Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-18-87 3. september 2018 Janar Jäätma Tomas Raslaviciuse kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Tomas Raslavicius Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Peeter Aleksašin Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Tuvastada Valga arestimajas värskes õhus jalutamise võimaluse puudumise õigusvastasus perioodil 8. oktoober-4. detsember 2017 ning arestimaja kambris tualeti kaamerast eraldamata jätmise õigusvastasus ühe ja poole ööpäeva jooksul perioodil 8. oktoober-4. detsember 2017. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3. oktoober (k.a) 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tomas Raslavicius esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) mittevaralise kahju eest hüvitist 6 000 eurot. Kaebaja väidab, et ta viibis Valga arestimajas ebainimlikes tingimustes perioodil 8. oktoober–4. detsember 2017. Kaebaja põhjendab enda väiteid järgmiselt: 1) kambris puudus laud, tool, kraanikauss; 2) puudus kardin, mis eraldanuks tualetti kaamerast. Kaebaja pidi poolteist ööpäeva oma toiminguid tegema kaamera ees; 3) kambri pind ei olnud piisav. Rada voodite vahel on pool meetrit lai ja umbes 3 m pikk;
3-18-87 4) puudus nõuetekohane jalutushoov; 5) toiduaineid ei saanud osta; 6) meditsiin puudus, oli vaid kiirabi. Kaebaja palus silmaarsti, psühholoogi, psühhiaatrit, kuid ei saanud; 7) palved viia kaebaja üle vanglasse jäid rahuldamata põhjusel, et kaebaja tunnistaks üles.
2.PPA palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA põhjendab enda väiteid järgmiselt: 1) siseministri 27. septembri 2009. a määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) ei näe kambri kohustusliku elemendina ette lauda, istekohta ega kraanikaussi (ASkE § 13 lg 1). Kõigile vahistatutele on külm vesi tagatud; 2) arestimaja sisekorraeeskiri ei näe ette nõudeid WC-le. Vahistatu kambris peab olema pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine (vangistusseadus (VangS) § 90 lg 4). Poolteist ööpäeva pärast kinnipidamise algust paigutati kambrisse kardin, mis eraldaks tualetti kaamerast; 3) kaebajale oli kambris tagatud 7 m2; 4) Valga arestimajas puudub jalutushoov, kuid kinnipeetavad saavad jalutada värskeõhukambris; 5) ASkE § 31 lg 1 ei näe kinnipeetavale õigust osta toiduaineid. Kinnipeetaval on õigus saada käsi- või postipakke kogukaaluga kuni 5 kg, sh toiduaineid; 6) kaebusest ja arestimaja töö arvestamise raamatust ei nähtu, et kaebajal oleks arestimajas viibimise ajal esinenud selliseid tervisehäireid, mis oleksid nõudnud kohest arstiabi (ASkE § 30).
KOHTU SEISUKOHT
3.Kaebaja nõuab mittevaralise kahju eest hüvitist 6 000 eurot, kuna ta pidi viibima Valga arestimajas sisuliselt ebainimväärsetes tingimustes.
4.Mittevaralise kahju hüvitamist võib isik nõuda, kui avaliku-võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes süüliselt rikkunud mh isiku väärikust ning mittevaralist kahju ei olnud võimalik nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega vältida ega kõrvaldada (riigivastutuse seadus (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1).
5.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis vahistatuna Valga arestimajas avalik-õigusliku suhte raames.
6.Vaidlus on eeskätt selle üle, kas Valga arestimaja tingimused alandasid kaebaja inimväärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes. Inimväärikuse kontekstis on eeskätt küsimus selle üle, kas kambri tingimused põhjustasid kaebajale ülemääraseid (s.o intensiivseid) kannatusi ja alandusi.
