Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Tiina Pappel 05.12.2018, Tartu 3-18-276 I.O. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega Tartu Halduskohtu 12.06.2018. a otsus I.O. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja I.O. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja toimikusse I.O. 16.07.2018. a, 07.08.2018. a, 28.08.2018. a ja 18.11.2018. a seisukohad.
2.Tagastada I.O. le 07.08.2018. a, 28.08.2018. a ja 18.11.2018. a seisukohtadele lisatud dokumendid kokku 15-l lehel.
3.Edastada I.O. riigi õigusabi taotlus lahendamiseks Viru Maakohtule osas, milles isik taotleb õigusabi seoses sooviga pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse ning ülejäänud osas edastada taotlus lahendamiseks Riigikohtule.
4.Jätta I.O. apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Tühistada Tartu Halduskohtu 12.06.2018. a otsus osas, milles halduskohus jättis I.O. kaebuse rahuldamata väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist puudutavas osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta I.O. kaebus vastavas osas läbi vaatamata. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada halduskohtu otsuse avaldamisel I.O. ja S.R. nimed tähemärkidega.
6.Jätta I.O. menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
7.Asendada avaldatavas kohtuotsuses I.O. ja S.R. nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse (välja arvatud resolutsiooni p 3 osas, milles otsus ei ole vaidlustatav) peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest
arvates, s.t kuni 04.01.2019 (k.a) (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I.O. esitas 26.11.2017 Viru Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna 2016. a maist kuni 2017. a jaanuarini ei võimaldanud vangla talle pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga S.R. . I.O. väitel kinnitab seda Tartu Halduskohtu lahend asjas nr 3-16-2293. I.O. leidis, et vangla rikkus Põhiseaduse (PS) §-st 26 tulenevat õigust ning tekitas kannatusi temale ja ta abikaasale.
2.Viru Vangla jättis 26.01.2018. a otsusega nr 6-16/155-2 I.O. kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et I.O. le on tekitatud mõningal määral kahju, kuid rahalise hüvitise maksmine ei ole mõistlik ega õiglane, vaid tekitatud kahju heastamiseks piisab vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamisest ja kinnipeetava ees vabandamisest.
3.I.O. esitas 05.02.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse põhjendused: Viru Vangla ei lubanud kaebajal tema abikaasa S.R. pikaajalisele kokkusaamisele 25.02.2016 kuni 14.01.2017. Abikaasaga kohtumise eesmärk oli lapse eostamine. Nad tarvitasid ravimeid, et soodustada rasestumist, kuid vangla ei andnud võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks ajal, mil oleks olnud lapse eostamine võimalik. 28.05.2016 kuni 14.01.2017 alandati kaebajat, vangla sekkus tema eraellu, rikkus PS § 26, tekitas korvamatu kahju kaebaja ja tema naise tervisele, rikkus kaebaja närvisüsteemi. Vangla süül rikkus kaebaja tervist tablettidega, mida tal ei olnud vaja võtta. Vabandused ega raha ei suuda tekitatud kahju hüvitada.
4.I.O. esitas 27.02.2018 puuduste kõrvaldamise avalduse ja täiendava seisukoha, milles ta väitis järgmist: Kaebaja eesmärgiks on mittevaralise kahju hüvitamine, mis tekkis kannatuste läbi pikaajalisest kokkusaamisest keeldumise tõttu. Vangla tegevuse tõttu ei saa kaebaja ja ta abikaasa lapsi saada ning vangla tekitas oma õigusvastase tegevusega korvamatu tervisekahju. Ka alandas vangla kaebajat, kuigi vangla peaks tegema kõik, et säilitada perekond ja et kaebaja ei kaotaks sotsiaalseid sidemeid. Pärast ravikuuri läbimist septembrist 2016 kuni veebruarini 2017 oli vajadus laps eostada. Kaebaja teatas, et soovib saada rahalist hüvitist summas 108 000 eurot.
