Tartu kohtumaja
Kohtuasja number
3-18-276
Otsuse tegemise kuupäev
12.06.2018
ja koht Kohtunik Kohtuasi
Tartu Mare Priks I.O.i (O.) kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega.
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja I.O. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja jurist Agu Rillo
Resolutsioon
Jätta rahuldamata I.O. kaebus haldusasjas 3-18-276. Jätta I.O. menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda. Saata I.O. Viru Vangla täiendav vastus kaebaja 11.05.2018 esitatud seisukohale Saata I.O. kohtuotsus vene keelde tõlgituna.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 12.07.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil
Asjaolude kirjeldus
Kinnipeetav I.O. on esitanud Viru Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja on väitnud, et alates 2016. aasta maist kuni 2017. aasta jaanuarini ei võimaldatud Viru Vanglas I.O.il pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga, millega on vangla rikkunud Põhiseaduse (PS) § 26 sätet. Kaebaja on viidanud kohtulahendile haldusasjas 3-16-2293. I. O. on nõudnud rahalist hüvitist mõistlikus ulatuses.
Viru Vangla 26.01.2018 otsustusega nr 6-16/155-2 on jäetud kahju hüvitamise nõue rahuldamata. I.O. on pöördunud 06.02.2018 Tartu Halduskohtu poole kaebusega Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, kohus on 20.03.2018 kohtumäärusega kaebuse menetlusse võtnud. Kohus on vabastanud kaebaja riigilõivu tasumisest. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Kaebuse esitaja on pöördunud Tartu Halduskohtu poole kaebusega, et Viru Vangla ei ole lubanud kaebajal tema abikaasa S.R. pikaajalisele kokkusaamisele. Kaebaja on märkinud, et abikaasaga kohtumise eesmärk oli lapse eostamine. Kaebaja väidete kohasaelt tarvitasid nad abikaasaga mõlemad vastavaid ravimeid, et soodustada rasestumist, kuid vangla ei andnud talle võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks just ajal, mil oleks olnud lapse eostamine võimalik. Kaebaja on märkinud, et alates 25.02.2016 kuni 14.01.2017 on vangla teinud takistusi pikaajalisteks kokkusaamisteks abikaasaga ja rikkunud sellega kaebaja närve ja tekitanud temas stressi. Vangla on rikkunud PS § 26 ja sekkunud kaebaja perekonna eraellu. Kaebuse täienduses on kaebaja märkinud, et on tarvitanud tugevatoimelisi tablette ja teinud suuri pingutusi, et saada laps eostada ning kaebaja on kahjustanud ravimite võtmisega oma tervist, kuid vangla on sellesse suhtunud irooniliselt ja ükskõikselt ning pole andnud võimalust abikaasaga pikaajaliseks kokkusaamiseks ajal, mil tulnuks laps eostada. Kaebaja on viidanud ka PS § 25 ja 15 ning vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1. Kaebaja märgib kaebuse täienduses, et vangla on purustanud tema abielu ja tal on raske meenutada neid päevi, kuidas ta abikaasaga seda üle elas, et nad ei saanud oma tahet ellu viia, vangla on põhjustanud kokkusaamise takistamisega kaebajale ja tema abikaasale palju kannatusi, mis on ka tervisekahju tekitanud. Kaebaja märgib, et tal on rikutud elu ning tema sooviks on, et vangla kompenseeriks kõik selle, mida on tema perele põhjustanud. Kaebaja viitab vangla dokumendile, milles on kirjas kõik kaebaja kokkusaamised ning leiab, et see dokument pole korrektselt täidetud. Samas märgib kaebaja, et nüüd on talle antud võimalus pikaajaliseks kokkusaamiseks nagu teistele kinnipeetavatele, kuid see ei paranda seda, mis vangla on varasemalt teinud. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Vastustaja märgib, et pikaajalised kokkusaamised kaebajal S.R. toimusid kuni 28.05.2016 (viimane kokkusaamine), kaebaja poolt esitatud Vene Föderatsiooni abielutunnistuse kohaselt ei kvalifitseerunud S.R. kaebaja elukaaslaseks vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 1 kohaselt. Vastustajal tekkis kahtlus esitatud dokumendi ehtsuses ja antud küsimuses toimub kriminaalmenetlus kohtuasjas 1-17-855. Kaebaja ja S. R. vahel sõlmiti abielu Eestis 09.09.2016 ning pikaajaline kokkusaamine toimus kaebaja ja tema abikaasa vahel 14.01.2017. Seega enne nimetatud kuupäeva ei saanud lugeda kaebaja ja S. R. vahelist abielu sõlmituks ning enne seda puudus alus nende lubamiseks pikaajalisele kokkusaamisele. Vastustaja märgib, et kuna kaebaja ise on esitanud varasemalt pikaajaliseks kokkusaamiseks võltsitud dokumendi (abielutunnistus), andis see põhjust kahelda S. R. maines ja vangla otsustas kokkusaamise võimaldamisest keelduda. Selline käitumine viib isegi juhul kui oleks mittevaraline kahju tekkinud, selle summa vähendamise nullini. Vastustaja märgib, et kaebajale on vanglas määratud ravi kohe tema terviseseisundist lähtuvalt ning kaebaja ei ole tõendanud, et ravi oleks teda kuidagi kahjustanud või see ei oleks olnud kasulik edaspidiseks. Vastustaja taotleb jätta mittevaralise kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus asub seisukohale, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. 2.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Viidatud sättele tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna. Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. 3.Inimväärikust alandavaks saab RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipeetava inimväärikus võib olla alandatud, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. 4.Antud juhul on kaebaja ette heitnud vanglale, et temale tuleb mittevaralist kahju hüvitada selle eest, et talle ei ole võimaldatud abikaasaga pikaajalist kokkusaamist ajal, mil kaebajal ja S.R.il oli soodne aeg last soetada ning kaebaja arvates on vangla seda õigusvastaselt keelanud ning seonduvalt sellega tahtlikult tema väärikust alandanud, talle stressi tekitanud ja tekitanud korvamatu kahju kaebajale ja tema naisele, kaebajal tekkisid isegi suitsiidi mõtted. Kaebaja poolt märgitu puhul on talle keeldutud kokkusaamisest alates juunikuust 2016 kuni 14.01.2017. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajal abikaasaga pikaajalise kokkusaamise eesmärgiks eostada laps. Kohus märgib, et pikaajalise kokkusaamise eesmärk on võimaldada vahetult suhtlemist ning lühiajalist kooselu perekonnaliikmega.
7.Kohus nõustub vanglaga, et oluline on antud asja juures see, et kaebaja ja S.R. abielu registreeriti 09.09.2016, enne seda oli põhjust kahelda VangS § 25 lg-s 1 sätestatud pikaajalise kokkusaamise aluse olemasolus, kuivõrd vaidlus oligi tekkinud kahtlusest varasemalt esitatud tõendi (abielutunnistus) õiguspärasuse kohta. Samuti nõustub kohus vanglaga selles, et isik, pannes toime kuriteo, mille eest karistatakse vangistusega, peab paratamatult leppima sellega, et tema võimalus elada perekonnaelu endale sobival viisil on oluliselt piiratud. 8.Kohus märgib, et kaebaja on viidanud oma kaebuses ka abikaasa õiguste kaitsele nagu sooviks mittevaralist kahju ka abikaasale tekitatud väidetava kahju eest , mille kohta kohus märgib, et kuna kaebuse esitajaks on ainult I.O., kelle suhtes tehakse käesolev otsus, siis teiste isikute õiguste üle kohus antud asjas otsustada ei saa. 9.Mis puudutab kaebaja poolt ravimite võtmist ja ravimite mõju kaebajale, seda samuti halduskohus hinnata ei saa, kuna raviteenuste osutamise õiguspärasuse hindamine ei ole halduskohtu pädevuses ja kohus jätab nimetatud väited tähelepanuta. Arusaamatuks jääb kaebaja etteheide, et talle vanglas osutatud ravi on tekitanud talle kahju. Asjaolu, et kaebaja on manustanud arsti poolt määratud ravimeid ei ole kuidagi seotud vangla tegevusega. 10.Kohus märgib, et vangla on juhindunud vangistust reguleerivatest õigusaktidest. Kohus peab usaldusväärseks vastustaja poolt viidatud asjaolule, et pikaajalise kokkusaamise keelu põhjustajaks oli kaebaja ise, kuna esitatud oli võltsitud dokument abielutunnistuse näol ning alates 09.09.2016 on sõlmitud abielu Eestis, millest juhinduvalt saab lugeda isikuid abielus olevateks ning sellest ajast on ka tulenevalt VangS § 25 lg 1 pikaajaline kokkusaamine võimalik abikaasaga. 