Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 19. detsember 2018, Tartu 3-17-2727
Haldusasi
Aleksei Nikiforovi kaebus Viru Vangla
3.novembri 2017. a käskkirja nr 6-2/921-1 ja
14.detsembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1214-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 18. mai 2018. a otsus Aleksei Nikiforovi apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Aleksei Nikiforov Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Aleksei Nikiforovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. mai 2018. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18. jaanuar 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 3. novembri 2017. a käskkirjaga nr 6-2/921-1 määrati kinnipeetav Aleksei Nikiforov tööle Viru Vangla finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks alates
Viru Vangla 14. detsembri 2017. a käskkirjaga nr 6-3/1214-1 määrati kaebajale vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 6 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt ei allunud kaebaja 17. novembril 2017 valvuri korraldusele asuda tööle.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaks iseseisvat kaebust, mille kohus liitis ühte menetlusse ja mille lõplikeks nõueteks jäi Viru Vangla 3. novembri 2017. a käskkirja nr 6-2/921-1 ja 14. detsembri 2017. a käskkirja nr 6-3/1214-1 tühistamine. Kaebuse kohaselt on tööle määramise käskkiri ebaseaduslik, kuna kaebajale kohaldati samaaegselt täiendava julgeolekuabinõuna käeraudu ning ta kandis ka kartserikaristust. Seega sunniti ta töötama, viibides kartseris käeraudades. Käeraudades töötamine on võimatu ning diskrimineeriv.
Kartserikaristuse määramine on õigusvastane, kuna töötamise ajaks ei kavatsetud käeraudu ära võtta – seda on vanglaametnik kinnitanud. Käeraudades koridori koristamine on võrdne piinamisega ja kinnipeetava julma kohtlemisega ning mõnitamisega.
4.Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et praegusel juhul ei esine VangS § 37 lg 2 p-des 1-4 nimetatud asjaolusid ega VangS § 38 lg 22 eeldusi, mis takistanuks kinnipeetavat tööle määrata ja kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. Seadusest ei tulene, et kartserikaristuse kandmine või täiendava julgeolekumeetme kohaldamine välistaks kinnipeetava töökohustuse. Ka vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg-s 4 sätestatud vaba liikumise piirang käsitleb kartserikaristust kandva kinnipeetava vaba liikumist osakonnas ega ole mingil viisil seotud kinnipeetava muude kohustustega, sh töökohustusega. Kaebajale antud korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine korraldus, mistõttu oleks ta pidanud selle täitma. Korralduse täitmata jätmine on vangla julgeolekut ohustav raske distsipliinirikkumine. VangS § 69 lg 2 p-s 5 sätestatud ohjeldusmeetmete kohaldamine ei välista iseenesest kinnipeetava, sh kaebaja töökohustust. Ohjeldusmeetmete kohaldamine, sh vajadusel ajutine mittekohaldamine, on vangla otsustada. Ohjeldusmeetmete ajutist mittekohaldamist ei pea käskkirjas eraldi välja tooma ning see on igal konkreetsel juhul tehtav otsustus, seda enam, et tööle määramise käskkiri on tulevikku suunatud. Kui kaebajat oleks kohustatud töötama käeraudadega, siis võinuks kaebajal olla õigus keelduda konkreetse töökorralduse täitmisest, kuid see ei anna alust vaidlustada tööle määramist üldiselt või ka keelduda kambrist välja tulemast, et tööobjektile minna.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.18. mai 2018. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
6.Esmalt leidis halduskohus, et tööle määramise käskkirja tühistamine on võimalik vaatamata kaebaja tööle määramise perioodi möödumisele, kuna käskkirja mõju ja praktiline tähendus võib siiski säilida olukorras, kus käskkirja kehtivuse ajal antud korraldusi tööle asuda on peetud õiguspäraseks ja nende korralduste eiramise korral on kohaldatud kinnipeetava suhtes distsiplinaarvastutust.
7.Teiseks asus halduskohus seisukohale, et käskkirjade tühistamine ei ole põhjendatud.
