M.A. kaebus tuvastada, et Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni otsus suunata vandeadvokaat M.A. erialaste teadmiste kontrollimiseks hindamisele on õigusvastane, kohustada Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni tegema uut otsust, millega lugeda M.A. hindamisperioodi 12.03.2012–11.03.2017 osas advokatuuriseaduse §-st 341 tulenev täiendusõppes osalemise kohustus täidetuks, ja tühistada Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 01.08.2018 otsus nr 6-k
Menetlusosalised
Kaebaja – M.A. Vastustaja – Eesti Advokatuur, volitatud esindaja Jane Rõuk
Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tuvastada, et Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni otsus suunata vandeadvokaat M.A. erialaste teadmiste kontrollimiseks hindamisele on õigusvastane; – kohustada Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni tegema uut otsust, millega lugeda M.A. hindamisperioodi 12.03.2012–11.03.2017 osas advokatuuriseaduse §-st 341 tulenev täiendusõppes osalemise kohustus täidetuks; – tühistada Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 01.08.2018 otsus nr 6-k.
3.Mõista Eesti Advokatuurilt M.A. kasuks välja menetluskuluna 30 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.12.2018 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
3-18-1565 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.A. advokatuuriseaduse (AdvS) § 341 kohane täiendusõppe hindamisperiood kestis 12.03.2012–11.03.2017). M.A. esitas 26.03.2017 Eesti Advokatuurile 11.03.2017 lõppenud hindamisperioodi kohta täiendusõppe aruande.
2.Eesti Advokatuuri 05.07.2018 kirjaga nr 1-9/362 edastati M.A.le kutse hindamisele. Kutse alusena viidati AdvS § 341 lg-le 6, mille kohaselt viib Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjon juhul, kui advokaat ei ole hindamisperioodi jooksul ennast nõutavas mahus või ettenähtud viisil erialaselt täiendanud või määratud tähtpäevaks kutsesobivuskomisjonile täiendusõppe läbimise kohta andmeid esitanud, tema erialaste teadmiste kontrollimiseks läbi hindamise. Kutses leiti, et tulenevalt M.A. esitatud täiendusõppe aruandest ei ole ta ennast hindamisperioodi jooksul nõutavas mahus erialaselt täiendanud.
3.M.A. vastas Eesti Advokatuurile 06.07.2018 kirjaga, milles juhtis tähelepanu sellele, et vastavalt AdvS § 341 lg 6 teises lauses sätestatule peab hindamine toimuma üheksa kuu jooksul hindamisperioodi lõppemisest arvates, mis tähendas, et hindamine tulnuks 11.03.2017 lõppenud hindamisperioodi tulemuste alusel viia läbi hiljemalt 11.12.2017 ja et kutse edastamise ajaks oli seaduses ettenähtud aeg hindamise kohaldamiseks möödunud. Samuti juhtis M.A. tähelepanu sellele, et hindamisperioodi 12.03.2012–11.03.2013 ajal kehtinud Eesti Advokatuuri täiendusõppe aluste ja korra (edaspidi: kord) kohaselt võis eelmisest perioodist ülekantud punkte kanda üle järgneva täiendusõppe perioodi esimesele aastale ja sellega täita selle perioodi jooksul kogutavate punktide nõude.
4.Eesti Advokatuur vastas M.A. 06.07.2018 kirjale 19.07.2018 kirjaga 1-9/362. Advokatuur leidis, et M.A. käsitlus eelmisest perioodist ülekantud punktide kasutamise osas järgneva täiendusõppe esimese aasta punktidena ei ole korra kohaselt lubatav. Eesti Advokatuur tunnistas, et seadusest tulenev aeg 11.03.2017 lõppenud hindamisperioodi tulemuste põhjal kaebaja hindamisele kutsumiseks oli kutse edastamise ajaks möödas, kuid leidis, et antud asjaolu ei vabasta M.A.t hindamisele tulemise kohustusest.
5.24.07.2018 kirjas selgitas M.A. põhjalikumalt oma seisukohti ning palus Eesti Advokatuuril varasemad seisukohad M.A. täiendavate argumentide ja põhjenduste alusel ümber hinnata ja kutse tühistada.
