Kaebaja – P.J. Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta P.J.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Vanglalt
mittevaralise
kahju
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla registreeris 13.12.2017 P.J.i kartserikambrite olmetingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
2.Tallinna Vangla jättis 7.02.2018 otsusega nr 5-37/17/159-2 P.J.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Tallinna Vangla kartserihoone on amortiseerunud, kuid kartserikambrid vastavad ehitusseaduse (EhS) alusel eluruumile kehtestatud miinimumnõuetele. Kartserikambrite kinnipidamistingimustes kaebaja nimetatud puuduseid ei esinenud ning kaebajat on hoitud nõuetekohastes kinnipidamistingimustes. Tallinna Vangla möönab, et Tallinna Vangla kartserihoone olmetingimusi on Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (edaspidi: CPT) mõneti kriitiliselt hinnanud, kuid vangla on kartserihoone kambrites ja olmeruumides teinud märkimisväärseid parendustöid. Teostatud on sanitaarremont kõikides kambrites, parandatud on ruumide valgustust ja remonditud on duširuum. CPT aruandluses toodud ettepanek ei ole siduv korraldus. Kõigis kartserikambrites on toimiv loomulik ventilatsioon. Õigusaktid ei näe ette sundventilatsiooni. Kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Lisaks on õhu paremaks
ringlemiseks puuritud kambri ustele alla õhuavad. Kõigis kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kõigis kartserikambrites on radiaatorid. Tallinna vangla teostab kartserihoones regulaarselt temperatuuri ja õhuniiskuse mõõtmisi, mis välistab liigniiskuse tekkimise kambrites. Mõõtmistulemused mahuvad eluruumi nõuete määrustes sätestatud vastavate lubatud näitajate piiresse. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väited kambrite külmuse ja niiskuse osas. Kõigis kartserikambrites on aken ning kunstliku valguse allikas. 2013. aastast on kartserikambrite valgustihedus hinnanguliselt 300 luksi. Kaebaja ei ole kartseris viibimise ajal ette heitnud kambri pimedust. Kartserikambrite 74 ja 77 valgustingimused ei ole õigusvastased ning valgustus on piisav igapäevasteks elutegevusteks. Kaebajal on piisavalt erinevaid kokkupuuteid vanglateenistujatega ning vanglal endal on pidev järelevalvekohustus kinnipeetavate üle, mistõttu on kaebajale tagatud piisavad võimalused vajadusel abi kutsumiseks. Alates 2017. a algusest on kartseris viibivatele kinnipeetavatele, sh kaebajale tagatud nõuetekohane jalutuskäik värskes õhus. Kaebajal on võimalik ära hoida oma käitumisega täiendavate distsiplinaarkaristuste määramist. Kinnipeetav ei saa enda käitumisega sobivat režiimi kujundada, vaid tal on kohustus kehtivaid korraldusi täita ja nendele alluda. Kaebaja on süstemaatiline õigusrikkuja ning teda on karistatud 16 erineva rikkumise eest. Kaebaja on distsiplinaarrikkumised toime pannud seetõttu, et saaks kartseris viibida üksinda. Kaebajale ei ole vangla tegevuse tulemusel mittevaralist kahju tekkinud. Kui ka vanglas tagatud elutingimused on põhjustanud isikule teatavat ebamugavust või subjektiivset rahulolematust, ei saa see olla mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise aluseks. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et talle kartserikambrites viibimise või olmetingimustega oleks kahju tekkinud. Kaebaja on viibinud pidevalt erinevate meditsiinitöötajate vastuvõttudel, kes on jälginud tema tervislikku seisundit. Kaebaja ei ole esitanud kaebusi köha, nohu või külmetuse üle, mistõttu on kaebaja väited paljasõnalised ja tõendamata. Kaebajal on tagatud voodivarustus ka päevasel ajal.
3.P.J. esitas 14.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja taotleb mittevaralist kahju 10 000 eurot.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Tallinna Vangla on põhjustanud ettekavatsetud, õigusvastase ja süülise tegevusega kaebajale mittevaralist kahju, mis seisneb füüsilistes ja vaimsetes kannatustes, mis ületavad vältimatult vangistusega kaasnevaid kannatusi. Kaebaja tundis kartserikambrites alandust, solvumist, hirmu, muret, nördimust ja kaotusvalu.
