Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamise viis
3-20-1631 8. juuni 2022 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest Ö Invest OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 1. juuni 2020. a otsuse nr 1.1-5.1/20/2864 ja 31. juuli 2020 vaideotsuse nr 1.1-5.1/20/6554 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata Ö Invest OÜ taotlus uuesti läbi Kaebaja Ö Invest OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Raiko Paas Vastustaja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS, mille õigusjärglane on 4. jaanuarist 2022 Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus), volitatud esindaja Age Rebane Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2022. a otsus Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2022. a otsuse resolutsiooni punktid 2-5 ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2021. a otsus, millega kaebus jäeti rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister võttis 29. aprillil 2020 vastu määruse nr 12 „Turismisektori ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude osalise hüvitamise toetus“ (määrus). Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus määruse rakendajana (§ 3 lõige 1) korraldas määruse alusel jagatavate toetuste tingimuste ja taotlemise kohta infopäevi (sh veebiseminare, mis muudeti järelvaadatavaks), avas toetuste infoliini ja nõustas huvilisi individuaalselt. Teiste seas vastas EAS 6. mail 2020 meilitsi ka Ö Invest OÜ-d nõustanud konsultandile. Toetustaotluste vastuvõtu avas EAS 11. mail 2020.
2.EAS otsustas 1. juunil 2020 jätta rahuldamata Ö Invest OÜ 11. mai 2020. a taotluse saada turismiatraktsiooni käibe languse osalise hüvitamise toetust, mille aluseks oli määruse § 6 punkt 4. EAS-i hinnangul ei saanud Ö Invest OÜ pakutavat teenust pidada turismiatraktsiooniks määruse § 4 lõike 1 punkti 5 tähenduses. Piletiga sissepääsu all peetakse määruses silmas, et külastajal on võimalik tulla külastusaegadel muuseumisse või külastuskeskusesse ja tarbida seal teenuseid ilma eelneva broneeringuta. Taotleja ei pakkunud kohapeal teenuseid piletiga sissepääsu alusel. Tema
3-20-1631 ettevõtluse sisuks oli pakkuda hinnapakkumise ja eelneva broneeringu alusel Viirelaiul erinevaid teenuseid (korraldada üritusi, pakkuda toitlustust, majutust ja transporti saarele). EAS jättis
31.juulil 2020 rahuldamata ka Ö Invest OÜ esitatud vaide.
3.Tallinna Halduskohus jättis 5. märtsi 2021 otsusega rahuldamata Ö Invest OÜ kaebuse, milles nõuti eelmises punktis nimetatud otsuste tühistamist ja vastustaja kohustamist kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Halduskohus leidis, et kaebaja pakutavat ei saanud pidada „turismiatraktsiooniks“. Tegemist ei olnud piletiga sissepääsu alusel tegutseva külastuskeskuse või muuseumiga. Kaebaja teenuseid ei saanud külastusajal kasutada ette teatamata ja pileti alusel, vaid nende kasutamiseks oli tarvis üksikpäringu alusel koostatud hinnapakkumist ja broneeringut. Kaebajat ei ole koheldud põhiseadusvastaselt ebasoodsamalt võrreldes pileti alusel tegutsevate turismiatraktsioonidega.
4.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18. jaanuari 2022. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebaja pakutavaid teenuseid ei saanud pidada turismiatraktsiooniks määruse § 4 lõike 1 punkti 5 tähenduses. Turismiatraktsiooni määratlus ei ole põhiseadusvastane, kuna kaebajal võib olla õigus saada muud liiki toetust. EAS oleks pidanud kaebaja taotlust menetledes uurima ja selgitama võimalusi saada muid määruse alusel makstavaid toetusi. Selline uurimispõhimõtte (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6) ja selgitamiskohustuse (HMS § 36 lõike 1 punktid 1 ja 3) täitmata jätmine on oluline menetluslik minetus, mis võis mõjutada kaebaja taotluse õiget lahendamist. Ringkonnakohus tühistas otsuse jätta kaebaja taotlus rahuldamata, samuti vaideotsuse, kohustas vastustajat taotlust uuesti läbi vaatama ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja kohtutes kantud menetluskulu 30 eurot, jättes kulud muus osas menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni punktid 2-5).