Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 27.12.2018. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
X määrati Viru Vangla 28.02.2017 käskkirjaga nr 6-2/241-1 tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana, tähtajatult alates 01.03.2017. Vastavalt arsti 04.02.2017. a otsusele on X töövõimeline ja võib täita E8 koristaja tööjuhendist kõiki ülesandeid (tl 8-9).
2.Viru Vangla 06.10.2017 käskkirjaga nr 6-3/972-1 tunnistati X süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises ning karistati kokku 60 ööpäevaks kartserisse paigutamisega (tl 10-14). Käskkirja kohaselt ei allunud X 20.09.2017 ja 21.09.2017 vanglateenistuse ametnike antud seaduslikele korraldustele asuda tööle ning kuna tal ei esinenud töötamist välistavaid asjaolusid, siis pani ta sellega toime distsipliinirikkumise.
3.X esitas Viru Vangla 06.10.2017 käskkirja peale vaide, mis jäeti 09.11.2017 vaideotsusega nr 6-12/399-2 rahuldamata (tl 15-18). Lisaks jäeti läbi vaatamata X e taotlus haldusakti täitmise peatamiseks.
4.X esitas 05.12.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Viru Vangla 06.10.2017 käskkirja nr 6-3/972-1 ja 09.11.2017 vaideotsuse nr 6-12/399-2 tühistamist. Lisaks taotleb kaebaja käesolevas asjas menetluse peatamist kuni menetluse lõppemiseni haldusasjas nr 3-17-968.
5.Kohus võttis 09.01.2018. a määrusega kaebuse menetlusse, kohustas vastustajat sellele vastama ning kuulutus menetluse kinniseks kaebaja terviseandmeid puudutavas osas.
6.Kaebaja esitas 10.01.2018 alternatiivse taotluse juhuks, kui kohus ei rahulda kaebaja taotlust menetluse peatamiseks. Kaebaja esitas taotluse tunnistajate ülekuulamiseks.
7.Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole distsiplinaarrikkumisi toime pannud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 alusel tööst keeldumisel ei riku tööst keelduv kinnipeetav talle VangS § 67 p-ga 1 pandud kohustust alluda vanglateenistuse seaduslikele korraldustele. Kaebaja oli hädaabinõuna õigustatud keelduma tervist ohustava töö tegemisest ning tema tegevus ei ole käsitletav distsiplinaarrikkumisena. Viru Vangla arst on 04.02.2017 andnud paljasõnalise kinnituse kaebaja töövõimelisusele ning seda ajaliselt enne, kui kaebajale teostati 20.02.2017 MRT uuring, milles kirjeldatakse kaebaja lülisambas esinevaid mitmeid kõrvalekaldeid. Kaebaja tervisekaardi kohaselt on kaebaja pikaajalised seljavalud fikseeritud juba alates 26.05.2015. Vastustaja ei ole piisava põhjalikkusega tutvunud kaebaja terviseseisundiga. Kaebajal on diagnoositud skolioos, spondülartroos, spinaalstenoos ja spondüloos. 20.09.2017 ja 21.09.2017 viibis tööle asumise korralduse andmise juures ka meditsiiniosakonna õde. Nendel päevadel, kui kaebajale tuldi andma korraldust tööle asuda, keelduti kaebajale valuvaigistava süsti tegemisest põhjendusel, et meediku hinnangul on kaebaja juba piisavas koguses valuvaigisteid tarvitanud või on tal selleks võimalus. Seega ei ole vastustaja hinnangul seljavalu esinemine tööst vabastamise aluseks, kuivõrd valu korral on kinnipeetaval võimalus tarvitada valuvaigisteid ja seejärel kohustus tööle asuda, mis on vastuolus kohtupraktikaga. Kaebaja puhul oli enne tööle asumise korralduse andmist olemas vastandlikud seisukohad kaebaja töövõime kohta, samuti on Viru Vangla meditsiinitöötajad määranud kaebajale mitmete aastate jooksul väga erinevaid ravimeid valuvaigistiteks. Koristaja töö puhul on tegemist füüsilise tööga, millega kaasneb paratamatult ka selja füüsiline koormamine. Dr Leho Kõiv on andnud soovituse hoiduda selja füüsilisest koormamisest, mis võib kaasa tuua haiguse ägenemise. Kaebaja on seisukohal, et E8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristaja ülesannete täitmine ei ole kaebajale näidustatud. Haiguse ägenemine võib