X kaebus Tartu Vangla vastu tervisekahju hüvitamiseks seoses 01.-02.11.2017 toimunud sündmustega
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde haldusasjas nr 3-18-267 esitatud kohtueelse menetluse materjalid: - X 07.11.2017. a taotlus reg nr 1-13/232-1; - Tartu Vangla 05.01.2018. a otsus nr 1-13/232-2; - Tartu Vangla vanemvalvur Üllar Jursi 02.11.2017. a ettekanne nr 5545; - Maret Soone 02.11.2017. a ettekanne X i vigastuste fikseerimise kohta.
2.Jätta X taotlus riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata ja riigilõivust vabastamise taotlus läbi vaatamata.
3.Tagastada X kaebus Tartu Vangla vastu tervisekahju hüvitamiseks seoses 01.11.2017 ratastooli andmata jätmisega.
4.Jätta X kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. Lõpetada menetlus haldusasjas nr 3-19-39.
Määruse resolutsiooni punktide 2, 3 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 155 lg 5, § 204 lg 1).
Asjaolud ja menetluse käik
1.X esitas 21.11.2018 taotluse nr 1-13/206-1 Tartu Vangla direktorile (tl 5). Kinnipeetav leidis, et tema suhtes käeraudade kasutamine ja ratastooli mitte andmine 01.-02.11.2017 tekitas talle kehavigastusi, valu ja kannatusi. Kinnipeetav soovib kahju heastamist või hüvitamist.
2.Tartu Vangla tagastas 10.12.2018 otsusega nr 1-13/206-2 X i kahjunõude läbi- vaatamatult (tl 7). Vangla tagastas taotluse, kuna varasemalt on kinnipeetav esitanud vanglale samasisulise nõude ja selle menetlus lõppes 05.01.2018. a otsusega nr 1-13/232-2, millega jäeti kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
X soovis ka 07.11.2017 esitatud kahjunõudes, et temale heastataks kahju, mis tekkis 01.11.2017 ratastooli andmata jätmisest ja 02.11.2017 käeraudade panekust põhjustatud kukkumisest. 05.01.2018. a otsuses asuti seisukohale, et vangla tegevuse tõttu ei ole tekkinud kaebajale kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele. Kuna X i 07.11.2017 esitatud taotluse menetlus lõppes 05.01.2018. a otsusega, siis kord lõppenud menetlust ei saa uue samasisulise taotluse esitamisega alustada, leidis vangla, mistõttu puudub Tartu Vangla hinnangul alus 21.11.2018 taotluse läbivaatamiseks ja see kuulub tagastamisele.
3.X esitas 08.01.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märgib, et on pöördunud Tartu Vangla poole heastamis- või kahjunõudega ja vangla on andnud vastuse 10.12.2018 nr 113/206-2. Kaebaja leiab, et vangla on põhjustanud temale füüsilist ja hingelist valu, kui temale ei antud ratastooli, kasutati käeraudu ja kaebaja kukkus. Intsidendid toimusid 01.-02.11.2017. Kaebusest võib välja lugeda, et kaebaja arvates on tal vaatamata Tartu Vangla 05.01.2018. a vastusele ja kohtuasjas nr 3-18-267 esitatud nõuetele õigus taotleda tervise rikkumise eest hüvitist. Kaebaja palub anda temale advokaat ning vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebus esitamisel. Kaebaja viitab riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 12.
4.Tartu Vangla esitas 11.01.2019 vastuse kohtunõudele, milles selgitas kohtule, et 10.12.2018. a otsusega jäeti X i kahjunõue läbi vaatamata, kuna X oli varasemalt esitanud samasisulise nõude vanglale ja selle menetlus lõppes 05.01.2018. a otsusega nr 1-13/232-2. Lisaks teatas vangla, et 02.11.2017 kohaldas peaspetsialist-korrapidaja käskkirjaga nr 6-1/1076 kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna muuhulgas ametnike kambrisse sisenemisel ohjeldusmeetmena käeraudu. Julgeolekuabinõusid kohaldati, sest 02.11.2017 öösel ründas kaebaja tema kambrisse raviteenust osutama tulnud meedikut. 02.11.2017 hommikul tööle saabunud üksuse juht otsustas lõpetada X i suhtes ohjeldusmeetmena kohaldatud käeraudade kasutamise kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu. X ei ole 02.11.2017. a käskkirja nr 6-1/1076 vaidemenetluses vaidlustanud.
