Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. detsember 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-18-584
Haldusasi
XX ja YY kaebus Sotsiaalkindlustusameti 14. märtsi 2018. a otsuse nr 1919659 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks määrata toitjakaotuspension tagasiulatuvalt alates 12. maist 2009 kuni 3. jaanuarini 2016
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2018. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad – XX ja YY, esindaja Suido Västra Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX ja YY apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta tõendina asja juurde LL 13. juulil 2009. aastal Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-09-25629 esitatud avaldus ja 16. oktoobri 2017. a e-kirjavahetuse väljavõte.
2.Jätta XX ja YY apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2018. a otsus haldusasjas nr 3-18-584 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 4. jaanuaril 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-18-584 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MM esitas 13.06.2014 Harju Maakohtule avalduse oma abikaasa LL surnuks tunnistamiseks, kes oli teadmata kadununa tagaotsitav alates 14.05.2009. Harju Maakohtu 01.09.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-22318 rahuldati avaldus ja tunnistati LL surnuks, lugedes tema eeldatavaks surma ajaks 12.05.2009.
2.LL esitas 03.01.2017 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavaldused oma kahele lapsele YY-le (sündinud 1999. a) ja XX-le (sündinud 2001. a) tagasiulatuvalt toitjakaotuspensioni määramiseks seoses nende isa LL surnuks tunnistamisega.
3.SKA 04.01.2017 otsusega nr 1919659T määrati YY-le ja XX-le toitjakaotuspension 266,66 eurot kuus alates 03.01.2016.
4.Vastuseks LL järelepärimisele selgitas SKA 13.06.2017 kirjaga, et kuna toitjakaotuspensioni avaldus esitati 03.01.2017, määrati toitjakaotuspension riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 32 lg 2 p 2 alusel, mis sätestab, et pension määratakse toitja surma päevast või politsei poolt teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse algatamise päevast, kuid mitte üle 12 kuu enne pensioni taotlemist.
5.LL esitas 12.07.2017, 08.09.2017 ja 26.02.2018 SKA-le avaldused, milles palus toitjakaotuspensioni maksmist tagasiulatuvalt alates laste isa surmast. Avalduse esitaja leidis, et tema laste õigust toitjakaotuspensionile tagasiulatuvalt on rikutud, sest laste isa surmast teadasaamisel oleks LL taotlenud lastele toitjakaotuspensioni koheselt ja seetõttu on tema lastel õigus toitjakaotuspensionile alates toitja surma päevast 12.05.2009. LL-le ei ole laste isa surmast teatatud ja SKA sai surmast teada 2014. a augustis Harju Maakohtult.
6.SKA 16.10.2017 e-kirjas selgitati avalduse rahuldamata jätmise põhjuseid uuesti. SKA-d ei ole teavitatud LL kadunuks või surnuks tunnistamisest, toitjakaotuspensioni ei ole tema surmaga seoses taotlenud ka teised isikud. Seetõttu ei ole isiku surma kohta andmeid kontrollitud.
7.XX ja YY esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 14.03.2018 otsuse nr 1919659 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks määrata toitjakaotuspension tagasiulatuvalt alates 12.05.2009 kuni 03.01.2016. Kaebajate emale ei teatatud laste isa teadmata kadununa tagaotsitavaks kuulutamisest, asukoha tuvastamise menetluse alustamisest, surnuks tunnistamise menetlusest ega kohtulahendist selles asjas. Kaebajate eest oleks taotletud toitjakaotuspensioni määramist kohe, kui nende emale oleks vastavatest asjaoludest ja õiguslikest alustest teatatud kehtiva õiguse kohaselt. Selle, et kaebajad või nende seaduslik esindaja sai kaebajate isa surmast teada hilinemisega, põhjustas riigi (Sotsiaalkindlustusameti ning Politsei- ja Piirivalveameti) tegevusetus. Seetõttu ei ole põhjendatud toitjakaotuspensionist ilmajäämisel tugineda RPKS § 32 lg 2 p-le 2. Kaebuse rahuldamise õiguslikuks aluseks on PS § 28, mis näeb ette riigi erilise hoole.
