Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Tanel Saar 28. aprill 2020, Tartu 3-18-1895
Haldusasi
A.P.e kaebus Viru Vangla 13. juuli 2018. a käskkirja nr 63/600-1 ja 6. septembri 2018. a vaideotsuse nr 6-12/409-3 tühistamiseks ning vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramise õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2019. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.P. Vastustaja Viru Vangla
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
A.P.e
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus ja A.P.e vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2019. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
3.Otsuse avaldamise asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. mai 2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla tunnistas 13. juuli 2018. a käskkirjaga nr 6-3/600-1 A.P.e süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises 14. juunil 2018 ning karistas teda 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Meditsiiniosakonna õe hinnangul võimaldas kaebaja terviseseisund töötamist, mistõttu tal lasus kohustus alluda vanglateenistuse ametnike antud korraldustele asuda tööle.
2.Viru Vangla jättis 6. septembri 2018. a vaideotsusega nr 6-12/409-3 rahuldamata kaebaja vaide käskkirja nr 6-3/600-1 peale.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Viru Vangla käskkiri nr 6-3/600-1 ja vaideotsus nr 6-12/409-3 ning tuvastada vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramise õigusvastasus. Kaebaja väitel oli tal õigus keelduda tööst, kuna töötamine oleks seadnud ohtu tema tervise. Arsti hinnang, mille alusel kaebaja tööle määrati, on antud 4. veebruaril 2017. Pärast seda on kaebaja suhtes tehtud täiendavaid uuringuid
ja pandud talle uusi diagnoose. Koristamine on füüsiline töö, millega kaasneb paratamatult selja koormamine ning see võib kaasa tuua haiguse ägenemise. Õigusvastane on katkematute kartserikaristuste määramine, mis ületavad 45 ööpäeva. Kinnipeetava sedavõrd pikka aega üksikvangistuses hoidmine on ebainimlik.
4.Vastuses kaebusele Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja väitel oli kaebaja tööle määramisel antud arsti kooskõlastus õige. Maist oktoobrini 2018 ei ilmnenud kaebajal ühtegi terviseseisundist tulenevat vastunäidustust, mis välistaks kartserikaristuse kandmise. Kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramine on kooskõlas vangistuse eesmärkidega ning kaebaja tervislik seisund ei ole kartserikaristuste kandmise tõttu halvenenud.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus rahuldas 30. oktoobri 2019. a otsusega kaebuse osaliselt ja tuvastas, et õigusvastane oli Viru Vangla käskkirja nr 6-3/600-1 täitmisele pööramine vahetult pärast eelmise kartserikaristuse täitmist ja olukorras, kus kaebaja oli alates 1. detsembrist 2017 viibinud kartseris kokku 257 päeva. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 5 eurot.
6.Halduskohus sedastas, et kaebaja määrati tööle V8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana Viru Vangla 28. veebruari 2017. a käskkirjaga nr 6-2/241-1. Käskkirjast nähtub, et arst kooskõlastas kaebaja tööle määramise 4. veebruaril 2017, kaebaja on töövõimeline ning võib täita koristaja tööjuhendist E7 ja E8 tulenevaid tööülesandeid. Kaebaja esitas kohtuasjas 3-17-968 kohtule kaebuse tööle määramise käskkirja tühistamise nõudes. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud.
7.Kaebaja terviseseisund ei ole pärast tema tööle määramist halvemaks muutunud. 25. mail 2017 kaebajale pandud põhidiagnoos M48.0 (spinaalastenoos) kuulub rahvusvahelise klassifikatsiooni RHK-10 (kättesaadav rhk.sm.ee) järgi gruppi M48 (muud spondülopaatiad). Viimast diagnoosi esines kaebajal ka varem, 19. septembri 2016. a raviloos nr 69. Samuti on varasemas ehk
9.augusti 2016. a raviloos nr 63 nimetatud spondüloartroosi. Need diagnoosid on kaebaja tööle määramisel juba arvesse võetud. Dr Neglasoni 8. mai 2017. a hinnang (kaebajale sobib kerge töö lisapuhkepausidega) ja dr Aadamsoo 8. augusti 2017. a hinnang (võib täita koristaja tööjuhendis tööülesandeid 1.1, 1.2, 1.3, 1.4) on kooskõlas tööülesannetega üldkasutatavate ruumide koristamisel. Vastustaja vastuse kohaselt on V8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristaja tööülesanneteks tavaliselt põranda puhastamine harjaga, põranda pesemine mopiga ja horisontaalpindade puhastamine niiske lapiga ning selleks kulub 1 - 1,5 tundi. Vastustaja nimetatud tavapärased tööülesanded sisalduvad koristaja tööjuhendi (tl 87) p 1.1 ja 1.2, tegemist on põrandate kuiv- ja märgpuhastusega ning tolmu pühkimisega horisontaalpindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt.
