X.X.i kaebus Ida-Viru maavanema 11.07.2017.a korralduse nr 1-1/2017/165 tühistamise ja asja uueks otsustamiseks kohustamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X.X., esindaja advokaat Karl-Morten Jõgi Vastustaja Narva linn (Ida-Viru maavanema õigusjärglane), esindaja linnasekretär Ants Liimets Kaasatud haldusorgan Siseministeerium, esindaja Monika Silvet
Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X ning mitte avaldada kaebaja soovitud eesnime, perekonnanime ja isikukoodi. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.11.2018. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebus ja poolte seisukohad
1.Tervise- ja tööminister andis 17.05.2016.a käskkirjaga (tl 7) X.X.ile loa soovahetuse arstlikeks toiminguteks. Käskkirjaga tunnistati kaebaja sotsiaalselt adapteerunud meessoost transseksuaaliks ja lubati kaebajal soovahetuse arstlike toimingute alustamist hormoonraviga ning soo kirurgilist muutmist ühe aasta möödumisel käskkirja väljaandmisest.
2.X.X. esitas 25.01.2017 Ida-Viru Maavalitsusele taotluse rahvastikuregistris olevate isikuandmete muutmiseks (tl 8-12, dokumendil ekslikult märgitud aastaarvuks 2016). Kaebaja palus kanda rahvastikuregistrisse tema eesnimeks X.X., perekonnanimeks X.X., sooks naine ja isikukoodiks X.X..
3.Ida-Viru maavanem andis 11.07.2017 korralduse nr 1-1/2017/165 (tl 14-15, edaspidi vaidlustatud korraldus), millega ta jättis X.X.i isikuandmed muutmata. Korralduse õiguslike alustena on toodud perekonnatoimingute seaduse (PKTS) § 491 lg 1, nimeseaduse (NS) § 15 lg 1, rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 52 lg 1 p 2. PKTS § 491 alusel on isiku sooandmete muutmiseks rahvastikuregistris nõutav arstliku ekspertiisikomisjoni otsus soo muutmise kohta. Ekspertiisikomisjon teeb sellise otsuse sotsiaalministri 07.05.1999.a määruses nr 32 „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“ sätestatud alustel ja korras. Otsus peab olema lõplik, st sinna peab olema selgesõnaliselt kirjutatud, et sugu võib muuta. Piisavaks ei saa lugeda arstliku ekspertiisikomisjoni otsust alustada soovahetuse arstlike toimingutega. Sellise nõude kehtestamine on sisuliselt põhjendatud. Arstliku ekspertiisikomisjoni otsus on aluseks perekonnaseisuasutusele isiku avalduse kohaselt isiku eesnime, vajadusel perekonnanime, soo ja isikukoodi muutmiseks. Siseministeeriumil ning tema valitsemisala asutustel ei ole pädevust hinnata, millisest soost isik on. Isiku ametlik sugu muutub rahvastikuregistri kande tegemisega. See kellena isik end määratleb, on tema valiku ja enesemääramise küsimus, mida ei saa otsustada avalik võim. Avalikul võimul on aga õigus kehtestada miinimumnõuded isiku soolise kuuluvuse otsustamiseks ning vajalike arstlike toimingute sooritamiseks, et isikut saaks lugeda sugu muutnud isikuks. Isikukood moodustatakse õigusaktides sätestatud korras ning isikul ei ole võimalik kindlat isikukoodi taotleda.
