Teenistussuhted › Omavalitsusteenistus

Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 10.01.2018 käskkirjaga nr 3.1-1/1 määrati menetluse ja piirkonnatöö osakonna vaneminspektor K.T.ile distsiplinaarkaristuseks noomitus.

07.02.2018 esitas K.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 10.01.2018 käskkirja nr 3.1-1/1 tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane. Kaebaja otsene juht Triin Uudeväli suunas kaebaja välitöödele vastavalt Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 09.08.2017 kinnitatud vaneminspektori ametijuhendi punktile 3.9. Ametijuhendi järgi ei olnud kaebaja põhiülesandeks välitööde ja -kontrolli teostamine, kuid seoses töömahu vähenemisega pidi kaebaja alluma otsese juhi nõudele ja kohustus täitma muid ühekordseid ametiülesandeid. Vastustaja oli ametnikelt juba 2016 vana vormiriietuse kokku kogunud eesmärgiga vahetada need uute ja kaasaegsete vastu ning otsese ülemuse korraldusel välitöödeks ettenähtud ohutusvesti või -jope kandmist ei nõutud. 11.10.2017 toimunud kohtumisel teatas otsene juht Triin Uudeväli, et välitöödel kantakse erariideid ning kaasas peab olema ametit tõendav töötõend, lausumata sõnagi ohutusriiete kandmise kohustuslikkusest ja vajalikkusest. Töötõendi pidi kaebaja esitama igale asjast huvitatud või asjasse puutuvale isikule. Lisaks pidi välitöid teostav ametnik ennast vajadusel suuliselt tutvustama. Seega täitis kaebaja oma vahetu juhi, osakonnajuhataja Triin Uudeväli, poolt antud korraldusi ning teostas välitöid erariietes ja ilma ohutusjope või -vestita, seejuures kandis kaasas ja esitas vajadusel ametitõendi ning tutvustas ennast huvitatud isikule. 24.11.2017 teatas Triin Uudeväli e-kirjaga, et välitöödel peavad teenistujad kandma helkurvesti. Distsiplinaarmenetlust kaebaja suhtes alustati 22.11.2017, s.o 2 päeva enne, kui otseselt juhilt helkurvesti kandmise kohustus tuli. Peale vahetu juhi korraldust võttis kaebaja majandusosakonnast ohutusvesti ja täitis vahetu juhi korraldusi korrektselt. Distsiplinaarkaristus määrati kaebajale ohuvestita või -jopeta välitööde teostamise eest, mis on vastuolus võrdse kohtlemise seadusega ja rikub kaebaja õigusi. Vastustaja käitumine kaebaja suhtes on diskrimineeriv ja kiuslik. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti „Vormiriietuse kirjelduse, soetamise, väljastamise, kandmise, tagastamise ja hüvitamise korra“ (vormiriietuse kord) p 3.4 kohaselt erandkorras järelevalveliste ülesannete täitmisel, kui vormiriietuse kandmine ei ole tulemuste saavutamiseks otstarbekas, võib teenistuja osakonna juhataja või tema asetäitja loal täita ametiülesandeid muus riietuses. Valesti pargitud sõiduautode tuvastamisel ei ole vajalik ametnikul kanda ametimärkidega eristatavat vormiriietust, kuna tulemuse saavutamiseks peab olema tuvastatud sõiduki valesti parkimine ja selle vaidlustamist välistav fikseerimine. Sama korra p 3.13. kohaselt on ohutusvesti või -jope kandmine välitöödel kohustuslik. Kuna vastustaja oli välitöödeks ettenähtud vana vormiriietuse teenistujatelt ära võtnud, siis ei olnud kaebajal võimalust välitöödeks ettenähtud vormiriietust, ohutusvesti või -jopet kanda. Kaebaja tegevuse peale esitas vastustajale kaebuse A. P., kelle 16.11.2017 esitatud kirjast selgub, et ta kohtas K.T.i 15.11.2017 kella 8.10 - 8.20 ajal, kui