8.Kaebajal ei esinenud 14. juunil 2018 ootamatut tervisehäiret. Kaebaja ütles meditsiiniõele, et tööle asumist takistavad seljavalu, jalgade tuimus ja halb uni. Viimane neist ei ole tervisehäire, millele saaks tööst keeldumisel tugineda. Muus osas kattuvad kaebused sellega, mida kaebaja avaldas arstile 19. septembril 2016 ehk enne tööle määramist. Meditsiiniõe hinnangul oli kaebaja liikumine vaba, sundasendit ei ole, kaebaja tervislik seisund oli stabiilne. Töötamine
14.juunil 2018 ei saanud kahjustada kaebaja tervist ning kaebajal ei olnud õigust keelduda talle antud korralduse täitmisest töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 alusel. Seega pani kaebaja toime distsiplinaarsüüteo. Kaebajale oli 14. juunil 2018 teada halduskohtu hinnang, et kui meditsiiniõde teda tööst ei vabasta, siis ei ole tööst keeldumine seljavalule tuginedes õiguspärane (tervisekaardi andmetel (tl 64) vabastas meditsiiniõde kaebaja tööst 29. mail ja 29. juulil 2018). Kaebaja kahjuks on lõppenud vaidlused tööst keeldumise üle 20. ja 21. septembril ning 31. oktoobril ja 16. novembril 2017 (kohtuasjad 3-18-362, 3-17-2689). See näitab, et kaebaja mitte ei kaitse oma tervist, vaid tegemist
on soovimatusega seadusest tulenevat töökohustust täita. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristust ei saa seetõttu pidada ebaproportsionaalseks. Kuna käskkiri on õiguspärane, siis jättis halduskohus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõude.
9.Käskkirja täitmisele pööramine oli õigusvastane. Õigusvastasus seisneb selles, et distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele vahetult pärast eelmise distsiplinaarkaristuse täitmist ning olukorras, kus kaebaja oli alates 1. detsembrist 2017 viibinud kartseris kokku 257 päeva. Vaidlustatud käskkirjaga kaebajale määratud distsiplinaarkaristus täideti 14. juulist kuni
28.augustini 2018. Kaebaja viibis kartseris alates 30. maist 2018 ehk koos vaidlustatud käskkirja täitmisega oli ette näha, et kaebajal tuleb kartseris viibida järjest 90 päeva. Tegelikult järgnesid sellele järgmiste distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramised ja kaebaja viibis kartseris vähemalt kuni 12. oktoobrini 2018. Vastustaja ei ole eeltoodud andmetele vastu vaielnud või neid tõenditega ümber lükanud. Vastustaja ei esitanud tõendeid, et enne käskkirja täitmisele pööramist oleks hinnatud jätkuva kartserirežiimil viibimise mõju kaebajale. Vialdusalusel ajal puudus kaebajal võimalus lühi- või pikaajalisteks kokkusaamisteks pereliikmetega (VangS § 24 lg 4, § 25 lg 3). Ajavahemikul 30. maist kuni 28. augustini 2018 oli kaebajal üks kokkusaamine ja see toimus ametiisikuga (tl 78). Kaebajal olid vahetud kokkupuuted ainult oma igapäevaseid töökohustusi täitvate vanglaametnikega, lisaks kohtus kaebaja ühel korral kriminaalhooldus-ametnikuga ja 8 korral kaplaniga (tl 66). Vastustaja välja toodud sotsiaalprogramm „Õige hetk“ toimus pärast vaidlustatud käskkirja täitmist (tl 65). Proportsionaalseks ei saa pidada kaebaja kartseris hoidmist eeltoodud ulatuses eesmärgiga saavutada, et kaebaja asuks tööle koristajana. On küll õige, et 6. septembril 2018 kohtus kaebaja psühhiaater L. Ermosega, kes märkis, et kaebajal ei ole psühhiaatrilisi kaebusi või sõltuvust ja kaebaja on terve (tl 64 p), kuid see toimus pärast vaidlustatud käskkirja täitmise lõppemist. Arsti hinnang näitab seda, et kaebajal ei olnud tekkinud vaimse tervise kahjustusi. See ei muuda tagantjärele õiguspäraseks distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel tehtud toiminguid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles kaebaja kaebus rahuldati ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja leiab, et kohtuotsus ei ole õigusvastasuse tuvastamise osas nõuetekohaselt põhjendatud.
