A.L. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 25.05.2018 käskkirja nr 1.3-3/46d „Distsiplinaarkaristuse määramine“ õigusvastaseks tunnistamiseks teenistusest vabastamist puudutavas osas, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks kuue kuu keskmise palga ulatuses
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – A.L. esindajad Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Peeter Aleksašin Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A.L. kaebus osaliselt.
2.Tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 25.05.2018 käskkirja nr 1.33/46d „Distsiplinaarkaristuse määramine“ resolutsiooni punkt 1 (teenistusest vabastamine) õigusvastaseks ning muuta A.L. teenistusest vabastamise alust, lugedes ta teenistusest vabastatuks avaliku teenistuse seaduse § 87 lõike 1 alusel ametniku enda soovil.
3.Rahuldada nõue hüvitise väljamõistmiseks osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt A.L. kasuks välja hüvitis tema kolme kuu keskmise palga ulatuses, kohustades Politsei ja –Piirivalveametit väljamõistetava summa suurust välja arvutama.
4.Tunnistada menetlus kinniseks kaebaja terviseandmeid sisaldava tõendi osas (tl 78).
5.Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. novembril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-18-1237
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor vabastas 25.05.2018 käskkirjaga nr 1.33/46d teenistusest PPA Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo Saatse kordoni piiripatrulligrupi II piirivalvuri üleminspektor A.L.(käskkirja resolutsiooni p 1). Teenistusest vabastamise aluseks olid politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 punktide 1 ja 3 järgi kvalifitseeritavad distsiplinaarsüüteod – teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine ja vääritu tegu. väidetav teenistuskohustuste täitmata jätmine ja vääritu tegu seisnesid selles, et ta jättis 27.01.2018 töövahetuse alguseks kell 08:30 mõjuva põhjuseta ilmumata talle teenistusülesannete täitmiseks ette nähtud kohta (Saatse kordoni Värska teenistusse) ning olles väidetavalt alkoholijoobes varjas seda ning esitas tegelikkusele mittevastavat informatsiooni.
2.A.L. esitas 22.06.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tühistada Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 25.05.2018 käskkiri nr 1.3-3/46d „Distsiplinaarkaristuse määramine“; 2) teha Politsei- ja Piirivalveametile ettekirjutus muuta kaebaja teenistusest vabastamise alust ning lugeda kaebaja teenistusest vabastatuks omal soovil; 3) mõista kaebaja kasuks välja kuue kuu keskmise palga suurune hüvitis; 4) jätta kaebaja menetluskulud vastustaja kanda. Tallinna Halduskohus edastas 25.06.2018 määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 8 lg 4 alusel alluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtule.
3.Tartu Halduskohus võttis 23.07.2018 määrusega kaebuse menetlusse nõuetes vastavalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg-le 1, st vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks teenistusest vabastamist puudutavas osas (resolutsiooni p 1), teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise nõudes kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja kinnitas 25.07.2018 avalduses (tl 24), et nõustub tema nõuete määratlemisega vastavalt 23.07.2018 kohtumäärusele.
4.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 21.08.2018 ning täiendava seisukoha ja tõendid 27.08.2018 (tl 22-33). Kaebaja on esitanud täiendava kirjaliku seisukoha 14.09.2018 (tl 4446).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja väidab kaebuses ja täiendavas kirjalikus seisukohas järgmist.
5.1.Tõendamata on käskkirjas esitatud väited teenistusse õigeks ajaks ilmumata jätmise kohta tegelikkusele mittevastava informatsiooni esitamisest. Kaebaja esitas teate teenistusest eemalejäämise kohta esimesel võimalusel ning on tõendanud oma haigestumist töövõimetuslehega. Jääb arusaamatuks, mida oleks kaebaja veel pidanud tegema, et vastata PPA töökorras ja ATS-s kehtestatud nõuetele. PPA töökorra p 50 kohaselt peab teenistuja teavitama vahetut juhti töövõimetuslehe alusel puudumisest ja selle eeldatavast kestusest esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 3 tunni jooksul tööpäeva või vahetuse algusest, mida kaebaja ka tegi. Kaebaja teavitas Värska teenistuse juhtimispunkti töötajat haigestumisest 27. jaanuaril kell 08:49, tööpäev algas kell 08:30. Kuna oli laupäev, sai töövõimetuslehe vormistada alles 29. jaanuaril. Kaebaja teavitas uuesti töövõimetuslehest 29. jaanuari hommikul pärast perearsti juures käimist.
2(14)
3-18-1237
5.2.Vastustaja ei ole esitanud kaebaja raske hooletuse tõendamiseks ühtegi tõendit. Käskkirjast ei ole aru saada, kas kaebaja süü kvalifitseeritakse raskeks hooletuseks või tahtluseks. Raskel hooletusel ja tahtlusel on erinevad tagajärjed – üksnes tahtliku teenistuskohustuste rikkumise korral saab eeldada rikkumise olulisust (ATS § 75 lg 6 p 1), mis võib olla aluseks teenistusest vabastamisele. Raske hooletuse korral ei saa rikkumise olulisust eeldada. Käskkirjas ei ole süü vorm määratletud ning sellest tulenevalt ei ole ka kaalutlused õiged. Pealegi puuduvad käskkirjas kaalutlused.
5.3.Käskkirjas märgitud 18.09.2016 juhtumi kirjeldust ei saa tõendina arvestada, kuna selles osas distsiplinaarmenetlust ei algatatud. Ebaõige on viide korduvale rikkumisele. Kaebajal ei olnud enne 25.05.2018 kehtivat distsiplinaarkaristust.
5.4.Kujunenud olukord ei ole tavatu, kuna ootamatult võivad haigestuda ja on haigestunud ka teised piirivalvurid ja asendajat sel juhul ei määrata.
5.5.Saatse kordoni juhi A. Suvi ja kolleegide S. Seimi ja R. Operi seisukohad ei tõenda alkoholijoobes viibimist. Pärast töövõimetuslehele jäämisest teatamist patrulltoimkonna (kolm teenistujat) saatmine kaebaja koju eesmärgiga tuvastada alkoholijoove ületab mõistlikkuse ja proportsionaalsuse piirid ning on vastuolus põhiseadusliku õigusega kodu ja eraelu puutumatusele. Isik ei ole peale töövõimetuslehele jäämisest teatamist kohustatud alkomeetrisse puhuma ning keeldumine sellisest tegevusest ei ole vastuolus mitte mingite nõuetega.