viimane pildistas mobiiliga pargitud autosid Kalevipoja põik 1 maja juures. K.T. tutvustas ennast. A. P. huvitas, miks kaebajal ei ole vormiriietust ja helkurit. Kaebajal oli helkur, kuid A. P. ei pannud seda tähele. A. P. nõudis kaebaja töötõendit ja soovis teada kaebaja nime. Kaebaja ei rikkunud mitte ühtegi eeskirja ja selgitas A. P.le oma teenistuskohustuste täitmist ja vormiriietuse kandmise korda. A. P.ga rääkides jäi kaebaja väärikaks, selgitas vanahärrale välitöödel kantavaid riideid ja esitas töötõendi. Vaidlustatud käskkirja kohaselt distsiplinaarkaristuse määramine baseerub 15.12.2017 distsiplinaarkaristuse kokkuvõttele nr 1.4-2/17/6436-1. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte “Tuvastatud asjaolud“ kohaselt on vastustaja leidnud, et kaebaja rikkus Liiklusseadusest tulenevat sätet ja pani toime süüteo perioodil 17.10.2017 - 19.11.2017. Vastustaja ei ole tõendanud mitte ühegi dokumendi ega faktiga, et kaebaja ei kandnud ohutusnõuetele vastavat vesti või jopet perioodil 17.10.2017 - 19.11.2017. Millise süüteo kaebaja eelnimetatud perioodil toime pani, pole tuvastatud ega tõendatud. Käskkiri ei vasta HMS § 56 lg 2 nõuetele, kuna pole piisavalt faktiliselt põhjendatud, selles pole välja toodud, milliseid seaduse sätteid kaebaja rikkus.

Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet on Tallinna linna ametiasutus ja ka korrakaitseüksus Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) tähenduses. Kaebaja töötab avalikus teenistuses üle 30 aasta ja vastustaja alluvuses üle 10 aasta. Selle pika perioodi vältel peaks kaebaja olema teadlik, kuidas käituda nii sise- kui ka väliteenistuses. Vormiriietuse korra punkti 3.13 järgi on ohutusvesti või -jope kandmine välitööl kohustuslik. Tõele ei vasta kaebaja väide, et vastustaja on välitöödel osalevatelt teenistujatelt ametiriietuse ja ohutusriietuse ära korjanud. Uus vormiriietuse kord kehtestati 15.09.2017. Kuni uue vormi, sh ka välivormi saamiseni, kasutasid kõik teenistujad vana vormi, keegi ei korjanud seda ära enne, kui uus vorm oli teenistujale kätte antud. Kaebaja on ka varasemalt töötanud Kesklinna tugipunktis, kus talle oli vorm väljastatud varasemalt kehtinud vormikandmise korra alusel ja seda ei ole keegi temalt ära võtnud. Seega kui kaebaja täitis välitööl teenistusülesandeid, oleks ta pidanud kandma vormiriietust ja juhul kui ta seda kanda ei soovinud teatud põhjustel, siis oleks ta pidanud kandma vähemalt ohutusvesti. Juhul, kui kaebaja leidis, et otsese juhi antud korraldus, et välitöödel võib teenistusülesandeid täita ilma ohutusvestita, ei ole õiguspärane, oleks pidanud koheselt järgima ATS § 54 lg-s 3 sätestatut. Distsiplinaarmenetluse viis läbi Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 22.11.2017 käskkirja nr 1.1-1/65 „Distsiplinaarmenetluse algatamine” kohaselt Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti sisekontrolli peaspetsialist Jaan Varter. Distsiplinaarmenetluse eesmärk oli selgitada välja K.T.i rikkumiste asjaolud kodanik A. P. 16.11.2017 avalduses kirjeldatud episoodis, mis leidis aset 15.11.2017 Kalevipoja põik 1 juures ning kas ametniku tegevuse puhul oli tegemist distsiplinaarsüüteoga. Distsiplinaarmenetlus alustati põhjusel, et kaebaja tegevuse kohta pöördusid mitmed Lasnamäe Kalevipoja põik tänava piirkonnas elavad inimesed