EKSO AGRO OÜ, EKSO FARM OÜ ja FUNDUS Agro OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 21.04.2017. a otsuse nr 13-6/461 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende Kaebajad – EKSO AGRO OÜ (Kaebaja I), EKSO FARM OÜ esindajad (Kaebaja II) ja FUNDUS Agro OÜ (Kaebaja III), volitatud esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Anne Lepik Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta EKSO AGRO OÜ, EKSO FARM OÜ ja rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.
FUNDUS Agro OÜ kaebus
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. veebruaril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (edaspidi PRIA) nõudis 21.04.2017. a otsusega nr 13-6/461 (I kd, tl 6-12) tagasi toetuse, mis määrati EKSO FARM OÜ-le, EKSO AGRO OÜ-le ja FUDUS Agro OÜ-le (kaebajad) taotluse nr 143012650177 ja põllumajandusministri 20.07.2010. a määruse nr 80 „Bioenergia tootmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (edaspidi määrus nr
3-17-1464
80) alusel 28.03.2013 otsusega nr 13-6/601. PRIA nõuab FUNDUS Agro OÜ-lt toetust tagasi täies ulatuses ning teistelt kaebajatelt osaliselt. PRIA asus kokkuvõtvalt otsuses järeldusele, et EKSO FARM OÜ ja EKSO AGRO OÜ ei ole investeeringuobjekti sihipäraselt kasutanud (kasutuskorra kokkuleppes märgitud perioodil 06.12.2013-05.08.2015), kuna investeeringuobjektiga toodetud energiakogust ei ole tarbitud toetuse saaja põllumajandusettevõttes. FUNDUS Agro OÜ on otsuse kohaselt esitanud toetuse taotlemisel valeandmeid põllumajandustoodangu kohta. Vaidlustatud otsuses on vastustaja toetuse tagasinõudmisel tuginenud järgmistele õiguslikele alustele: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-d 1 ja 3; Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 966/2012 art 135 p 3 c ja 4; Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1, § 112, § 113 lg 1, § 114 lg 1 ja § 131.
2.Kaebajad esitasid 23.05.2017 eelnimetatud otsuse peale vaide, mille PRIA 22.06.2017 vaideotsusega nr 13-4/17/3-1 (I kd, tl 21-21p) rahuldamata jättis.
3.EKSO AGRO OÜ, EKSO FARM OÜ ja FUNDUS Agro OÜ eitasid 13.08.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles paluvad tühistada PRIA 21.04.2017. a otsus nr 13-6/461 ning mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud täies ulatuses. Vastustaja on esitanud vastuse kaebusele 21.08.2017 (I kd, tl 29-31) ning täiendavad seisukohad 13.09.2017 (I kd, tl 98-100), 03.10.2017 (I kd, tl 106-1017) ja 05.12.2017 (II kd, tl 34-35). Kaebajad on esitanud täiendavaid seisukohti ja taotlusi 14.09.2017 (I kd, tl 101-102), 04.10.2017 (I kd, tl 108-109), 20.11.2017 (I kd, tl 132-134) ja 30.11.2017 (II kd, tl 31). Kohus on määranud asja arutamise kirjalikus menetluses (05.09.2017 määrus).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebajad taotlevad vaidlustatud otsuse tühistamist, väites järgmist.
4.1.Vaidlustatud otsusest ei nähtu, kuidas on haldusorgan sisustanud määruse nr 80 § 5 lg-t 2. ning arusaamatuks jääb määruse nr 80 § 5 lg-te 1 ja 2 omavaheline seos.
4.2.Määruse nr 1303/2013 art 152 lg 1 järgi ei mõjuta see määrus sellise abi jätkamist või muutmist, sh täielikku või osalist tühistamist, mille komisjon on kiitnud heaks määruse nr 1083/2006 või mis tahes muude õigusaktide alusel, mida kohaldatakse sellise abi suhtes 31. detsembri 2013. a seisuga. Kõnealust määrust või muid õigusakte kohaldatakse pärast 31. detsembrit 2013 sellise abi või asjaomaste tegevuste suhtes kuni nende lõpetamiseni. Määruse nr 1303/2013 art 88 esimese lõiguga tunnistatakse määrus nr 1698/2005 kehtetuks, kuid sama artikli teise lõigu järgi kohaldatakse määrust nr 1698/2005 jätkuvalt kõnealuse määruse kohaselt enne 1. jaanuari 2014 komisjoni poolt heaks kiidetud programmide alusel rakendatavate tegevuste suhtes. Arvestades EL õiguse ülimuslikkust liikmesriigi õiguse suhtes, ei saa riigisisese seadusega mõjutada EL õigusakti kohaldatavust. Seega ei saa lähtuda ELÜPS § 131 ja § 111 lg 1 koosmõjus sellest, et tagasinõudmisel tuleb kohaldada määrusi nr 1303/2013 ja nr 1306/2013. Vaidlusaluse toetuse taotlemise ajal kehtis määrus nr 1698/2005 ning see määrus peaks tegelikult kohalduma, kuid vaidlustatud otsuses sellele ei viidata.
4.3.Vaidlustatud otsus on ebapiisavalt motiveeritud. Erinevate kaebajate puhul on tagasinõudmise alused erinevad: Kaebaja III puhul viidatakse valeandmete esitamisele ning
2(15)
3-17-1464
Kaebajate I ja II puhul, et nad ei kasutanud investeeringuobjekti sihipäraselt, kuid vaidlustatud aktis neid erinevaid õiguslikke aluseid ei eristata.
4.4.Investeeringuobjekti eesmärgipärase kasutuse osas ei selgu vaidlustatud otsuses viidatud tõenditest vastustaja seisukoht, millega kaebajad väidetavalt kütsid ruume, katlaid jne kui samal ajal pole enam kasutatud masuuti. Ühe äriühingu kasutuses on veel üks hakkur (soetatud OÜ-lt Reinpaul). Seega on asjakohatud viited hakkpuidu müügile ja vastustaja pole ka tegelikke koguseid ega kaebajate vajadust välja selgitanud. Kuna masuudiga kütmine on lõpetatud, saavutati taotluses toodud eesmärk.
4.5.Kaebajad on täitnud ka määruse nr 1698/2005 art 72 lg-st 1 ning põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 § 36 lg 3 p-st 1 tuleneva toetuse saaja kohustuse säilitada investeeringuobjekt viie aasta jooksul arvates toetuse väljamaksmisest.
4.6.Seoses otsuse järeldusega, et Kaebajad I ja II on tegelenud 2014. a ja 2015. a aastal hakkpuidu müügiga, on kaebajad seisukohal, et nende suhtes ei tohi kohaldada määruse nr 80 § 5 lg 2 vaid kohaldamisele kuuluvad vahetult EL määruse nõuded ning järelikult tulnuks tuvastada hinnangu andmiseks vajalikud asjaolud ning seejärel hinnata seda, kas kaebajate tegevus vastab määrusele või mitte. Toetuse väljamaksmise ajal kehtinud Komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006 ei sätesta toetuse saajale toodetud energia müümise keeldu, lubades teha investeeringuid vaid sellistesse rajatistesse, mille tootmisvõimsus konkreetse energialiigi osas ei ületa põllumajandusettevõtte aastast keskmist energiatarbimist. Toetuse taotlemise ja väljamaksmise ajal kehtis määruse art 16a järgmises sõnastuses: määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 26 kohaldamisel, kui investeeringud tehakse põllumajandusettevõtetes taastuvatest energiaallikatest toodetud soojusenergia ja/või elektri tootmisse, on taastuvenergia tootmisrajatised toetuskõlblikud üksnes sel juhul, kui nende energia eriliigi tootmisvõimsus ei ole suurem kui põllumajandusettevõtte (sh majapidamine) soojus- ja elektrienergia keskmine energiatarbimine aastas. Kui investeeringud tehakse põllumajandusettevõtetes biokütuste tootmisse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/28/EÜ tähenduses, on taastuvenergia tootmisrajatised toetuskõlblikud üksnes sel juhul, kui nende energia eriliigi tootmisvõimsus ei ole suurem kui põllumajandusettevõtte transpordikütuse keskmine tarbimine.
