Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1465
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 13. aprilli 2017. a ettekirjutuse nr 25.EM-2/7676-2 ja 13. juuni 2017. a vaideotsuse nr 1.1-10/24976 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. aprilli 2018. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja MM
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. aprilli 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1465 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. aprillil 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-17-1465 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX-le maksti Sotsiaalkindlustusameti (SKA) kaudu lapsetoetust lapse QQ eest 19,18 eurot perioodil 01.07.2012–31.12.2014, 45 eurot perioodil 01.01.2015–31.12.2015 ja 50 eurot perioodil 01.01.2016–30.06.2016 ning lapse NN eest 19,18 eurot perioodil 01.07.2012– 31.12.2014, 45 eurot perioodil 01.01.2015–31.12.2015 ja 50 eurot perioodil 01.01.2016– 30.06.2016. SKA lõpetas 29.06.2016 otsusega nr 7.PT-2/19222 riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 2 lg 1, § 22 lg 1 ning § 29 lg-te 1 ja 3 alusel XX-le laste kasvatamiseks peretoetuse maksmise Eestis alates 01.07.2016.
2.Sotsiaalkindlustusamet kohustas 13.04.2017 ettekirjutusega nr 25.EM-2/7676-2 XX maksma tagasi talle õigusliku aluseta makstud perehüvitise 2830,80 eurot. Rootsi Kuningriigist saadud teabe kohaselt on Rootsi pädev asutus määranud ja maksnud alates 01.07.2012 BB-le täismääras lapsetoetust Qi eest 1125 Rootsi krooni kuus ja NN eest 1125 Rootsi krooni kuus. Rootsi pädeva asutuse kinnitusel elab kogu XX pere Rootsis alates 01.07.2012. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määruse nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta art 68 lg-te 1 ja 2 kohaselt on Rootsi Kuningriik alates 01.07.2012 seega laste kasvatamise eest perehüvitise esmane ja ainus maksja. Kuna XX ei teavitanud SKA-d perehüvitise saamist mõjutavast asjaolust (s.o pere Rootsi elama asumisest ja perehüvitise maksmisest Rootsi pädeva asutuse poolt), peab XX tagastama temale perioodil 01.07.2012– 30.06.2016 alusetult makstud lapsetoetuse kogusummas 2830,80 eurot.
3.Sotsiaalkindlustusamet jättis 13.06.2017 vaideotsusega nr 1.1-10/24976 rahuldamata XX 14.05.2017 vaide SKA 13.04.2017 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks. SKA küsis 08.07.2016 Rootsi pädevalt asutuselt teavet XX ja tema pere kohta ning Rootsi pädev asutus teavitas 05.09.2016 SKA-d, et XX elab koos perega alates 01.07.2012 Rootsis. RPTS § 29 lg 1 kohaselt peab toetuse saaja SKA-d kümne tööpäeva jooksul kirjalikult teavitama asjaoludest, mis mõjutavad peretoetuse saamist või suurust. Rahvastikuregistri andmetel on XX-l ja tema perel registreeritud elukoht Rootsi Kuningriigis alates 19.05.2014. SKA võtab toetuste määramisel aluseks rahvastikuregistri andmed, kuid toetuse maksmist mõjutavad andmed võivad ilmneda ka järelkontrolli käigus, sest rahvastikuregistri andmed ei muuda