Aleksei Nikiforovi kaebus Viru Vangla 03.11.2017 käskkirja nr 6-2/921-1 ja 14.12.2017 käskkirja nr 6-3/1214-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Aleksei Nikiforov Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindajad Agu Rillo ja Eve Kangro Kirjalikus menetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aleksei Nikiforovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulu (riigilõiv 30 eurot), mille tasumisest kohus on kaebaja menetlusabi korras vabastanud, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.06.2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Tartu Halduskohus võttis 05.02.2018 määrusega (I kd, tl 47-48) menetlusse Aleksei Nikiforovi kaebuse Viru Vangla 03.11.2017 käskkirja nr 6-2/921-1 (koristaja ametikohale
3-17-2727
määramine ajavahemikul 06.11.2017 – 06.02.2018) tühistamiseks. Sama määrusega tagastas kohus kaebuse osaliselt järgmiste nõuete osas: mittevaralise kahju hüvitamise nõue ning Viru Vangla 14.12.2017 käskkirja nr 6-3/1214-1 tühistamise nõue, mis puudutab kaebaja paigutamist 6 ööpäevaks kartserisse. Nende nõuete osas oli kaebuse esitamise aja seisuga läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg-d 5 ja 8). Kohtumäärus jõustus kaebuse osalise tagastamise osas edasi kaebamata. Vastustaja esitas 07.03.2018 vastuse (I kd, tl 57) kaebusele. Tartu Halduskohus võttis 12.03.2018 määrusega (II kd, tl 27) menetlusse A. Nikiforovi kaebuse Viru Vangla 14.12.2017 käskkirja nr 6-3/1214-1 (6 ööpäevaks kartserisse paigutamine, kuna kinnipeetav ei allunud korraldusele asuda tööle koristajana) tühistamiseks (haldusasja nr 3-18-295). Vastustaja esitas 29.03.2018 vastuse (I kd, tl 65-66) kaebusele.
2.Vaidlustatud käskkirjaga nr 6-2/921-1 (I kd, tl 11p) määras Viru Vangla kaebaja tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, koristaja ametikohale, ajavahemikus 06.11.2017 – 06.02.2018, tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Viru Vangla jättis 14.12.2017 vaideotsusega nr 6-12/490-4 (I kd, tl 10) rahuldamata A. Nikiforovi vaide 03.11.2017 käskkirja nr 6-2/921-1 kehtetuks tunnistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga nr 6-3/1214-1 (II kd, tl 11-12) määras Viru Vangla kaebajale distsiplinaarkaristuseks vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamise 6 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt ei allunud kinnipeetav 17.11.2017 valvuri korraldusele asuda tööle. Viru Vangla jättis 12.02.2018 vaideotsusega nr 6-12/680-4 (II kd, tl 13-14) rahuldamata A. Nikiforovi vaide 14.12.2018 käskkirja nr 6-3/1214-1 kehtetuks tunnistamiseks.
3.Tartu Halduskohus liitis 14.03.2018 määrusega haldusasjad nr 3-17-2727 ja nr 3-18295 ühte menetlusse (I kd, tl 59). Liidetud haldusasjade numbriks jäi 3-17-2727. Kohus määras 14.03.2018 määrusega (I kd, tl 69) haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade, taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja esitas kaebuse täienduse 19.04.2018 ja täiendavad seisukohad 29.04.2018 (I kd, tl 88). Vastustaja kirjalikus menetluses täiendavaid seisukohti ei esitanud. Kaebaja on esitanud kirjalikud avaldused ka 08., 09., 11. ja 15. mail 2018.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja on kaebustes ja täiendavates kirjalikes avaldustes kokkuvõtlikult järgmistel seisukohtadel.
4.1.Tööle määramise käskkiri on ebaseaduslik, kuna kaebaja peab töötama (pesema, koristama koridori), viibides kartseris käeraudades. Käeraudades töötamine (koridori pesemine) on võimatu ning diskrimineeriv. Kaebajale jääb selgusetuks, miks talle ei tehta ettepanekut teha talle sobivat tööd kambris.
4.2.Kartserikaristuse määramine on ebaõiglane ja ebaseaduslik. Mitte keegi ei kavatsenud käeraudu töötamise ajaks ära võtta – seda on vanglaametnik kinnitanud. Käeraudades koridori koristamine on võrdne piinamisega ja kinnipeetava julma kohtlemisega ning mõnitamisega.