4.X.X. esitas 10.08.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada vaidlustatud korralduse ja kohustada vastustajat tegema uus otsus kaebaja isikuandmete muutmise taotluse kohta. Kaebaja leidis, et PKTS § 491 lg 1, NS § 15 lg 1 ja RRS § 52 lg 1 p 2 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 19 osas, milles isiku nime ja isikukoodi muutmise eeltingimusena on sätestatud kohustus esitada arstliku ekspertiisikomisjoni otsus soo muutmise kohta. Need sätted tuleb jätta kohaldamata. Nime ja isikukoodi vahetamisele seatud eeltingimus võtab kaebajalt võimaluse otsustada oma nime ning isikukoodis nähtuva sootunnuse üle. Kaebaja on saanud aastaid hormoonravi ja tema juriidiline sugu ei ole faktiliselt kooskõlas tema sooidentiteediga. Arstliku ekspertiiskomisjoni otsuse saamise võimalus tekib isikul vähemalt kahe aasta möödumisel arstlike toimingute ja ravi alustamisest. Regulatsiooni eesmärgiks saab pidada läbi mõtlemata otsuste tegemise ennetamist. Arstliku ekspertiiskomisjoni otsuse nõue, rääkimata kaheaastasest ooteajast ei ole sellest lähtudes vajalik ega mõõdukas. Läbi mõtlemata otsuste tegemist saab ennetada ka teiste, kaebaja õigusi vähem piiravate vahenditega. Hormoonravi alustanud isiku puhul ei saa tulla kõne alla otsuse läbimõtlematus. Kaheaastane ooteaeg ning täiendav ekspertiiskomisjoni otsus piirab oluliselt soovahetaja õigust juriidilise
soo muutmiseks. Seda enam, et kui isik on tunnistatud ekspertiiskomisjoni otsusega transseksuaaliks, siis see tähendab, et ta on diagnoosile eelneva kahe aasta jooksul olnud oma otsuses kindel. Juriidilise soo muutmine peaks olema lubatud kõigil juhtudel, kui isiku sooidentiteet ei vasta isiku kehtivale juriidilisele soole. Isikule tuleks määrata puhverperiood (nt 6 kuuline) sooandmete muutmise otsuse tegemise ja otsuse jõustumise vahel. Kaebajale seatud mahukad ja aeganõudvad eeltingimused nime ja isikukoodi vahetamisele tekitavad isikule igapäevaselt ebamugavust. Kaebaja peab igapäevaselt elama ametlike dokumentidega, mis ei kajasta tema sugu. Kaebaja jaoks on tegemist äärmiselt tõsise riigipoolse sekkumisega tema enesemääramisõigusesse.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust juriidiliste faktide ja tõendite osas. Kaebuse lahendamine sõltub kohtu hinnangust vaidlustatud seaduste põhiseaduslikkuse kohta. Kuni seadused kehtivad, ei kuulu kaebus rahuldamisele. Kaebaja on üldsõnaliselt viidanud PS §-le 19, kuid jätnud märkimata, et viidatud normi sisuks on mahukam kohustus, mille kohaselt igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Kaebaja on subjektiivselt lähtunud eelkõige oma õigustest ja vabadustest, kuid ei ole seejuures tähtsustanud kehtivate seaduse järgimise nõuet. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule, mitte kohalikule omavalitsusele. Seadused on täitmiseks kohustuslikud. Sellisest legitiimsest eeldusest tulenevalt lähtus maavalitsus vaidlustatud korralduse puhul ja sellest lähtub ootuspäraselt ja mõistlikult ka kohalik omavalitsus. Vastustaja ei ole selleks isikuks, mis saaks ja peaks kahtluse alla seadma Riigikogu poolt vastu võetud seaduste legitiimsust kaebuses märgitud asjaoludel. Kehtivad õigusaktid kuuluvad täitmisele seni, kuni neid ei ole tühistatud või muudetud, sest väidetavalt halbadest õigusaktidest veelgi taunitavam on seadusetus. Kaebusest ei nähtu, et kaebajat oleks väidetavalt põhiseadusega vastuolus olevate õigusnormide tagajärjel moraalselt või füüsiliselt oluliselt kahjustatud.