kaasa tuua ka kirurgilise ravi vajalikkuse. Vastustaja oleks pidanud enne kaebajale distsiplinaarkaristuse määramist laskma põhjalikumalt kontrollida, milline oli kaebaja tervislik seisund tegelikult. Koristaja tööjuhendid märgitud ülesanded ei ole võrreldavad kambri korrashoidmisega, samuti ei ole võimalik neid ülesandeid täita istudes. Kaebaja on seisukohal, et talle määratud karistus on ka ebaproportsionaalne. Kaebaja on kõik varasemad talle määratud karistused vaidlustanud, seega ei ole tegemist jõustunud karistustega, mida saaks karistuse määramisel arvesse võtta. Kaebajat on käesolevas asjas karistatud kokku 60 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebajat on tema tervist ohustavast tööst keeldumise eest karistatud juba kaheteistkümnel korral, kokku on kaebaja alates 2017. a aprillist
viibinud kartseris üle 150 päeva, mis kahjustab kaebaja inimväärikust ja tervist. Vastustaja ei ole hinnanud, kas kaebaja tervislik seisund võimaldab tal sedavõrd pikaajaliselt kartserikaristust kanda.
8.Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et vangla määras kaebaja tööle vastavalt arsti kooskõlastusele. Hinnangu kinnipeetava töövõimelisusele annab vangla arst vastavalt tervisekaardis sisalduvatele kannetele. Kinnipeetava terviseprobleemid kajastuvad nende tervisekaartides, seetõttu on vanglal väga hea ülevaade kinnipeetava tervislikust seisundist. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tema töövõime kohta on mitu vastandlikku seisukohta. 19.09.2016. a neuroloogi hinnang ei ole vastuolus 04.02.2017. a tõendiga. 20.02.2017 teostatud MRT uuring kinnitab juba varasemalt kaebaja tervisekaardis kajastatud probleeme seljaga, mida on töövõimelisuse hindamisel ka arvestatud. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta kasutab selleks sobivaid töövõtteid ja -vahendeid. Koristamise ajal ei ole isik sundasendis, vaid võib pidevalt oma asendit muuta. Oma kambri ja üldkasutatavate ruumide koristamise sisu ja maht on mõnevõrra erinevad, kui liigutused, mida nende teostamiseks teha tuleb, on suures osas siiski samad. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta seda kohustust ei täida. 20.09.2017 ja 21.09.2017 peale tööle asumise korralduse täitmisest keeldumist kutsuti kaebaja tervislikku seisundit kontrollima meedik, kes leidis, et kaebaja on töövõimeline. Karistuse proportsionaalsuse osas märgib vangla, et kaebaja pani toime kaks eraldiseisvat rikkumist, millest kummagi eest määrati talle distsiplinaarkaristuseks 30 ööpäeva kartserit. Vangistuse täideviimise eesmärke ei ole võimalik saavutada siis, kui isik keeldub töötamast, sest töötamine vanglas aitab kaasa õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Distsiplinaarkaristuse maksimummäär on kehtiva õiguse kohaselt 45 ööpäeva kartserit. Karistuse määramisel arvestas menetleja ka isiku eelnevaid distsiplinaarkaristusi, mis kinnipeetava hoiakuid ei muutnud. Vangla viitab Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-79-12, mille kohaselt seadus ei kohusta vanglat jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale määratud karistused on proportsionaalsed, kaalutletud ja koostatud käskkiri on õiguspärane. Kohtu seisukoht
9.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
10.VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vaidlust ei ole selles, et 20.09.2017 ja 21.09.2017 ei allunud kaebaja vanglateenistuja korraldusele asuda tööle koristajana. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas kaebajal esines alus tööle asumisest keeldumiseks. Riigikohtu praktika kohaselt saab kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17 ja nr 3-3-2-2-15, p 18), või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alus (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15).
