Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 8. november 2018, Tartu 3-16-1631
Haldusasi
Alvar Liiberti kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 16. märtsi 2017. a otsuse nr 126/17/447 osaliseks tühistamiseks ning taotluse täies ulatuses rahuldamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 12. jaanuari 2017. a otsus Alvar Liiberti apellatsioonkaebus 24. oktoober 2018 Kaebaja Alvar Liibert, nõustaja Aadi Liibert Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Ave Paavel
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. jaanuari 2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.
3.Võtta asja materjalide juurde PRIA poolt esitatud 16. märtsi 2017. a otsus nr 12-6/17/447
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 10. detsember 2018).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Alvar Liibert esitas taotluse kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse saamiseks. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 22. detsembri 2015. a otsusega nr 12-6/549 määrati talle toetus, kuid vähendati seda ökoalade nõude rikkumise tõttu 783,15 euro võrra.
2.Pärast seda, kui A. Liiberti 15. veebruaril 2016 esitatud vaie jäeti 15. juuli 2016. a vaideotsusega rahuldamata, esitas A. Liibert kaebuse, milles taotles PRIA 22. detsembri 2015. a otsuse nr 12-6/549 tühistamist teda puudutavas osas tühistamist ja 2015. a kliima- ja
keskkonnatoetuse taotluse täies ulatuses rahuldamiseks kohustamist. Kaebaja leidis, et tal oli ökoalade nõude täitmiseks vajalik ala olemas, kuid see info jäi taotlusesse märkimata. Nimelt oli 2,89 ha maast kasutusel mustkesana, mistõttu moodustas ökoalade pind vähemalt 5% põllumaa pinnast. Samuti leidis kaebaja, et tema suhtes kohaldub EL määruse nr 1307/2103 artikkel 46 lg-s 4 sätestatud erisus, sest ta kasutab 52,8 ha suurust pinda (79% maast) rohttaimede kasvatamiseks või kesana.
3.Pärast kaebuse esitamist muutis PRIA 11. augusti 2016. a otsusega nr 12-6/782 oma 22. detsembri 2015. a otsust selliselt, et kaebajale määratud toetuse vähenduseks jäi 783,15 euro asemel 761,47 eurot. Kohtumenetluse kestel andis PRIA 16. märtsil 2017 veel otsuse nr 126/17/447, millega tunnistati 11. augusti 2016. a otsus kehtetuks ja lahendati toetusetaotlus uuesti, muutes mõnevõrra vaidlusaluste pindade suurust.
4.Tartu Halduskohtu 12. jaanuari 2017. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.PRIA sai otsuse tegemisel lähtuda asjaoludest ja andmetest, mida kaebaja oli taotlusvormil märkinud ja mille õigsust oli kaebaja ise kinnitanud. Ökoalade loetelu märkimata jätmine ei olnud selline puudus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 2 mõttes, millele PRIA oleks pidanud kaebaja tähelepanu eraldi juhtima. Nimetatud andmete märkimata jätmine ei takistanud toetuse määramist, vaid tõi kaasa toetuse vähendamise. Tegemist oli kaebaja hooletusega.
3.2.Seoses kaebaja väitega, et ta ei pidanudki tema suhtes kohalduva erandi tõttu ökoalasid eraldi märkima, asus halduskohus seisukohale, et see erand ei kohaldu kaebaja suhtes. Euroopa Liidu määruse nr 1307/2013 artikkel 46 lg 4 p 2 kohaselt kohaldub erisus rohestamise nõude täitmisel juhul, kui üle 75% toetuskõlbulikust põllumajandusmaast on püsirohumaa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks ja ülejäänud põllumaa pind ei ole suurem kui 30 ha. PRIA andmebaasides olevate andmete järgi oli kaebaja puhul püsirohumaa ja põllumaa all kokku 49,91 ha, mis moodustas kogu põllumajandusmaast (66,76 ha) 74,76%. Kui kaebaja taotluse puhul oleks olnud ökoalade täitmise erisus täidetud, siis ei oleks talle taotluse elektroonilisel esitamisel kuvatud teadet, et tal on ökoalade nõue täitmata. Seega ei saanud kaebaja arvestada, et talle kohaldub või võib kohalduda ökoalade täitmise nõude erisus.