5.Kaebaja paigutati Tallinna Vangla kartserisse blokis K-1 29.11.2017, kus tal tuli viibida kuni 13.03.2018. Bloki K-1 kambrid ei vasta eluruumidele kehtestatud nõuetele. Kartserikambrid on külmad ja niisked, ebapiisava loomuliku valgusega, valede kütte-ja soojustuslahendustega, ebapiisava abi kutsumise võimalusteta.
6.Kaebajal tekkis rõsketes ruumides viibimise tõttu köha ja nohu. Tervisliku seisundi tõttu (liikudes valud rinnus) ei ole võimalik liikuda ruumis ja teha endale sooja. Tallinna Vangla on teadlik kaebaja raskest tervislikust olukorrast. Kaebaja ei oleks ebainimlikes tingimustes, kui Tallinna Vangla oleks kohaldanud kaalutlusõigust. Kaebajal ei olnud võimalust vältida enda paigutamist blokki K-1, kuna kinnipeetavaid ei paigutata mujale kartseritesse.
7.CPT ja teised siseriiklikud organisatsioonid on viidanud bloki K-1 kartserite inimväärikust rikkuvatele kinnipidamistingimustele.
8.Tallinna vanglal oli 8 kuud aega paigutada kaebaja sobivatesse tingimustesse, kuid vangla ignoreeris kaebaja vajadusi.
9.Tallinna Vangla on keelanud kaebajale igapäevaseid jalutuskäike vabas õhus. Tallinna Vangla jalutusboksid ei vasta nõuetele. 2(8)
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
10.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla ei ole kaebaja inimväärikust alandanud ega teda piinanud. Samuti ei nähtu kaebajale kahju tekkimine, mille eest oleks õigustatud hüvitise väljamõistmine. Kaebaja on teinud mitmeid etteheiteid kinnipidamistingimustele, kuid ei ole nende kohta konkreetseid tõendeid esitanud. Fotodelt kambritest 74 ja 77, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil paiknes, on näha, et kambrites on olemas loomulik ventilatsioon, mida on akna küljes oleva lingi abil võimalik reguleerida. Samuti nähtuvad fotolt ukse alla puuritud õhuavad, mis õhu paremaks ringlemiseks on olemas mõlema kambri uksel. Fotodelt on näha ka kunstliku valguse allikas ja radiaatorid. Kambrites on alati nõuetele vastav temperatuur ja õhuniiskus, mida tõendavad ka kahjunõude vastuses nr 5-37/17/159-2 välja toodud mõõtmistulemused. Kuna kambri ustel on õhutusavad, on kambris liigniiskuse tekkimine välistatud. Kartserikambris viibimise ajal 15.12.2017 lõhkus kaebaja ära kambri seinal oleva radiaatori, millest tulenevalt võis ta ise väidetavale külmatundele kaasa aidata.
11.Perioodil, mil kaebaja kartserikambrites viibis (aasta kõige pimedal ajal), ongi loomuliku valguse osa ruumide valgustamisel üldiselt vähene. Siiski ei puudunud loomulik valgus täielikult. Lisaks vastab kunstlik valgustus kambrites nõuetele. Kambrite nr 74 ja nr 77 valgustus on igapäevaseks elutegevuseks piisav ja tingimused ei ole õigusvastased. Kaebaja ei ole väitnud, et tal jäi kartserikambrites väidetavalt vähese valgustatuse tõttu midagi tegemata või avaldas see muul moel temale ebasoovitavat mõju.
12.Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et kaebaja oleks kordagi meditsiiniosakonna poole pöördunud köha või nohuga. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja kannatas köha ja nohu, kuid sellega arsti poole ei pöördunud, samas kui teiste tervisekaebustega pöördus. Lisaks on kaebaja inspektor-kontaktisik 13.12.2017 toimunud vestluse järel päevikusse teinud järgmise kande: “Isiku sõnul tervisega hetkel probleeme ei ole ja tunneb ennast nii hästi kui tema eas tunda saab“. Seega on kaebaja väited paljasõnalised ja tõendamata.
13.Kartserihoone jalutusbokside katuse piltidelt nähtub, et jalutusboksid on pealt kaetud võrega, millest pääseb läbi piisavalt päevavalgust ja värsket õhku. Osa jalutusboksi katusest on ilma pleksiklaasist varikatteta. Arvestades, et 2016. a detsembris eemaldati osaliselt kartseri jalutusboksidel olev katus, siis ajal, kui kaebaja kartserihoones viibis, oli jalutamise ajal tagatud välisõhu vaba juurdepääs. Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et ta ei saanud jalutada vabas õhus.
