Politsei- ja Piirivalveameti taotlus varjupaigataotleja Shah Md Emran Al Hasan Khani kinnipidamiseks ja paigutamiseks Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse
Menetluse alus ringkonnakohtus
Shah Md Emran Al Hasan Khani määruskaebus Tartu Halduskohtu 07.07.2018. a määruse peale ning riigi õigusabi taotlus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Loataotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Älis Zopp Isik, kelle kinnipidamist taotletakse/määruskaebuse esitaja – Shah Md Emran Al Hasan Khan
RESOLUTSIOON
1.Jätta Shah Md Emran Al Hasan Khani riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.07.2018. a määrus Shah Md Emran Al Hasan Khani suhtes muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 07.07.2018 Tartu Halduskohtule taotluse loa saamiseks varjupaigataotleja Shah Md Emran Al Hasan Khani kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Taotluse kohaselt pidas PPA 06.07.2018. a hommikul Võru maakonnas Setomaa vallas Tiilige külas Leimani bussipeatuses kaheksa meessoost isikut, keda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Isikutel puudusid dokumendid. Kontrollimisel väitsid kuus isikut, et nad on Bangladeshi kodanikud ja kaks isikut, et on Pakistani kodanikud. Isikud toimetati asjaolude selgitamiseks PPA Lõuna Prefektuuri ametiruumidesse. Kiirabi kontrollis isikute tervislikku seisundit ja leidis, et see on rahuldav. Üks isikutest väitis end olevat Bangladeshi kodanik Shah Md Emran Al Hasan Khan, sündinud 01.08.1983, aadress
Bangladesh, Chachen, Bazar, Chatak, Sunamgonj. Isiku sõnade kohaselt on tal keskharidus, ta on abielus ja tal on kaks last. Emakeel on bengali keel. 06.07.2018 kell 20:27 avaldas isik PPA-le suuliselt soovi varjupaiga saamiseks. Isiku varjupaiga taotlus registreeriti numbriga 7001810123 ja võeti menetlusse, kuid otsust selle suhtes ei ole veel tehtud. Taotluse kohaselt on PPA seisukohal, et esineb vältimatu vajadus Shah Md Emran Al Hasan Khani kinnipidamiseks ja paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse, kuna isiku suhtes esinevad välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 5 sätestatud asjaolud. Isikul puudub välisriigi reisidokument või muu isikut tõendav dokument, mille alusel saaks tuvastada tema isikut või saaks kontrollida tema isikusamasust või kodakondsust. PPA hinnangul ei pruugi järelevalvemeetmete kohaldamine olla käesoleval juhul tõhus. Järelevalvemeetmed on oma olemuselt tõhusamad isikute suhtes, kelle identiteet on tõsikindlalt teada ning kellel on olemas kehtivad reisidokumendid. Asjaolud viitavad sellele, et Shah Md Emran Al Hasan Khan saabus Eestisse ebaseaduslikult, ületades Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelist ajutist kontrolljoont selleks mitteettenähtud kohas. Isiku sõnade kohaselt lahkus ta kodumaalt 17.06.2018. Mõned päevad veetis Moskvas ja sealt edasi liikus Poola. 2-3 päeva oli Poolas ja siis pidi hakkama liikuma Saksamaa poole, aga sattus hoopis Eestisse. Isiku sihtriigiks on Hispaania. Isik lahkus kodust suurte võlgade pärast. Varasemalt tegeles äriga, müüs küpsiseid edasi. Enne kodust lahkumist ta mingeid sissetulekuid ei omanud. PPA leiab, et vajalik on isiku kinnipidamine varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. PPA-l on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Tõsimeelse sooviga taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset oleks isik võinud saabuda seaduslikult rahvusvahelisse piiripunkti ning teha seda seal. Kui on põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones lahkumiskohustuse sundtäitmise või tagasisaatmise vältimise eesmärgil, siis on selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse rahuldamata jätmise korral olla enam kättesaadav. Isiku käitumine viitab, et tahtlus oli suunatud ebaseaduslikule Euroopasse sisenemisele. Rahvusvahelise kaitse taotlemine ei oleks sellisel juhul eesmärk, vaid vahend, et jõuda Euroopasse. Asjaolud kogumis viitavad sellele, et on reaalne oht, et vabanemise korral isik lahkub Eestist ega olen enam PPA-le kättesaadav menetlustoiminguteks. Kuna VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei pruugi olla piisavalt tõhusad ning esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused, ei saa PPA hinnangul kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks.
