3.Asendada kohtulahendi avalikustamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT
1.Tartu Vanglas registreeriti 04.04.2018 R.V.(edaspidi ka kaebaja) taotlus nr 1-13/86-1 (tl 85), milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitist 24 000 eurot. Kaebaja märkis, et ta viibis Tartu Vanglas aastatel 2012 – 2014 üksikvangistuses ilma võimaluseta kellegagi rääkida.
Tartu Vangla andis 13.04.2018 kirjaga nr 1-13/86-2 (tl 4) 10-päevase tähtaja taotluse puuduste kõrvaldamiseks. Vangla selgitas, et kahju hüvitamise taotlus on esitatud tähtaega ületades, ja palus kaebajal teada anda, kas ta taotleb kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. Täiendavalt selgitas vangla, et menetlustähtaja ennistamise taotluse esitamisel tuleb näidata ka põhjused, miks ei olnud võimalik taotlust tähtaegselt esitada, ja millal taotluse esitamist takistanud objektiivsed asjaolud ära langesid.
3.R. V. esitas 17.04.2018 vanglale avalduse (tl 83 – 84) puuduste kõrvaldamiseks, milles ta taotles kõikide perioodide osas kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. Ta selgitas, et üksikvangistused olid süstemaatilised ja väga väikeste vahedega ning seetõttu ei andnud vangla talle võimalust enne 2015. aastat aru saada, et rikkumine on toime pandud. 2015. aastal hakkas kaebaja tervis taastuma. Kinnipeetav selgitas, et üksikvangistus rikkus tema vaimset tervist, ta ei olnud rikkumisest teadlik ega osanud seostada tekkinud probleeme üksikvangistusega. Alles tervise paranedes sai ta aru, et tema õigusi rikuti. Kaebaja pidas kahju hüvitamise taotlust tähtaegseks, kuna hakkas taotluse esitamise tähtaega arvestama maist 2015, kui tema tervis taastus. Tartu Vangla jättis 05.06.2018 otsusega nr 1-13/86-4 (tl 5 – 6) kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata, kuna kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on ületatud ning tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
4.R.V. esitas 20.06.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1) Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja ei märgi kaebuses hüvitise suurust, kuid viitab kahjuhüvitisele, mida ta taotles Tartu Vanglalt. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
5.Kaebaja esitas kohtule 19.07.2018 avalduse (tl 23 – 24), milles esitatud kahjunõue seisneb kaebaja väitel selles, et ta kannab süütult kolme aasta ja kolme kuu pikkust vangistust Tartu Vangla tegevuse tõttu. Eelnevalt on kaebaja esitanud 15.05.2018 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse 100 000 euro nõudes (tl 91 – 92), mille Tartu Vangla jättis 13.07.2018 otsusega nr 1-13/110-2 (tl 68) osaliselt rahuldamata ja osaliselt läbi vaatamata.
6.Kohus on põhjendatuks pidanud menetleda kaebaja 20.06.2018 kaebust (avaldust; tl 1-1p) ja 19.07.2018 avaldust (tl 23-24p) ühes menetluses. Kuigi avalduste esitamisel on kaebaja lähtunud kahest erinevast kohtueelsest kahju hüvitamise taotluse lahendamise otsusest (Tartu Vangla 05.06.2018 otsus nr 1-13/86-4 ja 13.07.2018 otsus nr 1-13/110-2), on taotluste asjaolud omavahel läbi põimunud ja vaidlus on ka selles, kas kaebaja on 15.05.2018 kahju hüvitamise taotluses esitanud vanglale vähemalt osaliselt korduva ja samasisulise taotluse nagu 04.04.2018 taotluses (üksikvangistusega tekitatud kahju).
