J. K. kaebus Tartu Vangla 6. septembri 2020. a käskkirja nr 61/593 osaliseks tühistamiseks ning 8. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/321 ja 14. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/491-3 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja J. K. Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta J. K. kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja ja kohtuotsuses viidatud kaaskinnipeetava nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril 2021 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla lukustas 6. septembri 2020. a käskkirjaga nr 6-1/593 alates 5. septembrist 2020 kell 14.10 julgeoleku kaalutlusel süüdimõistetute eluhoone kaheksanda eluosakonna kambrite uksed, kuna eluosakonnas toimus kinnipeetavate vahel konflikt. Eelnimetatud osakonnas viibis ka J. K. (kaebaja). Käskkirja ajendiks oli kaebaja ja teise kinnipeetava A. P. (A. P.) vahel toimunud konflikt seoses toiduainete praadimise asjaoludega ja sellele järgnenud kaaskinnipeetava füüsilise vägivalla ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisega. Asjaolude tuvastamiseks ja kinnipeetavate seotuse kindlaks tegemiseks, edasiste võimalike õigusrikkumiste toimepanemise vältimiseks ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks oli vangla hinnangul vajalik nimetatud eluosakonna kambrite uksed lukustada. Tartu Vangla lõpetas eelnimetatud käskkirjaga kohaldatud piirangud 8. septembri 2020. a käskkirjaga nr 61/601.
2.Tartu Vangla kohaldas 8. septembri 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/321 kaebaja suhtes alates 8. septembrist 2020 täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Käskkirja koostamise ajendiks oli Tartu Vangla teise üksuse vanemvalvuri 5. septembri 2020. a ettekanne, mille kohaselt teavitas teine kinnipeetav samal päeval, et kaebaja ähvardas teda füüsilise vägivalla kasutamisega ja tervisekahjustuse tekitamisega. Vastavalt vanglaametniku ettekandele kasutas kaebaja kaaskinnipeetavaga suhtlemisel ähvardavaid väljendeid ja ähvardas kasutada füüsilist vägivalda. Kaaskinnipeetav teavitas vanglaametnikke koheselt kaebaja poolsest ähvardusest. Kaebaja varasem käitumine väljaspool vanglat ja vanglas näitab ilmekalt, et ta on suuteline kasutama teiste isikute suhtes vägivalda. Kaebaja on varasemalt korduvalt toime pannud kuritegusid, mida iseloomustas teistele isikutele kahju tekitamine. Kaebaja on kergesti ärrituv ning tema probleemide lahendamise oskus on madal, esineb oht, et võimalikes konfliktsituatsioonides võib ta kaaskinnipeetavat rünnata. Tegemist on tõsise ähvardusega ja selle realiseerumist ei ole võimalik vanglal tõsikindlalt ette näha. Kaebaja on ka varem rünnanud meditsiinitöötajat ning
25.oktoobril 2019 on fikseeritud samuti kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamisega ähvardamine. Ohutuse tagamiseks ning õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks on põhjendatud kaebaja avatud osakonnast eraldada ja kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Meetmed võimaldavad kaebaja eraldada teistest kinnipeetavatest ning teostada tema suhtes tõhusamat järelevalvet. Kehakultuuriga tegelemise keeld ning liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine aitab kaasa isiku teistest kinnipeetavatest eraldamisele ning vähendab konfliktide võimalust.
3.Tartu Vangla lõpetas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise
27.oktoobri 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/389.
4.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 8. septembril 2020 hiljem täiendatud vaide, milles väljendas rahulolematust seoses tema suhtes kohaldatud julgeolekuabinõudega. Kaebaja palus Tartu Vangla 8. septembri 2020. a käskkiri nr 2-20/1-2/321 kehtetuks tunnistada ja ta lukustatud kambrist vabastada. Ühtlasi märkis kaebaja, et palub lugeda õigusvastaseks tema suhtes kohaldatud julgeolekuabinõud alates 5. septembrist 2020 ja ka käskkiri alates 5. septembrist 2020 kehtetuks tunnistada.
5.Tartu Vangla jättis 14. oktoobri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/491-3 vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt oli eluosakonna lukustamine 5. septembril 2020 vajalik tuvastamaks konflikti täpsemaid põhjuseid ja kaaskinnipeetavate seotust sündmusega, võimalike
3-20-2109
õigusrikkumiste toimepanemise ära hoidmiseks ning vangla üldise julgeoleku tagamiseks.
8.septembri 2020. a käskkiri on põhjendatud, teise kinnipeetava suhtes vägivalla kasutamise ähvardus on nõuetekohaselt tuvastatud. Vangla võttis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel arvesse 5. septembril 2020 kahe kinnipeetava vahel toimunud intsidendi kohta tuvastatud asjaolud ning kaebaja varasemat käitumist vanglas iseloomustavad andmed. Samuti on järgitud vaidlustatud käskkirjade puhul haldusakti põhjendamise nõudeid. Mis puudutab vaide esitaja väidet selle kohta, et kaaskinnipeetav on patoloogiline valetaja, siis on tegemist vaide esitaja subjektiivse hinnanguga, mis ei anna alust vaide rahuldamiseks. Kriminaalmenetluse alustamine või sellest keeldumine ei mõjuta vangla tegevuse õiguspärasust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel. Vaide läbivaatamise tähtaeg on sätestatud seaduses, kaebaja viide haldusasjale nr 3-17-300 ei ole asjakohane. Vangla vabandas vaideotsuse viibimise pärast.
6.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 27. oktoobril 2020 kaebuse, milles nõuab Tartu Vangla
14.oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/491-3 tühistamist. Ühtlasi palub kaebaja, et kohus tunnistaks vangla käitumise volituse piire ületavaks ning uurimispõhimõtet ja menetlusnorme rikkuvaks. Rikkumine on ka see, et vangla ei tuginenud 8. septembri 2020. a käskkirjas nr 220/1-2/321 kõikidele asjakohastele tõenditele. Kaebajal esinesid probleemid kaaskinnipeetavaga, kuid tema ei ole teist kinnipeetavat ähvardanud. Kaebaja kirjeldab enda terviseprobleeme ning märgib, et vangla ei lahendanud tema vaiet kiirendatud korras. Siiski paigutati kaebaja Tartu Vangla 8. septembri 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/321 lukustatud kambrisse. Kaebajat hoitakse lukustatud kambris alates 5. septembrist 2020.