5.6.Karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades juhtumi sisu, kaebaja iseloomustust ning kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist. Vastustaja on karistuse määramisel tuginenud PPA töökorra p-le 71.1, millest tuleneb, et valetamine või muu ebaausus on vääritu tegu. Kohtupraktikas on järjekindlalt leitud, et teenistusest vabastamine kui rangeim distsiplinaarkaristus ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise, näiteks teenistuskohustuste olulise rikkumise korral. Ka teo määratlemine olulise rikkumisena ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Vaidlustatud käskkirja põhjendustest ei selgu, kas ja kuidas kaebaja iseloomustus on mõjutanud karistuse valikut. Ka ei ole arvestatud kaebaja töövõimetuslehte, ettekannet ega vastuväiteid
5.7.Käskkiri ei sisalda vajalikul määral asjaolusid ja kaalutlusi, mida PPA on karistamisel arvestanud, ning põhjendusi karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. Käskkirjas üksnes sedastatakse, et rikkumine on oluline ja seetõttu peab kohaldama rangeimat karistusmäära ning noomitus ei ole piisav. Süüdistavas kokkuvõttes tehti ettepanek karistada kaebajat noomitusega, kuid PPA peadirektor on samadele kaalutlustele tuginedes kaebaja teenistusest vabastanud. Riigikohus on leidnud, et viitamine teisele dokumendile ja samade kaalutluste kasutamine teistsuguse õigusliku tagajärje kohaldamisel ei vasta kaalutlusõigusele kehtestatud nõuetele ning seda ei saa nimetada kohaseks kaalumiseks.
5.8.Käskkirjas ei ole esitatud tõendeid kaebaja poolt ebaõige info edastamise kahtluse kinnituseks. Süüdistuskokkuvõttes toodud kahtlused on tõendamata.
5.9.Süüdistuskokkuvõttes heidab menetleja ette, et kaebaja ei pöördunud EMO-sse või valvearsti poole, kuna oli laupäev. Kaebaja viitab Räpina Haigla veebilehel esitatud infole, mille kohaselt paluti gripi kõrghooaja tõttu inimestel palaviku korral EMO-sse mitte ilmuda. Vastustaja kahtlused perearsti pädevuse puudumise kohta on tõendamata.
5.10.Alkoholijoobe tuvastamiseks vajalikke tõendeid menetleja esitanud ei ole.
5.11.ATS § 105 lõike 1 kohaselt võib kohus väljamõistetava hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Ilmselgelt ebaõiglase 3(14)
3-18-1237
distsiplinaarmenetlusega kaasnes kaebajale tugev stress ning teenistusest vabastamise alus kehtivas käskkirjas raskendab oluliselt kaebaja naasmist tööturule käskkirja kehtivuse ajal. Kaebaja palub suurendada väljamõistetava hüvitise suurust kuue kuu keskmise palgani.
5.12.Täiendavas seisukohas 14.09.2018 jääb kaebaja seni esitatu juurde ning märgib vastuseks vastustaja seisukohale ja tõenditele, et vastustaja esitatud haigekassa seisukoht ei tõenda, et kaebaja polnud haige.
6.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
6.1.Kaebaja ei teavitanud teenistuskohta teenistusest eemalejäämisest omal algatusel ja esimesel võimalusel, vaid alles pärast piirivalvur R. Hilkja telefonikõnet kaebajale.
6.2.Kaebaja haigestumine 27.01.2018 on usaldusväärselt tõendamata. Eesti Haigekassa Tartu osakond on 07.03.2018 teatanud, et töövõimetuslehe väljastamisel on dr Tiiu Roos tuginenud usaldusele haigestumise algusaja osas, mis langes nädalavahetusele ning kuigi töövõimetusleht oli väljastatud alates 27.01.2018, on see põhjendatud alates 29.01.2018, mil arst patsienti nägi.
6.3.Vastustajal oli täielik alus pidada kaebaja teenistusse ilmumata jätmist ebausaldusväärsetel asjaoludel korduvaks. Kuigi 18.09.2016 juhtumi osas distsiplinaarmenetlust ei algatatud ja piirduti kontrollmenetluse läbiviimisega ning põhjaliku vestlusega, tuvastati kaebaja teenistusest lahkumise fakt 18.09.2016 ning selle asjaolud – nädalavahetusel teenistusse hilinemine väidetava sissemagamise tõttu, kõrvalehoidumine alkomeetrisse puhumisest ja teenistuskohast lahkumine, hilisem teavitamine haigestumisest. Vastustajal on täielik alus pidada kaebaja teenistusse ilmumata jätmist ebausaldusväärsetel asjaoludel korduvaks.
6.4.Distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkiri PPVS § 88 p 5 alusel vastab haldusmenetluse seaduse § 54 nõuetele, st on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele ning seetõttu tühistamisele ei kuulu.
6.5.Kaebaja taotlus hüvitise suurendamiseks on põhjendamatu. Isegi juhul, kui kohus tuvastab vaidlustatud käskkirja punkti 1 õigusvastasuse, on vastustaja arvates juhtumi asjaolusid arvestades põhjendatud hoopis hüvitise välja mõistmata jätmine.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Asjas on vaidlus kaebaja distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise õiguspärasuse üle.
8.Kaebaja rikkumised on kvalifitseeritud PPVS § 86 punktides 1 ja 3 sätestatud distsiplinaarsüütegudena – teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ja vääritu teona.
8.1.PPVS § 86 p 1 järgi on politseiametniku distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisneb teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine selles, et kaebaja ei järginud asutuses kehtivaid sisemisi norme teenistusse ilmumiseks. Vääritu tegu on PPVS § 86 p 3 järgi süüline tegu, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, vaatamata sellele, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Väärikuskohustuse rikkumine seisneb vaidlustatud käskkirja järgi selles, et kaebaja esitas oma teenistusest puudumise kohta tegelikkusele mittevastavat informatsiooni, käitudes
4(14)
3-18-1237
seeläbi ebaausalt ehk ebaeetiliselt. Valetamine või muu ebaausus on PPA töökorra punkti 71.1 järgi vääritu tegu.
8.2.Käskkirja kohaselt jättis kaebaja, kes oli PPA Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo Saatse kordoni piiripatrulligrupi II piirivalvur, üleminspektor 27.01.2018 töövahetuse alguseks (kell 08:30) mõjuva põhjuseta ilmumata talle teenistusülesannete täitmiseks ette nähtud kohta Saatse kordoni Värska teenistusse. Teenistusse õigeks ajaks ilmumata jätmisest esitas ta samal päeval oma teenistuskohale tegelikkusele mittevastavat informatsiooni. Esmalt väitis kaebaja, et tal on auto katki ning saades teada, et patrulltoimkond tuleb talle järele, põhjendas oma teenistusest puudumist haigestumisega. Sellise tegevusega rikkus kaebaja PPA peadirektori 15.02.2015 käskkirjaga nr 73 kinnitatud PPA töökorra (tl 39-43) punktide 9, 58 ja 69 nõudeid ning läks vastuollu avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 51 lõikes 4 sätestatud väärikuskohustusega.
8.3.Töökorra p 9 sätestab, et tööpäeva või vahetuse alguseks peab teenistuja olema talle teenistus- või tööülesannete täitmiseks ette nähtud kohas ning alustama teenistus- või tööülesannete täitmist. Punkti 58 kohaselt peavad kõik teenistujad omavahel suheldes juhinduma üldtunnustatud moraalse ja eetilise käitumise normidest ja punkti 69 kohaselt peab teenistuja käituma väärikalt nii teenistuses või tööl olles kui ka väljaspool seda) nõudeid. ATS § 51 lg 4 kohaselt peab ametnik käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet.