5.Kohus jättis 16.01.2019. a määrusega X i kaebuse käiguta. Kohus leidis, et kaebus on esitatud tähtaega ületades ning kaebajal tuleb puuduste kõrvaldamiseks esitada tähtaja ennistamise taotlus.
6.X esitas 21.01.2019 avalduse, milles väljendab rahulolematust 02.11.2017 toimunud sündmuse osas, kui valvurid tulid ja tahtsid temale panna käerauad selja taha. Samas oleksid pidanud valvurid võtma ühendust meditsiiniosakonnaga või teiste ametnikega, et kontrollida kaebaja väiteid tema tervisliku seisundi kohta. Käeraudade paigaldamisel kaebaja kukkus vastu voodi jalga, mis tekitas valu kõhtu. Samuti said kannatada kaebaja põlved ja käed. Lisaks heidab kaebaja vanglale ette, et julgeolekuabinõude käskkirjas ei olnud ette nähtud kaebaja paigutamist ebastandardse mööblipaigutusega kambrisse ning videovalve alla. Kaebajal kästi kambris liikuda kuus korda päevas, mis oli tema jaoks raske. Videovalve all olemine mõjus halvasti kaebaja psüühikale. Kaebaja selgitab, et esitas varasemalt kaebuse valesti ja seetõttu nõudis kohus riigilõivu, mida kaebajal ei olnud võimalik tasuda. Kaebaja leiab, et tal on õigus esitada kahju hüvitamise taotlus kolme aasta jooksul. Kaebaja arvates on vajalik selles asjas tõestada, et käerauad paigaldati valesti, samuti paigutati kaebaja valesti ebastandardse mööblipaigutusega kambrisse videovalve alla.
Kohtu seisukoht
7.Kohus tagab omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 kohaselt.
Kohus võtab HKMS § 62 lg 2 alusel käesoleva asja materjalide juurde haldusasjas nr 3-18-267 kohtule Tartu Vangla poolt edastatud kohtueelse menetluse materjalid: X i 07.11.2017. a taotlus reg nr 1-13/232-1; Tartu Vangla 05.01.2018. a otsus nr 1-13/232-2; Tartu Vangla vanemvalvur Üllar Jursi 02.11.2017. a ettekanne nr 5545 ning arsti dr Maret Soone 02.11.2017. a ettekanne X i vigastuste fikseerimise kohta.
8.Kuna kaebuses on kirjeldatud 01.11.2017 ning 02.11.2017 toimunud sündmusid, siis esmalt (I) käsitleb kohus, kas kaebus on lubatav ja menetletav 01.11.2017 ratastooli andmata jätmisega (meditsiiniosakonda minemiseks) tekitatud kahju hüvitamiseks ning seejärel (II) kaalub kohus, kas kaebetähtaeg kuulub ennistamisele 02.11.2017 käeraudade kasutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. I
9.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt tegi haldusasjas nr 3-18-267 Tartu Halduskohus otsuse 21.12.2018. Nimetatud haldusasjas vaatas kohus läbi X i kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses 01.11.2017 meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli andmata jätmisega. Kaebaja taotles inimväärikuse alandamise eest 500 euro suuruse kahjuhüvitise välja mõistmist. Halduskohus leidis, et Tartu Vangla alandas kaebaja inimväärikust 01.11.2017, kui ei andnud kinnipeetavale ratastooli, kuid mitte sedavõrd intensiivselt, et see õigustaks mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamaksmist. Kohus jättis X i kaebuse rahuldamata.
10.Tartu Halduskohtu 21.12.2018. a otsuse peale esitas kaebaja 20.01.2018 apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus 05.02.2019. a määrusega tagastas läbivaatamatult. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse rahuldamine on ebatõenäoline ning nõustus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja õiguste riive ei olnud niivõrd intensiivne, et õigustaks mittevaralise kahju rahas hüvitamist. Ringkonnakohtu lahend ei ole käesoleva hetke seisuga jõustunud. X on esitanud ringkonnakohtu 05.02.2019. a määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.
