Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar 20. september 2018, Tartu 3-17-1464
Haldusasi
Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti
21.aprilli 2017. a otsuse nr 13-6/461 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2018. a otsus Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebajad Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ, esindaja v.adv Kaspar Lind Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Anne Lepik
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
Jätta Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2018. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. oktoober 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 21. aprilli 2017. a otsusega nr 13-6/461 nõuti Ekso Agro OÜ-lt ja Ekso Farm OÜ-lt osaliselt ja Fundus Agro OÜ-lt täielikult tagasi taotluse nr 143012650177 ja põllumajandusministri 20. juuli 2010. a määruse nr 80 „Bioenergia tootmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 80) alusel 28. märtsi 2013. a otsusega nr 13-6/601 makstud toetus. Toetuse tagasinõudmise põhjusena tõi PRIA välja selle, et Ekso Agro OÜ ja Ekso Farm OÜ ei ole investeeringuobjekti sihipäraselt kasutanud, kuna investeeringuobjektiga toodetud energiakogust ei ole tarbitud toetuse saajate põllumajandusettevõttes; Fundus Agro OÜ aga esitas toetuse taotlemisel valeandmeid põllumajandustoodangu kohta.
2.PRIA 22. juuni 2017. a vaideotsusega nr 13-4/17/3-1 jäeti rahuldamata Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ vaie PRIA 21. aprilli 2017. a otsuse nr 13-6/461 kehtetuks tunnistamiseks.
3.13. augustil 2017 esitasid Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ Tartu Halduskohtule kaebuse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 21. aprilli 2017. a otsuse nr 13-6/461 tühistamiseks. Kaebajad leiavad, et arvestades EL õiguse ülimuslikkust liikmesriigi õiguse suhtes, ei saa riigisisese seadusega mõjutada EL õigusakti kohaldatavust. Seega ei saa lähtuda Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 131 ja § 111 lg 1 koosmõjus sellest, et tagasinõudmisel tuleb kohaldada EL määrusi nr 1303/2013 ja (EL) nr 1974/2006. Vaidlusaluse toetuse taotlemise ajal kehtis määrus (EÜ) nr 1698/2005 ning see määrus peaks tegelikult kohalduma, kuid vaidlustatud otsuses sellele ei viidata. Erinevate kaebajate puhul on tagasinõudmise alused erinevad, kuid vaidlustatud aktis neid erinevaid õiguslikke aluseid ei eristata. Kuna kaebajate ettevõtetes masuudiga kütmine on lõpetatud, saavutati taotluses toodud eesmärk. Kaebajad on täitnud ka määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 72 lg-st 1 ning põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 § 36 lg 3 p-st 1 tuleneva toetuse saaja kohustuse säilitada investeeringuobjekt viie aasta jooksul arvates toetuse väljamaksmisest. Kaebajad on seisukohal, et nende suhtes ei tohi kohaldada määruse nr 80 § 5 lg-t 2 vaid kohaldamisele kuuluvad vahetult EL määruse nõuded. Toetuse väljamaksmise ajal kehtinud Komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006 ei sätesta toetuse saajale toodetud energia müümise keeldu, lubades teha investeeringuid vaid sellistesse rajatistesse, mille tootmisvõimsus konkreetse energialiigi osas ei ületa põllumajandusettevõtte aastast keskmist energiatarbimist. Pole tuvastatud, et kaebaja II oleks saanud farmi ruume kütta mingil muul viisil kui hakkpuiduga. Kaebaja I on masinat kasutanud sihipäraselt - tootnud bioenergia tootmiseks vajalikku materjali (hakkinud võsa/puitu) ja 2015. a sügisest ei ole kasutanud enam põlevkiviõli kütmiseks. Kaebaja III ei olnud masinat kasutanud, sest vastavalt kasutuskorra kokkuleppele tekkis tal see õigus alates 6. aprillist 2017. Silo tootmise fakti osas toimub kohtumenetlus ning seni ei ole ükski kohus tuvastanud, et Kaebaja III ei ole silo tootnud. Haldusmenetluses uuritud tõendeid, mis on saadud kriminaalmenetluse käigus. Kriminaalmenetluse raames kogutud tõendid on eeluurimise materjalid ning neile pole sisulist hinnangut ei tõendite lubatavuse ega ka sisu osas veel antud.
4.Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgituse kohaselt Komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006 tõepoolest ei sätesta toodetud energia müümise keeldu, lubades teha investeeringuid vaid sellistesse rajatistesse, mille tootmisvõimsus konkreetse energialiigi osas ei ületa põllumajandusettevõtte aastast keskmist energiatarbimist. Määruse nr 80 alusel on aga lubatud vaid sellised investeeringud, kui investeeringu tegemise abil toodetav energia tarbitakse ära toetuse saaja poolt, sest Põhja-Euroopa klimaatilistes tingimustes ei ole otstarbekas siduda soojusenergia keskmine tarbimine keskmise tootmisvõimsusega, kuna sel juhul tekib talveperioodil energiadefitsiit ja suveperioodil energiaülejääk. Sihipärase kasutuse nõude rikkumine seisneb selles, et toetust saanud investeeringuobjektiga toodetud energiakogust pole tarbitud toetuse saaja enda ettevõttes. Müügidokumendid ja E. Viitkini seletused tõendavad, et hakkpuitu on müüdud (st seda on küll toodetud), kuid pole kasutatud oma ettevõtete tootmises nagu näeb ette määrus ja toetuse saaja enda äriplaan. Tagasinõue kahe ühistaotleja osas on tehtud proportsioonis ajaga, mil investeeringuobjekt ei olnud sihipärases kasutuses. Rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 art 11 lg 2 kohaselt on õigus kasutada teistelt riigiasutustelt saadud tõendeid. Fundus Agro OÜ müügitulu on otsuses raamatupidamisdokumentide alusel eraldi analüüsitud ja järeldus valeandmete esitamise kohta ei põhine ainult tunnistajate ütlustel.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.19. jaanuari 2018. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kohus kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt määrati kaebajatele toetus puiduhakkel töötava ahjukomplekti ning puiduhakkeseadmete ostmiseks. 29. jaanuaril 2014 maksis PRIA välja toetuse investeeringuobjekti (puiduhakkur Biber RBZ koos lisaseadmetega) ostmise eest Kaebajale I 68 265 eurot, Kaebajale II 68 265 eurot ja Kaebajale III 68 470 eurot. Vaidlust hakkuri soetamise üle ei ole. Ahjukomplekti ostmisest taotlejad loobusid väidetavalt piimandussektoris halvenenud turuolukorra tõttu.