6.Eesti Advokatuur vastas kaebaja 24.07.2018 kirjale 01.08.2018 otsuse nr 6-k vormis. Otsuses kordas Advokatuur põhjalikumalt 19.07.2018 kirjaga 1-9/362 väljendatud seisukohti ja leidis, et kaebaja tuleb tema erialaste teadmiste kontrolliks suunata hindamisele.
7.Tallinna Halduskohtusse saabus 06.08.2018 M.A. kaebus nõudega tühistada Eesti Advokatuuri 05.07.2018 kirjaga nr 1-9/362 edastatud kutse hindamisele ja Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 01.08.2018 otsus nr 6-k. Kaebus sisaldas taotlust peatada esialgse õiguskaitse (EÕK) korras Eesti Advokatuuri 05.07.2018 kirjaga nr 1-9/362 edastatud kutse
2(8)
3-18-1565 hindamisele ja Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 01.08.2018.a. otsuse nr 6-k täitmine kuni käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni.
8.Tallinna Halduskohus võttis 14.08.2018 määrusega kaebuse menetlusse nõuetes: 1) tuvastada, et Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni otsus suunata vandeadvokaat M.A. erialaste teadmiste kontrollimiseks hindamisele on õigusvastane; 2) kohustada Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni tegema uut otsust, millega lugeda M.A. hindamisperioodi 12.03.2012–11.03.2017 osas advokatuuriseaduse §-st 341 tulenev täiendusõppes osalemise kohustus täidetuks; 3) tühistada Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 01.08.2018 otsus nr 6-k. Ühtlasi rahuldas kohus EÕK taotluse selliselt, et peatas kohtulahendi jõustumiseni Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni otsuse täitmine, millega suunati vandeadvokaat M.A. erialaste teadmiste kontrollimiseks hindamisele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja leiab, et perioodil 12.03.2012–11.03.2013 kehtinud Eesti Advokatuuri täiendusõppe alustest ja korrast ei tulene tingimust, et eelmisest hindamisperioodist ülekantavaid punkte võetakse arvesse üksnes hindamisperioodi kogu punktisumma arvestuses. Ülekantavate punktide kasutamine järgmise hindamisperioodi jooksul oli korras täpsemalt reguleerimata, mistõttu võis korra alusel eelmisest hindamisperioodist ülekantavad punktid kanda uue hindamisperioodi esimese aasta punktideks. Kuna kaebajal oli võimalik eelmisest hindamisperioodist üle kanda 24 punkti (selle üle vaidlus puudub), oli tema perioodi 12.03.2012–11.03.2013 punktide õigeks arvuks koos eelmisest perioodist ülekantavate punktidega 30 punkti, mitte 6 punkti. Punktide selliselt ülekandmise võimalust korra alusel on vastustaja suhetes kaebajaga ka varasemalt tunnistanud ja rakendanud. Kaebaja kandis selliselt punkte üle ka täiendusõppe hindamisperioodil 12.03.2007–11.03.2012, kui kehtisid samad korra põhimõtted. Korra põhimõtteid muudeti Eesti Advokatuuri täiendusõppe aluste ja korraga, mis kehtestati 9.12.2014 (edaspidi: uus kord). Uus kord kehtestas punktide ülekandmisele täiendavad tingimused, st ülekantavad punktid kantakse üle proportsionaalselt kogu hindamisperioodile ning eelmisest perioodist ülekantavad punktid ei vabasta kohustusest läbida igal hindamisperioodi aastal täiendusõpet vähemalt 10 täiendusõppe punkti ulatuses. Kuna need kaks põhimõtet ei kehtinud korra ajal, vaid kehtestati uue korraga pärast perioodi 12.03.2012–11.03.2013 lõppu, ei saa neid põhimõtteid perioodi 12.03.2012–11.03.2013 hindamisel tagasiulatuvalt kohaldada. Samuti viitab asjaolu, et uue korraga oli tarvis need põhimõtted täiendusõppe korrale lisada, et varasem kord oli mõistetav nii, et eelmisest