XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebuse esitaja – XX; esindajad Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Agne Niido
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 28.02.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 05.09.2017 Politsei- ja Piirivalveametile avalduse kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot seoses Jõhvi arestimajast Tallinna Vanglasse ümberpaigutamisega viivitamisega.
2.Politsei- ja Piirivalveamet jättis 31.10.2017 otsusega nr 1.2-3/24521-7 XX taotluse rahuldamata. Otsusest nähtuvalt oli kinnipeetav XX suhtes tehtud Harju Maakohtu 16.05.2017 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-17-4743 jõustunud 18.07.2017. Teatis kohtuotsuse jõustumise kohta ja kohtuotsuse täitmiseks edastati Harju Maakohust Politsei- ja Piirivalveameti Jõhvi arestimaja ametniku e-mailile 20.07.2017, kuid ametnik oli puhkusel ning arestimaja nimetatud teadet kätte ei saanud. Kohus edastas teate teistkordselt Jõhvi arestimajale uuesti 08.08.2017. XX toimetati Tallinna Vanglasse 10.08.2017.
3.Tallinna Halduskohtule laekus 08.11.2017 XX kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt 3000 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes seonduvalt kinnipidamistingimustega Jõhvi arestimajas ja süüdimõistetu Jõhvi arestimajast Tallinna Vanglasse ümberpaigutamisega viivitamisega. Lisaks oli kaebaja taotlenud enda riigilõivu tasumisest vabastamist.
4.Tallinna Halduskohus jättis 19.01.2018 ja 02.03.2018 määrustega kaebuse käiguta (tl 16-17; 29). Kaebaja vastas määrustele ja täpsustas oma nõudeid 26.01.2018 ja 09.03.2018.
5.Tallinna Halduskohtu 13.03.2018 määrusega rahuldati XX menetlusabi taotlus, vabastati ta riigilõivu tasumisest ning kaebus võeti menetlusse (tl 33). Politsei- ja Piirivalveamet on kaebusele vastanud (tl 3941).
6.Tallinna Halduskohtu 04.05.2018 määrusega võimaldati kaebajal esitada kirjalik arvamus vastustaja vastuse osas (tl 48). Kaebaja vastas määrusele 18.05.2018. Tallinna Halduskohtu 27.06.2018 määrusega võimaldati kaebajal oma 18.05.2018 seisukohta täpsustada. XX vastas 23.07.2018 selgitades, et ümberpaigutamise teema on kaebusesse sisse toodud taustinformatsioonina.
7.Tallinna Halduskohtu 23.01.2019 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 63). Tallinna Halduskohtu 27.02.2018 määrusega muudeti kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8.Kaebaja selgitab, et Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi arestimaja ametnike süül jäi ta ajavahemikul 20.07.2017-10.08.2017, s.o kolme nädala kestel ilma kõikidest privileegidest, mis olid ette nähtud süüdimõistetule vanglas. Arestimaja kambris puudus võimalus elektroonika kasutamiseks, puudus soe vesi, arestimajas olid keelatud enamik toiduaineid, mis olid müügil vanglas, puudus võimalus seadustikega tutvumiseks, lugeda ajalehti ja ajakirju, võimalus lühiajalisteks kokkusaamisteks, samuti oli keelatud käekell, kuigi päevakava on kellaajaliselt. Lisaks eelnenimetatule puudus võimalus tegeleda kehakultuuriga, samuti võimalus töötada ja õppida. Kaebaja märgib, et ta pidi olema kambris üksinda lukustatud režiimil ja see mõjus talle vaimselt kurnavalt. Kaebaja leiab, et teda eraldati teistest põhjuseta. Kaebaja selgituste kohaselt on vahistatute režiim tunduvalt rangem kui süüdimõistetu režiim ning Politsei- ja Piirivalveameti piiras ümberpaigutamisega viivitamise tõttu oluliselt kaebaja põhiõigusi ja alandas tema inimväärikust.
9.Täiendavas 18.05.2018 seisukohas selgitas kaebaja veel kord, et arestimaja võimalused ei ole samad mis vanglas.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
10.Politsei- ja Piirivalveamet kaebust põhjendatuks ei pea ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata.