11.Haldusasjas nr 3-18-267 oli seega kaebuse aluseks 01.11.2017 toimunud Tartu Vangla tegevus, kui kaebajale ei antud meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli. Kaebuse nõudeks oli hüvitise väljanõudmine mittevaralise kahju eest. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüveks, mida rikuti ja mille eest hüvitist kaebaja nõudis, luges halduskohus inimväärikuse alandamise.
12.Kohtule käesolevas asjas esitatud kaebusega soovib kaebaja tervisekahju hüvitamist seoses 01.-02.11.2017 toimunud intsidentidega. Kaebaja arvates on tal vaatamata Tartu Vangla 05.01.2018. a vastusele ja kohtuasjas nr 3-18-267 esitatud nõuetele õigus taotleda tervise rikkumise eest hüvitist.
13.Seega mõistab kohus kaebaja väiteid selliselt, et Tartu Vangla tegevus 01.11.2017 kahjustas kaebaja sõnul tema tervist ning tervise kahjustamise eest ei ole ta varasemalt Tartu Vanglalt hüvitist nõudnud. Seetõttu peab kaebaja vääraks Tartu Vangla 10.12.2018. a otsust nr 1-13/206-2.
14.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga. 07.11.2017. a taotluses kirjeldab kaebaja juba, kuidas talle tekitas ratastooli mitteandmine nii füüsilist kui hingelist valu, kuidas tal oli raske hingata ja tema psüühika sai kannatada. Tartu Vangla vastas 05.01.2018. a otsuses, et kaebajal puudus arsti ettekirjutus ratastooli kasutada. Samad väited esitas kaebaja kohtule ka haldusasjas nr 3-18-267. Seega on kaebaja juba nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist samadel asjaoludel.
Kuigi kohus peab mittevaralise kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel tuvastama konkreetse õigushüve, mille rikkumise eest kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist taotleb ega tohiks hõlmata ühte õigushüve teisega (Kaitstavate õigushüve ring. – E. Andresen. Riigivastutus. Riigikohus, 2009, lg 40), siis ei ole praegusel juhul võimalik kaebajal uuesti nõuda mittevaralise kahju hüvitamist seoses 01.11.2017. a intsidendiga (ratastooli andmata jätmine meditsiiniosakonda minekuks). Kohtu arvates kirjeldab kaebaja käesolevas asjas, samuti Tartu Vanglale 07.11.2017 ja 21.11.2018 esitatud taotlustes asjaolusid, mis on õige, hoolimata viidetest tervise kahjustamisele, kvalifitseerida inimväärikuse alandamiseks. Hingeliste kannatuste üleelamine ja tervisliku seisundi halvenemine haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu võib olla kvalifitseeritud ka inimväärikuse alandamiseks (nt RKHKo 14.12.2006 asjas nr 3-3-1-56-06).
15.Lisaks on kaebaja esitanud Tartu Halduskohtule veel hüvitamiskaebuse, milles esialgses kaebuses nõuab kaebaja hüvitist perioodi 28.09.2017 – 13.04.2018 eest, mil talle ei antud ratastooli (haldusasja nr 3-19-107). Halduskohus ei ole kaebust käesoleva kohtumääruse tegemise seisuga menetlusse võtnud.
16.Kõike eelnevat arvesse võttes, on kaebaja hüvitamiskaebus Tartu Vangla vastu seoses 01.11.2017 ratastooli andmata jätmisega korduv kaebus. HKMS § 43 lg 1 kohaselt ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus, selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta või varasem kaebus on kohtu menetluses. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel, kuna kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses.