14.Kartserikambritesse paigutatakse kinnipeetavad erandjuhul, s.o ainult kartserikaristuse kandmise ajaks, ning seega ei ole tegemist kinnipeetavate alaliste elukambritega. Kaebajale olid kartserikambrite tingimused hästi teada, arvestades temale korduvalt määratud kartserikaristusi. Isik peab vanglas distsipliini rikkudes arvestama, et kartserikaristuse määramisel paigutatakse ta kambrisse, mille tingimustega ta rahul ei ole ning kus kehtivad täiendavad piirangud ja tingimused on tavapärase elukambri omadest rangemad ja sisaldavad vähem mugavusi. Kaebaja viibis kartseris õiguslikul alusel. Kartseritingimused on üldiselt õigusaktidega kooskõlas ning kuuluvad seega kartserirežiimi paratamatult kaasnevate ebamugavuste alla.
15.Kõik kambrid, kuhu kaebaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud, vastavad siseriiklikus õiguses sätestatud eluruumile esitatavatele nõuetele. Samuti oli talle tagatud ettenähtud voodivarustus, riietus, hügieenitarbed jms. Kartserikambrid on nende iseloomust tulenevalt askeetlikumad ega peagi pakkuma kõiki võimalusi, mis eluosakonna kambrites kinnipeetavatele tagatud on. Kartserisse paigutamine peab olema distsiplineeriva iseloomuga ning suunama kinnipeetavat õiguskuulekale teele. Iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse alandamine. Väärkohtlemine peab saavutama teatud tõsidusastme, et see kvalifitseerida inimväärikust alandavaks. Kinnipidamistingimused kartseris vastasid vähemalt seaduses sätestatud miinimumnõuetele ega olnud õigusvastased. 3(8)
16.Kaebaja pani suures hulgas rikkumisi toime just sellepärast, et kartseris üksikvangistust kanda. Kaebaja inspektor-kontaktisikud Tallinna Vanglas on teinud erinevate vestluste pinnalt kinnipeetavaga sissekanded seoses kaebaja sooviga üksikkambris viibida. Arvestades kaebaja distsipliinirikkumiste süstemaatilisust, on ilmne, et eelnevalt väljatoodud asjaolud on aktuaalsed ka täna. Kaebaja paneb toime rikkumisi mitte sellepärast, et ta ei suudaks vanglas kehtiva korraga leppida ja seda järgida, vaid tema eesmärgiks ongi tahtlikult korda rikkudes karistust üksinda kartseris kanda. Sellest tulenevalt saab järeldada, et tegelikult kartserikambrite olmetingimused kaebajale kahju ei tekita. On alatu ja pahatahtlik süüdistada tagantjärele vanglat piinamises, kui kaebaja on ise teadlikult ennast sellisesse olukorda pannud. 16.04.2015 päevikukandest nähtub, et: „Kinnipeetav loodab vangla vastu algatada rohkelt kohtuasju ning loodab riigilt seeläbi raha saada“. Tegelikult ei ole kaebajale kahju tekkinud, vaid tema eesmärgiks on vaid rahalise hüvitise saamine.
17.CPT raport on koostatud 09.11.2012, kuid 2015. aastal tehti kartserihoones olmeremont ja värvimine. Seega on kartserihoone tingimusi peale CPT raporti koostamist parandatud ning kartserikambrid ei ole sellised, et oleks alust rääkida kaebaja tõsisest väärkohtlemisest või tema õiguse intensiivsest riivest. Tallinna Vangla tegevus intensiivsetele õiguste rikkumistele ei viita, seega ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kartserikambrite kinnipidamistingimused kogumis ei ole kujutanud endast kaebaja kohtlemist väärikust alandaval moel.
KOHTU PÕHJENDUSED
18.Kohus, kaalunud poolte seisukohti ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
19.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude võib esitada üksnes selles paragrahvis loetletud juhtudel. Kaebaja on esitanud kahjunõude seoses tervise kahjustamisega ning väärikuse alandamisega. Praktikas on leitud, et väiteid tekitatud tervisekahjustustest võib käsitada ka väärikuse alandamist kinnitava asjaoluna (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.10.2014 otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 23; Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2006 otsus asjas nr 3-3-1-56-06). Tervise kahjustamisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise korral peab olema tõendatud tervisekahjustuse tekkimine. Lisaks tulenevad RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse § 128 lg-st 5 mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks järgmised eeldused, mis peavad olema samaaegselt täidetud: haldusorgani tegevus peab olema olnud õigusvastane; haldusorgani tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline.