11.Vastustaja on märkinud, et esimene pikaajaline kokkusaamine on võimaldatud 14.01.2017, see on neli kuud pärast abiellumist ning viidatud aeg mahub vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 45 sätestatud ajavahemiku sisse, mille kohaselt kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine poole aasta jooksul. 12.Kohus märgib täiendavalt, et vanglale ei lasu kohustust kaasa aidata kinnipeetaval kokku saada abikaasaga lapse eostamise eesmärgil, samuti ei nähtu vangla süüd selles, et kaebaja on abikaasaga mittekokkusaamise tõttu pidanud olema närvis ja tundma end halvasti ja mõlgutama suitsiidimõtteid. Samuti ei lasu vanglal süüd selles, et kaebaja üldse viibib kinnipidamisasutuses ja peab taluma teatud piiranguid. Vangla kohustus on täita VangS § 41 nõudeid. 13.Kohus on seisukohal, et vangla ei ole rikkunud kaebaja suhtes PS § 15, 25 ja 26 sätteid, kuna vangla ei ole teinud takistusi kaebajal kohtusse pöördumisel, kaebaja on saanud esitada kohtule mittevaralise kahju nõude avalduse, mida kohus on käesolevas asjas menetlenud ning samuti ei ole vangla sekkunud kaebaja perekonna- ja eraelu kaitsealasse. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud ka, et vangla oleks kaebaja suhtes rikkunud VangS § 41 sätteid. 14.Kaebaja on esitanud hulgaliselt materjale haiguslugudest väljavõtete kohta, mille kohta kohus märgib, et kohus peab usutavaks seda, et kaebaja sooviks on abikaasaga kokkusaamine vanglas eesmärgil saada laps ning et kaebaja on tarvitanud ravimeid selle soodustamiseks, kuid antud juhul ei ole kaebaja raviplaan ja haiguslood kohtu jaoks olulised, kuna kaebaja ja S.R. abiellusid alles 09.09.2016, siis enne seda ei olnud neile pikaajalist kokkusaamist saadudki võimaldada. Nagu eespool kohus märkis, on kokkusaamine toimunud nelja kuu möödudes pärast abiellumist, see on 14.01.2017 (VangS § 25 lg 1 ja VSkE § 45). Samuti ei olnud viimane kokkusaamine korraldatud väga ammu, see oli 28.05.2016, kokkusaamiste vahe oli natuke üle seitsme kuu.
15.Kohtu arvates ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud. Mittevaraslist kahju saab haldusorganilt nõuda alles siis kui avaliku võimu kandja on rikkunud õigusvastase tegevusega isiku õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida. Antud juhul ei tuvastanud kohus vangla süüd selles, et kaebajale ei võimaldatud abikaasaga perioodil mai 2016 kuni 14.01.2017 pikaajalist kokkusaamist, mistõttu ei saa ka kahju tekkida vangla tegevuse (tegevusetuse) tagajärjel. Kohus peab usaldusväärseks vangla poolt esitatud materjale ja puudub alus kahelda ka kokkusaamiste nimekirja koostamises (25.01.2018, tl 105). Kokkuvõttes kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, seega jätab kohus kaebuse täielikult rahuldamata. 16.Kaebaja on esitanud ka taotluse selle kohta, et kohus ei tooks välja terviseandmeid ja kaebaja ja tema abikaasa nime kohtulahendis ja asendaks need tähemärkidega, samas palub tõlkida talle kohtuotsus. Kohus märgib, et kohtumäärusega 23.04.2018 p-ga 8 on kohus avaldanud, et mitte avalikustada kohtulahendis kaebuse esitaja isikuandmeid asendades need tähemärkidega ja p-ga 6 on kuulutanud kinniseks menetluse kaebaja terviseandmeid puudutavas osas. Sama kehtib ka kaebaja abikaasa, S.R. ́, suhtes. Kohus tõlgib kohtuotsuse ja edastab kaebajale kohtuotsuse tõlke vene keelde pärast tõlke valmimist. 17.Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku ( HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 18.Menetluskuludest: HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Viru Vangla ei ole menetluskulusid esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 05.12.2018.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 05.12.2018.a otsus
Resolutsioon
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.