11.Kaebaja on käesolevas asjas seisukohal, et tal oli 20.09.2017 ja 21.09.2017 õigus tööst keelduda VangS § 37 lg 2 p 3 ja TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel, kuna töö tegemine oleks ohustanud tema tervist. VangS § 37 lg 2 p 3 alusel ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. TTOS § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Riigikohtu 30.05.2012. a otsuse asjas nr 3-3-1-14-12 p 10 kohaselt laieneb TTOS § 14 lg 5 p 4 ka tööle vanglas ning sellel alusel tööst keeldumisel ei riku kinnipeetav VangS § 67 lg-1 sätestatud kohustust.
12.VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Kaebaja oli Viru Vangla 28.02.2017. a käskkirjaga nr 6-2/241-1 määratud tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana, tähtajatult alates 01.03.2017. Käskkirjas on märgitud, et vastavalt meditsiiniosakonna ettekirjutusele võib kinnipeetav täita kõiki E8 koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid. Meditsiiniosakonna arst Viktoria Pronevitš on 04.02.2017 kooskõlastanud kaebaja tööle määramise.
13.Seega on kaebaja tööle määramise käskkirja andmisel arst kindlaks teinud, et kinnipeetav on võimeline töötama. Riigikohtu praktika kohaselt täidab arst VangS § 37 lg 3 alusel töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet ning tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). Kaebaja on käesolevas asjas seisukohal, et arsti 04.02.2017 antud kooskõlastus on ebaõige, sest kaebaja tervisekaardile kantud varasemad diagnoosid, samuti 20.02.2017 teostatud MRT uuring lükkavad arsti hinnangu kaebaja töövõimelisuse kohta ümber.
14.Viru Vangla 28.02.2017. a käskkirja nr 6-2/241-1 õiguspärasus, sealhulgas eelkõige kaebaja töövõimelisuse küsimus majandustööle määramise käskkirja andmisel, olid vaidluse all haldusasjas nr 3-17-968. Tartu Halduskohus jättis selles asjas 14.11.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et Viru Vangla 28.02.2017. a käskkiri nr 6-2/241-1, millega kaebaja määrati tööle, on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Tartu Ringkonnakohus jättis 04.04.2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud. Seega on Viru Vangla 28.02.2017. a käskkirja nr 6-2/241-1 õiguspärasus jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud. Sellest tulenevalt jätab kohus tähelepanuta käesolevas asjas esitatud kaebaja väited, mis puudutavad Viru Vangla 28.02.2017. a käskkirja ning selle andmisel Viru Vangla arsti 04.02.2017 antud kooskõlastuse õiguspärasust.
15.Vastavalt Riigikohtu praktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, anda ootamatu terviserikke korral kinnipeetava terviseseisundile hinnangu ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16). Eeltoodust tulenevalt on VangS § 37 lg 2 p 3 alusel kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde on leidnud, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama.