2(7)
3-18-584 RPKS § 20 lg-st 5 ja § 2 lg 2 p-st 2 tuleneb SKA-le kohustus teavitada toitjakaotuspensioni saama õigustatud isikuid isiku teadmata kadunuks jäämisest või surmast. Vastustaja sai kaebajate isa surnuks tunnistamise menetlusest teada hiljemalt 2014. a augustis. Seda tõendab SKA 11.08.2014 teatis nr 6.-9.TL15/14076 Harju Maakohtu menetluses nr 2-14-22318.
Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebuse rahuldamata.
SKA-l puudus kohustus kaebajaid või nende ema teavitada. Säte, mis näeb ette SKA teavitamiskohustuse, jõustus 01.07.2017. RPKS § 301 kohaselt on SKA-l kohustus teavitada isikut lähenevast õigusest vanaduspensionile seoses vanaduspensioniikka jõudmisega. Ühegi teiste pensioniliigi osas SKA-l kohustust isikuid võimalikust pensioniõiguse tekkimisest teavitada ei ole. Samuti puuduvad SKA-l vastavad andmed ja volitused nende andmete saamiseks. Ka praegusel juhul puudusid andmed LL surnuks tunnistamise kohta. Maakohtu vastavat lahendit ei ole SKA-le edastatud. Maakohus küsis SKA-lt andmeid seoses surnuks tunnistamise menetlusega. RPKS § 20 lg 5 ei ole kohaldatav, sest see reguleerib toitjakaotuspensioni maksmist edasiulatuvalt toitja teadmata kadunuks jäämise korral kuni toitja asukoha tuvastamiseni või surnuks tunnistamiseni, kuid mitte kauem kui viis aastat.
9.Tallinna Halduskohtu 31.08.2018 otsusega jäeti kaebus rahuldamata, menetluskulud poolte endi kanda ja tagastati kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Toitjakaotuspensioni määramine on haldusorgani kaalutlusotsus. Kuna kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause), ei saa kohus kohustada vastustajat kindla sisuga haldusakti andma. Kaebajad ei saa vaidlustada Politsei- ja Piirivalveameti tegevusetust praeguses haldusasjas, sest nad ei ole esitanud sellekohast nõuet. PS § 28 lg 4 kohaselt on lasterikkad pered ja puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Kuigi PS ei täpsusta, mitme lapsega pere tuleb pidada lasterikkaks pereks, ei saa Eesti kontekstis pidada kahe lapsega pere lasterikkaks. Kohtule ei ole esitatud infot selle kohta, et kaebajad oleksid puuetega inimesed. Vastustaja ei pidanud seetõttu rakendama erilist hoolt. Riigikohus on RPKS § 32 lg 2 punktis 2 sisalduvat ajalist piirangut käsitlenud 21.02.2002 otsuses nr 3-3-1-6-02. Riigikohus leidis, et see säte kaitseb ühest küljest isikut, kes ei saanud õigeaegselt teada või ei saanud aru toitjakaotuspensioni saamise võimalusest, kuid arvestab teiselt poolt ka avalike huvidega. Avalikuks huviks on vältida ülemäära kaugele minevikku ulatuvaid rahalisi nõudeid, mis võivad raskendada sotsiaalkindlustuse eelarvete planeerimist (p 16). RPKS § 32 lg 2 p-s 2 sätestatud ajalist piirangut tagasiulatuvale toitjakaotuspensioni maksmisele tuleb kohaldada sõltumata sellest, millal ja mis asjaoludel pensioni saamiseks õigustatud isik toitja surmast teada sai. Pensioni taotlemise üldise loogika kohaselt lasub pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamise kohustus eelkõige taotlejal (Riigikohtu halduskolleegiumi 18.03.2009 otsus nr 3-3-1-4-09, p 17). Riiklik pension määratakse RPKS § 31 lg 1 kohaselt pensioni taotleja avalduse alusel. Seega toimub riikliku pensioni määramise menetlus pensioni saamise õigusega isiku algatusel, mitte riigi algatusel. Haldusorganile saab tegevusetust ette heita üksnes juhul, kui seadusest või muust õigusaktist tulenes haldusorganile 3(7)