14.juulil 2018, mil käskkiri nr 6-3/600-1 täitmisele pöörati, oli kaebaja viibinud kartserirežiimil järjest ainult 45 päeva. Halduskohus jättis põhjendamatult arvestamata dr Ermose 6. septembri 2018. a seisukoha, mille järgi karteris viibimine ei olnud kaebaja psüühilisele tervisele negatiivselt mõjunud. Suhtlus ametnikega oleks kaebaja jaoks stimuleeriv. Kehtiv õigus ega kohtupraktika ei näe ette, et igal juhul peab enne kartserikaristuse täitmisele pööramist läbi viima eraldi hindamise vms aktiivse tegevuse.
11.Kaebaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb käskkirja nr 6-3/600-1 ja vaideotsuse nr 6-12/409-3 tühistamist. Kaebaja arvates vangla eiras kohtupraktikat, mis keelab kartserikaristuse kohaldamise vangla korraldusele rahumeelselt mitteallumise eest ning CPT osundust, et maksimaalne karistus ei tohiks ületada 14 päeva üksikvangistust ühe rikkumise eest. Kuna kõik kaebajale määratud distsiplinaarkaristused tööst keeldumise eest on olnud kartserikaristused, siis ei olnud tegemist erandliku meetmega. Üksikvangistuse kestvus ei olnud kaebajale teada, kuna vangla määrab kartserikaristusi järjest ja kaebaja peab viibima kartseris katkematult või väikesete vahedega.
12.Vastuses apellatsioonkaebusele palub kaebaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja arvates leidis halduskohus õigesti, et kartserikaristuse täideviimine oli õigusvastane. Psühhiaatri
6.septembri 2018. a seisukohaga ei saanud arvestada. Ametnik saab vangiga suhelda ainult ametialase ülesande täitmise raames.
13.Vastuses vastuapellatsioonkaebusele palub vastustaja jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja arvates väitega, et distsiplinaarkaristused olid määratud vanglale rahumeelse vastuhaku eest, kaebaja sisuliselt loobub väitest, et tal olid objektiivsed takistused tööle asumiseks. Tegemist on vangide subkultuurist tingitud vastuhakuga, mida kaebaja kinnitas ennetähtaegse vabastamise menetluses. Distsiplinaarkaristused määrati konkreetses ajamääras ja tehti kaebajale käskkirjaga teatavaks. Kohtupraktika peab kinnipeetava poolt tööle asumise korralduse korduvat mittetäitmist sedavõrd oluliseks rikkumiseks, mille puhul on kartserikaristuse määramine õigustatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kaebajale etteheitava teo toimepanemise asjaolusid, teo kvalifitseerimist distsiplinaarrikkumiseks, rikkumise eest karistamise ja karisuse täideviimise õiguspärasust. Seejuures on halduskohus arvestanud ja kohaldanud kehtivat õigust kooskõlas siseriikliku ja asjakohase rahvusvahelise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgnevat.