11.Niinimetatud privileegide loetelu osas, mille kasutamisest süüdimõistetu enda sõnul ilma jäeti, on XX viidanud vangistusseaduse paragrahvidele, mis käsitlevad kinnipeetava õigust kasutada telefoni, töötada, omandada haridust, osaleda sotsiaalprogrammides ja huviringides, tegelda spordiga, külastada raamatukogu, kasutada internetti, samuti osaleda piiblitunnis ja käia juuksuri juures ning saada eriarstiabi. Eelloetletud privileegidest ilmajäämisega (ilmajätmisega) on kaebaja arvates arestimaja solvanud süüdimõistetu au ja head nime, samuti tema inimväärikust. Milles konkreetselt seisneb au ja inimväärsus olla kriminaalkorras raskes kuriteos süüdi mõistetuna määratud vanglasse karistust kandma,
kaebaja ei ole selgitanud. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi arestimaja tingimused on seadusega kooskõlas ja sealsete kambrite sisutus vastab VangS alusel kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirjas (ASKE) kehtestatud nõuetele ja on olulises osas kooskõlas ka vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 7 sätestatuga. Vastavalt ASKE § 12 paigutatakse kinnipeetud (sõltumata isiku kinnipidamise põhjusest) ühe- või mitmekohalisse kambrisse, mille sisustus vastab eeskirja §-s 13 kehtestatud nõuetele. Kui ASKE § 13 alusel kuuluvad kambri sisustuse hulka laud, tool(id), nagid, samuti kraanikauss ja WC üksnes võimalusel, siis Jõhvi arestimajas on eelloetletud tingimused täidetud ja loetletud sisustus olemas. Mõiste „eraldi hoidmine“ ASKE § 14 lõike 1 punkti 2 mõistes ei tähenda mitte eraldatust üksikkambris kui karistusmeedet, vaid seda, et erineval põhjusel arestimajas viibivaid isikuid ei paigutata kokku muudel põhjustel kinni peetud isikutega. Asjaolu, et kaebajale ei meeldinud ühekohaline kamber, ei anna alust väita, et tema sealviibimine oli seadusvastane. Vastustaja kinnitab, et arestimaja tingimused vastasid seaduses sätestatud nõuetele ega erine vangistusseaduses loetletud kinnipidamise tingimustest olulisel määral. Mõlemas on tagatud kõik inimväärseks eluks vajalik, s.h regulaarne toit, arstiabi, nõuetelevastav eluruum ja pesemistingimused. On võimalus kasutada telefoni, pidada kirjavahetust ja saada kokku lähedastega. Arestimaja tingimused vastavad seaduses sätestatud nõuetele, ei riiva inimväärikust ega kahjusta kinnipeetute tervist.
12.Tallinna Vangla 25.10.2017 kirjast nähtub, et ajavahemikus 10.08.2017 kuni 25.10.2017 on toimunud vaid üks lühiajaline kokkusaamine ja pikaajalisi kokkusaamisi toimunud ei ole. Isiklikke elektriseadmeid kambrisse kasutamiseks väljastatud ei ole. Tööle on kinnipeetav asunud alles 23.09.2017, s.o poolteist kuud pärast Tallinna Vanglasse paigutamist. Seisuga 24.10.2017 kinnipeetu õppimist alustanud ei olnud. 12.10.2017 osales ta suitsetamisest loobumise nõustamise grupis, sotsiaalprogrammides ja huviringides osalemiseks soovi avaldanud ei ole. Isiklike vahendite arvelt päevalehti vangla vahendusel kaebaja samuti tellinud ei ole. Mis puutub asjaolusse, et posti teel edastatud teler tagastati postiasutusele, tuleb silmas pidada, et vastavalt ASKE § 36 lõikele 1 võib paki suurus olla maksimaalselt 5 kilogrammi ja ka VSKE § 57 lubatud paki raskus ei tohi ületada 10 kilogrammi kahe kuu kohta kokku. Sellest tulenevalt ei ole pakkide vastuvõtmise tingimused arestimaja ja vangla vahel oluliselt erinevad. Sellest järelduvalt ei ole kaebaja elukvaliteet võrreldes arestimajas viibime perioodiga muutunud. Nagu kaebaja on möönnud, on Jõhvi arestimaja kinnipidamistingimused normaalsed. Kinnipidamistingimused peavad olema sellised, mis tagaksid isiku tervise ja heaolu säilimise. XX viibimise puhul Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi arestimajas kolme nädala kestel pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist ei ole tegemist kaebaja õiguste rikkumisega sellise intensiivsusega, mis tingiks rahalise hüvitise välja mõistmise. Riigivastutuse seaduses sätestatud kahju hüvitamise eeldused – taotleja õiguste süüline rikkumine ja selle tõttu temale mittevaralise kahju tekitamine - ei ole käesoleva vaidluse puhul täidetud.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Käesolevas haldusasjas on taotletud Politsei- ja Piirivalveametilt 3000 euro suuruse mittevaralise kahju väljamõistmist seoses sellega, et kaebaja kui süüdimõistetu ümberpaigutamisega Jõhvi arestimajast Tallinna Vanglasse viivitati ligikaudu 3 nädalat ja et seetõttu pidi kaebaja viibima võrreldes vanglas olevate tingimustega mõnevõrra ebasoodsamates tingimustes. Seonduvalt kaebuses välja toodud etteheidete ning põhjendustega on kaebajal võimaldatud mitmel korral oma nõude sisu täpsustada. Tallinna Halduskohtu 02.03.2018 käiguta jätmise määruse punktis 8 on muu hulgas konstateeritud, et kaebaja seisukohta võis mõista selleks ajahetkeks esitatud selgituste pinnalt pigem nii, et õigusvastane oli üksnes ümberpaigutamisega viivitamine, kusjuures kahju põhjustas see, et viivitatud perioodi kestel pidi kaebaja olema halvemates tingimustes võrreldes vanglas olevate tingimustega. 09.03.2018 vastusest võis järeldada, et kaebaja nõustus eelnimetatuga. Tallinna Halduskohtu 13.03.2018 määrusega on kaebus taoliselt ka menetlusse võetud. Tallinna Halduskohtu 27.06.2018 määruses, millega võimaldati kaebajal