7.Vaidlustatud otsuse kohaselt nõutakse Kaebajalt III toetus tagasi täielikult, kuna toetuse taotlemisel on esitatud valeandmeid müügitulu osas (seoses siloga). Teistelt kaebajatelt nõutakse toetus tagasi osaliselt, s.o kummaltki 38 683,50 euro ulatuses. Vastustaja on ära näidanud toetuse tagasinõudmise õiguslikud ja faktilised alused ning viidanud tõenditele, mille alusel tema lõppjäreldus on kujunenud. Investeeringuobjekti sihipärase kasutamise osas viitab vastustaja määruse nr 80 § 5 lg-le 2. Väidetava valeandmete esitamise osas Kaebaja III puhul on vastustaja osutanud määruse nr 80 § 2 lg-le 1 ning § 3 lg-le 2.
8.Kaebajad on seisukohal, et vaidlusaluse toetuse taotlemise ajal kehtis määrus (EÜ) nr 1698/2005 ning seda tuleks kohaldada ka praeguse vaidluse lahendamisel. Vastustaja leiab aga, et määrus (EÜ) nr 1698/2005 ei ole praegusel juhul kohaldatav ning toetuse tagasinõudmisel kohaldatakse ELÜPS §-st 131 ja § 111 lg-st 1 tulenevalt määrusi (EL) nr 1303/2013 ja 1306/2013. Halduskohtu hinnangul on alus toetuse tagasinõudmiseks on olemas sõltumata, kumb määrus kohaldub. Määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg 2 kohaselt on kulutused abikõlblikud ainult siis, kui nad on tehtud kõnealuse programmi korraldusasutuse poolt või tema vastutusel otsustatud tegevuste jaoks vastavalt pädeva organi poolt kindlaksmääratud valikukriteeriumidele. Sama artikli lg 3 järgi sätestatakse kulutuste abikõlblikkuse eeskirjad riiklikul tasandil vastavalt sama määrusega teatavate maaelu arengu meetmete jaoks sätestatud eritingimustele. Art 72 lg 2 sätestab, et alusetult väljamakstud summad nõutakse tagasi määruse (EÜ) nr 1290/2005 art 33 järgi. Art 33 lg 1 kohaselt teostavad liikmesriigid maaelu arengu projektides või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise ja hooletuse rahalist korrigeerimist vastava ühenduse rahastamise täieliku või osalise lõpetamise kaudu. Sama artikli lg 2 näeb ette, et juhul kui ühenduse vahendid on toetuse saajatele juba välja makstud, nõutakse need tagasi akrediteeritud makseasutuse poolt vastavalt tema tagasinõudmismenetlusele. Kaebajad ei ole välja toonud, et EL varasematest määrustest tuleneks põhimõtteliselt erinev lõppjäreldus ning seda olukorda ei esine ka halduskohtu hinnangul.
9.Vastustaja hinnangul seisneb investeeringuobjektiks oleva puiduhakkuri mittesihipärane kasutus selles, et oma põllumajandusettevõtte kütmise asemel on Kaebajd I ja II müünud toodetud hakkpuitu. Vaidlus on selles, kas see asjaolu mõjutas toetuse abil tehtud kulude abikõlbulikkust. Halduskohus ei nõustud kaebaja lähenemisega, nagu võiks määruse § 80 lg 5 p 1 sõnastus „peamiselt oma ettevõttes kasutamiseks“ viia lg-ga 2 koosmõjus järeldusele, et lubatav on ka toodetud bioenergia müük. Komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006 ei sätestanud toetuse väljamaksmise ajal toetuse saajale toodetud energia müümise keeldu. Määruse (EÜ) nr 1974/2006 artiklist 16a ilmneb aga, et investeeringud olid mõeldud siiski põllumajandusettevõtte omatarbeks. Samuti ilmneb viidatud sättest, et kuigi toetuse põhieesmärk oli toetada biokütuse tootmist põllumajandusettevõtte jaoks, lubas see kütuse tootmist ka tootja enda isikliku majapidamise tarbeks. Kaebajate arvates ei ole määruse nr 80 § 5 lg 2 regulatsioon kooskõlas viidatud EL õigusega ning kitsendab EL õiguses sätestatut. Määruse nr 80 muutmise eelnõu seletuskirja kohaselt tulenevad põhjused põllumajandusettevõtete energiatarbimise eripäradest ning senisest toetuse rakendamise praktikast, millest tulenevalt puuduvad sellise erisuse (lähtumine aasta keskmisest energiatarbimisest)
rakendamiseks praktilised põhjused. Põhja-Euroopa klimaatilistes tingimustes ei ole otstarbekas siduda soojusenergia keskmist tarbimist keskmise tootmisvõimsusega, kuna sel juhul tekib talveperioodil energiadefitsiit ja suveperioodil energiaülejääk, mis puudutab kõiki tootjaid ja tarbijaid. Sihtotstarbelise kasutuse all praeguse vaidluse kontekstis tuleb seega mõista hakkpuidu tootmist taotlejate enda põllumajandusettevõtetes kasutatava energia tootmiseks, mitte üksnes seadme kasutuseesmärgi järgimist.