15.Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et 14. juulil 2018 vaidlusaluse kartserikaristuse täitmisele pööramise ajal ei olnud vanglal kohustus eraldi hinnata ega põhjendada kartserikaristuse täitmisele pööramise lubatavust. Riigikohtu praktikast tuleneb, et kui kartseris viibimise pikkus ületab oluliselt 45-päevast tähtaega, siis võib vangla tegevuse õigusvastasust eeldada, kuid õigusvastasus ei ole vältimatu. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
16.Eesti Vabariigile siduvate rahvusvaheliste lepingutega ei ole vangistuse täideviimise tingimusi vahetult reguleeritud. Seetõttu on vangistuse täideviimise tingimuste, s.h distsiplinaarsete mõjutusvahendite, reguleerimine siseriiklik küsimus. Vastavalt tuleb selles küsimuses lähtuda eelkõige vangistusseadusest ja selle alusel antud õigustloovatest aktidest. Kuigi on õige, et Euroopa Inimõiguste kohus on pidanud1 kinnipeetava üksikvangistuses hoidmist ebasoovitavaks ei ole ta tuvastanud, et VangS § 63 lg 1 p 4 oleks vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3 või mõne muu sättega ja seega 45-päevase kartserikaristuse määramine ja kohaldamine kujutaks igal juhul konventsiooni rikkumist. Halduskohus on põhjendatult esile toonud, et meetme hindamiseks tuleb võtta arvesse konkreetseid tingimusi, nende rangust ja kestust, nende eesmärki ja mõju konkreetsele isikule. Keeld suhelda kaasvangidega, mis tuleneb turvalisuskaalutlustest, distsiplinaarkaristusest või muudest kaitsepiirangutest, ei ole iseenesest alandav. Samal ajal täielik tunnetuslik isolatsioon, sh sotsiaalne isolatsioon, võib kahjustada isiku psüühikat ega ole õigustatav ka turvalisus- või muude kaalutlustega. Samuti ei või üksikvangistust kohaldada igavesti ning isikul peavad olema selle vastu menetluslikud tagatised. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on tõesti järjekindlalt olnud seisukohal (s.h ka viimati 2017. aastal Eesti kohta esitatud raportis), et kartserikaristuse ülemmäär ei tohiks ületada 14 päeva. Samuti on õiguskantsler väljendanud seisukohta, et vangistusseaduses sätestatud kartserikaristuse maksimaalne tähtaeg on ülemäärane ja seda tuleks lühendada. Ringkonnakohus osutab siiski, et mõlemad seisukohad on soovituslikud ega muuda iseenesest kehtiva õiguse norme. Nende seisukohtadega saab aga arvestada õigusnormide kohaldamisel ja seda ongi siseriiklikus kohtupraktikas tehtud.
Vt EIK 13. novembri 2018. a otsus asjas A.T. vs Eesti
17.Tartu Ringkonnakohus on jõustunud otsuses leidnud2, et VangS § 63 lg 1 p 4 ja § 41 lg-test 1 ja 2 koostoimes tuleneb, et distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamisel peab vangla arvestama inimväärikuse põhimõttega ning korraldama karistus(t)e täitmise kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Arvestades, et kohtupraktikas on sedastatud, et VangS § 65 lg 1 järgi on vanglal kaalutlusõigus kartserikaristuse järjestikuse täideviimise edasilükkamisel, samuti VangS § 63 lg 1 p 4 järgi kartserikaristuse lubatud maksimaalset tähtaega, saab järeldada, et kartserikaristuse täitmisel ei pea vastustaja eeldama üksikvangistuse isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid tõenäoliselt kahjustavat toimet. Vastavalt ei pea vangla sel juhul põhjendama, miks kinnipeetavale määratud kartserikaristust või -karistusi täidetakse katkematult. Kinnipeetaval endal on aga võimalus osutada ja põhjendada, miks jätkuv kartserirežiimil viibimine tema õigusi ülemääraselt riivab. Seega erinevalt vangla vastuses kaebusele märgitule asus ringkonnakohus otsuses seisukohale, et kartserikaristuse täitmisele pööramise õiguspärasust saab eeldada, kui kartserikaristus(te) tähtaeg ei ületa 45 päeva. Vangistusseaduses nimetatud kartserikaristuse maksimaalset määra ületava kartserirežiimil hoidmise korral peab vangla aga veenduma, et kartserikaristuse jätkuva täitmine ei too kaasa vangistuse eesmärkidega vastuolus olevaid kahjulikke mõjusid kinnipeetavale. Vastustaja sellekohase veendumuse aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tekkinud veendumuse kujunemine peab olema kontrollitav, mistõttu tuleb vastustajal vaidluse korral põhjendada kinnipeetava jätkuvat hoidmist kartserirežiimil. Seejuures ei ole piisav tuginemine karistuste määramise õiguspärasusele, vaid kinnipeetava pikaajalist kartserisse paigutamist saavad õigustada kinnipeetavaga seotud asjaolud. Viidatud asjas oli vastustajaks samuti Viru Vangla. Samade poolte vahel samu toiminguid puudutanud kahju hüvitamise kaebuses tegi Riigikohus otsuse 15. aprillil 20203. Otsuses nimetas Riigikohus ka 45-päevast piirmäära kartserikaristuse täideviimise õiguspärasuse hindamisel, pidamata vajalikuks selliselt seatud eeldust ümber lükata. Seetõttu on kohane lähtuda sellest eeldusest ka käesoleva vaidluse lahendamisel.