5.I.O. esitas 03.04.2018, 11.05.2018 ja 20.05.2018 täiendavad seisukohad, milles ta väitis järgmist: Kaebaja tarvitas tugevatoimelisi tablette ja tegi pingutusi, et last eostada. Kaebaja kahjustas ravimite võtmisega oma tervist, kuid vangla suhtus sellesse ükskõikselt ning ei andnud võimalust abikaasaga pikaajaliseks kokkusaamiseks ajal, mil tulnuks laps eostada. Septembris 2016. a pidi kaebaja üle elama suuri kannatusi. Perioodil september 2016 kuni 14.01.2017 põhjustas vangla kokkusaamise takistamisega kaebajale ja tema abikaasale palju kannatusi, mis on tervisekahju tekitanud. Kaebaja viitas PS §-dele 25 ja 15 ning vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-le 1. Vanglal ei olnud õigust sekkuda era- ja pereellu (PS § 26). Vangla ebaseaduslikult ei andnud kokkusaamist S.R. 28.05.2016 kuni 14.01.2017.
6.Tartu Halduskohus jättis 12.06.2018. a otsusega I.O. kaebuse rahuldamata ja kaebaja
menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused: Pikaajalise kokkusaamise eesmärk on võimaldada vahetult suhtlemist ja lühiajalist kooselu perekonnaliikmega. Kaebaja ja S.R. abielu registreeriti 09.09.2016. Enne seda oli põhjust kahelda VangS § 25 lg-s 1 sätestatud pikaajalise kokkusaamise aluse olemasolus, kuivõrd vaidlus oli tekkinud kahtlusest varasemalt esitatud tõendi (abielutunnistuse) õiguspärasuses. Esimene pikaajaline kokkusaamine on võimaldatud 14.01.2017, s.o 4 kuud pärast abiellumist ning viidatud aeg mahub vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-s 45 sätestatud ajavahemiku sisse. Kaebaja raviplaan ja haiguslood ei ole olulised. Kaebaja ja S. R abiellusid 09.09.2016; enne seda neile pikaajalist kokkusaamist ei saadudki võimaldada. Vangistuses olev isik peab paratamatult leppima sellega, et tema võimalus elada perekonnaelu endale sobival viisil on oluliselt piiratud. Vanglal ei lasu kohustust kaasa aidata kinnipeetaval kokku saada abikaasaga lapse eostamise eesmärgil. Samuti ei nähtu vangla süüd selles, et kaebaja on abikaasaga mittekokkusaamise tõttu pidanud olema närvis, tundma end halvasti ja mõlgutama suitsiidimõtteid. Vangla ei ole rikkunud kaebaja suhtes PS §-de 15, 25 ja 26 ega VangS § 41 sätteid. Mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Tuvastatud ei ole vangla süüd selles, et kaebajale ei võimaldatud abikaasaga perioodil mai 2016 kuni 14.01.2017 pikaajalist kokkusaamist, mistõttu ei saa kahju tekkida vangla tegevuse (tegevusetuse) tagajärjel. Kuna kaebajaks on ainult I.O. , kelle suhtes tehakse otsus, siis teiste isikute õiguste üle kohus asjas otsustada ei saa. Kohus ei saa hinnata kaebaja poolt ravimite võtmist ja ravimite mõju kaebajale, kuna raviteenuste osutamise õiguspärasuse hindamine ei ole halduskohtu pädevuses, mistõttu jäeti need väited tähelepanuta. Asjaolu, et kaebaja on manustanud arsti poolt määratud ravimeid, ei ole seotud vangla tegevusega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.I.O. esitas 02.07.2018 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 12.06.2018. a otsuse peale. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Vanglal ei olnud õigust sekkuda isiklikku ellu. Pikaajaline kokkusaamine on üks võimalustest saada laps. Keelduva vastuse korral on tegemist väga intensiivse sekkumisega kaebaja põhiõigusesse isiklikule pereelule, mis on PS § 26 kaitsealas. Haldusasjas nr 3-16-2293 tuvastas kohus vangla otsuse õigusvastasuse osas, mis puudutas kaebaja naist, kuid käesolevas asjas tegi kohus vastupidise otsuse.