automaatselt juba tehtud otsuseid. Perehüvitise saaja ei ole seega vabastatud teavitamise kohustusest. SKAl puuduvad andmed, et XX oleks SKA-d teavitanud Rootsi elama asumisest. XX pöördus 13.03.2012 e-kirjaga SKA poole taotlusega saada tõend temale ja BB-le makstud vanemahüvitise kohta, kuid ei teatanud pere Rootsi kolimisest. RPTS § 30 lg 1 kohaselt nõutakse peretoetuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral enammakstud summa tagasi. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 35 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt ei ole alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud, kuna SKA sai nõude olemasolust teada alles 05.09.2016, kui Rootsi pädevalt asutuselt saabus teave, et XX on asunud elama Rootsi.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 13.07.2017 kaebuse SKA 13.04.2017 ettekirjutuse nr 25.EM-2/7676-2 ja 13.06.2017 vaideotsuse nr 1.1-10/24976 tühistamiseks. Kaebaja teavitas pere alaliselt Rootsi kolimisest tavapostiga 2012. a suvel nii Maksu- ja Tolliametit (MTA), 2(8)
3-17-1465 SKA-d kui ka Tallinna linna. Kaebaja ei osanud ette näha, et ta peaks sellise teavituse saatma väljastusteatega, mistõttu ei ole tal võimalik tõendada teavituse saatmist ega mäleta ta selle saatmise täpset kuupäeva. MTA mitteresidentide registrist nähtuvalt on nii kaebaja kui ka tema pereliikmed alates 02.07.2012 registreeritud mitteresidentidena ning ka rahvastikuregistri andmetel ei ole kaebaja elukohaks Eesti. Mitteresidentidena registreerimisest pidanuks SKA-le olema ilmne, et kaebaja ja tema pere ei ela sellest ajast alates enam Eestis. Täiendavalt teavitas kaebaja Eesti Vabariiki ja Tallinna linna pere alaliselt Rootsi kolimisest 2012. a sügisel, kui kaebaja sai Eestist teate poja koolikohustuse rikkumise kohta, seejärel 2014. a suvel, kui tellis Eesti saatkonnas Stockholmis uued isikut tõendavad dokumendid, ning uuesti 2014. a sügisel, kui sai teate tütrele Tallinnas koolikoha määramisest. Kaebaja ei saatnud ka neid teavitusi väljastusteatega, kuid arvestades, et menetlust laste koolikohustuse rikkumise osas ei ole jätkatud ja kaebaja on isikut tõendavad dokumendid kätte saanud, võib järeldada, et teavitused jõudsid haldusorganiteni. Jääb arusaamatuks, miks haldusorganid ei registreerinud kaebaja teavitusi vastavates andmebaasides ning miks peab kaebaja saatma korduvalt teavitusi oma alalise elukoha muutumisest. Riik peab suutma toimida ühtse avalik-õigusliku juriidilise isikuna. Riigi tegevuse järjekindlusetust ilmestab ka kaebajale 2017. a-l saadetud elektrooniline valijakaart kohaliku omavalitsuse volikogu valimisteks. Alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud, sest SKA pidi nõude aluseks olevast asjaolust saama teada hiljemalt 02.07.2012, kui kaebaja registreeris end mitteresidendina. Olukorras, kus vastustaja infosüsteemid ei funktsioneeri nõuetekohaselt, on kaebajale toetuse maksmine on toimunud haldusorgani süül ja seega puudub alus perehüvitise tagasinõudmiseks.