Lasnamäe tugipunkti ja palusid selgitust naisterahva poolt sõidukitele paigaldatud hoiatustrahvide kohta. Tugipunkti töötaja soovitas inimestel avaldused vormistada kirjalikult, kuna suuliselt ei olnud võimalik avaldustes esitatud asjaolusid menetleda. Kodanik A. P. esitas 16.11.2017 Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile tähitud kirjaga avalduse. Avalduses andis ta teada, et tal tekkis kahtlus ühe naisterahva seaduspärase tegevuse osas, kes pildistas mobiiltelefoniga korduvalt hooneid ja autosid tema elukoha läheduses, Kalevpoja põik piirkonnas. 15.11.2017 kella 8:10 - 8:20 paiku kohtas ta nimetatud naisterahvast Kalevipoja põik 1 hoone läheduses ja kuna ta ei eristunud visuaalselt tavakodanikust, siis otsustas naisterahvast kõnetada ja aru pärida, kes ta on ning miks pildistab. Naisterahvas küll ütles, et ta on Munitsipaalpolitsei Ameti vaneminspektor, kuid esitatud küsimustele saadud vastuste pinnalt tekkis A. P. naisterahva identiteedis kõhklusi. Jaan Varter vormistas A. P. antud ütluste ja kaebaja käitumise kohta 22.11.2017 ameti juhatajale ettekande, millest nähtub, et kaebaja, teostades Liiklusseadusest (LS) tulenevalt liiklusjärelvalvet, rikkus ise LS-i (LS § 22 lg 8 kohaselt halva nähtavuse korral või pimeda ajal teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat). Kaebajale anti ATS § 73 lg 3 järgi võimalus esitada kirjalik seletus. Kaebaja esitas 27.11.2017 kirjaliku seletuse distsiplinaarmenetluse algatamise asjaolude kohta. Jaan Varter vestles juurdluse käigus korteriühistu liikmetega, kes ei olnud sugugi rahul, et nende piirkonnas tegutseb erariietes naisterahvas, kes paigaldab sõidukitele hoiatustrahve. Ameti juhataja on selgelt väljendanud seisukohta, et nn magalarajoonis paigaldatakse hoiatustrahve sõidukitele ainult sel juhul, kui tegemist on raske rikkumisega, kus sõidukid on sõidutee nii kinni parkinud, et majale puudub juurdepääs operatiivautodel. Sisekontroll tuvastas menetlust läbi viies, et kaebaja pani toime süülise teo ning sisekontroll tegi ettepaneku kaaluda K.T. ́i karistamist distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest noomitusega. Ameti juhataja tutvus distsiplinaarmenetluse materjalide ja selle kokkuvõttega ning leidis, et kaebaja pani toime süülise teo, mis on tõendatud menetluse käigus kogutud tõenditega ning nõustus ettepanekuga kaebaja suhtes kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust. Vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). Käskkirja resolutiivosas on märgitud õiguslikud alused, sh ka õigusaktid ja dokumendid, millest on käskkirja koostamisel lähtutud. Käskkirja sisulises osas on märgitud, milliseid õigusakte kaebaja suhtes kohaldati ning mida

kaebaja rikkus. Samuti on nimetatud distsiplinaarsüüteo tehiolud, mis kajastuvad 15.12.2017 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes nr 1.4-2/17/6436-1, mis edastati kaebajale tutvumiseks ning millele kaebaja esitas oma kirjaliku seisukoha.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Pooled vaidlevad selle üle, kas Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 10.01.2018 käskkirjaga nr 3.1-1/1 K.T.i distsiplinaarvastutusele võtmine ning tema distsiplinaarkorras karistamine noomitusega oli õiguspärane ning põhjendatud. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti (MUPO) 22.11.2017 käskkirjaga nr 1.1-1/65 algatati distsiplinaarmenetlus menetluse ja piirkonnatöö osakonna (hoiatustrahvide menetleja) vaneminspektor K.T.i käitumisnormide ja menetlustoimingute rikkumise asjaolude väljaselgitamiseks kodanik A. P. 16.11.2017 avalduses kirjeldatud episoodis, mis leidis aset 15.11.2017 Kalevipoja põik 1 juures, ning kas ametniku tegevuse puhul on tegemist distsiplinaarsüüteoga. 24.11.2017 e-kirjas K.T.i vahetu ülemus Triin Uudeväli kohustas ametnikke välitöödel kandma helkurvesti. Kaebaja kinnitas, et samal päeval võttis ta välja helkurvesti ning hakkas seda kasutama välitöödel olles ja seda kuni 27.11.2017, kui kaebaja vahetu ülemus Triin Uudeväli e-kirjaga teavitas K.T.i, et alates 28.11.2017 ta enam välitööd ei tee. Kaebaja kinnitusel enne eelmainitud korraldust ametnikud ei pidanud helkurvesti kandma. Kaebaja oma sõnade kinnituseks on esitanud kohtule fotod (kuupäevadega), millelt nähtub, et välitöid teostaval ametnikul ei ole seljas helkurvesti (või vormi). Kaebuse esitaja selgitas, et vastustaja oli ametnikelt juba 2016. aastal vana vormiriietuse kokku kogunud eesmärgiga vahetada uute ja kaasaegsete vastu ning et vahetu ülemus välitöödeks ettenähtud ohutusvesti või -jope kandmist ei nõudnud. Kaebaja väitis, et 11.10.2017 toimunud kohtumisel teatas tema vahetu ülemus Triin Uudeväli, et välitöödel võib kanda erariideid ning kaasas peab olema ametit tõendav töötõend, lausumata sõnagi ohutusriiete kandmise kohustuslikkusest ja vajalikkusest. Töötõendi pidi kaebaja esitama igale asjast huvitatud või asjassepuutuvale isikule ning lisaks pidi välitöid teostav ametnik ennast vajadusel suuliselt tutvustama. Kaebaja kinnitas oma vahetu ülemuse, osakonnajuhataja Triin Uudevälja, poolt antud korralduse täitmist. Vastustaja kaebaja poolt väidetuga ei nõustu ning selgitab, et Vormiriietuse korra punkti 3.13 järgi on ohutusvesti või -jope kandmine välitööl kohustuslik. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et MUPO on välitöödel osalevatelt teenistujatelt ametiriietuse ja ohutusriietuse ära korjanud. Uus vormiriietuse kord kehtestati 15.09.2017 ning kuni uue vormi, sh ka välivormi, saamiseni kasutasid kõik teenistujad vana vormi, keegi ei korjanud seda ära enne, kui uus vorm oli teenistujale kätte antud. Distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olevas A. P. 16.11.2017 kirjas MUPO-le märgitakse, et 15.11.2017 ta nägi naist, kes mobiiliga pildistas elamut Kalevipoja põik 1 ja selle ümber pargitud autosid. A. P. küsis, et kes ta on ja miks pildistab ning naisterahvas vastas, et on MUPO vaneminspektor. A. P. küsis, miks ta ei kanna vormiriietust ning ametnik selgitas temale põhjust. Edasi A. P. tegi ametnikule märkuse, et tal pimedal ajal ei ole helkurit ja et sellega ta ei täida elementaarseid nõudeid. Kaebuse esitaja kinnitas kohtule (16.04.2018 kohtuistungil), et tal oli helkur nii riietel kui ka kotil. A. P. väitis, et temaga ei suheldud viisakalt. A. P. oma pöördumises tahtis üle kontrollida, kellega oli tegemist. Kirjas kasutas A. P. sõna „jõhkrutses“, kuid samas jättis märkimata, milles see nö jõhkrutsemine seisnes. Kirjas ei ole märgitud, et A. P. oleks palunud K.T.il esitada ametitõendi ning et ametnik oleks selle esitamisest keeldunud või et oleks varjanud, et on MUPO vaneminspektor. K.T.

