Otsuse avalikult teatavaks 3. oktoober 2018, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-18-527
Haldusasi
T.L.e kaebus Rahandusministeeriumi 13.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/40 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: T.L. Kaebaja esindaja: v.adv Margo Lemetti ja v.adv. abi Evelin Prunt Vastustaja: Rahandusministeerium Vastustaja esindajad: Silvi Uljas ja Heili Jaamu
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta T.L.e kaebus tervikuna rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2.11.2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Rahandusministeerium andis 13.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/40 „Pärnu maakonnaplaneeringu „Rail Baltic raudtee trassi koridori asukoha määramine“ kehtestamine.“
2.T.L. esitas 14.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 13.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/40 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse Rahandusministeeriumi 13.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/40 kehtivuse peatamiseks.
3.Tallinna Halduskohtu 21.03.2018 määrusega jättis kohus kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 28.03.2018 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 28.08.2018 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebuse esitaja palub tühistada Rahandusministeeriumi 13.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/40. Alternatiivselt, kui kohus seda võimalikuks peab, tuleb planeering tunnistada kehtetuks osas, milles see näeb ette raudtee trassi koridori paiknemise kaebaja kinnistutel või minimaalselt osas, millega ei nähta ette müratõkkeseina ehitamist kaebaja kinnistu lähiala ehk Metsapoole küla kaitseks. Kaebaja põhjendab kaebust alljärgnevalt.
4.1.Kaebaja leiab, et Pärnu Maavalitsus ja riigihalduse minister on rikkunud oluliselt diskretsiooniõigust ja lähtunud ebakohastest eeldustest hinnates kaebaja 28. detsembri 2016 ettepanekut müratõkkeseina rajamiseks Metsapoole küla ja kaebaja õiguste kaitseks. Kaebaja leiab, et mõlemad on ettepaneku hindamisel lähtunud eeldusest, et lähim elumaja paikneb raudteest 300 m kaugusel. Kaebaja märgib, et kuna raudtee täpne asukoht selgub alles ehitusprojekti koostades, võib raudtee paikneda kus tahes maakonnaplaneeringus märgitud koridori piires. Viidatud koridor paikneb Xxxxx kinnistu eluhoonest 132,5 m ja Xxxxx kinnistu eluhoonest 174,3 m kaugusel, kusjuures maavalitsuse kirja lk-l 1 rõhutatakse: „Vastavalt KSH aruandes toodud täpsustatud müra mõju hindamise metoodikale piirdub leevendusvajadusega alade ulatus ca 200-250 m tsooniga raudteest,“ s.t järelikult hõlmates ka vaidlusalused kinnistud. Kaebaja leiab, et eeltoodust tulenevalt on Pärnu Maavalitsus ning riigihalduse minister rikkunud oluliselt diskretsiooniõigust ja teinud diskretsioonivea, jättes käsitlemata asjas olulised asjaolud ja lähtudes valedest eeldustest mürakaitsevajaduse käsitlemisel. Samuti on nad rikkunud HMS § 6 järgset uurimispõhimõtet, kuna oleks saanud teha raudtee trassi koridori tegeliku vahemaa kaebaja eluhoonetest kindlaks lihtsa „nupule vajutusega“ Maaameti geoportaali lehel Internetis. Täiendavalt leidis maavalitsus, et raudtee valmimise järgselt toimub raudtee opereerimisel jooksvalt müra kontrollmõõtmine ning kui mõõtmistulemustele vastavalt ületab müra lubatud normtasemeid, rakendatakse täiendavaid leevendusmeetmeid. Ka riigihalduse minister leidis oma kirjas: „Sarnaselt maavalitsusega rõhutame, et mürataseme seire on kavandatud ka raudtee opereerimisetapis /.../“. Kaebaja leiab, et lubamatu on asuda isikute õigusi hindama alles pärast rikkumise aset leidmist (pärast raudtee valmimist) nagu pakkusid seire osas välja maavalitsus ja riigihalduse minister, kui juba tegevuse planeerimisjärgus on ettenähtav, et negatiivne mõjutus suure tõenäosusega esineb.
4.2.Kaebaja leiab, et Pärnu maakonnaplaneering riivab õigusvastaselt tema omandipõhiõigust. Kaebaja märgib, et Xxxxx ja Xxxxx kinnistud paiknevad trassikoridori suhtes nii, et raudtee hakkab nimetatud kinnistuid läbima. See tähendab nende kinnistute võõrandamist riigile ning
see riivab kaebaja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 esimese lause järgset omandi põhiõigust aga ka kodu puutumatust. Kehtestatud planeering loob sundvõõrandamiseks EhSRS § 13 lg 6 kohaselt otsesed alused ja kaebajal puudub sisuline võimalus sellest hoiduda. Kaebaja märgib, et KASVS § 3 lg 3 sätestab üheselt, et kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud. Kaebaja on muuhulgas tulenevalt asjaolust, et MITTETULUNDUSÜHING ARB on planeeringu vaidlustanud mh põhjendusel, et menetlusõiguslike rikkumiste tõttu jäi kaalumata teisi olulisi ja potentsiaalselt isegi sobivamaid trassi koridori variante, seisukohal et on tõenäoline, et raudtee ehitamise eesmärk on võimalik saavutada ka trassi koridori paiknemisel mujal, läbimata kaebajale kuuluvaid kinnistuid, mistõttu ei ole nende sundvõõrandamine lubatud. Lisaks sundvõõrandamisele piirab raudtee ehitamine ja käitamine kaebaja omandiõiguse teostamist ka raudteest tulenevate mõjutuste tõttu. Ka talle alles jäävatel kinnistu osadel on tema ehitusõigus ja tegutsemisvabadus tulenevalt raudtee ümbrusele kehtestatud piirangutest piiratud. Lisaks sellele kandub ehitamise ajal kinnistule ehitusprahti, suureneb müra- jm saaste tase jne, viimaseid ka raudtee käitamise jooksul. Seega pole kaebajal enam võimalik oma kinnistut varasemaga võrreldes samas mahus ja viisil kasutada. Kuigi kaebaja sellega ei nõustu, siis isegi juhul, kui piirangud on printsiibis lubatavad, saab isiku põhiõiguste piiramine leida aset üksnes kooskõlas põhiseadusega ausa ja õiglase menetluse alusel, mitte lähtudes riigi ja haldusorgani omavolist, mille on põhjustanud suure tõenäosusega õigusvastane planeerimismenetlus.
4.3.Kaebaja leiab, et Pärnu maakonnaplaneering rikub tema õigust eraelu ja kodu puutumatusele. Kinnistu piiriga külgnev kiirraudtee ei võimalda kaebajal oma kodu segamatult kasutada: kinnistutele kandub tolmu jm ehitusprahti ning raudtee käitamisest tulenev emissioon, suureneb müra ja vibratsiooni tase. Kaebaja jaoks tähendab raudtee rajamine igapäevaseid paari tunni tagant või sagedamini esinevaid häiringuid järgneva mitmekümne aasta jooksul, kusjuures müratõkkeseina paigaldamata jätmisel ületatakse suure tõenäosusega ka müranorme. Kaebaja selgitab, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas leidnud, et Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 kaitsealasse langeb mh õigus kodu segamatule kasutamisele (Giacomelli vs. Itaalia, 59909/00, p 76), kusjuures rikkumise võib kaasa tuua nt lähedalasuvast tööstusettevõttest lähtuv vali müra, mis mõjutab küll inimeste heaolu, kuid ei pea otseselt ohustama inimese tervist (Lopez Ostra vs. Hispaania, 16798/90, p 51). Seejuures peab EIÕK art 8 rikkumiseks olema otseselt mõjutatud kaebaja kodu, perekonnavõi eraelu ning olema ületatud häiringu teatav miinimumtase, mille hindamisel võetakse arvesse mh häiringu kestust ja intensiivsust ning selle füüsilist ja vaimset mõju (Fadeyeva vs. Venemaa, 55723/00, p 69). Kaebaja toob eraldi välja, et EIK on tuvastanud EIÕK art 8 rikkumise ka olukorras, kus vastustajariik oli teinud märkimisväärseid pingutusi riive piiramiseks ning mürapiirmäärasid ületati üksnes ca 12-15% (Dees vs. Ungari, 2345/06, p-d 21-24). Lisaks on EIK tunnistanud, et kuna keskkonnareostus võib rikkuda EIÕK art 8, on riikidel kohustus luua regulatsioon keskkonnaseireks ning isikute kaitseks keskkonna kahjulike mõjude eest (Bacila vs. Rumeenia, 19234/04), mh nende eraelu kaitseks müra eest (Oluic vs. Horvaatia, 61260/08). Kuna müratõkkeseina vajadust analüüsides lähtuti ebaõigest vahemaast hoonete ja raudtee vahel, pole tekkivaid häiringuid ja nende ulatust sisuliselt analüüsitud, mistõttu ei saa rääkida ka kaebaja eraelu ja kodu piisavast kaitsest müra eest.
