Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-1531 19. detsember 2018 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest A kaebus Sotsiaalkindlustusameti otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks tegema uue otsuse Kaebaja A, esindaja B Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Leila Nõlvand Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2017. a otsus Sotsiaalkindlustusameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. jaanuari 2017. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
10.oktoobri 2017. a otsus.
3.Teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema esindaja nimed ning äriühingute nimed tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis 2015. aasta septembrist kuni 2016. a jaanuarini puukentsefaliidi diagnoosiga haiglaravil. Seejärel suunati ta Haapsalu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse, kus ta viibis mõningate lühikeste katkestustega 2016. a jaanuarist kuni septembrini ja sama aasta novembrist kuni detsembrini statsionaarsel ravil või taastusravil. 2016. a oktoobris osutas sama raviasutus kaebajale statsionaarselt tööalase rehabilitatsiooni teenust. Kaebaja viibis töövõimetuslehel 26. septembrist 2015 kuni 25. märtsini 2016 ning 11. aprillist kuni 18. juunini 2016. Ajavahemikus 28. märts kuni 10. aprill 2016 oli kaebaja puhkusel, mille eest tööandja tasus puhkusetasu.
2.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 15. veebruari 2016. a otsusega kaebajal sügava puude, sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine oli täielikult takistatud. Puude raskusaste määrati ajavahemikuks 5. jaanuar 2016 kuni 31. jaanuar 2017.
3-16-1531
3.Kaebaja esitas 19. veebruaril 2016 SKA-le taotluse, et riik võtaks sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle.
4.SKA keeldus 19. aprilli 2016. a otsusega kaebaja taotlust rahuldamast. Otsuses leiti, et kaebajal puudub õigus taotleda sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 59 lg 1 p 3 ja lg 3 p 2 alusel rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist, sest ta töötab OÜ-s C ja D OÜs ja on seega hõivatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 6 lg 5 p-s 3 nimetatud tegevusega. SKA lisas oma otsusele infolehe tööalase rehabilitatsiooni teenuse kohta.
5.SKA jättis kaebaja vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt nähtub töötamise registrist, et kaebajal on kehtiv tööleping OÜ-ga C ja D OÜ-ga. Järelepärimisele saadetud vastuses kinnitas OÜ C, et tööleping kehtib. Haigekassalt saadud teabe kohaselt lõppes kaebaja töövõimetusleht
26.märtsi 2016. a arsti otsusega, et kaebaja võib asuda tööle. Seega on tõendatud, et kaebaja töötab. Seepärast ei ole ta SHS § 59 lg 3 p 2 kohaselt isikuks, kellelt peaks riik sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle võtma.
6.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus vastustaja otsuse ja vaideotsuse tühistada ning kohustada vastustajat tegema uue otsuse, millega riik võtaks kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle. Kaebuse kohaselt on kaebaja tasunud ravi- ja rehabilitatsiooniteenuste eest kokku üle 14 000 euro. Osa raviarveid on tasunud haigekassa, ülejäänud on tasutud perekonna säästudest. Kaebaja ei ole alates 26. septembrist 2015 töötanud. Ta on olnud sellest ajast kuni vastustaja otsuse tegemiseni pidevalt statsionaarsel ravil töövõimetuse seisundis ja töötamine oli sel ajal töövõime puudumise tõttu välistatud. Asjaolu, et kaebaja ei tööta ega ole tööga hõivatud, kinnitavad töövõimetuslehed, epikriisid, raviteenuste arved jt dokumentaalsed tõendid, mis olid vastustajale otsuse tegemise ajal teada. Kaebajal ei ole töölepingut D OÜ-ga, ta on selle ainuosanik ja juhatuse liige. Oma tervisliku seisundi tõttu ei ole kaebaja saanud juhatuse liikme ega osaniku kohustusi täita. Töötamise registri kandel on informatiivne tähendus ja see ei tõenda töötamist. Tööandja ei ole töölepingut üles öelnud. Tööandja lootust, et kaebaja terveneb ja naaseb tööle, ei saa pöörata kaebaja vastu ja teda selle tõttu karistada. Kaebaja töötamist ei tõenda ka töövõimetuslehe lõpetamine märkega „asuda tööle“. Kaebaja kasutas 28. märtsist kuni 10. aprillini 2016 puhkust, viibides samal ajal endist viisi taastusravil. Ta ei olnud sel ajal tööga hõivatud. Alates 11. aprillist 2016 on kaebaja taas töövõimetuslehel.