kirjeldas 20.11.2017 ja 27.11.2017 seletuskirjades toimunut, milles muuhulgas märkis, et 15.11.2017 vormistas välitöö ajal kirjalikke hoiatusmenetlusi Kalevipoja põik 1 elumaja juures, kuna ristmikul parkisid kolm autot valesti. K.T. selgitas, et kuna Kalevipoja põik 1 oli kõige lähem aadress, mis tõestas rikkumise asukohta, siis pildistas ta Kalevipoja põik 1 majal olevat tänava nime ja maja numbrit. Samal ajal tuli mööda kõnniteed meesterahvas koos koeraga, kes ei olnud valesti parkivate autodega üldse seotud, ning hakkas ründavalt esitama küsimusi. Meesterahva küsimusele kes ta on, esitles K.T. ennast (seda mainis kirjas ka A. P.) ning esitas ka töötõendi (A. P. oma kirjas ei väida, et K.T. oleks keeldunud temale töötõendit näitama). K.T.i sõnul see meesterahvas koeraga segas oma jutuga tema tööd, sh seletas, milline vormiriietus peab tal seljas olema (kuidas see peab välja nägema). K.T. kuulas selle jutu ära ja vastas, et MUPO-l on uus vormiriietus tegemisel. K.T. kinnitas kohtus, et 15.11.2017 välitöö ajal oli temal seljas jope, mille küljes oli helkur, samuti ka koti küljes. K.T.i väitel enne äraminekut A. P. ähvardas teda sõnadega „igal oinal on oma mihklipäev“. Eeltoodust võib järeldada, et K.T. esitles ennast ning näitas ka töötõendit, mille põhjal oli A. P. võimalik veenduda, et tegemist on MUPO ametnikuga, kes on täitmas oma tööülesannet ning keda ei tohi selle juures segada/tülitada (kodanikul on samuti kohustus ametiülesandeid täitva ametnikuga korrektselt käituda/suhelda). K.T. kinnitas seletuskirjas, et parkimise olukorra parandamise eesmärgil on ta suhelnud piirkonna korteriühistute juhatuse liikmetega ning nad on väga tänulikud ja koostööaltid, K.T. soovitas neile teha ka kirja Lasnamäe linnaosa osakonnajuhatajale Ain Oravale, kellega võiksid korteriühistud otsida võimalusi parkimise olukorra parandamiseks. Vastustaja väidab kirjalikus seletuses (p 3.1.3), et menetleja Jaan Varter vestles juurdluse käigus korteriühistu liikmetega, kes väitsid vastupidist ning ei olnud rahul, et nende piirkonnas tegutseb erariietes naisterahvas, kes paigaldab sõidukitele hoiatustrahve. Kohus siinkohal märgib, et kui vastustaja soovis ümber lükata kaebaja väite, et ta on korteriühistu(te) liikmetega vestelnud, siis oleks pidanud koguma täiendavaid tõendeid oma vastupidiste väidete kinnitamiseks (nt korteriühistu vastav avaldus või liikmete kirjalikud selgitused vms) ehk siis need väidetavad vestlused oleks pidanud menetleja kirjalikult vormistama (et saaks tõendina vajadusel esitada). Haldusasja materjali hulgas on kodanik I. V. 07.11.2017 saadetud e-kiri Lasnamäe linnaosa vanemale, milles ta kaebab selle peale, et üks MUPO ametnik kirjutab iga päev välja trahvikviitungeid valesti pargitud autode osas. 21.11.2017 kaebuse esitas MUPO-le kodanik N. Š. trahvikviitungite väljastamise kohta vaneminspektor K.T.i poolt. Kohus nendel kirjadel aga pikemalt ei peatu, kuna need ei olnud aluseks vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse algatamisele. On mõistetav, et hoiatustrahvid saanud isikud võivad avaldada selle üle pahameelt ning võivad olla sellest häiritud. Samas on jätkuvalt probleemiks tiheasustatud (sh nn magalapiirkondade) alal mootorsõidukite nõuetekohane parkimine. Kohus peab seejuures vajalikuks märkida, et 06.11.2017 edastas K.T. e-kirja/päringu Tallinna Transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhatajale, milles palus abi, et toimida õigesti kirjaliku hoiatusmenetluse otsuste tegemisel. Kirjas K.T. kirjeldas probleemi Kalevipoja põik probleemse alaga ning ühtlasi palus selgitada, kas äärekividega asfalteeritud ala Kalevipoja põik 5 ja Rimi kaupluse vahel, sama ala asub ka Kalevipoja põik 10 ja Kalevipoja põik 12 vahel, võib nimetada kõnniteeks või millega on tegemist. Samas tegi K.T. ettepaneku, et võimalusel võiks Kalevipoja põik 12 ja Kalevipoja põik 6-a poolsele küljele paigaldada liiklusmärgi 361, sest seal valesti parkivad mootorsõidukid tekitavad õhtustel ja hommikustel kellaaegadel avariilisi olukordi. Temale vastati 07.11.2017 e-kirjaga, et antud ala võib nimetada kõnniteeks ning et kohapeale minnakse olukorda kontrollima. Eelnevast kirjavahetusest nähtub, et Kalevipoja põik alal oli parkimisega probleeme ning K.T. juhtis sellele Tallinna Transpordiameti tähelepanu. Vaidlust ei ole selles, et välitööde tegemine ei olnud kaebuse esitaja ametijuhendikohane ülesanne. Ametijuhendi järgi ei olnud kaebaja teenistuskohustuseks välitööde ja -kontrolli teostamine (ametijuhendi p 3), kuid seoses töömahu vähenemisega pidi kaebaja alluma oma vahetu juhi

korraldusele ning täitma ka muid ühekordseid ametiülesandeid (ametijuhendi p 3 alap 3.9). Menetluse ja piirkonnatöö osakonna (hoiatustrahvide menetleja) vaneminspektori ametikoha eesmärk on menetluse ja piirkonnatöö osakonda laekunud menetlusdokumentide kontrollimine, andmete registrisse sisestamine, lahendite tegemine, kaebuste ja avalduste lahendamine, suhtlemine kodanikega. 16.04.2018 toimunud kohtuistungil kinnitas K.T. kohtule, et kui ametnik välitöödel ei pidanud käima, siis võeti temalt vana vormiriietus ära, ka temalt võeti see ära, aga uut ei antud. K.T.i kinnitusel registriosakonna ja menetluse piirkonnatöö osakonna ametnikel vormi ei ole, sest nad töötavad kohapeal kontoris. Vastustaja esindaja väitis 16.04.2018 kohtuistungil, et kaebajale pannakse süüks seda, et ta ei kandnud ohutusvesti ja ei käitunud viisakalt (kodanik A. P.ga). 16.04.2018 toimunud kohtuistungil kohus juhtis vastustaja tähelepanu asjaolule, et 15.12.2017 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes tuvastatud asjaolude lõik lõpeb sellise lausega: „/...alates 17.10.2017-19.11.2017, eelpool nimetatud õigusnorme eirates/.../“ ning küsis, kas kaebajale pannakse süüks tervet perioodi või üksikjuhtumit. Vastustaja esindaja kinnitas kohtule, et jutt käib tervest perioodist. Seejärel kohus küsis, kuidas vastustaja tuvastas kõnealuse perioodi- 17.10.-19.11.2017 (A. P. avaldus on tehtud 16.11.2017 sündmuse (üksikjuhtumi) kohta, mis leidis aset 15.11.2017). Vastustaja esindaja vastas kohtule, et arvestatud on avalduse esitamisest, mille peale kohus märkis, et A. P. avalduse kuupäeva ei ole eraldi välja toodud. Vastustaja esindaja väitis, et 17.10.2017 on kuupäev, mil K.T. alustas välitööde tegemist ning seda kuni avalduse esitamiseni (saabus MUPO-sse 17.11.2017 ja 19.11.2017 laekus sisekontrolörile). Kohus selgitas, et on oluline vahe, kas lähtuti ainult A. P. avaldusest, siis sellisel juhul oleks tulnud piirduda vaid ühe kuupäevaga, milleks oli 15.11.2017 (üksikjuhtum) ning perioodi väljatoomine oleks olnud informatiivse iseloomuga, aga seda ainult juhul, kui ei järgneks süüdistust õigusnormide rikkumise