20.Seega esmalt kohus hindab, kas kinnipidamistingimused olid kaebaja kartserikaristuste kandmise ajal Tallinna Vangla K1 hoones õigusvastased. Vastustaja on 7.02.2018 välja toonud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise vastuses, et P.J. kandis distsiplinaarkaristusi kartserikambrites nr 74 ja nr 77 järgmiselt: 29.11–31.12.2017 32 ööpäeva (Viru Vangla 23.11.2017 käskkirja nr 6-3/1145-1 alusel); 31.12.2017–05.01.2018 5 ööpäeva (Viru Vangla 5.12.2017 käskkirja nr 6-3/1184-1 alusel); 05.01–08.01.2018 3 ööpäeva (Tallinna Vangla 7.12.2017 käskkirja nr 5-2/17/1130 alusel); 8.01–13.01.2018 5 ööpäeva (Tallinna Vangla 7.12.2017 käskkirja nr 52/17/1132 alusel); 13.01–18.01.2018 5 ööpäeva (Tallinna Vangla 7.12.2017 käskkirja nr 52/17/1133 alusel); 18.01–23.01.2018 5 ööpäeva (Tallinna Vangla 7.12.2017 käskkirja nr 52/17/1134 alusel); 23.01–28.01.2018 5 ööpäeva (Tallinna Vangla 7.12.2017 käskkirja nr 52/17/1135 alusel); 28.01–02.02.2018 5 ööpäeva (Tallinna Vangla 7.12.2017 käskkirja nr 54(8)
2/17/1136 alusel); 02.02–07.02.2018 5 ööpäeva (Tallinna Vangla 21.12.2017 käskkirja nr 52/17/1179 alusel). Kaebaja ei väida kaebuses, et distsiplinaarkaristuste määramine oleks olnud õigusvastane.
21.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama EhS alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastavalt VangS § 651 lg-le 1 peab kartser vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 4 sätestab, et kartseri sisustusse kuuluvad: 1) päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid; 2) põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris; 3) võimaluse korral valjuhääldi; 4) riidenagi; 5) pesemiskoht; 6) wc. EhS § 11 lg 4 alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 3 lg 3 kohaselt peab eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagab ruumis piisava loomuliku valguse. Vangistusõiguse normides ei sätestata detailselt, millistele nõuetele peab (kartseri)kamber tingimuste üksikute elementide osas vastama. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 (edaspidi: määrus nr 38) vastu võetud „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ (kehtis kuni 21.12.2017) p 1 sätestas, et eluruumidele esitatavate nõuete eesmärk on inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine ning punkti 2 kohaselt pidi eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise. Sama sätestas majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrusega nr 85 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (edaspidi: määrus nr 85) § 1 lg 2 (kehtis kuni 25.08.2018). Eelnevatest põhimõtetest tuli lähtuda ka kinnipeetava kartserikambri puhul. Muuhulgas tuleb arvestada VangS § 41 lg-s 1 sätestatut, mille järgi ei tohi karistuse kandmine põhjustada rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega, sh distsiplinaarkaristuse täideviimisega.