6.Kaasatud haldusorgan leidis, et vaidlusalune regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas. Siseministeeriumil, tema valitsemisala asutustel või perekonnaseisuasutustel ei ole pädevust hinnata, millisest soost isik on. Soovahetuse arstlike toimingutega seonduvad küsimused on Sotsiaalministeeriumi pädevuses. Isikukoodi vahetuseks soo muutmisel ei piisa vaid isiku avaldusest või arstliku ekspertiisikomisjoni otsusest, millega otsustatakse, et isik võib alustada ravi. Riik ei ole teinud vahet juriidilisel ja bioloogilisel soo muutmisel ning on lähtunud põhimõttest, et isiku sugu saab rahvastikuregistris muuta, kui see on reaalselt muutunud vastavalt sotsiaalministri kehtestatud regulatsioonile. Selline käsitlus on tulenenud muuhulgas õigusselguse printsiibist, teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest ning põhimõtetest, et isik peab olema tuvastatav ja andmed peavad vastama tegelikkusele. Lisaks peab otsus soo muutmiseks olema läbimõeldud, tõeline ja mõistlikul määral kõrvalseisjale kontrollitav. Kui soovitakse kehtestada juriidilise soo muutmiseks leebemaid regulatsioone, peab selleks eelkõige olema poliitiline heakskiit. Arvestades asjaoluga, et vaid 5 riiki maailmas (Argentiina, Iirimaa, Taani, Malta ja Norra) on üle läinud soo tunnustamise mudelile, ei saa järeldada, et praegune Eestis kehtestatud regulatsioon oleks liigselt range või vastuolus rahvusvaheliste inimõigustega. Põhiõiguste kaitsel ja inimõiguste tagamisel on riikidel suvamäär, mis lubab teatud ulatuses õiguskorda reguleerida vastavalt kohalikele tavadele, traditsioonidele, vaadetele
jms. Kuna rahvastikuregistrisse kantud soost tulenevad isikule sellele soole omistatavad õigused ja kohustused, siis peab avalikul võimul olema õigus kehtestada piiravamad nõuded isiku soolise kuuluvuse otsustamiseks ametlikes registrites. Soo muutmisega seotud andmete muutmiseks rahvastikuregistris ei piisa isiku subjektiivsest hinnangust oma soo osas, vaid selleks peab isik esitama ka vastava tõendi ehk arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse soo muutmise kohta. Isik peab sealhulgas tema enda huvidest tulenevalt läbima soovahetusel ette nähtud etapid. Üksnes isiku avalduse alusel soo muutmisega kaasnevad riskid, sh oht, et isik teeb seda õiguste omandamiseks või kohustustest vabanemiseks. Isiku enda kaitse väljendub selles, et isik ei teeks selliseid otsuseid meeltesegaduses, isiksuse väljakujunematuse, ravimite tarbimise või psüühikahäirete tõttu. PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud. Lisaks sisaldab PS § 19 kohustust järgida seadust. Vajadus tagada isiku tuvastatavus ja rahvastikuregistris peetavate andmete õigsus ning tegelikkusele vastavus kaalub üles kaebaja põhiõigust vabale eneseteostusele ehk soo muutmisele ilma soo muutmist kinnitava arstliku otsuseta. Soomuutmine on järk-järguline protsess, mille käigus tekib igal juhul olukord, kus isiku nimi ja isikukood ei vasta isiku välimusele või tema poolt soovitule. Kuna kaebajale on antud võimalus võtta endale uus nimi NS § 16 (uue isikunime andmine isiku soovil) või § 19 lg 1 p 9 (soov muuta eesnime muul mõjuval põhjusel) alusel, ei saa olemasolevat regulatsiooni pidada ülemääraselt isiku põhiõigusi riivavaks.
Kohtu seisukoht
7.Kohus täpsustab esmalt lahendatavat nõuet. Kaebaja soovis vastustajale esitatud taotluses (tl 12) eesnime, perekonnanime, soo ja isikukoodi muutmist. Koos taotlusega esitas kaebaja põhjendused (tl 8-10). Vastustaja jättis vaidlustatud otsusega taotluse rahuldamata. Taotluse põhjendustes ei ole käsitletud seda, miks soovib kaebaja saada uueks perekonnanimeks „X.X.“. See taotlus ei ole hõlmatud soo muutmisega - kaebaja ei taotle tema võõrkeelse perekonnanime muutmist naissugu kajastavaks nimevormiks. Vaidlustatud otsuses ei ole kaebajale perekonnanime „X.X.“ andmist käsitletud. Kaebuses märgib kaebaja, et rahuldamata jäeti tema taotlus soo, eesnime ja isikukoodi muutmiseks. Kohus tõlgendab eeltoodu põhjal kaebust nii, et kaebaja vaidlustab punktis 1 nimetatud otsust selles osas, milles jäeti rahuldamata tema taotlus soo, eesnime ja isikukoodi muutmiseks.
8.Praeguse kohtuasja põhiküsimuseks on see, kas ja kuidas saab rahvastikuregistris muuta andmeid kaebaja soo kohta. Isiku sugu kuulub rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka (RRS § 21 lg 1 p 3). Rahvastikuregister on riigi põhiregister, avaliku ülesande täitmisel peab lähtuma rahvastikuregistri põhiandmetest ja rahvastikuregistri objekti kohta rahvastikuregistrisse kantud põhiandmed on teistes andmekogudes sisalduvate rahvastikuregistri objekti vastavate andmete aluseks (RRS § 3 lg 2, § 6 lg 3 ja 4). Kaebaja soovib muuta oma eesnime soo muutmise tõttu. Kaebaja ei ole toonud esile muid põhjuseid eesnime muutmiseks ja vastustaja ei ole esitanud kaebaja valitud eesnimele muid vastuväiteid. Kaebaja soovib tema isikukoodi muutmist seetõttu, et isikukood kajastab isiku sugu (RRS § 49). Vastustaja on kaebaja eesnime ja isikukoodi muutmisest keeldunud eeskätt seetõttu, et kaebaja soo muutmine ei olnud lubatav. Kaebaja ei ole kohtumenetluses vastu
vaielnud vastustaja selgitusele, et isikukood moodustatakse teatavate reeglite alusel ja kindla isikukoodi nõudmine ei ole võimalik.