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
8.Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud (HKMS § 47 lg 2). Vangistusseaduse § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
9.RVastS § 18 lg 2 kohaselt võib juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Vanglas kinnipeetaval isikul tuleb kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse pöördumiseks läbida kohustuslik kohtueelne menetlus ning nõude tagastamise (läbi vaatamata jätmise) korral kohtueelses menetluses loeb kohus kohtueelse menetluse läbituks vaid olukorras, kus tagastamine (läbi vaatamata jätmine) on toimunud õigusvastaselt. Kui tagastamine (läbi vaatamata jätmine) oli õiguspärane, ei ole kinnipeetaval kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud. Kaebaja 04.04.2018 taotlus Tartu Vanglale nr 1-13/86-1
10.Kaebaja esitas Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks (registreeritud 04.04.2018 nr 1-13/86-1 all; tl 85), mille Tartu Vangla 05.06.2018 otsusega nr 1-13/86-4 läbi vaatamata jättis. Kaebuse esitamine kahju hüvitamiseks oleks lubatav vaid juhul, kui taotlus on tagastatud (läbi vaatamata jäetud) ebaõigesti.
11.Tartu Vangla jättis 05.06.2018 otsusega nr 1-13/86-4 (tl 5 – 6) kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata, kuna kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on ületatud ning tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Tartu Vangla põhjendas otsust järgmiselt: „Tartu Vangla on seisukohale, et kahju hüvitamise taotluse tähtaeg ei hakka kulgema mitte võimalike terviserikete taandumisest vaid kahju tekkimisest teadasaamisest. Tervise halvenemisest pidi aga isik koheselt teada saama. Tervise halvenemine ei saa teatavaks saada aastate möödudes. Sellest, et R.V. viibis üksinda kambris ilma võimaluseta liikuda väljaspool kambrit ja ilma võimaluseta suhelda, pidi ta aru saama koheselt. Ka pidi ta koheselt aru saama, et sellistes tingimustes viibides tema tervis halveneb ja üksinda kambris paiknemisega kaasneb talle negatiivne mõju. Arvestades muuhulgas sellega, et 2015. a novembris oli R.V. võimeline esitama vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses temale määratud raviga ja sellega põhjustatud kontrollimatu agressiivsusega ning jätkama hüvitamisnõudega ka kohtumenetlust Tartu Maakohtus, siis ei saanud tema tervislik seisund olla takistuseks üksikvangistusega seonduvat kahju hüvitamise taotluse õigeaegset esitamist. Tartu Vanglale ei ole teada ühtegi sellist objektiivset asjaolu, mis oleks R. V. takistanud kahju hüvitamise taotluse esitamist kolme aasta jooksul. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka R.V.17.04.2018. a avaldusest. Seetõttu ei saa menetlustähtaja ületamist pidada põhjendatuks. Kuivõrd taotluse esitamise tähtaeg ei ole ületatud mõjuvatel põhjustel, siis ei kuulu ka kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg ennistamisele ja R.V. taotlus tuleb jätta läbi vaatamata“.
12.RVastS § 17 lg-st 3 tuleneb nõue, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja esitas Tartu Vanglale taotluse aastatel 2012 – 2014 eraldi kambris (nn üksikvangistuses) hoidmise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Vangla mõistis 05.06.2018 otsuse kohaselt, et taotleja peab üksikvangistuse all silmas kinnises eluosakonnas üksikkambris paiknemist. Tartu Vangla otsusest nähtub, et kaebaja viibis kinnises eluosakonnas järgmistel ajavahemikel: 01.01.2012 – 02.07.2013; 12.11.2013 – 08.01.2014; 17.02.2014 – 05.08.2014. Seejuures viibis kaebaja vangla otsusest nähtuvalt kambris üksinda järgmistel kuupäevadel: 12.01.2012; 23. – 25.01.2012; 17.03.2012 – 26.03.2013; 02.04. – 01.05.2013; 02.07.2013; 12.11.2013 – 07.01.2014; 17.02. – 04.08.2014.