3.3.Halduskohus märkis seoses PRIA 11.08.2016. a otsusega nr 12-6/782, et halduskohus jätkas PRIA 22.12.2015. a otsuse nr 12-6/549 menetlemist lähtuvalt asjaolust, et PRIA hinnangul ei olnud PRIA 11.08.2016. a otsus teatavaks tegemata jätmise tõttu kehtiv haldusakt. Kuna halduskohus luges PRIA 22.12.2015. a otsuse kaebajat puudutavas osas õiguspäraseks ning PRIA 11.08.2016. a otsus on selles osas samasisuline, siis saab halduskohtu hinnangul lugeda, et ka PRIA 11.08.2016. a otsus ei oleks kaebuses toodud põhjenduste alusel kuulunud tühistamisele.
3.4.Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja etteheited PRIA menetlusnõuete rikkumise kohta vaidemenetluses. Vaideotsuse nõutavast hilisem tegemine ei mõjutanud kohtusse pöördumise tähtaega ega võtnud kaebuse esitamise võimalust ära. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.1.Kaebaja on toetuse täismahus saamiseks 5% rohealade määramise tingimuse täitnud, sest 2015. aastal moodustas 2,89 ha tema maast mustkesa.
4.2.PRIA oleks pidanud teda taotluses esinenud puudustest toetuse taotlemise menetluses eraldi teavitama. Lisaks ei menetlenud PRIA tema vaiet mõistliku aja jooksul, rikkudes seeläbi oluliselt haldusmenetluse nõudeid.
4.3.Halduskohus jättis talle kohtuistungil selgitamata, kuidas saanuks kohtuistungil kohal viibinud kaebaja isa osaleda menetluses tema nõustajana ning seeläbi võis kohtunik tahtlikult halvendada kaebaja olukorda.
4.4.Samuti jättis halduskohus küsimata kaebaja arvamuse vaidlustatud haldusakti kehtivuse küsimuses.
5.PRIA vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastustaja märgib, et e-PRIA portaalis kuvati kaebajale taotluse muudatusavalduse täitmisel teade asjaolust, et tal on 5% ökoalade määramise nõue täitmata. Kuivõrd kaebaja ei täitnud teavitusele reageerimata jättes oma hoolsuskohustust, on PRIA vähendanud talle määratud toetust õiguspäraselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja taotles toetust kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse saamiseks. Üheks oluliseks normiks sellise toetuse määramisel on Euroopa parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. a määruse nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad, artikkel 46. Selle artikli lg 1 ütleb, et kui põllumajandusliku majapidamise toetuskõlblik põllumaa on suurem kui 15 hektarit, tagavad põllumajandustootjad, et alates 1. jaanuarist 2015 on ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala ala, mis vastab vähemalt 5 %-le põllumajandustootja põllumajandusliku majapidamise määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 esimese lõigu punkti a kohaselt põllumajandustootja poolt deklareeritud põllumaast ning see hõlmab käesoleva artikli lõike 2 punktides c, d, g ja h nimetatud alasid, kui liikmesriik käsitab neid vastavalt käesoleva artikli lõikele 2 ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alana. Sama artikli lg 2 sätestab: „Liikmesriigid otsustavad hiljemalt 1. augustiks 2014, milliseid järgnevaid maa-alasid nad käsitavad ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alana: a) kesa; b) terrassid; c) maastikuelemendid, sealhulgas elemendid, mis külgnevad põllumajandusliku majapidamise põllumaaga ning mis erandina käesoleva määruse artikli 43 lõikest 1 võivad hõlmata maastikuelemente, mis ei kuulu määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 76 lõike 2 punkti c kohaselt toetuskõlbliku ala hulka; d) puhverribad, sealhulgas püsirohumaaga kaetud puhverribad, tingimusel et need on külgnevast toetuskõlblikust põllumajandusmaast eristatavad; e) agrometsanduse hektarid, mille eest makstakse või on makstud toetust määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 44 ja/või määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 23 alusel; f)
piki metsa serva kulgevate toetuskõlblike hektarite ribad;
g) lühikese raieringiga madalmetsaga alad, kus ei kasutata mineraalväetisi ja/või taimekaitsevahendeid; h) käesoleva määruse artikli 32 lõike 2 punkti b alapunktis ii osutatud metsastatud alad;