7.Tartu Halduskohus jättis 11. novembri 2020. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks. Kohus tõlgendas kaebust ning sai aru, et kaebaja nõuab Tartu Vangla 8. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/12/321 ja 14. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/491-3 tühistamist.
8.Kaebaja esitas kohtule 15. novembril 2020 avalduse, milles palub end riigilõivust vabastada ning lisaks juba esitatud nõuetele tunnistada õigusvastaseks see, et vangla ei võimaldanud tal kohtuda psühhiaatriga. Samuti on kaebaja hinnangul õigusvastane vastustaja tegevus seetõttu, et vangla ei hinnanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest kuu aja möödudes olukorda uuesti (tuvastamisnõue). Kaebaja palub tunnistada, et ta viibis 5. septembrist 2020 lukustatud kambris põhjendamatult, Tartu Vangla 6. septembri 2020. a käskkiri nr 6-1/593 on õigusvastane. Kaebaja esitas taotluse erinevate tõendite, sh asjakohaste videosalvestiste, kogumiseks.
9.Tartu Halduskohus vabastas 27. novembri 2020. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse Tartu Vangla 6. septembri 2020. a käskkirja nr 6-1/593 osaliseks tühistamiseks ning 8. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/321 ja 14. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/491-3 tühistamiseks menetlusse (resolutsiooni p-d 3 ja 4). Kohus selgitas, et tühistamisnõuete raames hindab kohus ka kaebaja alates 5. septembrist 2020 lukustatud kambris viibimise ja vaidlusaluste käskkirjade põhjendatust ning seda, kas vangla oleks enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist pidanud võimaldama kaebajal kohtuda psühhiaatriga. Kohus tagastas sama määruse resolutsiooni punktiga 1 tuvastamisnõude, mille kohaselt on kaebaja hinnangul õigusvastane vastustaja tegevus seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamisega, sh psühhiaatriga kohtumise mittevõimaldamine, ühe kuu möödudes. Kohtule ei nähtunud asjaoludest tuvastamisnõude esitamise vajadus rehabiliteerival ega
3-20-2109
preventiivsel eesmärgil. Tartu Vangla kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 8. septembrist 2020 ning kuu aega sellest möödus 8. oktoobril 2020, kuid kaebaja ei esitanud vanglale taotlust julgeolekuabinõude lõpetamiseks või nende jätkuva rakendamise vajalikkuse hindamiseks, milles oleks viidanud ka nt oma terviseprobleemidele. Seega ei too tuvastamiskaebuse esitamine kaebajale kaebeõigust tingivat õiguslikku kasu.
10.Tartu Ringkonnakohus tagastas 30. detsembri 2020. a määrusega eelnimetatud Tartu Halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 1 peale esitatud määruskaebuse. Riigikohtu halduskolleegium jättis 23. märtsi 2021. a määrusega ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmata.
11.Tartu Vangla esitas 30. detsembril 2020 kohtule vastuse kaebusele ning täiendavad haldusmenetluse tõendid. Tartu Vangla palus 29. detsembril 2020 kohtule esitatud videosalvestiste osas kuulutada menetlus kinniseks ning piirata kaebaja juurdepääs neile materjalidele.
12.Tartu Halduskohus kohustas vanglat 13. aprilli 2021. a määrusega esitama A. P. selgitused ja jättis ülejäänud osas kaebaja taotlused lisatõendite kogumiseks rahuldamata. Kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja määras otsuse teatavakstegemise aja, samuti täiendavate menetlusdokumentide ning nendele vastamise tähtaja. Ühtlasi kuulutas kohus vastustaja esitatud videosalvestiste osas menetluse kinniseks ning keelas kaebajal nendega tutvuda ja saada nendest koopiaid (resolutsiooni punkt 9).
13.Kaebaja esitas eelnimetatud määruse resolutsiooni punkti 9 peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus 30. aprilli 2021. a määrusega tagastas. Kaebaja esitas ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse. Riigikohtu halduskolleegium ei võtnud 12. augusti 2021. a määrusega kaebaja määruskaebust menetlusse.
14.Kaebaja esitas 3. mail 2021 halduskohtule täiendava seisukoha, vastuväite kohtu tegevusele seonduvalt tõendite kogumisega ning taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, samuti riigi õigusabi taotluse.
15.Tartu Halduskohus jättis 19. mai 2021. a määrusega vastuväited ja täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata ning tagastas esitatud taotlusele lisatud dokumendid. Samuti jättis kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kohus tühistas sama määrusega otsuse avalikult teatavakstegemise aja.
16.Tartu Halduskohus teatas 23. augusti 2021. a määrusega menetlusosalistele otsuse avalikult teatavakstegemise aja.
17.1.Kaebaja ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjades väljendatud tegu toime pannud ehk ei ole kaaskinnipeetavat füüsilise vägivalla kasutamise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardanud. Teise kinnipeetava ja vangla seisukoht on paljasõnaline, ebaõige ning kaebaja õigusi rikkuv. Konflikt teise kinnipeetavaga tulenes sellest, et teine kinnipeetav praadis pähkleid, kuid kaebajale vastas sama isik üleolevalt ja naerdes, et praeb banaane. Kaaskinnipeetava selgitused on ebaõiged ning ei kirjelda intsidenti õigesti,
3-20-2109
eesmärgiks on kaebaja seisukorra kahjustamine ning tema suhtes negatiivsete toimingute tegemise saavutamine. Seda kinnitavad ka asjakohased vangla videosalvestised, sest kaebaja teadlikult hoidis end nende vaateväljas, et teda ei saaks hiljem ebakohaselt süüdistada tegudes, mida ta toime ei pannud.