Vastustaja on vastustes kaebusele esitanud järgmised seisukohad.
5.1.Vastustaja väidab käskkirja nr 6-2/921-1 tühistamis nõude osas, et jääb kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtade juurde ning märgib vastuseks kaebusele järgmist.
2(9)
3-17-2727
5.1.1.Vaidlusaluse käskkirja mõju on tähtaja möödumise tõttu lõppenud, mistõttu ei ole vastustaja hinnangul menetluslikult vajalik tühistamisnõude menetlemine.
5.1.2.VangS § 37 lg 2 p- des 1–4 viidatud asjaolude esinemisel või VangS § 38 lg 22 eelduste korral ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. Praegusel juhul selliseid aluseid ei esine. Kaebaja seisukoht, nagu välistaks tema suhtes kohaldatavad julgeolekumeetmed töötamise, on ekslik. Seadusest ei tulene, et kartserikaristuse kandmine välistaks kinnipeetava töökohustuse. Ka vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg-s 4 sätestatud vaba liikumise piirang käsitleb kartserikaristust kandva kinnipeetava vaba liikumist osakonnas ega ole mingil viisil seotud kinnipeetava muude kohustustega, sh töökohustusega.
5.2.Vastustaja väidab käskkirja nr 6-3/1214-1 tühistamise nõude osas järgmist.
5.2.1.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuja seaduslikele korraldustele. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Kinnipeetavale antud korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine korraldus, mistõttu oleks kinnipeetav pidanud selle täitma. Korralduse täitmata jätmine on vangla julgeolekut ohustav raske distsipliinirikkumine.
5.2.2.Käesoleval juhul ei esine ühtegi VangS § 38 lg-s 22 nimetatud takistust töötamiseks. Kaebaja ainukeseks vastuväiteks on, et kuna tema suhtes kohaldatakse ohjeldusmeetmetena käeraudu, ei pea ta töötama. VangS § 69 lg 2 p-s 5 sätestatud ohjeldusmeetmete kohaldamine ei välista iseenesest kinnipeetava, sh kaebaja töökohustust. Ohjeldusmeetmete kohaldamine, sh vajadusel ajutine mittekohaldamine, on vangla otsustada. Sellist ajutist meedet (ohjeldusmeetmete mittekohaldamist) ei pea käskkirjas eraldi välja tooma ning see on igal konkreetsel juhul tehtav otsustus, seda enam, et tööle määramise käskkiri on tulevikku suunatud.
5.2.3.Käesoleva kohtumenetluse esemeks ei ole vaidlus selle üle, et kaebajat oleks kohustatud tööle asuma koos ohjeldusmeetmete (käeraudade) kohaldamisega. Kui see nii oleks, siis võib olla kaebajal õigus keelduda konkreetse töökorralduse täitmisest, kuid see ei anna alust vaidlustada tööle määramist üldiselt või ka keelduda kambrist välja tulemast, et tööobjektile minna.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebaja on vaidlustanud Viru Vangla käskkirja tema tööle määramiseks ajavahemikus 06.11.2017–06.02.2018 (I) ning käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristus vanglaametniku poolt 17.11.2017 antud tööle asumise korralduse eiramise eest (II). I
7.Kohus ei nõustu vastustajaga, et tööle määramise käskkirja tühistamise nõude menetlemine pole enam põhjendatud, kuna käskkirja kehtivus on lõppenud. On tõsi, et Viru Vangla 03.11.2017 käskkirjaga nr 6-2/921-1 (I kd, tl 11p) määrati kaebaja majandustöödele ajavahemikuks 06.11.2017–06.02.2018. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-st 2 tulenevalt kehtib haldusakt selles märgitud kehtivusaja lõppemiseni. Kohtupraktika on siiski pidanud võimalikuks, et haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt nõnda, et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. Haldusakti kehtivusaja lõppemine ei välista seega tingimata 3(9)
3-17-2727
tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti nn "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vt nt Riigikohtu 05.12.2011 otsus asjas nr 3-3-1-41-11 p-d 10–12; 13.11.2014. otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-14, p -10 ja 11). Eeltoodud kohtupraktikat silmas pidades võib kehtivusaja tõttu kehtivuse kaotanud haldusakti (tööle määramise käskkirja) mõju ja praktiline tähendus siiski säilida olukorras, kus selle akti kehtivuse ajal antud korraldusi tööle asuda on peetud õiguspäraseks ja nende korralduste eiramise korral on kohaldatud kinnipeetava suhtes distsiplinaarvastutust. Kohus peab seega põhjendatuks jätkata 03.11.2017 käskkirja nr 6-2/9211 tühistamise nõude menetlemist ega ole pidanud vajalikuks üleminekut muule nõudele (tuvastamisnõudele) ega kaebuse läbi vaatamata jätmist selle nõude osas.