8.Viru Vangla esitas 06.07.2018 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta I.O. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Käesolevas asjas ei ole kohus andnud hinnangut haldusasja nr 3-16-2293 tulemusele. Kohus oli õigustatud käsitlema kaebaja pikaajaliste kokkusaamiste küsimust kontekstis, kas kokkusaamise mittevõimaldamine tekitas kahju, mida tuleks hüvitada rahaliselt. Kaebajal puudub rahalise hüvitise õigus.
9.I.O. esitas 16.07.2018, 07.08.2018, 28.08.2018 ja 18.11.2018 täiendavad seisukohad, milles ta väidab järgmist: Abikaasat ei lastud kokkusaamistele, sest vangla tegeles väljapressimisega, kuid kaebaja ei soovinud oma lähedasi ohtu seada. Kontaktisiku soovitusel abiellus kaebaja 09.09.2016 S.R. , kuid ka pärast seda ei võimaldatud tal abikaasaga kohtuda. Kaebaja palub võimaldada talle advokaat, et esitada kassatsioonkaebus Riigikohtusse ja seejärel kaebuse esitamiseks Euroopa Kohtusse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli I.O. kaebus halduskohtule lubatav (I); seejärel hindab, kas kaebaja kahju hüvitamise taotlus oli põhjendatud (II) ning viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (III). I
11.HKMS § 199 lg 2 p-st 3 ning lg-st 3 tulenevalt võib ringkonnakohus kohtulahendi apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata tühistada asja halduskohtule tagasi saatmata, kui halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi ning vastavat rikkumist ei ole halduskohtul võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb osaliselt kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest olenemata seoses kohtumenetluse normi olulise rikkumisega tühistada, kuna see on kaebuse eseme piiritlemiseks vajalik.
12.HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise nõude ja kohtule esitatud kahju hüvitamise nõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 02.10.2014. a kohtuotsus nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtulahendid). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei ole olnud vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks.
13.Halduskohtule esitatud kaebuses (I kd, tl 1-3p, tõlge tl 36-36p), 27.02.2018. a puuduste kõrvaldamise avalduses (I kd, tl 46-47p, tõlge tl 53-53p) ja täiendavas seisukohas (I kd, tl 54-54p, tõlge tl 57), 03.04.2018. a täiendavas seisukohas (I kd, tl 85-86p, tõlge tl 91-91p), 11.05.2018. a täiendavas seisukohas (I kd, tl 158-162p, tõlge tl 178-179p) ja 20.05.2018. a täiendavas seisukohas (I kd, tl 182-182p, tõlge tl 186) nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist muuhulgas nii temale kui ka tema abikaasale tekitatud tervisekahju ja ka kaebaja väärikuse alandamise eest. Ringkonnakohus märgib esmalt, et HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebeõiguse elementideks on isiku faktiline puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga ja tema subjektiivsete õiguste riive. Kaebeõiguse olemasoluks peab esinema kaebaja subjektiivsete õiguste võimalik riive (Riigikohtu 16.12.2015. a määrus nr 3-3-1-55-15, p 9). Seega on halduskohus vaidlustatud otsuses asjakohaselt leidnud, et kuna kaebajaks on ainult I.O. , siis teiste isikute õiguste üle kohus antud asjas otsustada ei saa. Ringkonnakohus jätab samal põhjusel asjas tähelepanuta kaebaja väited, mis seonduvad abikaasale kahju tekitamisega.