17.Isegi, kui lugeda, et tegemist ei ole korduva kaebusega, on kaebaja esitanud tervise kahjustamise eest hüvitamiskaebuse ilmselgelt hilinenult ning kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, kuna selleks ei leidu kohtu hinnangul mõjuvat põhjust. Kohus selgitab oma seisukohta alljärgnevalt. II
18.Kohus ei vaadanud haldusasjas nr 3-18-267 läbi kahjunõuet seoses muude Tartu Vangla tegevustega 01.-02.11.2017. Kohus tagastas muuhulgas käeraudade paigaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
19.Kohus on tuvastanud kohtute infosüsteemi vahendusel, et Tartu Halduskohus tagastas 13.11.2018. a määrusega haldusasjas nr 3-18-267 kaebuse järgmiste nõuete osas: meedik ei tulnud ise kaebajat sektorisse üle vaatama (1. november 2017; ei antud võimalust olla värskes õhus ratastooliga (1. november 2017); kaebajale pandi käerauad selja tagant, kontrollimata kaebaja öeldut, et talle ei tohi käeraudu panna (2. november 2017); kaebaja hoidmine ebastandardse mööbli paigutusega kambris, millega raskendati kambris liikumist; videojälgimisega kambris hoidmine ilma sellekohase käskkirjata. Kaebus tagastati, kuna kaebaja ei tasunud riigilõivu.
20.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel või läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Samas peab kaebuse uuesti esitamisel kaebus vastama seaduses sätestatud nõuetele, sealhulgas olema esitatud tähtaegselt.
21.Kaebaja leiab, et temale tekitati kehavigastusi ning valu ja kannatusi käeraudade kasutamisega 02.11.2017. Kaebajal pandi käerauad selja taha, misjärel kaebaja kukkus ja sai tõsiseid kehavigastusi. Lisaks paigutati kaebaja kambrisse, kus oli mööbel paigutatud
ebastandardselt, mis takistas tal liikumist ning kaebaja pidi viibima videovalve all. Kaebaja kirjeldas samasid asjaolusid ja oma kannatusi 07.11.2017 Tartu Vanglale esitatud taotluses, mh kuidas 02.11.2017 pandi temale käerauad selja taha ning kästi akna juurde minna, kuid kaebajale jäi ette voodi, tool, riiulid ning ta kukkus. Kannatada sai kaebaja pea, põlv ja kõhu piirkond; kehavigastused olid tõsised. Samuti olid käerauad paigaldatud liiga kõvasti. 07.11.2017 taotluses soovib kaebaja veel ka, et vahetataks kambrit, sest kambris on kaebaja tervis ohus (voodi, too ja laud takistavad mööda kambrit liikumist).
22.Tartu Vangla asus 05.01.2018. a otsuses seisukohale, et kuna 02.11.2017 kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna muuhulgas ametnike kambrisse sisenemisel ohjeldusmeetmene käeraudasid, selleks oli seaduslik alus ja kasutatud jõud ei väljunud meetme kohaldamiseks mõistlikult vajalikuks piirist, siis ei saa õigusvastaseks pidada valu ja kannatusi, mis on tavapärased käeraudade kasutamisele või mis kaasnevad käeraudade kasutamisega juhuslikult. X i 02.11.2017 kukkumisel saadud vigastusi saabki pidada sellisteks.
23.Seega, kuna kaebaja on varasemalt samadel asjaoludel ja samade väidetega vangla poole pöördunud ning kohtueelset menetlust lõpetavaks lahendiks oli Tartu Vangla 05.01.2018. a otsus nr 1-13/232-2, siis asus kohus käesolevas asjas käiguta jätmise määruses seisukohale, et kui kaebaja tahteks on esitada hüvitamiskaebus, mille osas on tal läbitud kohtueelne menetlus, siis on ta esitanud kaebuse ilmselgelt hilinenult. Tulenevalt HKMS § 71 lõigetest 2-4 on kaebajal võimalik taotleda kaebuse esitamise tähtaja ennistamist, kui ta esitab kohtule koos kaebusega tähtaja ennistamise taotluse ning tähtaja möödalaskmise põhjused.
24.Kaebaja esitas 21.01.2019 halduskohtule avalduse, milles kaebaja selgitab, et tugines HKMS § 43 lg-le 2. Kaebaja arvates esitas ta haldusasjas nr 3-18-267 kaebuse valesti ning kohus tagastas tema kaebuse seetõttu ja kaebaja ei suutnud tasuda riigilõivu. Kaebaja ootas, mida kohus otsustab asjades nr 3-18-877 ja 3-18-267, pöördudes seejärel vangla poole. Kaebajal on õigus nõuda kahju hüvitamist kolme aasta jooksul. Kaebajal on vaja tõestada, et käeraudade kasutamine, videovalve ja mööbli paigutus oli samuti õigusvastane.
