebus Valga Vallavalitsuse 9. novembri 2018. a korralduse nr 406 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Taheva Valla Külade Selts, esindaja Monika Rogenbaum Vastustaja Valga vald, esindaja advokaat Janar Kuus Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Taheva Valla Külade Seltsi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. aprill (k.a) 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.MTÜ Taheva Valla Külade Selts esitas Valga Vallavalitsusele 12. juunil 2018 ning korduvalt
5.septembril 2018 taotluse Valga valla 2018. a eelarvest toetuse summas 300 euro saamiseks Taheva külade ühise arengukava koostamisega seotud kulude katmiseks. Taotletavast toetusest soovis kaebaja kasutada külade arengukava koostamisse kaasatud eksperdi tasustamiseks 150
3-18-2182 euro ulatuses ning koosolekute kohvipauside, bürootarvete jms korralduskulude eest tasumiseks 150 euro ulatuses.
2.Valga Vallavalitsuse 9. novembri 2018. a korraldusega nr 406 otsustati mitte eraldada MTÜ-le Taheva Valla Külade Selts rahalisi vahendeid külade arengukava koostamisega seotud kulude katmiseks. Korralduse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja kooskõlastanud Valga Vallavalitsusega oma kavatsust koostada taotluses nimetatud dokumente, vaid esitas taotluse juba teostatud tööde hüvitamiseks, mis olid teostatud omaalgatusel. Lisaks on tuvastatud asjaolu, et kaebaja osales kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) kevadvoorus meetmes 1 „Kogukonna areng“ taotlusega projektis „Taheva piirkonna külade arengukava koostamine.“ Hindamiskomisjoni otsuse kohaselt rahuldati kaebaja taotlus ning eraldati 1950 eurot Taheva piirkonna arengukava koostamiseks. Kaebaja esitas seega taotluse tegevuste läbiviimiseks, mis olid eelnevalt juba rahastuse saanud.
3.MTÜ Taheva Valla Külade Selts esitas 20. novembril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Valga Vallavalitsuse 9. novembri 2018. a korraldus nr 406.
4.Tartu Halduskohus määras 14. veebruari 2019. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja leiab, et korraldus nr 406 on õigusvastane, kuna Valga Vallavalitsus ei ole menetlusele kulunud 158 päevast hoolimata rakendanud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-s 1 sätestatud ärakuulamisõigust ning korralduse põhjendused toetuse mitteeraldamise alustena ei ole tõesed. Kaebaja esitas toetusetaotluse 12. juunil 2018 ning uuesti 5. septembril 2018. Valga Vallavalitsus teavitas 8. novembril 2018, et kaebaja 12. juunil 2018 esitatud taotlus suunatakse 9. novembril 2018 uuesti vallavalitsuse istungile läbivaatamiseks ja haldusakti väljaandmiseks, kuid isegi seejuures ei teavitanud vallavalitsus kaebaja ärakuulamisõigusest,. Kaebaja võis seega eeldada, et taotlus rahuldatakse. Kaebaja ei olnud kohustatud Valga Vallavalitsusega kooskõlastama Taheva piirkonna külade arengukava menetlust. Samas on kaebaja Taheva Vallavalitsust korduvalt informeerinud Taheva piirkonna külade arengukava koostamisest ja teinud vallavalitsusele teatavaks ka selle koostamise ajakava. Kuulutust Taheva piirkonna arengukava koostamise kohta on Valga Vallavalitsus korduvalt avaldanud oma veebilehel ja Facebooki lehel. Kaebaja on ka kutsunud Valga Vallavalitsust osalema arengukava koostamise protsessis. Kaebaja ei ole esitanud 12. juunil 2018 taotlust juba teostatud kulude hüvitamiseks. Esimese kulu tegi kaebaja 10. septembril 2018 ja see oli seotud