9.Käskkiri, millega kaebaja on teenistusest vabastatud on haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses, mis peab vastama haldusmenetluse seaduses kui üldseaduses sätestatud õiguspärase haldusakti nõuetele (HMS § 54) ning sisaldama ka vähemalt PPVS § 89 g-s 1 loetletud andmed. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on formaalselt õiguspärane. Käskkiri sisaldab PPVS § 89 lg-s 1 ette nähtud andmeid. Teisalt vastab käskkiri ka eeltoodud HMS normide nõuetele.
9.1.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Õiguspärane haldusakt peab sisaldama põhjendusi (HMS § 56) ning kaalutlusõigusel põhineva haldusaktina peab distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkiri sisaldama ka asjakohaseid kaalutlusi (HMS § 56 lg 3). Teenistusest vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mille määramisel on asutusel kõrgendatud põhjendamiskohustus (nt Riigikohtu 18.05.2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-11, p 10).
9.2.Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on põhjendamispuudustega ega sisalda teenistusest vabastamise aluseks olnud õiguspäraseid kaalutlusi. Kohtu hinnangul sisaldab käskkiri selle andmise aluseks olnud asjaolusid ja kaalutlusi. Kaalutluste sisulise õiguspärasuse kohta annab kohus hinnangu allpool. HMS § 56 lg lg 1 ls 2 kohaselt esitatakse haldusakti põhjendus haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Asjaolude ja asjas kogutud tõendite osas viitab käskkiri ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, mis on olnud kaebajale kättesaadav, sh arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (kokkuvõtte resolutsiooni p 2, tl 15). Käskkirja (põhi)kaalutlused on esitatud haldusaktis endas (nt Riigikohtu 11.05.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-90-14, p 17). Vastustaja on põhjendanud nii karistuse määramise vajadust kui ka karistuse valikut, s.t miks ta peab kohaseks kohaldada teenistusest vabastamist kui rangeimat karistust (käskkirja lk 3 ülemine lõik; tl 19). Kuigi kohati on läbi põimunud kahe eraldi teo (teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine ja vääritu tegu) 5(14)
3-18-1237
kirjeldus ja põhjendused, miks neid peetakse rangeima karistust väärivaks, on haldusakti põhjendused kohtu hinnangul mõistetavad ja võimaldavad käskkirja õiguspärasuse kontrolli.
9.3.Vastustaja on kohtu hinnangul läbi viinud korrakohase distsiplinaarmenetluse (PPVS §-d 91 ja 92), seejuures on kaebajale tagatud võimalus olla menetluses ära kuulatud ning esitada oma arvamused ja vastuväited menetluskokkuvõttele (kaebaja 08.02.2018 ettekanne tl 9; vastuväide menetluskokkuvõttele tl 16-17). Karistus on määratud ka seadusest tuleneva kuuekuulise tähtaja jooksul (PPVS § 90 lg 3; ATS § 77 lg 1).
9.4.Seega ei esine kohtu arvates menetlus- ega vormivigu, mis võiksid tingida käskkirja õigusvastasuse.
10.Vastavalt PPVS § 87 lg-le 1 kannab politseiametnik toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toimepandud süüteo laadile ja raskusele. PPVS § 87 lg-st 2 tulenevalt võib politseiametnikule distsiplinaarsüüteo eest määrata üksnes PPVS-s sätestatud distsiplinaarkaristuse ning iga distsiplinaarsüüteo eest võib määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse (PPVS § 87 lg 3). Selles osas poolte vahel vaidlust ei ole – kaebajale on vaidlustatud käskkirjas süüks arvatud tegude eest määratud PPVS § 88 p-s 5 nimetatud karistus (teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduse § 94 alusel).
11.Pooled on erineval seisukohal selles, kas kaebajale ette heidetud süülised teod on tõendatud ning kas vastustaja on viinud läbi õiguspärase kaalumise ja esitanud asjakohased kaalutlused piisavalt põhjendatud käskkirjas. Samuti on pooled eri meelt määratud karistuse proportsionaalsuse osas.
12.Kaebajale ette heidetav teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine seisneb selles, et kaebaja ei järginud asutuses kehtivaid sisemisi norme teenistusse ilmumiseks (vt eespool p-d
8.1.ja 8.2). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei ilmunud 27.01.2018 töövahetuse alguseks kell 08:30 teenistuskohta. Pooled on eri meelt selles, kas kaebaja teatas korrakohaselt teenistuskohta ilmumise võimatusest.
12.1.Kaebaja väidab, et esitas teate teenistusest eemalejäämise kohta esimesel võimalusel teenistuskohta helistades ning on tõendanud oma haigestumist töövõimetuslehega. Töökorra p 50 sätestab, et nii töövõimetuslehe alusel kui ka töökorra punktis 49 nimetatud põhjusel puudumisest1 ja selle eeldatavast kestusest peab teenistuja teavitama oma vahetut juhti ja personalitöötajat esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 3 tunni jooksul tööpäeva või vahetuse algusest. Kui juht ei ole kättesaadav, teavitab teenistuja teist oma struktuuriüksuse teenistujat, kes teavitab teenistuja vahetut juhti esimesel võimalusel.
12.2.Kaebaja on enda 08.02.2018 ettekandes (tl 9) selgitanud, et 27.01.2018 ärkas ta hommikul 07:40 halva enesetundega. Kodunt umbes 08:05 väljudes ei käivitunud auto, misjärel teavitas ta pärast korduvaid katseid autot käivitada teenistuskohta telefonikõnega umbes 08:37-08:38 (st pärast teenistuse algust). Värska teenistuse juhtimispunktist teatati, et Rainis Oper tuleb kaebajale järele. Kuna enesetunne oli stressiga veelgi halvenenud, läks tuppa ning kraadimine näitas, et kehatemperatuur oli +37,6°. Kaebaja helistas R. Operile ning ütles, et on palavikus. Koheselt teavitas ta ka Värska teenistuse juhtimispunkti enda haigestumisest. Grupijuht Andres Vesselovi kaebaja ei teavitanud, kuna teadis, et ta ei viibi teenistuses. „Teenistujal on õigus tervislikel põhjustel või kuni 14-aastase lapse hooldamiseks töövõimetusleheta puududa töölt 3 päeva kalendriaastas (järjest või päevade kaupa). Nimetatud töölt puudumise eest palka ega töötasu ei maksta.“
6(14)
3-18-1237
12.3.Distsiplinaarmenetluses on vastustaja välja selgitanud, et enne kaebaja teavitust sõiduki mittekäivitumisest helistas talle piirivalvur R. Hilkja, et uurida, kus kaebaja on. R. Hilkja tunnistajana antud ütluste kohaselt helistas ta kaebajale peale kella 08:30 ning küsis, kus ta on. Kaebaja olevat selle peale vastanud, et on kodus. R. Hilkja seletusest nähtuvalt vastas kaebaja tema küsimustele ebatsensuurseid sõnu kasutades ega rääkinud midagi mittekäivitunud sõidukist ega oma halvast enesetundest. R. Hilkja soovitas kaebajal helistada vähemalt korrapidajale (tunnistaja ütlused tl 31-32; distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, tl 12-15). Tunnistaja ütlusega on ümber lükatav kaebaja väide ja ettekandes esitatud seletus, et ta helistas omal algatusel ja koheselt teenistuskohta. Tunnistaja ütlust toetab ka distsiplinaarmenetluses tuvastatud ning ka kaebaja enda seletuses märgitud asjaolu, et kõne teenistuskohta toimus alles 08:37 või 08:39.