10.Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 16a näeb eestikeelses sõnastuses ette, et põllumajandusettevõttes taastuvenergia tootmisse tehtavate investeeringute puhul on toetatavad ainult investeeringud sellistesse rajatistesse, mille tootmisvõimsus soojus- või elektrienergia liigi osas ei ületa põllumajandusettevõtte (sh põllumajandustootja enda isiklik majapidamine) soojus- ja elektrienergia aastast keskmist energiatarbimist. Kaebaja tugineb rajatise mõistele ehitusseadustiku § 3 lg 2 järgi. Komisjoni määruse art 16a inglisekeelses tekstis kasutatakse terminit facilities, mis eestikeelses tõlkes hõlmab vastetena nii asutuse kui ka vahendid ja tarbed. Määruse art 16a prantsusekeelses tekstis kasutatava termini les installations eestikeelseks vasteks on tarbed, varustus, sisseseade. Mõiste „rajatis“ prantsusekeelseks vasteks on Eesti õiguskirjanduse järgi construction või ouvrage. Seega ei saa viidatud sätet mõista nii, et see ei hõlmaks seadmeid või masinaid, mille hulka kuulub ka puiduhakkur. Investeeringuobjektiks määruse nr 80 § 5 lg 2 tähenduses saab olla ka vastava otstarbega masin või seade. Kaebajad ise on toetust taotledes soovinud just toetust sellise tootmisseadme (masina) soetamiseks. ELÜPS § 124 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 2015. aasta
1.jaanuari esitatud taotluste menetluse suhtes menetluse algatamise ajal kehtinud õigusaktides sätestatud nõudeid. Taotluste esitamise (6. novembril 2012) ja rahuldamise ajal (28. märtsil 2013) kehtis määruse nr 80 § 5 lg 2 praeguses sõnastuses.
11.Vaidlust ei ole, et Kaebajad I ja II on hakkpuitu tootnud. Kuna kaebajad on väitnud ka teise, väiksema jõudlusega puiduhakkuri kasutamist, ei saa iseenesest lubamatuks pidada ka hakkpuidu müüki. Investeeringuobjekti sihipärase kasutamise seisukohast on määrav, kas kogu toetuse raames ostetud puiduhakkuriga toodetud hakkpuit on kasutatud ühistaotlejatest äriühingute ettevõtluses ning kas müük on tõendatud. Vastustaja on järelkontrolli käigus 11. novembril 2016 tuvastanud, et veokile (reg. Nr 391 BKR) paigaldatud puiduhakkur on kasutuses. Kontrollaktis kajastatud Ekso Farm OÜ seadusliku esindaja E. Viitkini selgituste kohaselt ei olnud Vapa farmi tootmisolmeruume veel hakkega köetud, kuid kavas oli seda teha esimesel võimalusel. Ekso Agro OÜ kasutas 2016. aasta augustist oktoobrini teravilja kuivatamisel üht mobiilset hakkekatelt, mis oli hooajaliselt tasuta kasutuses suulise kokkuleppe alusel, kuid E. Viitkin ei osanud kontrolli hetkel täpsustada, kellelt katel renditi. Ekso Farm OÜ kuivatas samal ajal vilja gaasikatlaga. Ekso Farm OÜ ja Ekso Agro OÜ Kanepi töökojas 2015-2016 talveperioodil kasutati hakkpuiduga kütmiseks vana katelt, mis on utiliseeritud. 2017. aastal on kavas kasutusele võtta seni vedelkütusel töötav kuivati katel, kuid ümberkohandamiseks on vaja investeeringut. Eelnevast järeldub, et lisaks hakkpuiduga kütmisele kasutati kaebajate ettevõtluses ka muud kütteliiki (gaas). Masuudi ostu tõendavate arvete puudumine ei välista varude ärakasutamist.
12.Vaidlust ei ole teise (järeleveetava) hakkuri soetamise üle Ekso Agro OÜ poolt. Vastustaja ei ole tõepoolest välja selgitanud, millises ulatuses erinevate hakkuritega hakkpuitu on toodetud. Samas on kaebajate esindaja E. Viitkin selgitanud, et teine hakkur on väikese jõudlusega ning kasutusel eriolukordades (liigniisketel ja raskesti ligipääsetavate aladel) ning pealegi vähemalt kontrolli hetkel remondis. Seega pole alust eeldada, et selle hakkuri osakaal tootmises oli määrav. Ekso Farm OÜ hakkpuidu müügiarvete (2015 – 15 tk) ja Ekso Agro OÜ hakkpuidu müügiarvete (2016 – 13 tk; 2015 -11 tk) põhjal järeldas vastustaja, et kaebajad on tegelenud hakkpuidu müügiga OÜ-le Reinpaul.
Raamatupidaja K. Hainsoo 25. novembri 2016 e-kirja kohaselt kasutas hakkurit 2014. aastal Ekso Farm OÜ ning hakkpuitu 2014. a küttena ei kasutatud. Kaebajad ei ole tagasinõudmise proportsioone kohtumenetluses vaidluse alla seadnud.
13.Fundus Agro OÜ-lt nõutakse toetus tagasi täies ulatuses põhjusel, et ta on esitanud toetust taotledes valeandmeid müügitulu kohta osas, mis puudutab silo müüki ning et tema müügitulu püüti näidata tegelikust suuremana, et täita toetuse taotlejale kehtestatud eeldused. Tõendiks haldusmenetluses võivad olla ka haldusõiguserikkumise asjas või kriminaalasjas kogutud tõendid. Euroopa rakendusmääruse (EL) nr 809/2014, 17. juulist 2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1974/2006 rakenduseeskirjad art 11 lg 2 kohaselt on PRIAl õigus kasutada teistelt riigiasutustelt saadud tõendeid. Ka nüüdseks kehtetu Komisjoni määrus (EL) nr 65/2011, 27. jaanuarist 2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, andis tõendusmaterjali kasutamise osas samad õigused ka varem.