4.4.Kaebaja leiab, et Pärnu maakonnaplaneering rikub tema õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Rikutud on kaebaja KeÜS § 23 lg-st 1 tulenevat õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille lg 3 kohaselt on sätte kaitsealasse hõlmatud ka potentsiaalne ja ebakindel tulevikus avalduv mõju keskkonnale, s.t negatiivne mõjutus ei pea veel olema aset leidnud. Tulenevalt kaebaja poolt kinnistute igapäevaseks elamiseks kasutamisest ei saa olla vaidlust, et tal on keskkonnaga oluline puutumus KeÜS § 23 lg 2 mõttes. KeÜS § 23 lg 4 teises lauses rõhutatakse, et keskkonna mittevastavust tervise- ja heaoluvajadustele eeldatakse, kui on ületatud keskkonna kvaliteedi piirväärtus. Raudteest tuleneva müra eest kaitseks sätestavad keskkonnaministri 16. detsembri 2016 määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ ning sotsiaalministri 4. märtsi 2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ müranormid. Kaebaja on seisukohal, et ei ole tõenäoline, et elumajadest ca 150 m kaugusel kiirraudtee käitamine ei ületaks ühtegi leevendusmeedet rakendamata seadusjärgseid müra normtasemeid. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul pole tehtud ühtegi analüüsi, mis müra normtaseme piiresse jäämist kinnitaks, ja esitatud kaalutlustest nähtub, et planeerimismenetluses on lähtutud ebakohasest eeldusest, et müraallikas paikneb elumajadest 300 m, mitte vähem kui 150 m kaugusel. Kaebaja on seisukohal, et tema õigusi kahjustatakse ka siis, kui seadusjärgseid müra normtasemeid ei peaks ületatama. Õiguskirjanduses on selgitatud: „Heaolu mõistet ei saa alati siduda konkreetsetest kehtestatud arvulistest normidest kinnipidamisega. Näiteks võib pidevas mürafoonis viibimine tekitada stressi ka juhul, kui müranorme ei ületata ning heaolu vähenemine võib seisneda ka n-ö negatiivsetes mõjutustes /../“. (K. Relve jt. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid (2015), kättesaadav: http://k6k.ee/keskkonnaseadustik/4-ptk/1-jagu/pg-23 , § 23 p 2.2.1.) Vaidlust ei ole selles, et planeeritaval raudteel hakkab hageja elumaja vahetust lähedusest mööduma päevas paaritunniste kuni mõne minutiliste vahedega reisi- ja kaubaronge. Kuna kaebaja kodu paikneb väljaspool linnu keset metsa, ei maskeeri müra ka muu võimalik mürafoon, mistõttu on rongide möödumine kaebaja arvates eriti teravalt tajutav. Kaebaja rõhutab, et tema õigusi ei kahjusta mitte üksnes raudteest lähtuv müranormide ületamine, vaid ka senisest piiratum võimalus vaba aja veetmiseks looduses: nii oma kinnistute piires kui ka nende lähiümbruses asuvas metsas. Raudtee rajamisega võetakse maha suur lõik metsa ning piiratakse see vahetult mitteületatava taraga. Sellega hukkub väärtuslik looduskooslus ning piiratakse kaebaja senist liikumisvabadust, looduse jälgimise ja metsaandide korjamise võimalust kodumaja ümbritsevas metsas. Sellise lisandväärtuse olemasolu oli just üheks põhjuseks, miks kaebaja valis oma elukohaks looduskauni ja vaikse metsaga ümbritsetud piirkonna, mitte tiheasustatud suurlinna. Õiguskirjanduses selgitatakse: „/.../ piirkonnas, kus on tavapäraselt vähe tööstustegevust ning parem õhukvaliteet (piirkonnad, kus on palju kaitsealasid vmt), on isiku tervist ja heaolu mõjutava tegevuse lubamise võimalused piiratumad ning võimalikud nõuded tegevusele rangemad.“ (K. Relve jt. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid (2015), kättesaadav: http://k6k.ee/keskkonnaseadustik/4-ptk/1-jagu/pg-23 , § 23 p 5.2.) Seega oleks planeeringu kehtestamisel ja sellele eelnenud planeerimismenetluses tulnud seda hoolikamalt kaaluda ka kaebaja õigusi. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et tema õigusi rikub Pärnu maakonnaplaneeringu kehtestamine ja selle alusel raudtee rajamine juba iseenesest. Veelgi enam aga rikutakse tema
õigusi sellega, et haldusorgan pole pidanud vajalikuks isegi mis tahes leevendusmeetmete rakendamist. Kaebaja märgib, et tema taotlust müratõkkeseina rajamiseks saab käsitleda KeÜS § 23 lg 5 järgse taotlusena keskkonna säästmiseks ning mõistlike meetmete võtmiseks, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Viimase on koguni kaks haldurorganit täiesti põhjendamatult arvestamata jätnud, rikkudes seejuures veel oluliselt diskretsiooniõigust. Kaebaja leiab, et plaanitava raudtee rajamine riivab ka tema PS § 28 järgset õigust tervise kaitsele. Õiguskirjanduses selgitatakse: „ Riigil tuleb rakendada meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu (nt välisõhu kvaliteet, ohutu müratase /.../ Kuna kehtestatud nõuetest on kasu vaid siis, kui neid järgitakse, tuleb erilist tähelepanu pöörata riikliku järelevalve tõhususele.“(M. Ernits, N. Parrest. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2017, § 28 p 5.) Planeeringu kehtestamise ning veelgi enam isegi müratõkkeseina põhjendamatu planeeringus ette nägemata jätmisega on Pärnu Maavalitsus ning riigihalduse minister jätnud kaebaja füüsilise ja vaimse tervise kaitseta.
4.5.Kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlust kohtule ei esitanud. Seoses vastustaja poolt 07.09.2018 esitatud menetluskulude hüvitamise taotlusega leiab kaebaja, et kaebuse näol ei ole tegemist sedavõrd mahuka ja keerulise vaidlusega, mille puhul oleks Rahandusministeerium pidanud kasutama välist õigusabi. Kaebuse maht ei ületa tavapäraste halduskohtule esitatavate kaebuste piiri. Lisaks kattuvad käesolevas asjas vastustaja esitatud seisukohad kohtuasjas 3-18529 esitatuga, mistõttu oli vastustaja vaidluse asjaoludega piisavalt kursis Samuti on Rahandusministeerium teostanud riigihalduse ministri isikus vaidlustatud maakonnaplaneeringu üle riiklikku järelevalvet ning hiljem ka planeeringud kehtestas. Rahandusministeeriumis on ka eraldi planeeringute osakond, mistõttu ei saa väita, et välise õigusabita ei olnud võimalik kohtumenetluses riigi positsiooni kaitsta. Samuti leiab kaebaja , et käesoleval juhul ei ole vajalik vastustaja menetluskulude taotluse lahendamisel kalduda kõrvale Riigikohtu väljakujunenud praktikast välise õigusabi kulude väljamõistmisel (RK lahendid 33-1-25-16 p 18, 3-3-1-26-12 p 30 jt). Eeltoodust tulenevalt tuleb Rahandusministeeriumi taotlus välja Rahandusministeeriumi menetluskulud T.L.elt jätta kaebaja arvates rahuldamata.
mõista
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses ning põhjendab oma seisukohti alljärgnevaga.