i) seemnete istutamise ja idandamise teel rajatud püüdekultuuride või rohelise taimkattega alad, tingimusel et kohaldatakse käesoleva artikli lõikes 3 osutatud kaalutegureid; j) lämmastikku siduva põllumajanduskultuuriga alad. Välja arvatud käesoleva lõike esimese lõigu punktides g ja h osutatud põllumajandusliku majapidamise maa-alad, peab ökoloogilise eesmärgiga maa-ala asuma põllumajandusliku majapidamise põllumaal. Esimese lõigu punktides c ja d nimetatud maa-alade puhul võib ökoloogilise eesmärgiga maa-ala külgneda põllumajandusliku majapidamise põllumaaga, mille põllumajandustootja deklareeris kooskõlas määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 esimese lõigu punktiga a.“ Sama artikli lg 4 sätestab: „Lõiget 1 ei kohaldata põllumajanduslike majapidamiste suhtes, kus: a) üle 75 % põllumaast kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks, kesaks, liblikõieliste kultuuride kasvatamiseks või kõnealuste kasutusviiside kombinatsiooniks, tingimusel et kõnealuste kasutusviisidega mitte hõlmatud põllumaa ei ole suurem kui 30 hektarit; b) üle 75 % toetuskõlblikust põllumajandusmaast on püsirohumaa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede või selliste põllumajanduskultuuride kasvatamiseks, mis kasvavad olulisel osal aastast või olulise osa põllumajanduskultuuri elutsüklist vees, või kõnealuste kasutusviiside kombinatsiooniks, tingimusel et kõnealuste kasutusviisidega mitte hõlmatud põllumaa ei ole suurem kui 30 hektarit.“ Neist sätetest tuleneb koostoimes, et kui toetuskõlbliku põllumaad on üle 15 hektari, siis peab isik säilitama vähemalt 5% põllumaast ökoalana. Seda nõuet ei kohaldata juhtudel, kui üle 75% põllumaast või põllumajandusmaast kasutatakse määruse nr 1307/2013 artikkel 46 lg 4 p-des a ja b sätestatud viisil. Eesti on ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa alad ehk ökolad konkretiseerinud maaeluministri 17. aprilli 2015. a määrusega nr 32 kehtestatud „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ § 13 lg-s 2.
8.Kaebaja esitas toetustaotluse 25. mail 2015 ning selle muutmise avalduse 19. juunil 2015. Avalduse muutmisega suurenes toetuskõlblik põllumaa üle 15 hektari ning sellega tekkis kaebajal ökoala tagamise kohustus (tl 14). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei esitanud PRIAle andmeid enda kasutuses olevate põllumaade ökoalade kohta (tl 21). Kaebaja väitel oleks PRIA pidanud kaebajale andma võimaluse ökoalade väljatoomiseks tulenevalt HMS § 15 lg-st 2. Samas jätab kaebaja tähelepanuta selle, et nähtuvalt vastustaja esitatud dokumentidest kuvati kaebajale kliima- ja keskkonnataotluse (ROH) esitamisel muuhulgas selgitus: „ROH toetuse nõuete täitmiseks peab ökoalasid olema põllumaast vähemalt 5%. Ökoalade loetelus märgitud andmete alusel on ökoalade protsent 0.00. Võimalusel suurendage ökoalade protsenti valides ökoalade loetelus ökoalasid juurde [...]“ (tl 32) Sama hoiatus nähtub ka vastustaja esitatud kuvatõmmistest kaebaja taotluse kohta (tl 47, arusaadavamalt väljaloetav Kohtute infosüsteemis oleva kaebaja vastuse lisast 4). Seega teavitas PRIA kaebajat taotluse esitamise käigus tema taotluses esinevast puudusest ning tal oleks olnud võimalus see puudus kõrvaldada. Ringkonnakohus möönab, et sellised elektroonilised selgitused ja hoiatused ei pruugi olla kõigile isikutele ühtmoodi selged ning võivad tekitada arusaamatusi, ent praegusel juhul ei saa siiski mööda vaadata sellest, et sisuliselt oli vastustaja kaebaja ees selgitamiskohustuse selle automaatse selgitusega täitnud. Kaebaja sellest hoolimata ökoalasid ära ei näidanud.
Lisaks märkis kaebaja ise ringkonnakohtu istungil, et põhimõtteliselt oli võimalik taotlus esitada ka PRIA kontoris Pärnus, kus taotluse esitamisel oleks saanud kasutada sealse töötaja abi. Nõustuda tuleb ka PRIA poolt ringkonnakohtu istungil väljatooduga, et PRIA-l pole võimalik sellise taotluse saamisel, kus ökoalasid pole välja toodud, otsustada, kas tegemist on taotleja veaga või tal tegelikult ökoalad puuduvadki ning ta ongi teadlikult esitanud taotluse ilma ökoalasid ära näitamata. Eelnevat koostoimes arvestades pole alust PRIA tegevust pidada õigusvastaseks viisil, mis õigustaks vaidlustatud haldusakti tühistamist.