9.PKTS § 491 lg 1 sätestab, et rahvastikuregistri andmete muutmiseks soo muutmise tõttu esitab isik maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksusele (kuni 31.12.2017 maavalitsusele) kirjaliku avalduse ja arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse soo muutmise kohta. RRS § 52 lg 1 p 2 näeb ette, et volitatud töötleja moodustab ja annab isikule uue isikukoodi isiku soo andmete muutmisel isiku avalduse ja arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse alusel. NS § 15 lg 1 sätestab, et isiku soo muutumise korral võib perekonnaseisuasutus anda isiku enda, alaealise vanema või eestkostetava alaealise eestkostja kirjaliku avalduse alusel isikule uue eesnime ja muuta muukeelset perekonnanime, kui sugu kajastub vastavalt isiku rahvuslikule tavale perekonnanimes.
10.Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga ei olnud kaebaja suhtes tehtud arstliku ekspertiisikomisjoni otsust soo muutmise kohta. Vaidlustatud otsus on kooskõlas õigusnormidega. Seda, et vastustaja oleks eksinud kehtiva õiguse normide vastu, ei väida ka kaebaja. Seega on kaebuse rahuldamine võimalik ainult juhul, kui kohus kaebaja taotluse lahendamise tulemusena leiab, et otsuse punktis 9 toodud normid on vastuolus põhiseadusega ja tuleb seetõttu jätta kohaldamata.
11.Küsimuse kaebaja viidatud normide põhiseadusele vastavusest võib jagada kaheks alaküsimuseks. Esiteks leiab kaebaja, et soo muutmiseks rahvastikuregistris peaks piisama kaebaja soovivavaldusest, mis rajaneb kaebaja valitud sooidentiteedil ning põhjendatud ei ole nõuda arstliku komisjoni otsust. Eesti õiguses ei tunnustata isiku õigust muuta oma juriidilist sugu lähtudes üksnes isiku soolisest identiteedist ehk sellest, kas isik tunnetab ennast naise või mehena. Kehtivad seadused nõuavad lisaks sellele ka teatavate meditsiiniliste protseduuride läbimist ning hinnangu sellele, kas isiku sugu saab pidada muutunuks, annab arstlik komisjon. Lihtsustades võib öelda, et Eesti seadusandja arvates peaks soo muutmise korral juriidilise soo võimalikult ühitama bioloogiliste sootunnustega. Õige ei ole kaebaja arvamus, et arstliku komisjoni otsuse nõudmise eesmärgiks on läbimõtlemata otsuste ennetamine. Pigem võib kehtiva regulatsiooni eesmärgiks pidada seda, et registriandmed, sh rahvastikuregistrisse kantud sugu oleksid kooskõlas faktilise olukorraga. Seda eesmärki arvestades on arstliku komisjoni otsuse nõue põhjendatud. Kohtu hinnangul on seadusandjal õigus korraldada juriidilise soo muutmine eeltoodud viisil. Kaasatud haldusorgani selgituse kohaselt on soo vahetamine sarnaselt reguleeritud enamuses riikides.