5.Sotsiaalkindlustusamet palus 24.08.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. SKA registreerib oma dokumendihaldussüsteemis kõik kirjalikud pöördumised, kuid kaebaja viidatud teavitust sealt ei nähtu. Kaebaja poolt teavituse mitte saatmist kui negatiivset asjaolu ei ole vastustajal võimalik tõendada. RPTS § 2 lg 1 ja perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lg 1 kohaselt on peretoetuste saamise eelduseks Eestis elamine. SKA maksis kaebajale nelja aasta jooksul perehüvitist, kuid kaebaja ei pöördunud kogu selle aja vältel kordagi vastustaja poole seoses temale alusetult makstava toetusega. PHS ei näe ette aluseid hüvitise tagasinõudmisest loobumiseks ja seega tuleb alusetult makstud hüvitist igal juhul tagasi nõuda. RPTS § 29 nägi toetuse saajale selgesõnaliselt ette teavitamise kohustuse. PHS § 9 kohaselt peab taotleja viivitamatult SKA-d teavitama taotleja või tema lapse teise riiki elama asumisest. Perehüvitise saamist mõjutavatest asjaoludest teavitamine on hüvitise saaja kohustus ning seadused ei näe ette võimalust võtta aluseks erinevatesse registritesse kantud andmeid. Pidades silmas, et pere jagunemisel erinevate riikide vahel määratakse perehüvitise esmane maksja vastavalt määruse nr 883/2004 art-s 68 sätestatud prioriteetsuse määramise eeskirjadele ning esmane perehüvitise maksja selgub täie kindlusega alles riikide vahelise infovahetuse tulemusel, võiks erinevates registrites mitmel erineval otstarbel kajastuv informatsioon olla perehüvitise maksmise ja eriti selle tagasinõudmise seisukohast puudulik või eksitav. MTA mitteresidentide registri ja rahvastikuregistri andmete põhjal saab kaebaja elukoha osas jõuda erinevatele järeldustele. Isegi kui mõni riigiasutus (nt MTA) võis juba 2012. a-l olla teadlik kaebaja Rootsi elama asumisest, ei saa järeldada, et sellest oli teadlik ka riik kui hüvitise maksja. Perehüvitise maksmisel ei ole oluline ainult ühe isiku võimalik elukoht, vaid arvesse tuleb võtta kõigi pereliikmete elukoha ja töötamise riiki. Ühe pereliikme mitteresidendina registreerimine ei too automaatselt kaasa toetuse maksmise lõpetamist. Kõigil haldusorganitel ei ole piiramatut ligipääsu kõigisse registritesse ja/või kõigi registrite vahel ei ole automaatset andmevahetust. Rahvastikuregistri andmevahetuse teenus RR445 käivitus 2014. a mais ning andmed elukoha aadressi muutumise kohta jõuavad vastustajani kord nädalas. 2014. a juunist kuni augustini oli probleeme uue teenuse andmete töötlemisega ja kõik sellel perioodil tehtud rahvastikuregistri muutused ei tulnud korrektselt üle SKA infosüsteemi. Vastustaja sai sellest 3(8)
3-17-1465 probleemist teada alles 2016. a-l ning SKA kontrollis 2016. a juunis üle nende isikute andmed, kellel oli küll välisriigi aadress, kuid kelle andmeid ei olnud vastustajani jõudnud (st neil puudus KOD-5 tunnus). Kontrollimise käigus selgus muu hulgas, et kaebaja laste elukoha aadress on rahvastikuregistris muutunud, millest tulenevalt saatis vastustaja Rootsi pädevale asutusele täiendava päringu.
6.Tallinna Halduskohus jättis 06.04.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. RPTS § 2 kohaselt maksti peretoetusi Eesti alalisele elanikule Eestis elava perekonnaliikme kohta, kes ei saa teise riigi vastavat toetust. RPTS § 29 lg 1 ja PHS § 9 näevad toetuse saajale ette kohustuse teavitada SKA-d toetuse maksmist mõjutavatest asjaoludest, sh teise riiki elama asumisest. Kaebaja väidab, et täitis oma teavitamiskohustuse vastustajale 2012. a-l lihtkirjaga teavituse saatmisega, kuid ei ole esitanud selle kohta ühtegi tõendit, mistõttu on väide paljasõnaline. SKA-l puudub võimalus tõendada negatiivset asjaolu, mistõttu ei ole alust heita vastustajale ette dokumendiregistri kande puudumist tõendavate dokumentide esitamata jätmist. Vastustaja väiteid kinnitab asjaolu, et peretoetuse maksmist jätkati 2016. aastani. Peretoetuste jätkuvast saamisest oleks kaebaja pidanud ise järeldama, et tema