2.Tartu Halduskohus rahuldas 07.07.2018. a määrusega PPA taotluse ja andis PPA-le loa Shah Md Emran Al Hasan Khani kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 07.07.2018 kuni kinnipidamisaluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohus põhjendas 09.07.2018. a määruses, et isiku isikusamasus on tuvastatud tema enda ütluste ja muude tõendite alusel, kuid ilma välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendita ei saa PPA olla veendunud, et isik on see, kelleks ta ennast nimetab. Seega on vaja kontrollida isiku isikusamasust ja kodakondsust. Käesoleval juhul esineb põgenemise oht, kuivõrd isik on ületanud Eesti välispiiri ebaseaduslikult. Põgenemisohtu kinnitavad ka isiku eelnev käitumine, Eestiga majanduslike ja sotsiaalsete sidemete puudumine. Tõenäoline on, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, kuna isik ei ole üritanud leida seaduslikku viisi reisimiseks ega esitanud teistes Euroopa Liidu riikides viibimise ajal rahvusvahelise kaitse taotlust. Isik ei ole esitanud veenvaid põhjendusi, miks ta rahvusvahelist kaitset vajab. Võimalik ei ole tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid, arvestades PPA taotluse asjaolusid kogumis. Isik ületas Eesti riigipiiri ebaseaduslikult, ta on rahvusvahelise kaitse soovi avaldanud pärast seda, kui ta peeti kinni, ning võib pidada tõenäoliseks, et ta püüab väljasaatmisest
hoidumise eesmärgil põgeneda. Põhjendatud on tõeste asjaolude väljaselgitamine, et menetleda isiku rahvusvahelise kaitse taotlust. Selleks tuleb tagada menetluse ajaks isiku küsitlemise võimalus ja isiku kättesaadavus. Seega on isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse proportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
3.Shah Md Emran Al Hasan Khan esitas 08.08.2018 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse
Tartu Halduskohtu 07.07.2018. a määruse peale. Määruskaebuse kohaselt ei nõustu selle esitaja halduskohtuga selles osas, et halduskohus andis loa tema kinnipidamiseks kinnipidamiskeskuses kaheks kuuks ilma, et oleks määratlenud konkreetset kuupäeva.
4.Shah MD Emran Al Hasan Khan esitas 13.08.2018 Tartu Halduskohtule taotluse riigi
õigusabi saamiseks isiku esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, õigusdokumendi koostamiseks ja isiku muuks õigusnõustamiseks või muuks esindamiseks. Halduskohus edastas taotluse Tartu Ringkonnakohtule lahendamiseks.
5.PPA palub vastuses määruskaebusele jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. PPA leiab, et halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. PPA märgib, et määruskaebuse kohaselt ei ole isik nõus tema paigutamisega kinnipidamiskeskusesse ilma, et talle oleks selgitatud kindlat kuupäeva. PPA toob välja, et 07.07.2018.a kohtuistungil osales ka bengaali keele tõlk. Kohtuistungi käigus selgitati isikule, mida tähendab märgitud kahekuuline tähtaeg. Kohtumääruse teatavaks tegemisel 07.07.2018 loeti ette ja tõlgiti kohtumääruse resolutiivosa. Ühtlasi selgitas halduskohus, et korraldab määruse täisteksti tõlkimise ja edasikaebe tähtaeg 15 päeva hakkab kulgema tõlke kättesaamisest ning määruse kirjalik tõlge toimetatakse isikutele kätte pärast selle valmimist. Halduskohus on ka 09.07.2018. a kohtumääruses veelkord selgitanud, et rahuldab PPA taotlused ja annab loa paigutada taotluses märgitud isikud kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. PPA leiab jätkuvalt, et käesoleval ajal esineb vajadus Shah Md Emran Al Hasan Khani kinnipidamiseks ja paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse, kuna isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 5 sätestatud asjaolud.
