M. V kaebus Tahkuranna Vallavalitsuse 20.06.2017 korralduse nr 207 tühistamiseks ja valla kohustamiseks Tidreko kinnistu detailplaneeringut vastu võtma või siis selle vastuvõtmise küsimust uuesti otsustama
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – M. V, esindajad vandeadvokaat Taivo Ruus ja advokaat Sandor Elias; Vastustaja – Häädemeeste vald, esindajad vandeadvokaat Martin Triipan ja advokaat Kristel Urke
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata;
2.Jätta menetluskulud protsessiosaliste endi kanda
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 10.01.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Võiste alevikus asuva Tidreko kinnistu detailplaneering algatati M. V 19.09.2013 taotluse alusel Tahkuranna Vallavolikogu 26.09.2013 otsusega nr 36.
2.Tahkuranna Vallavalitsuse 20.06.2017 korraldusega nr 207 jäeti Võiste alevikus Tidreko kinnistul menetletav Tidreko detailplaneering vastu võtmata (tl 42-46).
3.M. V esitas Tallinna Halduskohtule 24.07.2017 kaebuse Tahkuranna Vallavalitsuse 20.06.2017 korralduse nr 207 tühistamiseks ja valla kohustamiseks Tidreko kinnistu (katastriüksuse tunnus
84801:005:0326) detailplaneeringut vastu võtma või siis selle vastuvõtmise küsimust uuesti otsustama (tl 4-9).
4.Tallinna Halduskohtu 08.09.2017 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 82). Vald on sellele 13.10.2017 vastanud (84-90).
5.Tallinna Halduskohtu 06.07.2018 määrusega võimaldati kaebajal esitada arvamus vastustaja vastuse osas (tl 114). Kaebaja vastas 06.08.2018.
7.Tallinna Halduskohtu 28.11.2018 ja 17.12.2018 määrustega muudeti kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8.Kaebaja on leiab, et vallavalitsuse põhjendused Tidreko kinnistu detailplaneeringu vastu võtmata jätmiseks on õigusvastased ning sisuliselt põhjendamata. Vastustajal puudub õigus nõuda kaebaja kulul hoidumisservituutide seadmist. Vallavalitsus on põhjendamatult seadnud Tidreko kinnistu detailplaneeringu avalikule väljapanekule saatmise eeltingimusena nõudmisi, mis ei tulene ühestki õigusaktist, ei ole eluliselt vajalikud ning mille täitmine põhjustaks Tidreko kinnistu omanikule otsest varalist kahju. Detailplaneeringut on menetletud üle 7 aasta, mis rikub head haldustava ning haldus- ja planeerimismenetluse põhimõtteid.
9.Kohalik omavalitsus peab detailplaneeringu menetlemisel lähtuma kehtivast õigusest ning kui planeering vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele ja kehtivale õigusele, on kohalik omavalitsus kohustatud detailplaneeringu vastu võtma ja avalikule väljapanekule suunama. Põhjendamatu viivitus detailplaneeringu menetlemisel on õigusvastane. Samuti on õigusvastane põhjendamatute nõudmiste esitamine huvitatud isikule, kuna tegemist on kaalutlusveaga planeerimisdiskretsiooni teostamisel. Vastustaja viitab korralduses nr 207 sellele, et detailplaneeringu lahendus ei vastavat valla konkreetsetele menetluslikele nõudmistele. Kaebaja on võtnud detailplaneeringu seletuskirja p 5 järgi kohustuse teed ja tehnovõrgud rajada ja pole vastu olnud ka vastava kirjaliku lepingu sõlmimisele. Seega on täiesti asjassepuutumatud korralduse nr 207 viited valla finantsvõimekuse puudumisele teede ja tehnovõrkude rajamiseks ning vastavale kohtupraktikale. Seega detailplaneeringu vastu võtmata jätmiseks puudub alus, kuna kaebaja ongi nõustunud taristu väljaehitamisega omal kulul. Vallavalitsus soovib, et kinnistu omanik hoiduks ehitustegevuse alustamisest enne teede ja tehnovõrkude väljaehitamist ning nõuetekohase avaliku kasutusega tuletõrje veevõtukoha rajamist. Kaebaja soovib taristu välja ehitada detailplaneeringu seletuskirja p 5.1 sätestatud korras ehk koos kinnistu ehitustegevusega, enne kasutusloa