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Vastustaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada, jättes menetluskulud menetlusosaliste endi kanda: 1) HMS § 6 ja § 36 lõike 1 punktid 1 ja 3 ei kohustanud vastustajat kaebaja taotlust menetledes välja uurima täiendavaid asjaolusid ja selgitama võimalusi saada muid määruse alusel makstavaid toetusi kui see, mida kaebaja oli soovinud; 2) kaebaja on ettevõtja, kes oma majandus- ja kutsetegevuse raames osales pidevalt erinevates õigussuhetes ja oli seega võimeline tegutsema enda õiguste ja vajaduste huvides. Kaebaja sai parimal moel enda ettevõtet, tegevusvaldkondi ja sellega seotud asjaolusid arvestada ja esile tuua; 3) kaebaja määratles enda tegevuse teadlikult turismiatraktsioonina ja taotles turismiatraktsioonile mõeldud toetust. Toetuse liigi valik oli taotleja jaoks oluline majanduslik otsus, kuna toetuste summad erinesid tuntavalt (vt määruse § 7 lõikeid 8 (maksimaalne toetus 50 000 eurot) ja 10 (3000 eurot)) ja üks ettevõtja võis saada vaid üht liiki toetust (§ 8 lõige 2). Kaebaja kasutas vormi, millel oli sõnaselgelt märgitud, et see on mõeldud turismiatraktsiooni toetuse küsimiseks, esitades sellel turismiatraktsiooni toetuse saamiseks vajalikku infot. Ka toetuse kaaskirjas märkis kaebaja, et on taotluse esitanud turismiatraktsiooni toetuse jaoks. Kaebaja ei ole ei vaide- ega kohtumenetluses väitnud, et oleks soovinud toetust taotleda mõnel muul alusel ja teinud vormi valikul vea; 4) kaebaja ettevõtluse sisu ja tema tahe taotluse liigi valikul kui menetluses olulised asjaolud olid selged, mistõttu ei olnud vastustaja kohustatud välja selgitama täiendavaid asjaolusid;
2(4)
3-20-1631 5) EAS on täitnud selgitamiskohustust piisavas ulatuses, jagades teadliku taotlemisotsuse tegemiseks vajalikku infot enne taotlusvooru avamist korraldatud infopäevadel, samuti nõustades personaalselt taotlejat abistanud konsultatsioonibürood taotlejat puudutanud küsimustes. Toetuse menetluses otsustati kaebaja jaoks soodustava haldusakti andmise üle, mitte tema õiguste piiramise üle. EAS menetluse sõltumatu juhina ei saanud jagada teavet, milline võimalikest tegutsemisviisidest oleks kaebaja jaoks majanduslikult efektiivseim lahendus. Vaidlusalused menetluslikud põhimõtted ei saa tähendada, et isikule igal juhul teda soodustav haldusakt antaks. Menetluses ei nähtunud, et kaebaja oleks vajanud abi toetuse tingimuste mõistmisel või oleks teinud ilmse vea taotluse koostamisel. Seetõttu ei olnud vastustajal ka kohustust kaebaja selget tahet omal initsiatiivil kahtluse alla seada; 6) uurimispõhimõtte ja selgitamiskohustuse ulatuse puhul tuleb arvestada ka seda, et tegemist oli COVID-19 viiruse põhjustatud kriisi leevendamise toetusega; kriisitoetuse menetlus pidi olema piisavalt kiire ja lihtne, et toetus jõuaks õigel ajal abivajajateni, ja seda olukorras, kus EAS-il tuli lühikese aja jooksul menetleda väga suur hulk taotlusi. Seetõttu on igati põhjendatud, et otsustamisel võis lähtuda taotlusest ja sellega esitatud andmetest.
6.Kaebaja kassatsioonkaebusele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kassatsiooniastmes on asja keskne küsimus, kas ringkonnakohus on õigesti leidnud, et vastustaja rikkus kaebaja taotluse menetlemisel uurimispõhimõtet (HMS § 6) ja selgitamiskohustust (HMS § 36 lõike 1 punkte 1 ja 3). Halduskohtus ja ringkonnakohtus vaieldi selle üle, kas kaebaja ettevõtlust saab määruse tähenduses liigitada turismiatraktsiooniks. Vaidlust ei olnud selle üle, millise sisuga teenust kaebaja oma ettevõtluse käigus pakub. Riigikohtus vaidleb vastustaja vastu ringkonnakohtu seisukohale, et kuivõrd kaebaja pakutavaid teenuseid ei saanud pidada turismiatraktsiooniks, oleks EAS pidanud omal algatusel vähemalt selgitama kaebajale võimalust kvalifitseerida tema tegevus ümber mõneks muuks toetusõigusliku sisuga ettevõtluseks.
8.HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 36 lõige 1 sätestab, et haldusorgan selgitab menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil, millised õigused ja kohustused on menetlusosalisel haldusmenetluses (punkt 1) ning millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada (punkt 3).
9.Asja materjalidest nähtub, et vastustaja selgitas enne taotluste vastuvõttu toetuse saamise ja taotlemise tingimusi infopäevadel (veebiseminaridel, tehes nende sisu ka järelvaadatavaks). Lisaks nõustas ta taotluse esitamist kaalunud isikuid (HMS § 36 lõige 1) individuaalselt ka telefoni ja meili teel. EAS vastas ka kaebajat nõustanud konsultandi kirjale.