17.2.Konflikti algatas A. P. ning hoopis tema jälitas, mõnitas ja ähvardas kaebajat, mitte vastupidi. Kaebaja palus korduvalt A. P. enda tülitamine lõpetada ja mitte suhelda temaga. Hoopis A. P. tuli 5. septembril 2020 korduvalt kaebaja juurde, kuigi kaebaja palus seda mitte teha. Videosalvestistelt on samuti näha, et A. P. ei karda, vaid hoopis naerab kaebaja üle ning hiljem lausus kaebajale ka ebaviisakusi. Kaaskinnipeetav oli provotseeriv pool, kuid täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati millegi pärast üksnes kaebajale. A. P. käitus provotseerivalt nii intsidendi toimumise päeval kui ka hiljem. Näiteks 7. septembril 2020 mõnitas sama kinnipeetav jalutuskäigul jätkuvalt kaebajat. Lukustatud kambrisse paigutamisega ähvardamist A. P. poolt kuulsid ka teised kinnipeetavad. Ka varasemalt on eelnimetatud kaaskinnipeetaval olnud probleeme vangla korra järgimisega. Vangla pole sisuliselt A. P. selgitustest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel lähtunud, samuti on ebaõigesti jätnud arvestamata teiste kinnipeetavate ütlused selle kohta, et kaebaja ei ole A. P. ähvardanud. Teised kinnipeetavad ei tunne ennast kaebaja poolt ohustatuna. A. P. 5. septembri 2020. a selgituses ei ole otsesõnu märgitud, et kaebaja lubas tema suhtes füüsilist vägivalda kasutada. Kaebajale ei tuleks pähegi ähvardada temast oluliselt nooremat jõulise kehaehitusega kinnipeetavat. Terviseseisundist (puuduv töövõime, tuvastatud puue, ulatuslikud terviseprobleemid) tulenevalt ei ole kaebaja võimeline kedagi ründama. Seega ei ole usutav, et kaebaja ähvardas teist kinnipeetavat.
17.3.Kaebaja ei ohusta vangla julgeolekut. Kaebaja pole varem rünnanud kaaskinnipeetavaid ega vanglaametnikke. Varasemad iseloomustused kinnitavad, et kaebaja on rahulik ja viisakas ning oskab konflikte lahendada vägivalda kasutamata. Vangla on ka varem mitmel korral eksinud kaebaja käitumise hindamisel ning saanud kohtus kaotusi. Samuti on mõned vanglaametnikud varem kaebajaga ebaviisakalt suhelnud ning need on tuvastatud. Ka sisekontrollile andis kaebaja teada, et A. P. esitas kaebaja peale valekaebuse ning käitus ebaviisakalt ning ähvardas füüsilise vägivalla kasutamisega, kuid seda teavet ei peetud asjakohaseks. Kaebaja on korduvalt nõudnud intsidendiga seoses kriminaalmenetluse alustamist ja pöördunud erinevate taotlustega ka vangla sisekontrolli poole, kuid tulemuseta.
17.4.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eelselt pidi menetleja kaebaja ära kuulama. Puudub dokument, millest nähtuks kaebaja vestlus seoses 5. ja 7. septembri 2020. a intsidentidega. Lisaks pidi kontaktisik teavitama ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise aja saabumisest asjakohast ametnikku. Asja menetlenud kontaktisikul oli kartserikaristuse määramise pädevus, kuid puudus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õigus.
17.5.Puudega isiku suhtes ei tohi üldse täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamist kohaldada. Vangla ei võimaldanud enne täiendavate julgeolekuabinõude rakendamist kaebajal kohtuda psühhiaatriga ega meedikutega. Kaebaja tervisliku seisundi tõttu ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lubatav.
17.6.Sama intsidendiga seonduvalt määrati kaebajale ka distsiplinaarkaristus, mille vangla tunnistas pärast kohtus esialgse õiguskaitse rakendamist kehtetuks. Tartu Ringkonnakohus kohaldas distsiplinaarkaristuse käskkirjaga seoses esialgset õiguskaitset ja peatas haldusasjas nr 3-20-1979 käskkirja kehtivuse ja täitmise. Just see oli tegelikuks põhjuseks, miks vangla tunnistas hiljem distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks. Seega on õigusvastane ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.
17.7.Vangla rikkus vaide läbivaatamisel menetlusnorme, sest vaides palus kaebaja lahendada vaie kiirendatud korras, mitte üldise 30 päeva tähtaja jooksul.
3-20-2109
18.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vangla jääb vaidlustatud käskkirjades ja vaideotsuses esitatud põhjenduste juurde. Vastuseks kaebusele esitab vastustaja kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
18.1.Vangla 6. septembri 2020. a käskkiri eluosakonna lukustamise kohta on kaebajat puudavas osas õiguspärane. Kaebaja intsident teise kinnipeetavaga toimus nädalavahetusel, mistõttu kohaldas kõrgeim kohal viibinud vanglaametnik täiendava julgeolekuabinõuna osakondade lukustamist 5. septembril 2020 ning käskkiri vormistati kirjalikult 6. septembril 2020. Olukorras, kus nädalavahetusel laekus vanglale teave, et kinnipeetavate vahel on toimunud konflikt, mille raames on ähvardatud kinnipeetavat füüsilise vägivalla kasutamisega, oli asjaolude täpsemaks väljaselgitamiseks ning eluosakonna kinnipeetavate ohutuse tagamiseks eluosakonna kambrite lukustamine põhjendatud, sest vanglale ei olnud kõik konflikti asjaolud ja sellega seotud isikud teada. Vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 1 ja vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 12 lg 4 alusel oli eluosakonna kambrite lukustamine lubatav. Eluosakondade lukustamine lõpetati pärast vajaduse äralangemist. Kaebaja õigusi ei ole eluosakonna lühiajalise lukustamisega rikutud.
18.2.Vastustaja 8. septembri 2020. a käskkiri nr 2-20/1-2/321 on välja antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning selle tühistamiseks ei ole alust.