8.Kaebaja ei ole tööle määramise osas vastuväiteid esitanud ning tema puhul ei ole ilmnenud VangS § 37 lg-s 2 nimetatud töötamist välistavaid asjaolusid. Asjas pole vaidlust selles, et arst on kooskõlastanud kaebaja tööle määramise ning kaebaja ei sea kahtluse alla ka arstlikku otsustust. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et käskkirja polnud võimalik täita tema suhtes kohaldatud täiendava julgeolekuabinõu (käerauad) tõttu. Käskkirja andmise hetkel ei ole teada, millistes tingimustes kinnipeetavat üksikjuhul täpsemalt töötama kohustatakse ja kuidas seejuures korraldatakse vangla julgeoleku tagamine või kas sellel ajal üldse jätkub täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine. Ohjeldusmeetme kasutamine iseenesest ei välista töötamiskohustust ega töötamiseks korralduste andmist. Seega ei ole tegemist käskkirja täitmise võimatusega ja käskkirja ei ole alust pidada haldusaktina tühiseks HMS § 63 lg 2 tähenduses. Töötamist ei välista ka kinnipeetava kartseris viibimine. Justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ sätestab § 5 lg 3 p-s 3 diskretsioonilise alusena, et kinnipeetava võib ajutiselt töölt kõrvaldada kartserisse paigutamise ajaks.
9.Kaebajale on määratud distsiplinaarkaristus, kuna ta keeldus täitmast vanglaametniku korraldust tööle asuda. Viru Vangla valvur A. S 17. novembri 2017. a ettekandest nr 6-20/5648-1 (I kd, tl 41) ilmneb, et ta andis kaebajale korralduse asuda koristama K1 eluosakonda. Korralduse täitmisest keeldumine on tuvastatud distsiplinaarmenetluses ning ka kaebaja ise ei väida
vastupidist. Vaidlust ei ole, et korralduse andmise ajal kandis kaebaja kartserikaristust ja täiendava julgeolekuabinõuna oli kohaldatud käeraudu. Ettekandest ega distsiplinaarasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks väljendanud valmisolekut töötada, kui tal võimaldataks seda teha ilma käeraudadeta. Pelgalt kaebaja vastus tööle asumise korraldusele, et „koristamine käeraudades oleks absurdne“, ei viita valmisolekule töötamise korraldust siiski täita.
10.Kohtupraktika on järjekindel selles, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest. Kinnipeetav on kohustatud töötama, kui vanglal on pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, sõltumata sellest, kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte. Haldusasja tõenditest kogumis ei saa teha järeldust, et kaebaja oleks seatud olukorda, kus ta pidanuks tegema konkreetseid koristustöid käeraudu kandes või olukorras, kus seda jälgivad teised kinnipeetavad. Üksnes täiendavate julgeolekumeetmete (käerauad) kohaldamine ei anna alust vaidlustada tööle määramist üldisemalt või keelduda kambrist töötamiseks välja tulemast. Seega ei saa teha järeldust, et korralduse täitmine olnuks ilmselgelt võimatu (HMS § 63 lg 2 p 5) või kaebaja väärikust alandav või tema õigusi muul moel rikkuv. Kuna kaebaja on keeldunud täitmast tööle asumise korraldust üldisemalt, ei ole sellisteks järeldusteks piisavaid asjaolusid ilmnenud.
11.Vastustaja on lähtunud karistuse vajalikkuse üle otsustamisel asjakohastest kaalutlustest. Vanglateenistuse ülesandeks on julgeoleku tagamine vanglas ja vanglal on julgeoleku tagamiseks ohtude hindamisel ning vajalike abinõude üle otsustamisel ulatuslik kaalumisruum. Määratud karistus on proportsionaalne ning karistuse valik põhineb vastustaja asjakohastel kaalutlustel. Vastustaja ei ole teinud kaalumisvigu kaalumisvigu karistuse valikul. Kartserikaristuse mõju tasandab asjaolu, et määratud kartserikaristus ei ole kuigi pikaajaline, arvestades kartserikaristuse maksimaalset võimalikku pikkust.
12.Asjas ei esine menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kaebaja on keeldunud allkirjastamast talle tutvustatud distsiplinaarmenetluse alustamise teadet ja distsiplinaarmenetluse protokolli. Kaebajale oli tagatud piisav võimalus olla menetluses ära kuulatud, mida ta ise ei ole soovinud kasutada.