väljastamist. Seega on õigusvastane ja õigusliku aluseta nõuda taristu väljaehitamist enne muud ehitustegevust ning ka vastavat notariaalset lepingut ja hoidumisservituuti. Notariaalse lepingu sõlmimine ning hoidumisservituutide seadmine on kaebajale täiendav majanduslik kulu, mille kandmise nõudmiseks üleüldse peaks vallavalitsusel olema õiguslik alus vastavalt PS § 3 lg 1. Õiguslikult ei olegi hoidumisservituudi kinnistusraamatusse kandmisel detailplaneeringus sätestamisest tugevamat mõju, seda enam, et ehitus- ja kasutusloa väljastab ning ehitusjärelevalvelt ehitamisest „hoidumise“ üle
teostab kohalik omavalitsus ise. Eraldi notariaalsete lepingute sõlmimine on näilik olukorra lahendamine ja seaduse sätete üle kordamine ning paneb kaebajale põhjendamata rahalise koormuse. Arusaamatuks jääb ka veevõtukohale juurdepääsu küsimus. Tidreko detailplaneeringu lahendusega on tuleohutusnõuded täidetud. Korraldus nr 207 on õigusvastane ka siis, kui vastustaja on pidanud silmas, et nõuab kaebaja kinnistule mitte ainult detailplaneeringu ala, vaid kogu piirkonna tulekustutuseks vajaliku avaliku ja kõigile kasutamiseks mõeldud veevõtukoha rajamist kaebaja arvel. Vastustaja viited avaliku tee lepingu puudumisele ei saa olla aluseks detailplaneeringu vastu võtmata jätmisel olukorras, kus vald ise ei ole soovinud kokkulepet sõlmida. Antud juhul on vastustaja sisuliselt välistanud kaebaja kinnistu kasutamise seetõttu, et vald ei soovi jõuda kaebajaga kokkuleppele tee avalikuks kasutamiseks määramisel. Seega on tegemist vastustajast endast tingitud asjaoluga, mis ei saa olla kaebajale etteheidetav ega teda koormava haldusakti andmise aluseks. Detailplaneeringu menetlusega viivitamine on põhjustanud olulise majandusliku ja moraalse kahju. Alates 2014. aasta novembrist esitatud nõudmised ei põhine enam ühelgi õigusaktil, vaid vallavalitsuse kompromissitutel seisukohtadel. Lisaks puudub nõudmistel ka sisuline vajadus, sh avalikust huvist tulenev.
10.Täiendavas 22.10.2018 seisukohas (tl 122-126) märkis kaebaja, et jääb kõikide kaebuses esitatud seisukohtade juurde ja palub kaebuse rahuldada. Kaebaja nõustub teede ja tehnovõrkude väljaehitamisega omal kulul. Vastustaja viidatud 26.09.2013 otsuse nr 36 eelnõu ei ole rikkunud kaebaja õigusi, kuna see oli adresseeritud Tahkuranna Vallavalitsusele. Kaebaja arvates, ei saa kokkuleppeks tema ja valla vahel lugeda vallavolikogu otsuse nr 36 eelnõu sisu, kuna see on ühepoolne vallasisene toiming ja selle adressaadiks on vallavalitsus. Nõudes arendajalt teede ja tehnovõrkude rajamise tagatiseks elamute ehitamise hoidusmisservituuti enne teede ja võrkude väljaehitamist, ei käitu vastustaja mitte üksnes õigusvastaselt (ilma seadusliku aluseta) ja valitseva kohtupraktika vastaselt, vaid ka majanduslikult ebaloogiliselt ja arendajat ebamõistlikult koormavalt. Antud juhul tähendaks valla tingimustega nõustumine kaebajale kinnisvara väärtuse vähenemist. Kuigi vastuses kaebusele on vald korduvalt rõhutanud, et tagamiskohustuse viisi valimine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse küsimus, ei ole vallavalitsus neid kaalutlusi kuskil avaldanud, mis kujutab endast iseenesest kaalutlusviga. Detailplaneeringu vastu võtmata jätmise otsuses ega ka vastuses kaebusele ei ole vastustaja vaevunud analüüsima ega kaaluma kaebaja seisukohta ja ettepanekut siduda valla soovitud ehituslubade asemele elamutele kasutuslubade väljastamine taristu väljaehitamise kohustusega.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
11.Vastustaja hinnangul on vaidlusalune otsus õiguspärane. Korralduse nr 207 andmisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ja otsus on tehtud kooskõlas õigusnormide ja valla ruumilise arengu eesmärkidega.