5.1.Vastustaja on seisukohal, et planeerimismenetlus on olnud igati õiguspärane ja see on läbi viidud kõiki planeerimisseaduse nõudeid järgides. Vastustaja on seisukohal, et planeerimismenetlus on olnud õiguspärane, kaebaja on olnud nõuetekohaselt ära kuulatud ning planeerimismenetluses on langetatud põhjendatud diskretsiooniotsus. Sealjuures on diskretsiooniotsuse langetamisele eelnenud väga põhjalik KSH, alternatiivide väljatöötamine, kaalumine ja omavaheline võrdlemine, samuti isikute poolt esitatud seisukohtade ja ettepanekute analüüsimine ja kaalumine. Maakonnaplaneeringu menetluses tehti seaduses nõutust isegi rohkem avalikke arutelusid ja koosolekuid, et avalikkus oleks tõhusalt menetlusse kaasatud ja isikutel oleks võimalik oma seisukohti väljendada (menetluse ülevaade on leitav maakonnaplaneeringu tabelist 1 (lk 11 jj)). Avalikkusele tutvustati planeeringu lähteseisukohti, võrreldavaid trassialternatiive, KSH programmi, trassi koridori võrdlustulemusi, planeeringu eskiislahendust, samuti eraldi veel elektrilahendust. Samuti korraldati valminud planeeringu ja KSH aruande avalik väljapanek ja arutelud, kus kaebaja ka 28.12.2016 kirjaga oma müratõkke paigaldamist puudutava ettepaneku esitas.
Pärnu Maavalitsus on oma 11.01.2017 kirjaga kaebaja ettepanekule nõuetekohaselt vastanud. Sealjuures on kaebaja ettepanekut analüüsitud koostöös planeeringukonsultandi, strateegilise keskkonnamõju hindaja, Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) spetsialistidega. Pärnu Maavalitsus selgitas kaebajale, et KSH raames on müra küsimust hinnatud ja selgitatud ka müra hindamise metoodikat. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi konkreetset väidet ega tõendit selle kohta, et planeerimismenetluses oleks tehtud vigu ning see saaks seetõttu olla õigusvastane. Maakonnaplaneeringu ja KSH materjalid (heaks kiidetud KSH aruanne koos lisadega on kättesaadav internetis: https://www.maavalitsus.ee/147. ) ning seal sisalduv juba ise näitavad, kui põhjalik on olnud planeerimismenetlus ja KSH menetlus. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi minetust viidatud menetlustes. Seetõttu on paljasõnaline kaebuses esitatud väide planeerimismenetluse õigusvastasusest ja haldusorgani omavolist. 5.2 Vastustaja leiab, et trassivalik on olnud õiguspärane. Vastustaja märgib, et kaebaja on küll esitanud väite, et kaalumata on jäänud sobivamaid trassikoridore, aga ei ole seda väidet mitte kuidagi põhjendanud. Kaebaja ei ole isegi viidanud, milliseid trassikoridore ta valitud trassikoridorist sobivamaks peab või milliste trassikoridoride kaalumist ta oleks soovinud. Materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja ka planeerimismenetluse käigus esitanud ettepanekuid alternatiivsete trasside kaalumiseks või toonud välja, et trasside võrdlemisel ja kaalumisel oleks tehtud vigu, mis on viinud vale trassikoridori eelistamiseni. Teiseks rõhutab vastustaja, et maakonnaplaneeringu menetluses on KSH raames väga põhjalikult võrreldud erinevaid trassikoridore ning leitud, et just valitud trassikoridori lõik 1B on sobivaim, arvestades nii loodus- kui inimkeskkonda. Eelistatud trassikoridori 1B poolt on olnud ka teised Metsapoole küla elanikud (nt Maary Schvede kiri, tl 164). Vastustaja selgitab seoses trassivalikuga kõigepealt, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.2004 otsusega nr 884/2004, millega muudetakse otsust 1692/96/EÜ üle-euroopalise transpordivõrgu arendamist käsitletavate ühenduste suuniste kohta, määrati kindlaks suunised üle-euroopalise raudteevõrgu loomiseks. Selle otsusega kinnitati, et Eesti, Läti ja Leedu raudteetransport tuleb integreerida laiemasse Euroopa Liidu raudteetranspordi süsteemi (ehk ühildada Baltikumi raudtee rööpmelaius EL ülejäänud rööpmelaiusega). Viidatud otsuse raames määrati ühtlasi prioriteediprojektina kindlaks Rail Baltica telg Varssavi – Kaunas – Riia – Tallinn. Rail Balticu trassi kulgemine läbi Harju, Rapla ja Pärnu maakondade määrati kindlaks Eesti üleriigiliste planeeringutega. Planeerimisseaduse vana redaktsiooni § 6 lg 2 p 4 kohaselt oli üleriigilise transpordivõrgustiku kujundamine ning tehniliste infrastruktuuride arengu suunamine üleriigiliste planeeringute ülesanne. Vaidlusaluse Pärnu maakonnaplaneeringu lähtetingimused tulenevad muuhulgas üleriigilistest planeeringutest Eesti 2010 ja Eesti 2030+. Üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ transpordivõrgu põhistruktuuri kaardil (lk 26) on välja toodud kiire rongiühenduse (240 km/h) loomine Tallinnast läbi Pärnu Läti suunas aastaks 2030. Seega on Rail Baltic trassiga Tallinnast läbi Pärnu Riiga otsustatud Eesti üleriigilises planeeringus kui maakonnaplaneeringutest kõrgemal tasemel asuvas planeeringus. Lisaks on Rail Balticu trassi kulgemist selliselt toetatud AECOM uuringus (Kättesaadav: https://www.tja.ee/et/valdkonnad-teenused/rail-balticu-uuringud. ), kus viidati, et just see liin läbi Pärnu on kõige elujõulisem lahendus. Trassi täpsem kulgemine Harju, Rapla ja Pärnu maakondade sees on otsustatud maakonnaplaneeringutega, mille raames viidi läbi KSH. Maakonnaplaneeringu ja KSH menetluses kaaluti palju erinevaid variante, kuidas raudtee trass võiks paikneda. Erinevaid trassialternatiive kaaluti mitmeid aastaid ning nende osas said seisukohti avaldada kõik puudutatud isikud.
Vastavalt planeerimisseaduse vana redaktsiooni § 291 lg-le 2 tuli joonehitise trassi koridori asukohavalik leida maakonnaplaneeringuga ja selle raames kaaluda mitut võimalikku asukohta. Seda on Rail Balticu puhul tehtud. KSH aruande peatükis 8 tuuakse välja, kuidas on trassialternatiivide väljatöötamine ja võrdlemine toimunud. Samamoodi on trassialternatiivide maakonnaplaneeringu peatükis 2.2.
väljatöötamist
ja
võrdlemist
kirjeldatud
Vastustaja toob välja, et maakonnaplaneeringu peatükis 2.4 on välja toodud, et kiire rongiühenduse loomiseks sobivaima trassi koridori asukoha väljaselgitamiseks Häädemeeste vallas võrreldi lõike 1A vs 1B. Võrdluse tulemusena kujunes eelistatuks variant 1B. Eelistuse kujundamisel osutus otsustavaks teguriks asustuse paiknemine. Eelistatud trass kulgeb külades hajali paiknevatest majapidamistest kaugemalt ida poolt mööda, säilitades välja kujunenud külatervikud ning mõjutades kohaliku kogukonna taluvusvõimet ja liikumisvõimalusi vähem. Alternatiiv 1B on ka majanduslikult tulusam, kuna on ehitusmaksumuselt ligikaudu 3,3 miljoni euro võrra soodsam ja sotsiaal-majandusliku tulu võrdluses 30 aasta lõikes ligikaudu 1,1 miljoni euro võrra tinglikult tulusam alternatiivist 1A (1B trassi valikuga kaasnevad pikaajalised kulud on väiksemad). KSH peatükis 8.3 on välja toodud võrdlus tabeli kujul, kust nähtub, et trass 1B on selgelt eelistatud eelkõige just inimkeskkonna pärast. Vastustaja rõhutab, et maakonnaplaneeringu ja KSH menetluses on põhjalikult kaalutud erinevaid trassialternatiive ja nende mõjusid loodus- ja inimkeskkonnale. Sealjuures on Häädemeeste vallas otsus langetatud just inimkeskkonnale kõige sobivamalt ehk valitud on trass, mis omab kõige väiksemaid mõjusid asustusele. Sealjuures on arvesse võetud maaomanike ja valla eelistust ning tagatud kohaliku identiteedi säilimine ja kogukonna õiguste kaitse. Trassivalik põhineb ratsionaalsetel kaalutlustel, mida on kirjeldatud nii KSH-s kui maakonnaplaneeringus. KSH ja maakonnaplaneeringu materjalide pinnalt on selge, et trassivalikut on väga põhjalikult kaalutud ja tehtud otsus on olnud põhjendatud. Muuhulgas on seda toetanud ka maaomanikud ise. Vastustaja leiab, et kaebaja väide haldusorgani omavolist ja meelevaldsusest on paljasõnaline ja põhjendamata. Kaebaja ei ole seda väidet mitte kuidagi põhjendanud ega esitanud asjaolusid ja tõendeid, millest see nähtuks. Vastustaja poolt väljatoodu pinnalt on just ilmne, et maakonnaplaneeringu menetluses on kõiki asjakohaseid variante ja puudutatud isikute huve põhjalikult kaalutud ja langetatud lõpuks põhjendatud kaalutlusotsus eelistatud trassi osas. Haldusorgan ei ole maakonnaplaneeringu menetluses rikkunud planeerimisseaduse ega haldusmenetluse nõudeid. Haldusorgan ei ole rikkunud diskretsiooniotsuse tegemise ega teostanud diskretsiooni ebaõigesti. 5.3 Vastustaja on seisukohal, et maakonnaplaneering ei riku kaebaja õigusi. Vastustaja on välja toonud, et planeerimismenetlus on olnud õiguspärane ning maakonnaplaneeringu lahendus põhineb põhjalikul analüüsil ja erinevate huvide kaalumisel, sealjuures on olulisimaks peetud just inimkeskkonnale potentsiaalselt avaldatavaid mõjusid. Valik on langetatud selliselt, et see võimalikult vähesel määral avaldaks isikutele negatiivseid mõjusid. Vastustaja rõhutab eraldi, et müraga seotud küsimusi on hinnatud nii KSH raames ja maakonnaplaneeringus.