14.Teiseks - võrreldes vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse (I kd, tl 101) ja halduskohtule esitatud kaebuse nõudeid, ilmneb, et kaebaja ei taotlenud vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses mittevaralise kahju hüvitamist tema väärikuse alandamise ega
tervise kahjustamise eest, vaid üksnes rahalist hüvitist PS § 26 (s.o õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele) rikkumisega tekitatud kannatuste eest. Seega on kaebaja kaebuses märkinud täiendava kahju hüvitamise nõude aluse, mida ta kohtueelses menetluses esitanud ei ole. Tartu Halduskohus võttis 20.03.2018. a määrusega (I kd, tl 65-67) kaebuse menetlusse tervikuna. Kuna kaebajal on kaebuses nimetatud väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist puudutavas osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, siis selles osas tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning jätab vastavas osas I.O. kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
15.Seega loeb ringkonnakohus kokkuvõtlikult kaebaja hüvitamiskaebuse lubatavaks üksnes kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumisega (PS § 26) tekitatud kahju osas. Järgnevalt tuleb hinnata, kas kaebaja vastav kahju hüvitamise nõue on põhjendatud. II
16.Halduskohus asus otsuses seisukohale, et vangla ei sekkunud kaebaja perekonna- ja eraelu kaitsealasse ning mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Halduskohus ei tuvastanud vangla süüd selles, et kaebajale ei võimaldatud abikaasaga pikaajalist kokkusaamist ning jättis seetõttu kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt eraelu puutumatuse rikkumise korral. RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu (Riigikohtu 16.05.2012. a määrus nr 3-3-1-11-12, p 16; 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Ringkonnakohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
18.Kaebaja väitel oli pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumine väga intensiivne sekkumine kaebaja põhiõigusesse isiklikule pereelule. Ringkonnakohus möönab, et sekkumine / riive oli olemas, kuid sellest ei saa veel järeldada kaebaja õiguste rikkumist. Põhiseaduse § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Vangistuses viibimine tähendab samas mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, seal hulgas ka perekonnaelu puutumatust. Riigivõimu sekkumine kaebaja PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011. a otsus nr 3-4-1-9-10, p-d 44 ja 47). Seega ei ole perekonnaelu puutumatus absoluutne õigus, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse sekkuda. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsuses asjakohaselt leidnud, et isik, pannes toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, peab paratamatult leppima sellega, et tema võimalus elada perekonnaelu endale sobival viisil on piiratud.
19.VangS § 25 lg 1 ls 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. VangS § 25 lg 11 p-de 1-4 kohaselt pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega; kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda; kokkusaaja maines on alust kahelda või kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu. Seega saab vangla VangS § 25 lg-s 11 märgitud aluste esinemisel pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keelduda. Kinnipeetaval on võimalik oma põhiõigust perekonnaelule vangistuses viibides realiseerida pikaajalisel kokkusaamisel üksnes VangS §-s 25 sätestatud tingimustel.