6.16.08.2018 saabus Tartu Ringkonnakohtusse Shah Md. Emran Al Hasan Khani apellatsioonina pealkirjastatud dokument, milles isik märgib, et soovib vaidlustada 07.07.2018. a kohtulahendit ning ei nõustu sellega, et teda peetakse kinni kinnipidamiskeskuses kaks kuud ilma kindlat kuupäeva selgitamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Shah Md Emran Al Hasan Khani riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata. Isik on riigi õigusabi taotluses märkinud, et ta soovib riigi õigusabi isiku esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, õigusdokumendi koostamiseks ning isiku muuks õigusnõustamiseks või muuks esindamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt soovib isik vaidlustada kinnipidamiskeskusesse paigutamist ning viibida rahvusvahelise kaitse menetluses otsuse langetamiseni varjupaigataotlejate majutuskeskuses Vaos. Samuti on taotluses märgitud, et isik taotleb riigi õigusabi seoses enda esindamisega kinnipidamiskeskusesse paigutamise ja kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamise ning sellele järgnevas halduskohtumenetluses. Isik märgib, et ta ei ole iseseisvalt võimeline halduskohtu määrust vaidlustama.
8.Kuigi isik on riigi õigusabi taotluses märkinud, et ta soovib riigi õigusabi nii enda esindamiseks haldusmenetluses kui halduskohtumenetluses, samuti õigusdokumendi koostamiseks ja isiku muuks õigusnõustamiseks või muuks esindamiseks, on taotluste põhjenduste kohaselt isiku sooviks saada riigi õigusabi selleks, et vaidlustada Tartu Halduskohtu 07.07.2018. a määrus, millega anti luba tema kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 07.07.2018 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, samuti selleks, et vaidlustada tema kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende kohaldamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus tõlgendab isiku riigi õigusabi taotlust selliselt, et isiku sooviks on saada riigi õigusabi selleks, et koostada Tartu Halduskohtu 07.07.2018. a määruse peale määruskaebus ning saada endale esindaja määruskaebuse lahendamiseks toimuvas halduskohtumenetluses, samuti vaidlustada kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamist.
9.Shah Md Emran Al Hasan Khan on esitanud 08.08.2018 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 07.07.2018. a määruse peale ning ringkonnakohus on selle menetlusse võtnud. Seega puudub isikul vajadus riigi õigusabi saamiseks määruskaebuse esitamiseks, kuna määruskaebus on esitatud ning ringkonnakohus on asunud seda menetlema. 16.08.2018 ringkonnakohtusse saabunud apellatsioonina pealkirjastatud dokumenti tõlgendab ringkonnakohus määruskaebuse täiendusena.
10.HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kuna halduskohus on PPA taotluse lahendamisel 07.07.2018 käesolevas asjas kohtuistungi korraldanud ja ringkonnakohtu hinnangul ei tingi käesoleva asja asjaolud määruskaebuse lahendamisel vajadust kohtuistungi korraldamiseks, siis lahendab ringkonnakohus määruskaebuse kirjalikus menetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas esitatud piisavalt materjale selleks, et määruskaebuse lahendamiseks olulised asjaolud oleks võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata. Seega puudub isikul vajadus ka riigi õigusabi korras esindaja saamiseks isiku esindamiseks määruskaebemenetluses.
11.Isik on riigi õigusabi taotluse kohaselt soovinud saada riigi õigusabi ka kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamise vaidlustamiseks. Kuna isiku kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamiseks loa andmist ei ole PPA taotlenud ning selle kohta ei ole halduskohus otsustust teinud, siis on ringkonnakohtu hinnangul selles osas riigi õigusabi taotlus esitatud ennatlikult.
12.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 1 p 2 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Kuna isik on Tartu Halduskohtu 07.07.2018. a määruse peale määruskaebuse esitamisega saanud iseseisvalt hakkama ning ringkonnakohus lahendab määruskaebuse kirjalikus menetluses, siis jätab ringkonnakohus isiku riigi õigusabi taotluse osas, milles isik taotles riigi õigusabi halduskohtu 07.07.2018. a määruse vaidlustamiseks ja enda esindamiseks halduskohtumenetluses RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Riigi õigusabi taotluse osas, milles isik soovib ennatlikult vaidlustada kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamist, jätab ringkonnakohus RÕS § 7 lg 1 p 2 alusel rahuldamata, kuna isikul ei ole veel õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb.
13.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.07.2018. a määrus tuleb määruskaebuse esitaja suhtes jätta muutmata.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ükski määruskaebuse väide halduskohtu järeldusi ümber. Halduskohus on piisaval määral põhjendanud, miks määruskaebuse esitaja kinnipidamine on lubatav ja vajalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).
15.Riigikohus on sedastanud, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse ja antud loa puhul ei saa kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda, kasutades piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni. Igal juhul on tegemist prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse kinnipidamist. Piiratud informatsiooni tõttu piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.01.2015. a määrus asjas 3-3-1-52-14, p 14).