13.septembril 2018 toimunud arengukava koostamise seminaril osalejate kohvipausiga. Samas ei näe kaebaja keeldumise võimaliku alusena üleüldse paljasõnalist põhjendust, et teostatud kulusid ei hüvitata. Asjaolu, et kaebaja on saanud toetust kohaliku omaalgatuse programmist projektile „Taheva piirkonna külade arengukava koostamine, on avalikult teada alates
18.juunist 2018, mil avalikustati kohaliku omaalgatuse programmi 2018. aasta kevadvoorust toetuste saajad. Valga Vallavalitsusele 12. juunil 2018 esitatud taotluses ja kohaliku omaalgatuse programmist toetuse saanud projekti kulud ei ole kattuvad, mistõttu ei ole saanud vallavalitsusele 9. novembril 2018 selguda samade kulude katmine mitmest allikast. Kohaliku omaalgatuse programmi toetusest ei kaeta neid kulusid, mille jaoks kaebaja vastustajalt toetust taotles. Vastustaja on esitanud vastuses kaebusele uusi põhjendusi, millele haldusaktis ei ole tuginetud. Vastustaja ei ole haldusaktis tuginenud taotluse esitamise õiguse puudumisele ega ka rahaliste vahendite vähesuse argumendile. 16. märtsil 2018 toimus Taheva piirkonna külade koosolek, kus otsustati koostada uus 13 piirkonna küla hõlmav arengukava ja kaebaja ei saanud kuidagi taotlust esitada 1. detsembril 2017. Seega esines mõjuv põhjus taotluse esitamiseks 2018. aastal. Rahalised vahendite puudumine ei ole asjakohane argument, sest vallavalitsus ei
3-18-2182 oleks saanud reservfondist raha eraldamist otsustada, see on vallavolikogu pädevuses. Ka arengukava elluviimise ja koostamise eristamise vajaduse põhjendusele ei ole vastustaja vaidlustatud haldusaktis tuginenud. Kuna toetust võis taotleda ka tegevustoetusena, siis saab selle tegevuse alla liigitada ka arengukava koostamise. Vaidluse lahendamisel ei ole oluline kas arengukava koostamise kohustus lasus ka vastustajal.
6.Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning mitte ükski kaebaja poolt esitatud põhjendustest ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks. Asjaolu, et haldusmenetlust ei viidud läbi piisavalt kiiresti, ei anna kaebajale iseseisvat õiguslikku alust nõuda haldusakti tühistamist. Antud juhul puudus vajadus kaebajat haldusmenetluses täiendavalt ära kuulata, sest kaebaja on saanud kõik oma seisukohad vastustajale esitada nii taotluses toetuse saamiseks kui ka vaidemenetluses. HMS § 85 ega ka
1.novembri 2018. a vaideotsusest ei tulene sellist eeldust, mille kohaselt tuleks vaide rahuldamisel vastustajal anda välja soodustav haldusakt. Kaebaja esitatud dokumendid ei tõenda, et vastustaja oleks andnud kaebajale mingisuguse aluse eeldada, et tema taotlus toetuse saamiseks rahuldatakse. Vaideotsusest nähtub selgelt, et kaebaja vaie rahuldati üksnes põhjusel, et toetuse mitteeraldamise otsus oli jäetud põhjendamata. Taheva Vallavolikogu 20. juuni 2014. a määruse nr 5 „Mittetulunduslikuks tegevuseks toetuse andmise kord“ (määrus nr 5) § 2 lg 3 ei näe tegelikult üldse ette sellisel kujul toetuse saamiseks taotluse esitamist, sest toetuse saamise eelduseks on asjaolu, et taotlus tuleb esitada hiljemalt eelneva eelarveaasta 1. detsembriks. Kaebaja soovis aga toetust saada vastustajalt jooksva aasta eelarvest. Ainuüksi