3-18-584 kohustus kindlal viisil tegutseda (Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009 kohtuotsus nr 3-09-999, p 16). Ühestki RPKS sättest ei tulene SKA kohustust teavitada isikut toitjakaotuspensioni saamise õigusest. See oleks ka keeruline, sest riikliku pensionikindlustuse infosüsteem ei sisalda andmeid isikute seoste kohta. Teavitamine on võimalik ainult vanaduspensioni korral. SKA-le oli 2014. a augustis teada, et LL-ga seoses toimub Harju Maakohtus surnuks tunnistamise menetlus. Seda tõendab SKA 11.08.2014 Harju Maakohtule esitatud teatis tsiviilasjas nr 2-14-22318, milles SKA teatas, et LL on arvel politseiametniku pensioni saajana. Kohtute infosüsteemi andmetel ei edastatud SKA-le kui menetlusvälisele isikule Harju Maakohtu 01.09.2014 määrust, millega LL tunnistati surnuks. Seega ei olnud SKA teadlik, millise määrusega menetlus lõppes. Kaebajate viited RPKS § 20 lg-tele 5 ja 62 ei ole asjakohased. Nimetatud sätted reguleerivad toitjakaotuspensioni määramist ajaks, mil toitja on teadmata kadunud. Kaebajate emal oli juba 2009. aastal piisavalt infot, et taotleda toitjakaotuspensioni määramist RPKS § 20 lg-te 5 ja 62 alusel edasiulatuvalt. Kaebajate ema esitas 2009. aastal LL vastu hagi elatise suurendamiseks. LL esitas samas tsiviilasjas 13.07.2009 avalduse hagist loobumiseks, kuna LL oli teadmata kadunud (Harju Maakohtu 09.09.2009 määrus tsiviilasjas nr 2-09-25629). See tähendab, et kaebajate ema oli 2009. aasta juulis teadlik, et laste isa on teadmata kadunud. Kui isik on teadmata kadunud, võib eeldada, et tema suhtes toimub ka asukoha tuvastamise menetlus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.XX ja YY apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 31.08.2018 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ühtlasi taotlevad kaebajad LL 13.07.2009 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 209-25629 esitatud avalduse toimikusse võtmist. Kaebajate ema ei teadnud 2009. a juulis, et laste isa on teadmata kadunud. Kaebajate ema loobus tsiviilasjas nr 2-09-25629 nõudest, sest laste isa asukoht oli teadmata ka politseile. Kaebajate ema järeldas, et hagi esitamise eesmärki ei ole seetõttu võimalik kiiresti saavutada. Kui kaebajate ema oleks 2009. a juulis teadnud, et laste isa on teadmata kadunud, oleks ta taotlenud toitjakaotuspensioni määramist juba siis. Kaebajate ema ei olnud selleks ajaks laste isaga aastaid suhelnud. Vastustaja oleks pidanud PS § 28 ja RPKS § 20 lg 5 kohaselt teatama kaebajate emale toitjakaotuspensioni maksmise aluse tekkimisest 2014. a augustis, kui Harju Maakohus teavitas vastustajat laste isa surnuks tunnistamise menetluse algatamisest, kuid seda ei tehtud. 2014. a oktoobris laste isa surnuks tunnistamine ja selle registreerimine rahvastikuregistris ning riikliku pensionikindlustuse registris tõi vastustajale sama kohustuse kaasa HMS § 35 lg 1 p 2 alusel. Selle kohustuse täitmise korral oleks kaebajad saanud taotleda toitjakaotuspensioni alates 2014. a novembrist. Kaebajate pensioninõue ei ole suurem kui laste isale 2009. a juunist kuni 2014. a augustini makstud pension, mille maksmiseks alus puudus. Halduskohus leidis ekslikult, et PS § 28 kaebajate suhtes ei kohaldu, sest kaebajad ei ole lasterikkast perest ega puudega.