4.7.EKSO FARM OÜ on masinat kasutanud sihipäraselt – s.t tootnud masinaga bioenergia tootmiseks vajalikku materjali (hakkinud võsa/puitu). Muul otstarbel seda kasutada ei saagi. Piimahinna languse tõttu 2014-2016 loobuti uue ahjukomplekti soetamisest ja toetusest (algselt sooviti sama investeeringutoetusega finantseerida). Kaebaja II on kasutanud vana katelt, mis on tänaseks utiliseeritud ja seda pole olnud võimalik näidata kohapealse kontrolli käigus. Pole tuvastatud, et kaebaja oleks saanud farmi ruume kütta mingil muul viisil kui viidatud katlaga ja hakkpuiduga. Seoses piimahindade tõusu ja majandusliku olukorra paranemisega on Kaebaja II astunud samme, et uus katel soetada ja taotlejad on valmis kohustuste täitmist jätkama. Hakkpuidu toorainet (nt võsa) on taotlejate kasutatavatel põldudel ja kraavides veel järgmiseks 8-10 aastaks.
4.8.EKSO AGRO OÜ on masinat kasutanud sihipäraselt - tootnud bioenergia tootmiseks vajalikku materjali (hakkinud võsa/puitu) ega ole kasutanud 2015. a sügisest enam põlevkiviõli kütmiseks. Selle asemel on kasutatud erinevaid võimalusi, sh mobiilset katelt. 2016. a kasutati lisaküttena gaasi teravilja kuivatamisel, kuna oli väga vihmane sügis ja hakitud puidul töötav katel ei andnud soovitud energiat. Masuuti/põlevkiviõli enam ei soetatud. Osa tõendeid on jäetud uurimata – pole seletust võetud tunnistajatelt (töötajatelt), kes puutusid kokku Kaebaja II majandustegevusega.
4.9.FUNDUS Agro OÜ pole masinat seni kasutanud, sest vastavalt kasutuskorra kokkuleppele tekib tal see õigus alates 06.04.2017 ning kestab kuni 05.12.2018. Kaebaja III silo tootmise fakti osas toimub kohtumenetlus ning seni ei ole ükski kohus tuvastanud, et Kaebaja III ei ole 3(15)
3-17-1464
silo tootnud. Otsuse kohaselt on sama tehingu kohta esitatud PRIA-le ja kriminaalmenetluses menetlejale erinevad arved. Kehtiv õigus ei välista arvete parandamist. Kui maksumenetluses maksumaksja kontrollimise käigus selgub, et arve on puudulik ja tegemist on olulise vormiveaga, siis tuleb maksumaksjale anda võimalus puudused kõrvaldada. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-3-1-26-02 (p 14) leidnud, et parandatava vormiveaga kuludokumendi puhul peab maksuhaldur tegema maksumaksjale ettepaneku esitada määratud tähtpäevaks puuduvad andmed.
4.10.Kaebaja III osas on haldusmenetluses uuritud tõendeid, mis on saadud kriminaalmenetluse käigus kogutud materjalidest või on viidatud erinevatele isikutele haldusmenetluses (taotlejate juhatuse liikmed, töötajad). Samas pole haldusorgan ise haldusmenetluses vahetult neid isikuid üldse üle kuulanud (nt Kaebajate I ja II puhul). Sisuliselt on jäetud osa tõendeid kogumata ning uurimata. Tõendusteabe vahetamine erinevatest menetlustest ei vabasta haldusorganit tõendite kogumisest ja vahetust uurimisest. Kriminaalmenetluse raames kogutud tõendid on eeluurimise materjalid ning neile pole sisulist hinnangut ei tõendite lubatavuse ega ka sisu osas veel antud. Vastustaja viitab vaid üldsõnaliselt kriminaalasja tunnistajate ülekuulamise protokollidele.
5.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, väites vastuseks kaebusele järgmist.
5.1.Määruse nr 80 § 5 lg 1 kohaselt tuleb toodetud bioenergiat kasutada peamiselt oma ettevõttes. FIE puhul ka tema isiklikus majapidamises (ls 1). Kui seni oli toetuse saajale kohustuslik kasutada toodetud bioenergiast vähemalt 50% oma ettevõttes ja põllumajandustootmiseks, siis uuest EL regulatsioonist tulenevate reeglite tõttu on arengukava
1.telje raames võimalik toetada vaid taastuvenergia tootmist põllumajandustootja omatarbeks.
5.2.Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 16a sätestab, et põllumajandusettevõttes taastuvenergia tootmisse tehtavate investeeringute puhul on toetatavad ainult investeeringud sellistesse rajatistesse, mille tootmisvõimsus soojus- või elektrienergia liigi osas ei ületa põllumajandusettevõtte (sh põllumajandustootja enda isiklik majapidamine) soojus- ja elektrienergia aastast keskmist energiatarbimist. Komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006 ei sätesta toetuse saajale toodetud energia müümise keeldu, lubades teha investeeringuid vaid sellistesse rajatistesse, mille tootmisvõimsus konkreetse energialiigi osas ei ületa põllumajandusettevõtte aastast keskmist energiatarbimist. Määruse nr 80 alusel on lubatud vaid sellised investeeringud, kui investeeringu tegemise abil toodetav energia tarbitakse ära toetuse saaja poolt. Põhja-Euroopa klimaatilistes tingimustes ei ole otstarbekas siduda soojusenergia keskmine tarbimine keskmise tootmisvõimsusega, kuna sel juhul tekib talveperioodil energiadefitsiit ja suveperioodil energiaülejääk, mis puudutab kõiki tootjaid ja tarbijaid (vt määruse seletuskiri).
5.3.Määrus nr 1698/2005 ei ole praegusel juhul kohaldatav. Toetuse tagasinõudmisel kohaldatakse ELÜPS §-st 131 ja § 111 lg-st 1 tulenevalt määrusi nr 1303/2013 ja 1306/2013. Enne 2015. a 1. jaanuari esitatud taotluste menetluse suhtes kohaldatakse menetluse algatamise ajal kehtinud õigusaktides sätestatud nõudeid (ELÜPS § 124 lg 1).
5.4.Tegemist on ühistaotlusega. Nii valeandmete esitamise kui ka investeeringuobjekti mittesihipärase kasutamise korral on toetuse tagasinõudmise õiguslikuks aluseks ELÜPS § 111 lg 1 kui ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013, 17. detsembrist 2013 art 63 lg 1 ja lg 3 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL, EURATOM) nr 966/2012,
25.oktoobrist 2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 art 135 p 3 c ja p 4, millele on viidatud vaidlustatud haldusaktis.
4(15)
3-17-1464
5.5.PRIA pole väitnud, et toetuse saajal oleks keelatud toota olemasoleva teise hakkuriga ja haket müüa. Sihipärase kasutuse nõude rikkumine seisneb selles, et toetust saanud investeeringuobjektiga toodetud energiakogust pole tarbitud toetuse saaja enda ettevõttes. Seda on küll toodetud, kuid kõik on välja müüdud. Äriplaan nägi ette investeeringuobjektide igati sihipärase kasutuse. Müügidokumendid ja E. Viitkini seletused tõendavad, et hakkpuitu on müüdud (st seda on küll toodetud), kuid pole kasutatud oma ettevõtete tootmises nagu näeb ette määrus ja toetuse saaja enda äriplaan. Hakkpuidu müük on üheks tõendiks selle kohta, et haket on küll toodetud, kuid pole kasutatud omatarbeks, seetõttu ei oma ka müüdud kogused tähtsust.