12.4.Kaebaja enda käitumine teenistusse mitteilmumisest teatamisel on olnud vastuoluline. Kaebaja kirjeldab enda 08.02.2018 ettekandes nii halba enesetunnet kui ka probleeme auto käivitamisel. Tunnistaja R. Hilkja seletuste järgi ei rääkinud kaebaja telefonikõnes tunnistajaga (umbes 08.30) kummastki probleemist. Mõnevõrra hiljem teenistuskohta helistades esitas ta lühikese ajavahega erinevaid põhjendusi teenistusse mitteilmumise kohta. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest (lk 3; tl 13) selgub, et esmalt on kaebaja 08:39 helistanud Värska teenistuse korrapidajale, teatades, et tal ei käivitu auto. Pärast teavet, et kolleegid tulevad kaebajale järele, mida lõpetamata telefonikõne tõttu kuulis ka kaebaja, helistas kaebaja 08:49 uuesti korrapidajale ja teatas, et tal on palavik ja ta jääb haiguslehele.
12.5.Eelevast ilmneb, et kaebaja ei ilmunud nõutavaks kellaajaks teenistusse ega teavitanud teenistuskohta enda hilinemisest või teenistusse tulemata jätmisest õigeaegselt, esimesel võimalusel omal algatusel. Käskkirjast nähtuvalt on vastustaja rikkumisena käsitanud teenistusse ilmumise normide, mitte teatamist sätestavate normide rikkumist.
13.Kaebaja leiab, et käskkirjast pole aru saada, kas tema süü kvalifitseeritakse raskeks hooletuseks või tahtluseks. Kaebaja rõhutab, et raskel hooletusel ja tahtlusel on erinevad tagajärjed ning üksnes tahtliku teenistuskohustuste rikkumise korral saab eeldada rikkumise olulisust (ATS § 75 lg 6 p 1), mis võib olla aluseks teenistusest vabastamisele. Vastustaja on käskkirjas leidnud, et kaebaja ei ilmunud teenistusse vähemalt raskest hooletusest, ta rikkus oluliselt tavalist hoolsuse määra ning tema käitumine ei ole mõistlikult vastuvõetav. Samas lõigus (käskkirja lk 1, kolmas lõik; tl 8) on vastustaja märkinud: „Valetamise puhul pidi A.L. olema teadlik oma väidete väärtusest. Seega on see tegevus teadlik ja tahtlik.“ Kohus leiab, et viidatud lõigust saab siiski järeldada, et vastustaja on teenistusse ilmumise eeskirjade rikkumise kvalifitseerinud toime panduks „vähemalt raskest hooletusest“ ning valetamise (kui vääritu teo) teadlikuks ja tahtlikuks. Raske hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (ATS § 74 lg 4). Tahtlus on teenistuskohustuse rikkumise teadlik soovimine (ATS § 74 lg 5).
14.Kohus ei nõustu kaebajaga, et üksnes tahtliku teo korral võib ametnikku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastada. Kaebajal on õigus selles, et ATS § 75 lg 6 p 1 kohaselt eeldatakse tahtliku rikkumise korral olulisust. Kehtivast õigusest ei tulene aga, et asutus ei võiks oluliseks pidada ka raske hooletuse tõttu toimunud rikkumist. ATS § 75 lg 5 näeb ette, et teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. Juhtudel, mil seadusest ei tulene, et olulisust võiks eeldada, on asutusel olulisuse sisustamisel kõrgem tõendamis- ja põhjendamiskohustus.
7(14)
3-18-1237
14.1.Kaebaja väitel ei ole vastustaja esitanud raske hooletuse tõendamiseks ühtegi tõendit. Vastustaja on teenistuskohustuse süülise täitmata jätmise rasket hooletust sisustanud kaebaja pikaajalise teenistusstaažiga (enam kui 10 aastat), mistõttu on tal olemas piisavad kogemused ja teadmised mõistmaks, et PPA töökorra ja Saatse kordoni sisemise töökorralduse nõuded on teenistujatele täitmiseks kohustuslikud.
14.2.Käskkirjast nähtuvalt (käskkirja lk 2, neljas lõik; tl 18p) jäi tööle õigeks ajaks ilmumata jätmise tagajärjel 27.01.2018 Saatse kordoni poolt välja panemata jalgsipatrull, mille koosseisus pidid olema piirivalvurid A.L.ja R. Oper. Vahetuse vanema S. Seimu kinnitusel jäi patrulli mittetoimumise tõttu 27.01.2018 kontrollimata planeeritud piirilõik. Samas märgib vastustaja, et õigeks ajaks teenistusse ilmumise nõude peamiseks eesmärgiks on tagada, et teenistuja saabuks vahetuse alguseks talle teenistus- või tööülesannete täitmiseks ette nähtud kohta ja alustaks teenistusülesannete täitmist. Eriti oluline on see vahetustega töö puhul, sest enne patrullimise alustamist viiakse teenistust alustavatele teenistujatele läbi instruktaaž, mille käigus määratakse mh teenistusvahetuse ülesandeid ja jagatakse olulist informatsiooni. Vastustaja märgib käskkirjas, et kaebaja käitumise tõttu oli häiritud kordoni ja tervikuna politseiasutuse järjepideva ülesande täitmine. Vastustaja on samas lõigus rõhutanud põhjendatult piiriturvalisust kui olulist väärtust, mille tõhus kaitse võib piirivalveametniku põhjendamatult ette teatamata teenistusse ilmumata jätmisel ohtu sattuda.
14.3.Kaebaja väidab, et kujunenud olukord polnud tavatu, kuna ootamatult võivad haigestuda ja on haigestunud ka teised piirivalvurid ja asendajat sel juhul ei määrata. Kohtu hinnangul ei õigusta selline seisukoht kuidagi kaebaja käitumist, st teenistusse ilmumata jätmist sellest nõuetekohaselt teatamata. Nagu vastustaja on selgitanud, on õigeaegne teenistusse saabumine ja teenistusse tulemise võimatusest korrakohane teavitamine oluline valvekorra tegevuste ja tööjaotuse kavandamiseks. Ametnik on kohustatud täitma enda teenistuskohustusi ning seda sõltumata, kas ja millised teenistusse mitteilmumise juhtumid on varem aset leidnud ja kuidas on neile reageeritud.