hindamisperioodist ülekantavaid punkte saab kanda tervikuna edasi eelmisele hindamisperioodile vahetult järgnevale aastale ja et eelmisest perioodist ülekantavate punktidega saab täita igal aastal 10 täiendusõppe punkti kogumise nõude. Kaebaja võis mõistlikult ja põhjendatult 12.03.2012–11.03.2013 perioodi suhtes eeldada ja usaldada, et eelnevast perioodist ülejäänud ülekantavaid punkte võib arvestada perioodi 12.03.2012–11.03.2013 punktidena (õiguspärase ootuse põhimõte). Kutsesobivuskomisjon oleks lähtuvalt hea halduse tavast pidanud selgelt perioodil 12.03.2012–11.03.2013 kaebajat informeerima sellest, et kutsesobivuskomisjon ei võimalda selle perioodi punktidena arvestada eelmisest hindamisperioodist ülekantavaid punkte, nagu kutsesobivuskomisjon varem arvestas, et kaebaja oleks jõudnud oma käitumist muuta ja täiendavatel täiendusõppe koolitustel osaleda. Kui ka lähtuda tõlgendusest, et vana kord on uuega analoogne, st punkte sai üle kanda üksnes kogu hindamisperioodile proportsionaalselt, täidab kaebaja ka siis 10 punkti nõude aasta kohta. Vastustaja on ületanud AdvS § 341 lg 6 teises lauses sätestatud tähtaega. Viidatud sätte kohaselt toimub hindamine üheksa kuu jooksul hindamisperioodi lõppemisest arvates. Ekslik on 3(8)
3-18-1565 vastustaja seisukoht, et hindamiskutse hilisem edastamine ei vabasta advokaati hindamisel osalemise kohustusest. Vastustaja haldussuutmatus, mille tagajärjeks on, et teatavat toimingut ei viida läbi selleks ettenähtud tähtajaks, ei saa tekitada toimingu adressaadile kohustust alluda toimingule pärast seda, kui toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaeg on möödunud. Tähtajad selleks, et nõuda kelleltki mingit tegevust (seega ka õigustoimingu sooritamist), on õigust lõpetavad tähtajad, mille saabumisel antud tegevust enam nõuda ei saa. Ebaselge on, millisel õiguslikul alusel on 05.07.2018 kutse hindamisele saadetud ja kelle ja millise otsuse alusel on seda tehtud.
10.Vastustaja leiab, et kord ei sätestanud võimalust, et eelmisest perioodist ülekantavaid punkte võis võtta arvesse järgmise perioodi esimese aasta täiendusõppe kohustuse täitmisel. Korra § 1 lõige 4 võimaldab küll eelmises perioodis nõutust enam kogutud punkte järgmisesse perioodi üle kanda, kuid ei vabasta kohustusest koguda igal täiendusõppe perioodi aastal minimaalselt 10 punkti. Seejuures sätestab kord selgelt, et hindamisperioodi jooksul nõutust enam kogutud täiendusõppe punkte on võimalik üle kanda järgmisele hindamisperioodile, mitte järgmise hindamisperioodi konkreetsele aastale. Täiendusõppe kohustuse eesmärk on advokaatide osutatava õigusabi kõrge kvaliteedi hoidmine. Asjatundliku õigusteenuse eelduseks on see, et advokaat täiendab pidevalt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi. Et teadmiste täiendamise protsess oleks kestev, on täiendusõppe korras ette nähtud iga-aastane täiendusõppe punktide kogumise kohustus vähemalt 10 punkti ulatuses. Kui kord võimaldaks eelmises perioodis nõutust enam kogutud punkte järgmise perioodi ühele aastale üle kanda ning vabastaks advokaadi minimaalse 10 punkti kogumise kohustusest, katkeks täiendusõppe kohustuse järjepidevus. Lisaks muudaks kaebaja tõlgendus 10 punkti kogumise nõude sisutühjaks, kui advokaadil oleks võimalik punkte oma suva järgi järgmise perioodi konkreetsele aastale üle kanda. Asjaolu, et korra § 1 lg 4 sõnastust (uues korras § 1 lg 5) on 2014. a täpsustatud, ei tähenda, et varasem kord iga-aastast minimaalselt 10 punkti kogumise kohustust ette ei näinud. Ebaõige on kaebaja väide, et kuna korra sõnastust muudeti, järeldub loogiliselt, et vana korra kehtivuse ajal oli olemas võimalus kanda eelmisest perioodist ülekantavaid punkte tervikuna edasi eelmisele hindamisperioodile vahetult järgnevale aastale ja selle võimaluse kasutamine vastas korrale. 