12.Vastustaja on 26.09.2013 otsusega nr 36 kaalunud eraldi teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse üleandmist arendajale. Arendaja ei ole nimetatud otsust vaidlustanud. Olukorras, kus kaebaja on selgelt seisukohal, et lähteülesandes väljatoodud tingimused planeeringu koostamisele rikuvad tema õigusi ning ei ole õiguspärased, oleks kaebaja saanud planeerimise algatamise otsuses vastavaid tingimusi vaidlustada. Seda kaebaja aga teinud ei ole. Omavalitsuste planeerimispraktikas on tavapärane planeerimisseaduse § 8 lg 3 p-le 3 tuginev tingimus, mille eesmärgiks on tagada nõuetekohase elukeskkonna loomine uute elamukruntide arendamise etapis ning vältida seonduvate kulude ootamatut elanike või omavalitsuse kanda jätmist. Uute elamualade teede ja infrastruktuuri
rajamine oleks omavalitsuse eelarve mahtu arvestades omavalitsuse jaoks ülemääraselt koormav. Kaebaja on küll väljendanud valmisolekut teede ja tehnovõrkude väljaehitamiseks, kuid on keeldunud selle kohustuse täitmise tagamiseks igasuguste tagatiste sisseseadmisest. Praeguseks hetkeks esitatud detailplaneeringu vastuvõtmine ei ole põhjendatud ja võib tuua kaasa ehituslubade taotlemise (hoonete püstitamiseks) enne teede ja infrastruktuuri rajamist. Riigikohtu praktikale tuginedes on õigustatud vastustaja nõue seada ehituslubade andmise eeltingimuseks teede ja tehnovõrkude väljaehitamine. Tegemist ei ole kindlasti õigusvastase nõudega. Samuti on vajalik ja põhjendatud välja tuua detailplaneeringu seletuskirjas notariaalse lepingu sõlmimine ehitustegevusest hoidumiseks enne teede ja tehnovõrkude väljaehitamist ning nõuetekohase avaliku kasutusega tuletõrje veevõtukoha rajamist. Tagamiskohustuse täitmise viisi valimine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse küsimus. Tahkuranna Vallavalitsus on õigustatult püüdnud leida parimat viisi vaidlusaluse kohustuse täitmise tagamiseks. Ühtlasi soovib vastustaja, et hoidumisservituutide seadmine oleks nähtav detailplaneeringust, kus sisaldub sellega seonduvalt piirang ehitusloa andmisele. Seetõttu ei ole võimalik detailplaneeringu vastuvõtmine enne vastavate servituutide seadmises kokku leppimist. Hoidumisservituutide seadmine on vajalik eelkõige selleks, et tagada teede ja tehnovõrkude ning avaliku tuletõrje veevõtukoha väljaehitamise kohustuse täitmine ka juhul, kui kinnistud vahepeal müüakse. Vald peab tagama teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse täitmise ka uue omaniku poolt. Kinnistusraamatust nähtuva hoidumisservituudi puhul on tagatud, et kinnistute potentsiaalne omandaja on algusest peale sellisest kohustusest teadlik ning sellel teemal ei teki uusi vaidlusi. Kaebaja väide, justkui ei oleks Tahkuranna Vallavalitsus soovinud kaebajaga kokkuleppele jõuda, on ebaõige. Tahkuranna Vallavalitsusele 04.09.2016 esitatud Tidreko detailplaneering on vastuolus Tahkuranna Vallavolikogu 26.09.2013 otsusega nr 36. Tidreko detailplaneeringu algatamise taotluse esitanud maaomanik M. V ei ole nõustunud allkirjastama Tahkuranna Vallavalitsuse poolt talle korduvalt edastatud detailplaneeringu koostamise korraldamise ja koostamise rahastamise kolmepoolset lepingut. Olukorras, kus detailplaneeringus ei ole täidetud kohaliku omavalitsuse poolt seatud tingimused ning planeering ei vasta lähteülesandele ega Tahkuranna valla ehitusmäärusele, ei saa seda ka vastu võtta. Detailplaneeringu menetluses viivitamise küsimus, mille kaebaja on esile toonud, ei ole käesolevas vaidluses asjakohane, seda on halduskohtus käsitletud haldusaja nr 3-15-1432 raames. Detailplaneeringu algatamiseks saab siiski lugeda vaid aastat 2013 ning seda on kinnitanud ka Tallinna Halduskohus. Detailplaneering jäeti vastu võtmata sisuliste puuduste tõttu ning need on korralduses nr 207 välja toodud ja neid on põhjendatud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu kohaliku omavalitsuse poolt seatud tingimustega ning ei ole nõus neid täitma, ei muuda neid õigusvastaseks.