25.Vastavalt HKMS § 47 lg-le 2 võib esitada hüvitamiskaebuse kohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Praeguseks hetkeks on kohtueelset menetlust lõpetavast lahendist möödunud enam kui aasta. Kaebaja eksib, kui ta arvab, et kahju hüvitamise kaebuse võib esitada kohtule kolme aasta jooksul kahju tekkimisest. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kinnipeetav peab enne kohtusse pöördumist esitama taotluse vanglale (VangS § 11 lg 8). Kinnipeetaval on kohustus läbida kohtueelne menetlus enne kaebuse esitamist kohtule kahju hüvitamiseks. Kaebetähtaeg on 30 päeva arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend (HKMS § 47 lg 2). Seega vaatamata sellele, et kaebus haldusasjas nr 3-18-267 tagastati ning kaebajal on õigus HKMS § 43 lg-st 2 tulenevalt õigus uuesti kohtu poole pöörduda, peab uus kaebus vastama seaduses sätestatud nõuetele. Kaebaja oleks pidanud tasuma riigilõivu, kui ta soovis, et kohus menetleks tema hüvitamiskaebust. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõjuvat põhjendust kaebetähtaja ennistamiseks.
26.Vastavalt HKMS § 124 lg-le 2 lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kohus lõpetab määrusega menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel ilma kaebust menetlusse võtmata.
27.Kohus leiab täiendavalt, et kaebus seoses käeraudade kasutamise, alusetu videovalve ja ebastandardse mööbli paigutusega tekitatud tervisekahju eest hüvitise väljamõistmiseks on
perspektiivitu. Isegi, kui kohus ennistaks tähtaja, siis ei ole õigustatud kaebaja vabastamine riigilõivust, kuna asjas esitatud hüvitamiskaebusel on vähesed edulootused. Kohus on tuvastanud, et Tartu Vangla kohaldas kaebaja suhtes 02.11.2017. a käskkirjaga nr 6-1/1076 täiendava julgeolekuabinõuna muuhulgas ametnike kambrisse sisenemisel ohjeldusmeetmena käeraudu. Kaebaja oli olnud 02.11.2017 öösel kell 02.30 rünnanud tervishoiuteenust osutama tulnud meedikut. Tartu Vangla lõpetas 02.11.2017. a käskkirjaga nr 6-1/1082 (tl 6) kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osaliselt – lõpetati ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine, lähtudes kaebaja tervislikust seisundist. Kaebaja ei ole vaidemenetluses vaidlustanud julgeolekuabinõude kohaldamist 02.11.2017. Seega on kaebaja tervise kahjustamisest hoidutud, vangla tegevus on olnud õiguspärane ning sarnaselt haldusasjas nr 3-18-267 leituga, on kohus seisukohal, et ka väidetava tervisekahju eest rahalise hüvitise väljamõistmine seoses 02.11.2017 toimunud sündmustega on ebatõenäoline.
28.Kohus selgitab, et kaebuse läbi vaatamata jätmisel ja menetluse lõpetamisel on HKMS §-s 43 sätestatud tagajärjed, s.t halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta.
29.Kaebaja on kaebuses palunud võimaldada talle advokaati. Kohus tõlgendab seda riigi õigusabi taotlusena riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 1 mõttes. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse, milles on iseseisvalt suutnud välja tuua kaebuse asjaolud ning selgitada, mida soovib kaebusega saavutada. HKMS § 2 lg-te 4 ja 5 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest, tagab menetlusosalisele igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldataks, samuti peab kohus tagama omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise. Seega on kohtul ulatuslik selgitamiskohustus. Kuna kaebaja on varasemalt korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja kohtumenetluses osalenud, siis on kohus seisukohal, et kaebaja on ise võimeline oma õigusi käesolevas asjas kaitsma. Kaebaja riigi õigusabi taotlus jääb RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
30.Kuna kohus lõpetab asja menetluse, siis jääb kaebaja menetlusabi taotlus kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel läbi vaatamata.
31.Käesoleva haldusasja toimikus on kaebaja terviseandmed. Tegemist on delikaatsete isikuandmetega isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Kuna kaebaja terviseandmete vastu puudub avalik huvi, siis kuulutab kohus kaebaja terviseandmete osas menetluse kinniseks HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.