14.Kriminaalasjas antud tunnistaja M. Sallo ütluste kohaselt tema töötamise ajal detsember 2009 kuni detsember 2011 OÜ-s Ekso Calves Trading veistele söödaks silo ei antud. Tunnistaja L. Koska ütluste kohaselt toodi ajavahemikus 2010 lõpp kuni 2012 lõpp vaid ühel korral silo 4-5 rulli ning lahtist silo mitte kunagi. Tunnistaja M. Kiisk on selgitanud, et raamatupidajana tema poolt menetletud dokumentidel märkis ta alati müügiarvetele M-tähe ning järjekorranumbri; tutvunud Kaebaja III 2010. ja 2011. a müügiarvetega, ütles, et kõikidele arvetele, välja arvatud siloga seotud arved, on täht „M“ ja järjekorranumber märgitud tunnistaja poolt ning selge erinevus on näha; 2010. aasta pearaamatu väljatrükis nähtub eraldi alajaotusena üksus „Silo müük“, kuid enamus silo müügiga seotud müügiarveid on läinud reale „Muud teenused“, mis näitab, et algselt oli tegemist muude arvetega; 2010. aasta majandusaasta aruandes pole kajastatud mingeid varusid, sh silo varusid, raamatupidamisdokumentidest ei nähtu ka mingeid kulusid silo tootmisel. PRIA-le esitatud silo müügiarved 2011. a kohta erinevad arvetest, mis on saadud kriminaalasja raames Fundus Agro OÜ raamatupidamisest. Praegusel juhul ei ole vastustajal tekkinud arvamust, et kõnealused arved olnuks puudlikult vormistatud, vaid et nende abil on püütud näidata Kaebaja III müügitulemusi selliselt, et ta vastaks toetuse taotlejale seatud tingimustele. Kaebaja III ei ole esitanud tõendeid ümber lükkamaks vastustaja järeldust, et silo müüki käsitletavatel arvetel puudusid kogused ning 2011. a raamatupidamisandmete järgi puudusid silo tootmisega seotud kulud. Egrit Viitkin on olnud kõigi kolme kaebaja juhatuse liige. Seega ei saa silo tootmises Fundus Agro OÜ poolt veenda kaebajate 30. novembri 2017. a menetlusdokumendis viidatud tunnistajate (sh Kadi Viitkin) ütlused, et Egrit Viitkin on ise traktorit ja kombaini juhtinud või tema enda kinnitus, et on silo tootnud talle kuuluvate masinatega. Fundus Agro OÜ põhivarade loendist 31. detsembri 2011 seisuga ilmneb, et Kaebajal III oli taotluse esitamisele eelneval aastal vaid väiketraktor. Muu kasutatav tehnika sai kasutada olla lepingulisel alusel, mitte kuuluda Kaebajale III.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
15.Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2018. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
16.Apellatsioonkaebuse kohaselt on asjas küsimus sellest, kas ja milline EL õigusakt peaks kohalduma ning kas Eesti siseriiklik õigusakt (ELÜPS) viitab üldse õigele aktile, s.t kas selline viide ise ELÜPS-is ei ole vastuolus EL-õigusega ning milline õigusakt (EL määrus) tegelikult kohaldamisele kuulub. Selliseid puuduseid ei saa pidada ebaoluliseks ning nende kõrvaldamine kohtus on küsitav ning seda eriti tekkinud olukorras.
17.Arvestades EL õiguse ülimuslikkust liikmesriigi õiguse suhtes, ei saa riigisisese seadusega mõjutada EL õigusakti kohaldatavust. Seega ei saa lähtuda ELÜPS § 131 ja § 111 lg 1 koosmõjus
sellest, et tagasinõudmisel tuleb kohaldada määrusi (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1974/2006. Vaidlusaluse toetuse taotlemise ajal kehtis määrus (EÜ) nr 1698/2005 ning seega peaks tegelikult kohalduma just nimetatud määrus. Sellele antud asjas (ei vaidlustatud otsuses ega vaideotsuses) viiteid tehtud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud otsus puudulikult motiveeritud ning õigusvastane ning seda puudust ei saa pidada ebaoluliseks. Lisaks on kehtivas siseriiklikus õiguses ELÜPS sisuliselt välistanud varasema määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohaldamise.
18.Kohus ei ole piisavalt tähelepanu pööranud ka konkreetsele Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 16a, mida ei ole käesolevas asjas õigesti rakendatud ja millega on vastuolus siseriikliku õiguse vastav säte (määrus nr 80 § 5 lg 2). Eeltoodud määruse säte näeb ette, et toetuse andmisel antakse selliste rajatiste tarbeks toetust, mis katavad ainult taotleja vajadused. Samas ei välista see kaebajate hinnangul seda, et kui hiljem selgub, et investeeringu tulemusel ületatakse kaebaja vajadused ning äriplaan muutub, siis müüakse ka ülejääk.
19.Kaebajad on selgitanud, et nad on oma tegevuses kasutanud kahte hakkurit ning teise hakkuriga toodetud materjali on neil ka õigus müüa. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebajate selgitused, et teine hakkur on traktori järel veetav, mille tootlus on 300-400 m3 päevas. Arvestades müüdud koguseid, siis on võimalik neid koguseid toota ka selle konkreetse hakkuriga. Hakkematerjali müük oli väiksemahuline ja äriühingute käivet silmas pidades väikse tähtsusega.