16.Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 20.09.2017 ja 21.09.2017 pärast seda, kui kaebaja keeldus tervislikel põhjustel tööle asumast, on meditsiiniosakonna õde kaebaja üle vaadanud ning kaebajale tööst vabastust mitte andnud. Kuna ei vangla arst ega tervishoiuteenust osutav õde ei ole hinnanud kaebaja tervislikku seisundit selliseks, et kaebajal oleks olnud tervislikel põhjustel
20.09.2017 ja 21.09.2017 alust tööst keelduda, siis puudus kaebajal õigus 20.09.2017 ja 21.09.2017 keelduda tööle asumise korralduse täitmisest. Ükski asjas kogutud tõend ei anna kohtu hinnangul alust jõuda järeldusele, et meditsiiniosakonna õe hinnang kaebaja võimelisusele tööd teha, oleks ebaõige. Kaebaja on seisukohal, et meditsiiniõe hinnangu lükkavad ümber teised meditsiinitöötajate seisukohad kaebaja töövõime kohta. Kaebaja on seejuures osundanud järgmistele arstide seisukohtadele: 19.09.2016. a Viru Vangla neuroloogi poolt koostatud ravilugu nr 69, mille kohaselt on kaebajal püsivad seljavalud, tal on diagnoositud skolioos ja spondüloartroos; 20.02.2017 MRT uuring, millega tuvastati kaebajal selgroos mitmed olulised degeneratiivsed muutused; 13.04.2017 SA TÜ Kliinikumi neurokirurgi dr Leho Kõivu koostatud ambulatoorne epikriis, mille kohaselt arst peab võimalikuks füüsilise puude esinemist kaebajal; 01.09.2017. a dr Leho Kõivu poolt koostatud epikriis, milles on põhidiagnoosiks märgitud spondüloos radikulopaatiaga, lülisamba degeneratiivsed muutused ning põhihaiguse tüsistuseks nimme ja muude lülivaheketaste haigusseisundid radikulopaatiaga ja kompressiooni tagajärjel tekkinud närvivalu jm sümptomid. Kaebaja osundab ka sellele, et dr Leho Kõiv on 01.09.2017. a epikriisis rõhutanud, et selja (selgroo) füüsiline koormamine võib tuua kaasa haiguse ägenemist, mistõttu soovitab arst sellest võimalusel hoiduda. Kaebaja märgib, et 04.10.2017 teostatud MRT uuring kinnitas endiselt, et kaebajal esinevad selgroo olulised degeneratiivsed muutused ning vajalik on säästlik režiim.
17.Kohtu hinnangul nähtub kaebaja viidatud tõenditest, et kaebajal on terviseprobleeme seoses seljaga, kuid ühestki tõendist ei nähtu, et kaebajale oleks meditsiinitöötaja poolt antud tulenevalt kaebaja terviseseisundist täielik vabastus tööst. Kaebaja on küll osundanud sellele, et erinevad arstid on kaebajale sobiva töö iseloomu osas olnud erineval arvamusel, nt 19.09.2016. a Viru Vangla neuroloogi raviloo kohaselt sobib kaebajale kerge töö, 04.02.2017. a Viru Vangla arsti tõendi kohaselt võib kaebaja täita kõiki koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid ning 13.10.2017. a dr Leho Kõivu koostatud epikriisi kohaselt on kaebaja jaoks vajalik säästlik režiim, kuid kohtu hinnangul ei anna ka nimetatud tõendid alust jõuda järeldusele, et meditsiiniõe hinnang, et kaebajal puudus tervisest tulenev põhjus 20.09.2017 ja 21.09.2017 tööle asumisest keelduda, oleks ebaõige. 08.05.2017. a raviloos nr 87 on arst märkinud, et kaebajale sobib kerge töö lisapuhkepausidega. 01.09.2017. a dr Leho Kõivu koostatud epikriisis on märgitud, et igapäevane võiks olla ravivõimeline, kuid silmas pidada, et selja (selgroo) füüsiline koormamine võib tuua haiguse ägenemist (võimalusel sellest hoiduda). 18.09.2017. a tervisekaardi kande kohaselt on 18.09.2017 tehtud neuroloogi poolt otsus, mille kohaselt võib kaebaja teha kerget tööd osalise tööajaga ilma koormuseta jalgadele ilma sundasendita.
18.Vastustaja on selgitanud, et ruumide koristamise puhul ei ole tegemist raske füüsilise tööga 8 tunni jooksul. Osakonna üldkasutatavate ruumide koristamiseks kulub üldjuhul üks kuni poolteist tundi. Koristamise ajal ei ole isik sundasendis, vaid võib pidevalt oma asendit muuta. Koristustööde ajal saab vahelduvalt nii istuda, kõndida kui ka seista. Kaebaja on ka ise märkinud, et V8 eluosakonna üldkasutatavad ruumid, mille koristajaks kaebaja määrati, on ligikaudu 50 m2 suurusega ja nende ruumide koristamine on tehtud ülesandeks kõigile vastavas osakonnas viibivatele kinnipeetavatele, keda on kokku ligikaudu 50. Seega ei saanud kohtu hinnangul kaebaja 20.09.2017 ja 21.09.2017 juba enne tööle asumist eeldada, et töö, mille tegemiseks talle korraldus anti, oleks olnud vastuolus ka neuroloogi 18.09.2017. a seisukohaga tema töövõimelisuse osas. TTOS § 14 lg 5 p 4 kohaselt on töötajal lisaks tööst keeldumisele õigus ka peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Seega oleks kaebajal võimalik olnud ka pärast tööle asumist, kui oleks selgunud, et tema tervislik seisund ei võimalda talle määratud tööülesandeid täita või täita
neid temalt nõutud mahus, peatada töö tegemine. Kaebaja on käesoleval juhul keeldunud üldse tööst.