18.2.1.Kaebaja on tunnistanud, et tema pöördus kinnipeetav A. P. poole ja et ta ärritus kinnipeetav A. P. selgituste peale. Ükski tõend ei viita sellele, et konflikti algataja ning agressiivsem pool oleks olnud teine kinnipeetav. Sõltumata konkreetsest sõnakasutusest oli intsidendis ohustavam pool kaebaja. Kuna vanglal oli kaebaja varasemast käitumisest teada, et ta on võimeline kaaskinnipeetavat füüsiliselt ründama, võib käituda ettearvamatult ning hoolimata tervisehädadest on tema liikuvus ja üldine konditsioon piisavalt hea, oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vangla julgeoleku tagamise ning uute õigusrikkumiste ennetamiseks põhjendatud.
18.2.2.Kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning kahel korral on kaebaja tahtliku käitumise tõttu saabunud teise isiku surm. Kaebaja on varasemalt vanglas füüsiliselt teist isikut rünnanud ja saanud selle eest vanglas viibides kriminaalkorras karistada. Samuti on ta mitmeid kordi ähvardanud kaaskinnipeetavaid lihtsatest olmeprobleemidest väljakasvanud sõnavahetustes füüsilise vägivalla kasutamisega. Ka vanglaametnikega suheldes tekib kaebajal tihti konflikte, mille raames on ta käitunud ebaviisakalt, ähvardavalt ning ebatsensuurseid väljendeid kasutades. Kaebaja viibib vangistuses juba pikka aega ning tal on tekkinud kaebamismuster, mille kohaselt ainult temale tehakse ülekohut ning ta ise pole kas füüsiliselt või hea kasvatuse tõttu ühtegi temale etteheidetavat tegu toime pannud. Paraku näeb kaebaja tegelik käitumine välja teistsugune.
18.2.3.Põhjendatud on kahelda kaebaja väite, et ta kaaskinnipeetavat ei ähvardanud ning seetõttu hoidis teadlikult end kaamerate vaateväljas, usaldusväärsuses. Arusaamatu on, miks pidi kaebaja teadvalt tegutsema kaamerate vaateväljas, kui on teada, et kaamerad heli ei salvesta ning ähvardusi saab seega esitada ka näiliselt rahulikuna. Kaebaja kirjeldus enda tegutsemise kohta viitab teadvale ja eesmärgipärasele käitumisele, mitte juhuslikult teise kinnipeetava tagakiusamise ohvriks langemisele. Kaebaja väited viitavad sellele, et ta teab, kuidas muuta kaamerasalvestised endale kasulikuks ja arvestab sellega.
18.2.4.Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Ohu ära hoidmiseks või ennetamiseks on vajalik reageerida koheselt ja rikkumise osas algatatud distsiplinaarmenetlus või selle tulemus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei mõjuta. Kuigi kaebajale kaaskinnipeetava ähvardamise eest 5. oktoobri 2020. a käskkirjaga nr 6-2/582 määratud distsiplinaarkaristuse tunnistas vangla hiljem menetlusnormi rikkumist tõttu kehtetuks, ei muuda see kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist
3-20-2109
õigusvastaseks. Distsiplinaarkorras karistamise ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjus ja eesmärk on erinevad. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse isikute või vangla julgeoleku tagamise eesmärgil ning meetmete kohaldamise kohustuslikuks eelduseks ei ole sama juhtumiga seonduva distsiplinaarkaristuse kehtivus. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamine ei too iseenesest kaasa täiendavate julgeolekuabinõude käskkirja tühistamist.
18.2.5.Vangistusseadusest ei tulene vanglale kohustust võimaldada kinnipeetaval enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist psühhiaatriga kohtuda. Kaebaja ei väljendanud ka ise täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta antud arvamuses sellekohast soovi.
18.3.Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole seotud sisekontrolli tegevusega, siis on kaebaja etteheited selles osas asja arutamise seisukohalt asjakohatud ega mõjuta vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut.
18.4.Kaebaja viide haldusajale nr 3-17-300 ei ole asjakohane, kuna käskkirja täitmise peatamist kaebaja vaides ei taotlenud. Nimetatud kohtuasjas tunnistas kohus õigusvastaseks haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamisega viivitamise. Kiirendatud korras vaide läbivaatamine ei olnud selles asjas vajalik.
KOHTU SEISUKOHT
19.Vaidluse all on Tartu Vangla 6. septembri 2020. a käskkirja, millega suleti kahe kinnipeetava konflikti tõttu julgeoleku tagamiseks ja asjaolude tuvastamiseks eluosakonna kambrid, ja 8. septembri 2020. a käskkirja, millega kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole ähvardanud kaaskinnipeetavat füüsilise vägivalla kasutamise ja tervisekahjustuse tekitamisega ning seetõttu on eelnimetatud haldusaktid õigusvastased ning tuleks tühistada. Kaebaja palub tühistada
6.septembri 2020. a käskkirja teda puudutavas osas ning 8. septembri 2020. a käskkirja täies ulatuses. Samuti palub kaebaja tühistada vaideotsuse. Vangla on seisukohal, et kaebaja käitumine õigustas tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, mistõttu on eelnimetatud haldusaktid õiguspärased ning kaebus tuleks jätta rahuldamata.
20.VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik kohaldada julgeolekuabinõusid ning valida sobiv VangS § 69 lg-s 2 sätestatud meede. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vanglateenistus (§ 69 lg 4). Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine ning meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning tegemist on oma olemuselt prognoosotsusega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg- st 3 lähtuvalt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (RKHK 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 11 ja 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 16).
3-20-2109
21.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks ning meetmete kohaldamine on lubatud üksnes ohuolukorras. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (RKHK 19. mai 2017. a otsus nr 3-3-1-10-17, p 17). Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei pea seega olema tuvastatud distsiplinaarmenetluses, samuti ei ole meetmete kohaldamise eelduseks isiku distsiplinaarkorras karistamine. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (RKHK 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 17; 13. novembri 2009. a otsus nr 3-3-163-09, p 16).