5.3.1.Maakonnaplaneeringu peatükis 3.2.7 kirjeldatakse, et KSH aruande raames viidi läbi müra modelleerimine, sh eelprojekti täpsusastmes müra modelleerimine. KSH aruande peatükk 9.3 käsitleb hindamist keskkonnatervise kriteeriumite lõikes ja alapeatükk 9.3.1 käsitleb just raudtee ehitamisega ja kasutamisega seotud müra mõju kui kaalutud kriteeriumit. Detailselt on müra mõju hindamise metoodikat (lähteandmed, normväärtused, mõjutsoonide laiuse
määramise arvutusmetoodika ning ülevaadet leevendavate meetmete efektiivsusest) kirjeldatud KSH lisas I-3.
5.3.2.KSH lisa I-3 kohaselt lähtuti müra hindamisel sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusest nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“. KSH lisa V „Müra ja vibratsiooni hindamine“ kohaselt on projekti taotlustaseme hindamisel lähtutud keskkonnaministri 16. detsembri 2016. a määruses nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ toodud väärtustest. Raudteemürast tingitud müratsoonide laiused arvutati rahvusvaheliselt tunnustatud müralevi modelleerimise spetsiaaltarkvaraga SoundPLAN 7.4 (Braunstein+Berndt GmbH, http://www.soundplan.eu/), mida kasutatakse laialdaselt keskkonnamüra leviku hindamiseks sh raudteeprojektides ning Euroopa Komisjonile esitatavate stratxxxxxliste mürakaartide koostamisel. Raudteemüra arvutamisel kasutati Põhjamaade rongimüra arvutusmeetodit (Railway Traffic Noise: The Nordic Prediction Method - TemaNord No. 1996-524), mis sisaldab andmeid nii kiirongide (nt Rootsis kasutusel olev X2000) kui ka erinevate diisel- ning elektrimootoriga kaubarongide kohta. Arvestades, et leevendavad meetmed määratakse hetkel teadaoleva parima informatsiooni kohaselt (mis sisuliselt tähendab konservatiivset lähenemist ja perspektiivse mõju ülehindamist), võib öelda, et reaalselt tagatakse raudtee lähiümbruse aladel paremad tingimused, kui projektile esitatavad miinimumnõuded ette näevad. Vastustaja selgitab, et tõenäolise arengustsenaariumi korral, kus valdav osa kaubaronge liigub päevasel ajal (ehk ainult ca 2-3 kaubarongi öösel), võib 50 dB müratsoon (ehk olemasolevate elamualade taotlustase) ulatuda ca 200 m kaugusele raudteest. Kui raudtee valmimise ajaks vastab teatud osa kaubarongidest juba ka uuele veeremile kehtestatud rangematele nõuetele (ehk kuni 10 dB väiksem müraemissioon) jääb 45-50 dB ala juba selgelt trassikoridori sisse (ca 175 m raudtee teljest).
5.3.3.Hiljem koostatud müra ja vibratsiooni hindamise uuringu kohaselt on kaubarongide müra modelleerimisel kasutati rongitüüpi S-GoodsDi, mille emissiooniandmed põhinevad Rootsis perioodil 1982-1993 teostatud T44 tüüpi veduritega kaubarongide müra mõõtmistulemustel, hõlmates andmeid nii elektri- kui ka diiselvedurite kohta. Reisirongide puhul lähtuti selles uuringus müra modelleerimisel Rootsis kasutusel olevast rongitüübist X60 (kasutuses alates 2006a), mis on mõnevõrra kaasaegsem kui näiteks samuti mudelis sisalduv (ja KSH lisas I-3 tehtud uuringus kasutatud) X2000 rongitüüp (kasutuses alates aastast 1990) ja vastab paremini perspektiivse raudtee nõuetele (sh müranõuetele). Uuringutes on kasutatud rahvusvaheliselt tunnustatud meetodeid ja tarkvara müra modelleerimiseks. Uuringute tulemusel on leitud, et juhul, kui võtta aluseks vanemad kaubarongid (mis tekitavad rohkem müra), ulatub 50 dB müratsoon ehk lubatud tase ligikaudu 200 meetri kaugusele raudteest. Juhul, kui kaubarongid vastavad uutele rangematele nõuetele, jääb müra piirväärtusele vastav või seda ületav ala trassikoridori sisse ehk ulatub ligikaudu 175 m kaugusele raudtee teljest.
5.3.4.Vastustaja selgitab, et KSH raames on müra küsimust hinnatud mitmes etapis – esmalt maakonnaplaneeringu täpsusastme etapis ja seejärel eelprojekti täpsusastmes. Maakonnaplaneeringu täpsusastme etapis ei tehtud veel detailset müra modelleerimist ja seetõttu on KSH lisas II-6 leevendusmeetmete registris ka välja toodud, et trassi 1B piirkonnas võib mürakaitsemeetmete rajamine olla vajalik. Meede ja selle rakendamise vajadus täpsustub. Täpsema müra hindamise etapis (eelprojekti etapis) hinnati kõiki müratundlikke kohti ja leevendusmeetmete vajadust detailsemalt ning viidi läbi müra modelleerimine. Selle hindamise tulemused kajastuvad KSH lisas III-5 ja III-6. KSH lisas III-6, kus on toodud
leevendusmeetmete vajadusega alad, ei ole lõigul 1B müra leevendamist enam välja toodud. KSH lisas III-5, kus kajastatakse mõjuhindamise tabeleid, märgitakse trassi 1B kohta mürakriteeriumi juures, et tegemist on seni valdavalt mürast mõjutamata elukeskkonnaga, kus vahetult raudteekoridori ümbruses müratundlikke elamualasid ka ei asu. Trassivalikul on arvestatud müratundlike hoonete paiknemisega raudtee ümbruses, välja toodi, et müra osas on tegemist väikseima negatiivse mõjuga trassialternatiiviga ja konkreetseid asukohapõhiseid meetmeid ei seatud. Eelprojekti etapis tõi mürahinnang välja, et tundlikel aladel müra normtasemete ületamist ei esine, mistõttu meetmeid seada ei ole vaja.
5.3.5.Vastustaja selgitab, et haldusmenetluses on hinnatud ka raudtee ehitusaegseid mõjusid ning selle osas märgitakse mõjuhindamise tabelis, et võivad esineda ajutised mürahäiringud paarisaja meetri ulatuses tööde teostamise kohast. Seoses ehitusaegse suurenenud transpordikoormusega võivad teede äärsed häiringud ilmneda raudtee ehituse piirkonnast eemal. Meetmetena nähti ette tööde ajastamine (mürarikkad tööd ainult päevasel ajal), korrektne tööde teostamine ning masinate ja seadmete korrashoid. Raudtee kasutusetapi osas märgitakse mõjuhindamise tabelis, et seda tuleb hinnata järelhindamise käigus, aga mõju peab jääma lubatud tervisekaitsenormide piiresse.