20.Kaebaja ei ole rahul sellega, et pärast abiellumist 09.09.2016 ei võimaldanud vangla talle abikaasaga pikaajalist kokkusaamist. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ja S.R. abielu Eestis registreeriti 09.09.2016 ning seejärel võimaldas vangla 25.01.2018. a õiendi (I kd, tl 105) kohaselt kaebajale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise 14.01.2017. Haldusasja materjalidest nähtuvalt jättis vangla alates septembrist 2016 kuni jaanuarini 2017 esitatud kaebaja taotlused abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks rahuldamata põhjusel, et vanglal oli pooleliolevast kriminaalmenetlusest tulenevalt kahtlus S.R. maines (vangla vastused taotlustele I kd, tl 166, 172-175). Asjas puudub vaidlus selle üle, et vanglale esitatud Venemaa abielutunnistusega seonduvalt oli algatatud kriminaalmenetlus dokumendi võltsimise kahtluse tõttu. Elektroonilises Riigi Teatajas on avaldatud nii kaebaja kui ka S.R. suhtes kriminaalasjades tehtud kohtuotsused, mille järgi tunnistati kaebaja1 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 345 lg 1 järgi (kohtuotsus jõustus 08.10.2018) ja S. R tunnistati süüdi KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 3 järgi (kohtuotsus jõustus 15.11.2017). Seega saab pidada põhjendatuks halduskohtu seisukohta, et pikaajalise kokkusaamise keelu põhjustajaks oli kaebaja ise, esitades vanglale võltsitud dokumendi enda abielu kohta. Kaebajale võimaldati pikaajaline kokkusaamine abikaasaga 14.01.2017. VSkE § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Kuna pikaajaline kokkusaamine abikaasaga võimaldati kaebajale 14.01.2017, s.o ca 4 kuud pärast abiellumist, siis järgis vangla VSkE §-s 45 sätestatud nõudeid. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et vangla on juhindunud vangistust reguleerivatest õigusaktidest ning vanglal ei lasu süüd selles, et kaebaja viibib kinnipidamisasutuses ja peab taluma sellega seotud piiranguid. Vangla ei ole sekkunud kaebaja perekonnaelu kaitsealasse vastuolus PS §-ga 26. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
21.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et haldusasjas nr 3-16-2293 tuvastas kohus vangla otsuse õigusvastasuse osas, mis puudutas kaebaja naist, kuid käesolevas asjas tegi kohus vastupidise otsuse. Kaebaja väide ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada (Riigikohtu 11.10.2012. a määrus nr 3-3-1-35-12, p 15). Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui kahju tekkis avaliku võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel. Teo õigusvastasus on üheks kahju hüvitamise eelduseks, mistõttu tuleb iga kahjunõude läbivaatamisel määratleda kahju põhjustanud õigusvastane tegevus (Riigivastutus, E. Andresen, Tartu 2009, lk 31-32). Halduskohus asus käesolevas asjas põhjendatult seisukohale, et mittevaralise kahju 1https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/otsingutulemus.html?aktiivneTab=KOIK&sort=LahendiKuulutamiseAeg&asc=fal se&kohtuasjaNumber=1-17-855&lahendiKpvAlgus=&lahendiKpvLopp=&menetluseKpvAlgus=&menetluseKpvLopp=& kohus=&kohtunik=&annotatsiooniSisu=&menetluseLiik=&lahendiLiik=&ecliNumber=&lahendiTekst=O.
hüvitamise eeldused ei ole täidetud, sest puuduvad vangla kahju tekitav tegevus ja faktilised tagajärjed, mida saaks käsitada isiku kahjuna (Riigikohtu 02.10.2014. a kohtuotsus nr 3-3-147-14, p 20; 20.06.2013. a määrus nr 3-3-1-34-13). III
22.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tühistab Tartu Halduskohtu 12.06.2018. a otsuse osas, milles halduskohus jättis I.O. kaebuse rahuldamata väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist puudutavas osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab I.O. kaebuse vastavas osas läbi vaatamata. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse muutmata.
23.I.O. esitas koos 07.08.2018. a, 28.08.2018. a ja 18.11.2018. a seisukohtadega ringkonnakohtule lisasid kokku 15-l lehel. HKMS § 62 lg-st 2 tulenevalt korraldab kohus üksnes selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust. HKMS § 198 lg 2 kohaselt on uue tõendi esitamine apellatsiooniastmes võimalik üksnes piiratud juhtudel. HKMS § 198 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigeks lahendamiseks.
24.Kaebaja lisas 07.08.2018. a seisukohale Viru Vangla 30.07.2018. a vaideotsuse kaebaja vaide rahuldamata jätmise kohta vangla 04.07.2018. a otsuse peale ja eelnimetatud vangla otsuse kaebaja taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks rahuldamata jätmise kohta. Kuna käesolevas asjas ei ole vaidlust väljasõidule mittelubamise üle, siis on tegemist asjakohatute tõenditega ning ringkonnakohus tagastab need kaebajale.