Vastustaja leidis, et üksinda kambris paiknemise osas kuni 04.04.2014 (ajavahemikel 12.01.2012, 23. – 25.01.2012, 17.03.2012 – 26.03.2013, 02.04. – 01.05.2013, 02.07.2013 ja 12.11.2013 – 07.01.2014) on kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg ületatud rohkem kui aasta ja seega ei kuulu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3 kohaselt menetlustähtaeg enam ennistamisele. Ajavahemiku 17.02.2014 – 04.08.2014 osas leidis vangla, et kaebaja oleks pidanud varem kui 2015. aasta maikuus aru saama üksikvangistuse kahjulikest tagajärgedest. Vastustaja jättis kahju hüvitamis nõude tähtaja ennistamata. Kohus ei pea asjakohaseks küll vastustaja viidet HMS § 34 lg-le 3 („Menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta.“). Praegusel juhul ei saa kaebaja erinevaid üksikkambrisse paigutamise episoode pidada menetlustoiminguteks HMS § 34 lg 3 tähenduses. Samas on kohus seisukohal, et vastustaja on lõppkokkuvõttes jätnud kahju hüvitamise nõude tähtaja ületamise tõttu õigesti läbi vaatamata ja taotluse tähtaja ennistamiseks põhjendatult rahuldamata.
13.Kaebaja 04.04.2018 taotluse puhul on määrav, kas taotlus kahju hüvitamiseks on vanglale esitatud kolme aasta jooksul arvates päevast, mil kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama. HKMS § 47 lg 1 kohaselt on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega ning vangla on selle õigesti tagastanud, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (vt ka Riigikohtu 15.06.2015 määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-15, p 9). Kohtupraktika on eristanud kahju hüvitamise nõuet jätkuva toimingu tingimustes ning olukorras, kus kinnipidamistingimused aja jooksul muutuvad või isik on väidetavalt kahju tekitanud olukorras viibinud vaheaegadega (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ja seal viidatud praktika). Praegusel juhul on vastustaja esitatud kronoloogiast näha, et kaebaja viibis eraldi kambris erineva pikkusega ajavahemikel, mille vahele jäi vahel mitme kuu pikkusi perioode, mil kaebaja ei olnud üksikkambris ja mil olnuks võimalik tajuda muutusi olukorras. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et väidetavat kahju tekitamist üksikkambris viibimisega pidanuks kaebaja mõistma juba selles olukorras olles või üksikkambris viibimiste vahelisel ajal. Ka kõige viimase nn üksikvangistuse episoodi lõpust (04.08.2014) oli vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamise ajaks möödunud juba 3 aastat ja 8 kuud. Kohus peab põhjendatuks ka vastustaja järeldust, et tähtaja ennistamiseks puudusid mõjuvad põhjused. Tähtaja ennistamise mõjuvateks põhjusteks peetakse kohtupraktikas eelkõige objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Mõjuva põhjusega võib aga olla tegemist juhul, kui toimingu õigeaegne sooritamine on küll põhimõtteliselt võimalik, kuid see seaks ohtu inimese tervise (Riigikohtu 19.01.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-59-00). Kohtupraktika on erandlikel juhtudel aktsepteerinud tähtaja ennistamise mõjuva põhjusena ka subjektiivseid põhjuseid, nt kaebaja võimet aru saada haldusaktist ja selle vaidlustamise vajadusest (vt Riigikohtu 21.06.2013 määrus haldusasjas nr 3-3-1-30-13, p 12 ja seal viidatud praktika). Praegusel juhul kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et kahju tekkimist üksikkambris viibimise tulemusena mõistis ta alles terviseseisundi taastumisel 2015. a maikuus, ei saa pidada tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Kohtupraktika on pidanud kaebetähtaja ennistamisel määravaks oluliste ja kestvate takistuste olemasolu (19.04.2006 määrus asjas nr 3-3-1-26-06, p 12). Kaebaja terviseandmetest (tl 11-15) nähtuvalt on tema terviseseisund olnud pideva jälgimise all ja ta on viibinud korduvalt psühhiaatri vastuvõttudel. Seega oli talle teada tema vaimse tervise seisund ja muudatused selles. Kaebusele lisatud õiguskantsleri 05.10.2016. a kiri (tl 7-10) viitab sellele, et kaebaja ei
ole tunnetanud mitte ise üksikvangistuse mõju enda tervisele, vaid on teada saanud sellise mõju võimalikkusest. Tervise kahjustamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja on seadusandja aga sõltuvusse seadnud kaebaja enda teadasaamisest tema subjektiivse õiguse või hüve kahjustamisest.