5.3.6.KSH lisas V on täiendavalt veel iga maakonna kohta esitatud mürakaardid ning müra ja vibratsiooni hindamise dokument. Viidatud dokumendis tuuakse välja, et öise taotlustaseme (50 dB) ületamise ala võib ulatuda ca 210-230 m kaugusele raudteest (tasasel maastikul müra levikut takistavate objektide nagu müratõkked, ulatuslikud metsaalad või hoonestus puudumisel). Hinnangus tuuakse välja erinevad leevendavad meetmed, mida on võimalik rakendada kogu trassile (nt raudtee infrastruktuuri heas korras hoidmine, veeremi hea seisukorra tagamine jne), teatud piirkondadele (muldvallid, müratõkkeseinad, lokaalne kõrghaljastus jne) ja ka väga konkreetsetes situatsioonides ja asukohaspetsiifiliselt. Kõik see näitab, et KSH raames on väga põhjalikult müra küsimust hinnatud ja kaalutud ka leevendusmeetmete rakendamise vajadust.
5.3.7.Maakonnaplaneeringus (lk 68) tuuakse ülevaatlikult välja, et müra leevendusvajadusega alad on määratud hinnanguliselt 200 – 250 m kaugusel raudteest. Müra modelleerimise tulemused on aluseks projekteerimise etapis müratõkkerajatiste projekteerimisel. Täpsemalt Häädemeeste valda puudutavas peatükis 3.5.1 märgitakse, et trass kulgeb valdavalt metsamaal, asustusest ida poolt. Häädemeeste vallas ei asu trassikoridoris ja selle vahetus läheduses müratundlikke objekte, kus müra modelleerimise tulemusena oleks planeeringu tasandil ette nähtud mürakaitsemeetmete vajadus.
5.4.Kaebaja väide, justkui oleks planeeringus lähtutud valedest eeldustest ja elumajade asukohtadest, ei vasta tõele. Kaebaja on kaebuses rääkinud läbisegi raudtee koridorist ja raudteest ning sellest on osaliselt tekkinud ka segadus majade kauguste osas.
5.4.1.Vastustaja selgitab, et raudtee trassi koridori laiuseks on maakonnaplaneeringus määratud 350 m (maakonnaplaneeringu lk 29). Trassi koridor on raudtee rajamiseks vajaminev maa ja raudtee kaitsevöönd koos trassi nihutamisruumiga. Trassi koridori laiuse 350 m ja nihutamisruumi määramine on põhjendatud vajadusega tagada vastavus trassi geomeetria nõuetele ka siis, kui raudtee asukohta tuleb projekteerimise käigus täpsustada (trassi keskelt ühele või teisele poole nihutada). Trassi koridori sees paikneb kavandatav raudteemaa koos raudtee kaitsevööndiga, mille ulatus on üldjuhul 66 meetrit ja millest orienteeruvalt 35 meetrit on taraga eraldatud. Projekteerimise käigus raudtee asukohta täpsustades ei tohi raudteemaa koos kaitsevööndiga väljuda raudtee nihutamisruumi välispiirist ehk planeeringuga määratud trassi koridorist. Vastustaja rõhutab, et kaebajale on olnud teada, et paralleelselt Rail Baltic maakonnaplaneeringu menetlusega koostati juba 2016. aastal Rail Balticu Pärnumaa osas esimese etapina eelprojekt. Eelprojekti eesmärgiks oli täpsustada maakonnaplaneeringuga
kavandatud nihutamisruumi alas raudteetrassi asukohta ning määrata ära ligikaudne maavajadus iga kinnisasja lõikes.
5.4.2.Vastustaja toob välja, et 15.12.2016 toimus koosolek, millel tutvustati kaebajale Xxxxx kinnisasja kohta koostatud eelprojekti lahendust ja Xxxxx kinnisasja kohta koostatud eelprojekti lahendust ning joonist põhikaardil. Joonistelt nähtub, et eelprojektiga on kinnisasjadele kavandatud raudtee jaoks vajalik raudteemaa eraldus oluliselt kitsam kui planeeringus kavandatud 350 m trassikoridoriala. Vastustaja märgib, et kaebaja on eelprojekti joonistega tutvunud ning nendele omakäeliselt kirjutanud kooskõlastuse teksti ja lisanud allkirja. Xxxxx kinnisasja jooniselt nr 01-2AP-12 nähtub kaebaja kooskõlastus: Kõigi võimalike variantidega nõus, kuid kuna elan nii Xxxxx kui Xxxxx kinnisasjal (100 m raudteetrassist eemal), siis sõltub palju siiski sellest, milline on müratõkkelahendus, vahejaama asukoht, el paiknemine, juurdepääsulahendus jms. Xxxxx kinnisasjal hooned EHR-s kaduma läinud. Xxxxx kinnisasja jooniselt nr 01-2AP-11 nähtub kaebaja kooskõlastuse tekst: Kõigi võimalike variantidega nõus, kuid kuna elan nii Xxxxx kui Xxxxx kinnisasjal (100 m raudteetrassist eemal), siis sõltub palju siiski ka sellest, milline on müratõkkelahendus, vahejaama asukoht, el liinide paiknemine, juurdepääsu lahendus jms. Xxxxxl uus maja. Nõus kolmnurkse osa juurdesaamisega. Järelikult on kaebaja eelprojektiga kavandatud lahendusest teadlik ning pidi sellest tulenevalt aru saama, et eelprojektiga kavandatud raudtee jääb tema eluhoonetest tegelikult kaugemale kui maakonnaplaneeringus ette nähtud trassikoridori (laiusega 350 m) välispiir.
5.4.3.Vastustaja toob välja, et mõõtes Maa-ameti geoportaalis raudtee trassi tegelikku kaugust kaebaja kinnistutest, on Xxxxx kinnisasjal asuva eluhoone kaugus eelprojektiga ette nähtud raudtee teljest 308 m ning Xxxxx kinnisasjal paikneva eluhoone kaugus eelprojektiga kavandatud raudtee teljest 350 m. Vastustaja rõhutab, et eeltoodust nähtuvalt on ta haldusmenetluses teinud kindlaks kõik olulised asjaolud ja lähtunud KSH aruandes ja maakonnaplaneeringus õigetest asjaoludest ja eeldustest. Kaebaja vastupidised väited on põhjendamata. Kaebaja viitab kaebuses, et koridor paikneb Xxxxx kinnistu eluhoonest 132,5 m ja Xxxxx kinnistu eluhoonest 174,3 m kaugusel, millest kaebaja järeldab, et kinnistud jäävad leevendusmeetmetega ala sisse. Selgitame, et oluline on siiski elumajade kaugus raudteest endast, mitte maakonnaplaneeringuga kindlaks määratud 350 meetri laiusest koridorist. Trassi koridor iseenesest kaebajale mingeid negatiivseid mõjutusi põhjustada ei saa, seega tuleb müra hindamisel lähtuda siiski raudtee asukohast trassikoridori sees. Kaebaja majade osas on kaebajale tutvustatud täpsustatud lahendust ja KSHs on müra hinnatud samuti täpsemate andmete pinnalt, kui vaid trassikoridor. KSH raames on kindlaks tehtud, et kaebajate eluhooneteni ülenormatiivne müra ei kandu. Kaebaja eluhooned jäävad raudteest piisavalt kaugele, mistõttu praeguses planeerimisetapis leevendusmeetmeid ette näha ei ole vaja.
5.4.4.Vastustaja märgib, et KSH-s ja maakonnaplaneeringus on selgelt välja toodud, et müra peab jääma tervisekaitsenormide piiresse ja seda hinnatakse täiendavalt ka järgmistes menetlusetappides. Hetkel puuduvad igasugused alused arvata, et raudtee tuleks kaebajale lähemale ning põhjustaks mürahäiringu kaebajal elumajade juures. Kui selline asjaolu peaks hilisemas etapis projekteerimise käigus siiski tekkima, siis ka vastavad leevendusmeetmed ette nähakse ja projekteeritakse ja seda küsimust tuleb hinnata ehitusloa väljastamise etapis.