5.6.Toetus maksti lõplikult välja 21.01.2014. Järelevalveperiood investeeringuobjekti sihipärase kasutamise üle on viis aastat arvates viimase toetusosa välja maksmisest (määruse nr 80 § 16 lg 4 p 1). Järelevalveperioodi lõpp on 21.04.2019. Tagasinõue kahe ühistaotleja osas on tehtud proportsioonis ajaga, mil investeeringuobjekt ei olnud sihipärases kasutuses.
5.7.Käesolevale vaidlusele kohaldub põllumajandusministri 20.07.2010 määrus nr 80 „Bioenergia tootmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“, mille § 16 lg 4 p 1 näeb ette nii investeeringuobjekti säilitamise kui ka sihipärase kasutamise (säilitamisel ilma selle kasutamiseta puudub üldiselt investeeringutoetuste abil soetatud objektide puhul mõte).
5.8.Vastustaja viitab vastuse p-s 7 kriminaalmenetluse tõenditele (tunnistaja ülekuulamise protokollid), millele ta on haldusmenetluses tuginenud. Rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 art 11 lg 2 kohaselt on õigus kasutada teistelt riigiasutustelt saadud tõendeid. FUNDUS Agro OÜ müügitulu on otsuses raamatupidamisdokumentide alusel eraldi analüüsitud ja järeldus valeandmete esitamise kohta ei põhine ainult tunnistajate ütlustel.
5.9.Taotlejate juhatuse liikmel on võimaldatud seletusi anda ja toetuse saajate esindaja on kohapealse kontrolli käigus ka vastavad seletused andnud ning kontrollaktid allkirjastanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Vaidlus puudub selles, et vastustaja on määranud kaebajatele 28.03.2013 otsusega nr 13-6/601 nende ühistaotluse (nr 143012650177; I kd, tl 35) alusel toetuse puiduhakkel töötava ahjukomplekti ning puiduhakkeseadmete koos lisavarustusega ostmiseks. PRIA maksis 29.01.2014 välja toetuse investeeringuobjekti (puiduhakkur Biber RBZ koos lisaseadmetega) ostmise eest Kaebajale I 68 265 eurot, Kaebajale II 68 265 eurot ja Kaebajale III 68 470 eurot. Vaidlust hakkuri soetamise üle ei ole. Ahjukomplekti ostmisest taotlejad loobusid väidetavalt piimandussektoris halvenenud turuolukorra tõttu (vt ka kaebajate selgitused I kd, tl 90). Vaidlustatud otsusega (tl 6-12) otsustas vastustaja nõuda toetuse tagasi alljärgnevas ulatuses: Kaebajalt III 68 470 (eurot valeandmete esitamise tõttu); Kaebajalt I 38 683,50 eurot (34/60x68 265 eurot proportsionaalselt investeeringuobjekti mittesihipärase kasutamise ajaga); Kaebajalt II 38 683,50 eurot (34/60x68 265 eurot proportsionaalselt investeeringuobjekti mittesihipärase kasutamise ajaga).
7.Kaebajad heidavad vastustajale ette vaidlustatud otsuse ebapiisavat põhjendamist ja tuginemist väärale õiguslikule alusele.
8.Vaidlustatud otsuses on vastustaja toetuse tagasinõudmisel tuginenud järgmistele õiguslikele alustele: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-d 1 ja 3; Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 966/2012 art 135 p 3 c ja 4; Euroopa Liidu
5(15)
3-17-1464
ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1, § 112, § 113 lg 1, § 114 lg 1 ja § 131. Määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg 1 sätestab: „Kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks.“ Määruse nr 966/2012 art 135 p 3 c sätestab: „Kui pärast toetuse andmist selgub, et toetuse andmise menetluses või toetuse rakendamisel on esinenud olulisi vigu, eeskirjade eiramisi või pettust või kohustuste täitmata jätmist, võib vastutav eelarvevahendite käsutaja sõltuvalt sellest, millisesse etappi menetlus on jõudnud ning eeldusel, et taotlejale või toetusesaajale on antud võimalus oma seisukohtade esitamiseks: [---]c) vajaduse korral lõpetada toetusleping või toetuse andmise otsus.“ ELÜPS § 131 näeb ette, et enne 2015. aasta 1. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha nõutakse tagasi selles seaduses sätestatud alustel ja korras. ELÜPS § 111 lg 1 viitab määruste (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 kohaldamisele („Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.“) ELÜPS §-d 112-114 käsitlevad toetusrahade tagasimaksmist, ajatamist ja viivist. Vastustaja viitab vaidlustatud otsuses toetuse tagasinõudmisel määruse nr 80 (bioenergia tootmise investeeringutoetuse kohta) sätetele.
9.Kaebajate väitel on vaidlustatud otsus motiveerimispuudustega. Sellest ei ilmne kaebajate arvates iga kaebaja puhul tagasinõudmise alus, kuigi vastustaja on tuginenud erinevate kaebajate puhul erinevatele alustele. Vastustaja rõhutab, et tegemist on ühistaotlusega. Nii valeandmete esitamise kui ka investeeringuobjekti mittesihipärase kasutamise korral on toetuse tagasinõudmise õiguslikuks aluseks nii ELÜPS § 111 lg 1 kui ka määruse (EL) nr 1306/2013 ning nr 1605/2002 art 135 p 3 c ja p 4, millele on vaidlustatud haldusaktis viidatud. Vaidlustatud otsuse kohaselt nõutakse Kaebajalt III toetus tagasi täielikult, kuna toetuse taotlemisel on esitatud valeandmeid müügitulu osas (seoses siloga). Teistelt kaebajatelt nõutakse toetus tagasi proportsionaalselt ajale, millal investeeringuobjekt (puiduhakkur) ei olnud sihipärases kasutuses (kuni 11.11.2016 kohapealse järelkontrollini).
10.Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga põhjendamispuudustest või ei ole need vähemasti sellised, mis iseenesest võiksid kaasa tuua vaidlustatud haldusakti tühistamise.
10.1.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2) ning
6(15)
3-17-1464
kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3).
10.2.Kohtu hinnangul on vastustaja ära näidanud toetuse tagasinõudmise õiguslikud ja faktilised alused ning viidanud tõenditele, mille alusel tema lõppjäreldus on kujunenud. Vastustaja on näidanud, et EKSO FARM OÜ ja EKSO AGRO OÜ puhul tingib toetuse tagasinõudmise investeeringuobjekti mittesihipärane kasutus ning tagasinõutav summa sõltub mittesihipärase kasutuse ajalisest kestusest. FUNDUS Agro OÜ puhul on tagasinõude aluseks aga väidetav valeandmete esitamine (seoses omatoodetud silo müügiga).
10.3.Investeeringuobjekti sihipärase kasutamise osas viitab vastustaja määruse nr 80 § 5 lg-le
2.Väidetava valeandmete esitamise osas Kaebaja III puhul on vastustaja osutanud määruse nr 80 § 2 lg-le 1 ning § 3 lg-le 2 ning loetletud tõenditele tuginedes leidnud, et Kaebaja III on põllumajandustoodete (silo) kohta esitanud valeandmeid eesmärgil näidata vastavust toetuse saamise nõuetele.
10.4.Seega ei nõustu kohus kaebajate väitega põhjenduste ulatuse ebapiisavusest ega seisukohaga, et põhjendused ei eristu erinevate kaebajate puhul. Täiendavad põhjendused on esitatud ka vaideotsuses (I kd, tl 21-22). Ka asjaolu, et vastustaja ei ole otsuse põhjendustes avanud kaebaja arvates piisavalt oma seisukohta määruse nr 80 art 5 lg 2 sisustamisel, ei muuda lõppjäreldust ega tingiks vaidlustatud otsuse tühistamist (HMS § 58).