20.Vajalikud hindepunktid toetuse määramiseks oleksid Ekso Farm OÜ ja Ekso Agro OÜ kokku saanud ka kolmanda taotlejata. Kuigi määruse järgi peavad kõik taotlejad vastama toetuse saamise nõuetele, siis hilisemalt ühe taotleja suhtes toetust välistavate asjaolude selgumisel ei tohiks see kaasa tuua ülejäänud taotlejate suhtes maksimaalselt negatiivset tagajärge.
21.Tõendite sisulist analüüsi (seda eriti tunnistaja ütluste osas) vaidlustatud otsuses ei ole. Alles kohtuotsuses võib leida isikute ütluste kohta analüüsi ja viite konkreetsetele lausetele või tunnistajate ütlustele. Selle tulemusel on tekkinud olukord, kus tegelikult on haldusaktile sisu andnud alles kohus ning kohtuotsuse vahendusel saavad kaebajad teada selle, milliseid asjaolusid täpselt ühe või teise tõendiga soovitakse tõendada. Olukorras, kus haldusorgani otsusest ei järeldu selgeid viiteid ja arusaadavat põhjendust ning tõendite analüüsi, on kaebajalt ebamõistlik nõuda tõendite esitamist. Kaebajad viitasid Paul Hoopi ütlustele ja ka muudele tõenditele. Halduskohus leidis, et need tõendid ei ole piisavad ning ei mõjuta kohtu hinnangut. Sama P. Hoopi ütlustes pole põhjust kahelda ning halduskohus ei esitanud ka põhjuseid, miks on selle isiku ütlused ebausaldusväärsed (neid toetavad ka põlluraamatud ja teised tõendid).
22.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kaebajatele makstud toetuse tagasinõudmise võimalikke õiguslikke aluseid, õigusliku aluse kajastamist kaevatavas otsuses, selle mõju kaebajate õigustele, samuti tagasinõude faktilist alust, selle tõendatust iga kaebaja suhtes eraldi ja kaebajate menetluslike õiguste järgimist haldusmenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsuse põhjendused ammendavad ning apellatsioonkaebuse väited põhjendusi ümber ei lükka. Ringkonnakohus järgib halduskohtu otsuse põhjendusi ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
24.Apellatsioonimenetluses on kaebajad jätkuvalt seisukohal, et kaevatava otsuse viide selle õigusliku alusena määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-tele 1 ja 3, määruse (EL) nr 966/2012 art 135 p-le 3 c ja ELÜPS §-le 131 on ebaõige, kuna tulenevalt määruse (EL) nr 1303/2013 art 152 lg-st 1 tulnuks toetuse tagasinõudmine otsustada varem kehtinud määruse (EÜ) nr 1698/2005 sätetest lähtudes. Siinkohal ei ole ekslik üksnes kaevatavas otsuses õigusliku aluse nimetamine, vaid kahtluse
all on ELÜPS § 131 ja § 111 lg 1 kooskõla Euroopa Liidu õigusega, mistõttu ei saa tegemist olla kaevatava otsuse formaalse puudusega. Ringkonnakohus kaebajatega ei nõustu.
25.Asja läbivaatamisel halduskohtus ega apellatsioonkaebuses ei ole kaebajad väljendanud seisukohta, et juhul, kui nõustuda, et toetuste tagasinõudmine tulnuks otsustada määruse (EÜ) nr 1698/2005 järgi, siis viinuks see vastustaja poolt teistsuguse otsuse tegemisele. Tähelepanuväärne on siinjuures, et kaebajad ei ole vastu vaielnud halduskohtu tõdemusele, et sarnaselt ELÜPS § 111 lg-s 1 viidatud määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-le 1 viivad ka määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg 2 ja art 72 lg 2 koostoimes määruse (EÜ) nr 1290/2005 art 33 lg-ga 1 järelduseni, et toetuse taotlejatele välja makstud toetuse arvel tehtud kulutused, mis kontrolli tulemusena osutuvad abikõlblikkuse kriteeriumidega vastuolus olevaks, annavad ühelt poolt aluse toetuse osaliseks või täielikuks tagasinõudmiseks ja teiselt poolt panevad vastustajale kohustuse Euroopa Liidu finantshuvide kaitseks vastavaid meetmeid rakendada. Ka ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et ajalises järgnevuses Euroopa Liidu ühtset põllumajanduspoliitika rahastamis- ja järelevalveküsimusi reguleerivad määrused näeksid ette toetuse saajate erineva kohtlemise toetuse tingimuste rikkumise korral.
26.Ringkonnakohus jagab kaebajate seisukohta, et EL õiguse ülimuslikkuse tõttu, ei saa riigisisese seadusega mõjutada EL õigusakti kohaldatavust. Olukorras, kus siseriiklik õigusakt on vastuolus EL õigusega, tuleb EL õigusega vastuolus olev säte jätta kohaldamata ja kohaldada selle asemel otse EL asjakohast sätet. Käesoleval juhul võib ELÜPS § 111 lg 1 koostoimes §-ga 131 vastuolu EL õigusega seisneda viites EL määrusele, mis toetuse tagasinõudmise õigusliku alusena tegelikult ei kohaldu. Kuid see ei tooks käesoleval juhul kaasa ületamatut vastuolu, kuna ELÜPS § 131 ja § 111 lg 1 tuleks vastavalt jätta kohaldamata ja kohaldada määrust (EÜ) nr 1698/2005, koostoimes määrusega (EÜ) nr 1290/2005. Kuigi siseriiklikus seaduses sätestatud võimalik ebaõige viide EL õigusaktile tekitab õigusselgusetu olukorra, ei riku see kaebajate õigusi toetuse tagasinõudmisel. Kohustus säilitada toetuse arvel soetatud seadet ja kasutada seda sihipäraselt viie aasta jooksul toetuse väljamaksmisest oli kaebajatele teada. Toetuse taotlemise ja kasutamise täpsemad tingimused on sätestatud määruses nr 80. Toetuse taotlemisel ja investeeringuobjekti hilisemal kasutamisel pidid kaebajad nendega arvestama. Seejuures toetuse taotlemisel esitatud äriplaanide (I kd, tl-d 48p, 54p ja 60p) kohaselt ongi kaebajad kavandanud kasutada 100% investeeringuobjektiga toodetavast soojusenergiast ettevõtete tootmises, s.o näinud ette oma äritegevuses määruse nr 80 § 5 lg-s 2 sätestatud tingimuse järgimise. Pärast kaebajate poolt toetustaotluste esitamist, asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide kehtetuks tunnistamise ja uute jõustumisega, ei ole muutunud ka põhimõte, et toetuse tingimuste rikkumine võib kaasa tuua toetuse osalise või täieliku tagasinõudmise.