teavitused ei ole vastustajani jõudnud. Õigusteadmistega isikuna oleks kaebaja pidanud mõistma, et talle alusetult makstud perehüvitis nõutakse RPTS § 30 lg 1 alusel tagasi. Alusetult makstud toetuse tagasinõudmise aluseks on SÜS § 31 lg 1 p 2 kohaselt toetuse saajal toetuse saamise õigus puudumine, mitte aga toetuse saaja või toetuse maksja süü toetuse alusetul maksmisel. Asjas puuduvad ka SÜS § 31 lg-s 3 sätestatud tagasinõudest loobumise alused. Riik ei funktsioneeri iseenesest, vaid oma asutuste kaudu, kellel on õigus ja kohustus tegutseda oma pädevuse ja neile antud ülesannete piires. MTA tegeleb maksustamisküsimustega ja MTA mitteresidentide registrisse tehtud kanded omavad tähtsust maksustamise seisukohast. MTA ülesanne ei ole kontrollida peretoetuste maksmist mõjutavate asjaolude esinemist ja edastada sellekohast teavet SKA-le. Seega ei oma MTA mitteresidentide registrisse kantud andmed peretoetuste määramisel tähtsust. Kuna SKA-le ei olnud edastatud andmeid kaebaja muutunud elukoha kohta ja sellekohast teavet ei olnud rahvastikuregistris kuni 19.05.2014, siis puudus vastustajal igasugune põhjus otsida kaebaja elukoha muutumise andmeid MTA mitteresidentide registrist. MTA teavitamisest ja mitteresidendina registreerimisest ei saa järeldada, et kaebaja täitis RPTS §-st 29 tuleneva teavitamiskohustuse. Koolikohustuslike laste üle peavad arvestust kohalikud omavalitsused ja seega Tallinna linnale etteheidetavaid tegematajätmisi ei saa ette heita riigile. SKA-l puudus kohustus toetuste saajate isikuandmeid järjepidevalt kontrollida ja seega ei saa talle heita ette ka infosüsteemide riketest tulenevaid andmevahetuse probleeme. Hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele kohaldatakse SÜS § 35 lg 1 järgi TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik nõudest teada sai või pidi sellest teada saama. Vastustaja selgituste kohaselt sai ta kaebaja laste elukoha muutusest teada 2016. a-l Rootsist tulnud vastusest ja seejärel lõpetati kaebajale perehüvitise maksmine. Toetuse tagasinõudmise tähtaeg ei ole seega aegunud. SKA lähtub perehüvitise määramisel mh rahvastikuregistrisse kantud andmetest, kuhu tehti kanne kaebaja elukoha muutuse kohta alles 19.05.2014. Kaebaja ei ole tõendanud, et teavitas vastustajat oma elukoha muutumisest juba varem. Seega saab järeldada, et vastustaja pidanuks saama kaebaja elukoha andmete muutumisest teada kõige varem 19.05.2014. Kuna vastustaja esitas tagastusnõude 13.04.2017, ei ole TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega rikutud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(8)
3-17-1465
7.XX palub 07.05.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus täies ulatuses või alternatiivselt rahuldada kaebus osas, mis puudutab ajavahemiku 19.05.2014–30.06.2016 kohta esitatud tagastusnõuet. Apellandi väited elukoha muutumisest teavitamise kohta on õiged, aga kuivõrd tema elukoha muutumisest on möödas viis aastat, ei ole tal enam võimalik esitada otseseid tõendeid sellest asjaolust teavitamise kohta. MTA mitteresidentide registri ja rahvastikuregistri väljavõtted tõendavad, et apellant on juba enne 2016. a-t korduvalt teavitanud erinevaid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi enda Rootsi elama asumisest. Vastustaja on ka ise kinnitanud, et rahvastikuregistri kaudu on talle esitatud teave apellandi elukoha muutumisest, kuid see jäi infosüsteemide vea tõttu registreerimata. RPTS § 29 lg 5 kohaselt lõpetatakse toetuse maksmine, kui toetus on määratud seadusliku aluseta SKA süül. Analoogia korras tuleks toetuse maksmine ilma tagastusnõuet esitamata lõpetada juhul, kui toetuse maksmine on jätkunud SKA süül. SKA on kinnitanud ja halduskohus on leidnud, et SKA pidanuks kaebaja elukoha muutumisest saama teada kõige varem 19.05.2014, mistõttu on pärast nimetatud kuupäeva toimunud toetuse maksmine SKA süül. Seega ei ole tagastusnõue igal juhul põhjendatud ajavahemiku 19.05.2014–30.06.2016 eest.
