Rainer Viidingu kaebus Tartu Vangla mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – Rainer Viiding
vastu
Vastustaja – Tartu Vangla Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja juurde haldusasjas nr 3-18-1677 määruskaebuse lisana esitatud Tartu Vangla 28.08.2018 vastus kaebaja märgukirjale nr 2-3/2565-2.
2.Tagastada Rainer Viidingu kaebus. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT
1.Rainer Viiding (kaebaja) esitas 04.11.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist 250 euro ulatuses väärikuse alandamise ja kergemate vigastuste eest. Kaebuse kohaselt on väidetav kahju tekkinud sellest, et Tartu Vangla keeldus välja vahetamast kaebaja väidetavalt hallitanud madratsit. Kaebaja viskas enda madratsi kambrist välja ning keeldus seda tagasi võtmast. Seetõttu pidi kaebaja veetma öö ilma madratsita. Seeläbi alandas Tartu Vangla kaebaja väitel tema väärikust ning kaebaja väidab ka kahju tekitamist kergemate vigastustega.
2.Eelnevalt on kaebaja esitanud 14.08.2018 vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist 250 euro suuruses. Taotluse kohaselt ei vahetanud vangla pesuvahetuse käigus tema hallitanud ja läbi higistatud madratsit välja, kuigi ta selle kambri toiduluugi kaudu väljastas. Kuna madratsit välja ei vahetatud, keeldus kaebaja seda valvuritelt vastu võtmast. Seetõttu pidi ta magama terve öö ilma madratsita. Öösel hakkasid tal реа ja puusad valutama, järgmisel päeval valutas kael ja selg ning ta tundis end alandatuna ja solvatuna. Kaebaja leidis, et ta pidi olema ilma madratsita vangla süül.
3.Tartu Vangla jättis taotluse 04.10.2018 otsusega nr 1-13-157-2 (tl 2) rahuldamata. Otsuses märgiti järgmist.
3.1.Ei ole vaidlust, et kaebaja soovis 09.08.2018 madratsi vahetust ja pesuvahetuse käigus keelduti tema madratsi väljavahetamisest. Samal päeval kella 14.00 paiku viskas kaebaja madratsi kambrist välja ja keeldus seda kambrisse tagasi võtmast. Vangla möönis, et kaebajal puudus ööl vastu 10.08.2018 kambris madrats.
3.2.Valvur Rando Palloni 09.08.2018. a ettekande kohaselt andis ta kaebajale pärast madratsi kambrist väljaviskamist korralduse madrats tagasi kambrisse panna. Kinnipeetav keeldus seda tegemast ja valvur teavitas olukorrast vanemvalvurit. Kella 14.10 paiku andis vanemvalvur Kaur Vassil korralduse madrats tagasi kambrisse panna, kuid kinnipeetav keeldus. Seejärel võtsid ametnikud eluosakonda visatud madratsi ära ja paigutasid ruumi 3032. Valvur Simona Sulbi 16.08.2018 e-kirjast nähtuvalt pakkus ta 09.08.2018 õhtuses vahetuses olles kinnipeetavale kambrist varasemalt välja visatud madratsit. Kinnipeetav loobus ja selgitas, et tema madrats hallitab ning hallitus mõjutab tema tervist.
3.3.Ametnikud ei ole kinnipeetavalt madratsit ära võtnud. Kinnipeetav keeldus mitmel korral madratsi kambrisse tagasi võtmisest. Tema madratsi kontrollimisel 26.07.2018 hallitust ei leitud ning talle on pesuvahetuse ajal antud uus madratsikate. Madratsi väljaviskamiseks ja tagasivõtmisest keeldumiseks ei olnud mingit põhjust. Kinnipeetav asetas enda ise olukorda, kus tal ei olnud madratsit. Kinnipeetavale ei ole tekkinud avaliku võimu kandja tegevusest põhjustatud kahju.
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Tegemist on kaebuse tagastamise valikulise alusega, mille kohaldamiseks peab olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ning kaebuse rahuldamise vähene tõenäolisus (Riigikohtu 01.11.2018 määrus asjas nr 3-18-763, p 9).
5.Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist, mis on väidetavalt tekitatud tema väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega.
6.Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja veetis öö vastu 10.08.2018 kambris ilma madratsita. Asja materjalidest ilmneb, et 09.08.2018 kella 14 ajal viskas ta madratsi toiduluugi kaudu koridori (valvur R. Palloni ettekanne tl 13). Kaebaja sai madratsi tagasi 10.08.2018 pärast seda, kui finants- majandusosakonna spetsialist ja pesumaja majandustööline selle pesumajja viisid, läbi loputada ning kuivatada lasksid (tl 18). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja õigusi kujunenud olukorras riivatud kuigivõrd oluliselt vanglaametnike poolt. Kaebajal endal on oluline osa selles, et tal ööl vastu 10.08.2018 kambris madratsit ei olnud. Kaebaja on ise, väites madratsi hallitamist, visanud selle koridori ja keeldunud täitmast korraldust madrats kambrisse tagasi võtta. Valvurite ettekannetest ilmneb, et madratsit on kambrisse tagasi anda püüdnud mitu valvurit erineval ajal (valvur R. Palloni ettekanne ja akt nr 1891 eseme äravõtmise kohta, tl 13 ja 14; valvur S. Sulbi 16.08.2018 e-kiri, tl 15). Valvur S. Sulbi ettekandest ilmneb, et kaebaja palus tema vahetuse ajal (ööl vastu 10.08.2018) küll valuvaigistit, kuid ei teinud ise madratsist juttu ega soovinud seda ka valvuri ettepaneku peale.