14.4.Kohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega põhjendanud, milles seisnes kaebaja raske hooletus ja teenistusse mitteilmumise kui rikkumise olulisus.
15.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja haigestumine 27.01.2018 on usaldusväärselt tõendamata.
15.1.Kaebaja on selgitanud, et 27.01.2018 ei õnnestunud tal telefoni teel oma perearsti kätte saada ning perearsti poole oli võimalik pöörduda alles esimesel tööpäeval 29.01.2018, st esmaspäeval. Eesti Haigekassa vastusest vastustajale (tl 33) ilmneb, et töövõimetuslehe väljastanud dr Tiiu Roos oli kaebaja perearsti asendav arst. Kaebaja esitatud haiguslehe (tl 7-8) järgi on 29.01.2018 märgitud diagnoosiks „Täpsustamata ägedad ülemiste hingamisteede nakkused“. Töövõimetuslehe alguskuupäevaks on 27.01.2018 ja lõppkuupäevaks 01.02.2018. Kaebaja on käinud perearsti korduvvastuvõtul 02.02.2018.
15.2.Eesti Haigekassa 07.03.2018 vastuse kohaselt on dr T. Roos töövõimetuslehe väljastamisel lähtunud sotsiaalministri 26.09.2002. a määrusest nr 114 ja ravikindlustuse seadusest (RKS). Töövõimetuslehe väljastamisel on dr T. Roos tuginenud patsiendi usaldusele haigestumise algusaja osas, mis langes nädalavahetusele, kui perearsti vastuvõttu ei toimunud. Esimene võimalus perearsti vastuvõtule pääsemiseks oli esmaspäeval (29.01.2018), mil dokumenteeritud sissekande alusel oli dr Tiiu Roos hinnanud patsiendi töövõimetuks. Töövõimetusleht oli küll väljastatud alates 27.01.2018, ent põhjendatud on see Eesti Haigekassa hinnangul alates 29.01.2018, mil arst patsienti nägi (tl 30).
15.3.Sotsiaalministri 26.09.2002. a määrusest nr 114 „Töövõimetuslehe andmekoosseis ja pabervorm ning töövõimetuslehe registreerimise, väljakirjutamise ja haigekassale edastamise tingimused ja kord“ § 5 lg 1 kohaselt kirjutatakse haigusleht välja «Ravikindlustuse seaduse» 8(14)
3-18-1237
§ 51 lg 1 p-des 1–3 ja 5 nimetatud kindlustusjuhtumi korral töövabastuse alguskuupäeval pärast haige läbivaatust ja terviseseisundi ning ajutise töövõimetuse kajastamist tervishoiuteenuse osutamist tõendavates dokumentides määruse § 4 lõikes 4 nimetatud sotsiaalministri määrusega kehtestatud korras. Määruse nr 114 § 5 lg 7 näeb ette, et kindlustatud isiku pöördumisel vältimatu abi saamiseks arsti poole, kelle juurde ta ravile ei jää, väljastatakse kindlustatud isikule teatis tervishoiuteenuse osutamise aja (kuupäev, kellaaeg), haige kaebuste, objektiivse leiu, diagnoosi, ajutise töövõimetuse ja osutatud abi kohta. Edasist tervishoiuteenust osutaval arstil on õigus kahe kalendripäeva jooksul nimetatud teatise ning haige läbivaatuse alusel kirjutada välja haigusleht alates teatisel märgitud kuupäevast. Eelnevast ilmneb, et perearst ei saa haiguslehe alguskuupäeva määratlemisel tugineda üksnes usaldusele patsiendi enda öeldu suhtes.
15.4.Distsiplinaarmenetluses on välja selgitatud, et kaebaja perearsti dr Ines Osiku praksise tööaeg ja muu vajalik informatsioon on avaldatud internetis. Samas on avaldatud, et väljaspool praksise lahtiolekuaega erakorralise abi saamiseks on vaja pöörduda Põlva Haigla Erakorralise meditsiini osakonda või kiirabi poole. Lisatud on ka perearsti nõuandetelefoni number. (http://www.rapinahaigla.ee/index.php?id=perearst-ines-osik). Kaebaja on väitnud, et gripihooaja tõttu oli meedia vahendusel soovitatud erakorralise meditsiini osakonda liigsete järjekordade vältimiseks pöörduda üksnes raskete sümptomite või tüsistuste korral (kaebaja on kaebuses esitanud ka lingi vastavale meediakajastusele). Kaebaja lähenemine on inimlikult mõistetav, kuid sellist käitumist ei saa pidada mõistlikuks olukorras, kus kaebaja pidi olema teadlik vajadusest tõendada oma haiguse tõttu teenistusest puudumist haiguslehega juba alates esimesest teenistusest puudumise päevast alates. Ei ole ka ilmnenud, et kaebaja oleks oma vahetut ülemust või kedagi teist teenistuskohas teavitanud, et soovib kasutada töökorra p-s 49 sätestatud võimalust (tervislikel põhjustel teenistusest puudumine ilma töövõimetusleheta, palka või töötasu saamata).
15.5.Seega nõustub kohus vastustaja järeldusega, et teenistusse ilmumise sätteid on kaebaja rikkunud raske hooletusega.
16.PPVS § 86 p-s 3 on sätestatud vääritu teo mõiste: vääritu tegu on süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. PPA töökorra punkti 71.1 järgi on valetamine või muu ebaausus vääritu tegu. Väärikuskohustuse rikkumine seisneb vaidlustatud käskkirja järgi selles, et kaebaja esitas oma teenistusest puudumise kohta tegelikkusele mittevastavat informatsiooni, käitudes sellise tegevuse kaudu ebaausalt ehk ebaeetiliselt (käskkirja lk 1 teine lõik; tl 18; vt ka otsuse p 8.2).
17.Riigikohus on 16.11.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-29-16 (p 10) juhtinud tähelepanu, et erinevalt alates 01.04.2018 kehtivast ATS § 51 lg-st 4, mis ei nõua enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist, vaid hinnangut, et ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt rikkujat ametnikuna diskrediteerida, kehtib PPVS § 86 p 3 endiselt sõnastuses „diskrediteerib“, st nõutav on et diskrediteerimine aset leiaks. Kohtupraktikas on vääritu teo sisustamisel PPVS § 86 p 3 sõnastuses leitud, et ametnikku diskrediteeriva vääritu teona kvalifitseerimiseks on piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-29-16, p 11). Riigikohus on viidatud lahendis pidanud oluliseks, et järeldus maine kahjustumise kohta on piisavalt objektiivne selleks, et ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne. Viidatud lahendis käsitatud sündmust (kaebaja staažika korrakaitsevaldkonna politseiametnikuna ei pidanud vajalikuks järgida igaühe jaoks liiklusseaduses sätestatud 9(14)
3-18-1237
kohustuslikke nõudeid, eiras korduvalt kontrollijate korraldusi, venitas sündmuste käiku, takistades sellega tema suhtes tehtava kontrollitoimingu võimalikult kiiret lõpetamist, ning osutas kontrollijatele füüsilist vastupanu nõnda, et tema allutamiseks tuli kasutada füüsilist jõudu ja erivahendina käeraudu) pealt näinud kolleegid on kirjeldanud, et kaebaja käitumine tekitas neis piinlikkust ja hämmeldust, ning nad on leidnud, et selline käitumine ei ole politseiametnikule kohane, st kaebaja käitumist tajusid vääritu teona ka teised organisatsiooni liikmed. Eeldada saab, et rikkumisel on olulised tagajärjed kaebaja mainele, kui juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-29-16, p 13).