13.Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja 2., 3, 9., ja 10. mai 2018. a (registreeritud kohtus vastavalt 8., 9., 11. ja 15. mail 2018) täiendavad avaldused, kuna need esitati hilinenult ning kaebaja kordas neis oma varasemaid seisukohti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.A. Nikiforov esitas hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
15.Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tema suhtes kartserikaristuse ja täiendava julgeolekuabinõuna käeraudade kohaldamise tõttu oli töökohustuse täitmine objektiivselt võimatu. Seega nii kaebaja tööle määramine kui tööle asumise korraldus olid tühised ja kaebaja ei pidanud tööle asuma. Ainus võimalus olnuks töötamine käeraudades, kuid see oleks alandanud kaebaja inimväärikust ning tähendanud tema piinamist. Distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud õiguspärane ka seetõttu, et erinevalt distsiplinaarmenetluse materjalides märgitust ei ole Viru Vangla valvur A. S 17. novembril 2017 andnud kaebajale korraldust tööle asuda. Ainus vanglaametnik, kellega kaebaja rääkis, oli kontaktisik M. R. Vastuseks kaebaja küsimusele, kas temalt kavatsetakse käerauad ära võtta töö ajal, vastavas kontaktisik „ei“, mille peale kaebaja ütles, et siis ta tööle ei lähe. Kaebaja tööst keeldumine ei andnud kellelegi halba eeskuju ega ohustanud vangla julgeolekut. Vastustaja on tuginenud ebaõigetele asjaoludele karistuse valikul.
Lisaks palub kaebaja pöörata tähelepanu tema täiendavatele avaldustele, mis ta esitas halduskohtule 2. kuni 15. maini 18, sest tal ei olnud võimalust esitada neid avaldusi enne
3.maid 2018.
16.Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
17.Vastustaja jääb seisukohale, et apellandil oli võimalik täita tööle asumise korraldust ning selle käigus oleks vanglaametnik saanud otsustada käeraudade eemaldamise koristustööde tegemise ajaks. Kuna kaebaja ei näidanud tööle asumiseks üles vähimatki valmisolekut ning asjaoludest nähtuvalt keeldus tööle asumast igal juhul, puudus nii vajadus kui ka võimalus käeraudade eemaldamise kaalumiseks. Kaebaja väide, nagu talle ei olekski tööle asumise korraldust antud, on esitatud ilmselgelt hilinenult ja tuleb jätta tähelepanuta. Seejuures puudub alus kahelda ametniku ettekande õigsuses ning samaaegselt ei ole asjaolu kohta võimalik koguda täiendavaid tõendeid, kuna videosalvestis vaidlusalusest ajast ei ole säilinud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud. Apellatsioonkaebuse põhjendused ja väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on ammendavalt analüüsinud kaebaja vanglas töötamise kohustuse olemasolu ja ulatust, selle kohustuse täitmisest keeldumise õiguspärasust, samuti kaebajale määratud karistuse lubatavust ja proportsionaalsust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
19.Kaebaja leiab jätkuvalt, et tema suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine välistab nii tema tööle määramise kui ka tööle asumise korralduse andmise. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
20.Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks kehtivast õigusest ei tulene piiranguid kinnipeetava tööle määramiseks olukorras, kus tema suhtes kohaldatakse täiendava julgeolekuabinõuna käeraudu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega täielikult. VangS § 69 lg 1 alusel on lubatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine eelkõige kinnipeetavast endast lähtuva ohu realiseerimise ärahoidmiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude regulatsioonist ega kinnipeetavate töötamist reguleerivatest sätetest ei saa teha järeldust, et kinnipeetaval, kellest lähtuva ohu realiseerumist julgeolekuabinõude kohaldamisega soovitakse ära hoida, tekiks julgeolekuabinõu kohaldamisel subjektiivne õigus nõuda, et teda tööle ei määrata või subjektiivne õigus nõuda, et tema tööle määramine ei kahjustaks täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisega taotletavat eesmärki. Tulenevalt VangS § 37 lg-st 1 on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama ning võib tööst keelduda VangS § 37 lg-s 2 nimetatud asjaolu esinemisel. VangS § 38 lg 22 alusel saab kinnipeetav taotleda enda töökohustusest vabastamist, kui ta ei ole võimeline töötama või töötamine ohustab tema enda julgeolekut. Vangla üldise julgeoleku tagamiseks töökohustusest vabastamise õigust kinnipeetavalt aga üldjuhul olla ei saa, sest see ei riiva tema subjektiivset õigust.