5.4.5.Vastustaja märgib, et alusetud on kaebaja väited, et lubamatu on asuda isikute õigusi hindama alles peale rikkumise aset leidmist, kui juba tegevuse planeerimisjärgus on ettenähtav, et negatiivne mõjutus suure tõenäosusega esineb. Maakonnaplaneeringu ja KSH menetluses välja selgitatud asjaolude ja läbi viidud uuringute kohaselt ei ole negatiivset mõju kaebaja
kinnistutele ette näha. Vastupidi, algselt käsitleti trassi 1B mõjupiirkonda jäävat ala kui potentsiaalse leevendusmeetmete vajadusega ala, täpsemate uuringute ja müra modelleerimise tulemusel sai aga selgeks, et tegelikult ei jää trassi 1B müra piirkonda elumaju, milleni võiks ülenormatiivsed negatiivsed mõjud ulatuda. Seega on praeguses etapis võimalik väita, et selliseid negatiivseid mõjusid ette näha ei ole. Sellises olukorras ei ole mõistlik ega vajalik müra leevendusmeetmete ette nägemine maakonnaplaneeringus ja nende projekteerimise kohustuse panemine planeeringuga.
5.5.Vastustaja toob eraldi välja, et lisaks mürale on KSH-s mõjuhindamise tabelis hinnatud ka muid potentsiaalseid negatiivseid mõjusid (nt välisõhu kvaliteet, elutingimused) ning leitud, et leevendavaid meetmeid ette näha ei ole vajalik. Praegusel hetkel ei saa vaidlust olla selles, et ülenormatiivsete mõjutuste esinemist kaebaja eluhoonetele ei kinnita ükski dokument ja kaebaja ei ole ka ise selliseid tõendeid esitanud, mis seda kinnitaks. Kaebaja väited negatiivsete mõjude esinemisest tema kinnistutel on hüpoteetilised. Maakonnaplaneering ja KHS toovad välja mitmeid leevendavaid meetmeid, mida on võimalik rakendada, kui negatiivsed mõjud tegelikult esinevad (KSH aruande lisa III-1, III-6, V (p 1.6), maakonnaplaneeringu ptk 3.2.7 (lk 67 jj), ptk 4 (lk 122 jj)). Vastustaja rõhutab, et kui peaks hiljem selguma, et sellised mõjud kaebaja kinnistutel siiski esinevad (kuigi hetkel selle kohta ühtegi tõendit ei ole, et see nii võiks olla), on võimalik need leevendavad meetmed ehitusprojektis ette näha.
5.6.KeÜS § 23 lg 1 kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. § 23 lg 5 sätestab, et § 23 lõikes 1 nimetatud õiguse tagamiseks on õigus nõuda haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete võtmist, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Praegusel juhul on haldusorgan maakonnaplaneeringu menetluses selliseid meetmeid rakendanud ning puudub igasugune põhjus arvata, et kaebaja elukohas ei ole tagatud keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Kaebaja ei ole esitanud põhjendatud väiteid ega tõendeid, mis kinnitaks vastupidist.
5.7.Seoses kaebaja väidetega tema õiguste rikkumisest seoses vältimatu kinnistu võõrandamisega riigile, märgib vastustaja, et maakonnaplaneeringu peatükis 5.4 on käsitletud trassi koridoris paiknevate maaüksuste omandamise põhimõtteid. Viidatud peatükis tuuakse välja, et maa omandamiseks peab MKM läbirääkimisi kinnistu omanikega. Maade omandamise menetlust alustades tellitakse litsentseeritud ja atesteeritud maa hindajalt eksperthinnang raudtee ehitamiseks vajalike maa-alade turuväärtuse leidmiseks, mille alusel alustatakse läbirääkimisi maaomanikega maa vabatahtlikuks võõrandamiseks. Läbirääkimiste eesmärk maade omandamise protsessis on vabatahtliku kokkuleppe saavutamine maa võõrandamise tingimuste osas. Läbirääkimiste käigus kuulatakse maaomanike selgitusi ja põhjendusi, tutvustatakse maa hindaja koostatud eksperthinnangu sisu ning täpsustatakse maa võõrandamise tingimusi. Nagu kaebaja ise on välja toonud, sätestab EhSRS § 13 lg 6, et kui enne käesoleva seaduse jõustumist on algatatud joonehitise planeering ning vastav planeering kehtestatakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, siis on sundvõõrandamine lubatud joonehitise planeeringu alusel. KASVS § 3 lg 1 p 7 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada avaliku raudtee ehitamiseks. Vastustaja leiab, et praegusel juhul ei ole tõesti võimalik eesmärgi saavutamine ilma kaebajale kuuluva kinnisasja omandamiseta. Maakonnaplaneeringu menetluses on põhjalikult kaalutud kõiki variante ning leitud, et just eelistatud trass on Häädemeeste valla osas parim võimalik viis eesmärgi täitmiseks ja samas võimalikult väikeste negatiivsete mõjutuste tekitamiseks. Vastustaja toob välja, et Riigikogu on uues kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses (jõustus 01.07.2018 – kohtu märkus) astunud samme, et riikliku tähtsusega objekti rajamisel
saaks maaomanik riigile maa võõrandamise eest õiglast tasu. Rail Balticu raudtee trassi jaoks vajalike äralõigete omandamisel arvestatakse ka omanikule kaasnevate kahjudega, mitte üksnes kinnisasja äralõike osa turuväärtusega. Uue seaduse jõustumisest alates on riigil võimalik pakkuda ka kaebajale äralõigete riigile ostmist lähtuvalt hüvitusväärtusest või kui kaebaja soovib saada äralõigete eest vastu samas väärtuses maad ning see on maakorralduslikult põhjendatud, siis on ka see võimalik. Maa-amet soovib leida iga kinnisasja omanikku rahuldava lahenduse (sealjuures sundvõõrandamine on viimane abinõu). Seega arvestab uus seadus (KAHOS) avalikes huvides kinnisasja riigile ostmise korral vastava kinnisasja ja äralõike hindamisel ka kaasnevate kahjudega. Omandiõiguse riive, mis Rail Balticu rajamisel võib tekkida, on põhiseadusega kooskõlas. Vastustaja rõhutab, et kaebajaga on juba eelprojekti materjalide tutvustamise ajal arutatud tema maade võõrandamise vajadust ning pakutud võimalikke lahendusi, millega kaebaja on juba 2016. aasta lõpus nõustunud. Vastustaja kinnitab, et ka edaspidi tehakse kaebajaga koostööd ning leitakse kohased hüvitusmeetmed, et tagada tema õiguste kaitse.
5.8.Vastustaja palub kaebajalt välja mõista menetluskuluna tasu advokaadi õigusabi eest 07.09.2018 seisuga kokku summas 3141,13 eurot (summa sisaldab käibemaksu) vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 2-3p, II kd).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus võtab kaebust lahendama asudes kõigepealt seisukoha kaebeõiguse osas ja (I) ja seejärel põhjendab oma sisulisi seisukohti kaebuse lahendamisel (II). I
7.Riigikohus leidis haldusasjas 3-16-1472 (otsuse p 15), et kui PlanS v.r nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis (PlanS v.r § 26 lg 1), siis kehtiv seadus seda ette ei näe (vrd PlanS § 54 riigi eriplaneering, § 94 üldplaneering, § 123 kohaliku omavalitsuse eriplaneering, § 141 detailplaneering). Riigikohus märkis, et EhSRS ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab üldreegli, mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Riigikohus selgitas, et kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene. Riigikohtu hinnangul ei saa avalikes huvides kaebuse esitamise õigust tuletada ka õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest.
8.Eelmises punktis toodust tulenevalt on käesolevas asjas kaebajal kaebeõigus ainult oma subjektiivsete õiguste rikkumisega seotud küsimustes ja nende õiguste kaitseks on kaebus ka esitatud. Kaebeõiguse küsimuses käesoleval juhul erinevalt mitmest teisest Rail Balticu maakonnaplaneeringutega seotud kohtuasjast (näiteks 3-18-530, 3-18-529 ja 3-18-526) vaidlust ei ole tulenevalt asjaolust, et kaebajale kuuluvad Xxxxx kinnistu (registriosa nr xxxxxxx) Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas Metsapoole külas (tl 7) ja Xxxxx kinnistu (registriosa nr xxxxxxx) Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas Metsapoole külas (tl 8), mille omandi ja kasutamisega seotud õiguste kaitseks on kaebus esitatud. Vaidlust ei ole, et mõlemat kinnistut võib kavandatav raudteetrass lähtuvalt valitud vaidlustatud maakonnaplaneeringuga määratud trassikoridorist läbima hakata.