18.Käskkirjast nähtuvalt on kaebaja käitumist ATS § 75 lg 5 valguses peetud oluliseks rikkumiseks, kuna sellega kaasnes usalduse kaotus tema suhtes. Käskkirjast ja selle aluseks olnud menetluskokkuvõttest (tl 12-15) ilmneb, et Saatse kordoni juht A. Suvi kinnitusel on Saatse kordoni isikkoosseis kaebaja käitumist tauninud ega pea seda normiks. Distsiplinaarmenetluses selgitati, et kaebaja käitumist ei aktsepteeri ka tema töökaaslased juhtivpiirivalvur Siim Seim ja piirivalvur Rainis Oper. A. Suvi sõnul on selle juhtumi puhul taunimist väärt, et kaebaja ei teavitanud õigeaegselt oma hilinemisest ja kui pärast teavitamist töökaaslased talle abi pakkusid, muutis ta oma tööle mitteilmumise põhjendust, teavitades haigestumisest. Selline käitumine ei ole A. Suvi arvates usaldusväärne ja lähtuvalt kaebaja varasemast käitumisest jätab võimaluse kahtlusteks tema suhtes. A. Suvi järeldab, et mõlemal korral (ka varasem 2016. a juhtum) alkomeetrisse puhumisest keeldumisega annab kaebaja alust arvata, et töödistsipliini rikkumised võivad tuleneda alkoholi liigtarvitamisest. A. Suvi asus seisukohale, et kolleege austav ametnik ei tohiks jätta võimalust oma töökaaslastele enda käitumise selliseks tõlgendamiseks. Vastustaja on käskkirjas järgmisel seisukohal: „A.L. usaldamine ei ole edaspidi enam võimalik, sest ametniku selgitustest nähtuva hoiaku tõttu puudub veendumus ja kindlus, et see ei kordu. Politseiasutuses on olulisel kohal usaldussuhe ja see peab toimima kahepoolselt. Ametnik ei ole tajunud oma tegevuse lubamatust. Kuna A.L. ei ole enesekriitilisi järeldusi toimunust teinud, siis PPA asutusena ei saa loota selliselt käituvale ametnikule. Praegusel hetkel on tuvastatud, et A.L. on nii kaugeleulatuvalt kahjustanud usaldussuhet, mida ei ole võimalik taastada. A.L. poolt olukorra tekitamine, mille tagajärjel on piiripatrulli väljapanek raskendatud, uute põhjuste väljamõtlemine ja varasem analoogiline juhtum ei võimalda enam olla inimese töösoorituses kindel, kui ta nii lihtsates küsimustes valetab. Usaldusväärne koostöö saab aset leida vaid nende ametnikega, kelle suhtes saab kolleeg, juht või partnerkolleeg kindel olla ehk teda usaldada. A.L. puhul on tema poolt toimepandu tõttu aset leidnud pöördumatu usalduse kaotus tema suhtes. Seetõttu ja vaatamata tema kohta antud positiivsele iseloomustusele ja arenguvestluse käigus antud hinnangule, ei ole võimalik reageerida taolisele rikkumisele muu karistusliigiga kui politseiteenistusest vabastamisega.“ (käskkiri lk 3 kolmas lõik; tl 19).
19.Kohus möönab, et kaebaja vastuolulised selgitused tööle mitteilmumise põhjuste ja teavitamise kohta võivad tekitada kolleegides kahtlusi nende usaldusväärsuses. Kohus nõustub samas kaebajaga, et vastustaja kahtlus, et kaebaja probleemid võisid olla tingitud alkoholi tarbimisest, ei ole veenvalt kinnitust leidnud. Kuna ATS-s ega selle seaduse alusel antud õigusaktides ei ole erikorda kehtestatud, on joobeseisundi tõendamisel tegemist tavapärase faktilise asjaolu tõendamisega haldusmenetluses (vt 3-3-1-29-16, p 14). Kaebaja joovet või alkoholi tarbimise jääknähte ei ole mingilgi moel mõõdetud ega tuvastatud. Distsiplinaarmenetluse materjalist ilmneb, et kaebajat kodus külastada püüdnud piirivalvurid kaebaja koju sisse ei pääsenud. Ka kaebaja ise on kinnitanud, et palus pojal ennast mitte äratada, kuna ta on haige (ettekanne tl 9). Seega ei saanud ükski kaebaja kolleeg temaga kokku ega saa objektiivsete tõenditega kinnitada või ümber lükata eelnimetatud kahtlust. Sellist kahtlust ei saa
10(14)
3-18-1237
tõsikindlalt kinnitada ka kaebaja väidetavad varasemad sarnasesisulised probleemid – menetlusdokumentides nimetatud 2016. a juhtum ei päädinud distsiplinaarmenetlusega ning rohkem taolisi vahejuhtumeid ei ole menetluses välja toodud. Vastustaja ametnikud ei ole väitnud, et nad oleksid pärast katset kaebajaga tema kodus kontakti saada talle helistanud. Kaebaja ise on 08.02.2018 ettekandes märkinud, et tema telefonile polnud sel ajal vastamata kõnesid tulnud.
20.Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 lg-st 1 koosmõjus ATS § 70 p-ga 3 võib ametniku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastada ATS § 75 lg-s 4 sätestatud tingimusel. Teenistusest vabastamise kui rangeima distsiplinaarkaristuse kohaldamise eelduseks on rikkumise olulisus (ATS § 75 lg 4). PPVS ei sätesta olulise rikkumise mõistet. Seega tuleb lähtuda rikkumise olulisuse sisustamisel ATS regulatsioonist (ATS § 2 lg 2; PPVS § 1 lg 6) ja ATS vastavast kohaldamispraktikast. ATS § 75 lg-s 6 on loetletud juhud, mil olulisust eeldatakse. Vastustaja on praegusel juhul kaebajat teenistusest vabastades lähtunud ATS § 75 lg 6 p-dest 1 ja 4, st et rikkumine on toime pandud tahtlikult (p 1) ning rikkumine on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet (p 4).
21.Kohus nõustub vastustajaga selles, et valetamist või ka ebaausat käitumist saab pidada tahtlikuks. Vääritu teo sisustamisel on karistuse kohaldajal hoolimata PPVS § 86 p-s 3 esitatud legaaldefinitsioonist kohustus teenistusest vabastamisel põhjendada, et tegemist oli ametiasutuse maine olulise kahjustamisega. Kohtu hinnangul ei saa aga pelgalt kahtlus kaebaja ebaausa käitumise või valetamise suhtes kujutada endast eeltoodud kohtupraktikat arvestades tegevust, mida tema ülemus ja teised kolleegid saanuks tajuda asutuse mainet oluliselt kahjustavana.