8.Sotsiaalkindlustusamet vaidleb 13.06.2018 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
10.Vaidlus on esmajoones selle üle, kas apellant on täitnud oma kohustust teavitada SKA-d perega Rootsi elama asumisest ning kas SKA sai või pidi saama teada apellandi pere Rootsi elama asumisest kui lapsetoetuse maksmist mõjutavast asjaolust. Vaidlust ei ole selle üle, et XX elab alates 01.07.2012 koos perega Rootsis ning Rootsi pädev asutus on alates 01.07.2012 maksnud apellandi abikaasale BB-le lapsetoetust mõlema lapse kasvatamise eest. Seega on määruse nr 883/2004 art 68 lg 1 punki b alapunkti iii) ja RPTS § 2 kohaselt laste QQ ja NN eest perehüvitise esmaseks ja ainsaks maksjaks alates 01.07.2012 Rootsi Kuningriik ning XX-l puudub alates 01.07.2012 õigus saada perehüvitist Eesti Vabariigilt. Sellest järelduvalt on XXle perioodil 01.07.2012–30.06.2016 makstud alusetult lapsetoetust QQi ja NN kasvatamise eest kogusummas 2830,80 eurot.
11.RPTS § 21 lg 1 ja § 22 lg 1 kohaselt määrab SKA igakuiselt makstava peretoetuse RPTSs sätestatud toetusele õiguse tekkimise päevast (kuni 6 kuud tagasiulatuvalt) ning RPTS § 21 lg 7 kohaselt määratakse peretoetus ajaks, mil taotleja vastab RPTS-s sätestatud tingimustele. RPTS § 29 lg 3 kohaselt juhul, kui ilmnevad asjaolud, mis mõjutavad peretoetuste saamist või suurust, lõpetatakse igakuiselt makstava toetuse maksmine asjaolude tekkimise kuule järgnevast kuust. Ehkki RPTS § 21 lg-st 7 ja § 29 lg-st 3 tulenevalt pidanuks toetuse maksmise lõpetama juba alates hetkest, mil isik ei vastanud enam RPTS-s sätestatud toetuse saamise tingimustele (s.o alates 01.07.2012), selgus XX peretoetuse saamise tingimustele mittevastavus SKA-le alles 2016. a juunis toimunud andmete kontrolli käigus ning SKA lõpetas 29.06.2016 otsusega (tl 51-51p) peretoetuse maksmise alates 01.07.2016 (st edasiulatuvalt). 5(8)
3-17-1465
12.Kuni 31.12.2016 kehtinud RPTS § 29 lg 1 nägi ette, et toetuse saaja on kohustatud peretoetuse saamist mõjutavatest asjaoludest SKA-d kirjalikult teavitama 10 tööpäeva jooksul, arvates nende asjaolude tekkimise päevast. RPTS § 30 lg 1 nägi omakorda ette, et peretoetusteks enammakstud summad nõutakse tagasi muu hulgas juhul, kui toetuse saaja on teadlikult jätnud peretoetuste saamist mõjutavatest asjaoludest teavitamata. Varasema RPTS § 29 lg-ga 1 samasisulise teavitamiskohustuse näevad ette nii SÜS § 21 lg 1 p 2, mille kohaselt on isik hüvitise saamisel kohustatud teavitama hüvitise andjat viivitamata hüvitise saamise õigust mõjutavatest asjaoludest ja nende muutumisest, kui ka PHS § 9 p 1, mis kohustab taotlejat SKA-d viivitamatult teavitama muu hulgas taotleja või tema lapse teise riiki elama asumisest.