8.VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama seadus ei sätesta teisiti. VangS § 37 lg-s 2 on loetletud erandid, mis välistavad kinnipeetava töökohustuse: vanus üle 63 aasta (p 1); üldhariduse või kutsehariduse omandamine või tööalase enesetäiendamise eesmärgil täienduskoolitusel osalemine (p 2); kinnipeetav ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (p 3); kuni 3-aastase lapse kasvatamine (p 4). Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3). VangS § 38 lg 1 sätestab, et vanglateenistus kindlustab kinnipeetava tööga võimaluse korral, arvestades seejuures kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. VangS § 38 lg 22 kohaselt võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav.
9.Kaebaja tööle määramise käskkirjast ilmneb, et kaebaja ei ole tööle määramise osas vastuväiteid esitanud. Kaebaja keeldumist vastuväidete esitamisest kinnitab vastav õiend (I kd, tl 12p). Kaebaja puhul ei ole ilmnenud VangS § 37 lg-s 2 nimetatud töötamist välistavaid asjaolusid. Asjas pole vaidlust selles, et arst on kooskõlastanud kaebaja tööle määramise ning kaebaja ei sea kahtluse alla ka arstlikku otsustust. Meditsiiniosakonna hinnang kaebaja töövõimelisusele on viimati enne tööle määramise otsustamist tervisekaardis märgitud 06.06.2017 (I kd, tl 82p) ning ka kaebaja ise ei väida, et tema tervislik olukord töötamist takistaks.
10.Kaebaja on seisukohal, et tööle määramise käskkiri polnud täidetav, kuna tema suhtes on kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna käeraudu, kuid töötamine (koristamine) käeraudadega pole võimalik. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 sõnastab haldusakti tühisuse aluse järgmiselt: „sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.“ Kohtu hinnangul ei esine praegusel juhul vaidlustatud tööle määramise käskkirja puhul selliseid aluseid. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et käskkirja poleks võimalik täita tema suhtes täiendava julgeolekuabinõu (käerauad) tõttu. Kui tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine igakordset vastavasisulist vanglaametniku korraldust (Riigikohtu 14.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 20). Tööle määramise käskkirja andmise hetkel ei ole teada, millistes tingimustes kinnipeetavat üksikjuhul täpsemalt töötama kohustatakse ja kuidas seejuures korraldatakse vangla julgeoleku tagamine. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse ajutiselt ja nende kohaldamine lõpetatakse julgeolekuabinõusid tinginud asjaolude äralangemisel (VangS § 69 lg 3). Seega pole tööle määramise käskkirja andmisel teada, kui kaua julgeolekuabinõusid kohaldatakse ja kas töötamine võiks seetõttu osutuda võimatuks. Kohtu hinnangul ei ole täiendavate julgeolekuabinõude (sh käerauad) kohaldamine 4(9)
3-17-2727
asjaolu, mille tõttu ei oleks tööle määramise käskkirja võimalik objektiivselt täita. Samuti ei ilmne käskkirjast tulenevat õiguste ja/või kohustuste vastukäivust. Kehtiv tööle määramise käskkiri iseenesest (ilma seda konkretiseeriva korralduseta) ei loo kohustust tööle asuda, kui esinevad töötamist välistavad või takistavad asjaolud (VangS § 37 lg 2, § 38 lg 22). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kinnipeetavale VangS § 69 lg 2 p-s 5 sätestatud ohjeldusmeetmete (käerauad vastavalt VangS § 701 lg 1 p-le 1) kasutamine iseenesest ei välista töötamiskohustust ega töötamiseks korralduste andmist. VangS § 38 lg 22 alusel teeb vangla igakordselt kaalutlusotsuse, kui ilmnevad asjaolud selles sättes loetletud aluste kohaldamiseks.