sel põhjusel ei ole kaebuse rahuldamine võimalik, sest vastustaja 2018. a eelarves ei olnud ette nähtud vahendid kaebaja poolt soovitud toetuste eraldamiseks. Kaebaja pole kaebuses välja toonud ka selliseid erandlikke asjaolusid, mida saaks pidada põhjendatuks selleks, et raha eraldamise küsimus tuleks kõne alla reservfondist. Lisaks oli vastustaja ise läbi Valgamaa Omavalitsuste Liidu eelnevalt tellinud arengukava koostamise ja seetõttu ei näe vastustaja ka mingisugust mõistlikku põhjust, miks ta peaks rahastama arengukava koostamist topelt. Vastustaja tuli kaebajale vastu ja aitas arengukava koostamise informatsiooni levitada. Ka asevallavanema kaasamine arengukava koostamisse ei anna kuidagi õiguslikku alust nõuda vastustajalt toetuse eraldamist. Taotluse läbivaatamisel ei olnud vastustajal sisuliselt diskretsiooniõigust, sest määrusega nr 5 on täpselt reguleeritud, kuidas on võimalik toetust saada. Vastustaja arvates ei võimalda määruse nr 5 § 2 lg 2 üldse arengukavade koostamist toetada, sest nimetatud säte räägib üksnes arengukavade elluviimisest. Iseenesest on see ka loogiline, sest vastustajal on nagunii seadusest tulenev kohustus koostada arengukava ja kaasata sellesse avalikkus (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 372 lg 5). Lisaks puudub kaebajal subjektiivne õigus kohalikult omavalitsuselt soovitud toetuse saamiseks. Kaebus on esitatud kohtule ennatlikult, sest kaebajal on võimalik saada toetust uuest eelarvest.
KOHTU SEISUKOHT
7.Vaidluse all on see, kas vastustaja jättis 9. novembri 2018. a korraldusega nr 406 kaebaja toetusetaotluse põhjendatult rahuldamata. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korralduse põhjendused toetuse mitteeraldamise alustena ei ole tõesed. Kaebaja heidab vastustajale ette HMS § 40 lg-s 1 sätestatud ärakuulamisõiguse rikkumist ning leiab, et kui vastustaja oleks ärakuulamise põhimõtet järginud, siis ei oleks ta suure tõenäosusega vaidlusaluses küsimuses keelduva haldusaktini jõudnud. Samuti viitab kaebaja viivitusele haldusmenetluses.
8.Kaebaja taotles toetust Taheva külade ühise arengukava koostamisega seotud kulude katmiseks Valga valla 2018. a eelarvest. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 141 lg-st 41 tulenevalt reguleeris kaebaja taotluse esitamise ajal Valga valla 2018. a eelarvest kaebajale raha eraldamist Taheva Vallavolikogu 20. juuni 2014. a määrus nr 5 „Mittetulunduslikuks
3-18-2182 tegevuseks toetuse andmise kord“ (määrus nr 5). Määruse nr 5 § 2 lg 1 kohaselt võis toetust taotleda kultuuri-, hariduse-, spordi- ja noorsootöö valdkonnas ja mittetulunduslikuks tegevuseks tegevustoetusena või toetusena konkreetse ürituse korraldamiseks või avalikkuse huvides läbiviidava projekti kaasfinantseerimiseks. Määruse nr 5 § 2 lg 2 esimene lause sätestas, et toetust võivad taotleda kõik Taheva vallas tegutsevad juriidilised ja füüsilised isikud, kelle tegevus toetab Taheva valla arengukava või valla arengukavaga kooskõlas olevate külade arengukavade elluviimist. Sama sätte lg 3 kohaselt tuli toetuse taotlus esitada Taheva Vallavalitsusele hiljemalt eelneva eelarveaasta 1. detsembriks ning põhjendatud juhtudel võis toetuse taotluse esitada ka muul ajal. Vastavalt määruse § 3 lg-le 1 tuli toetuse taotlus läbi vaadata kolme nädala jooksul.