14.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus 2012. – 2014. a üksikvangistuses viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise osas nõuetekohaselt läbimata, kuna Tartu Vangla on 05.06.2018 otsusega nr 1-13/86-4 õiguspäraselt nimetatud ajavahemiku osas kahju hüvitamise taotluse läbivaatamatult tagastanud.
15.Eeltoodud põhjendustele tuginedes tagastab kohus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja taotleb hüvitist üksikvangistuse viibimisega tekitatud kahju eest. Kaebaja 15.05.2018 kahju hüvitamise taotlus Tartu Vanglale nr 1-13/110-1
16.Kaebaja soovib 19.07.2018 kohtule esitatud avalduses (tl 23-24) 100 000 euro ulatuses kahju hüvitamist, mis on tekitatud seeläbi, et vangla väidetavalt õigusvastase tegevuse tõttu on kaebaja kolm aastat ja kolm kuud alusetult vanglas viibinud.
17.Vastustaja on eelnevalt jätnud kaebaja 15.05.2018 kahju hüvitamise taotluse 13.07.2018 otsusega nr 1-13/110-2 (tl 68-68p) osaliselt rahuldamata ja osaliselt läbi vaatamata.
17.1.Tartu Vangla on kaebaja 15.05.2018 kahju hüvitamise taotluse sisu kokku võtnud järgmiselt. Taotluse kohaselt kannab kinnipeetav vangla tegude tõttu süütult kolmeaastast vangistust. Selle vangistuse tõttu on ta ilma jäänud ennetähtaegse vabanemise võimalusest alates 2015. aastast. Tartu Vangla poolt 30.08.2011 määratud ravimid ja nende annuste tõstmine muutsid kinnipeetava agressiivseks. Ravimite mõjul tekkinud agressiivsuse tõttu pani kinnipeetav toime intsidendid 17.01.2012, 02.02.2012, 23.02.2013, 18.03.2012, 23.04.2012, 25.04.2012, 13.05.2012 ja 25.05.2012. Kinnipeetav lõpetas sügisel 2014 omal algatusel ravi ning siis kadusid ka agressiivsuse sümptomid. Lisaks paigutas vangla kinnipeetava ka kaheks aastaks üksikvangistusse, mis omakorda vallandas psühhoosi ja muud probleemid. Kui kinnipeetavale ei oleks neid ravimeid määratud, ei oleks ta selliselt käitunud ega kannaks süütult vangistust.
17.2.Tartu Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse osaliselt rahuldamata järgnevatel põhjustel: R. V. on 26.11.2015 esitanud vanglale samasisulise kahju hüvitamise taotluse, mille vangla jättis oma 26.01.2016 otsusega nr 1-13/319-2 rahuldamata. Kuna tegemist oli tsiviilvaidlusega, millele ei ole ette nähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust, selgitas vangla oma otsuses, et tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid vaidlusi on pädev lahendama maakohus. Tartu Maakohus jättis 13.04.2017 otsusega (tsiviilasi nr 2-15-2894) kaebaja hagi rahuldamata, leides, et tema tervisekaardi andmetest ei ilmne, et Tartu Vangla meditsiiniosakond oleks ravimite Anafranil ja Orfifil määramisega pannud toime ravivea. Maakohtu otsus jõustus Riigikohtu 28.02.2018 määrusega, kui Riigikohus jättis kaebaja apellatsioonitähtaja ennistamata.
17.3.Tartu Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse ülejäänud osas läbi vaatamata alljärgnevatel põhjustel.
17.3.1.RVastS § 12 lg 1 sätestab, et kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. RVastS § 17 lg 1 kohaselt võib taotluse kahju hüvitamiseks esitada kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Tartu Vangla ei määra kriminaalkaristusi ega otsusta kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise üle (vastav pädevus on kohtul). Seetõttu ei saa Tartu Vangla olla kinnipeetavatele kahju tekitajaks osas, mis puudutab väidetavalt süütule taotlejale kriminaalkaristuse määramist. Vanglal puudub pädevus teise haldusorgani tegevuse õiguspärasuse hindamiseks ja teise haldusorgani tegevusest tuleneva kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamiseks. Tartu Vangla jättis taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p 2 alusel pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata ning luges menetluse selles osas HMS § 43 lg 4 p 4 alusel lõppenuks.