09.12.2014 täpsustati õigusselguse huvides üksnes varem kehtinud sätte sõnastust, punktide ülekandmise põhimõtted sisuliselt ei muutunud. Õige ei ole kaebaja väide, et kutsesobivuskomisjon on varem kaebaja seisukohta korra tõlgendamisel toetanud. Kutsesobivuskomisjoni seisukoht on olnud läbivalt, sh vaidlusalusel perioodil ja enne seda, ühene – punktide ülekandmine ei vabasta kohustusest läbida igal hindamisperioodi aastal täiendusõpet vähemalt 10 punkti ulatuses. Kutsesobivuskomisjon ei ole kaebaja perioodil 12.03.2002–11.03.2007 enam kogutud punkte perioodi 12.03.2007– 11.03.2008 üle kandnud, vaid kaebaja on need ise kandnud perioodi 12.03.2007–11.03.2012 täiendusõppe aruandes rubriiki „muude koolitajate korraldatud õigusalaste loengute kuulamine, sh konverentsid, advokaadibüroo sisesed koolitused“ kuupäevaga 12.03.2007. Seetõttu on süsteem neid automaatselt perioodi 12.03.2007–11.03.2008 arvestuses arvestanud ning lugenud täiendusõppe kohustuse sellel perioodil täidetuks. Kuivõrd aruande real „eelmisest hindamisperioodist ülekantavad punktid“ on märgitud üle kantud punktide suuruseks 0 punkti, pole aruande kinnitamisel ilmselt märgatud, et advokaat on eelmisest perioodist üle kantavad punktid deklareerinud perioodi esimesel aastal. Tegemist on olnud eksitusega, mille tulemusena kinnitati nõuetele mittevastav aruanne. Isikul ei saa haldusorgani eksimuse pinnalt tekkida õiguspärast ootust, et haldusorgan oma eksimust ei paranda.
4(8)
3-18-1565 Kuigi kutsesobivuskomisjon on kaebaja täiendusõppe aruande läbivaatamiseks ja hindamise korraldamiseks ette nähtud menetlustähtaega rikkunud, ei välista haldusmenetluse seadus (HMS) § 41 haldusakti andmist või toimingu sooritamist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, mis ei anna HMS §-st 58 tulenevalt iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks. Samale seisukohale on jõudnud Riigikohus näiteks haldusasjades nr 3-3-1-8-16 ja 3-3-1-37-16. Asjaolu, et hindamist ei ole üheksa kuu jooksul läbi viidud, ei vabasta advokaati hindamisel osalemise kohustusest. Täiendusõppe kohustus on absoluutne ja säilib sõltumata haldusorgani tegevusest. Täiendusõppe kohustuse mittetäitmist ei saa haldusorgani poolse vaikimisega heaks kiita. AdvS§ 341 lg 6 ei jäta kutsesobivuskomisjonile kaalutlusõigust otsustamaks, kas advokaat suunata hindamisele või mitte. Kuigi seadusest tulenevalt toimub hindamine üheksa kuu jooksul hindamisperioodi lõppemisest arvates, ei vabasta hindamiskutse hilisem edastamine advokaati hindamisel osalemise kohustusest. AdvS § 341 ei võimalda lugeda advokaadi täiendusõppe kohustust üheksa kuu möödudes hindamisperioodi lõppemisest automaatselt täidetuks. Asjaolu, et kutse hindamisele on saadetud hilinenult, ei muuda fakti, et advokaat ei ole end hindamisperioodi jooksul nõuetekohaselt koolitanud, mistõttu esineb jätkuvalt vajadus tema kutsealaste teadmiste kontrollimiseks. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi sättele, millest tulenevalt on saadetud kutse tühine. Kutse hindamisele saatis vastustaja kaebajale AdvS § 341 lg 6 alusel. Kutses on toodud kutse saatnud haldusorgani ja kutse saaja andmed ning kutse saatmise õiguslik alus. Samuti nähtuvad kutsest selle andmise põhjendused ning hindamise läbiviimise aeg ja vorm.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Korra (tl 21) § 1 lg 4 sätestab: „Hindamisperioodi igal aastal tuleb koguda vähemalt 10 täiendusõppe punkti. Viieaastase hindamisperioodi jooksul tuleb koguda 80 täiendusõppe punkti. Hindamisperioodi jooksul nõutust enam kogutud täiendusõppe punkte on võimalik üle kanda järgmisele hindamisperioodile maksimaalselt 24 punkti ulatuses. Uue korra (tl 27) analoogne säte (§ 1 lg 5) lisab korraga võrreldes kaks lauset: „Punktid kantakse üle proportsionaalselt kogu hindamisperioodile. Eelmisest perioodist ülekantavad punktid ei vabasta kohustusest läbida hindamisperioodi aastal täiendusõpet vähemalt 10 täiendusõppe punkti ulatuses“. Vaidlust ei saa olla selles, et uues korras fikseeritud punktide ülekandmise piirangu tõttu ei saaks lugeda kaebaja täiendõppe kohustust vaidlusaluse täiendusõppe aruande alusel täidetuks. Kaebaja tugineb aga korrale, leides, et punktide ülekandmisele tuleb kohaldada sellel ajal kehtinud norme. Nähtuvalt vastustaja tegevusest võib teha järelduse, et ka viimane leiab, et punktide ülekandmise õiguse üle otsustamisel on oluline, kuidas sisustada korda (vt vastustaja 19.07.2018 vastus nr 1-9/362 teine lõik – tl 14, 01.08.2018 vaideotsuse kolmas lõik – tl 19). Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja 26.03.2017 esitatud täiendusõppe aruandele laieneb täielikult uus kord, mis küsimuse ühemõtteliselt lahendab. Vastustaja seisukoht on, et uus kord ei erine vaidluse esemeks oleva punktide ülekandmise küsimuses varasemast. Seega tuleb kontrollida, kas uus kord erineb varasemast korrast.
12.Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et korra ja uue korra kohaldamine viib samale tulemusele. Punktide ülekandmise võimalus on erisus nõudest, et täiendõppe perioodil tuleb koguda kindel arv punkte. Võrreldes uue korraga, ei kitsenda ega piiritle kord punktide ülekandmise põhimõtteid. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul võimalik korra sõnastust erinevalt sisustada. Kohtu hinnangul ei välista korra sõnastus kaebaja esitatud tõlgendust, et eelmisest perioodist ülejäänud punkte võib üle kanda selliselt, et lugeda ülekantavate punktide arvelt täidetuks ka korra nõude, et igal aastal tuleb koguda vähemalt 10 täiendusõppe punkti, kui konkreetsel täiendõppe aastal läbitud kursused nõutavat punktisummat kokku ei anna. Kohtu hinnangul ei ole võimalik korra sõnastusest ühemõtteliselt järeldada, et punkte on 5(8)
3-18-1565 võimalik üle kanda, kuid üksnes kogu täiendõppeperioodile tervikuna, st see õigus jätab puutumata nõude koguda igal aastal vähemalt 10 täiendusõppe punkti. Vastav piirang pidanuks korrast kohtu hinnangul kehtivuse omamiseks sõnaselgelt tulenema – nii, nagu see on fikseeritud uues korras. Sellist piirangut ei ole kohtu hinnangul, arvestades punktide ülekandmise võimalust fikseeriva lause konkretiseerimata sõnastust, võimalik sättest tõlgendamise teel tuletada, mh sätet eesmärgipäraselt tõlgendades. Kui ka lähtuda sellest, et punktid tuleks jagada täiendõppe hindamisperioodi aastate lõikes proportsionaalselt –tõlgendus, mis oleks korra § 1 lg 4 sõnastuse järgi samuti võimalik –, on kaebaja näidanud, et ka sellise punktide ülekandmise põhimõtte korral täidaks ta nõude koguda 10 täienduskoolituse