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 27. jaanuari 2017. a otsusega kaebuse, tühistas SKA otsuse ja vaideotsuse ning kohustas vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised: 1) vastustaja selgitas kohtumenetluses, et lisaks töölepingu alusel töötamisele ei saa kaebaja taotlust rahuldada põhjusel, et ta on äriühingu juhatuse liige. Vastustaja on õigesti leidnud, et SHS § 59 lg 3 p-s 2 sisalduv mõiste „hõivatud“ tähendab töösuhet või sellesarnast suhet (sh juhatuse liikmeks olekut), mitte konkreetsel ajal tööülesannete täitmist. Seega on kaebaja töövõimetuslehel viibimisele vaatamata tööturul hõivatud isik, st tal on olemas töösuhe, mille juurde pärast töövõimetust naasta. Seepärast puudus tal SHS § 59 lg 1 p 3 ja lg 3 p 2 järgi õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust; 2) kaebajale osutati taastusravi ja rehabilitatsiooniteenust selleks, et aidata teda taas liikuma ja endaga toime tulema. Kaebajale osutatud teenus vastas olemuselt sotsiaalse rehabilitatsiooni, mitte tööalase rehabilitatsiooni eesmärgile;
2(5)
3-16-1531 3) kaebaja võinuks mahtuda SHS § 59 lg 1 p-s 4 sätestatu alla. Kohtule ei ole esitatud teavet selle kohta, et kaebajal oleks tuvastatud töövõime puudumine või et ta oleks esitanud töötukassale taotluse töövõime hindamiseks. Töövõimetuslehed ega puue töövõime puudumist ei tõenda. Arvestades aga kaebaja terviseseisundit, tuvastanuks töötukassa suure tõenäosusega, et kaebajal puudus töövõime; 4) puuduva töövõimega isikul ei ole õigust saada tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel tööalase rehabilitatsiooni teenust, sest teda ei ole võimalik tööle rakendada. TTTS § 91 lg-s 3 on sätestatud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse prioriteet tööalase rehabilitatsiooni teenuse ees. Kaebajal tulnuks pöörduda esmalt töövõime hindamise taotlusega töötukassa poole. Pärast töövõime puudumist tõendava otsuse tegemist olnuks kaebajal alus pöörduda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse taotlusega vastustaja poole. Vastustajal puudus enne töövõime hindamise otsuse tegemist alus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise vajadust hinnata. Vastustaja pidanuks seda kaebajale selgitama, sest tegemist oli uute normidega, millega korraldati rehabilitatsiooniteenuste süsteem ümber. Kuna vastustaja lahendas kaebaja taotluse puuduliku teabe põhjal, tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata.
8.Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. oktoobri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised: 1) kuigi halduskohtu otsus oli selgitamiskohustuse täitmata jätmist puudutavas osas üllatuslik, ei ole see otsuse tühistamise aluseks, sest halduskohtu otsus on põhijäreldustes õige ja vastustaja on saanud apellatsioonimenetluses avaldada oma seisukoha selgitamiskohustuse kohta; 2) halduskohus jättis tähelepanuta, et töövõimetoetuse seaduse (TVTS) jõustumine lükati edasi kuni 1. juulini 2016. Seetõttu oli põhimõtteliselt sisutu ka SHS § 59 lg 1 p 4, mille kohaselt oli õigus saada sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust tööealisel puuduva töövõimega isikul. SKA ei saanud töövõimet SHS § 59 lg 1 p 4 tähenduses hinnata, sest tema pädevuses oli ja on üksnes tööealise isiku püsivalt töövõimetuks tunnistamine riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel. Seega on vastustaja apellatsioonkaebuses õigesti väitnud, et kaebaja taotlus tulnuks jätta rahuldamata; 3) praeguses asjas pole vaja analüüsida õigusliku lünga tekkimise või SHS § 59 lg-s 3 ja TTTS § 6 lg 5 p-des 3 ja 4 sisalduvate piirangute põhiseaduspärasust, sest asi on võimalik lahendada õigesti ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata; 4) halduskohus leidis õigesti, et vastustaja tegutses pealiskaudselt ja ei selgitanud kaebajale, mida tuleb sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamiseks teha. Vastustaja pidanuks kaebaja taotlust menetledes aru saama, et kaebajale ei olnud võimalik tööalase rehabilitatsiooni teenust osutada ja ta vajas tegelikult sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Kuigi kaebajal polnud seaduse järgi õigust taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasumise kohustuse ülevõtmist, on sotsiaalhoolekande olemusega kooskõlas, et taotlejale selgitatakse, mis samme ta peab vajaliku abi saamiseks astuma (nt töölepingu lõpetamine). Vastustaja ei täitnud selgitamiskohustust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsused tühistada, jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole selgitamiskohustust 3(5)
3-16-1531 rikkunud, sest see kohustus ei hõlma menetlusosalise mõjutamist tegema talle kasulikke või kahjulikke majanduslikke otsuseid. Seepärast ei pidanud vastustaja kaebajale selgitama, et tal tuleb selleks, et riik võtaks sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle, tööleping lõpetada. Vastustaja selgitas kaebajale õiguslikku olukorda ja erinevaid valikuvõimalusi.
