Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. jaanuaril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-18-1089 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vanglas registreeriti 20. märtsil 2018 A. H. taotlus nr 5-37/18/31-1, milles A. H. taotles mittevaralise kahju hüvitamist 600 eurot kuus. A. H. märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas ajavahemikel 10. november 2005 – 2. juuni 2006, 7. november 2006 – 31. jaanuar 2008 ja 4. august 2015 – 6. juuni 2016 ning leidis, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused alandasid tema inimväärikust. Tema elukambris oli ühe kinnipeetava kohta liiga vähe kambripinda, riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli kamber niiske ja rõske, ning kambri valgustus ei vastanud nõuetele (tl-d 21-21p).
2.Tallinna Vangla tagastas 21. mai 2018. a otsusega nr 5-37/18/31-3 A. H. kahju hüvitamise taotluse perioodi 10. november 2005 – 2. juuni 2006 ja 7. november 2006 – 31. jaanuar 2008 osas läbivaatamatult ning jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse muus osas rahuldamata (tl-d 3-5), põhjendades taotluse rahuldamata jätmist järgmiselt. 1) Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6 sätestab, et igale kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kohtupraktikast tulenevalt arvestatakse kambripinnast maha WC-alune pind, kuid mööblialune pind mitte. Kaebajale oli WC-aluse pinna maha arvamisel kõigil vaidlusalusel 308 päeval tagatud põrandapinda kambris rohkem kui 3 m2. 2) Perioodil 4. august 2015 – 13. aprill 2016 oli kaebaja Tallinna Vanglasse paigutatud vahistatuna, millest tulenevalt hoiti teda vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Alates 13. aprillist 2016 oli kaebaja paigutatud avatud osakonda, kus talle oli lisaks igapäevasele ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus tagatud võimalus viibida väljaspool kambrit ajal, mil päevakava kohaselt kambriuksed olid avatud, ning kord nädalas oli kaebajal võimalik külastada jõusaali. Samuti omandas kaebaja 6. oktoober 2015 – 6. juuni 2016 põhiharidust ning viibis õppetöös osalemise ajal kambrist eemal. 7. jaanuaril 2016 oli kaebaja ca viis tundi väljaspool vanglat seoses kohtuistungiga. Täiendavaid liikumisvõimalusi andis kaebajale ka kokkusaamistel käimine ja kokkusaamised ametiisikutega. Täiendavalt oli kaebajale 4. – 31. august 2015 tagatud kord nädalas lisajalutuskäik. 3) Õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi väärtusi, millele peab kinnipidamisasutuse kambri valgustatus vastama. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et selleks, et elukambri valgustus ei kahjustaks seal viibivate kinnipeetavate tervist, peaks seal olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx, mida vangla peab põhjendatuks. Kambrites, kuhu kaebaja oli vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas paigutatud, oli olemas aken ja valgustid, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Kella 22 – 6, mil vanglas kehtib öörahu, põleb kambrites üks öövalgusti. Laevalgustites kasutatakse 70 W halogeenpirne või 75 W lambipirne ja öövalgustis 25 W lambipirni ning iga kambri laevalgustis on kaks või kolm pirni. Kaebaja ei ole kurtnud, et kambri valgustatus poleks tagatud loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus või et tal oleks olnud takistatud kambrites lugemine või igapäevaselt vajalike toimingute tegemine. 4) Kaebaja subjektiivne valik on pesumaja teenuse mittekasutamine. Pesumaja teenuse näol on Tallinna Vangla loonud võimalused riiete pesemiseks ja kuivatamiseks väljaspool kambrit.
3-18-1089 Samuti oli kaebajal võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemise eest hoolitses vangla. Isegi juhul, kui kaebaja peseb ja kuivatab riideid kambris, siis ei ole tegemist sellise ebamugavusega, mis annaks aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas. 5) Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebaja inimväärikust alandanud. Tallinna Vangla vangistustingimused olid vähemalt rahuldaval tasemel.
3.A. H. esitas 27. mail 2018 halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot. Kaebaja märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas ajavahemikel 10. november 2005 – 2. juuni 2006, 7. november 2006 – 31. jaanuar 2008 ja 4. august 2015 – 6. juuni 2016 ning teda hoiti inimväärikust alandavates tingimustes, kuna kambris oli ühe inimese kohta alla 3 m2 põrandapinda, samuti oli halb ventilatsioon ja valgustus ning kõrge niiskus (tl 1).