11.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja tööle määramise käskkirja puhul ei esine tühisuse aluseid HMS § 63 lg 2 tähenduses.
12.Viru Vangla on 14.12.2017 vaideotsuses nr 6-12/490-4 (I kd, tl 10-11) asjakohaselt selgitanud, et vanglal on võimalik korraldada kinnipeetava töötamist ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise korral vangla julgeolekut ohtu seadmata: töötamist saab planeerida osakonna kinnioleku ajaks ja mitme valvuri juuresolekul. Samas on märgitud, et käeraudu on võimalik eemaldada, kui kinnipeetav viibib vanglaametnike järelevalve all ega puutu kokku teiste kinnipeetavatega.
13.Töötamist ei välista ka kinnipeetava kartseris viibimine, vaid vanglateenistusel tuleb kartseris viibiva kinnipeetava töötamist korraldada üksikjuhul nii, et see ei läheks vastu kartserikaristuse eesmärgi ja olemusega ning realiseeritud oleks ka õiguste täiendav piiramine vastavalt VangS § 651 lg-le 4 (sh suhtlemispiirangu tagamine). Ka justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ sätestab § 5 lg 3 p-s 3 diskretsioonilise alusena, et kinnipeetava võib ajutiselt töölt kõrvaldada kartserisse paigutamise ajaks. Seejuures tuleb tähele panna, et see määrus reguleerib muuhulgas ka töötamist käitises, mitte üksnes kinnipeetavate rakendamist majandustöödel. Võrdluseks võib varasemast kohtupraktikast (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 19) tuua seisukoha, et kinnipeetavaid ei ole keelatud rakendada majandustöödele ajal kui nad vangla kodukorra kohaselt peaksid viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal, kui kinnipeetavale on samas tagatud tema õigused (nt piisav uneaeg öörahu ajal töötamise korral).
14.Kuigi kaebaja märgib vaides vanglale (I kd tl 13p), et vaidlustatud käskkirja andmise ajal oli juba teada, et kartserikaristust kannab ta kuni 13.06.2018, ei muuda see asjaolu tööle määramise käskkirja õigusvastseks. Lisaks eeltoodud seisukohtadele, miks kartserikaristus ei välista kohtu arvates töötamist, on kaebaja kasutada ka õiguskaitsevahendid pikaajalise järjepideva kartserikaristuse korral (Riigikohtu 10.10.2017 otsus asjas nr 3-15-3133, p 18) ning kõiki kaebajale määratud karistusi ei pruugita täita või kohaldada neid järjestikku. Kohtu hinnangul on vaidlustatud tööle määramise käskkirja puhul täidetud õiguspärasuse eelduse vastavalt HMS §-le 54. Käskkirjas on täidetud põhjendamiskohustus (esitatud on selle andmise õiguslikud ja faktilised alused) ning pole ilmnenud asjaolusid, mis välistanuks käskkirja andmise. Kohtu hinnangul pole rikutud vormi- ega menetlusnorme, mis võiks kaasa tuua käskkirja tühistamise (HMS § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Kaebajale on olnud tagatud võimalus avaldada oma arvamust tööle määramise kohta (I kd, tl 12p), st on tagatud õigus olla ära kuulatud HMS § 40 tähenduses, mida ta pole küll soovinud kasutada.
15.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et puuduvad alused kaebaja tööle määramise käskkirja tühistamiseks.
5(9)
3-17-2727
II
16.Kaebajale on määratud distsiplinaarkaristus, kuna ta keeldus täitmast vanglaametniku korraldust tööle asuda. Viru Vangla valvur Alina Sheverda 17.11.2017 ettekandest nr 620/5648-1 (I kd, tl 41) ilmneb, et ta andis kinnipeetav A. Nikiforovile korralduse asuda koristama K1 eluosakond. Korralduse täitmisest keeldumine on tuvastatud distsiplinaarmenetluses ning ka kaebaja ise ei väida vastupidist. Korralduse täitmata jätmist põhjendab ta selle õigusvastasuse ja täitmise võimatusega. Kinnipeetav põhjendas korraldusele mitteallumist väitega, et koristamine käeraudades oleks absurdne.
17.Vaidlust ei ole, et korralduse andmise ajal kandis kaebaja kartserikaristust ja täiendava julgeolekuabinõuna oli kohaldatud käeraudu.