13.Vastustaja jäi 16.11.2018 vastuses oma varasemate seisukohtade juurde pidades vajalikuks rõhutada, et teede, tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamise kohta notariaalse lepingu sõlmimise ja hoidumisservituudi seadmise nõuded on õiguspärased. Kaebaja väited, et otsust nr 36 ei ole vastu võetud või et tal puuduvad teadmised otsuse sisu kohta, on asjakohatud ja arusaamatud. Ebaõiged on ka kaebaja väited, nagu ei oleks otsus nr 36 kaebajale suunatud ega saa talle ühtegi kohustust tekitada. Kaebaja on otsuse nr 36 adressaat juba ainuüksi tulenevalt asjaolust, et detailplaneering algatati ehk otsus tehti kaebaja taotluse alusel. Seega teadis kaebaja alates detailplaneeringu algatamise ja lähteseisukohtade kinnitamise otsuse nr 36 tegemisest, et detailplaneeringu kehtestamise otsustamise eelduseks on tema ja vallavalitsuse vahel notariaalse lepingu sõlmimine teede, tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamiseks ning enne nende väljaehitamist ei väljasta vallavalitsus planeeringualale ühtegi ehitusluba hoonetele. Kaebaja pidi nende asjaoludega detailplaneeringu menetluses arvestama ning kindlasti ei saanud olla kaebajal ootust, et selliseid nõudeid edaspidi ei esitata. Notariaalse lepingu sõlmimise kohustus tuleneb ka Tahkuranna Vallavolikogu 31. mai 2012 määrusega nr 12 kehtestatud ehitusmääruse § 3 lõikest 8, mis pidi samuti olema kaebajale enne detailplaneeringu
algatamise taotluse esitamist teada ja mille nõuetega pidi kaebaja planeerimismenetluses arvestama. Vastustaja rõhutab, et kui arendaja kohustused saavad täidetud, on vastustaja koheselt valmis andma tahteavaldused, et kustutada kinnistusraamatust ka hoidumisservituut ning see ei sea edaspidi kaebajale mingeid täiendavaid piiranguid. Kaebaja väited, nagu vastustaja oleks jätkuvalt tuginenud Tahkuranna üldplaneeringu tühiseks tunnistatud punkti 2.3 teisele lõikele, on ebaõiged ja kohut eksitavad. Vastustaja on nii vaidlustatud korralduses nr 207 kui ka oma kaebuse vastuses viidanud üldplaneeringule üldiselt, mitte selle konkreetsele lõikele ega ole üldplaneeringu tühiseks tunnistatud osale tuginenud.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tahkuranna Vallavalitsuse 20.06.2017 korraldust nr 207 ja taotletud selle tühistamist ning valla kohustamist Tidreko kinnistu detailplaneeringut vastu võtma või siis selle vastuvõtmise küsimust uuesti otsustama. Vaidlustatud korraldusega nr 207 jäeti Tidreko detailplaneering vastu võtmata. Seejuures tugines vald ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lõikele 1, planeerimisseaduse § 4 lõikele 2 ning § 18 lõikele 1.
15.Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lõike 1 kohaselt menetletakse enne selle seaduse jõustumist (seadus jõustus 01.07.2015) algatatud planeeringud lõpuni, lähtudes seni kehtinud planeerimisseaduses sätestatud nõuetest, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 (erandid) nimetatud juhtudel. Antud juhul algatati vaidlusalune detailplaneering 2013. aastal. Enne 2015. aasta 1. juulit kehtinud planeerimisseaduse § 4 lõikes 2 sätestati, et planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsuse pädevuses, kusjuures kohalik omavalitsus peab tagama maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu (p 1), planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus (p 2) ning kehtestatud planeeringute järgimise (p 3). Sama planeerimisseaduse § 18 lg 1 sätestas, et kohalik omavalitsus teeb planeeringu vastuvõtmise otsuse ja korraldab planeeringu avaliku väljapaneku ning planeeringu vastuvõtmisega kinnitab kohalik omavalitsus, et planeering vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele ja et ta on kontrollinud, et planeering vastab seadustele ja muudele õigusaktidele.