11.Kaebajad on seisukohal, et vaidlusaluse toetuse taotlemise ajal kehtis määrus nr 1698/2005 ning seda tuleks kohaldada ka praeguse vaidluse lahendamisel, kuid sellele määrusele ei viidata ei vaidlustatud otsuses ega vaideotsuses. Viidatud määrus on määruse nr 1305/2013 „Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005“ art 88 esimese lõigu järgi kehtetuks tunnistatud, nagu kaebajad ka õigesti märgivad. Samas sätestatakse määruse nr 1305 art 88 teises lõigus: „Määrust (EÜ) nr 1698/2005 kohaldatakse jätkuvalt kõnealuse määruse kohaselt enne 1. jaanuari 2014 komisjoni poolt heaks kiidetud programmide alusel rakendatavate tegevuste suhtes.“ Tegemist on sättega, mis võimaldab juba alustatud menetlused senise regulatsiooni järgi lõpule viia, sh lõpuni menetleda ja realiseerida juba esitatud ja rahuldatud taotlused. Vastustaja on seisukohal, et Määrus nr 1698/2005 ei ole praegusel juhul kohaldatav ning toetuse tagasinõudmisel kohaldatakse ELÜPS §-st 131 ja § 111 lg-st 1 tulenevalt määrusi nr 1303/2013 ja 1306/2013. Kaebajatel on õigus selles, et riigisiseses õiguses ei saa sätestada, milliseid EL õiguse teiseseid akte konkreetsel juhul kohaldada, vaid nende kohaldatavus tuleneb EL õigusest endast (EL õiguse ülimuslikkuse põhimõte). Samas ei ole aga vaidlust selles, et määrused nr 1303/2013 ja 1306/2013, millele ELÜPS viitab, kehtisid tagasinõudmise aja seisuga. Riigikohus on haldusasjas nr 3-15-1188 (27.09.2017 määrus) esitanud Euroopa Kohtule eelotsuse taotluses ka küsimuse, kas kõnealuses haldusasjas toetuse tagasinõudmisel Leadermeetme raames 2011. aastal määratud ning 2013. aastal välja makstud toetuse tagasinõudmisel on tagasinõude aluseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 art 33 lg 1 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 56. Halduskohus ei pidanud vajalikuks käesoleva asja menetluse peatada kuni eelotsuse taotluse lahendamiseni haldusasjas nr 3-151188 (20.10.2017 kohtumäärus). Viidatud asjas ei piirdunud eelotsuse küsimine üksnes nende kahe määruse kohaldamise küsimusega, vaid eelotsuse küsimus seondus ka vaidluse sisulise poolega.
12.Praeguses asjas on kohus seisukohal, et alus toetuse tagasinõudmiseks on olemas sõltumata, kumb määrus kohaldub. 7(15)
3-17-1464
Määruse nr 1698/2005 art 71 lg 2 kohaselt on kulutused abikõlblikud ainult siis, kui nad on tehtud kõnealuse programmi korraldusasutuse poolt või tema vastutusel otsustatud tegevuste jaoks vastavalt pädeva organi poolt kindlaksmääratud valikukriteeriumidele. Sama artikli lg 3 järgi sätestatakse kulutuste abikõlblikkuse eeskirjad riiklikul tasandil vastavalt käesoleva määrusega teatavate maaelu arengu meetmete jaoks sätestatud eritingimustele. Art 72 lg 2 sätestab, et alusetult väljamakstud summad nõutakse tagasi määruse (EÜ) nr 1290/2005 art 33 järgi. Art 33 lg 1 kohaselt teostavad liikmesriigid maaelu arengu projektides või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise ja hooletuse rahalist korrigeerimist vastava ühenduse rahastamise täieliku või osalise lõpetamise kaudu. Sama artikli lg 2 näeb ette, et juhul kui ühenduse vahendid on toetuse saajatele juba välja makstud, nõutakse need tagasi akrediteeritud makseasutuse poolt vastavalt tema tagasinõudmismenetlusele. Kaebaja ei ole välja toonud, et erinevatest määrustest tuleneks põhimõtteliselt erinev lõppjäreldus ning seda olukorda ei esine ka kohtu hinnangul. Varasema kohtupraktika järgi, ei ole ka ebaõige õigusliku aluse esitamine haldusakti motivatsioonis tühistamise aluseks kui samasisuline haldusakt oleks niikuinii tulnud anda samadel faktilistel, kuid teisel õiguslikul alusel (nt Riigikohtu 05.11.2008 otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-08, p 11).
13.Kaebajatelt I ja II toetuse osalisel tagasinõudmisel on vastustaja tuginenud määruse nr 80 § 5 lg-le 2. Kaebaja väitel ei nähtu vaidlustatud otsusest, kuidas on vastustaja seda sätet sisustanud. Kaebajatel on ka kahtlus, kas määruse nr 80 § 5 lg 2 on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning kaebajate väitel jääb arusaamatuks määruse nr 80 § 5 lg-te 1 ja 2 omavaheline seos. Vastustaja hinnangul seisneb investeeringuobjektiks oleva puiduhakkuri mittesihipärane kasutus selles, et oma põllumajandusettevõtte kütmise asemel on Kaebajd I ja II müünud toodetud hakkpuitu. Vaidlus on selles, kas see asjaolu mõjutas toetuse abil tehtud kulude abikõlbulikkust.
13.1.Määruse nr 80 § 5 lg 1 kohaselt võib toetust taotleda energiakultuuri kasvatamiseks, biomassi töötlemiseks ning biomassist toodetud soojuse, elektri ja transpordikütuse (bioenergia) tootmiseks peamiselt oma ettevõttes kasutamiseks järgnevalt p-des 1-6 loetletud tegevuste puhul. Kaebajad rõhutavad lauseosa „peamiselt oma ettevõttes kasutamiseks“. Määruse nr 80 § 5 lg 2 ls 1 sätestab: „Kui investeering tehakse bioenergia tootmiseks, toetatakse ainult sellist investeeringut, kui investeeringuobjektiga toodetav energiakogus tarbitakse taotleja põllumajandusettevõttes ja isiklikus majapidamises.“ Kaebajad on saanud toetust määruse nr 80 § 5 lg 1 p-s 3 nimetatud tegevuseks (biomassi töötlemiseks ja bioenergia tootmiseks vajaliku masina ja seadme ostmine ja paigaldamine). PRIA märgib vaideotsuses, et määruse nr 80 § 5 lg 2 erinevalt varem kehtinud põllumajandusministri 09.05.2008. a määrusest nr 45, kehtiv õigus enam toodetud energia osalist väljamüügi võimalust ette ei näe. Taotlejal tuli toetuse taotlemisel vastustaja hinnangul arvestada, et toetatakse ainult sellist investeeringut, kui investeeringuobjektiga töödeldavast biomassist toodetav energiakogus tarbitakse taotleja põllumajandusettevõttes ja isiklikus majapidamises. Praegusel juhul müüdi hakkepuitu (mitte otseselt sellest toodetud energiat).
13.2.Kohus ei nõustu kaebaja lähenemisega, nagu võiks määruse § 80 lg 5 p 1 sõnastus „peamiselt oma ettevõttes kasutamiseks“ viia lg-ga 2 koosmõjus järeldusele, et lubatav on ka toodetud bioenergia müük. Määruse nr 80 § 5 lg 2 tekst kehtivas sõnastuses viitab selgesõnaliselt kasutamisele üksnes taotleja enda põllumajandusettevõttes ja isiklikus majapidamises (erinevalt kuni 13.08.2011 kehtinud redaktsioonist „kui tegevuse eesmärk on kasutada toodetud energiast vähemalt 50% põllumajandustootmiseks taotleja ettevõttes“).