13.PHS § 14 lg 1 järgi kohaldatakse perehüvitiste tagasinõudmisel SÜS-i sätteid, arvestades PHS-i erisustega. Peretoetuste tagasinõudmise osas ei ole PHS-s mingeid erisusi ette nähtud. SÜS § 31 lg 1 p 2 järgi nõuab hüvitise andja isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma osaliselt või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud. SÜS § 19 lg 1 p 2 kohaselt õigus hüvitisele lõpeb, kui isik ei vasta seaduses hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele. SÜS § 19 lg 1 p 3 näeb ette, et õigus hüvitisele lõpeb juhul, kui isik rikub pahauskselt SÜS § 21 lg-s 1 sätestatud põhikohustust või seaduses hüvitise andmisega seotud kohustust või hüvitise andmise kõrvaltingimust, mille korral seadus sätestab õiguse lõppemise. SÜS § 19 lg 1 p 5 kohaselt lõpeb õigus hüvitisele ka hüvitise andmise otsuse tühistamise või kehtetuks tunnistamisega.
14.Kuigi SKA 13.04.2017 ettekirjutuses (tl 5-6) ei ole üheselt määratletud, millisel SÜS § 19 lg-s 1 toodud alusel on XX õigus hüvitisele haldusorgani hinnangul lõppenud, nähtub SKA 13.06.2017 vaideotsusest (tl 8-10), et vastavaks aluseks on olnud SÜS § 19 lg 1 p 2. Seega ei ole SKA toetuse tagasinõudmisel tuginenud hinnangule, et apellant oleks RPTS § 29 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustust rikkunud pahatahtlikult. Samuti ei ole tagasinõudmise aluseks toetuse määramise otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et perehüvitiste enammakse tuvastamise korral ei ole seadusandja näinud ette toetuse või hüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamist, vaid enam makstud rahasumma nõutakse tagasi ettekirjutuse alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-152944, p 10). SÜS eelnõu seletuskirja (Riigikogu XIII koosseisu 93 SE, lk 88) kohaselt on selle eesmärk olnud vähendada halduskoormust.
15.Olukorras, kus SKA-le saab teatavaks, et lapsetoetust on makstud edasi isikule, kelle õigus toetust saada on lõppenud, on tal SÜS § 31 lg 1 p 2 järgi kohustus otsustada väljamakstud summa tagasinõudmine, arvestades SÜS § 31 lg-s 3 sätestatut. Seaduslikkuse põhimõtet arvestades ei saa SKA tagasinõudest kergekäeliselt loobuda, kuid vastustajal on kaalutlusõigus otsustada, kas hüvitis tuleb nõuda tagasi osaliselt või täielikult ning millise maksegraafiku alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2018 otsus nr 3-17-1131, p 14; samuti SÜS eelnõu seletuskiri, Riigikogu XIII koosseisu 93 SE, lk 86–88). PHS ega SÜS ei sätesta, millistest kaalutlustest tuleb hüvitise tagasinõude ulatuse määramisel lähtuda, mistõttu on SÜS § 3 lg-st 6 tulenevalt asjakohane arvestada haldusmenetluse seaduse § 4 lg-t 2, mille järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kuigi enam makstud toetuse ettekirjutuse alusel tagasi nõudmisel ei toimu toetuse määramise otsuse tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist alates asjaolude muutumisest (st hetkest, mil taotleja ei vastanud enam toetuse saamise tingimustele – vt HMS § 66 lg 2 p 2 ja lg 4), saab sellist erisust aktsepteerida vaid tingimusel, et sellega ei kahjustata isiku õigusi. See tähendab, et tagasinõude ettekirjutuse tegemisel tuleb arvestada ka HMS § 64 lg-s 3, § 66 lg-s 4 ja §-s 67 sätestatut. Samas ei sea PHS ega SÜS hüvitise tagasinõudmist sõltuvusse haldusorgani süüst. 6(8)
3-17-1465
16.Kuna XX-le perioodil 01.07.2012–30.06.2016 makstud lapsetoetuse (kokku 2830,80 eurot) tagasinõudmise aluseks on olnud üksnes toetuse saamise õiguse lõppemine, mille tinginud asjaolude muutumisest ei ole isik SKA-d viivitamata teavitanud, kuid asjas ei ole samas tuvastatud taotleja pahatahtlikkust, siis ei ole vaidlusaluse tagasinõude näol tegemist SÜS § 22 lg-s 4 sätestatud sanktsiooniga teavitamiskohustuse rikkumise eest. Varasema RPTS § 30 lg-t 1 ja HMS § 66 lg-t 4 arvestades omab asjas siiski tähtsust, kas toetuse saamise õigust mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmine on isikule etteheidetav (nt hooletuse vormis – vt võlaõigusseaduse § 104 lg-d 2–5) või mitte.