21.Eeltoodu kehtib samuti kartserikaristuse kandmise ajal töötamise kohta. Karistuse määramine ja selle täitmine kehtiva õiguse kohaselt ei loo kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda, et vangla järgiks rangelt kõiki kartserikaristusega kaasnevaid piiranguid. Piirangute rakendamine on vastustaja seadusest tulenev kohustus, kuid sellele ei vasta kinnipeetava õigus nõuda vanglalt tema kohustuse täitmist. Piirangutest kinnipeetava kasuks kõrvalekaldumine ei saa tema õigusi kahjustada. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seiskohta, et kehtiv õigus ei keela kartserikaristust kandva kinnipeetava töötamist, nähes ette, et kartserikaristuse ajal võib kinnipeetava töölt
kõrvaldada, kuid ei kohusta vanglat selleks. Sõltumata eeltoodust ei saa kaebaja tööle määramist kartserikaristuse kandmise ajal pidada tema õigusi rikkuvaks karistuse kandmise fakti tõttu ning ainuüksi see asjaolu ei saa kaasa tuua tööle määramise käskkirja tühistamist.
22.Kumbki eeltoodud asjaolu ei andnud kaebajale õigust keelduda tööle määramise käskkirja kehtivuse ajal antud tööle asumise korralduse täitmisest. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kaebajal võinuks tekkida alus tööst keeldumiseks, kui ta tööle asumisel oleks jäetud käeraudadest vabastamata ja käeraudade kandmine välistas tööülesande täitmise või oluliselt raskendas ülesande täitmist. Käesoleval juhul ei ole kaebaja väitnud, et esines olukord, kus ta asus tööülesandeid täitma käeraudu kandes. Vastupidi, kaebaja kinnitusel keeldus ta tööle asumast, eeldades, et käeraudu oleks töötamisel jätkuvalt kohaldatud. Nimetatud asjaolu ei ole aga menetluses kinnitust leidnud. Asja materjalidest nähtuvalt viibis inspektor-kontaktisik kaebajale tööle asumise korralduse andmise juures (I kd, tl 41). Seega oli tagatud võimalus kaebajalt käeraudade eemaldamise operatiivseks otsustamiseks. Kaebaja väide, et inspektor-kontaktisik kinnitas, et käeraudu ei eemaldata, ei ole kooskõlas asjas kogutud muude tõenditega. Seega oli kaebajal VangS § 37 lg 1 ja § 67 p 1 tulenevalt kohustus alluda vastustaja ametniku korraldusele asuda tööle vähemalt senikaua, kui üheselt selgunuks, et töötada tuleb käeraudades. Tööle asumise korralduse täitmisest üldiselt keeldudes kaebaja rikkus nimetatud kohustust ja täitis sellega distsiplinaarrikkumise koosseisu. Seega oli vastustaja õigustatud määrama kaebajale karistuse vastavalt VangS § 63 lg-le 1.
23.Ringkonnakohus nõustub, et vastustaja on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel järginud menetlusreegleid ning taganud kaebajale võimaluse esitada asja kohta oma selgitused ja vastuväited. Samuti on vastustaja põhjalikult selgitanud määratud karistuse valikut ning põhjendanud kartserikaristuse kui raskeima karistusliigi kohaldamist. Ekslik on kaebaja seisukoht, et puudus alus pidada rikkumist raskeks. Riigikohus on korduvalt leidnud, et tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks1. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et sellisele rikkumisel reageerimata jätmine võib julgustada teisi kinnipeetavaid sarnaselt käituma ning ohustaks seega vangla julgeolekut tervikuna. Karistuse määramisel on kohane arvestada sellega, et kaebaja pani rikkumise toime tahtlikult, samuti hinnata muude karistusmeetmete eeldatavat mõju kaebajale. Nendel asjaoludel ei saa pidada ebaproportsionaalseks karistuseks vaidlustatud käskkirjaga kaebajale määratud kuueks ööpäevaks kartserisse paigutamist.