4(7)
3-18-584 Halduskohus rikkus menetlusnorme, jättes kaebajate taotluse kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata, võttes omal algatusel tõendina toimikusse laste ema 13.07.2009 avalduse ja jättes rahuldamata kaebajate taotluse võtta asja juurde laste isa surnuks tunnistamise asja toimiku. Sellest toimikust nähtub, et laste põlvnemine isast on tuvastatud 24.11.2004 kohtulahendiga tsiviilasjas nr 2/25-5620/04. Lahendist ilmneb, et laste isa ei soovinud laste emaga suhelda juba 2004. aastal. Laste ema ei teadnud seetõttu laste isa igapäevaelust ega teadmata kadunuks jäämisest.
11.Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, halduskohtu otsuse põhjendustega ja jääb varasemate seisukohtade juurde.
nõustub
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse Apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 200 p 1 alusel jätta rahuldamata.
tühistamiseks
alust.
13.Kaebajate taotlus uute tõendite juurdevõtmiseks asja materjalide juurde tuleb rahuldada. Halduskohus on kaebajate ema tsiviilasjas esitatud avaldusele otsuses viidanud ilma seda kohtuasja materjalide juurde võtmata. Apellatsioonkaebusele lisatud e-kirjavahetuse väljavõte selgitab poolte väiteid ja tuleb samuti jätta toimikusse.
14.Kaebajad taotlesid asja läbivaatamist halduskohtu istungil. Halduskohus jättis selle taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei olnud selleks alust. HKMS § 131 lg-s 1 nimetatud eeldused asja lahendamiseks kirjalikus menetluses puudusid. Kirjaliku menetluse lubatavus sõltumata poolte taotlustest sõltub kaalul olevatest õigushüvedest ja vaidluse iseloomust. Pensionisumma, mille maksmist kaebajad taotlevad, on suur, arvestades vaidlusaluse perioodi pikkust, ning kaebajate jaoks seega oluline. Praeguses asjas käis vaidlus ka faktiliste asjaolude üle, sest halduskohus on lugenud kaebajate ema, vastupidiselt kaebuses väidetule, teadlikuks kaebajate isa teadmata kadunuks jäämisest. Seega rikkus halduskohus asja läbivaatamisel menetlusnorme. Sellise rikkumine ei too siiski vältimatult kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Üldjuhul on kohtuistungi korraldamisega apellatsioonimenetluses võimalik halduskohtu menetlusviga kõrvaldada. Kaebajad ei ole apellatsioonimenetluses kohtuistungi korraldamist taotlenud. Seetõttu peab ringkonnakohus võimalikuks asja lahendamist kirjalikus menetluses.
15.Kaebuse aluseks on asjaolu, et kaebajaid ega nende ema ei teavitatud kaebajate isa teadmata kadunuks jäämisest ega surnuks tunnistamisest. Soovitud teavitamise korral oleks kaebajatel olnud võimalik taotleda toitjakaotuspensioni viivituseta ja saada toitjakaotuspensioni alates nende isa surmast.