4.Tartu Halduskohus tagastas 27. juuli 2018. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemike 10. november 2005 – 2. juuni 2006 ja 7. november 2006 – 31. jaanuar 2008 eest (tl-d 24-25p) ning 21. augusti 2018. a määrusega võttis kaebuse ülejäänud osas menetlusse (tl-d 34-34p).
5.Tallinna Vangla esitas 21. septembril 2018 vastuse kaebusele (tl-d 43-44).
6.Tartu Halduskohus rahuldas 25. septembri 2018. a määrusega osaliselt vastustaja vastuväite Tartu Halduskohtu 21. augusti 2018. a kohtumäärusele ja jättis kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist kambris valitsenud kuumuse ja õhupuuduse ning tualetis pesemise eest (tl-d 57-58).
7.Vastusena kohtunõudele esitas Tallinna Vangla 31. oktoobril 2018 täiendavad seisukohad ja põhjendused (tl-d 64-64p).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt kahju hüvitise väljamõistmist summas 1000 eurot seoses perioodil 4. august 2015 – 6. juuni 2016 inimväärikuse alandamisega. Kaebaja põhjendas, et teda hoiti inimväärikust alandavates tingimustes, kuna kambris oli ühe inimese kohta alla 3 m2 põrandapinda, halb ventilatsioon ja valgustus ning kõrge niiskus, sest kõik pesevad ja kuivatavad pesu samas kambris.
9.Tallinna Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Vastuses kaebusele lisas vastustaja järgmist. 1) Kaebajale oli soodustuste raames muuhulgas tagatud järgmised hüved: perioodidel 11. mai – 14. september 2015 ja 16. mai – 16. september 2016 anti üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaator; perioodidel 1. juuni – 31. august 2015 ja 6. juuni – 31. august 2016 üks kord nädalas kambrile täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus ja võimalus võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett. 2) Vangla tegevus kaebajale seoses põrandapinna tagamisega on olnud kooskõlas nii siseriikliku õiguse kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas osundatuga, ka olid
3-18-1089 kaebajale tagatud muud kinnipidamistingimused kooskõlas vangistust reguleerivate õigusaktidega ning seega on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest – vangla õigusvastane tegevus.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt kahju hüvitise väljamõistmist summas 1000 eurot seoses inimväärikust alandavates tingimustes hoidmisega, mis seisnes selles, et kambris oli ühe inimese kohta alla 3 m2 põrandapinda, halb ventilatsioon ja valgustus ning kõrge niiskus, sest kõik pesevad ja kuivatavad pesu samas kambris. Kaebus puudutab ajavahemikku 4. august 2015 kuni 6. juuni 2016.
11.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
12.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praegusel juhul väidab kaebaja kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
13.VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.
14.Kaebaja väidab esmalt kahju tekitamist talle ebapiisava isikliku ruumi võimaldamisega. Kaebaja sõnul oli kambris ühe inimese kohta alla 3 m2 põrandapinda.
15.VangS § 45 lg 1 sätestab: „Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.“. VSKE § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda.
16.EIK on 20. oktoobri 2016. a otsuses asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13) leidnud, et kinnipeetava ebapiisava kambripinna tingimustes hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb lähtuda minimaalse põrandapinna standardist, mille kohaselt peab mitmekohalistes kambrites inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda. Ühe inimese kasutada oleva põrandapinna arvutamisel tuleb enne kogupindala jagamist kambris viibinud isikute arvuga kambri pindalast maha arvata kambri koosseisus asuva tualettruumi pindala.
3-18-1089 Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. Viidatud lahendis leidis EIK, et kui põrandapinda on eeltoodud kriteeriume silmas pidades alla 3 m2 inimese kohta, võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes. Kuid ka see eeldus ei ole absoluutne, vaid igakordselt tuleb hinnata kinnipidamistingimusi kogumis.