18.VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktika on järjekindel selles, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (viidatud otsus asjas nr 3-15-3133, p 13 ja seal osundatud lahendid). Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt Riigikohtu 30.05.2012 otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10 ja seal viidatud praktika). Õiguskirjanduse ja kujunenud kohtupraktika järgi on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vanglal on pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, sõltumata sellest, kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte. Töötamist vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele suunatud kohtlemisabinõuna on peetud ka EIÕK art 4 lg 3 punkti a nõuetega kooskõlas olevaks1. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine, sh saavutada resotsialiseerimine kinnipeetava vabanemisel2. Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (viidatud otsus asjas nr 3-15-3133, p 17).
19.Kui tööle määramise käskkirjades ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu ning taolises olukorras hõlmab töökohustuse täitmata jätmine ka vanglaametniku tööle asumise korralduse täitmata jätmise (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 20). Vanglaametniku 17.11.2017 korraldus tööle asumiseks tugines kehtival tööle määramise käskkirjal. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et vangla käskkiri kaebaja tööle määramiseks on õiguspärane ning ei esine ka selle tühisust. Olukorras, kus tööle määramise käskkiri kehtib ega esine ka VangS § 37 lg-s 2 sätestatud töötamist välistavaid aluseid, tuleb kaebajal vanglaametnike korraldustele alluda (viidatud lahend asjas nr 3-15-3133, p 13). Kohus nõustub vastustaja selgitustega vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas (I kd, tl 36p37).
20.Kaebaja väitel ei olnud korraldus, asuda koristajana tööle käeraudades, õiguspärane, ning oli suunatud tema mõnitamisele ja diskrimineerimisele. Ettekandest ilmneb, et kaebaja ei allunud korraldusele tööle asuda. Kaebaja põhjendas keeldumist käeraudade kandmisega. L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 114 (komm. 3.1) ja seal viidatud allikad.
Samas, lk 40 (komm 2).
6(9)
3-17-2727
Ettekandest ega distsiplinaarasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks väljendanud valmisolekut töötada, kui tal võimaldataks seda teha ilma käeraudadeta. Pelgalt kaebaja vastus tööle asumise korraldusele, et „koristamine käeraudades oleks absurdne“, ei viita valmisolekule töötamise korraldust siiski täita. Kohus nõustub vastustaja vastuses (I kd, tl 57-57p) märgituga, et praegusel juhul ei ole vaidluse esemeks konkreetse korralduse andmine töötamiseks käeraudu kandes. Nagu kohus eelnevalt juba märkis, on korralduse täitmisest keeldumine kehtiva kohtupraktika järgi õigustatud vaid juhul, kui ilmnevad korralduse ilmselged tühisuse tunnused. Haldusasja tõenditest kogumis ei saa teha järeldust, et kaebaja oleks seatud olukorda, kus ta pidanuks tegema konkreetseid koristustöid käeraudu kandes või olukorras, kus seda jälgivad teised kinnipeetavad. Kaebaja väide, et vanglaametnike sõnul ei kavatsetudki tal käeraudu ära võtta, jääb paljasõnaliseks. Kaebaja viidetest vanglaametnike ütlustele ei saa teha järeldust, kas isegi selliste kõneluste olemasolul peeti silmas, et kaebaja suhtes ei lõpetata täiendava julgeolekuabinõu kohaldamist, või tõepoolest koristamist käeraudu kandes. Vastustaja möönab vastuses kaebusele (I kd, tl 5758), et kui kaebajat oleks kohustatud töötama käeraudades, võinuks tal olla võimalus töötamisest keelduda. Kohus nõustub vastustajaga selles, et üksnes täiendavate julgeolekumeetmete (käerauad) kohaldamine ei anna alust vaidlustada tööle määramist üldisemalt või keelduda kambrist töötamiseks välja tulemast. Seega ei saa teha järeldust, et korralduse täitmine olnuks ilmselgelt võimatu (HMS § 63 lg 2 p 5) või kaebaja väärikust alandav või tema õigusi muul moel rikkuv. Kuna kaebaja on keeldunud täitmast tööle asumise korraldust üldisemalt, ei ole sellisteks järeldusteks piisavaid asjaolusid ilmnenud. Kohtu hinnangul puuduvad tööle asumise korraldusel tühisuse ilmselged tunnused HKMS § 63 lg 2 järgi, mis õigustanuks korralduse täitmata jätmist: ebaselgust ei olnud ei korralduse andja ega adressaadi osas, kahtlust pole haldusorgani pädevuses korraldust anda, korraldus ei kohustanud toime panema õigusrikkumist ning korraldust polnud põhjust pidada objektiivselt mittetäidetavaks ega sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi ebaselgeks või vastuoluliseks. Ilmnenud pole ka muid töötamist välistavaid asjaolusid. Valvuri 17.11.2017 ettekandest ega muudest haldusasja tõenditest pole ilmnenud, et kaebaja väitnuks töötamisest keeldudes terviseprobleeme.