9.Kaebaja on rõhutanud seda, et tegelikult oli ta ökoalade nõude täitnud, sest tal oli 2,89 ha mustkesa all, mis ületas nõutava 5% tema põllumajandusmaast (2,17 ha). Ringkonnakohus möönab, et kaebajale võib see olukord tunduda ebaõiglane, ent selgitab siiski, et toetuse taotlemisel peab isik siiski ise hoolt kandma selle eest, et kõik toetuse saamiseks vajalikud nõuded oleks täidetud. Käesoleval juhul on täitmata jäänud toetusetaotluse dokumentides ökoalade märkimise nõue. Nõustuda ei saa lähenemisega, et sellises olukorras on vajalike dokumentide täitmine tähtsusetu formaalsus ning kui nõuded on sisuliselt täidetud, siis tuleb toetus alati määrata. See suurendaks oluliselt riigi halduskoormust, sest vabastaks toetuse taotlejad sisuliselt täielikult nende senistest ülesannetest ning veeretaks taotlejate nõuetelevastavuse kindlakstegemise täielikult PRIA-le. Toetust soovivale isikule temapoolsete kohustuste (taotluste nõuetekohase täitmise) panemine ei ole ebaproportsionaalne.
10.Kuna kaebaja ei olnud 5%-list ökoala ära näidanud, siis tuleb järgmisena vastata küsimusele, kas tema põllumajanduslik maa või põllumaa vastab artikkel 46 lg-s 4 toodud eranditele. Kaebaja leiabki, et tema 66,79 ha suurusest põllumaast on 52,8 ha rohttaimede ja kesa all ning seega oli rohttaimede või kesa all 79% põllumaast (tl 2). Sellest selgitusest võib järeldada, et kaebaja arvates kohaldub talle artikkel 46 lg 4 p a – üle 75% põllumaast kasutatakse rohttaimede kasvatamiseks või kesaks. Kuid kaebaja jätab tähelepanuta selle, et artikkel 46 lg 4 p a räägib põllumaast. Määruse nr 1307/2013 artikkel 4 eristab põllumajandusmaad, põllumaad ja püsirohumaad selliselt, et põllumaa ja püsirohumaa on mõlemad põllumajandusmaa alaliigid ning põllumaa hulka ei kuulu seega püsirohumaa (artikkel 4 lg 1 p-d e, f ja h). Vastustaja ongi ära näidanud, et pärast püsirohumaade väljajätmist on kaebajal põllumaast kesa ja rohttaimede all üksnes 66,9% põllumaast (tl 21). Seega ei kohaldu kaebaja suhtes artikkel 46 lg 4 p-s a toodud erand. Kaebaja on oma arutluskäigus eksinud sellega, et luges põllumaaks kokku 52,8 ha, ehk siis ka püsirohumaa, mis tegelikult põllumaa ei ole. Samuti on vastustaja ära näidanud selle, et kaebaja suhtes ei kohaldu ka erand artikkel 46 lg 4 p-s b – kui üle 75% põllumajandusmaast moodustab püsirohumaa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks. Vastustaja on ära näidanud, et püsirohumaad, millel oli kultuuriks rohttaimed, oli kaebaja puhul 49,91 hektarit ja muude kultuuridega maad 16,85 hektarit, st püsirohumaad oli 74,63%, mis jääb pisut alla nõutava 75% (tl 21p). Ringkonnakohus ei näe alust vastustaja seisukohtade ümberlükkamiseks. Ringkonnakohus märgib siinkohal ka seda, et ehkki hiljem on PRIA mõnevõrra maade suurusi ümber hinnanud (vt allpool p 14), ei ole see mõjutanud seda, et kaebajal jäid erandi kohaldamiseks vajalikud proportsioonid saavutamata.
11.Ka ülejäänud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks.