7.Kaebaja väidab kokkuvõtlikult, et inimväärikuse rikkumise tõid kaasa järgmised asjaolud kogumis: 1) kambris puudus laud, tool, kraanikauss; 2) tualett ei olnud kaamerast eraldatud; 3) kambri pind ei olnud piisav; 4) puudus nõuetekohane jalutushoov; 5) toiduaineid ei saanud osta; 6) meditsiin puudus; 7) palved viia kaebaja üle vanglasse jäid rahuldamata.
8.Kohus jagab PPA seisukohta, et kaebaja inimväärikust ei ole rikutud seeläbi, et nõutav põrandapind oleks olnud kas 2,5 m2 või alla selle. PPA väidete kohaselt viibis kaebaja kambris, mille põrandapind kaebaja kohta oli 7 m2 (vt käesoleva otsuse p 2 alap 3). Kaebaja ei ole viibinud kambris, mille põrandapind oleks olnud alla 3 m2. Riigikohtu praktikast tuleneb, et
3-18-87 ajal, mil kaebaja viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega, nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise võimalus, kohased hügieenitingimused (RKHKm nr 3-3-1-98-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
9.Kohus jagab kaebaja seisukohta, et talle ei tagatud kõikidele nõuetele vastavat värskes õhus viibimise võimalust. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et PPA võimaldas kaebajal viibida nn jalutuskambris, millel olid avatavad aknad, ning kaebaja on seda võimalust kasutanud. Riigikohus on märkinud, et VangS § 651 lg 3 ja § 55 lg 2 kontekstis mõeldakse vabas või värskes õhus viibimise all viibimist väljaspool siseruume, avatud aknaga kamber seda nõuet ei taga (RKHKo nr 3-3-1-55-16, p 19). Halduskohtu hinnangul tuleb ka VangS § 93, mille kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus, sisustada Riigikohtu eelpool mainitud seisukoha valguses, s.t, et nõuetekohane väljas viibimine eeldab enamat kui kambrit, mille aknad on avatud. Seega ei ole PPA kaebajale taganud nõuetekohaseid tingimusi värskes õhus viibimiseks. PPA kinnipidamistingimused on selles osas õigusvastased.
10.Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kambris puudus tool ja laud. Samas on kohus seisukohal, et laua ja tooli puudumine ei ole õigusvastane ega kaebaja õigusi muud moodi ülemääraselt piirav. ASkE § 13 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt ei ole tool ega laud kohustuslik kambri sisustuselement, vaid need on kambris võimaluse korral. Nende puudumine praegusel juhul ei oleks ka sellise intensiivsusega, mis annaks aluse jaatada mh inimväärikuse rikkumist.
11.Kaebaja väidab, et ta pidi poolteist ööpäeva tualetti kasutama kaamerate vaateväljas. Halduskohus jagab PPA seisukohta, et kehtiva õiguse kohaselt peab vahistatu kamber olema selline, et tagatud oleks vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine (VangS § 90 lg 4). Samas ei tähenda see asjaolu, et vahistatut tuleks sundida kasutama tualetti kaamerate ees. Eelduslikult on tegemist privaatse toiminguga, mistõttu võib eeldada, et kui seda toimingut tuleb teha kaamerate ees, kaasneb sellega negatiivne mõju inimväärikusele. Halduskohtu hinnangul on negatiivne mõju piisavalt intensiivne, et jaatada inimväärikuse rikkumist. Asjaolu, et kaebaja pidi tualetti kasutama kaamerate ees poolteist ööpäeva, võtab kohus arvesse hüvitise suuruse määramisel.
12.Kaebaja leiab, et tema õigusi rikuti ka seeläbi, et ta ei saanud arestimajas osta toiduaineid. Kehtiv õigus ei nõua, et kinnipeetaval oleks arestimajas võimalus osta toiduaineid. Arestimajas korraldatakse kinnipeetava toitlustamine (ASkE § 26 lg 5) ning selle nõude täitmata jätmist kaebaja ei väida. Ühtlasi on arestimajja võimalik saata pakke, sh toiduaineid (ASkE § 36 lg 2 p 5). Seega oli kaebajale vajalik toit ja kogus eelduslikult tagatud.