25.Kaebaja lisas 28.08.2018. a seisukohale Viru Vangla 15.08.2018. a vastuse kaebaja 18.07.2018. a taotlusele lühiajalisele väljasõidule lubamiseks rahuldamata jätmise kohta ja kaebaja eelnimetatud taotluse vanglale ning väljavõtte 10.07.2018. a arsti soovitustest ja kaebaja 18.05.2018. a haigusloost. Kuna eelnimetatud dokumendid ei seondu käesoleva vaidluse esemega, siis tagastab ringkonnakohus need kaebajale.
26.Kaebaja lisas 18.11.2018. a seisukohale Riigikohtule kriminaalasjades nr 1-18-3097 ja nr 1-18-1961 esitatud määruskaebused, 4 teadet kriminaalasjades jälitustoimingute tegemise kohta ning dokumentide loetelu kriminaalasjas. Kuna eelnimetatud dokumendid ei seondu käesoleva vaidluse esemega, siis tagastab ringkonnakohus need kaebajale.
27.Kaebaja palus 18.11.2018. a seisukohas võimaldada talle advokaat, et esitada kassatsioonkaebus Riigikohtusse ja seejärel kaebuse esitamiseks Euroopa Kohtusse. Viimase osas peab ringkonnakohtu arusaamist mööda kaebaja silmas Euroopa Inimõiguste Kohut (EIK). Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lg 1 kohaselt Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes vastab käesoleva seaduse § 6 lõike 1 nõuetele, võib käesolevas seaduses ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi Euroopa Inimõiguste Kohtult, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. RÕS § 37 lg 2 kohaselt taotlus käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel riigi õigusabi saamiseks esitatakse RÕS § 10 lõike 3 kohaselt. RÕS § 10 lg 3 kohaselt taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena tsiviilasja kohtueelses menetluses või väärteoasja kohtuvälises menetluses, õigusdokumendi koostamisena või muu õigusalase nõustamise või
esindamisena esitatakse taotleja elu- või asukohajärgsele või õigusteenuse osutamise eeldatava koha järgsele maakohtule. RÕS § 10 lg 7 kohaselt kui taotlus on esitatud kohtule, kelle pädevuses ei ole antud juhul riigi õigusabi andmise otsustamine, edastab kohus viivitamata taotluse vastavalt kuuluvusele, teatades sellest taotlejale. Seega ei ole ringkonnakohus pädev lahendama kaebaja riigi õigusabi taotlust seoses EIK-sse pöördumisega, vaid eeltoodud osas on taotluse lahendamine vastavalt RÕS § 37 lg-le 2 ja § 10 lg-le 3 maakohtu pädevuses. Kuna kaebaja viibib Viru Vanglas, siis edastab ringkonnakohus kaebaja taotluse lahendamiseks Viru Maakohtule. Riigi õigusabi taotlus Riigikohtusse kassatsioonkaebuse esitamiseks tuleb aga esitada Riigikohtule, arvestades HKMS § 114 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt menetlusabi taotlus esitatakse kohtule, kus toimub või peaks toimuma menetlus, mille kulude kandmiseks menetlusabi taotletakse. Eeltoodule tuginedes edastab ringkonnakohus kaebaja riigi õigusabi taotluse lahendamiseks Viru Maakohtule osas, milles isik taotleb õigusabi seoses sooviga pöörduda EIK-sse ning ülejäänud osas edastab taotluse lahendamiseks Riigikohtule. Ringkonnakohtu otsustust edastada kaebaja riigi õigusabi taotlus maa- ja Riigikohtule ei saa vaidlustada.
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Ringkonnakohus jätkas 04.07.2018. a määrusega (II kd, tl 16-17p) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsiooniastmes. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
29.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses ringkonnakohtu algatusel kaebaja ja tema abikaasa nimed tähemärkidega. Kuna ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei täidaks oma eesmärki olukorras, kus halduskohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, täiendab ringkonnakohus vastavas osas ka halduskohtu otsuse resolutsiooni.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.