9.Asjaolu, et kaebaja võib esitada uue taotluse ja taotleda toetust uuest eelarvest ei tähenda, et kaebajal puuduks õigus tema taotluse alusel antud keelduva haldusakti vaidlustamiseks. Iseenesest on õige küll vastustaja seisukoht, et kaebajal puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks, kuid see ei tähenda, et kaebajal ei oleks õigust õiglasele menetlusele tema toetusetaotluse läbivaatamisel. Seega on kohus seisukohal, et kaebajal on õigus vaidlustada Valga Vallavalitsuse 9. novembri 2018. a korraldust nr 406 kohtus.
10.Arvestades asjaolu, et vastustaja on kaebaja toetusetaotluse sisuliselt läbi vaadanud ning sellega vaikimisi taotluse esitamise õigust möönnud, siis ei ole usutav, et vastustaja lähtus taotluse rahuldamata jätmisel sellest, et määruse nr 5 § 2 lg-d 2 ja 3 ei võimaldanudki kaebajal toetust taotleda ning arengukavade koostamist toetada. Nimetatud normis on ette nähtud, et põhjendatud juhtudel võib toetuse taotluse esitada ka muul ajal. Seega on taotluse sisulise läbivaatamisega vastustaja möönnud taotluse esitamise õigust.
11.Vastustaja on nimetatud normidele ja taotluse rahuldamiseks rahaliste vahendite puudumisele viidanud esmakordselt alles kohtumenetluses vastuses kaebusele (tl 48–49). Ka arengukava elluviimise ja koostamise eristamise vajadusele ei ole vastustaja vaidlustatud haldusaktis tuginenud. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3- 1-29-12, p 20). Kohtu hinnangul ei saa antud juhul olla kindel, et vastustaja lähtus kohtumenetluse käigus esitatud põhjendustest ka haldusakti andmise ajal, sest vastustaja ei ole tuginenud nendele kehtetuks tunnistatud otsuses ega ka mitte vaidlustatud otsuses. Pole usutav, et vastustaja lähtus nendest alustest pärast seda, kui tunnistas esimese otsuse kehtetuks just põhjendamisnõuete rikkumise tõttu.
12.HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vastustaja on kohtu hinnangul selle normi vastu eksinud. Kaebaja esitas toetuse taotluse 12. juunil 2018 ning korduvana uuesti 5. septembril 2018. Vastustaja tegi esimese taotluse rahuldamisest keeldumise otsuse 3. oktoobril 2018.a istungil (protokoll nr 37). Nimetatud otsuse tunnistas vastustaja 1. novembri 2018. a otsusega nr 391 kehtetuks, sest kehtetuks tunnistatud otsuses puudusid HMS § 56 nõetele vastavad põhjendused. Seejärel lõpetati haldusasjas nr 3-18-2069 menetlus, milles kaebaja vaidlustas samuti eelnimetatud 3. oktoobri 2018. a korralduse õiguspärasust. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja osaliselt ära kuulatud varasemas menetluses 27. septembril 2018, mil kaebajale tehti ettepanek võtta taotlus tagasi (kaebuse punkt 2, tl 2 pöördel). Kohus on aga seisukohal, et olukorras, kus vastustaja tunnistab oma varasema haldusakti põhjendamisnõuete rikkumise tõttu kehtetuks ning jätkab menetlust, tuleb menetlusosalistele anda üldjuhul võimalus täiendavate seisukohtade esitamiseks, sest taotluse esitamisest möödunud ajavahemikul võivad asjaolud oluliselt muutuda. Kaudselt kinnitab kaebaja seisukohtade ärakuulamise vajadust ka taotluse
3-18-2182 lahendamisega viivitamine ning asjaolu, et üheks taotluse rahuldamata jätmiseks põhiargumendiks oli, et kaebaja taotluses märgitud sarnaseid tegevusi oli varasemalt teise taotluse alusel rahastatud (vt selle otsuse p 13). Kaebajale ei antud võimalust oma seisukohti täiendada ning vastustaja põhiseisukohtadest sai kaebaja teada alles haldusaktist. Lisaks viitab kaebaja täiendavale ärakuulamise vajadusele ka vastustaja hilisem tegevus, sest vastustaja on esitanud kohtumenetluses uusi kaalutlusi, mida pole haldusaktis kajastatud. Seega ei saanud vastustaja tugineda HMS § 40 lg 3 p-s 2 sätestatud erandile.