10.Samuti võib asja materjalide põhjal järeldada, et muu hulgas ka eelnevas punktis kirjeldatud selgituste toel valis kaebaja teadlikult erinevate turismisektori toetamise meetmete seast taotlemiseks selle, mis oli mõeldud turismiatraktsiooni käibe languse osaliseks hüvitamiseks. Sõltuvalt ettevõtluse sisust jagati turismisektori ettevõtjatele mitut liiki toetusi (vt määruse § 6). Makstava toetuse määr erines nende liikide puhul oluliselt, erinevad olid ka toetuse saamise tingimused (vrd nt määruse § 7 lõiget 7 ja 9) ja teave, mida tuli tingimustele vastavuse kohta esitada. Seetõttu olid igat liiki toetuse jaoks kasutusel ka erinevad taotlusvormid. Selle kasuks, et kaebaja valis teadlikult taotlemiseks turismiatraktsiooni toetuse, kõnelevad kaebaja tegutsemine oma majandus- ja kutsetegevuse raames, abi saamine konsultandilt, kellele EAS oli selgitanud meetmete kasutamist, ning erinevate võimalike taotlusvormide seast just selle toetuse liigi jaoks mõeldud vormi kasutamine, mis paistis võimaldavat 3(4)
3-20-1631 talle suurimat toetust. Ka ei ole kaebaja toetuse taotlemisel, vaidemenetluses ega kohtumenetluses väitnud, et ta oleks soovinud mõnd muud liiki toetust.
11.Ei ole põhjust kahelda, et taotluse ja selle põhjal hõlpsalt leitavate avalike andmete alusel olid kõik otsuse tegemiseks vajalikud asjaolud vastustajale teada. Uurimisprintsiibi ulatuslikum rakendamine ei oleks saanud infot juurde anda (vrd ka Riigikohtu halduskolleegiumi
1.oktoobri 2019. a otsus nr 3-18-1891/46, punkt 19, milles kolleegium rõhutas, et uurimispõhimõte pole piiramatu ja et asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend, ja 15. oktoobri 2020. a otsus nr 3-18-121/16, punkt 22).
12.Arvestades taotletud toetuse olemust ja kaebaja teadlikku valikut, ei olnud vastustajal põhjust menetluses lisaselgitusi jagada, eriti pidades silmas vajadust lahendada lühikese aja jooksul suur kogus taotlusi. Vastustaja ei pidanud selgitamiskohustust täites suunama kaebajat tema jaoks soodsaima valiku juurde (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2018. a otsus nr 3-16-1531/38, p 18, milles kolleegium rõhutas sotsiaalvaldkonna teenuse kohta, et selgitamiskohustuse eesmärk on nõustada isikut iseseisva otsuse tegemisel, kuid seejuures ei tohi menetlusosalist mõjutada). Kokkuvõttes on vastustaja enne taotluse esitamist selgitanud erinevaid valikuvõimalusi nii üldiselt potentsiaalsetele toetusest huvitatud isikutele kui ka konkreetselt kaebaja konsultandile. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks haldusmenetluse käigus selgituste saamiseks vastustaja poole pöördunud. Samuti ei nähtu põhjuseid, miks vastustaja oleks pidanud kaebaja poole pöörduma.
13.Isegi kui vastustaja oleks kaebaja taotluse menetlemisel omal algatusel asjaolusid ulatuslikumalt välja selgitanud või põhjalikumalt selgitusi jaganud, ei oleks see saanud mõjutada turismiatraktsiooni toetuse saamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmist põhjusel, et taotleja ei vastanud tingimustele. Vaidlust pole ka selles, et pärast rahuldamata jätmise otsust oli kaebajal veel võimalik määruse alusel mõnda muud liiki toetust taotleda.
14.Eelnevat arvestades on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et vastustaja rikkus kaebaja taotlust menetledes HMS § 6 ja § 36 lõike 1 punkte 1 ja 3. Nende sätete ebaõige kohaldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus (resolutsiooni punktid 2-5) tühistada. Jõusse tuleb jätta halduskohtu otsus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lõike 5 punkt 4).
15.Kuna Riigikohus rahuldab kassatsioonkaebuse, siis selle tulemusena jääb halduskohtule esitatud kaebus rahuldamata. Seetõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lõige 1). Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu jäävad tema kulud samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lõike 1 neljas lause). Vastustaja tasus kassatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu (vt riigilõivuseaduse § 60 lõige 8), mida erinevalt kautsjonist kaebuse rahuldamisel ei tagastata (vrd HKMS § 107 kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud redaktsioon). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.