18.Vastavalt tuleb asuda seisukohale, et kaebajale vaidlustatud käskkirjaga määratud 45-päevase kartserikaristuse täitmisele pööramisel vahetult sellele eelnenud 45-päevase kartserikaristuse järel pidi vastustaja veenduma, et üksikvangistus kaebajale ülemäärast kahjulikku mõju ei avalda. Vastustaja selgitustest ilmneb, et ta ei võtnud samme pikaajalise üksikvangistuse mõju hindamiseks kaebajale ega kasutanud seega VangS § 65 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust. Vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitused ei vii teistsugusele järeldusele, kuna sisuliselt tugineb vastustaja jätkuvalt sellele, et kaebaja üksikvangistuses hoidmise tähtaeg ei olnud ülemäärane ja karistuse täitmise õigusvastaseks tunnistamiseks peab kaebaja ise selgitama ja tõendama üksikvangistuse eriliselt koormavat mõju. Seega on vastustaja seisukohal, et ka vaidlusaluse karistuse täitmisele pööramisel vangla ei pidanudki asjaolusid hindama ega kaaluma. Kaalutluse teostamata jätmine on kaalutlusviga ja seda ei saa kõrvaldada pärast karistuse täideviimist toimunud arstliku hindamisega. Isegi, kui asuda vastupidisele seisukohale, ilmneb kaebaja haigusloost (tl 64p) üksnes, et 6. septembril 2018 kaebajal ei olnud psühhiaatrilisi kaebusi ja ei esinenud sõltuvusi. See arsti tõdemus aga ei vasta küsimusele, milline oli üksikvangistuse mõju kaebajale tervikuna, m.h kas esines muud laadi negatiivseid mõjusid kaebajale, või ka psühhiaatrilisi mõjusid, mis arstiga kohtumise ajaks olid juba möödunud.
19.Halduskohus on hinnanud seda, millised olid kartserikaristuse täitmise tingimused, osutades, et kaebaja oli enamuse ajast üksi, tal ei olnud võimalik suhelda kaaskinnipeetavatega, sh puudus see võimalus ajal, mil kaebaja enne karistuste täideviimist viibis tavarežiimil, tal puudus võimalus lühi- või pikaajalisteks kokkusaamisteks pereliikmetega, 30. maist 28. augustini 2018 oli tal üks kokkusaamine ja see toimus ametiisikuga, kaebajal olid vahetud kokkupuuted ainult oma
Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2018. a otsus asjas nr 3-17-356 Vt RKHK 15. aprilli 2020. a otsus asjas 3-18-360 (p 12).
igapäevaseid töökohustusi täitvate vanglaametnikega, ja 8 korral kaplaniga, vastustaja välja toodud sotsiaalprogramm „Õige hetk“ toimus pärast vaidlustatud käskkirja täitmist. Kaebajal oli võimalik kartserirežiimil viibimise ajal helistada ja pidada kirjavahetust, kuid kui sellest piisaks kinnipeetava vanglaväliste suhete hoidmiseks, siis puuduks üldse vajadus näha kinnipeetavatele ette lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi.