punkti aastas. Kohtu arvates sätte mitmeti mõistetavuse või ebaselguse korral (mida on möönnud ka vastustaja ja mida kinnitab uues korras sätte täpsustamine) tuleb eelistada tõlgendust, mis jätab kohustatud subjektile laiema otsustusvabaduse. Selline tõlgendus on kooskõlas oluliste õiguse põhimõtetega, sh õiguskindluse põhimõttega. Vastustaja ei ole tõendanud, et korda on praktikas kogu aeg sisustatud vastavalt vastustaja väidetule. Vastustaja ei ole ka tõendanud, et kaebaja pidi või oleks pidanud sättest samamoodi aru saama kui vastustaja. Vastupidiselt on kaebaja esitanud tõendi, et vastustaja on kaebaja puhul ka varem (täiendkoolitusperioodi 13.03.2007– 11.03.2012 puhul) sellist punktide ülekandmist aktsepteerinud. Kohus nõustub kaebajaga, et selline vastustaja käitumine loob kindlust, et kaebaja tegevus on olnud õiguspärane. Kaebaja varasem taotlus võis küll olla ebaõigesti täidetud, nagu väidab vastustaja, kuid oluline on, et vastustaja on seda nõuetele vastavaks lugenud. Taotlusest (tl 49–50) nähtub selgelt, et kaebaja on soovinud eelmisest perioodist punkte üle kanda ning nähtub seegi, et punkte deklareeriti täienduskoolitusperioodi esimesele aastale. Kui samal moel esitatud deklaratsiooni on varasemalt aktsepteeritud, loob see kohustatud isikule põhjendatud usalduse, et ta on käitunud õiguspäraselt ja samu põhimõtteid võib aluseks võtta ka järgmisel korral. Uues korras sõnastuse muutmine iseenesest ei ole tõendiks, milline oli varasem vastustaja praktika. Korra muutmise põhjendusi, mis võimaldaks vastustaja motiive hinnata, ei ole kohtule esitatud. Usutav on, et korra muudatuse tingisid praktikas tõusetunud probleemid. Muidu ei oleks korda tõenäoliselt muudetud. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kord võimaldab varasemast perioodist punktide ülekandmise põhimõtteid sisustada selliselt, et punktide ülekandmisega sai kompenseerida ka aasta kohta kehtestatud miinimumpunktisumma nõuet. Seetõttu on vastustaja ekslikult väitnud, et uus kord ei erine varasemast. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja tõlgenduse õiguse korral on ta nõutud arvu punkte kogunud ja tema täiendõppekohustus tuleks lugeda täidetuks.
13.AdvS § 341 lg 6 kohaselt kui advokaat ei ole hindamisperioodi jooksul ennast nõutavas mahus või ettenähtud viisil erialaselt täiendanud või määratud tähtpäevaks kutsesobivuskomisjonile täiendusõppe kohta andmeid esitanud, korraldab kutsesobivuskomisjon tema erialaste teadmiste kontrollimiseks hindamise. Hindamine toimub üheksa kuu jooksul hindamisperioodi lõppemisest arvates. Poolte vahel on vaidlus selles, kas AdvS § 341 lg-s 6 fikseeritud tähtaja ületamine vastustaja poolt välistab kaebaja teadmiste kontrollile suunamise. AdvS ei sätesta tähtaega täienduskoolituse aruande läbivaatamisele. Seadusest tuleneb, et kontrollmenetlus ja sellele vajadusel järgnev hindamine peab olema läbi viidud 9 kuu jooksul hindamisperioodi lõppemisest arvates. Kuna hindamisperiood lõppes kaebaja suhtes 11.03.2017, tulnuks eksam läbi viia hiljemalt 11.12.2017. Kutse hindamisele esitati aga 05.07.2018, s.o ca 7 kuud hiljem. Vastustaja möönab, et kutse esitati peale AdvS-s selleks ettenähtud tähtaega. Vastustaja viitab sellele, et HMS § 41 lg 1 ei välista haldusakti andmist või toimingu sooritamist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Vastustaja on viidanud ka Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-8-16 ja 3-3-1-37-16.