8(15)
3-17-1464
Määruse nr 80 § 5 lg 2 seletuskirjale tuginedes on vastustaja seisukohal, et määruse nr 80 alusel on lubatud vaid sellised investeeringud, kui investeeringu tegemise abil toodetav energia tarbitakse ära toetuse saaja poolt. Nähtuvalt seletuskirjast põllumajandusministri 20. juuli 2010. a. määruse nr 80 “Bioenergia tootmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord” muutmine eelnõu juurde (http://www.pria.ee/docs/resources/5949.pdf) on määruse muutmine ajendatud EL õiguses toimunud arengutest, sh määruse (EÜ) nr 1974/2006 uuest artiklist 16a. See säte nägi ette, et põllumajandusettevõttes taastuvenergia tootmisesse tehtavate investeeringute (nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 26 kohane toetus) puhul on toetatavad ainult investeeringud sellistesse rajatistesse, mille tootmisvõimsus soojus- või elektrienergia liigi osas ei ületa põllumajandusettevõtte (sh põllumajandustootja enda isiklik majapidamine) soojus- ja elektrienergia aastast keskmist energiatarbimist.
13.3.Pooled ei vaidle selle üle, et komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006 ei sätestanud toetuse väljamaksmise ajal toetuse saajale toodetud energia müümise keeldu. Määruse (EÜ) nr 1974/2006 artiklist 16a ilmneb aga, et investeeringud olid mõeldud siiski põllumajandusettevõtte omatarbeks. Samuti ilmneb viidatud sättest, et kuigi toetuse põhieesmärk oli toetada biokütuse tootmist põllumajandusettevõtte jaoks, lubas see kütuse tootmist ka tootja enda isikliku majapidamise tarbeks.
14.Kaebajate arvates ei ole määruse nr 80 § 5 lg 2 regulatsioon kooskõlas viidatud EL õigusega ning kitsendab EL õiguses sätestatut. Määruse nr 80 muutmise eelnõu seletuskirja kohaselt tulenevad põhjused põllumajandusettevõtete energiatarbimise eripäradest ning senisest toetuse rakendamise praktikast, millest tulenevalt puuduvad sellise erisuse (lähtumine aasta keskmisest energiatarbimisest) rakendamiseks praktilised põhjused. Põhja-Euroopa klimaatilistes tingimustes ei ole otstarbekas siduda soojusenergia keskmist tarbimist keskmise tootmisvõimsusega, kuna sel juhul tekib talveperioodil energiadefitsiit ja suveperioodil energiaülejääk, mis puudutab kõiki tootjaid ja tarbijaid. Elektrienergia puhul on põllumajandusettevõtte tarbimine suurim hooajatööde ajal ning väiksem muudel perioodidel, mis toob kaasa analoogse hooajalise energia ülejäägi ja defitsiidi probleemi. Marginaalsete elektrienergia koguste elektrivõrku müümine ei ole mitmesuguste piirangute tõttu praktikas realiseeritav. Lisaks on seletuskirja kohaselt seni valdavalt toetatud väikesemahulisi energiatootmise investeeringuid, mille tulemusena toodetud energia tarbitakse omatarbeks.
15.Kaebajad on avaldanud ka arvamust (20.11.2017 menetlusdokument, I kd, tl 132-134), et puiduhakkurit ei saa pidada rajatiseks komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 16a tähenduses. Viidatud säte näeb eestikeelses sõnastuses ette, et põllumajandusettevõttes taastuvenergia tootmisse tehtavate investeeringute puhul on toetatavad ainult investeeringud sellistesse rajatistesse, mille tootmisvõimsus soojus- või elektrienergia liigi osas ei ületa põllumajandusettevõtte (sh põllumajandustootja enda isiklik majapidamine) soojus- ja elektrienergia aastast keskmist energiatarbimist. Kaebaja tugineb rajatise mõistele ehitusseadustiku § 3 lg 2 järgi. Komisjoni määruse art 16a inglisekeelses tekstis kasutatakse terminit facilities, mis eestikeelses tõlkes hõlmab vastetena nii asutuse kui ka vahendid ja tarbed1. Määruse art 16a prantsusekeelses tekstis kasutatava termini les installations
eestikeelseks vasteks on tarbed, varustus, sisseseade2. Mõiste „rajatis“ prantsusekeelseks vasteks on Eesti õiguskirjanduse järgi construction või ouvrage3. Seega on kohus seisukohal, et viidatud määruse sätet ei saa mõista nii, et see ei hõlmaks seadmeid või masinaid, mille hulka kuulub ka puiduhakkur. Investeeringuobjektiks määruse nr 80 § 5 lg 2 tähenduses saab olla ka vastava otstarbega masin või seade. Kaebajad ise on toetust taotledes soovinud just toetust sellise tootmisseadme (masina) soetamiseks.
16.ELÜPS § 124 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 2015. a 1. jaanuari esitatud taotluste menetluse suhtes menetluse algatamise ajal kehtinud õigusaktides sätestatud nõudeid. Taotluste esitamise (06.11.2012; I kd, tl 35) ja rahuldamise ajal (28.03.2013) kehtis juba määruse nr 80 § 5 lg 2 praeguses sõnastuses. Kaebajate poolt toetuste taotlemisel esitatud äriplaanidest (I kd, tl 48p, 54p, 60p), millele osutab vaidlustatud otsuses ka vastustaja, nähtuvalt sooviti kavandatava investeeringu raames soetatavate seadmetega hakata soojusega varustama kolme ettevõtte tootmisega seotud hooneid. Tegemist pidi olema teisaldatavate kateldega, mis võimaldavad kütta just seda hoonet, kus tootmine on intensiivsem (nt viljakuivatamise perioodil kuivatit, remondiperioodil remondihalli). Tooraine operatiivseks tagamiseks sooviti soetada hakkpuidu tootmise seade (äriplaanide p 3.1.). Äriplaanide p-s 3.4 on märgitud, et 100 % tekkivast soojusenergiast kasutatakse ettevõtete (koos partneritega) tootmises. Ka tabel 8 neljandas alajaotuses (I kd, tl 53p, 59p), on märgitud, et hakkpuitu kasutatakse katlas soojuse tootmiseks ning koos partneritega tootmishoonete kütteks. Katelde ostmisest on kaebajad loobunud piimandusturul tekkinud keerulise olukorra tõttu. Seega ei ilmne taotlusdokumentidest taotlejate tahet investeeringuobjekti abil saadavat soojusenergiat müüa või et taotlejad oleksid sellise võimalusega arvestanud. Äriplaanides märgitust võib järeldada, et kaebajad on toetust taotledes arvestanud nõudega kasutada koos partneritega kogu toodetav energia oma ettevõtetes. Äriplaani kohaselt oli kõigi kolme äriühingu eesmärk vähendada kulusid tootmisesse ja vähendada keskkonnasaastet ning kõik kolm äriühingut märkisid, et kavatsevad kasutada 100% tekkivast soojusenergiast koos partneritega ettevõtete tootmises.
17.Kohapealse järelkontrolli eesmärk oli vaidlustatud otsuse kohaselt mh kindlaks teha, kas investeeringuobjekti kasutatakse toetatavaks tegevuseks, st kas sellega toodetav energiakogus tarbitakse taotleja põllumajandusettevõttes (määruse nr 80 § 5 lg 2). Määruse nr 80 § 16 lg 4 p 1 kohaselt on toetuse saaja kohustatud investeeringuobjekti säilitama ja sihipäraselt kasutama vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest ning p 2 kohaselt saadud toetusraha mittesihipärase kasutamise korral PRIA nõudmisel tagasi maksma. Vaidlust ei ole investeeringuobjektiks oleva puiduhakkuri säilimise üle, vaid üksnes sihipärase kasutuse üle.