17.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on võimalik saada ülevaade kaebaja paigutamiste kohta ning samuti on olemas tabelid, kus on märgitud konkreetses kambris viibinud isikute arv, kambri suurus ilma WC alust pinda arvesse võtmata ning sellest tulenev kambri pindala ühe inimese kohta (tl-d 3p-4, 7-7p, 53-55p). Eelnevast ilmneb, et kaebaja on viibinud kogu vaidlusalusel perioodil tingimustes, kus talle on võimaldatud isiklikku ruumi vähemalt kehtiva riigisisese miinimumnõude osas, st 3 m2 (ilma tualettruumi pinda arvesse võtmata). Kohtuasja materjalidest tulenevalt pole poolte vahel vaidlust asjaolus, et kambris asunud mööbel teinuks võimatuks kambris liikumise. Arvestades, et Tallinna Vangla 21. mai 2018. a otsuses on vangla selgitanud mööbli paigutatust ning kaebaja ei ole väitnud kambris oleva mööbli vahel vabalt liikumise puudumist, puudub kohtu hinnangul praegusel juhul vajadus kaebajale võimaldatud isikliku ruumi arvutamisel teha kambri üldpinnast mahaarvamisi mööblialuse pinna arvelt.
18.EIK ja siseriikliku kohtupraktika (nt viidatud EIK lahend, Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15 ja määrus asjas nr 3-3-1-16-16) kohaselt olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või kohaste sanitaar- ja hügieeninõuetega. EIK on ka rõhutanud, et kui isiklikku ruumi on üle 4 m2, siis kambripinna vähesus probleeme ei tekita ning kinnipidamistingimuste kohasust tuleb hinnata lähtuvalt ülejäänud asjaoludest.
19.Muudest kinnipidamistingimuste tervikut mõjutavatest tingimustest on kaebaja nii kohtueelselt kui ka kohtumenetluses välja toonud halva valgustatuse ja kambris valitsenud niiskuse ja rõskuse ning kohtule esitatud kaebuses rõhutanud ka halva ventilatsiooni olemasolu. Kuivõrd kaebaja ei ole kohtueelses menetluses vanglale sõnaselgelt ette heitnud kehva ventilatsiooni, mõistab kohus, et kaebaja on kohtumenetluses halva ventilatsiooni väljatoomisega põhjendanud, mis tema arvates võis olla kambris valitsenud niiskuse ja rõskuse põhjuseks lisaks kambris riiete pesemisele ja kuivatamisele. Seepärast käsitleb kohus vaidlusaluste tingimustena kambris valitsenud niiskust ja rõskust ning kaebaja poolt etteheidetud halba valgustust, mitte aga iseseisva tingimusena halba ventilatsiooni.
20.Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega nende kinnipidamistingimustega seoses ega pea vajalikuks kõiki vastustaja seisukohti üle korrata. Täiendavalt märgib kohus järgmist.
21.VangS § 93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid, kuid kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, saab ta vanglalt tasuta riietuse. VangS § 46 lg 1 sätestab, et kui VangS-st ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Tallinna Vangla kodukorra p 11.2.2 kohaselt on vanglariietuse pesemine tasuta. Kinnipeetav, kellel on selleks rahaline võimalus, saab isiklikud riided anda pesemiseks vanglale või vanglale teenust osutavasse pesumajja vastavalt vangla direktori kehtestatud hinnakirjale (kodukorra p 11.2.5). Mõningane niiskus on eluruumides loomulik ning tavapärane on ka see, et riiete pesemise ja kuivatamise järgselt suureneb ruumis olev niiskuse tase. Samas oli eelnevast tulenevalt kaebajal võimalik kambris niiskuse ja rõskuse vältimiseks kasutada pesumaja teenust ning selle kasutamiseks raha puudumisel loobuda isiklikest riietest. Võttes arvesse, et senine
3-18-1089 kohtupraktika (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-2658, p 16) ei ole pidanud ventilatsioonitingimusi Tallinna Vangla eluosakonnas õigusvastaseks, vangla kinnitusel oli kambrites, kus kaebaja viibis, osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida, kambris olnud niiskus ja rõskus oli ilmselgelt tingitud sealsest riiete pesemisest ja kuivatamisest, mida kaebaja ning tema kambrikaaslased oleksid saanud vältida, ning kaebaja ei ole kambris oleva niiskuse ja rõskuse küsimuses vangla poole pöördunud, leiab kohus, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne ning kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena. Ajas oluliselt hiljem esitatud sellekohaseid väiteid on äärmiselt keeruline kontrollida ning tõendada.