17.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellant tõendanud, et ta oleks teinud kõik toetuse saajalt mõistlikult oodatava, et SKA-d viivitamata teavitada lapsetoetuse maksmist mõjutavate asjaolude muutumisest. RPTS § 29 lg-s 1 ja PHS §-s 9 sätestatud teavitamiskohustuse saab lugeda nõuetekohaselt täidetuks ainult siis, kui toetuse saaja on konkreetselt SKA-le esitanud teavituse hüvitise maksmist mõjutavate asjaolude kohta. Kuigi apellant on esitanud andmed, mille kohaselt on tema ja kõik tema perekonnaliikmed alates 02.07.2012 registreeritud MTA mitteresidentide registris (tl 11; tl 38-40), ei saa seda käsitada SKA teavitamisena, sest tegemist on teise ametiasutuse haldusalas oleva infosüsteemiga ning SKA ei lähtu perehüvitiste määramisel mitteresidentide registri andmetest (vt kuni 31.12.2018 kehtinud rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 3 ja § 48 lg 2 p 3; RPTS § 17 lg 2 ja § 31 lg 12; PHS § 8 lg 3). XX 31.07.2012 ekirjaga (tl 62) MTA-le esitatud residentsuse muutmise taotlusest (tl 63-63p) ei nähtu ka, et teavet Rootsi kolimise kohta oleks saadetud mõnele muule ametiasutusele. Teavitamiskohustuse täitmiseks ei piisa ka pelgalt andmete muutmisest rahvastikuregistris, sest RPTS § 29 lg 1 sätestas selgelt kohustuse teavitada asjaolude muutumisest SKA-d vahetult. Lapsetoetuste taotlemisel on apellant 28.03.2005 ja 31.05.2007 taotlustes (tl 46-46p; tl 48p-49) ka kinnitanud oma teadlikkust sellest kohustusest. Apellant on väitnud, et teavitas 2012. a suvel teiste hulgas SKA-d (lihtkirjaga), et kolib koos perega alaliselt Rootsi Kuningriiki. Ringkonnakohus märgib, et sellest väitest saab järeldada, et XX oli SKA-le teavituse saatmise vajadusest (st asjaolust, et Rootsi kolimine ja Rootsi riigi poolt alates 01.07.2012 lapsetoetuse maksmine mõjutab õigust Eestis määratud lapsetoetuse saamisele) algusest peale teadlik ning isegi kui apellant sellise teavituse SKA-le tõepoolest saatis (mille kohta puuduvad küll tõendid), siis olukorras, kus apellandile jätkati sellele vaatamata lapsetoetuse maksmist, pidanuks ta ilmselgelt mõistma, et tema teavitus ei ole kohale jõudnud. Kuna lapsetoetuse maksmist jätkati ka pärast rahvastikuregistri andmete muutmist 19.05.2014 (tl 41), pidi apellandile selguma seegi, et muudatused ei ole SKA-ni jõudnud, kuid XX pole väitnud ega tõendanud, et ta oleks lapsetoetuse jätkuva maksmisega seoses kordagi üritanud SKA-ga ühendust võtta. Ringkonnakohtu hinnangul on SKA usutavalt selgitanud põhjuseid, miks vastustajale selgus XX ja tema perekonna Rootsi kolimine alles 2016. a juunis toimunud järelkontrolli käigus.