18.PRIA asus kohapealse kontrolli ja uuritud tõendite põhjal seisukohale, et Kaebajad I ja II ei ole investeeringuobjekti sihipäraselt kasutanud, kuna investeeringuobjektiga toodetud energiakogust ei ole tarbitud toetuse saaja põllumajandusettevõttes, vaid toodetud hakkpuitu on müüdud. Vaidlust pole, et kaebajate poolt kokku lepitud kasutuskorra järgi ei olnud Kaebaja III veel selleks ajaks puiduhakkurit kasutanud. Kaebaja väitel kasutati puiduhakkurit sihtotstarbeliselt ning seda seadet ei saagi muul otstarbel kasutada. Kohus nõustub vastustajaga, et sihtotstarbelise kasutuse all tuleb mõista praeguse vaidluse kontekstis hakkpuidu tootmist taotlejate enda põllumajandusettevõtetes kasutatava energia tootmiseks, mitte üksnes seadme kasutuseesmärgi järgimist.
https://annaabi.ee/prantsuse-eesti/installations+ J. Laffranque, R. Laffranque. Prantsuse-eesti eesti-prantsuse õigussõnaraamat, Juura, Tallinn, 2002.
10(15)
3-17-1464
19.Vaidlust ei ole investeeringuobjekti (puiduhakkuri Biber 84 RBZ koos lisavarustusega) olemasolu ega selle säilimise üle ning selle olemasolu leidis kinnitust ka kohapealse kontrolli käigus (tl 80-82). Vaidlust ei ole, et Kaebajad I ja II on hakkpuitu tootnud. Kuna kaebajad on väitnud ka teise, väiksema jõudlusega puiduhakkuri kasutamist, ei saa iseenesest lubamatuks pidada ka hakkpuidu müüki. Investeeringuobjekti sihipärase kasutamise seisukohast on määrav, kas kogu toetuse raames ostetud puiduhakkuriga toodetud hakkpuit on kasutatud ühistaotlejatest äriühingute ettevõtluses (investeeringuobjektiga toodetav energiakogus tarbitakse taotleja põllumajandusettevõttes ja isiklikus majapidamises) ning kas müük on tõendatud.
Kaebajate hinnangul on mittesihipärane kasutamine nõuetekohaselt tõendamata.
Vastustaja tugineb puiduhakkuri mittesihipärast kasutamist ette heites vaidlustatud otsuses järgmistele tõenditele.
20.1.Vastustaja on järelkontrolli käigus 11.11.2016 tuvastanud, et veokile (reg. Nr 391 BKR) paigaldatud puiduhakkur on kasutuses (kontrollakt, I kd, tl 80–82). Kontrollaktis kajastatud EKSO FARM OÜ seadusliku esindaja E. Viitkini selgituste kohaselt ei olnud EKSO FARM OÜ Vapa farmi tootmisolmeruume veel hakkega köetud, kuid kavas oli seda teha esimesel võimalusel.
20.2.E. Viitkini selgituste kohaselt kasutas EKSO AGRO OÜ augustist oktoobrini 2016 teravilja kuivatamisel üht mobiilset hakkekatelt; hakkpuidukatel oli hooajaliselt tasuta kasutuses suulise kokkuleppe alusel ning E. Viitkin ei osanud kontrolli hetkel täpsustada, kellelt katel renditi. EKSO FARM OÜ kuivatas samal ajal vilja gaasikatlaga. Seega puuduvad veenvad tõendid, mis kinnitaksid, kas üldse ja kui kaua hakkpuitu viljakuivatis kasutati.
20.3.E. Viitkini selgituste kohaselt kasutati (EKSO FARM OÜ ja EKSO AGRO OÜ) Kanepi töökojas 2015-2016 talveperioodil hakkpuiduga kütmiseks vana katelt, mis on utiliseeritud. Kontrolli hetkel hoones katelt ei olnud. Vana katla utiliseerimist selgitasid kaebajad 13.02.2017 vastuses PRIA-le (I kd, tl 13) ning esitasid utiliseerimise tõendamiseks arved ja ostu-müügi akti (I kd, tl 14-15). Cronimet Eesti Metall OÜ metalli ostu-müügi akt-arve (I kd, tl 15) järgi oli tegemist 16,960 tonni terase segajäätmetega (tekkinud ehitus-lammutusest). Seega puuduvad tõendid, mis üheselt kinnitaksid, et utiliseeriti just kõnealust katelt. Samuti pole tõendatud, mil määral seda katelt varasemalt kasutati.
20.4.Kaebajate esindaja on EKSO AGRO OÜ kontrollaktile lisaks märkinud, et 2017. aastal on kavas kasutusele võtta seni vedelkütusel töötav kuivati katel, kuid ümberkohandamiseks on vaja investeeringut (I kd, tl 81p)
20.5.E. Viitkin on EKSO FARM OÜ kontrollaktile lisaks selgitanud, et haket ladustatakse ka põllul ja vajadusel kogutakse platsil (I, kdtl 81p). Eeltoodu ei viita aga üheselt kasutamisele kütmiseks.
21.Tulenevalt kaebajate tõlgendusest määruse nr 80 § 5 lg-le 2 pidanuks vastustaja nende arvates välja selgitama, millega ettevõtted kütsid olukorras, kus masuudiga kütmisest olid nad loobunud ning masuudi soetamise kohta ei ole ka enam mingeid tõendeid. Kaebajate arvates pole tuvastatud, et nad saanuks farmi ruume kütta mingil muul viisil kui viidatud katlaga ja hakkpuiduga. Eelnevast järeldub, et lisaks hakkpuiduga kütmisele kasutati kaebajate ettevõtluses ka muud kütteliiki (gaas). Seda kinnitavad ka kaebajad ise kuivati kütmisel (vastus PRIA-le I kd, tl 90). Järelkontolli käigus on selgunud, et tootmisolmeruume polnud veel hakatud hakkpuiduga kütma ning et seni vedelkütusel töötava katla ümberkohandamisega alles tegeldi (vt ka 13.02.2017 vastus PRIA-le, I kd, tl 90). Masuudi ostu tõendavate arvete puudumine ei välista
11(15)
3-17-1464
varude ärakasutamist. Asjas kogutud tõendid ei välista ka järeldust, et vähemalt osa toodetud hakkpuidust kasutati siiski oma tootmise tarbeks kütusena. Selle osakaalu pole võimalik tõsikindlalt välja selgitada olukorras, kus teisaldatava katla rendi kohta puuduvad tõendid – kaebajate juhatuse liikme E. Viitkini sõnul oli tegemist suulise rendilepinguga ja talle polnud teada, kellelt katelt renditakse (kontrollakt nr 28042; I kd, tl 80).
22.Investeeringuobjekti kasutamise sihipärasuse seisukohast on lubatav ja põhjendatud sellise hakkpuidu müük, mis ei ole toodetud toetusrahast soetatud seadmega. Vaidlust ei ole teise (järeleveetava) hakkuri soetamise üle EKSO AGRO OÜ poolt (I kd, tl 23). Vastustaja ei ole tõepoolest välja selgitanud, millises ulatuses erinevate hakkuritega hakkpuitu on toodetud. Samas on kaebajate esindaja E. Viitkin selgitanud, et teine hakkur on väikese jõudlusega ning kasutusel eriolukordades (liigniisketel ja raskesti ligipääsetavate aladel) ning pealegi vähemalt kontrolli hetkel remondis. Seega pole alust eeldada, et selle hakkuri osakaal tootmises oli määrav. Kuna Kaebajad I ja II on tõstatanud küsimuse sellest, kas kohaldatava õiguse järgi oli müük lubatav, viib see järeldusele, et ka kaebajad ise ei eita hakkpuidu osalist müüki ning seda ka investeeringuobjektiks oleva hakkuriga toodetud hakkpuidu osas.