14.Vastustaja viidatud kohtulahendid ei ole kohtu hinnangul nende kohtuasjade konteksti silmas pidades ülekantavad praegusele asjale. Eeskätt on valdkonda reguleeriv õiguslik 6(8)
3-18-1565 raamistik teine. Tegemist oli EAS ja PRIA toetuste tagasinõudmise otsuste vaidlustamisega, kus haldusmenetluse läbiviimise tähtajad tulenesid paralleelselt nii siseriiklikest kui EL regulatsioonidest ning üheselt ei olnud selge, millisest tähtajast tuli juhinduda. Praeguses asjas on tähtaeg üheselt selge. Riigikohus ei ole öelnud, et mistahes haldusorgani minetused menetlustähtaegade osas on alati HMS § 41 ja § 58 alusel mööndavad. Olukorrad võivad olla erinevad. HMS § 41 kohaselt, kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Esiteks viitab säte haldusakti või toimingu sooritamise võimatusele („ei ole võimalik“). Vastustaja ei ole käesolevas asjas ära näidanud ega ka tõendanud, miks ei olnud võimalik nõutavaid menetlustoiminguid läbi viia või isegi nendega alustada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, st vastustaja ei ole tõendanud, et esines „võimatuse“ olukord. Teiseks ei ole vastustaja kaebajat ka teavitanud sellest, et ei suuda kontrolli läbi viia seaduses sätestatud tähtaja jooksul, ta ei ole teinud teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolist aega ega ole ära näidanud ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjust. Seega ei ole HMS § 41 kohaldamise eeldused käesoleval juhul kohtu hinnangul täidetud. Olukorras, kus vastustaja ei ole AdvS-st tulenevat kontrollmenetlust seaduses toodud tähtaja jooksul isegi mitte alustanud, vaid kutse on esitatud ca 7 kuud peale seaduses fikseeritud tähtaja lõppu, ei nähtu, et tähtaja minetuseks eksisteeriksid objektiivsed ja legitiimseid põhjused, mida HMS § 41 eeldab. Kohus leiab, et AdvS § 341 lg 6 loob kaitstava usalduse ka aruandekohustuslasele, et kui viimane on tähtaegselt esitanud täienduskoolituse aruande ja hindamisperioodi lõppemisest üheksa kuu jooksul ei ole teada antud, et aruanne ei vasta nõuetele, võib ta eeldada, et täienduskoolituse kohustus on nõuetekohaselt täidetud. Haldusorgani tegematajätmist ei saa õigustada iseenesest legitiimsete seaduse eesmärkidega, et täienduskoolituse läbimine on õigusteenuse kvaliteedi tagamiseks vajalik ja avalikes huvides. Haldusorganil on kohustus olla seaduses sätestatud tähtaegade järgimisel hoolas.
15.Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada nii sellel alusel, et vastustaja on ebaõigesti korda sisustanud kui ka seetõttu, et vastustaja on mööda lasknud AdvS § 341 lg-s 6 sätestatud tähtaja. Kohus märgib, et korra kohaldamine 2012–2013 perioodile ei ole üheselt selge. Uus kord ei sätesta erisusi vana korra kehtivuse ajal kogutud punktide ülekandmisele (vrd nt korra § 3 lg 1), mistõttu on võimalik, et asjas tuleks kohaldada uut korda, mis punktide ülekandmist kaebaja soovitud moel ei võimalda. Vastustaja on lähtunud eeldusest, et vana kord on uuega analoogne, mis kohtu hinnangul on aga ekslik. Kaebaja ei ole vaidlustanud uut korda, kuna vastustaja tegevusest jääb mulje, et vana kord perioodi 2012–2013 osas aruandele laieneb. Vana korra kohaldamine peale uue korra kehtestamist oleks tõenäoliselt olnud vajalik fikseerida uue korra rakendussätetes. Samas ei ole kohtu hinnangul menetlusökonoomia seisukohast põhjendatud kaebuse läbi vaatamata jätmine või selle muutmine. Seda enam, et kohus tugines ka tähtaja ülelaskmise alusele. Kui vastustaja leiab, et kohtuotsuse täitmist takistab uus kord, on vastav rakendussäte võimalik uude korda lisada. Vastava rakendussätte puutumine tekitab küsimuse uue korra kooskõlast õiguskindluse põhimõttega, kuna uue korra § 1 lg 5 omaks ebasoodsat tagasiulatuvat mõju.
16.Seega tuvastab kohus, et Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni otsus suunata vandeadvokaat M.A. erialaste teadmiste kontrollimiseks hindamisele on õigusvastane, kohustab Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni tegema uut otsust, millega lugeda M.A. hindamisperioodi 12.03.2012–11.03.2017 osas advokatuuriseaduse §-st 341 tulenev täiendusõppes osalemise kohustus täidetuks, ning tühistab Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 01.08.2018 otsuse nr 6-k.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kaebuse ja EÕK taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 30 eurot. Kaebaja ei ole muude menetluskulude kohta dokumente esitanud, mistõttu 7(8)
3-18-1565 jäävad muud võimalikud menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad vastustaja enda kanda.