22.Kaebaja väitel ei olnud kartserikambris tagatud nõuetekohane temperatuur ning kambrid olid liigniisked. Määruse nr 38 punkti 7 järgi peab õhutemperatuur eluruumis olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 °C. Sama sätestasid ka määruse nr 85 § 4 lg-d 3 ja 4. Vastustaja on välja toonud vastuses kahju hüvitamise taotlusele kambrite järgmised mõõtmistulemused: - 1.11.2017 kamber 77 temperatuur 23 kraadi ja õhuniiskus 39,6%; - 6.11.2017 kamber 75 temperatuur 23,1 kraadi ja õhuniiskus 53,4%; - 1.12.2017 kamber 74 temperatuur 21,1 kraadi ja õhuniiskus 48,8%; - 12.12.2017 kamber 74 temperatuur 21,9 kraadi ja õhuniiskus 48,0%; - 21.12.2017 kamber nr 72 temperatuur 21,8 kraadi ja õhuniiskus 39,0%. Ühelgi juhul ei ole mõõdetud temperatuuri alla 18 °C. Kohtul puudub alus kahelda, et vastustaja nimetatud mõõtmistulemused võiksid olla väärad. Eelnevaid mõõtmistulemusi ei ole kahtluse alla seadnud ka kaebaja. Samuti pole alust arvata, et temperatuur samas hoones või eri kambrites oleks oluliselt erinev (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2017 otsus haldusasjas nr 3-14-50770, p 12). Vastustaja seletuste kohaselt on kartserikambrid keskküttega köetavad ning kambritesse on paigaldatud radiaatorid, mis tagavad ühtlase temperatuuri säilimise, välistades liigniiskuse tekkimise kambrites, kuna keskküte kuivatab õhku. Kartserihoones on kütmine korraldatud vastavalt vajadusele, sh köetakse hoonet vajadusel ka niiskemate ja vihmaste ilmadega. Vangla ei ole ühegi mõõtmise käigus tuvastanud, et kartserihoones oleks olnud nõuetele mittevastav temperatuur. Vastustaja juttu kinnitavad ka esitatud fotod, kust nähtub, et kartserikambrite seinal on radiaator. Kuna kaebaja kartserikaristuse kandmise periood algas hilissügisel ning jätkus talvel, on vähetõenäoline, et kütteperioodiga ei olnud alustatud. Kohtu hinnangul võis kartserikamber tunduda 5(8)
kaebajale jahedana seetõttu, et kaebaja väitel ei saanud ta tervisliku seisundi tõttu ennast kambris piisavalt liigutada. Samas on vastustaja kinnitusel kaebaja tervislikust seisundist lähtuvalt tehtud erand ning kaebajal on olnud võimalus kasutada voodiriided ka päevasel ajal. Kohtule on kummastav kaebaja etteheide kartserikambri külmaprobleemile, kuna kaebaja on 15.12.2017 lõhkunud ära seinal oleva radiaatori (vt vastustaja lisa nr 2). Samuti on arusaamatu kaebaja seisukoht, et kütte- ja soojustuslahendus on tehniliselt vale. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, on kambrites levinud kaugküttesüsteem ning kambrite seintel olevad radiaatorid kütavad kambrit. Oluline on üksnes see, milline temperatuur kambris on, mitte see, kuidas kambrit köetakse.
23.Kaebaja hinnangul on kartserikambrid ka niisked. Määruse nr 38 punkti 8 kohaselt on eluruumi siseõhu optimaalne niiskus 40-60%. Ka määruse nr 85 § 4 lg-s 5 on sätestatud samad näitajad. Nagu kohus eelnevas punktis välja tõi, on õhuniiskus kambrites jäänud üldiselt normi piiresse. Kahel korral on mõõtmistulemus olnud vajalikust väiksem, mis tähendab, et õhk on olnud pigem kuiv kui niiske. Eelneva põhjal pole põhjust järeldada, et kambri liigne niiskus võiks olla pidevaks probleemiks. Lisaks on vastustaja seletuse kohaselt tagatud kartserikambrites õhuvahetus loomuliku ventilatsiooni abil ning kartserihoones puudub sundventilatsioon nagu enamikus eluruumides. Kinnipeetavatel on võimalik avada akna küljes olev õhutusava vastavalt oma soovile ning täiendavalt on õhuringlus tagatud läbi kambri ukse puuritud väikeste aukude (eelnev on nähtav ka fotodelt).