17.3.2.Kaebaja esitas juba 04.04.2018 vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses sellega, et vangla hoidis teda aastatel 2012–2014 üksikvangistuses, ilma võimaluseta kellegagi rääkida. Tartu Vangla jättis 05.06.2018 otsusega nr 1-13/86-4 kinnipeetava kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata, põhjusel, et see oli esitatud tähtaega ületades, ning tähtaeg ei kuulunud ennistamisele. Tegemist on seega korduva samasisulise taotlusega. Vangla märkis, et on jätkuvalt samal seisukohal nagu otsuses nr 1-13/86-4 ega korranud oma põhjendusi. Tartu Vangla jättis taotluse üksikvangistuse osas läbi vaatamata (HMS § 43 lg 4 p 4 alusel) ja menetluse uuendamata, kuna ei esine HMS § 44 lõikes 1 nimetatud menetluse uuendamise aluseid.
18.Vastustaja on kaebaja 15.05.2018 taotluse jaganud tinglikult kolmeks: 1) ebaõige raviga tekitatud kahju hüvitamine, mille kohta on jõustunud maakohtu lahend asjas nr 2-15-2894 ; 2) kriminaalmenetluses mõistetud karistustega tekitatud kahju hüvitamine, mille otsustamine ei ole halduskohtu pädevuses; 3) üksikvangistusega tekitatud kahju hüvitamine, mis on juba lahendatud (läbi vaatamata jäetud) Tartu Vangla 05.06.2018 otsusega nr 1-13/86-4.
19.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on selles otsuses tema kahju hüvitamise taotlust ebaõigesti mõistnud. Kaebaja selgituste kohaselt seisneb vastustaja õigusvastane tegevus järgnevas: vastustaja andis kaebajale 2011. aastal ebaõigeid ravimeid, mis muutsid kaebaja agressiivseks. Agressiivsuse tõttu pani kaebaja toime tegusid, mis päädisid kriminaalmenetluses süüdimõistmisega ning täiendavalt mõistetud kriminaalkaristuste tõttu kaotas kaebaja tema väitel võimaluse 2015. aastal ennetähtaegselt vanglast vabaneda. Täiendavalt on kaebaja väitnud ka üksikvangistuse mõju tema agressiivsuse kujunemisele.
20.Kohus nõustub kaebajaga selles, et 15.05.2018 taotlusega ei ole ta nõudnud kahju hüvitamist otsesõnu ebaõige ravi ega üksikkambris viibimisega tekitatud kahju eest, vaid vangla tegevuse eest kogumis, mis kaebaja hinnangul on kaasa toonud olukorra, kus teda ei saadud 2015. aastal vangistusest ennetähtaegselt vabastada.