21.Eelnevat arvestades nõustub kohus vastustajaga, et esines alus distsiplinaarvastutuse kohaldamiseks.
22.Juhul, kui kaebaja oleks asunud täitma korraldust töötamiseks ning tal tulnuks seda teha käeraudades (mh teiste kinnipeetavate juuresolekul), saaks ta kasutada taolise kohtlemise suhtes väärikuse alandamise argumendile tuginedes õiguskaitsevahendeid (õigusvastasuse tuvastamine, kahju hüvitamine).
23.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas (I kd, tl 36-37) leidnud, et puudub alus kahelda ettekande koostanud ametniku usaldusväärsuses. Vastustaja on ettekandes märgitud teole karistusega reageerimist põhjendanud sellega, et tegemist oli raske teoga, mida kinnitab ka VangS § 67 regulatsiooni paiknemine vangla julgeolekut käsitlevas seaduse jaos. Kinnipeetava käitumine võib näidata halba eeskuju ka teistele. Korraldust eirava kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on vastustaja hinnangul vajalik, et hoida ära edaspidiseid õigusrikkumisi. Vanglateenistuse eesmärk on käskkirja põhjenduste järgi suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja üheks viisiks on tööoskuste ja -harjumuste tekitamine ning säilitamine. Olulise kohustuse eiramine näitab, et kinnipeetav ei soovi asuda õiguskuulekale teele. Kohtu hinnangul on vastustaja lähtunud karistuse vajalikkuse üle otsustamisel asjakohastest kaalutlustest. Vanglateenistuse ülesandeks on julgeoleku tagamine vanglas ja vanglal on julgeoleku tagamiseks ohtude hindamisel ning vajalike abinõude üle otsustamisel ulatuslik 7(9)
3-17-2727
kaalumisruum (nt Riigikohtu 19.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-10-17 (p 16); 25.10.2012 otsus asjas nr 3-3-1-28-12 (p 14)). Seejuures ka vanglateenistuse korralduste eiramise korral distsiplinaarvastutuse kohaldamisel. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et kartserikaristuse kandmine ja ajutise iseloomuga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei välista tööle määramist. Samuti ei välista need asjaolud põhimõtteliselt töötamiseks korralduse andmist, kui ei esine töötamist välistavaid asjaolusid.
Kaebajale on määratud karistuseks kartserisse paigutamine kuueks ööpäevaks.
Vangistusseadus, sätestades § 63 lg-s 1 kinnipeetavatele määratavate distsiplinaarkaristuste loetelu, ei näe ette selget gradatsiooni nende kohaldamisel (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 33-1-91-11, p 14). Karistuse kohaldajal on igakordne kohustus õiguspärase kaalumise teel otsustada karistamise põhjendatus, karistuse valik ja nt kartserikaristuse puhul selle pikkus. Samuti võib kaalutlus hõlmata karistuse täitmise edasilükkamist ja selle kestust (Vangs § 65 lg 2). Üldjuhul tuleb kartserikaristust pidada raskeimaks võimalikest. Vangistusõiguse normidest ei tulene, et kartserikaristuse määramisel peaks olema tegu käskkirjas määratletud raske või julgeolekut ohustava teona, kuid karistuse määrajal on kohustus valida karistus, mis on kooskõlas teo iseloomu ja muude asjas välja selgitatud asjaoludega. Tööle asumise korraldustele mitteallumist on senises praktikas peetud raskeks rikkumiseks (Riigikohtu viidatud lahend asjas nr 3-15-3133, p 17 ja seal esitatud praktika). VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 14).