13.Kaebaja väidab, et talle ei tagatud meditsiiniteenust, s.t ta palus silmaarsti, psühholoogi, psühhiaatrit, kuid ei saanud. Enne kinnipeetava kambrisse paigutamist hindab arestimaja ametnik isiku tervislikku seisundit tema välise vaatluse teel ja võimalusel kinni peetavat küsitledes (ASkE § 10 lg 1). Kinnipeetavale korraldatakse meditsiiniline läbivaatus tervishoiuteenuse osutaja juures üksnes vajaduse esinemisel (ASkE § 10 lg 3). Kaebaja on kaebuses küll märkinud, et ta soovis meditsiiniteenust, kuid ta ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et just arestimajas viibides esines tal vajadus meditsiiniteenuse järele. Sellest tulenevalt ei ole halduskohtul võimalik kaebaja väidete alusel järeldada, et arestimaja oleks rikkunud ASkE § 10 lg-t 3.
3-18-87
14.Kaebaja väide selle kohta, et teda hoiti arestimajas põhjusel, et ta tunnistaks teo üles, ei ole kindlaks tehtud. Ühtlasi ei tule arestimajas viibimist pidada õigusvastaseks. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda eelvangistuse täideviimist vanglas.
15.Eelnevast tulenevalt on halduskohus seisukohal, et Valga arestimajas rikuti kaebaja inimväärikust, kuna talle ei tagatud kõigile nõuetele vastavat värskes õhus viibimist ja ta pidi kasutama tualetti kaamera vaateväljas.
16.PPA ei heida oma vastuses kaebajale ette nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kohtu hinnangul oleks seda värskes õhus jalutamise võimaluse puudumise osas ka raske teha, kuna suure tõenäosusega ei oleks see vältinud ega kõrvaldanud neid tingimusi, milles kaebaja pidi viibima (vt õiguskantsleri korduvaid kontrollkäike ja nendes tehtud ettepanekuid 2009 ja 2011. a). Kuna arestimaja nõuetekohaste tingimuste loomine on riigi võimuses, puudub kohtul alus kahelda ka avaliku võimu kandja süüs. Esmased õiguskaitsevahendid aitasid kaebajal tualeti probleemi lahendada.
17.Kuna mittevaralise kahju tekitamisel ei ole hüvitise suurust võimalik konkreetselt kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseadus § 127 lg 6). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2 ja § 13 (RKHKo nr 3-3-1-78-11, p 15). Kohus võtab eeskätt arvesse rikkumise olemust (vt käesolev otsus, p-d 9 ja 12) ning perioodi, millal kaebaja pidi viibima inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuna nendest sõltub kaebaja õiguste rikkumise raskus (RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 p 3). Tegemist oli nõuetele mittevastava jalutusboksiga. Vastustajale on etteheidetav nõuetekohase jalutusboksi puudumine alla kahe kuu jooksul ja pooleteist ööpäeva jooksul privaatse tualeti kasutamisvõimaluse tagamata jätmine. Kaebaja viibis Valga arestimajas 8. oktoobrist–4. detsembrini 2017. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja seega pidanud arestimaja vaidlusalustes tingimustes viibima ülemääraselt kaua. Kaebaja pidi tualetti kasutama kaamerate ees poolteist ööpäeva. Halduskohtu hinnangul ei ole praegusel juhul eelduslikult tegemist sedavõrd raske inimväärikuse rikkumisega, mis õigustaks just rahalise hüvitise väljamõistmist. Piisav on kambritingimuste õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 41 lg 5).
18.Eeltoodust tulenevalt rahuldab halduskohus kaebuse osaliselt ja tuvastab kohtuotsuse resolutsioonis arestimaja tingimuste õigusvastasuse. Pooled ei ole menetluskulude dokumente esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seetõttu jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.