16.Õige on halduskohtu seisukoht, et SKA-le ei tulene ühestki õigustloovast aktist, sh RPKSst kohustust teavitada isikuid, kellel on õigus toitjakaotuspensionile, pensioni saamise eelduste tekkimisest. Selline kohustus on pandud SKA-le üksnes vanaduspensioni saamise õiguse selgitamiseks, arvestades, et sellega seonduvad asjaolud on registriandmetest automaatselt järeldatavad ega vaja eelnevalt muude faktiliste asjaolude tuvastamist. Muudel juhtudel, kus pensioni saamise eeldused vajavad põhjalikumat väljaselgitamist, tooks sellise kohustuse panemine SKA-le kaasa oluliselt suurema töökoormuse. Pensioni saamise eeldused on võimalik selleks õigustatud isikutel endil välja selgitada ning RPKS § 32 lg 2 p-s 2 sätestatud üheaastane tähtaeg on üldjuhul selleks ka piisav. Toitja isiku teadmata kadunuks jäämise korral on toitjakaotuspensioni maksmine ette nähtud RPKS § 20 lg-s 5, kuigi alles 12 kuu möödumisel arvates teadmata kadunuks jäämisest ja selle kohta politseile menetlust algatava avalduse esitamisest. Toitja teadmata kadunuks jäämise või surma kohta andmete väljaselgitamine on 5(7)
3-18-584 võimalik, isegi kui see on elatisenõude esitaja jaoks keerukas ja vajab pöördumist kohtu või politsei poole.
17.Ekslik on halduskohtu seisukoht, et praeguses kohtuasjas ei ole võimalik vaidlustada Politsei- ja Piirivalveameti poolt kaebajate või nende ema teavitamata jätmist. Kaebuse eesmärgi saavutamiseks on selline nõue sobiv, kuna SKA-l teatamiskohustust ei olnud. HKMS § 2 lg 5 näeb ette, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. HKMS § 120 lg 1 p 3 kohaselt kontrollib halduskohus kaebuse saamisel, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. Vastustaja teeb halduskohus kindlaks asjas esitatud nõuete põhjal, mitte lähtudes kaebuses näidatud vastustaja andmetest.
18.PPA ülesandeks oli nii kaebajate isa surma ajal 2009. a mais kehtinud politseiseaduse § 12 lg 1 p 11 kui kaebajate isa surnuks tunnistamise ajal kehtinud politsei- ja piirivalveseaduse § 3 lg 1 p 1 järgi teadmata kadunuks jäänud isikute – kelle kadunuks jäämine kujutab politsei- ja piirivalveseaduse § 73 lg 3 kohaselt kõrgendatud ohtu – otsimine. Õigustloovad aktid ei näe aga ka politseile ette kohustust sellise menetluse käigust perekonnaliikmeid või lähedasi teavitada. Avaliku teabe seaduse §-st 28 tulenevalt ei pea politsei sellist teavet ise avalikustama ning kaebajad ega nende ema ei olnud ka menetlusosalised politsei läbi viidud menetluses, sest kadunud isiku leidmine või mitteleidmine ei mõjuta kaebajate või nende ema õigusi. Kaebajate õigusi (sh pärimisõigus või toitjakaotuspensioni saamise õigus) puudutab küll isiku surnuks tunnistamine, kuid see otsustatakse kohtumenetluses, mitte PPA või muu haldusorgani poolt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe kohtulahendist teavitamist ette surnuks tunnistatud isiku muudele perekonnaliikmetele või alanejatele sugulastele peale avalduse esitaja (MM).
19.Kuna nõue Politsei- ja Piirivalveameti vastu tuleks jätta rahuldamata, sest sellel haldusorganil puudus kaebajate või nende ema teavitamise kohustus, ei ole halduskohtu otsuse tühistamiseks alust.
20.PS § 28 lg 2 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on lasterikkad pered ja puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Mõlemad sätted näevad avalikule võimule ette laia otsustusruumi toitjakaotuse ja puuduse korral abi osutamise üle otsustamisel ja lasterikaste perede eest hoolitsemisel. Lõikes 2 nimetatud abi andmise tingimused ja kord hõlmavad ka menetlusnorme, mille järgimist abi saajalt nõutakse. Pensioni maksmise taotluse esitamise nõue ja selle tagasiulatuvalt pikema perioodi eest maksmise piirang on sätestatud seaduses ja nagu halduskohus õigesti selgitas, on piirangul legitiimne huvi. Selleks on huvi, et nõuded riigile esitataks mõistliku aja jooksul riigi rahaliste vahendite planeerimise võimaldamiseks.