25.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas märkinud, et kuigi kehtiva kohtupraktika järgi (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-24-10) on distsiplinaarsüüteod karistatavad sõltumata süü vormist, tuleb korralduse täitmisest keeldumist pidada tahtlikuks teoks. Vastustaja arvestab seejuures distsiplinaarmenetluses tuvastamist leidnud asjaolusid ning et kaebaja on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega. Kohus leiab, et selline kvalifikatsioon omab tähtsust karistuse valikul. Vastustaja on arvestanud ka kaebaja kehtivaid distsiplinaarkaristusi korraldustele mitteallumise eest. Kuigi karistamisel saab lähtuda veel kustumata karistustest (VangS § 65 lg 5), iseloomustab kinnipeetava suhtumist õiguskorda siiski ka käskkirja kirjeldavas osas välja toodud asjaolu, et kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud rohkem kui 50 korda ja enamasti korraldustele allumatuse eest.
26.Vastustaja on karistuse valikul leidnud, et rikkumise raskust arvestades ei täidaks noomitus karistusena eesmärki. Samuti ei pea vastustaja proportsionaalseks selliseid leebemaid karistusi nagu elektriseadmete kasutamise või kokkusaamiste keelamine. Kuue ööpäeva pikkust kartserikaristust põhjendades märgib vastustaja, et see karistus annab kinnipeetavale signaali, et tema käitumine on vangistusseadusega vastuolus ning sellel oleks heidutav mõju, et kinnipeetav hoiduks edaspidistest korrarikkumistest, austaks ja täidaks kehtivat korda ja vanglaametnike korraldusi. Kohus on arvamusel, et määratud karistus on proportsionaalne ning karistuse valik põhineb vastustaja asjakohastel kaalutlustel. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud karistuse valikul kaalumisvigu. Kartserikaristuse (kuigi rangeima karistusliigi) mõju tasandab asjaolu, et määratud kartserikaristus ei ole kuigi pikaajaline, arvestades kartserikaristuse maksimaalset võimalikku pikkust (45 ööpäeva, VangS § 63 lg 1 p 4).
27.Kohtu hinnangul ei esine menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kaebaja on keeldunud allkirjastamast talle tutvustatud distsiplinaarmenetluse alustamise teadet (I kd, tl 40p) ja distsiplinaarmenetluse protokolli (I kd,
8(9)
3-17-2727
tl 39p). Kaebajale on tagatud kohtu hinnangul piisav võimalus olla menetluses ära kuulatud, mida ta ise ei ole soovinud kasutada. Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul.
28.Kohtu hinnangul puuduvad alused distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks.
MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
Eelnevat arvesse võttes jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
30.Kohus jätab tähelepanuta kaebaja 02.05.2018, 03.05.2018, 09.05.2018 ja 10.05.2018 (registreeritud kohtus 08.05.2018, 09.05.2018, 11.10.2018 ja 15.05.2018) täiendavad avaldused (I kd, tl 86, 89-94, 98-102, 106-108; 111-114, 118-121; tõlked I kd, tl 88, 96-97, 104 -105, 110, 116 ja 124). Esmalt on need esitatud pärast kirjalikus menetluses täiendavate seisukohtade ja vastuväidete esitamise tähtaega (hilisemalt 03.05.2018). Kohus menetleb hilinenult esitatud avaldusi üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 51 lg 4). Kohus möönab, et avalduste hilisem esitamine võib olla tingitud sellest, et kaebaja ei oska vajalikul määral eesti keelt ja vajas vastustaja seisukohtadele vastamiseks täiendavalt aega. Samas näeb aga HKMS § 55 lg 3 ette, et kohus võib jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui HKMS ei näe ette teisiti. Kaebaja on kohtu hinnangul 08.05-15.05.2018 kohtule saabunud avaldustes üksnes korranud oma varasemas menetluses esitatud seisukohti, mistõttu on tegemist korduvate samasisuliste avaldustega HKMS § 55 lg 3 tähenduses. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei ole asjakohased kaebaja väited vanglas töötamisel ette nähtud töötasu osas. Kaebaja on sõnaselgelt märkinud 03.05.2018 ja 09.05.2018 avaldustes kohtule (tõlge tl 110 ja 117), et palub avaldused läbi vaadata kaebuse täiendusena (mitte uue kaebusena).
31.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus on mõlema kaebuse esitamisel rahuldanud kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastanud ta kokku 30 euro ulatuses riigilõivu tasumisest. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda. Kui menetlusosalistel on muid menetluskulusid, jäävad need nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1, § 109 lg 1 ls 4). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.