18.05.2018 arvamuse esitamise järgselt veelkord oma seisukohti täpsustada, selgitati, et kaebaja 18.05.2018 vastusest, milles on märgitud, et kahju hüvitamise nõue puudutab perioodi 20.07-10.08.2017, võis kaudselt järeldada, et see seostub üksnes hilinemisega ümberpaigutamisel, kuid 3000 euro suuruse kahju hüvitamise nõuet seetõttu siiski ei muudeta (vähendata). Samas oli kaebajal vaja täpsustada kas üksikkambri teema sissetoomisel oli tegemist pelgalt taustinformatsiooniga või peaks see kaebuses esitatud (põhi)nõudele lisanduma. Vastasel korral oleks tulnud hinnata ka nõude muutmise lubatavust. Kaebaja vastas 23.07.2018, et tegemist oli taustinformatsiooniga. Lähtuvalt eeltoodust võis asuda seisukohale ja tõlgendada kaebust nii, et kaebaja taotleb 3000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist seoses viivitusega ümberpaigutamisel, sest varasema ümberpaigutamise korral oleks kaebaja saanud olla soodsamates tingimustes. Kaebaja leiab, et sellega võeti temalt palju privileege ära, solvati au ja head nime ning alandati inimväärikust.
14.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 37 lg 2 p 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eelnevalt nimetatud riigivastutuse seaduse (edaspidi ka – RVastS) paragrahvid 3, 4 ja 6 seostuvad haldusakti kehtetuks tunnistamise-, toimingu lõpetamise- ja haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõuete esitamise võimalikkusega. Antud juhul need aga otseselt asjassepuutuvad ei ole, sest vastava Harju Maakohtu otsuse jõustumise järgselt oli kaebaja toimetatud 10.08.2017 seisuga Tallinna Vanglasse oma karistust kandma. Lähtuvalt eeltoodust ei saa olla vaidlust selles, et riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil ei oleks võimalik väidetavat kahju enam vältida, mis ühtlasi tähendab seda, et kahju hüvitamise nõude esitamise tingimused on formaalselt vaadatuna täidetud. Seega tuleb menetlusosaliste väiteid ning esitatud tõendeid mittevaralise kahju hüvitamise kontekstis sisuliselt hinnata.
15.Kahju hüvitamise nõude rahuldamine eeldab seda, et selle eelduslikud tingimused oleksid täidetud. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust, kusjuures vastavalt RVastS § 13 lõikele 1 on võimalik hüvitise suuruse määramisel arvestada ka erinevaid asjaolusid, mis võivad vastutust teataval määral piirata.
16.Käesoleva haldusasja puhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja kui süüdimõistetu ümberpaigutamine Jõhvi arestimajast Tallinna Vanglasse viibis ning vastustaja seda tegelikult ka möönab. Samas ei leia vastustaja, et tegemist oleks olnud süülise käitumisega. Vastustaja on veel ka seisukohal, et taolist hilinemist ei saaks pidada sellise intensiivsusega rikkumiseks, mille tõttu tuleks rahaline hüvitis välja mõista. Kuigi tegemist ei olnud vastustaja tahtliku viivitusega, jääb küsimus süülisusest mõnevõrra vaieldavaks. Teisalt ei ole see antud juhul enam olemuslik ning kohus sellel ka pikemalt ei peatu, sest vaatamata sellele ei olnud kõik kahju hüvitamise eelduslikud tingimused täidetud.
17.Olenemata võimalikust süülisusest ei saanud kaebaja vanglasse ümberpaigutamisega viivitamisel olla tegemist väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu- või eraelu puutumatusevõi sõnumi saladuse rikkumisega ega ka au või hea nime teotamisega. Nähtuvalt haldusasja materjalist on see ilmselge ning ei vaja põhjalikumat motiveerimist. Tõendeid mis sellele viitaksid või võiksid viidata, esitatud ei ole. Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et taolise rikkumise intensiivsus ei olnud taoline, mille puhul tuleks rahaline hüvitis välja mõista, mistõttu kohalduksid riigivastutuse seaduse § 13 esimese lõike punktid 1 ja 3, kuid RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud eelduste puudumise tõttu ei ole ka see
aspekt enam kuigi tähenduslik. Politsei- ja Piirivalveamet on teinud vanglale järelpärimise, millest järeldub, et võrreldes arestimaja võimalustega kaebaja jaoks nõndanimetatud privileegide kasutamise mõttes midagi oluliselt muutunud ei olnud (tl 42-43). Lähtuvalt eeltoodust ei ole väidetava mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks alust ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.