24.Kaebaja heidab ette ebapiisavat valgustust. VangS § 45 lg 1 teine lause sätestab, et kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi väärtusi, millele peab kinnipidamisasutuse kambri valgustatus vastama (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-14-53031, p 8). Rahvatervise seaduse § 4 p-st 11 tulenevalt on üheks elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõudeks see, et ruumide valgustus ei tohi kahjustada nägemist ning peab võimaldama töö- ja õppeülesannete täitmist. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud otsuses nr 3-3-1-14-10 (p 8), et VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav määruse nr 38 p 5. VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud Euroopa vanglareeglistikuga. Euroopa vanglareeglistiku p 18.2 alapunkti a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Hoolimata nende soovituslikust iseloomust, tuleks neid käsitada põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Tallinna Ringkonnakohus on 20.09.2016 otsuse 3-14-53031 p-s 10 leidnud: „Kui töökohale esitatavad valgustatuse nõuded on Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määruses nr 176 seotud konkreetse standardiga, siis eluruumi valgustatuse nõudeid ei ole nende kontrollivajaduse puudumise tõttu sätestatud üheski konkreetses standardis. Erialaspetsialistide seisukohtadest nähtub siiski, et ka eluruumi valgustatuse vajaduse kindlakstegemisel lähtutakse teatud tasemetest, mille puhul saab eeldada, et inimesel on võimalik teha selles valguses silmi liigselt pingutamata vastavaid toiminguid, nt lugeda või kirjutada. Erialases kirjanduses on välja toodud, et ruumides, kus inimesed kestvalt viibivad (nt elutoas või köögis), peab keskmine valgustustihedus olema vähemalt 200 lx. Lugemiseks ja kirjutamiseks on tarvis keskmist valgustustihedust, olenevalt teksti peensusest ja inimese vanusest, 300 kuni 500 lx (Elektripaigaldised. Raivo Teemets. TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut. Tallinn, 2011, lk 182. Kättesaadav: http://egdk.ttu.ee/files/2011/Elektripaigaldised.pdf).“ Seega peab kinnipeetava kambris olema tagatud sellise kvaliteediga valgustatus, mis võimaldaks teha ilma silmade liigse pingutamiseta toiminguid, mille tegemine on kambris võimalik ja lubatud. Vastustaja selgituste kohaselt on kambrites olemas aken ja kunstliku valgustuse kindlustavad valgustid. Alates 2013. a on kambrites uue valgustussüsteemi paigaldamisega valgustihedus tõusnud kuni 300 luksini. 14.02.2017 on mõõdetud erinevates kartserikambrites valgustihedust ning mõõtmistulemused on 6(8)
jäänud vahemikku 222-275 luksi. Vangla möönab, et kartserikambris nr 74, kus kaebaja viibis, mõõtmisi ei ole teostatud, kuid kohus nõustub vanglaga selles, et puudub mõistlik seletus, miks peaks üks kamber teistest erinema. Akna olemasolu üle vaidlus puudub. Kaebaja ei ole välja toonud, et tal oleks olnud vaja täita kambris töö- või õppeülesandeid. Fotodelt nähtuvad akende ees olevad trellid, mis tõepoolest võivad takistada mõnevõrra valguse juurdepääsu, kuid vastustaja selgitused trellide ja akende osalise katmise vajaduse kohta on veenvad. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akende kaudu, mistõttu on akende ees piirded, mis ei takista õhu liikumist ega valguse ligipääsu kambrile. Vajadust tagada tervikuna vangla ning teiste isikute julgeolek on kohtupraktika korduvalt pidanud ülekaalukaks väärtuseks, mis õigustab kinnipeetavate õiguste mõistlikku piiramist (nt Riigikohtu 25.10.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14). Seaduses sätestamata piiranguid on lubatud kohaldada julgeolekukaalutlustel (VangS § 41 lg 2). Julgeoleku tagamine vanglas on vanglateenistuse ülesanne (VangS § 66 lg 2). Kohtu hinnangul ei ole julgeolekueesmärgil paigaldatud trellide ega katetega takistatud ülemääraselt kaebaja õigust viibida piisava valgustatusega kambrites. Lisaks viibis kaebaja kartserikambris talvisel perioodil, kus ka väljas on väga vähe valgust ning tubast valgust tuleb kompenseerida kunstliku valgustusega.
25.Kaebaja peab õigusvastaseks, et talle ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus, kuna jalutusboksid ei vasta nõuetele. VangS § 651 lg 3 teise lause kohaselt võimaldatakse kartserisse paigutatud kinnipeetavale tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Riigikohtu halduskolleegium on 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 (p 19) rõhutanud Tallinna Vangla kartserikambrite jalutusvõimalusega seonduvas vaidluses, et kartserikaristust kandva kinnipeetava vabas õhus viibimise võimalust erinormina reguleeriv VangS § 651 lg 3 teine lause peab vabas õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume ning jalutusboksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Vastustaja kohtule esitatud fotodelt nähtub, et osa jalutusboksi katusest on ilma pleksiklaasist varikatteta ning jalutusboksid on pealt kaetud võrega, millest pääseb läbi piisavalt päevavalgust. Kuna ilma pleksiklaasita ala on piisavalt suur, võib eeldada, et selliselt on tagatud värske õhu juurdepääs ning samas ka kaitse halva ilma korral sademete eest, et tagatud oleks võimalus viibida värskes õhus igasuguste ilmaoludega.