21.Kohus leiab, et vastustaja on põhjendatult tagastanud taotluse läbivaatamatult põhjusel, et Tartu Vangla ei ole RVastS § 12 lg 1 järgi organiks, kellelt saaks nõuda kahju hüvitamist, mis on tekitatud kriminaalasjas jõustunud kohtuotsuse alusel vangistuse pikenemise tõttu. Kaebaja viibib Tartu Vanglas alates 01.03.2011. Tartu Maakohtu kohtumaja 23.05.2012 otsuse kohaselt kriminaalasjas nr 1-11-9011 oli tema karistuse alguseks 01.03.2011 ja lõpuks 01.03.2020. Vangla on teavitanud kaebajat 02.04.2013 tema karistuse tähtaegadest ja ennetähtaegse vabanemise võimalusest (tl 108). Riigikohtu 08.05.2015 lahendi asjas nr 3-1-130-15 alusel mõisteti kaebaja kohtuotsuse kogumi eest ärakantavaks liitkaristuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust. Karistuse alguseks 01.12.2014 ja karistuse lõpuks 01.06.2023. Vangla
teavitas 14.05.2015 kaebajat tema karistustähtaegadest ja ennetähtaegse vabanemise võimalusest (tl 109). Tartu Maakohtu 31.10.2016 otsusega nr 1-16-8412 mõisteti kaebajale lõplikuks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 10 aastat 7 kuud vangistust. Liitkaristuse kandmise aja algust arvestati kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 31.10.2016 kuni 31.05.2027. Vangla teavitas 21.11.2016 kinnipeetavat tema karistuse tähtaegadest ja ennetähtaegse vabanemise võimalusest (tl 110). Tartu Vangla on oma 10.08.2018 vastuses kohtunõudele (tl 90) märkinud, et kaebaja ei ole vanglalt taotlenud ennetähtaegset vabanemist ning kaebaja suhtes ei algatatud tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetlust, kuna tema suhtes jõustusid uued süüdimõistvad kohtuotsused, mille eest määrati karistuseks vabadusekaotus. Kaebajal on olnud võimalik vaidlustada kriminaalasjades tehtud kohtuotsuseid kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Süüteomenetluses menetleja tekitatud kahju hüvitamist sätestab vastav eriseadus (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus), millest võrsuvad vaidlused lahendab maakohus. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja taotleks õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamist (RVastS § 15), mille taotlemiseks tuleb pöörduda Justiitsministeeriumi või kohtu, mitte aga VangS § 11 lg 8 alusel vangla poole. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi tegevust peale ravimite andmise, mida võiks vanglale omistada, ning mis võinuks kaebusest ja vanglale esitatud taotlusest nähtuvalt kaebajale mittevaralist kahju põhjustada. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja nõude esemeks on muuhulgas ka kriminaalasjades määratud karistuste tõttu vangistuse pikenemine ja sellest tingitud väidetav kahju. Vangla pädevuses ei ole kahju hüvitamine, mille on väidetavalt tekitanud kohtuotsusega kriminaalkaristuste määramine ja selle võrra vangistuse pikenemine. Vastustaja on õigesti taotluse läbivaatamatult tagastanud ja esineb alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
22.Samuti nõustub kohus vanglaga selles, et üksikkambris viibimisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet on vangla lahendanud juba 05.06.2018 otsuses nr 1-13/86-4 (tl 5-6). Seega on tegemist korduva samasisulise nõudega, mille puhul on vastustaja põhjendatult leidnud, et puuduvad alused menetluse uuendamiseks HMS § 44 lg 1 tähenduses. Kaebaja taotlus on ka selles osas jäetud õiguspäraselt läbi vaatamata ja kohustuslik kohtueelne menetlus seega läbimata, mistõttu esineb ka selles osas kaebuse tagastamise alus vastavalt HKMS § 121 lg 1 p-le 4.
23.Vastustaja jättis 13.07.2018 otsusega kahju hüvitamise taotluse osaliselt rahuldamata põhjusel, et varasemat samasisulist taotlust (ravimite ebaõige manustamine) on juba lahendanud vangla ning tsiviilasjas nr 2-15-2894 on tuvastatud, et Tartu Vangla meditsiiniosakond ei ole kaebaja suhtes toime pannud raviviga. Kaebaja 19.07.2018 kaebuse ning 15.05.2018 vanglale esitatud taotluse üheks põhiliseks väiteks on, et vangla poolt ebaõigete ravimite manustamine on põhjustanud lõpptulemusena tema süüdimõistmise agressiivsuse tõttu toime pandud kuritegude eest ning välistanud vangistusest ennetähtaegse vabanemise. Vangla tegevus ravimite andmisel on oma sisult tervishoiuteenuse osutamine ja sellest lähtuvad kahju hüvitamise vaidlused lahendatakse maakohtus (Riigikohtu erikogu 28.08.2012 määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p-d 8 ja 9 ning viidatud praktika) . Halduskohtul puudub pädevus tervishoiuteenuse osutamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamiseks.
24.HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebus tuleb osas, milles kaebaja väidab kahju tekkimist ebaõigete ravimite manustamise tõttu, tagastada halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.
25.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
26.Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub alus sisuliselt lahendada kaebaja menetlusabi taotlust.