16.Antud juhul ei pidanud vald võimalikuks detailplaneeringut vastu võtta. Korralduse nr 207 puhul on tegemist küllaltki põhjaliku haldusaktiga ning olulisi kaalutlusvigu sellest ei nähtu. Kaebaja etteheide üle seitsme aasta kestnud menetluse ning sellest tulenevalt ka hea haldustava rikkumise suhtes ei ole selles vaidluses asjakohane, sest nimetatud küsimust arutati haldusasja nr 3-15-1432 raames. Haldusasjas nr 3-15-1432 taotles M. V Tahkuranna valla kohustamist – lõpetada Tahkuranna valla Tidereko kinnistu detailplaneeringu menetlusega viivitamine ning võtta vastu vastav haldusakt. Kohus rahuldaski nimetatud kaebuse kohustades Tahkuranna valda jätkama detailplaneeringu menetlusega ning tegema hiljemalt 3 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest otsuse detailplaneeringu vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta. Kohus märkis, et vastustaja poolt detailplaneeringu või ka haldusasja menetluse käigus välja toodud etteheited või puudused ei asenda põhjalikult motiveeritud haldusakti.
17.Oluliseks aspektiks, millele tuginevalt detailplaneering vastu võtmata jäeti, oli Tahkuranna Vallavolikogu 26.09.2013 otsus nr 36, millega kinnitati Tidreko kinnistu detailplaneeringu
lähteseisukohad (p 2), peeti vajalikuks sõlmida kinnistu omanikuga leping detailplaneeringu koostamise korraldamiseks ja selle rahastamiseks (p 3) ning sõlmida vastavalt ehitusseaduse § 13 ja Tahkuranna valla ehitusmääruse § 3 lõikele 8 enne detailplaneeringu kehtestamise otsustamist taotlejaga notariaalne leping teede, tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamise kohta märkides, et nimetatud lepinguga annab vald ehitusseaduse §-s 13 nimetatud rajatiste ehitamise kohustuse üle arendajale, kusjuures enne nende väljaehitamist arendaja poolt vallavalitsus sellele planeeringualale hoonete osas ühtegi ehitusluba ei väljasta (p 3). Tahkuranna Vallavolikogu 26.09.2013 otsuse nr 36 vastuvõtmise ajal kehtinud ehitusseaduse § 13 sätestas, et detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Haldusakti juurde kuuluvate ja selle punktiga 2 kinnitatud lähteseisukohtade vastavas alajaotuses (koostamise protsess) on veel märgitud, et detailplaneeringu koostamise korraldaja on Tahkuranna Vallavalitsus huvitatud isiku finantseerimisel. Vastustaja on eelnimetatud otsuse nr 36 koos nimetatud lisaga nr 2 haldusasja materjalide juurde ka esitanud (tl 135-138). Seega ei ole vald seadnud Tidreko kinnistu detailplaneeringu avalikule väljapanekule saatmise eeltingimusena põhjendamatuid nõudmisi ning kaebaja vastupidine positsioon ei ole täpne. Siinkohal tuleb nõustuda ka vastustaja seisukohaga selles, et volikogu otsust nr 36 vaidlustatud ei ole. Vastupidist haldusasja materjalist ei ilmne. Kaebaja on püüdnud volikogu otsusega nr 36 paika pandust küll distantseeruda, kaheldes vahepeal selle olemasolus ning pidades seda ühepoolseks vallasiseseks toiminguks, mille adressaadiks oli vallavalitsus (tl 123), kuid eelnimetatuga ei saa nõustuda. Otsusest nr 36 nähtub selgelt, et haldusakti andmise aluseks oli nimelt M. Va poolt esitatud detailplaneeringu algatamise taotlus, kusjuures see otsus oli asjassepuutuv ka varasemas vaidluses, mida kaebaja ning vald pidasid haldusasja nr 3151432 raames. Mis puutub kaebaja väitesse, et detailplaneeringu seletuskirja p 5 järgselt ongi ta võtnud kohustuse teed ja tehnovõrgud rajada ning ta ei ole olnud vastu ka sellekohase kirjaliku lepingu sõlmimisele (esialgse kaebuse p 3.19), siis jääb see paljasõnaliseks, sest vaidlusega seonduv situatsioon on praegu selline, kus vastavat lepingut haldusasja materjalide juures siiski ei ole.