II
9.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb nii põhi kui alternatiivses nõudes rahuldamata jätta. Kohus märgib oma seisukohti põhjendama asudes, et ta on üldiselt seisukohal, et vastustaja toodud vastuväited kaebusele on põhjendatud ning vaidlustatud maakonnaplaneering on vastu võetud õiguspärase menetluse tulemusena ning langetatud diskretsiooniotsus on ka ise õiguspärane.
10.Kohus märgib, et maakonnaplaneeringu kehtestamise otsus on haldusakt, mille õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluseseaduse (HMS) §-s 54: haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud käskkirjaga on otsustatud „Pärnu maakonnaplaneeringu „Rail Baltic raudtee teetrassi koridori asukoha määramine“ kehtestamine.
11.Kaebaja leiab, et vastustaja on kõigepealt oluliselt rikkunud diskretsiooniõigust kaebaja 28.12.2016 esitatud ettepaneku – rajada müratõkkesein Metsapoole küla kaitseks hindamisel. Samuti ei nõustu kohus sellega, et selles küsimuses otsuse langetamisel on vastustaja rikkunud uurimiskohustust.
11.1.Kaebaja väidab, et nii Pärnu Maavalitsus kui riigihalduse minister lõppotsustajana on kaebaja müratõkkeseina rajamist puudutava ettepaneku hindamisel lähtunud eeldusest, et lähim elumaja paikneb raudteest 300m kaugusel. Samas kuna raudtee täpne asukoht selgub alles ehitusprojekti koostades, võib raudtee paikneda kus tahes maakonnaplaneeringus märgitud koridori piires. Viidatud koridor paikneb aga Xxxxx kinnistu eluhoonest 132,5 m ja Xxxxx kinnistu eluhoonest 174,3 m kaugusel.
11.2.Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ja leiab, et kaebaja väide, justkui oleks planeeringus lähtutud valedest eeldustest ja elumajade asukohtadest, ei vasta tõele. Kohus märgib, et vastustaja on õigesti välja toonud, et käesoleval juhul on oluline elumajade kaugus raudteest endast, mitte maakonnaplaneeringuga kindlaks määratud 350 meetri laiusest koridorist. On ilmselge, et trassi koridor iseenesest kaebajale mingeid negatiivseid mõjutusi põhjustada ei saa, vaid seda põhjustavad enda tekitatud müraga raudteel liikuvad rongid või lühema aja jooksul raudtee ehitamisega kaasnev müra. Järelikult tuleb müra hindamisel lähtuda raudtee asukohast trassikoridori sees. Vastustaja on selgitanud, et üldjuhul on trassikoridor maakonnaplaneeringus kavandatud nii, et raudtee jääb selle keskossa ja selle laius ei ole üle 66meetri ehk tegelikult tuleb mõjude hindamisel arvestada tunduvalt pikemate vahemaadega, kui trassikoridori planeeringus määratud välispiir. Käesoleval juhul on kaebaja välja toodud majade osas kaebajale haldusmenetluses (15.12.2016 Häädemeeste seltsimajas toimunud koosolekul) tutvustatud täpsustatud lahendusena Xxxxx ja Xxxxx kinnistule koostatud eelprojekte (tl 235-236), millega kaebaja nähtuvalt lisatud kooskõlastustele on sisukuliselt nõustunud. Ka KSHs on müra hinnatud täpsemate andmete pinnalt, kui vaid trassikoridor. Vastustaja on ka välja toonud, et kui mõõta Maa-ameti geoportaalis raudtee trassi tegelikku kaugust kaebaja kinnistutest, on Xxxxx kinnisasjal asuva eluhoone kaugus eelprojektiga ette nähtud raudtee teljest 308 m ning Xxxxx kinnisasjal paikneva eluhoone kaugus eelprojektiga kavandatud raudtee teljest 350 m. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja ei ole neid väiteid sisuliselt ümber lükanud. Kohus leiab, et vastustaja on haldusmenetluses teinud kindlaks kõik olulised asjaolud ja lähtunud KSH aruandes ja maakonnaplaneeringus õigetest asjaoludest ja eeldustest. Kaebaja väited vastustaja tehtud diskretsioonivigadest ja uurimiskohustuse rikkumisest ei ole siinkohal tõendamist leidnud.
12.Teiseks leiab kaebaja oma kaebuse põhiväitena, et tulenevalt vigastest eeldustest majade kauguse osas raudteest on ekslikult hinnatud raudtee poolt põhjustatud müra mõjusid ja kaebaja kaitsevajadust nende mõjude suhtes. Ka selles küsimuses nõustub kohus vastustaja põhjendatud ja tõenditega põhjendatud seisukohtadega, mis on kokku võetud käesoleva otsuse selgitava osa punktis 5.3 ja selle alapunktides.
12.1.Kohus toob siinkohal välja, et vastustaja on selgitanud, et vaidlustatud maakonnaplaneeringu peatükis 3.2.7 kirjeldatakse, et KSH aruande raames viidi läbi müra modelleerimine, sh eelprojekti täpsusastmes müra modelleerimine. KSH aruande peatükk 9.3 käsitleb hindamist keskkonnatervise kriteeriumite lõikes ja alapeatükk 9.3.1 käsitleb just raudtee ehitamisega ja kasutamisega seotud müra mõju kui kaalutud kriteeriumit. Detailselt on müra mõju hindamise metoodikat (lähteandmed, normväärtused, mõjutsoonide laiuse määramise arvutusmetoodika ning ülevaadet leevendavate meetmete efektiivsusest) kirjeldatud KSH lisas I-3.
12.2.Samuti on vastustaja selgitanud, et ka KSH raames on müra küsimust hinnatud mitmes etapis – esmalt maakonnaplaneeringu täpsusastme etapis ja seejärel eelprojekti täpsusastmes. Maakonnaplaneeringu täpsusastme etapis ei tehtud veel detailset müra modelleerimist ja seetõttu on KSH lisas II-6 leevendusmeetmete registris ka välja toodud, et trassi 1B piirkonnas võib mürakaitsemeetmete rajamine olla vajalik. Meede ja selle rakendamise vajadus täpsustub. Vastustaja märgib, et täpsema müra hindamise etapis (eelprojekti etapis) hinnati kõiki müratundlikke kohti ja leevendusmeetmete vajadust detailsemalt ning viidi läbi müra modelleerimine. Selle hindamise tulemused kajastuvad KSH lisas III-5 ja III-6. KSH lisas III6, kus on toodud leevendusmeetmete vajadusega alad, ei ole lõigul 1B müra leevendamist enam välja toodud. KSH lisas III-5, kus kajastatakse mõjuhindamise tabeleid, märgitakse trassi 1B kohta mürakriteeriumi juures, et tegemist on seni valdavalt mürast mõjutamata elukeskkonnaga, kus vahetult raudteekoridori ümbruses müratundlikke elamualasid ka ei asu. Trassivalikul on arvestatud müratundlike hoonete paiknemisega raudtee ümbruses, välja toodi, et müra osas on tegemist väikseima negatiivse mõjuga trassialternatiiviga ja konkreetseid asukohapõhiseid meetmeid ei seatud. Eelprojekti etapis tõi mürahinnang välja, et tundlikel aladel müra normtasemete ületamist ei esine, mistõttu meetmeid seada ei ole vaja.
12.3.Lisaks eeltoodule on vastustaja selgitanud, et hinnatud on ka raudtee ehitusaegseid mõjusid ning selle osas märgitakse mõjuhindamise tabelis, et võivad esineda ajutised mürahäiringud paarisaja meetri ulatuses tööde teostamise kohast. Seoses ehitusaegse suurenenud transpordikoormusega võivad teede äärsed häiringud ilmneda raudtee ehituse piirkonnast eemal. Seetõttu on meetmetena ette nähtud tööde ajastamine (mürarikkad tööd ainult päevasel ajal), korrektne tööde teostamine ning masinate ja seadmete korrashoid. Raudtee kasutusetapi osas märgitakse mõjuhindamise tabelis, et seda tuleb hinnata järelhindamise käigus, aga mõju peab jääma lubatud tervisekaitsenormide piiresse.