19.Eeltoodust tulenevalt puudus kohtu hinnangul kaebajal 20.09.2017 ja 21.09.2017 alus tööst keeldumiseks tervislikel põhjustel. Seega tuli kaebajal vanglaametnike korraldustele alluda ning korralduste järgimata jätmise tõttu esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks.
20.Kaebaja väitel on ta 20.09.2017 ja 21.09.2017 palunud meditsiiniosakonna õel valuvaigistava süsti tegemist, kuid nendel päevadel on õde valuvaigistava süsti tegemisest keeldunud. Kaebaja väitel on teistel päevadel, mil talle ei ole antud tööle asumise korraldust, meedik kaebajale ilma vastuväideteta valuvaigistavad süstid teinud.
21.Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-3-4-1-12 kohaselt on meditsiinitöötaja tegevus ravivajaduse diagnoosimisel ja ravimite määrasel tervishoiuteenuse osutamine (Riigikohtu erikogu 28.08.2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Riigikohtu 07.04.2011 määruse nr 3-3-4-1-11 p 9 kohaselt ei erine tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning ka vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe, millest võrsunud vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse.
22.Meditsiinitöötaja otsustuse puhul selle kohta, kas teha isikule valuvaigistav süst või mitte, on samuti tegemist ravivajaduse diagnoosimise ning ravimite määramise otsustusega, mis on oma olemuselt tervishoiuteenuse osutamine. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on välja toonud, et meditsiinitöötaja ei ole keeldunud süsti tegemisest mitte põhjendusel, et kaebajal ei esine seljavalusid, vaid seetõttu, et meditsiinitöötaja hinnangul on kaebaja juba piisavas koguses valuvaigisteid tarvitanud või on tal selleks võimalus (valvuri poolt väljastatud valuvaigistav küünal oli laua peal). Kui kaebaja soovib vaidlustada meditsiiniõe tegevust valuvaigistava süsti tegemisest keeldumisel, siis tuleb tal selleks maakohtu poole pöörduda.
23.Kaebaja leiab, et talle määratud distsiplinaarkaristused (kokku 60 ööpäevaks kartserisse paigutamine) ei ole ilmselgelt proportsionaalsed arvestades talle etteheidetavate tegude raskust.
24.Kaebajat karistati distsiplinaarkorras 06.10.2017. a käskkirjaga nr 6-3/972-1 vanglateenistuse ametnike antud seaduslikele korraldustele asuda 20.09.2017 ja 21.09.2017 tööle järgimata jätmise eest kummagi korralduse puhul 30-ööpäevalise kartserikaristusega, s.o kokku 60 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. VangS § 63 lg 1 p 4 järgi kuulub kinnipeetavatele distsiplinaarkaristuste hulka kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Kaebaja on keeldunud tööle asumisest kahel erineval päeval. Riigikohtu praktika kohaselt saab igal vaidlusalusel päeval tööle asumise korralduse täitmisest keeldumist käsitleda eraldi teona (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 15). Seega ei olnud kaebaja karistamine kartserisse paigutamisega kahe erineva rikkumise eest kokku 60 ööpäevaks vastuolus VangS § 63 lg 1 p-ga 4.