21.Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et PS § 28 lg 4 kaitsealas ei ole kaebajad ja nende perekond. Lasterikas ei ole ainult pere, kus lapsi on suuremal arvul, vaid mistahes lastega perekond. Sätte eesmärk on ära hoida lastega (lasterikaste) perede vaesusesse langemist laste kasvatamisega seotud kohustuste tõttu (vt Henberg, Ave, Muller, Kärt. Põhiseaduse § 28 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. Vlj. Tallinn: Juura 2017). Praegusel juhul ei ole kaebajad sellist ohtu ära näidanud. Toitjakaotuspensioni maksmine toimus ühe aasta jagu tagasiulatuvalt ning toimub jätkuvalt 6(7)
3-18-584 perioodiliste pensionimaksetega. Sellega tagatakse pensioni saaja piisav äraelamine pensioni saamise ajal. Pika perioodi eest tagasiulatuvalt pensioni maksmisega ei ole võimalik kõrvaldada võimalikku puudust, mida isikud toitjapensionit saamata võisid kannatada.
22.Tähtsust ei oma, millistel põhjustel pensioni saamiseks õigustatud isikud või nende ema ei teadnud pensioni saamise õiguse tekkimisest. Kuigi praeguse juhtumi asjaolud on tavapäratud, ei tuginenud kaebajate äraelamine ka enne nende isa surma isalt saadavatele rahalistele vahenditele (elatisele). Kaebajate ema ei ole esitanud ise varem avaldust laste isa teadmata kadunuks tunnistamiseks ja loobus elatise nõudest maakohtus, ootamata ära laste isa kohta teabe saamist või algatamata tema teadmata kadunuks tunnistamise või surnuks tunnistamise menetlust. Tähtsust ei oma, kas Sotsiaalkindlustusametile või kaebajate emale oli kaebajate isa teadmata kadunuks jäämine või surnuks tunnistamine teada, sest see asjaolu ei ole RPKS § 32 lg 2 p 2 kohaldamisel tähtis ning neist asjaoludest ei sõltu ka sätte põhiseaduspärasus praeguse kohtuasja asjaolude valguses.
23.RPKS § 32 lg 2 p 2 kohaldamisest erandi tegemiseks ei ole seetõttu alust. Halduskohus ja vastustaja on selle normi sisu õigesti selgitanud ja leidnud, et toitjakaotuspensioni maksmine on võimalik tagasiulatuvalt mitte rohkem kui ühe aasta jagu, arvates pensioniavalduse esitamisest.
24.Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
25.Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks selgitada, et laste huvide kaitseks ja nende piisava toimetuleku tagamiseks tuleb seadusandjal kaaluda seaduses sellise mehhanismi ettenägemist, mis võimaldaks toitja surma korral toitjakaotuspensioni saamise võimalustest kiiresti teada saada. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et Sotsiaalkindlustusametile teavitamiskohustuse panemine oleks liigselt koormav, sest sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 39 lg 1 p 1 kohaselt kajastatakse sotsiaalkaitse infosüsteemis ka andmeid isiku teadmata kadunuks ja surnuks tunnistamise kohta. Kui Sotsiaalkindlustusametile sellise kohustuse panemine tooks siiski kaasa ebamõistlikud halduskulud, on võimalik ette näha alanejate sugulaste või muude isiku surmast ilmselgelt puudutatud isikute teavitamine tsiviilkohtumenetluses surnuks tunnistamise menetlusest ja selle tulemusest, laiendades kohtulahendist TsMS § 511 lg-te 2 ja 3 alusel teavitatavate isikute ringi.
26.HKMS § 108 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jätta kaebajate kanda. Apellatsioonimenetluses ei ole vastustaja menetluskulude kandmist väitnud, mistõttu neid HKMS § 109 lg 1 järgi ei saa apellantidelt välja mõista. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb järelikult jätta poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.