16.Halduskohus on õigesti märkinud, et vastavalt VRKS § 361 lg 2 p-dele 1, 2, 4 ja 5 võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks, isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks, rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht ning kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.
17.Halduskohus on leidnud, et arvestades PPA taotluses kirjeldatud asjaolusid on Shah Md Emran Al Hasan Khani kinnipidamine vajalik ja põhjendatud, kuna isiku osas esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 5 sätestatud asjaolud. Kuna isikul dokumente ei ole, on vajalik kontrollida tema isikusamasust ja kodakondsust, sest PPA ei saa olla veendunud, et isik on see, kelleks ta ennast nimetab. Isik on menetluse käigus juba muutnud enda sünniaega. Esmalt avaldas enda sünniajaks 01.08.1990 ja hilisemas menetluses muutis selle 01.08.1983. Samuti on vajalik välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtust omavad asjaolud. Halduskohtu hinnangul esineb põgenemise oht, kuivõrd isik on ületanud Eesti välispiiri ebaseaduslikult ning tal puuduvad Eesti Vabariigiga majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et arvestades käesoleva asja asjaolusid on põhjendatud alust arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isik ei ole üritanud leida seaduslikku viisi Euroopa Liitu sisenemiseks ning ei ole esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust teises Euroopa Liidu liikmesriigis viibimise ajal. Isiku sõnade kohaselt on ta hiljuti viibinud ka Poolas. Põgenemise ohtu kinnitab ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et isiku väitel on tema sihtriigiks Hispaania.
18.Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole isikul olnud kindlat soovi just Eestisse tulla, vaid eesmärgiks oli liikuda läbi Saksamaa Hispaaniasse. Eksikombel saabus ta Eestisse. Sellest võib järeldada, et varjupaigataotlus esitati suure tõenäosusega lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isik ei ole määruskaebuses ümber lükanud halduskohtu seisukohta põgenemisohu esinemise kohta ning ei ole menetluse käigus andnud veenvaid põhjendusi, miks ta vajab rahvusvahelist kaitset. Põgenemissoovi puudumist ei saa tõendada asjaolu, et ta on avaldanud soovi saada Eestis varjupaika. Halduskohus on õigesti arvesse võtnud määruskaebuse esitaja riiki saabumise ja siin viibimisega seotud asjaolusid, sh seose
puudumist Eesti Vabariigiga. Käesoleva juhtumi asjaolud on kogumis sellised, mis annavad aluse arvata, et isiku puhul esineb arvestatav põgenemisoht.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et arvestades käesoleva asja asjaolusid ei ole isiku suhtes võimalik tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid ning tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks ei ole ebaproportsionaalne.
20.Määruskaebuse kohaselt ei nõustu isik vaidlustatud halduskohtu määrusega, kuna halduskohus andis loa tema paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kaheks kuuks ilma kindlat kuupäeva sätestamata.
21.VRKS § 362 lg 2 kohaselt võib halduskohus seaduses sätestatud aluste esinemise korral anda PPA-le loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Seega on kahekuuline tähtaeg maksimaalne, milleks halduskohus võib isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks algselt loa anda. VRKS § 362 lg 5 kohaselt on võimalik nimetatud tähtaega ka pikendada, kuid selleks peab PPA esitama uue taotluse.
22.Arvestades käesoleva asja asjaolusid kogumis ei ole ringkonnakohtu hinnangul ülemäärane loa andmine isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks seaduses sätestatud maksimaalseks tähtajaks. Käesoleval juhul on halduskohtu 07.07.2018. a määruse alusel isikut võimalik kinni pidada kuni 06.09.2018. Välistatud ei ole, et isik tuleb kinnipidamiskeskusest vabastada enne nimetatud tähtaja saabumist. VRKS § 364 lg 1 kohaselt tuleb kinnipidamisaluse äralangemisel rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada. Halduskohus on vaidlustatud määruses seda ka märkinud. Seega juhul, kui kinnipidamisalused langevad ära enne kahekuulise tähtaja möödumist, tuleb isik viivitamatult vabastada. Ringkonnakohus märgib, et isikul on ka endal võimalik kaasa aidata kinnipidamise aluste kiiremale äralangemisele, andes PPA ametnikele tõeseid ütlusi ning aidates välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid.
23.Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.07.2018. a määruse määruskaebuse esitaja suhtes muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.