18.SÜS § 35 lg 1 järgi kohaldatakse hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele TsÜS-s aegumistähtaegade kohta sätestatut. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Ringkonnakohus peab usutavaks, et SKA sai toetuse enammaksest lõplikult teada 05.09.2016, kui talle laekus vastuseks 08.07.2016 päringule (tl 52-56p) Rootsi pädeva asutuse kinnitus (tl 20-25p; tõlge tl 29-34) apellandi pere Rootsi elama asumisest ja seal lapsetoetuse saamisest. Kuna vastustaja on samas kinnitanud, et alates 2014. a-st toimub rahvastikuregistri ja SKA infosüsteemi vahel andmevahetus (olenemata algselt esinenud tehnilistest tõrgetest), siis võib halduskohtuga nõustuda, et vastustaja pidanuks elukoha muutumisest kui toetuse maksmist mõjutavast asjaolust saama teada juba 19.05.2014 ning saanuks seejärel astuda viivitamata samme, et
7(8)
3-17-1465 selgitada välja nõude olemasolu ja selle suurus. Kuna vaidlustatud ettekirjutus on tehtud 13.04.2017, siis ei ole tagasinõue TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud.
19.SÜS § 31 lg-s 3 nimetatud tagasinõudest loobumise aluseid praeguses asjas ei esine. SKA-le ei ole põhjust heita ette ka kaalutlusõiguse rikkumist, vaatamata sellele, et 13.04.2017 ettekirjutusest ei nähtu selgeid põhjendusi, miks ei ole peetud õigeks nõuda apellandile alusetult makstud lapsetoetust tagasi üksnes osaliselt või nähtud selle tagastamist ette osamaksetena. Esialgne tagasinõue (summas 3233,55 eurot) esitati XX-le juba SKA 29.12.2016 ettekirjutusega nr 25.EM-2/25515-5 (tl 64-65), mille peale esitas apellant 04.02.2017 vaide (tl 68-68p). SKA rahuldas 06.03.2017 vaideotsusega nr 1.1-10/7292 (tl 70-71p) vaide osaliselt, sest puudega lapse toetuse tagasinõudmiseks puudus alus. Seega on XX-l olnud korduvalt võimalik esitada vastustajale omapoolseid argumente seonduvalt tagasinõude põhjendatuse ja selle suurusega. Vaidlust ei ole selles, et lapsetoetust maksti alusetult perioodil 01.07.2012– 30.06.2016. Tagasinõude ulatus ei sõltu sellest, millal SKA enammaksest teada sai või pidi teada saama, vaid see asjaolu omas tähtsust üksnes nõude tähtaegsuse seisukohalt. Apellant ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et enam makstud lapsetoetuse täies ulatuses ja 30-päevase tähtaja jooksul tagasinõudmine oleks tema jaoks ülemäära koormav. Tuvastatud asjaolude põhjal ei ole apellant olnud teavitamiskohustuse täitmisel piisavalt hoolikas, et veenduda teavituse SKA-ni jõudmises. Samuti ei saa alusetult makstud summade täies ulatuses tagasinõudmist pidada ebaõiglaseks, sest puudub alus väita, et apellant ei pidanudki olema teadlik lapsetoetuse alusetust saamisest. Alusetult makstud toetuste tagasinõudmise suhtes esineb ka suur avalik huvi, sest sotsiaalkaitse vahendeid tuleks kasutada üksnes eesmärgipäraselt.
20.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.04.2018 otsus muutmata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud HKMS § 104 lg 1 ning riigilõivuseaduse § 60 lg-te 1 ja 7 alusel riigilõivu 15 eurot (tl 90), kuid pole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. SKA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.