25.Kaebaja leiab, et talle distsiplinaarkaristuse määramisel ei saanud arvestada kaebajale varasemalt määratud distsiplinaarkaristusi tööst keeldumise eest, kuna kaebaja oli need kõik vaidlustanud ning seega ei olnud tegemist jõustunud karistustega. Kohus selle seisukohaga ei
nõustu. Käskkiri, millega isikule määratakse distsiplinaarkaristus, on haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei ole varasemaid käskkirju, millega talle on määratud distsiplinaarkaristus, kätte saanud. Seega oli tegemist kehtivate haldusaktidega. Asjaolu, et kaebaja oli need vaidlustanud, ei oma nende kehtivuse seisukohast tähendust, kui nende kehtivust ei olnud vaidluse ajaks peatatud.
26.Kaebaja leiab, et kartserikaristuste kohaldamine vangla korraldusele rahumeelselt mitteallumise korral on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ning õiguskantsleri seisukohaga.
27.Riigikohtu praktika kohaselt saab tööle asumise korraldustele mitteallumist pidada raskeks rikkumiseks, sest kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 17 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja kohaselt oli kaebajal tööle asumise keeldumise päevadel 10 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis olid määratud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle mitte allumise eest ning viimati oli kaebajat karistatud kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks. Vangla on vaidlusaluses käskkirjas põhjendanud, miks muud mõjutusvahendid ei ole kaebaja puhul tõhusad. Arvestades käskkirjas välja toodud asjaolusid, ei pea kohus 30-ööpäeva pikkuseid kartserikaristusi antud juhul ebaproportsionaalseteks.
28.Kaebaja leiab, et talle määratud distsiplinaarkaristused on ebaproportsionaalsed ka seetõttu, et kuna teda on juba kaheteistkümnel korral distsiplinaarkorras karistatud kartserisse paigutamisega ning ta on kokku alates 2017. a aprillikuust viibinud kartseris üle 150 päeva, siis kahjustab see tema inimväärikust ja tervist.
29.Riigikohus on asjas nr 3-15-3133 p-s 18 märkinud, et isegi kui erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused on eraldivõetuna õiguspärased, ei pruugi lubatav olla nende katkematu täitmisele pööramine. Riigikohus rõhutas, et põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 18).
30.Kaebaja on käesolevas asjas vaidlustanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, mitte talle määratud kõigi distsiplinaarkaristuste katkematut täitmisele pööramist. Kohtupraktika kohaselt tuleb eristada distsiplinaarkaristuse määramist ja täitmist ning kui kinnipeetav leiab, et tema jätkuv kartserirežiimil hoidmine riivab ülemääraselt tema õigusi, siis tuleb tal vangla tegevus distsiplinaarkaristuste määramisest eraldiseisvalt vaidlustada (vt Tartu Ringkonnakohtu
29.03.2018. a otsus asjas nr 3-17-356, p-d 13 ja 19). Kaebajale määratud kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu täitmisele pööramine ei puuduta käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, sest puudub alus, mis kohustaks distsiplinaarkaristuse määramisel varasemalt määratud distsiplinaarkaristuste alusel isiku kartseris viibimise kestust arvesse võtma. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kaebaja väitega, et talle käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus on ebaproportsionaalne seetõttu, et ta oli alates 2017. a aprillikuust juba viibinud kartseris kokku üle 150 päeva.
31.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Vangla 06.10.2017. a käskkiri nr 6-3/972-1 on õiguspärane. Vaidlusaluse käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumised on kaebaja poolt toime pandud. Käskkirjad on antud kehtiva õiguse alusel ning on sellega kooskõlas. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus selgituste andmiseks. Kohtu hinnangul on kaebaja distsipliinirikkumisi menetletud õigusaktides sätestatud korras ja kaebajale määratud karistused on kohased ja proportsionaalsed. Karistus ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega.
32.Kaebaja on taotlenud ka Tartu Vangla 09.11.2017. a vaideotsuse nr 6-12/399-2 tühistamist. Kuna kohus ei tühista käesolevas asjas vaidemenetluse esemeks olevat haldusakti, jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus vaideotsuse tühistamiseks. Kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud vaideotsus õigusvastane. Sellest tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
33.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
34.Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas määruses kohtu algatusel kaebaja nime tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.