23.Vastustajale on esitatud EKSO FARM OÜ hakkpuidu müügiarved (2015 – 15 tk) ja EKSO AGRO OÜ hakkpuidu müügiarved (2016 – 13 tk; 2015 -11 tk). Esitatud müügiarvete põhjal järeldas vastustaja, et EKSO FARM OÜ on tegelenud 2014. ja 2015. a hakkpuidu müügiga ning EKSO AGRO OÜ 2014.-2016. aastal. Hakkpuidu müük on toimunud OÜ-le Reinpaul (I kd , tl 118-131). Kaebajate esindaja on vastustajale kohapealse kontrolli käigus näidanud kuivatit, kus tema sõnul kasutati hakkpuitu kütmiseks 2016. a augustist oktoobrini ning töökoda, mida väidetavalt köeti hakkepuiduga 2015-2016 talvel. Tõendeid sellise kütmise kohta pole esitatud.
24.Raamatupidaja K. Hainsoo 25.11.2016 e-kirja (I kd, tl 116) kohaselt kasutas hakkurit kasutuskorra järgi 2014. aastal EKSO FARM OÜ ning hakkpuitu 2014. a küttena ei kasutatud, samas on viidatud hakkpuidu müüki kajastavatele EKSO AGRO OÜ ja EKSO FARM OÜ arvetele (tl 119-131). Hakkpuidu müüki kinnitavad ka kaebajad I ja II ise.
25.Kaebajate I ja II kogutulu ja hakkpuidu müügi osakaal sellest (mida kaebajad soovivad tõendada kohtule esitatud majandusaasta aruannetega; I kd, tl 135-198; II kd, tl 1-12), ei ole investeeringuobjekti sihipärase kasutuse hindamisel määravad. Hinnang kasutuse sihipärasusele ei sõltu mitte sellest, kui suure osa kaebajate kogutulust investeeringuobjektiga toodetava hakkpuidu müük moodustab, vaid hakkpuidu kasutamisest oma tootmise tarbeks. Eelnevat arvestades nõustub kohus vastustaja EKSO FARM OÜ ja EKSO AGRO OÜ osas tehtud järeldusega investeeringuobjekti mittesihtotstarbelisest kasutusest vaidlustatud otsuses välja toodud ajavahemikul. Vastustaja nõuab toetuse tagasi proportsionaalselt mittesihtotstarbelise kasutuse ajale. Kaebajad ei ole tagasinõudmise proportsioone kohtumenetluses vaidluse alla seadnud. Kaebajatelt I ja II toetuse osalist tagasinõudmist ei mõjuta asjaolu, et Kaebajale III heidetakse ette valeandmete esitamist toetuse taotlemisel.
26.Vaidlust ei ole, et kaebajad on seadme kasutuskorras kokku leppinud ning seetõttu ei ole FUNDUS Agro OÜ selle kokkuleppe järgi asunud kontrollitaval perioodil (2014-2016) veel investeeringuobjekti kasutama ning tema raamatupidamisdokumendid ei sisaldanud seetõttu hakkpuidu müügi arveid ning Kaebaja III tegevusele ei saa seega anda hinnangut investeeringuobjekti sihipärasele kasutuse aspektist.
27.Määruse nr 80 § 2 lg-s 1 sätestatud nõudele, mille kohaselt võib toetust taotleda ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi oli taotluse esitamise aastale vahetult 12(15)
3-17-1464
eelnenud majandusaastal vähemalt 50% ettevõtja kogu müügitulust. Toetuse taotlemisele vahetult eelnenud aasta oli 2011 (taotlus esitati novembris 2012; I kd, tl 35). Fundus Agro OÜ-lt nõutakse toetus tagasi täies ulatuses põhjusel, et ta on esitanud toetust taotledes valeandmeid müügitulu kohta osas, mis puudutab silo müüki ning et tema müügitulu püüti näidata tegelikust suuremana, et täita toetuse taotlejale kehtestatud eeldused. Kui toetust taotlevad kaks või enam taotlejat ühiselt, peavad kõik taotlejad vastama toetuse saamise nõuetele (määruse nr 80 § 3 lg 2).
28.Kaebaja III puhul on tõusetunud ka küsimus kriminaalmenetluse tõendite lubatavusest. Vastustaja on tuginenud kriminaalasjas nr 15221000089 kogutud tõenditele – tunnistajate ülekuulamise protokollid ning dokumentaalsed tõendid (arved seoses silo müügiga). Kaebajad pole väitnud nagu oleks vastustaja neid tõendeid kasutanud ilma prokuratuuri loata. HMS § 38 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Tõendiks haldusmenetluses võivad olla ka haldusõiguserikkumise asjas või kriminaalasjas kogutud tõendid. PRIA kinnitab, et Lõuna Ringkonnaprokuratuur on andnud loa kasutada ning väljastas kriminaalasja 15221000089 raames kogutud materjalid. PRIA viitas vaideotsuses Euroopa rakendusmäärusele (EL) nr 809/2014, 17. juulist 2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega art 11 lg 2 kohaselt on PRIA-l õigus kasutada teistelt riigiasutustelt saadud tõendeid. Ka nüüdseks kehtetu Komisjoni määrus (EL) nr 65/2011, 27. jaanuarist 2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas, andis tõendusmaterjali kasutamise osas samad õigused ka varem.
29.Kriminaalasjas antud tunnistaja M. Sallo ütluste kohaselt tema töötamise ajal detsember 2009 kuni detsember 2011 OÜ-s Ekso Calves Trading (Kaebaja III varasem ärinimi) veistele söödaks silo ei antud (II kd, tl 21). Tunnistaja L. Koska ütluste kohaselt toodi ajavahemikus 2010 lõpp kuni 2012 lõpp vaid ühel korral silo 4-5 rulli (á 500 kg) ning lahtist silo mitte kunagi (II kd, tl 21). Rullides silo toomine viitab usutavalt sellele, et kaebajal endal silo loomasöödaks toodetud ei olnud. Mõlema tunnistaja ütlused puudutavad ka vahetult toetuse taotlemisele eelnenud aastat.
30.Tunnistaja M. Kiisk on Kaebajaga III kokku puutunud seoses tema tegevusega raamatupidaja ja audiitorina. Tunnistaja on selgitanud, et tema poolt menetletud dokumentidel märkis ta alati müügiarvetele M-tähe ning järjekorranumbri ning raamatupidamisprogramm SAF ei võimaldanudki järjekorranumbrit muuta. Tunnistaja, olles tutvunud Kaebaja III 2010. ja 2011. a müügiarvetega, ütles, et kõikidele arvetele, välja arvatud siloga seotud arved, on täht „M“ ja järjekorranumber märgitud tunnistaja poolt ning selge erinevus on näha. 2010. aasta pearaamatu osas märkis tunnistaja, et pearaamatu väljatrükis nähtub eraldi alajaotusena üksus „Silo müük“, kuid 2010. aasta enamus silo müügiga seotud müügiarveid on läinud reale „Muud teenused“, mis näitab, et algselt oli tegemist muude arvetega. Tunnistaja M. Kiisk ütluste kohaselt pole 2010. aasta majandusaasta aruandes kajastatud mitte mingeid varusid, sh silo varusid. Tunnistaja M. Kiisk tähelepanekute järgi ei nähtunud raamatupidamisdokumentidest ka mingeid kulusid silo tootmisel (II kd, tl 23-24). Fundus Agro OÜ puhul leidis vastustaja, et PRIA-le esitatud silo müügiarved 2011. a kohta erinevad arvetest, mis on saadud kriminaalasja raames Fundus Agro OÜ raamatupidamisest, 2011. a müügiarveid on korduvalt muudetud, seejuures on olnud ka nn tühje arveid, mida on hiljem vastavalt meetme tingimustele sisustatud.