22.Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et kaebaja seisukohad kaaskinnipeetava A. P. tegevuse kohta enne ja pärast täiendavate julgeolekubinõude kohaldamist tinginud sündmust
5.septembril 2020 ei ole asja lahendamisel asjakohased. Käesoleva vaidluse lahendamisel on oluline see, kas kaebaja käitumisest 5. septembril 2020 tulenes oht vangla julgeolekule ja seeläbi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus või mitte ning selle analüüsimisel ei oma kaaskinnipeetava väidetav ebakohane käitumine kaebajaga eelnevalt ja pärast
5.septembrit 2020 määravat tähtsust.
23.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, kinnipeetava käitumisest ning teistest asjaoludest, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust mõjutada. Kohtu hinnangul andis vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatu vanglale aluse põhjendatud kahtluseks, et tõenäoliselt võis kaebaja kaaskinnipeetavat ähvardada ning seeläbi vangla julgeolekut ohustada.
24.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ja kaaskinnipeetava A. P. vahel oli verbaalne konflikt. Kaebaja eitab aga kaaskinnipeetava ähvardamist ja rõhutab, et aktiivsem pool konfliktis oli kaaskinnipeetav A. P. ning tema oli üksnes kiusamise ohver. Kaebaja hinnangul kinnitavad seda ka videosalvestised, millest väidetavalt nähtub muuhulgas see, et kaebaja üritas konflikti takistada ning oli passiivsem pool. Vangla on esitanud kohtu nõudel konflikti kajastavad videosalvestised.
25.Kohtu hinnangul ei ole vangla järginud 8. septembri 2020. a käskkirjas nõuetekohaselt põhjendamiskohustust. Käskkirja õiguspärasuse kontrolli raskendab see, et vangla on käskkirjas konflikti asjaolusid kajastanud üldsõnaliselt ning konflikti täpne toimumise koht ja asjaolud on seetõttu ebaselged. Käskkirjas tuginetakse vanglaametniku M. Skilleri ettekandele, mis omakorda tugineb peaasjalikult A. P.-lt kuuldud asjaoludele ning videosalvestisel kujutatu üldsõnalisele kirjeldusele. Vangla on esitanud intsidenti puudutava videomaterjali, kuid ei ole vaidlustatud käskkirjas videosalvestist nõuetekohaselt analüüsinud. Kohtul pole siiski alust kahelda, et enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vangla asjakohase kohtule esitatud videomaterjaliga tutvus (sellele viitab ka vanglaametniku M. Skilleri ettekandes kajastatu). Küll aga on vangla videosalvestiselt nähtavat käskkirjas ebapiisavalt kajastanud. Tegemist on põhjendamisvigadega, mis ei tingi siiski vaidlustatud käskkirja tühistamist, sest kohtul on võimalik videosalvestist tõendina analüüsida ja käskkirja õiguspärasuse hindamisel arvestada.
3-20-2109
26.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tinginud konflikt toimus 5. septembril 2020. Intsident sai alguse toiduproduktide praadimisest, kaebajat ei rahuldanud A. P. selgitused praetava toiduaine kohta (kas praeti pähkleid või banaane). Seejärel toimus kaebaja ja kaaskinnipeetava A. P. vahel verbaalne konflikt, mille raames väidetav ähvardus kaebaja poolt tehti. Täiendavate julgeolekuabinõude käskkirjas tuginetakse vanglaametnik M. Skilleri ettekandele (dtl 33), mille kohaselt teavitas A. P., et kaebaja ähvardas teda füüsilise vägivalla kasutamisega ja tervisekahjustuse tekitamisega. A. P. pöördus ise vanglaametnike poole ja teavitas verbaalsest konfliktist. Pärast 8. septembri 2020. a käskkirja andmist võetud kahe vanglaametniku ettekanded kinnitavad seda (dtl-d 106-108).
27.A. P. selgitused (dtl 148) viitavad, et konflikt sai alguse trelluste juures ja seal toimus ka ähvardamine. M. Skilleri ettekande kohaselt toimus ähvardamine aga nii trelluste ees kui ka hiljem osakonna teises osas asuva kambri lähistel. Kuna vanglaametnikud ei viibinud konflikti eskaleerumise ajal konflikti osapoolte läheduses, siis ei saanud nad vestlust detailselt kuulda. Seepärast tugineb ka vanglaametnik M. Skilleri ettekanne peaasjalikult A. P.-ga vestlemisel teada saadud teabele ning samuti videosalvestiselt nähtule. Kohtule esitatud videosalvestised kinnitavad verbaalse konflikti toimumist mõlemas kohas, kuid trellukse ees ähvarduse tegemine on vähetõenäoline. Videosalvestiselt (05.09.20. 11_52_59) on näha konflikti osapoolte vaheline suhtlus ja ühel hetkel hakkab A. P. naerma ning seejärel eemaldub kaebajast. Kaebaja ja kaaskinnipeetava A. P. kehakeel ei viita sellele, et oleks esitatud ähvardus, mida A. P. oleks tunnetanud tõsiseltvõetavana. Poolte vahel jätkus konflikt hiljem aktiivselt eluosakonna teises osas kambri lähistel ja oli oma olemuselt intensiivsem. Vanglaametnik M. Skilleri ettekandes kajastatu ning videosalvestised viitavad sellele, et ähvardamine toimus hiljem seal.