22.ATS § 75 lg 5 kohaselt teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. Ka selle sätte kohaldamine kujutab endast asutuse ulatuslikul kaalutlusõigusel põhinevat prognoosotsust, mis eeldab põhjalikke põhjendusi. Vastustaja on praegusel juhul oma põhjendused selle sätte kohaldamiseks käskkirjas esitanud. Kohtu võimalus hinnata vastustaja ulatuslikku kaalumisruumi võimaldavat ATS § 75 lg 5 sisustamisel tehtud hinnangut on piiratud. Kohus leiab, et vastustaja on kohaldanud uurimispõhimõtet ning viinud läbi õiguspärase distsiplinaarmenetluse (vt eelpool otsuse p 9.4). Kohus rõhutab, et vastustaja on seejuures tuginenud lisaks käesoleva vaidluse aluseks olnud vahejuhtumile umbes poolteist aastat tagasi toimunud vahejuhtumile (vt eelpool otsuse p 18). Muus osas on kaebaja kohta esitatud teda positiivselt iseloomustav teave, distsiplinaarasja ega kohtuvaidluse materjalidest ei ilmne, et kaebajal olnuks probleeme alkoholi tarvitamisega või ausa käitumisega. Kaebaja väidab, et vastustaja ei ole arvestanud teda iseloomustavate positiivsete asjaoludega. Käskkirjas on esitatud kaebajat positiivseid jooni välja toov iseloomustus (käskkirja lk 2 kolmas lõik, tl 18p) ning edaspidi märgitud, et vaatamata tema kohta antud positiivsele iseloomustusele ja arenguvestluse käigus antud hinnangule, ei ole võimalik reageerida taolisele rikkumisele muu karistusliigiga kui politseiteenistusest vabastamisega. (käskkirja lk 3 kolmanda lõigu lõpp; tl 19). Käskkirjas puudub täpsem põhjendus, miks seni kaebajat positiivselt iseloomustav hinnang ja arenguvestluse tulemused ei lükka ümber vajadust kohaldada rangeimat karistust.
23.Riigikohus on hiljutises kohtupraktikas (07.06.2018 otsus asjas nr 3-15-2221, p 13) muutnud oma varasemat praktikat, leides, et isegi mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui
11(14)
3-18-1237
ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa etteheidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohiks seejuures tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse karistuse.
24.Praegusel juhul on kohus nõustunud kaebaja rikkumise (teenistusse ilmumise nõuete osas) kvalifitseerimisel raske hooletusega toime panduks. Samas on kohus eelnevat arvestades seisukohal, et vastustaja otsustus vääritu teo sisustamisel rikkumisena, mis toob kaasa rangeima karistuse, ning ATS § 75 lg 5 kohaldamisel on kaalutlusvigane.
25.Kaebaja peab kohaldatud karistust ka ülemäära rangeks. Eeltoodut arvestades nõustub kohus kaebajaga. Kohus nõustub kaebajaga, et distsiplinaarkaristus peab olema proportsionaalne. Kohtu hinnangul ei ole küll praegusel juhul kohaldatav kaebaja viidatud TDVS § 8. Sellele sättele, mis küll tänaseni kehtib, ei viita aga kehtivas õiguses ei PPVS ega ATS. Sama eesmärgiga norm, mis kohustab distsiplinaarvastutuse kohaldajat arvestama karistuse määramisel olulisi asjaolusid ja lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest, sisaldub ka ATS-s ja PPVS-s, mis on praegusel juhul kohaldatavad seadused. PPVS § 87 lg-st 1 tuleneb, et kohaldatav distsiplinaarkaristus peab vastama toimepandud süüteo laadile ja raskusele. ATS § 75 lg 1 kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. ATS § 75 lg 2 sätestab asjaolud, mida tuleb karistuse määramisel arvestada: süü vorm (p 1); süüteo tagajärgede raskus (p 2); ametnikul kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu (p 3); ametniku eelnev teenistusalane käitumine (p 4); rikutud teenistuskohustuse eesmärk, sh kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel (p 5). Ka kehtiva ATS ning PPVS alusel distsiplinaarkaristuse määramisel kohaldub jätkuvalt kohtupraktikas kujunenud seisukoht, et isegi juhul, kui teenistusest vabastamise kui rangeima karistuse eeldused on formaalselt täidetud, tuleb karistuse määrajal karistuse rangust ikkagi kaaluda. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ka rikkumiste olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul (Riigikohtu 19.06.2018 otsus asjas nr 3-16-113, p 14 ja seal viidatud praktika).
26.Kaebaja väitel ei sisalda käskkiri vajalikul määral asjaolusid ja kaalutlusi, mida on arvestatud karistamisel ning rangeima karistuse kohaldamiseks. Kaebaja leiab, et süüdistavas kokkuvõttes tehti ettepanek karistada kaebajat noomitusega ning PPA peadirektor on samadele kaalutlustele tuginedes kaebaja teenistusest vabastanud. Vaidlustatud käskkirjas on vastustaja märkinud: „Erinevalt menetleja ja Lõuna prefektuuri prefekti karistusettepanekust, leian, et üksnes noomituse määramine on rikkumise tõsidust ja tagajärgi arvestavalt ebaproportsionaalne ehk liialt leebe, kuna pean A.L. poolt toimepandud korduvat rikkumist niivõrd jämedaks ehk oluliseks rikkumiseks, mis on politseiteenistusest vabastamise vääriline.“ (käskkirja lk 3 ülemine lõik; tl 19). Samas on vastustaja leidnud: „Vastuväites toodud põhjendused on otsitult ennastõigustavad, asutust etteruttavalt süüdistavad ning süvendab veelgi veendumust, et A.L. jätkuvalt tegelikult ei mõista oma rikkumise olemust ja tagajärje olulisust. Seetõttu oma arvamuses esitatud põhjendused ei taasta tema suhtes kadunud usaldust. Lisaks annavad veendumust rangeima karistusotsuse õigsuses ja vajalikkuses.“ Kohus ei nõustu kaebajaga seega selles, et rangeimat karistust pole eraldi põhjendatud. Küll aga on kohus seisukohal, et esitatud põhjendus pole kuigivõrd sisuline ning taandub suures osas kaebaja vastuväidetes esitatu kriitikale. Varasemast kohtupraktikast tulenevalt on aga ka distsiplinaarsüüteo menetluses tagatud seaduses karistusõigusele omase isiku kõrgendatud kaitstus ja süütuse presumptsioon. Sellest tulenevalt laienevad distsiplinaarmenetlusele ka 12(14)
3-18-1237
kõrgendatud nõuded tõendite kogumisel ja asjaolude väljaselgitamisel (Riigikohtu 15.05.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-76-12, p 17 ja seal viidatud praktika).