26.Kaebaja hinnangul puudub kartserikambris piisav abikutsumise võimalus. Kohus nõustub vastustajaga, et piisav abikutsumise võimalus on tagatud sellega, et vanglaametnikud ning teised vangla teenistujad on kohustatud kinnipeetavat pidevalt kontrollima. Eelnev kohustus tuleneb eelkõige justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 12 lg 1 p-dest 1 ja 5, mis kohustavad järelevalvet teostava toimkonna liikmel tegema ringkäiku sisevalvepiirkonnas vähemalt kord tunnis. Sisevalvepiirkonnas ringkäiku tehes tuleb kontrollida kambris toimuvat. Üldjuhul kontrollitakse kambris toimuvat visuaalselt läbi kambri uksesilma. Kui uksesilmast ei ole võimalik kambris toimuvat kontrollida, avatakse kontrollimiseks toiduluuk või kambri uks (sama määruse § 12 lg 2). Lisaks eelnevale toimuvad vastustaja kinnitusel loendused, kinnipeetavaid toitlustatakse kolm korda päevas, viiakse jalutuskäigule, meditsiiniõed käivad ravimeid jagamas jne. Samuti on usutav vastustaja väide, et hüüdmisel on võimalik saada vajalikku abi.
27.Kohus ei tuvastanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et vastustaja tegevus oleks olnud õigusvastane. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (vt 15.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika). Kohus möönab, et kaebajat on kartserikambris kinni peetud pika aja vältel (70 päeva), kuid kuna kohus ei tuvastanud, et kaebajat oleks hoitud õigusvastastes tingimustes, ei saa pelgalt kartserikambris kinnipidamine rikkuda kaebaja inimõigusi. Kolleegium on varem selgitanud (vt 7(8)
Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-55-16, p 16), et: „ebaõige on ringkonnakohtu põhjendus, et isegi kui kambritele kehtestatud nõuded on formaalselt täidetud, võivad kambritingimused kogumis osutuda isiku inimväärikust alandavaks. Kui kambritingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis puudub õigusvastasus, mida vastustajale ette heita. Õiguspärased tingimused ei saa kogumis olla inimväärikust alandavad“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2017 otsus asjas nr 3-14-52649, p 10).
28.Õige on kaebaja viide, et CPT raporti p-des 56 ja 57 on märgitud, et Tallinna Vangla kartseris (blokk K1) on väga halvad tingimused, kambrites on halb ventilatsioon, väga vähene loomulik valgus, paljud kambrid on lagunenud seisus. Samas ei ole CPT raportis tuvastanud, et kartserikambri temperatuur ja niiskustase ei ole nõuetekohased. Raportis on kajastatud üksnes kinnipeetavate ütlused, et kambrid on talvel äärmiselt külmad (vt p 56). Sellistest kinnipeetavate subjektiivsetest konstateeringutest ei ole põhjendatud teha automaatselt järeldust, nagu oleks raportis tuvastatud, et kambri temperatuur ei vasta seaduses ette nähtud normidele (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.12.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-55-16). Ka õiguskantsleri kontrollkäigul 19.07.2014 on tehtud vanglale etteheide kartserihoones akendele paigaldatud metallvõrede ja ebapiisava loomuliku valgusega seonduvalt ning soovitatud hoone kasutusest kõrvaldada, nagu soovitas varem CPT (vt http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/ kontrollkaigu_kokkuvote_tallinna_vangla_2.pdf). CPT raport koostati 09.11.2012 ning õiguskantsleri kontrollkäik toimus 19.07.2014, mistõttu ei ole nendele tuginemine praegusel ajal asjakohane. Vastustaja kinnitusel ning fotodelt nähtuvalt on kambrites tehtud sanitaarremont ning paigaldatud on uus valgustussüsteem (vt otsuse p 24). Seega kartserikambrite olukord on mõnevõrra muutunud peale käsitletud raportite koostamist. Kohus möönab, et kartserikambritel on jätkuvalt akendel metallvõred, mis võivad takistada valguse juurdepääsu kambrisse, kuid nagu kohus eelnevalt välja tõi, viibis kaebaja kartseris perioodil, kus ka väljas oli valge väga lühikest aega.
29.Kuna kaebaja ei ole viibinud õigusvastastes tingimustes, ei hinda kohus, kas haldusorgani tegevus on tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.