28.Kohtule esitatud videosalvestistelt on tuvastatav kaebaja ja teise kinnipeetava vaheline verbaalne konflikt nii osakonna trellitatud ukse ees kui ka hiljem kambri lähistel. Videosalvestiselt on näha, et kaebaja on ärritunud olekus ja mitmel korral pöördub kaaskinnipeetava poole agressiivset kehahoiakut kasutades, sh žeste tehes. Videosalvestiselt (05.09.2020 12_01_00, 1:00-1:06) on näha, kuidas kaebaja järgneb pärast vanglaametnikega vestlust trellukse juures kiirendatud sammul tema ees toidunõuga liikunud kaaskinnipeetavale ning tungib tema privaatsfääri, misjärel liigub edasi kambri poole. Kambrisse siseneb kaebaja esimesena, kaaskinnipeetav jääb ukselävele seisma ning pooled suhtlevad. Seejärel väljub kaebaja kambrist, samal ajal astub kaebaja ukselävelt kiiresti kõrvale, ja asub osakonnas edasi liikuma. Kaebaja peatub seejärel ja žestikuleerides selgitab midagi kaebajale. Seejärel asub kaebaja liikuma kaaskinnipeetavast eemale ning teine kinnipeetav siseneb kambrisse. Kaebaja peatub äkitselt, pöörab kiirelt ümber ja liigub kiirendatud sammul uuesti kambrisse. Kambrist väljudes ütleb ukselävel midagi kaaskinnipeetavale vihaselt ning asub seejärel uuesti liikuma osakonna koridoris (05.09.2020 12_01_00, 12_01_59). Seejärel pöördub kaaskinnipeetav koheselt vanglaametnike poole ja teavitab neid juhtunust (videosalvestised 05.09.2020 12_02_59, 05.09.2020 12_03_59, 05.09.20. 12_04_00).
29.Kohus peab videosalvestiste pinnalt tõenäoliseks, et kaebaja ähvardas teist kinnipeetavat.
5.septembri 2020. a videosalvestistest on selgelt näha, et ärritunud olekus on kaebaja ning tema on omavahelises suhtluses aktiivsem ja kehakeelelt agressiivsem pool. Kaebaja kehahoiak on üleolev ja ähvardav. Videosalvestised ei kinnita kaebaja seisukohta, et tema suhtles rahulikult ja üritas konflikti eskaleerumist takistada. Mitmel korral pöördub just kaebaja, vahel ka ärritumist väljendava žestikuleerimisega (salvestis 05.09.2020 12_01_59) kaaskinnipeetava poole. Kaebaja näoilme intsidentide ajal on selgelt ärritunud ja ähvardav. Samuti ei kinnita videosalvestised, et kaaskinnipeetav oleks kaebajat jälitanud ja olnud provotseeriv. Videosalvestised ei toeta ka kaebaja seisukohta, et just kaaskinnipeetav otsis kontakti. Konflikti
3-20-2109
teise osapoole kehakeel on rahulik ning mitte provotseeriv, pigem viitab see teabe andmisele konflikti eseme kohta. Kohtu hinnangul üritab kaebaja pisendada oma rolli konfliktis. Kohtu hinnangul nähtub videosalvestistelt selgelt, et agressiivsema kehakeelega ning häirituma olekuga on kaebaja. Just kaebaja on aktiivsem osaleja, teise osapoole kehakeel ei väljenda agressiivsust ega aktiivsust konfliktis osalemiseks. Videosalvestistelt nähtav kaebaja kehahoiak, üsna kiire liikumine koridoris ning aktiivsus konflikti ajal ei viita kuidagi sellele, et ta üritas konflikti vältida. Vastupidi, kaebaja kehakeel viitab selgelt häiritud olekule ning aktiivsusele. Kaebaja üldsõnalised vastuväited ettekande õigsuse kohta ning seisukoht, et tema näol on tegemist viisaka kinnipeetavaga, kes kedagi ei ähvarda ning kes oli konfliktis hoopis kannataja pool, ei muuda kohtu järeldust.
30.Kohus möönab, et tõele vastab kaebaja osutus sellel, et kaaskinnipeetav naeris ühes episoodis, kuid videosalvestis (05.09.2020 11_52_59) ei kinnita, et see toimus kaebaja provotseerimise eesmärgil. Konflikti eset (toiduainete praadimise asjaolud) arvestades võis see väljendada eelkõige ühe poole algset suhtumist vaidlusküsimuse vähetähtsasse iseloomu vms.
31.Videosalvestised ei kinnita ka kaebaja väidet, et tema füüsiline seisund ei võimaldaks kedagi füüsiliselt rünnata. Kohtule on teada kaebaja vähene töövõime, tuvastatud puue ning erinevad terviseprobleemid, kuid videosalvestised ei võimalda asuda seisukohale, et kaebaja füüsiline seisund ning liikuvus ei võimaldaks tal kedagi rünnata. Kaebaja on videosalvestiselt nähtavalt tugeva kehaehitusega ja üsna hea liikuvusega. Videosalvestistelt on näha, et kaebaja liigub vajadusel kiiresti ja märgatavate raskusteta. Videosalvestised ei kinnita, et kaebaja terviseprobleemid oleks intsidendi päeval tema liikuvust ja üldist olekut märkimisväärselt mõjutanud või viitaks sellele, et oma terviseseisundist tulenevalt ei oleks ta võimeline kedagi füüsiliselt ründama.
32.Kuna vaidluse esemeks on üksnes kaebaja suhtes esmaste täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasus, mitte nende hilisema pikendamise ja lõpetamise vajaduse õiguspärasus, siis ei ole vaidluse lahendamisel kaebaja viited kontaktisiku tegevusele pärast meetmete kohaldamist asjakohased. Kontaktisiku hilisem tegevus täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise otsustamise või lõpetamise aluste kontrollimisega seoses, sh teiste vanglaametnike teavitamise ja kaebajaga vestlemise vajadust puudutavas osas, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel olulised. Nimetatud asjaolud ei mõjuta vaidlustatud
8.septembri 2020. a käskkirja õiguspärasust.
33.Kaebaja on tuginenud ka sellele, et 7. septembri 2020. a jalutuskäigul toimunu kinnitab, et kaaskinnipeetav käitus temaga jätkuvalt ebakohaselt ning see väidetavalt viitab omakorda sellele, et kaebaja ei ähvardanud 5. septembril 2020 kaaskinnipeetavat. Nagu eelnevalt juba mainitud, ei saa hiljem toimunud suhtlus kaaskinnipeetava ja kaebaja vahel otseselt tõendada
5.septembril 2020 toimunut, nimetatud asjaolu saab olla üksnes informatiivse tähendusega konflikti osapoolte läbisaamise kohta hilisemal ajal. Vangla on esitanud kohtule 7. septembri 2020. a jalutuskäigu videosalvestise (07.09.2020 15_47_00), millega kohus tutvus. Videosalvestis ei toeta kaebaja seisukohta, et tema oli passiivne ka jalutuskäigul ning kaaskinnipeetav provotseeris teda jätkuvalt. Videosalvestiselt nähtub, et pooled suhtlevad omavahel, kuid see ei kinnita, et aktiivsemaks pooleks oli kaaskinnipeetav. Mõlemad pooled on omavahelises vestluses aktiivsed, kaebaja märgitud kaaskinnipeetava poolset provotseerivat käitumist videosalvestiselt ei nähtu. Eeltoodu ei mõjuta seega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaasa toonud sündmusele antavat hinnangut.