27.Eeltoodud asjaoludel ei ole toetuse tagasinõudmise otsuse tühistamise nõude lahendamisel määravat tähendust sellel, kas ELÜPS § 111 lg 1 koostoimes §-ga 131, ja vastavalt ka kaevatav otsus, viitab õigesti Euroopa Liidu õigusele. Isegi juhul, kui tagasinõude õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu varasemad määrused ei saanud see mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Seetõttu, olukorras, kus Riigikohus on asjas nr 3-15-1188 sarnases küsimuses pöördunud eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole, ei võta ringkonnakohus seisukohta küsimuses, kas toetuse tagasinõudmise õiguslikuks aluseks saab olla määruse (EL) nr 1974/2006 art 63 lg 1 või määruse (EÜ) nr 1290/2005 art 33 lg 1, kuid ei pea põhjendatuks ka peatada menetlust eelotsusetaotluse lahendamiseni.
28.Kaebajate hinnangul on halduskohus ebaõigesti kohaldanud määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 16a. Sätte õigel kohaldamine viib järeldusele, et määruse nr 80 § 5 lg 2 on sättega vastuolus, kitsendades taotlejate õigusi alusetult. Toetusega soetatud investeeringuobjekti kasutamise tingimuste osas tuleb seega kohaldada toetustaotluste esitamise ajal kehtinud Euroopa Liidu määrust ning jätta määruse nr 80 5 lg 2 kohaldamata. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebajate selle seisukohaga.
29.Artikliga 16a täiendati määrust (EÜ) nr 1974/2006 14. juulil 2011 rakendusmäärusega (EL) nr 679/2011. Rakendusmääruse preambula järgi määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 26 kohased tegevused, mis on seotud põllumajandusettevõtetes taastuvenergia tootmisega, võivad jääda Euroopa Liidu toimimise lepingu art 42 kohaldamisalast välja. Põllumajandusliku riigiabi eeskirjadele vastamise tagamiseks tuleks kehtestada erisäte, milles käsitletakse põllumajandusettevõtetes taastuvenergia tootmisse investeerimist. Ringkonnakohus mõistab rakendusmäärust selliselt, et määruse (EÜ) nr 1974/2006 täiendamine artga 16a oli vajalik, et välistada, et põllumajandusettevõttele antud investeeringutoetus taastuvenergia tootmise valdkonnas tooks kaasa turumoonutusi väljaspool põllumajandusettevõtte põhitegevusala, s.o eelkõige energiatootmise valdkonnas. Määruse nr 80 muutmise seletuskirjast1 nähtub, et § 5 lg 2 muutmise toimus, s.o investeeringuobjektiga toodetud energia müümise keeld kehtestati, määruse (EÜ) nr 1974/2006 art-st 16a tuleneva piirangu järgimiseks. Seejuures on ka põllumajandusminister piirangu eesmärgina silmas pidanud riigiabi reeglite järgimise vajadust, märkides määruse seletuskirjas, et kuna energia ei ole põllumajandustoodang, siis on arengukava 1. telje raames (mille puhul on tegemist põllumajandusliku riigiabiga) võimalik toetada ainult energiatootmist kui põllumajandusliku tootmistsükli vaheprodukti. Muudatus ei puuduta investeeringuid biomassi tootmiseks. Samas kaebajate investeeringu-objektiga toodetud puiduhake ei vasta biomassi mõistele. Kaebajate poolt toetustaotluste esitamise ajal kehtinud elektrituruseaduse § 57 lg 2 järgi biomass on põllumajanduse (sealhulgas taimsete ja loomsete ainete) ja metsanduse ning nendega seonduva tööstuse toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev osa ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevad komponendid. Sarnaselt on biomassi mõiste sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva atmosfääriõhu kaitse seaduse § 120 lg-s 5.