18.Kaebaja on pidanud asjassepuutumatuteks ka vaidlustatud haldusakti viiteid valla finantsvõimekuse puudumisele teede ja tehnovõrkude rajamisel ning sellekohasele kohtupraktikale, kuid selle seisukohaga ei saa samuti nõustuda. Vastustaja on täiesti asjakohaselt osundanud Riigikohtu 08.01.2009 lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-66-08, mille punktis 14 on muuhulgas selgitatud, et kohaliku omavalitsuse rahaliste vahendite puudumine või mitteeraldamine detailplaneeringukohase infrastruktuuri väljaarendamiseks võib olla piisav alus planeeringu kehtestamata jätmisel. Tallinna Ringkonnakohus on ühe Tahkuranna Vallavalitsust puudutava planeeringualase vaidluse lahendamisel oma 28.01.2016 otsuse punktis 12 haldusasjas nr 3-12-1411 märkinud, viidates ka asjassepuutuvatele Riigikohtu lahenditele, et kohtupraktika käigus on leidnud korduvalt tunnustamist KOV õigus keelduda taotletud DP algatamisest muu hulgas põhjusel, et omavalitsusüksusel puudub planeeringus ettenähtu elluviimiseks vajalik finantsvõimekus, kuid ehitusseaduse §-st 13 tuleneva kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega nende väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu ja et ehitusseaduse §-st 13 tuleneva kohustuse saab DP koostamise taotlejaga sõlmitava kokkuleppega üle anda. Kohtu hinnangul võis vallavalitsus vaidlustatud korralduse nr 207 vastuvõtmisel volikogu otsusega nr 36 seatud nõuetele tugineda, sest sellekohase kohtupraktika taustal ei saa asuda seisukohale, et vastavate rajatiste ehitamise ja ka teatava rahastamise kohustuse üleandmine oli õigusvastane. Seega oli detailplaneeringu vastu võtmata jätmine vastavate nõuete täitmata jätmise tõttu õiguspärane, mis tähendab seda, et Tahkuranna Vallavalitsuse 20.06.2017 korralduse nr 207 tühistamiseks ei ole alust. Planeeringu vastu võtmata jätmiseks piisas sellest, et otsuses nr 36 esitatud tingimused või nõuded
olid täitmata. Selles mõttes kaebaja muud etteheited enam kuigi tähenduslikud ei ole ning kohus nendel kõigil üksikasjalikult ka ei peatu, sest vastavalt haldusmenetluse seaduse § 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel võidi rikkuda menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Eelnimetatu on kohaldatav ka kohtule esitatud tühistamisnõuete puhul. Arvestades asjaolu, et vaidlustaav haldusakt osutus õiguspäraseks ja selle tühistamiseks ei ole alust, ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel baseeruvat ning Tidreko kinnistu detailplaneeringu vastu võtmise või selle uuesti otsustamisele suunatud kohustamisnõuet. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebaja kahjuks. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Häädemeeste vald on esitanud menetluskulude hüvitamise taotluse summas 1620 eurot (tl 130). Vastavalt HKMS § 109 lg 6 mõistab aga kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Haldusorgani kulude väljamõistmine kaebajatelt on olnud taolistes menetluslikes situatsioonides üsna erandlik. Antud juhul toimus käesoleva vaidlusega teataval määral võrreldav vaidlus haldusasjas nr 3-15-1432, kus valda esindas samuti advokaat ning protsessiosalistele paljuski teadaolevate ning läbi vaieldud asjaolude pinnalt vaadatuna oleks vald võinud välise õigusabi saamise võimaluse käesoleva vaidluse puhul ning suhteliselt hilises menetlusjärgus ka kasutamata jätta, mis tähendab seda et õigusabikulu väljamõistmine kaebajalt ei oleks antud juhul põhjendatud. Taotlust ei saa rahuldada veel ka seetõttu, et see esitati seisuga 16.11.2018, kuid vastavalt Tallinna Halduskohtu 21.09.2018 määrusele oli taotluste esitamise tähtajaks 22.10.2018. Teise menetlusosalise taotlustele ja seisukohtadele oli võimalik küll vastata kuni 16.11.2018, kuid see ei olnud kohustuslik. Seega oleks vastustaja menetluskulu väljamõistmine HKMS § 109 esimese lõike kolmanda ja neljanda lausega vastuolus. Lähtuvalt eeltoodust jäävad menetluskulud protsessiosaliste endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.