27.Vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirjas karistamisel otsesõnu näidanud õigusliku alusena ATS § 75 lg 6 p 2, mille järgi kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu on üheks rikkumise olulisuse eelduseks. Käskkirjas on kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ka ära märgitud. Samas on vastustaja käskkirja eelpool tsiteeritud lõigus sõnaselgelt asunud seisukohale, et just rikkumise korduvus teeb selle jämedaks ja oluliseks ning teenistusest vabastamise vääriliseks. Viited varasemale käitumisele (2016. aastal) ei saa seega olla määravaks rikkumise olulisuse sisustamisel ATS § 75 lg 6 tähenduses. Varasem problemaatiline käitumine võib küll kuuluda kaebajat iseloomustavate andmete kogumisse, millega tervikuna distsiplinaarvastutuse kohaldaja peab karistuse määramisel arvestama, kuid praegusel juhul tuleb korduvusele tuginemist pidada kaebajat iseloomustava teabe ning tõendatud asjaolude tervikut arvestades asjakohatuks kaalutluseks. Asjakohatu oleks aluseks võtta ka käskkirjas märgitud A. Suvi järeldust, et „[---]mõlemal korral alkomeetrisse puhumisest keeldumisega annab A.L. alust arvata, et töödistsipliini rikkumised võivad tuleneda alkoholi liigtarvitamisest“ (käskkirja lk 2 kuues lõik, tl 18p). Praeguse vaidluse tinginud juhtumi menetlusdokumentidest ei nähtu, et kaebaja oleks taolisest kontrollimisest 27.01.2018 keeldunud. Kohus möönab, et kujunenud olukorras polnud alkoholijoobe mõõtmine alkomeetriga võimalik, kuid seda ei saa pidada ka otsesõnu kontrollist keeldumiseks. Korduvalt viidatud 2016. a vahejuhtumi osas ei ole vastustaja distsiplinaarvastutust kohaldanud. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole arvestanud teda iseloomustavate positiivsete asjaoludega. Käskkirjas on esitatud kaebaja positiivseid jooni välja toov iseloomustus (käskkirja lk 2 kolmas lõik, tl 18p) ning edaspidi märgitud, et vaatamata positiivsele iseloomustusele ja arenguvestluse käigus antud hinnangule, ei ole võimalik reageerida taolisele rikkumisele muu karistusliigiga kui politseiteenistusest vabastamisega (käskkirja lk 3 kolmanda lõigu lõpp; tl 19).
28.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vastustaja kaalutlusotsus kaebajale rangeima distsiplinaarkaristuse määramisel on tehtud kaalumisreegleid rikkudes. Käskkirja põhjendused ei võimalda järeldada, kas vastustaja oleks ka eelnevalt välja toodud kaalumisvigadest hoolimata pidanud põhjendatuks rangeimat karistust või oleks soostunud menetleja poolt algselt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes välja pakutud leebema karistusega (noomitus).
29.Eelnevat kokku võttes kohus peab põhjendatuks tunnistada vaidlustatud käskkirja resolutsiooni punkti 1 õigusvastaseks ning muuta kaebaja teenistusest vabastamise alust, mille tulemusena loetakse kaebaja teenistusest vabastatuks avaliku teenistuse seaduse § 87 lõike 1 alusel ametniku enda soovil.
30.ATS § 105 lg-st 1 tulenevalt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda ka hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kaebaja on taotlenud hüvitise väljamõistmist kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja põhjendab nõuet ATS § 105 lg-s 1 sätestatust suuremas ulatuses sellega, et ilmselgelt ebaõiglase distsiplinaarmenetlusega kaasnes tema jaoks tugev stress ning teenistusest vabastamise alus kehtivas käskkirjas raskendab oluliselt tema naasmist tööturule. Vastustaja ei pea taotlust põhjendatuks ning leiab, et juhtumi asjaolusid arvestades on põhjendatud hoopis hüvitise välja mõistmata jätmine.
30.1.Kohtupraktikas (Riigikohtu 3-3-1-83-15, p 14) on rõhutatud, et ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud kolme kuu palga suurune hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena, mille 13(14)
3-18-1237
suurendamisel või vähendamisel peab kohus arvestama teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. See hüvitis on mõeldud heastama nii sissetulekute langust kui ka hingelisi üleelamisi. Kohtu hinnangul on kaebajale õigusvastasest teenistusest vabastamisest tulenev kahju hüvitatud ATS § 105 lg-s 1 nimetatud ulatuses hüvitise väljamõistmisega. Kaebaja teenistusest vabastamisest tulenevat sissetuleku kaotust või vähenemist leevendab lühiajalisest töötamisest saadud tasu ning alates 23.07.2018 makstav töötuskindlustushüvitis (tl 48-50). Riigikohus on näiteks leidnud, et uuel töökohal makstav väiksem teenistustasu ei ole aga selliseks kahjuks, mille eest peaks vastutust kandma vastustaja (viidatud otsus asjas nr 3-3-183-15, p 16). Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul asjaolud, mis tingiksid hüvitise suurendamise. Samas ei nõustu kohus ka vastustajaga, et hüvitis tuleks üldse jätta välja mõistmata. Kaebuse rahuldamiseni on viinud vastustaja õigusvastane tegevus kaalutlusotsuse tegemisel.
30.2.Kohus leiab, et hüvitise nõue kaebaja taotletud ulatuses ei ole põhjendatud ning mõistab kaebaja kasuks välja hüvitise õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses.
30.3.HKMS § 167 lg-st 1 tulenevalt teeb kohus vastustajale kohustuseks arvutada välja kaebajale väljamaksmisele kuuluv täpne rahasumma. Vastustajal on olemas täpsed andmed ja metoodika kaebaja keskmise palga arvutamiseks, mis võimaldaks kiiremat keskmise palga suuruse väljaselgitamist ega ole ka vastustajale ülemääraselt koormav.
31.Eeltoodu alusel rahuldab kohus kaebuse osaliselt: kaebus tuleb rahuldada tuvastamise ning teenistusest vabastamise aluse muutmise osas ning hüvitise väljamõistmise nõude rahuldab kohus osaliselt.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
32.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Praeguses asjas ei ole pooled esitanud menetluskulu dokumente ega taotlusi kulude väljamõistmiseks. Kaebus on vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 järgi lõivuvaba. Kui pooled on siiski kandnud menetluses kulusid, jäävad need nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1 ja § 109 lg 1 ls 4).
33.Kohus peab vajalikuks kuulutada asja menetlus osaliselt kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastava tõendi osas (tl 7-8), mis sisaldab delikaatseid isikuandmeid isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes (HKMS § 77 lg 1, TsMS § 38 lg 1 p 3).
34.Kuna ka haldusasja toimiku muud dokumendid sisaldava teavet kaebaja terviseseisundi ning väidetava alkoholitarbimise kohta, peab kohus vajalikuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega, tuginedes HKMS § 175 lg-le 3 (otsus sisaldab andmeid, mille avaldamine võib oluliselt kahjustada isiku eraelu puutumatust). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.