30.Investeeringuobjektiga toodetud energia müümise keeld, nagu see on sätestatud määruse nr 80 § 5 lg-s 2, erineb määruse (EÜ) nr 1974/2006 art-ga 16a, seatud piirangust, kuna viimase kohaselt on investeeringud toetuskõlblikud üksnes sel juhul, kui nende energia eriliigi tootmisvõimsus ei ole suurem kui põllumajandusettevõtte (sh majapidamine) soojus- ja elektrienergia keskmine energiatarbimine aastas. Ringkonnakohus nõustub, et kuigi viidatud sättega ei ole energia müümine otseselt keelatud, siis tootmisvõimsuse piiramine taotleja enda vajadusega, pidades silmas riigiabi reeglite järgimise eesmärki sätte kehtestamisel, osutab siiski selgelt, et toetusega tehtud investeering ei tohiks kaasa tuua toodetud energia võõrandamist äritegevusena. Sellisena ei ole määruse nr 80 § 5 lg 2 vastuolus määruse (EÜ) nr 1974/2006 art-ga 16a, arvestades ka subsidiaarsuspõhimõtet. Määruse seletuskirjas on müümise piirangu kehtestamist põhjendatud soojusenergia tarbimise hooajalisusega. Tuleb nõustuda, et keskmise tarbimise alusel arvestatud tootmisvõimsusega seotud tingimuse kohaldamine Eesti klimaatilistel tingimustel oleks taotlejate jaoks eeldatavalt kahjulikum, kuna aastaringse keskmise soojusenergia vajadust katva võimsusega seade ei suudaks katta taotlejate vajadust soojusenergia järele talveperioodil ja oleks seega välistanud kaebajate poolt soetud võimsusega seadme ostmiseks toetuse andmise. Piirang ei ole kaebajate suhtes ka ebaproportsionaalselt koormav, kuna hakkepuidu tootmine sõltub taotlejate otsustest, s.t taotlejatel on võimalik kujundada tootmise maht vastavalt oma vajadustele, vältides vajadust toodetut müüa, erinevalt näiteks päikeseenergia tootmisest, kus energia tootmise maht sõltub looduslikest teguritest ja võib seega periooditi ületada taotlejate energiavajaduse, tingides energia müümise.
31.Seetõttu on halduskohus õigesti tõlgendanud ja kohaldanud määruse nr 80 § 5 lg-t 2 koostoimes määruse (EÜ) nr 1974/2006 art-ga 16a.
32.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa PRIA poolt kohapealse kontrolli käigus ja toetuse tagasinõudmise menetluses tuvastatud asjaoludest järeldada, et taotlejate poolt
investeeringuobjektiga toodetud hakkpuidu müük oleks põhjustatud kaebajate endi energiavajaduse kõikumisest ja/või sellest, et neil ei olnud võimalik mõjutada hakkepuidu tootmise mahtu. Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et asjaolud kogumis on piisavad, et jaatada kasutuskorra kokkuleppe järgi hakkurit kasutanud Ekso Agro OÜ ja Ekso Farm OÜ tegevuse vastuolu määruse nr 80 § 5 lg-ga 2 ja § 16 lg 4 p-ga 1. Ringkonnakohus peab siinkohal oluliseks, et vaidlust ei ole selles, et taotlejad hakkepuitu müüsid (müügiarvete järgi Ekso Farm 2014. ja 2015. aastal kokku 150 323,24 euro väärtuses ning Ekso Agro OÜ 2014.-2016. aastal kokku 162 926,99 euro), samas kui hakkepuidu kasutamise kohta soojusenergia tootmiseks omatarbeks dokumentaalsed tõendid puuduvad; puuduvad dokumendid ja isegi andmed selle kohta, kui palju hakkepuitu vaidlusalusel ajal kokku toodeti ja kui palju sellest kasutati omatarbeks; kaebajate äriplaanist nähtuvalt kavatsesid kaebajad kasutada hakkepuitu kahe teisaldatava katlaga soojusenergia tootmiseks, mis kavatseti soetada samuti toetusega, kuid millest halvenenud turusituatsioonis loobuti; puuduvad tõsikindlad andmed, et kaebajate kasutuses oli ükski katel, mis võimaldas vaidlusalusel ajal hakkepuiduga soojusenergiat toota (varasemalt kasutusel olnud ja kontrolli ajaks utiliseeritud vedelkütuse katla tehnilisi spetsifikatsioone vastustajale ei esitatud, väidetavalt tasuta taotlejate ajutises kasutuses olnud teisaldatava katla omanik ei ole teada ja kasutust ei ole dokumenteeritud), samas kasutati soojusenergia saamiseks vähemalt osaliselt gaasi ning Ekso Agro OÜ 25. novembri 2016. a selgituse (I kd, tl 116) järgi 2014. aastal ei kasutatud hakkepuitu küttena.
33.Kaebajad on vastustajale ette heitnud uurimiskohustuse täitmata jätmist, eelkõige seda, et PRIA ei ole üritanud selgitada ega kogunud täiendavaid tõendeid puiduhakke kaebajate poolt omatarbeks kasutamise ning kaebajate kasutuses olnud teise puiduhakkuri kasutamise ja toodangu kohta. Ringkonnakohus osutab siinkohal, et määruse nr 80 § 15 lg 2 p-st 1 tulenevalt alates taotluse esitamisest kuni viie aasta möödumiseni PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest oli kaebajatel kohustus teavitada PRIAt kirjalikult nõusoleku saamiseks tegevuse või investeeringuobjektiga seotud muudatusest. Seega olukorras, kus kaebajad otsustasid erinevalt toetuse taotlemisel esitatud äriplaanis kajastatust võõrandada osa investeeringuobjektiga toodetud puiduhakkest, oli neil kohustus sellest vastustajat teavitada, kuid seda ei ole tehtud. Vastavalt määruse nr 80 § 16 lg 4 p-le 1 ja 3 on taotlejad kohustatud investeeringuobjekti säilitama ja sihipäraselt kasutama vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest ning võimaldama teostada toetuse sihipärase ja tähtaegse kasutamise üle järelevalvet. Investeeringuobjekti ja toetuse sihipärase kasutamise nõue hõlmab aga vältimatult nõuet kasutada investeeringuobjekti toetuse tingimustega kooskõlas, s.h kehtestatud piirangute raames, käesoleval juhul seega mitte müüja toodetud hakkpuitu.