7.Isegi kui asuda seisukohale, et vanglaametnikud võinuks olla veelgi aktiivsemad ja kaebajale madratsi tema tahtest olenemata kambrisse panna, ei saa riivet pidada kuigivõrd intensiivseks. Kaebaja viibis kambris ilma madratsita lühikest aega, kusjuures pole vaidlust selles, et ta sai kasutada ülejäänud voodivarustust (padi, tekk, linad), mis on ette nähtud vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 3.5. Kaebaja tegevust madratsist loobumisel saab aga kohtule esitatud tõendite pinnalt pidada pigem protestiks kui põhjendatud vajaduseks ära anda kasutamiseks sobimatu madrats – kaebaja madratsit on 26.07.2018 kontrollitud ja kasutamiskõlblikuks peetud (Tartu Vangla 28.08.2018 vastus kaebaja märgukirjale nr 2-3/2565-2) ning talle oli pesuvahetuse käigus antud uus madratsikate (tl 18).
8.Asja materjalide põhjal pole alust järeldada, et vastustaja oleks kaebaja tahtlikult ilma madratsita jätnud, et seeläbi panna kaebaja väärikust alandavasse olukorda. Ka ei saa eeldada, et ilma madratsita viibimine, isegi kui selles oli oma osa vastustaja ametnike käitumisel, saanuks põhjustada tervisekahju. Kaebaja on ise selles küsimuses olnud vastuoluline. Kahju hüvitamise nõudes vanglale märkis ta, et öösel valutasid tal pea ja puusad ning järgmisel päeval kael ja selg, mistõttu oli ebamugav liikuda. Lisaks väitis kaebaja, et oli magamatusest pinges, stressis ja väsinud (tl 3-3p). Kaebuse kohtule märgib kaebaja, et soovib kahju hüvitamist lisaks väärikuse alandamisele ka kergemate vigastuste eest. Kui ka kaebaja kirjeldatud vaevused olid 10.08.2018 öösel ja hommikul tingitud ilma madratsita magamisest, ei ole ilmnenud, et tegemist oleks püsivama terviseprobleemiga või veelgi vähem vigastustega, nagu kaebaja märgib kaebuses kohtule. Vastustaja on andnud kaebajale 10.08.2018 öösel valuvaigistit, vähendades seega kaebaja ebamugavusi. Vastustaja püüdlusi kujunenud olukorras kaebajale kahju mitte tekitada kinnitab ka asjaolu, et kaebaja sai madratsi tagasi läbiloputatult ja kuivatis kuivatatult.
9.Vastustaja selgitustest ja 28.08.2018 vastusest kaebajale ilmneb, et pesuvahetus vanglas on regulaarne ning madratsid, millel tuvastatakse hallitust, kõrvaldatakse ringlusest (tl 9 ja 19). Kaebajal olnuks võimalik oma õiguste kaitseks esitada madratsi ümbervahetamisest keeldumise korral vanglale vaie ja selle raames taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras madratsi andmiseks kohustamist.
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kuulu rahaline hüvitis väljamõistmisele mitte igasuguse väheintensiivse õiguste rikkumise korral (nt Riigikohtu 20.10.2011 otsus asjas nr 3-3-1-43-11). Väheintensiivsete õiguste rikkumiste korral võib kahju olla hüvitatav ka õigusvastutuse tuvastamisega (Riigikohtu 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-80-09). Kohus on seisukohal, et kõiki asjaolusid arvestades ei saanud kaebajal tekkida madratsi puudumisest niivõrd suuri kannatusi, et tegemist oleks kaebaja õiguste sedavõrd tõsise riivega RVastS § 9 lõike 1 tähenduses, millest saanuks tekkida rahas hüvitatav kahju. Kohus ei pea kaebuse väljavaadet saada vangla tegevuse eest rahalist hüvitist tõenäoliseks Kohus ei pea ka tõenäoliseks, et võiks rahalise hüvitise väljamõistmise asemel tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasuse (HKMS § 41 lg 5).
11.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ja haldusasjas selgunud asjaoludel ei pea kohus tõenäoliseks kaebuse rahuldamist ning tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohtu hinnangul ei mõjuta eelnevat järeldust ka asjaolu, et Tartu Vangla käsitles kaebaja kohtueelset kahju hüvitamise taotlust üksnes väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlusena. Kohtu jaoks on ilmne, et ka väidetava tervise kahjustamisega seotud osas on põhjendatud kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
12.Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse nõuetekohase kaebusega oma õiguste kaitseks ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.