13.Toetusetaotluse rahuldamata jätmise peamiseks põhjuseks oli vaidlustatud korralduse kohaselt asjaolu, et väidetavalt esitati taotlus tegevuste läbiviimiseks, mis juba olid eelnevalt kohaliku omaalgatuse programmi 2018 meetme 1 „Kogukonna areng“ raames rahastuse saanud. Kaebaja seevastu väidab, et Valga Vallavalitsusele esitatud taotluses ja kohaliku omaalgatuse programmist toetuse saanud projekti kulud ei ole kattuvad. Samas on kaebaja kohaliku omaalgatuse programmi 2018 meetme 1 „Kogukonna areng“ projekti taotlusvormi (tl 29-34) punktis 8.1 ise märkinud, et arengukava koostamise protsessi rahastatakse täielikult käesoleva projekti kaudu. Taheva piirkonna külade arengukava koostamise projekt sai kohaliku omaalgatuse programmi raames rahastuse kogu taotletud ulatuses. Seejuures kajastub nimetatud projekti taotlusvormis ka arengukava koostamiseks vajaliku välise eksperdi teenuse ning koosolekute, seminaride ja veebiküsitluste läbiviimise vajalikkus. Seega pidi koosolekute kohvipauside, bürootarvete jms korralduskulude ning eksperdi vajadus olema kaebajale teada juba kohaliku omaalgatuse programmi raames toetuse taotlemisel. Tegemist ei ole taoliste kulutustega, mille ilmnemist ei saanud kaebaja ette näha. Seega on vastustaja kohtu hinnangul kõnealust kohaliku omaalgatuse programmi projektitaotlust arvestades teinud õigustatult järelduse, et toetust taotleti tegevuste läbiviimiseks, mis juba olid teise programmi raames rahastuse saanud. Kaebaja täiendavad selgitused ei oleks saanud seda seisukohta ümber lükata. Kohtu arvates ei ole põhjendatud toetuse määramine olukorras, kus projekti tegevused juba on teise programmi raames rahastuse saanud. Eelnevat arvestades tuleks vastustajal igal juhul anda samasugune haldusakt ja jätta kaebaja toetusetaotlus rahuldamata.
14.Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et asja uuel läbivaatamisel ning täiendavate seisukohtade esitamiseks tähtaja määramata jätmisel võis ta eeldada, et kaebus rahuldatakse. Sellise eelduseks ei ole mingit alust. Esimese keelduva otsuse kehtetuks tunnistamisel tuli haldusorganil jätkata menetlust ning teha uus otsus, mis võis olenevalt taotluse põhjendatusest olla kaebaja jaoks kas positiivne või negatiivne. Vastustaja hindamisruum ei olnud redutseerunud määral, et ainuvõimalik lahendus oli soodustava haldusakti andmine.
15.HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Sama põhimõtet rakendatakse ka kohtumenetluses ehk haldusakti ei tühistata sellisel juhul, kui uues haldusmenetluses tuleks anda samasugune haldusakt. Kohus leiab, et minetused ärakuulamisõiguse tagamisel ei tingi antud juhul vaidlustatud korralduse tühistamist, sest vastustajal tuleks anda samasisuline keelduv haldusakt uuesti.
16.Kohus leiab, et ka kaebaja toetusetaotluse läbivaatamise tähtaja rikkumine ei anna alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Seisukohta, et menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, mis ei anna HMS §-st 58 tulenevalt iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks, on mitmes lahendis väljendanud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 9. juuni 2016. a otsuse asjas nr 3-3-1-8-16, p 13 ja 3. novembri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-37-16, p 21). Pealegi on vastustaja vastuses kaebusele nõustunud, et haldusmenetluse läbiviimine kestis kauem ning kaebaja ees selle tõttu ka vabandanud.
3-18-2182
17.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.