3-20-2109
34.Arvestades, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13) oli kohtu hinnangul vangla käsutuses olnud teave piisav põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et kaebaja võis ähvardada teist kinnipeetavat ja seeläbi ohustada vangla julgeolekut. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et füüsilise vägivallaga ähvardamine on piisav põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et kaebaja võib osutuda ohtlikuks vangla julgeolekule ja panna lähitulevikus toime raskeid õigusrikkumisi.
35.Kaebaja on rõhunud lisaks asjaolule, et tema käitumist on varasemalt vanglas teatud hetkel hinnatud ka positiivselt. Nimetatud asjaolu ei lükka ümber käskkirjas kajastatud asjaolusid, mida kinnitavad asjakohased videosalvestised, et kaebaja käitumises 5. septembril 2020 esinesid vangla julgeolekut kahjustavad tegurid. Põhjendatud kahtluse tekkimisel õigushüve kahjustamise kohta ei välista täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist see, et isikut on varem iseloomustatud ka positiivselt, positiivsel iseloomustusel ei saa olla ette isiku ohtlikkust välistavat toimet, kui isiku käitumine viitab vastupidisele (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
31.augusti 2021. a otsus asjas nr 3-20-64, p 16).
36.Vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel põhjendatult arvestanud kaebaja varasema käitumisega. Kaebaja varasem käitumine viitab sellele, et ta on vajadusel võimeline füüsiliselt aktiivselt tegutsema ja teise isiku suhtes vägivalda kasutama. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras mitmel korral, sh vanglas kehalise väärkohtlemise eest vangla meditsiiniosakonna töötaja suhtes (vt Tartu Maakohtu 6. novembri 2018. a otsus asjas nr 1-18-1693). Eeltoodud kriminaalkaristusega pälvinud teoga seonduvalt kohaldati vanglas kaebajale ka täiendavaid julgeolekuabinõusid (vt ka Tartu Halduskohtu 26. veebruari 2019. a määrus asjas nr 3-19-39, p 27). Seega on kaebaja varem hoolimata oma terviseprobleemidest olnud võimeline füüsiliselt teist isikut vanglas ründama ning tõele ei vasta kaebaja seisukoht, et ta ei ole kunagi vangla töötajat füüsiliselt rünnanud. Samuti on kaebaja varemgi kaaskinnipeetavaid ähvardanud ja selle tulemusena on tema suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid (vaidlustatud käskkirjas viidatud 25. oktoobril 2019 fikseeritud intsident – vaidlustatud haldusasjas nr 3-20-641).
37.Kohus on seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude rakendamisega ei piiratud kaebaja õigusi ülemääraselt ning meetmed on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja proportsionaalsed. Vangla on arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli mh vältida tema poolt edaspidiseid õigusrikkumisi. Kohtu hinnangul ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud.
38.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kuna tal on tuvastatud puue ja puuduv töövõime, siis ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine juba ainuüksi seetõttu lubatav. VangS ei näe ette, et vaimse või füüsilise puudega kinnipeetava puhul oleks täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine, sh eraldatud lukustatud kambri kohaldamine, igal juhul lubamatu. Ka ÜRO Peaassamblee 17. detsembri 2015. a resolutsiooniga nr A/RES/70/175 kehtestatud soovitusliku iseloomuga kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreegel (nn
Tartu Ringkonnakohtu jättis 31. augusti 2021. a otsusega haldusasjas nr 3-20-64 kaebuse selles osas rahuldamata. Otsus ei ole jõustunud.
3-20-2109
Mandela reeglid)2 nr 45 ei keela iseenesest ajutise üksikvangistuse kohaldamist puudega isikule. Viidatud reegli kohaselt peaks olema keelatud määramata ajaks üksikvangistus ning üksikvangistus vaimse või füüsilise puudega kinnipeetava puhul juhul, kui kinnipeetava olukord peaks sellise meetme kohaldamisel halvenema. Vanglale oli kaebaja tervislik seisund teada, täiendav psühhiaatri või meediku poolne kaebaja ülevaatamine enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei olnud vajalik. Ka videosalvestistel kajastatu ei võimalda järeldada, et kaebaja tervislik seisund välistaks eos täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise.
39.Kohtule esitatud dokumendid ja videosalvestised ei kinnita, et meetmeid kohaldati karistuslikul eesmärgil. Asjaolu, et kaebajale määrati 5. septembri 2020. a intsidendiga ka distsiplinaarkaristus, mille vangla hiljem kehtetuks tunnistas ning karistuse täitmisele pööramine kohtuasjas nr 3-20-1979 esialgse õiguskaitse korras peatati, ei oma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse hindamisel määravat tähtsust. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei eelda isiku distsiplinaarkorras karistamist, meetmete kohaldamiseks on piisav, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Antud juhul oli see tingimus täidetud.
40.Ebaõige on kaebaja osutus sellele, et 8. septembril 2020 otsustas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontaktisik, kellel ei olnud kaebaja hinnangul eeltoodud meetmete kohaldamise pädevust. VSkE § 12 lg 1 kohaselt on üksuse juhi otsustuspädevuses muu hulgas nii osakondade lukustamise (VangS § 8 lg 2) kui ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine (VangS § 69 lg 4). Tartu Vangla 8. septembri 2020. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja on allkirjastanud inspektor-kontaktisik, kes oli sel hetkel ka üksuse juhi ülesannetes. Seega on käskkirja allkirjastanud ametnik, kellel oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustuspädevus.