kohta. Vastustaja esindaja väitis kohtule, et kogu periood on märgitud sellepärast, et teadaolevalt ei olnud kaebajal ohutusvesti ning lähtutud on sellest ajast, millal kaebaja välitööle läks ja kuni sisejuurdluse alustamiseni. Ühtlasi vastustaja esindaja kinnitas kohtule, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on ainult kaebust lahatud. Kohus märkis, et vastustaja oleks pidanud kokkuvõttes/käskkirjas lahti kirjutama, millal tuvastati, et K.T. käis välitööl ilma vestita ning konkreetselt mis kuupäeva(de)l. Vastustaja esindaja sõnul käskkirja kohaselt leidis see aset 15.11.2017. Kohus juhtis vastustaja tähelepanu asjaolule, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei tohi olla vastuolusid ega ebakõlasid. Nii on käskkirjas välja toodud ainult üks kuupäev (15.11.2017), aga distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on tuvastatud terve periood (17.10.-19.11.2017), mil väidetavalt rikkumised (millised) toime pandi. 15.12.2017 koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes märgitakse, et K.T.i suhtes alustatud distsiplinaarmenetluse eesmärk on välja selgitada menetluse ja piirkonnatöö osakonna vaneminspektor K.T.i käitumisnormide ja menetlustoimingute rikkumise asjaolud kodanik A. P. 16.11.2017 avalduses kirjeldatud episoodis, mis leidis aset 15.11.2017 Kalevipoja põik 1 juures, ning kas ametniku tegevuse puhul on tegemist distsiplinaarsüüteoga. Kokkuvõtte kohaselt distsiplinaarmenetluse läbiviija (MUPO sisekontrolli peaspetsialist Jaan Varter) tuvastas, et K.T. rikkus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kahte sisemist õigusakti, mis ütlevad, et välitööl on ametnikul kohustus kanda vormi ja ohutusvesti või ohutusjope kandmine välitööl on kohustuslik. Edasi järgneb erinevate sätete tsiteerimine (Liiklusseaduse § 195 lg 1 ja lg 6; Avaliku teenistuse seaduse § 51 lg 1, lg 3 ja lg 4). Lisaks loetletakse Ametniku eetikakoodeksis toodud avaliku teenistuse eetilised väärtused. Sellele järgneb vastustaja seisukoht, et „K.T. teostas Liiklusseadusest tulenevat riiklikku järelevalvet alatees 17.10.2017- 19.11.2017, eelpool nimetatud õigusnorme eirates“. Samas ei ole lahti kirjutatud, milles see eiramine seisnes ning milliseid konkreetseid õigusnorme kaebaja eiras. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte oma sisult on laialivalguv ja ebakonkreetne ning ka vastuoluline. Kokkuvõtte alguses viidatakse distsiplinaarmenetluse algatamise

ajendiks olevale A. P. avaldusele, milles kirjeldatakse üksikjuhtumit (15.11.2017), kokkuvõtte lõpus aga viidatakse juba ajaperioodile (17.10.-19.112017), mille vältel kaebaja väidetavalt eiras kokkuvõttes tsiteeritud erinevaid õigusnorme. Kokkuvõttest ei ole võimalik üheselt aru saada, mida konkreetselt kaebajale ette heidetakse ning mis kuupäeva(de)l väidetava(d) rikkumise(d) toime pandi, samuti puudub rikkumis(t)e kirjeldus. Nendele küsimustele ei leia vastuseid ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte lõpus toodud kokkuvõttes, milles märgitakse, et „Eeltoodut arvesse võttes on distsiplinaarmenetluse läbiviija seisukohal, et K.T. on teadlikult, tema staaži arvestades, korrakaitseorgani ametnikuna eiranud teadlikult/ tahtlikult kehtivaid seadussätteid millest tulenevalt on põhjustanud olukorra kus ta on ametiülesandeid täites laskunud avaliku korra eest vastutava isiku rolli ehk on