24.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väite, et 17. novembril 2017. a valvur ei andnudki talle korraldust tööle asuda. HKMS § 51 lg 1 näeb menetlusosalistele ette kohustuse esitada oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Kuna tööle asumise korralduse andmine on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise vältimatu eeldus, siis pidi selle asjaolu kohta oma seisukoha esitamise vajadus olema kaebajale arusaadav juba vastustajale vaide esitamise ajal. Vastavalt pidi kaebaja oma väite esitama menetluses esimesel võimalusel, eeldatavalt esmases kaebuses. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta väidet varem esitada ei saanud ning viivitas sellega väite esitamisega apellatsioonimenetluseni. Vaidluse asjaolude pinnal ei näe ringkonnakohus ühtegi võimalikku mõjuvat põhjust viivituseks. Erandkorras on küll lubatav uue väite või tõendi esitamine ka apellatsioonimenetluses, kuid sel juhul tuleb ühtlasi põhjendada, miks varasem esitamine ei olnud võimalik. HKMS § 198 lg-le 3 tuginedes ei pea ringkonnakohus käesoleval juhul lubatavaks väitele apellatsioonimenetluses tugineda. Siiski märgib ringkonnakohus, et väide on tõendamata ning olukorras, kus korralduse andmist kinnitab valvuri ettekanne ning selle andmine on ka eluliselt usutav, muu hulgas kaebaja enda käitumise tõttu haldusmenetluses ja halduskohtus, ei muudaks kaebaja väide käesoleva asja lahendamist.
Vt RKHK 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 26), RKHK 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-153133 (p 17).
25.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus rikkunud menetlusnormi kaebaja 2., 3, 9., ja 10. mai 2018. a täiendavaid avaldusi tähelepanuta jättes. Vaidlust ei ole selles, et need esitati pärast pooltele selleks määratud tähtaja möödumist. Kaebaja on taotlenud avaldustega arvestamist, väites, et esitas neis oluliselt täiendusi oma seisukohtadele ja tõi välja ka uusi asjaolusid. Samas ei ole kaebaja osutanud, millised on need uued asjaolud, millega kohus oleks pidanud arvestama ja kuidas mõjutavad need asja lahendamist. Ringkonnakohus möönab, et eesti keele mittevaldamine võis pikendada vastustaja seisukohtadele vastamiseks vajalikku aega. Samas ei väida kaebaja, et oleks vastanud vastustaja väidetele. Oma seisukohtade ja väidete esitamine oli kaebajal haldusmenetluse materjalidele tuginedes võimalik ja nõutav juba enne vastustaja vastuväidetega tutvumist. Juhul, kui kaebaja avaldustes esitas tõepoolest uusi asjaolusid, siis nendega arvestamiseks tulnuks kohtul anda vastustajale võimalus oma seisukoha esitamiseks ja see oleks paratamatult põhjustanud menetluse viibimist. Et viivituseks puudus mõjuv põhjus ja see oleks kaasa toonud asja lahendamise viibimise on täidetud mõlemad HKMS § 51 lg-s 4 nimetatud tingimused, mis koostoimes välistavad avalduste menetlemise. Ringkonnakohus jagab siiski halduskohtu seisukohta, et nimetatud avaldustes kaebaja uusi asjaolusid esile ei toonud ning lubatav oli nende tähelepanuta jätmine korduvate avaldustena HKMS § 55 lg 3 alusel. Kaebaja käitumist kohtumenetluses ilmestab ka apellatsioonkaebuse täiendamine kahe hilisema menetlusdokumendiga, mis olulises osas kordavad kaebaja varasemaid seisukohti.
26.Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et Viru Vangla 3. novembri 2017. a käskkiri nr 6-2/921-1 ja 14. detsembri 2017. a käskkiri nr 6-3/1214-1 on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. A. Nikiforovi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. mai 2017. a otsus muutmata.
27.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.