41.Samuti ei vasta tõele kaebaja seisukoht, et teda ei kuulatud enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ära. Vanglaametnikud on suhelnud mõlema konflikti osapoolega, kaebajale anti võimalus oma selgituste andmiseks (dtl 104). Kaebaja on seda võimalust ka kasutanud ning on esile toonud oma versiooni toimunust ning meetmete kohaldamise vajaduse puudumisest, viidates sealhulgas varasemale sarnasele juhtumile. Seega on vastustaja taganud kaebajale ärakuulamisõiguse realiseerimise ega ole HMS § 40 lg-t 1 rikkunud.
42.Kaebaja viited kriminaalmenetluse alustamata jätmisele ning vangla sisekontrolli väidetavalt ebakohasele tegutsemisele seoses 5. septembri 2020. a intsidendiga ei ole vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased ega saa mõjutada vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust.
43.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 8. septembri 2020. a käskkiri nr 2-20/1-2/321 on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust.
44.Kaebaja on 5. septembri 2020. a intsidendiga seoses vaidlustanud ka Tartu Vangla
6.septembri 2020. a käskkirja nr 6-1/593, millega lukustati 5. septembri 2020. a intsidendiga seoses eluosakonna kambrid. Kaebaja hinnangul oli ka nimetatud käskkiri intsidendile ebaõige hinnangu andmise tõttu õigusvastane ja tuleks tühistada. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohus kontrollib 6. septembri 2020. a käskkirja üksnes kaebajat puudutavas osas, sest kaebaja
ei saa kaitsta kohtus teiste kinnipeetavate õigusi. Kaebaja ja teise kinnipeetava vahel toimus verbaalne konflikt eluosakonnas (seda kinnitavad ka videosalvestised) ning teine kinnipeetav andis pärast konflikti sellest teada. Teiselt kinnipeetavalt saadud teave viitas sellele, et kaebaja võis ähvardada kaaskinnipeetavat füüsilise vägivalla kasutamise ja tervisekahjustuse tekitamisega. Videosalvestised kinnitavad, et konflikt kahe kinnipeetava vahel toimus ning sellele on ka vanglaametnik oma ettekandes tuginenud (dtl 33). VangS § 8 lg 1 1. lause kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. VangS § 8 lg 2 näeb omakorda ette, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult. VangS § 8 lg-s 2 viidatud meede on oma olemuselt täiendav julgeolekuabinõu VangS § 69 lg 2 p 1 mõttes, millega piiratakse julgeoleku tagamise eesmärgil ajutiselt kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadust eluosakonnas. Eelnimetatud käskkirjas on viide õiguslikule alusele (VangS § 8 lg 2), samuti faktilisele alusele. Eluosakonna ajutise lukustamise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada, et vangla tegutseb vangla kodukorda rikkuva teabe saamisel paratamatult piiratud informatsiooni tingimustes ning käskkirja andmise hetkel olid konflikti asjaolud ebaselged, samas viitas vanglaametnikele saabunud teave ning videosalvestised sellele, et kaaskinnipeetava ähvardamine võis aset leida. Vangla julgeolekukaalutlustest lähtuvalt oli eluosakonna kambrite lukustamine kuni asjaolude väljaselgitamiseni kaebajat puudutavas osas õiguspärane. Vanglale teadaolev info oli piisav põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et vangla julgeolek võib olla ohus. Konflikti asjaolude uurimise ajaks oli eluosakonna lukustamine kaebajat puudutavas osas seega õiguspärane.
45.Seega ei olnud VangS § 8 lg 2 alusel eluosakonna kambrite lukustamine ajavahemikul 5. september kuni 8. september 2020 kaebaja õigusi rikkuv, meetme kohaldamiseks oli põhjendatud vajadus. Kohus ei võta seisukohta küsimuses, kas VangS § 8 lg-s 2 sätestatud meetme kohaldamine oli konfliktis mitteosalenud kinnipeetavate suhtes põhjendatud, sest see pole selle asja vaidluse esemeks. Seega jääb 6. septembri 2020. a käskkirja tühistamise nõue kaebajat puudutavas osas samuti rahuldamata.
46.Kuna vaidlustatud Tartu Vangla 6. ja 8. septembri 2020. a käskkirjad on kohtu hinnangul õiguspärased, siis ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks. Vangla on vaideotsuses vabandanud VangS § 11 lg-s 7 sätestatud tähtaja mõnepäevase ületamise pärast ning ka see asjaolu ei tingi vaideotsuse tühistamist (HMS § 58).
47.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vangla oleks pidanud vaatama tema vaide läbi kiirendatud korras. Kaebaja viide haldusasjale nr 3-17-300 ei ole asjakohane, sest nimetatud asjas oli kaebaja esitanud vaides taotluse kartserikaristuse käskkirja täitmisele pööramise peatamiseks seoses tervisliku seisundiga, kuid vangla lahendas taotluse alles vaideotsuses. Käesoleva asja asjaolud on erinevad, sest kaebaja ei ole vaidemenetluses sarnast taotlust vanglale esitanud ning viited oma tervislikule seisundile olid üldsõnalised ning seotud asjaoluga, et täiendavaid julgeolekuabinõusid ei tohiks kaebaja hinnangul tema puhul üldse rakendada. Eelnimetatud kohtuasjast ei tulene ega saagi tuleneda vanglale üldist kohustust vaadata kaebaja vaided läbi VangS § 11 lg-s 7 sätestatust kiiremas korras. Kohtule esitatud materjalid ka ei kinnita, et kaebaja tervislik seisund oleks olnud selline, mis välistaks tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja tingiks vajaduse vaadata esitatud vaie kiirendatud korras läbi. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et haldusasjas nr 3-20-1850 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse 8. septembri 2020. a käskkirja täitmise peatamiseks jättis kohus rahuldamata.
3-20-2109
48.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas kaebaja
27.novembri 2020. a määrusega riigilõivu tasumisest. HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb riigilõiv 15 eurot seega Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja ja kohtuotsuses viidatud kaaskinnipeetava nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.