13.Kohus märgib seoses kaebaja tõstatatud tervisekaitse küsimustega, et nõustub ka eelmises punktis ja selle alapunktides toodut arvesse võttes vastustaja seisukohaga, et KSH raames on kindlaks tehtud, et kaebaja eluhooneteni ülenormatiivne müra ei kanduda (vt KSH aruande ptk 9.3, 9.3.1., KSH lisa I-3, lisa III-5, lisa III-6, lisa V, maakonnaplaneeringu lk 68 ja ptk 3.5.1.). Kaebaja eluhooned jäävad raudteest piisavalt kaugele ja kohtule esitatud tõenditest ei nähtu ülenormatiivsete mõjutuste esinemist kaebaja eluhoonetele mistõttu ei olnud ka vaidlusaluses planeerimisetapis leevendusmeetmeid vaja ette näha. Nii KSH aruandest ja maakonnaplaneeringust tuleneb üheselt, et müra peab jääma tervisekaitsenormide piiresse ja seda hinnatakse täiendavalt ka järgmistes menetlusetappides.
Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et praegusel juhul on vastustaja rakendanud maakonnaplaneeringu menetluses KeÜS § 33 lg 5 sätestatud meetmeid ning puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus arvata, et kaebaja elukohas ei ole tagatud keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Kaebaja väited tema tervise võimalikust kahjustumisest müra tõttu on selgelt oletuslikud ja ta ei ole esitanud ühtegi sisuliselt usutavat väidet ega neid toetavaid tõendeid, mis kinnitaks vastupidist.
14.Kohus märgib, et põhjendatud ei ole kaebaja väide nagu hakkaks vastustaja isikute õigusi hindama alles pärast rikkumise aset leidmist. Kohus märgib, et vastustaja ei ole sellist seisukohta võtnud, vaid on selgitanud, et müraseiret teostatakse ka raudtee tööle rakendumisel eesmärgiga jälgida müratasemete vastavust normidele ja vajadusel otsustada täiendavate leevendusmeetmete rakendamine. Tegemist on sisuliselt täiendava garantiiga kaebaja õigustele, mitte õiguste lubamatu piiramisega.
15.Kaebaja on kaebuses oma õiguste rikkumist selgitades asunud seisukohale, et antud juhul ei ole kaebaja kinnistute sundvõõrandamine lubatav, sest raudtee ehitamise eesmärk on võimalik saavutada trassi koridori paiknemisega mujal. Kohus juhib esmalt kaebaja tähelepanu sellele, et maakonnaplaneeringu kehtestamisega ei ole veel otsustatud kaebaja kinnistute sundvõõrandamist, millest tulenevalt ei ole kohtul võimalik otseselt kontrollida tõenäolise sundvõõrandamise lubatavuse õiguspärasust. Kohus märgib, et alates 01.07.2018 kehtib kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus, mille alusel saab läbi viia kaebaja kinnisasja omandamise menetluse. Vastava menetluse õiguspärasust on võimalik kontrollida aga alles peale selle läbiviimist. Küll aga nõustub kohus kaebajaga selles, et maakonnaplaneering loob ühe olulise ja sisulise aluse avalikes huvides kinnisasja omandamise menetluse läbi viimiseks. Nii sätestab ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus § 13 lg 6, et kui enne käesoleva seaduse jõustumist on algatatud mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeering ning see kehtestatakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, on kinnisasja sundvõõrandamine lubatud joonehitise planeeringu ja tee või raudtee eelprojekti või ehitusprojekti alusel. Täiendavalt sätestab sundvõõrandamise aluse ka kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 1 p 7, mis näeb ette, et kinnisasja on lubatud omandada (avalikes huvides) järgmistel eesmärkidel: riigitee, kohaliku tee, avaliku raudtee taristu ja teenindusrajatise ning avaliku väljaku ehitamiseks.
16.Kohus märgib, et vastustaja on selgitanud oma vastuses kaebusele põhjalikult trassivalikuga seotud küsimusi ja vaidlustatud haldusaktis on toodud selle põhjendused. Kohus ei ole tuvastanud, et trassivalik oleks toimunud põhjendamatult või teadlikult kaebaja huve rikkudes. Maakonnaplaneeringu menetluses on põhjalikult kaalutud kõiki võimalikke raudteetrassi variante ning leitud, et just eelistatud trass on Häädemeeste valla osas parim võimalik viis eesmärgi täitmiseks ja samas võimalikult väikeste negatiivsete mõjutuste tekitamiseks. Kohus leiab, et käesoleval juhul on seadusandja ka seaduses meie oma Põhiseaduse alusel selgelt sätestanud ja enamikus arenenud õiguskorraga riikides on üldine arusaam, et teede (kaasa arvatud raudteede ehitus) on üks nendest olukordadest, kus avalikes huvides on lubatud eraomandi sundvõõrandamine. Seetõttu ei leia kohus, et kaebaja omandiõiguse piiramiseks põhimõttelise aluse loomine vaidlustatud maakonnaplaneeringuga oleks õigusvastane. Kohus rõhutab siinkohal veelkord, et sundvõõrandamise õiguspärasuse sisuline kontroll on võimalik alles vastavate otsuste langetamise järel. Kohus märgib ka, et juhul, kui raudtee ehitamise ja opereerimisega kaasnevad õigusvastased mõjutused ning kaebajal ei ole võimalik oma omandit enam kasutada, on võimalik nii kahjude väljanõudmine nende põhjustajalt.
17.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et tema õigusi kahjustab õigusvastaselt ka senisest piiratum võimalus vaba aja veetmiseks looduses, looduse jälgimiseks ja metsaandide
korjamiseks. Kohus märgib, et kaebajal puudub subjektiivne õigus takistada maa ja metsaomanikel nende kasutusotstarbe muutmist ning avaliku kasutuse piiramist. Asjaolu, et kaebajal on see raudtee valmimisele eelneval võimalik varem suuremas mahus, kui varasemalt, ei tähenda, et talle kuuluks vastav õigus lõputult. Selle õiguse tõenäolise piiramiseni viiv tegevus – raudtee planeerimine, ehitamine ja tööle rakendamine – on seadusega sätestatud korras läbi viidavate tegevuste kogum, mille käigus hinnatakse ja kaalutakse ka kaebaja õigusi. Käesoleval juhul on ilmselge, et avalik huvi riikliku ja ka rahvusvahelise tähtsusega raudtee ehitamiseks kaalub üles kaebaja õiguse või huvi teatud piirkonda ja avalikus või eraomandis olevat loodusressurssi raudtee trassile jäävas osas kasutada. Kohus nõustub, et riive omandiõigusele kaebaja omandiõigusele (temale kuuluvate kinnistute osas) siinkohal on, kuid see on vähemalt kaebaja väljatoodud asjaolude valguses kooskõlas põhiseadusega.
18.Kõike eespooltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja puudub võimalus selle kehtetuks tunnistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata kõigi esitatud nõuete (ka alternatiivne nõue) osas.
19.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
20.Kohus ei pea vastustaja menetluskulude taotluse lahendamisel sarnaselt kaebaja seisukohaga põhjendatuks kalduda kõrvale Riigikohtu väljakujunenud praktikast välise õigusabi kulude väljamõistmisel (RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-25-16, nr 3-3-1-26-12 jt) riigiasutustest vastustajatele. Kohus möönab küll käesoleva asja mahukust, kuid arvestades, et rahandusministeerium riigihalduse ministri isikus teostas vaidlustatud maakonnaplaneeringu üle riiklikku järelevalvet ning ka hiljem kehtestas planeeringu, millega seoses tuli tal muuhulgas kontrollida KSH menetluse nõuetekohasust ning et RHM-i struktuuris on eraldi planeeringute osakond, ei saa väita, et välise õigusabi kasutamiseta ei olnud vastustajal võimalik kohtumenetluses oma positsiooni kaitsta. Seadusega antud pädevuste üleandmine ei toimunud ka üleöö ja seega tuli haldusorganil koos saadavate ülesannetega leida ka nende täitmiseks kompetentsed ametnikud. Seega ei saa kohus pidada vastustaja kantud välise õigusabi kulusid vajalikuks (HKMS § 109 lg 6) ja taotlus nende hüvitamiseks jääb rahuldamata.