12.Kaebaja viitab sellele, et vaide lahendamisel rikuti selleks ettenähtud tähtaega. Ringkonnakohtu istungil selgitas kaebaja, et ta ei ole soovinud eraldi vaidemenetlusega viivitamise õigusvastaseks tunnistamist, st pole soovinud esitada tuvastamisnõuet, vaid see on täiendav argument, mis peaks iseloomustama PRIA käitumist. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaide lahendamisega viivitamisest ei saa kuidagi tuletada järeldust, et seetõttu on ka toetuse osaline maksmine õigusvastane. Toetusetaotluse lahendamise menetlus lõppes selle kohta otsuse tegemisega ning pärast seda toimunud vaidemenetlus, isegi kui selle käigus tehti menetlusviga (ületati selle lahendamiseks ettenähtud tähtaega), ei mõjuta kuidagi varasema toetuse osalise maksmise kohta tehtud otsuse õiguspärasust. Konkreetset haldusakti ei saa kuidagi lugeda õigusvastaseks kaudsel põhjusel, st selle tõttu, et selle andnud haldusorgan on pärast selle andmist käitunud õigusvastasel viisil. Selline lähenemist edasi arendades jõuaks järelduseni, et kui näiteks ühe haldusorgani haldusakt kohtu poolt tühistataks või õigusvastaseks tunnistataks, siis järelikult on kõik selle haldusorgani antud haldusaktid õigusvastased. On ilmne, et selline olukord oleks meelevaldne. Seega ei mõjuta hilisem vaidemenetlusega viivitamine vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ning ringkonnakohus sellele viivitusele lähemat hinnangut ei anna.
13.Kaebaja heidab halduskohtule ette seda, et viimane ei selgitanud talle istungil seda, et kohtuistungil osalenud kaebaja isa oleks saanud osaleda istungil nõustajana. Isegi kui seda tõepoolest ei tehtud, ei ole see mingil juhul halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, sest halduskohus on jõudnud sisuliselt õige otsuseni. Lisaks osales kaebaja isa ringkonnakohtu istungil.
14.Samuti leiab kaebaja seda, et halduskohus ei küsinud kaebaja arvamust vaidlustatud haldusakti kehtivuse osas. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et PRIA on teinud kaebaja suhtes 11. augustil 2016 uue otsuse nr 12-6/782, millega tunnistati PRIA varasema 22. detsembri 2015. a otsus tema suhtes kehtetuks (tl 23p-25). Otsuse tulemusena jäi summa, mille võrra kaebaja toetust vähendati, mõnevõrra väiksemaks (783,15 eurolt 761,47 eurole, tl 20p) ning seega oli see otsus iseenesest kaebajale soodne. Vastustaja on halduskohtule esitatud kaebuse vastuses märkinud, et uus otsus ei kehti kaebaja suhtes, sest PRIA ei ole seda haldusakti kaebajale teatavaks teinud (tl 20) ning leiab, et seega kehtib esimene otsus (tl 60). Samas jättis vastustaja ning halduskohus tähelepanuta selle, et uus otsus saadeti kaebajale koos vastustaja vastusega ning ta on selle 29. septembril 2016 kätte saanud (tl 52). Seega saab lugeda, et alates sellest hetkest on kaebaja hilisema otsuse kätte saanud ja sellega on HMS § 61 lg-s 1 sätestatud haldusakti kehtivuse eeldus täidetud. Järelikult oli 11. augusti 2016. a otsus kehtiv ning kuna sellega tunnistati kehtetuks varasem, 22. detsembri 2015. a otsus, siis on see otsus kehtivuse kaotanud. Apellatsioonimenetluses viitas PRIA veelkordsele otsusele selles küsimuses, 16. märtsi 2017. a otsusele nr 12-6/17/447, mille PRIA esitas apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde. Sellega tunnistati omakorda kehtetuks 11. augusti 2016. a otsus ja määrati toetus uuesti. Ehkki PRIA esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et toetussumma vähendamise suurus jäi tegelikult pärast viimast otsust samaks, tuleb siiski lugeda kaebaja
õigusi rikkuvaks viimane, 16. märtsi 2017. a otsus. Ringkonnakohtu istungil selgitati kaebajale seda olukorda ning kaebaja muutis oma kaebuse nõuet vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg-le 1 ning taotles selle otsuse tühistamist, millega raha vähendamine toimus. Käesolevaks ajaks on selleks 16. märtsi 2017. a otsus, kuna varasemad otsused on kehtetuks tunnistatud. Selline nõude muutmine on põhjendatud ning lubatav, kuna võimaldab kaebajal vaidlustada reaalselt tema õigusi rikkuvat haldusakti, mitte kehtivuse kaotanud haldusakti.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud (riigilõiv 30 eurot, transpordikulud, kirja saatmise kulud ning väidetav ajakulu, vt tl 78) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuna kaebaja kaebus jääb niikuinii täielikult rahuldamata, ei võta ringkonnakohus seisukohta, kas nn „ajakulu“ on ikka käsitatav menetluskuluna HKMS § 101-103 mõttes.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.