34.Oma tegevust investeeringuobajekti kasutamisel saavad suunata eelkõige kaebajad ise. Tegevuse kujundamisel pidid kaebajad aga paratamatult arvestama vajadusega võimaldada teha järelevalvet oma tegevuse üle ning vastavalt dokumenteerida oma tegevust. Olukorras, kus kaebajate kasutuses on lisaks toetusega soetatud puiduhakkurile veel teinegi puiduhakkur, mille kohta määruse nr 80 § 5 lg-s 2 sätestatud piirang ei kohaldu, pidi kaebajatele olema selge vajadus eristada kahe seadme toodangut, toodangu kasutamist ja vajadusel asjaolusid ka tõendada. Isegi, kui PRIA tuvastatud asjaoludest ei selgu üheselt, kui suures koguses investeeringuobjektiga soetatud seadmega puiduhaket toodeti/võõrandati, ei ole kohtumenetluses ilmnenud, et vastustaja oleks jätnud tegemata toimingud, mille tulemusena oleks saanud asjaolusid täpsustada. Kaebajate üldistavad väited, et vastustaja ei ole hinnanud puiduhakke toodangu mahtu, võrrelnud seda teise hakkuri tootlikkusega ja müüdud puiduhakke moodustas üksnes väikese osa kaebajate majandustegevusest, ei selgita, milliste konkreetsete toimingute kaudu oleks vastustaja saanud täpsemaid andmeid koguda. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et PRIA on teinud mõistlikult vajaliku asja lahendamiseks vajalike andmete ja tõendite saamiseks ning kaebajatel endil tulnuks esitada andmed ja tõendid vastustaja järelduste kummutamiseks. Asjaolu, et kaebajate kasutuses on veel teine puiduhakkur, mille tootmisvõimsus teoreetiliselt võinuks tagada kogu müüdud puiduhakke tootmise, ei ole selleks piisav. Olukorras, kus kaebajad loobusid küll katelde soetamisest, aga soetasid siiski puiduhakkuri, vaidlust ei ole, et soetatud hakkurit kasutati puiduhakke tootmiseks, saanuks kaebaja oma väidete
kinnitamiseks esitada andmed kummagi hakkuri toodangu ja selle kasutamise kohta, andmed hakkuritel töötanud isikute, nende töötundide ja hakkurite käitamise kulude kohta. Nende andmete esitamata jätmine viitab aga sellele, et sel viisil ei õnnestunuks näidata vastustaja järelduste ebaõigsust.
35.Põhjendamatuks peab ringkonnakohus kaebaja III etteheiteid haldusmenetluses tõendite kogumisele ja hindamisele. HKMS § 65 lg 1 otsesõnu lubab haldusmenetluse kõrval ka halduskohtumenetluses kasutada tõendina haldus- või süüteomenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi. Kui kaebaja leidis, et vastustaja kogutud tõendid kajastavad asjaolusid ebaõigesti, oli tal õigus nõuda, et halduskohtus kuulaks tunnistajana või vande all üle isiku, kelle ütlusi või seletusi nimetatud tõend sisaldab. Seda võimalust ei ole kaebaja aga kasutanud. Kuna kaebaja väidete kõrval puuduvad muud andmed, et kriminaalmenetluses ütlusi andnud isikud oleks andnud ekslikke või valeütlusi, siis ei pidanud vastustaja ega halduskohus omal algatusel isikuid uuesti küsitlema. Vaidlustatud otsuses nähtub, et PRIA analüüsis vaidlusaluseid silo müügiarveid ning tuvastas, et vastustajale esitatud arved ei kajasta õigesti tegelikult toimunud tehinguid, kuna neid on tagantjärele muudetud ja ostja raamatupidamises vastavad arved puuduvad. Lisaks puuduvad kaebaja III raamatupidamises andmed selle kohta, et kaebaja oleks teinud kulutusi silo tootmiseks. Selles olukorras on halduskohus tõendeid täiendavalt hinnanud ning põhjendatult leidnud, et otsuse järeldus kaebaja III poolt toetuse taotlemisel valeandmete esitamisest on õige, isegi kui osa kogutud tõendeid on hindamata jäänud. Halduskohus on põhjendanud ka seda, miks kaebaja viidatud tõendid ei lükka ümber ülejäänud tõenditest kogumis tuvastatud asjaolusid. Konkreetselt seda, et E. Viitkini, kes on olnud seotud kõigi kaebajatega, töötamine põllutöömasinatega ei luba veel järeldada, et silo tootmine toimus just Fundus Agro OÜ tarbeks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada ka eluliselt usutavaks olukorda, kus äriühingu majandustegevus seisneb selles, et teine äriühing lubab tasuta niita talle kuuluva rohumaa, vahendid ning masinad selleks saadakse tasuta äriühingu juhatuse liikmelt ning äriühing võõrandab niitena saadu silona kasu teenimise eesmärgil, kusjuures väidetavalt silo ostnud äriühingus töötanud isikud ei kinnita silo kasutamist ettevõttes. Seega ei saa kaebajate etteheited tõendite hindamisel tuua kaasa teistsuguse otsuse tegemist.
36.Asjakohatu on kaebajate väide, et ühe taotleja suhtes toetust välistavate asjaolude selgumisel ei tohiks see kaasa tuua ülejäänud taotlejate suhtes maksimaalselt negatiivset tagajärge. Vastustaja on otsustanud toetuse osalise tagasinõudmise Ekso Agro OÜ-lt ja Ekso Farm OÜ-lt kummagi poolt hakkuri nõuetele mittevastava kasutuse perioodi proportsioonis ja Fundus Agro OÜ-lt toetuse täieliku tagasinõudmise tema poolt toetuse taotlemise valeandmete esitamise tõttu. Ühegi kaebaja rikkumine ei olegi seega kaasa toonud teistelt kaebajatelt toetuse tagasinõudmist.
37.Eeltoodu alusel jääb Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2018. a otsus muutmata.
38.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PRIA ei ole
esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid PRIA kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.