11.Kaebaja kassatsioonkaebusele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Vastustaja ja kohtud on õigesti leidnud, et SHS § 59 lg 1 p 3 ja lg 3 p 2 järgi puudus kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotluse rahuldamiseks alus.
13.Kolleegium ei nõustu aga kohtute seisukohaga, et vastustaja on rikkunud selgitamiskohustust.
14.SHS § 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätteid, arvestades sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud erisusi. Sotsiaalkaitse ühe põhimõttena on SÜS §-s 7 sätestatud avaliku võimu selgitamis- ja abistamiskohustus: isiku vajadusele, arusaamisele ja huvile vastava hüvitise andmise otsustamiseks abistatakse teda avalduse esitamisel või toimingu tegemisel, kui ilma abistamata jääksid tema õigused teadmatusest või muul põhjusel teostamata. Hüvitiste hulka kuulub ka isikult talle kolmanda isiku poolt osutatud teenuste eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine (SÜS § 14 p 1). Seega tuli vastustajal juhinduda selgitamiskohustuse täitmisel SÜS §-s 7 sätestatust. Selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu (93 SE) seletuskirjas rõhutatakse, et haldusorgan peab omal algatusel nõustama ja abistama juhul, kui isik ei suuda taotlust täita, kui selles esineb ilmseid vigu või muul viisil on ilmne, et isik ei oma piisavat teavet menetluses toimetulemiseks ning menetluse eesmärk jääks haldusorgani abita täitmata (seletuskirja lk 23).
15.Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks haldusmenetluse käigus selgituste saamiseks vastustaja poole pöördunud. Küll aga lisas vastustaja vaidlustatud otsuse juurde infolehe, milles oli märgitud, et tööalase rehabilitatsiooni vajaduse selgitamiseks tuleb pöörduda tööalase rehabilitatsiooni teenust osutava Eesti Töötukassa poole. Ringkonnakohus leidis, et vastustaja selgitused olid ebaõiged, sest kaebajale ei olnud võimalik tööalase rehabilitatsiooni teenust osutada. Selle asemel pidanuks vastustaja kaebajale selgitama, mida tal tuleks sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamiseks teha. Kolleegium ringkonnakohtuga ei nõustu.
16.Tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise alused on sätestatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduses. Tööalane rehabilitatsioon on isiku tööeluks ettevalmistamiseks, tööle asumiseks või töötamise jätkamiseks osutatav tööturuteenus, mis seisneb SHS § 57 alusel kehtestatud rehabiliteerivates tegevustes (TTTS § 231 lg 1). Otsuse selle teenuse osutamise kohta teeb Eesti Töötukassa (TTTS § 9 lg 4 teine lause). Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud TTTS § 91 lg 2 järgi oli see teenus ette nähtud muu hulgas puudega isikule, kes töötas töölepingu alusel või oli äriühingu juhatuse liige.
4(5)
3-16-1531 Kuna tööalase rehabilitatsiooni teenuse saamine ei olnud kaebaja jaoks välistatud ning selle teenuse osutamise üle otsustamine oli töötukassa pädevuses, oli infolehes esitatud teave tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise tingimuste ja taotlemise korra kohta selgitamiskohustuse täitmiseks asjakohane ja piisav.
17.Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et vastustaja ei oleks saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1. juulil 2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud.
18.Kolleegium nõustub vastustajaga, et vastustaja ei pidanud olukorras, kus kaebaja taotlust ei olnud võimalik SHS § 59 lg 1 p 3 alusel rahuldada, selgitama talle, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamiseks tuleks kaebajal tööleping lõpetada. Selgitamiskohustuse eesmärk on nõustada isikut iseseisva otsuse tegemisel, kuid seejuures ei tohi menetlusosalist mõjutada.
19.Eeltoodud põhjustel rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse, tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
20.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad ka vastustaja kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
21.Kolleegium asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema esindaja nimed ning äriühingute nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.