22.VangS § 45 lg 1 sätestab, et kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Tallinna Vangla otsusest nähtub, et piisav valgustatus tagatakse kunstliku ja loomuliku valgusega üheskoos, kusjuures iga kambri laevalgustis on kaks või kolm pirni ning olemas on ka öövalgusti. Akende ette on paigutatud trellid, kuid ei ilmne, et akende ees oleks muid tõkkeid või piirdeid, mis takistaks loomuliku valguse sissepääsu kambrisse. Sarnaselt liigsele niiskusele oleks ka halva valgustuse korral kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et juhtida vangla tähelepanu olmeprobleemidele ja et oleks koheselt võimalik puudused kõrvaldada või neid leevendada. Teisalt on vastustaja kinnitanud, et kaebaja pole seoses väidetavalt õigusvastase kinnipidamistingimustega kunagi vangla poole pöördunud. Kuna kaebaja ei ole silmade kurnatusega seoses pöördunud ka vangla meditsiiniosakonna poole, samuti ei saa kaebaja 6. jaanuaril 2016 vastuvõtul pandud diagnoosi seostada kinnipidamistingimustest tingitud silmade kurnatusega (vt Tallinna Vangla
31.oktoobri 2018. a vastus kohtule, tl-d 64-64p), pole praegusel juhul põhjust kahelda vastustaja seisukohtades piisava valgustatuse tagamisest.
23.Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Kaebaja puhul tuleb arvestada, et vaidlusalusest perioodist viibis ta ajavahemikul 4. august 2015 – 13. aprill 2016 Tallinna Vanglas vahistatuna ja sellest ülejäänud aja ehk alla kahe kuu kinnipeetava staatuses.
24.Vahistatu staatusest tulenevalt on seega kaebajal võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit, kuid seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Asja materjalidest nähtub, et perioodil 4. –31. august 2015 võimaldati kaebajale üks kord nädalas lisajalutuskäik (tl 46p), kaebaja omandas alates 6. oktoobrist 2015 põhiharidust (tl 52p) ning 7. jaanuaril 2016 toimus kaebajal istung (tl 52), millega seoses viibis kaebaja kambrist eemal. Lisaks toimusid kaebajal vahistatu staatuses viibides kolm kokkusaamist ametiisikutega (tl 52), mis andis kaebajale täiendavaid liikumisvõimalusi. Alates 13. aprillist 2016 oli kaebaja paigutatud avatud osakonda, kus talle oli lisaks igapäevasele ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus tagatud võimalus viibida väljaspool kambrit ajal, mil päevakava kohaselt olid kambriuksed avatud, ning kord nädalas külastada spordisaali.
25.Vastustaja kirjeldas lühidalt ka muid kaebaja kinnipidamistingimusi. Vangla sõnul kindlustas nõutava temperatuuri kambrites keskküttesüsteem. Lukustatud ja kartserihoone kambrites, milles kaebaja viibis, oli veega WC ning kraanikauss. Avatud kambris oli kaebajale tagatud ligipääs WC-le ja voolavale veele väljaspool kambrit. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal isikul on oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Kell 22–6 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et kaebaja sai
3-18-1089 korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, kokkusaamised). Umbes iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid. Samuti väljastas vangla kinnipeetavatele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati teha reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda vangla kaplaniga. Samuti olid kaebaja käsutuses vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Ka kaebaja toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla.
26.Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul vastustaja tegutsenud õiguspäraselt ning kaebajale ei ole tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Seetõttu jääb rahuldamata A. H. kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.
27.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, seetõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
28.Ühtlasi peab kohus vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse kinniseks toimiku lehekülgede 63-64p osas, kuivõrd neis sisalduvad andmed kaebaja terviseseisundi kohta. Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna haldusasja toimiku lehekülgedele 63-64p liidetud materjalid sisaldavad endas andmeid kaebaja tervise kohta, mis on käsitletavad delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes, ning selles osas asja kinniseks kuulutamine on vajalik isiku eraelu kaitseks, kusjuures antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid sisaldavate tõendite osas kuulutada tema eraelu kaitseks kinniseks.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.