13(15)
3-17-1464
Kohus nõustub vastustajaga, et Fundus Agro OÜ müügitulu on otsuses raamatupidamisdokumentide alusel eraldi analüüsitud ja järeldus valeandmete esitamise kohta ei põhine ainult tunnistajate ütlustel.
31.Kohus ei nõustu Kaebajaga III, et vastustaja pidanuks andma talle võimaluse vormipuudustega arvete parandamiseks nagu seda on Riigikohus ette näinud asjas nr 3-3-1-2602. Praegusel juhul ei ole vastustajal tekkinud arvamust, et kõnealused arved olnuks puudlikult vormistatud, vaid et nende abil on püütud näidata Kaebaja III müügitulemusi selliselt, et ta vastaks toetuse taotlejale seatud tingimustele. Vaideotsuses (I kd, tl 21-22) on vastustaja sõnaselgelt välja toonud kontrolli tulemusena tehtud järelduse, et FUNDUS Agro OÜ ei vastanud tegelikult määruse nr 80 § 2 lg-le 1, Kuna FUNDUS Agro OÜ on esitanud toetuse taotlemisel valeandmeid müügitulu kohta, siis asus vastustaja seisukohale, et temalt kui ühelt ühistaotlejalt tuleb saadud toetus sel põhjusel tagasi nõuda täies ulatuses.
32.Lisaks haldusorgani kontrollikohustusele ja vajadusele välja selgitada taotleja nõuetekohasus ning toetuse andmise eelduste täidetus ja juba määratud toetuse eesmärgipärane kasutus, näevad nii kehtiv õigus kui ka kohtupraktika ette dokumentide koostamise, säilitamise ja kontrollimiseks esitamise kohustuse toetuse taotlejale/saajale. Taotlejal ei ole subjektiivset õigust toetusele (vt ka Riigikohtu 04.04.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-12 p 18). Taotlejal on õigus küll tema taotluse õiguspärasele menetlemisele, kuid kehtiv õigus ja kohtupraktika panevad ka taotlejale endale osalise tõendamiskoormuse asjaolude väljaselgitamisel. Riigikohus on 15.10.2008 otsuses asjas nr 3-3-1-40-08 (p 18) leidnud, et olukorras, kus haldusorgan on teinud temast oleneva, et tõendada toetustaotluse rahuldamise eelduste täitmist ning taotlejalt pole võimalik saada täielikumat informatsiooni toetuskõlbulikkuse kohta, tuleb pidada haldusorgani tõendamiskohustust täidetuks. Seejärel läheb koormus vastupidise tõendamiseks juba üle taotlejale endale. Samas on kohtupraktika rõhutanud, et lisaks haldusorgani uurimis- ja põhjendamiskohustusele lasub ka tootjal kohustus tagada oma tegevuse dokumenteeritus, mis võimaldab toetuskõlbulikkust välja selgitada ning juriidiline isik peab võimaldama oma tegevuse kohta aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamise mõistliku aja jooksul (Riigikohtu seisukoht viidatud otsuses nr 3-3-1-40-08, p 19). Selline kohustus tuleneb ka maksukorralduse seaduse § 57 lg-st 3 ja raamatupidamise seaduse §-st 4.
33.Ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ükski kaebajatest ei ole kohtumenetluses esitanud täiendavaid tõendeid (sh taotlenud tunnistajate ülekuulamist kohtumenetluses), mis võiks kummutada vastustaja järeldusi ja tuua täiendavat selgust vaidlusalustes asjaoludes (kütmine hakkpuiduga või silo tootmine). Kaebajate poolt 30.11.2017 esitatud menetlusdokumendis (II kd, tl 31) on seoses silo tootmisega viidatud kriminaalasja tõenditele: agronoom Paul Hoopi ütlused koosmõjus põlluraamatutega, juhatuse liikme kinnituskiri silo tootmise kohta temale kuuluvate masinatega; EKSO FARM OÜ juhatuse liikme kinnitus, et nende põldudelt lubati FUNDUS Agro OÜ-l niita. Arvestades teavet, mis on saadud ülaltoodud tõenditest, millele tugines ka vastustaja, ei loo veendumust, et juhatuse liikmete kinnituskirjad olukorras, kus kaebajate juhatuste liikmed vähemalt osaliselt kokku langevad, võiksid ümber lükata dokumentaalseid tõendeid või vastassuunalisi tunnistajate ütlusi. Kaebaja III ei ole esitanud tõendeid ümber lükkamaks vastustaja järeldust, et silo müüki käsitletavatel arvetel puudusid kogused ning 2011. a raamatupidamisandmete järgi puudusid silo tootmisega seotud kulud. Egrit Viitkin on olnud kõigi kolme kaebaja juhatuse liige. Seega ei saa kohtu hinnangul just silo tootmises FUNDUS Agro OÜ poolt veenda kaebajate 30.11.2017 menetlusdokumendis viidatud tunnistajate (sh Kadi Viitkin) ütlused, et Egrit Viitkin on ise traktorit ja kombaini juhtinud või tema enda
14(15)
3-17-1464
kinnitus, et on silo tootnud talle kuuluvate masinatega. FUNDUS Agro OÜ põhivarade loendist 31.12.2011 seisuga ilmneb, et Kaebajal III oli taotluse esitamisele eelneval aastal vaid väiketraktor (tl 48). Muu kasutatav tehnika sai kasutada olla lepingulisel alusel, mitte kuuluda Kaebajale III.
34.Kohus on seisukohal, et kaebajatele on olnud piisavalt tagatud õigus olla ära kuulatud ja enne asjas otsuse tegemist oma seisukohti esitada. Kaebajate esindajad on osalenud kohapealsetel järelkontrollidel ja esitanud seal omapoolseid selgitusi ning märkusi kontrollaktidele (kontrollaktid; I kd, tl 80-82). Järelkontrollide tulemusena on vastustaja koostanud 12.01.2017 dokumendi „Ärakuulamine (143012650177)“ ning esitanud selle kaebajatele omapoolsete seisukohtade ja vastuväidete esitamiseks (I kd, tl 83-89). Selles dokumendis kajastas vastustaja esmalt toetustaotluste menetlemise käiku, seejärel kohapealse järelkontrolli käigus visuaalse vaatluse, fotode, raamatupidamisdokumentide ning kriminaalasjas tunnistajate ülekuulamise protokollide alusel tuvastatud asjaolusid. Vastustaja on esitanud kontrolli käigus tehtud järeldused ning esialgse seisukoha tagasinõutavate summade suuruse osas. Kaebajad on saanud esitada oma seisukohad vastuseks vastustaja 12.01.2017 kirjale nr 131/17/31 (I kd, tl 13), seega on kaebajad saanud kasutada oma õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud (HMS § 40). Kaebajad on 13.02.2017 vastuväidetele lisanud tõendid metallijäätmete utiliseerimise kohta, kuid, ei ole esitanud muid selgitusi või tõendeid, mis loonuks suuremat selgust erinevate hakkuritega toodetud hakkpuidu koguste, küttena kasutamise ja müügi kohta ja võimaldanuks teha järelduse, et investeeringuobjektiga toodetud hakkpuidukoguseid pole müüdud.
35.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et hoolimata otsuses välja toodud põhjendamispuudustest (otsuse p 12) on vaidlustatud otsus lõppkokkuvõttes õiguspärane. Kohtu hinnangul ei ole selle andmisel tehtud ka vormi- ega menetlusvigu, mis tooksid kaasa otsuse tühistamise. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
36.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ka kaebajate menetluskulud nende enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud nende olemasolul samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.