12.Kaebaja hinnangul on vaidlusalune regulatsioon vastuolus PS §-ga 19, mis sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele ning igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on soolise identifitseerimise, nime ja soolise sättumuse küsimusi peetud pigem eraelu kaitsealasse kuuluvateks (Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne; www.pohiseadus.ee; § 26 kommentaar 4). PS § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
13.Kohtu hinnangul ei ole vaidlusalune regulatsioon eeltoodud põhiseaduse sätetega vastuolus. Kaebajal on võimalus muuta tema sugu kajastavaid andmeid rahvastikuregistris, kaebajal tuleb selleks täita õigusaktides ette nähtud tingimused. See on kooskõlas nõudega, et enese teostamisel tuleb igaühel järgida seadust. Lisaks omab kanne rahvastikuregistris tähendust üksnes avaliku ülesande täitmisel. See ei mõjuta mingil määral kaebaja võimalusi eneseteostusele väljaspool seda, näiteks enesemääratlemisel või igapäevaelus, sh soorolli täitmisel. Seda, et Eesti õiguses on juriidilise soo muutmise eeldusena kehtestatud mitte subjektiivsete, vaid objektiivselt hinnatavate tingimuste täitmine, võib mõista nii kõlbluse kui ka avaliku korra kaitsmisena. Selline lähenemine on kooskõlas ühiskonna arusaamade ja ootustega. Isiku tuvastamine ja isikuandmete õigsuse tagamine oleks raskendatud, kui rahvastikuregistri andmeid sünnijärgse soo kohta oleks võimalik muuta ainult isiku avalduse alusel ehk ilma soo muutmist kinnitava arstliku otsuseta. Kohtu hinnangul on kaebaja huvi ja avalik huvi piisavalt tasakaalustatud, kui kaebajalt nõutakse juriidilise soo muutmise eeldusena arstliku komisjoni otsuse esitamist. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis kohtuasjas A.P., Garçon ja Nicot vs Prantsusmaa 06.04.2017 tehtud otsuses, et juriidilise soo muutmise tingimuste kehtestamisel on riigil avar otsustusruum. EIK nägi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 (vastab PS §-le 26) rikkumist üksnes selles, kui isikult nõuti soo vahetamiseks kirurgilise operatsiooni läbimist (steriliseerimist). Sellist nõuet Eesti õiguses ei ole. Hormoonravi kohta avaldas kaebaja, et seda alustas ta omal algatusel juba mitu aastat tagasi, seega ei ole kaebajal vastuväiteid hormoonravi läbimisele.
14.Teiseks avaldab kaebaja rahulolematust sellega, et arstliku komisjoni otsuse saamiseks nõutav kaheaastane ooteaeg on liiga pikk, arvestades et kaebaja on tunnistatud sotsiaalselt adapteerunud transseksuaaliks ning kaebaja on hormoonravi alustanud juba enne Sotsiaalministeeriumi poole pöördumist. Tartu Ringkonnakohus märkis määruskaebemenetluse käigus, et asja läbivaatamisel tuleb võtta seisukoht, kas määruses sätestatud klausel „vähemalt kahe aasta möödumisel“ oma koosmõjus määruse teiste sätetega on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Kohtu hinnangul väljuvad need küsimused praeguse vaidluse raamidest. Vaidlustatud haldusaktiks on maavanema otsus keelduda kaebaja isikuandmete muutmisest rahvastikuregistris põhjusel, et kaebaja ei esitanud seaduses nõutavat arstliku ekspertiisikomisjoni otsust soo muutmise kohta. Kohus leidis eespool, et see nõue on õiguspärane. Vaidluse all ei ole see, kas kaebajale tuleks väljastada sotsiaalministri määruses ette nähtud ekspertiisikomisjoni otsus või milline peaks olema selle sisu. Kaebaja ei ole tuginenud sellele, et ta oleks esitanud taotluse arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse saamiseks ja et komisjon oleks sellise otsuse andmisest keeldunud, sh põhjusel, et arstlike toimingute ja ravi alustamisest ei ole möödunud kahte aastat. Kui kaebaja sellise taotluse esitab ja komisjoni otsusega ei nõustu, siis on tegemist juba uue vaidlusega ja kaebaja saab vajadusel esitada uue kaebuse. Sotsiaalministri määrus „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“ ei ole praeguse asja lahendamisel kohaldatavaks õigusaktiks, see ei ole asjassepuutuv ja kohus ei saa seetõttu anda hinnangut määruse põhiseaduspärasusele.
15.Kuna kohtu hinnangul ei ole otsuse punktis 9 toodud normid põhiseadusega vastuolus, siis on vaidlustatud otsus õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kui vaidlustatud otsus jääb kehtima, siis ei saa rahuldada ka asja uueks otsustamiseks kohustamise nõuet. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
Menetluskulud. Otsuse avaldamine
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Kuna menetlusosalised ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirju ja kuludokumente, siis jätab kohus HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
17.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X ning kaebaja identifitseerimist võimaldavad andmed - kaebaja soovitud eesnimi, perekonnanimi ja isikukood jäetakse avaldamata. Otsus käsitleb põhiosas õiguslikke küsimusi ja on käsitluselt pigem üldine, seega ei esine HKMS § 175 lg 4 toodud aluseid jätta otsus osaliselt või täielikult avaldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.