20.Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et eelnevast nähtuvalt ei rakendanud vastustaja sotsiaalset isolatsiooni oluliselt leevendavaid meetmeid. Kokkupuuted töökohustusi täitvate vangla ametnikega on sellises olukorras kindlasti teretulnud vaheldus, kuid ei asenda sotsiaalset suhtlust muul tasandil. Siinkohal ei ole asjakohane vastustaja arutlus sellest, kas suhtlus ametnikega võiks olla kaebajale vaimselt stimuleerivam, kui suhtlus kaaskinnipeetavatega. Vastustaja ise ei väida, et ametnikele oleks tehtud ülesandeks või nad omal algatusel oleks arendanud kaebajaga vaimselt stimuleerivat suhtlust eesmärgiga leevendada üksikvangistuse mõju. Suhtlemine ametnikega nende ametiülesannete täitmisega seoses ilmselt ei korva muu sotsiaalse suhtluse puudumist. Kuna vastustaja ei veendunud kaebajale määratud kartserikaristuse täitmisele pööramisel, et kaebaja jätkuv hoidmine üksikvangistuses on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ega avalda kaebajale ülemäärast kahjulikku mõju, siis on halduskohus põhjendatult tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasuse selles osas olukorras, kus ka kartserikaristuse täitmise tegelikud tingimused kahjuliku mõju puudumist ei kinnita. Ringkonnakohtu hinnangul juhul, kui puudub selgus selles, kas kartserikaristuste katkematu täitmine osutab kinnipeetavale ülemäärast kahjulikku mõju, tuleks vastustajal eelistada vaheaega karistuste täitmisel. Vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
21.Vastuapellatsioonkaebuses leidis kaebaja, et vaidlustatud käskkirjaga talle määratud 45-päevane kartserikaristus on ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
22.Halduskohus põhjendas selgelt ja arusaadavalt, miks vaidlusaluse käskkirjaga kohaldatud maksimaalses määras kartserikaristust ei ole alust pidada ülemääraseks kaebaja rikkumise asjaolusid arvestades. Seejuures osutas halduskohus, et kaebajale on sarnase rikkumise eest määratud arvukalt distsiplinaarkaristusi ning 14. juuniks 2018 oli kaebajale teada, et halduskohus pidas õigusvastaseks kaebaja keeldumist tööst seljavalule tuginedes, kui meditsiiniõde teda tööst ei vabastanud. Eelnevast järeldas halduskohus põhjendatult, et kaebaja mitte ei kaitse oma tervist, vaid tegemist on soovimatusega seadusest tulenevat töökohustust täita. Seega rikkumise toimepanemisel käitus kaebaja kavatsetult õigusvastaselt. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja halduskohtu järeldusele vastu vaielnud ega isegi üritanud seda ümber lükata. Kaebaja väide talle määratud distsiplinaarkaristuse ebaproportsionaalsusest tugineb CPT seisukohale, et kartserikaristus on vangistuse täideviimisele mõjutusvahendina sobiv meede, kui selle kestus ei ületa 14 päeva. Ringkonnakohus eelnevalt juba selgitas, miks CPT seisukohast ei järeldu automaatselt VangS § 65 lg 1 p 4 vastuolu konventsiooniga. Seega ei saa ka kaebajale määratud karistust pidada ülemääraseks ainuüksi kartserikaristuse kestuse tõttu. Kuna kaebaja ei ole väidet karistuse ülemäärasusest sidunud rikkumise asjaoludega, siis ei ole ka ringkonnakohtul käesoleval juhul ümberhinnata vastustaja ja halduskohtu seisukohta karistuse proportsionaalsuse osas. Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, miks ei ole põhjendatud muud liiki või väiksemas määras karistuse kohaldamine, arvestades rikkumise asjaolusid ja kaebaja isikut. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
23.Apellatsioonkaebuse täienduses osutas vastustaja veel sellele, et halduskohus ei ole otsuse resolutsioonis märkinud, millises osas jäi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub, et otsuse selgusele võib kasuks tulla, kui märkida resolutsioonis ka see, millises osas jääb kaebus
rahuldamata, näiteks „ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata“. Samas ei saa halduskohtu otsusest teha järeldust, et lisaks tuvastusnõudele oleks kaebus rahuldatud ka mõnes muus osas. Sellele osutab ilmekalt ka asjaolu, et nii vastustaja kui kaebaja on mõistnud otsust sarnaselt, s.t selliselt, et tuvastusnõue rahuldati ning tühistamisnõuded jäid rahuldamata. Vastavalt vaidlustasid nad halduskohtu otsuse just nende jaoks ebasoodsas osas, ilma et oleks tekkinud vähimatki segadust, mis on apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esemeks. Seetõttu puudub vajadus täiendada halduskohtu otsuse resolutsiooni.
24.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna nii vastustaja apellatsioonkaebus kui ka kaebaja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis siis jäävad apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esitamise kulud poolte endi kanda. Vastustaja ega kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seetõttu tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 pole alust ka muid võimalikke menetluskulusid välja ei mõista.
25.Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.