põhjustanud ise ohukahtluse ja ei ole järginud eetikakoodeksis kirjatud inimesekesksuse tähendusi, tuginedes ATS § 50, 51 lg 1, lg 3, lg 4 ja lg 6,§ 70 p 1 ja § 75, ametniku eetikakoodeksi ametniku olulisimatele väärtustele, milleks on seaduslikkus, inimesekesksus, usaldusväärsus, asjatundlikkus, erapooletus, avatus ja koostöö, töökorralduse reeglite p 1.2, p 1.3, p 8.1, p 8.2, p 13.3.8, p 13.3.9, vormiriietuse kirjelduse, soetamise, arvestuse, hoidmise, väljastamise, kandmise, tagastamise ja hüvitamise kord p 1.3, p 1.13 ja p 7.2 teen ettepaneku kaaluda K.T. teo osas distsiplinaarsüüteo karistusena noomitust“. Menetleja ei ole selgitanud, kuidas kaebaja on ise põhjustanud ohukahtluse ning milles nimelt see seisneb, ning mil moel ei ole järginud eetikakoodeksis kirjatud inimesekesksuse tähendusi, samas ei ole vastustaja täpsustanud, mida peetakse silmas inimesekesksuse tähenduste all, mida kaebaja väidetavalt ei ole järginud. Kohus märgib, et üksnes viidetest erinevatele õigusnormidele ja nende tekstide tsiteerimisest ei piisa põhjendamaks rikkumis(t)e toimepanemist ning see ei asenda ka asjaolude/distsiplinaarsüütegude kirjeldamise kohustust. Inkrimineeritavad distsiplinaarsüüteod peavad olema kirja pandud selgelt ja arusaadavalt ning üheselt mõistetavalt, mis tagaks nende kontrollitavuse eelkõige distsiplinaarmenetlusele allutatud isiku enda poolt, et tagada menetluse ajaks tema õiguste ja huvide igakülgne kaitse ning objektiivne ja erapooletu asjaolude väljaselgitamine, mis on kooskõlas ka hea halduse tava põhimõttega. Eeltoodule lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et mitte iga alustatud distsiplinaarmenetlus ei pea tingimata lõppema isiku distsiplinaarkorras karistamisega. Teatud juhtudel (nt kui rikkumine on vähese kaaluga jms) on piisavaks meetmeks ka lihtsalt vestlus ametnikuga või suuline hoiatus vms. Kohtul puudub pädevus hinnata sisuliselt karistuse valikut, kuid kohus võib avaldada arvamust selle kohta, kas isiku distsiplinaarkorras vastutusele võtmine ja sellele järgnev karistamine oli piisavalt põhjendatud. Puutumuses käesoleva teenistusvaidlusega kohus leiab, et K.T.i distsiplinaarvastutusele võtmine ja tema distsiplinaarkorras karistamine ei olnud põhjendatud/kaalutletud ega õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 sätestab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Haldusakti põhjendamiskohustus on sätestatud HMS § 56 lg-s 1, mille kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Vastustaja on kohtu hinnangul kaevatavat distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja välja andes rikkunud põhjendamiskohustust, mis on niivõrd oluline menetlusnormi rikkumine, mis toob kaasa haldusakti tühistamise/õigusvastaseks tunnistamise. Vaidlustatav distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei ole motiveeritud, oma sisult on ebaselge, ebamäärane ja ei ole üheselt mõistetav ning selles ei ole ka põhjendatud karistuse määramise vajadust. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 10.01.2018 käskkirjas nr 3.1-1/1 „Distsiplinaarkaristuse määramine“ on märgitud järgnevad asjaolud: „Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja 22.11.2017 käskkirjaga nr 1.1-1/65 ,,Distsiplinaarmenetluse algatamine“, algatati menetluse ja piirkonnatöö osakonna vaneminspektor K.T.i suhtes distsiplinaarmenetlus, mille eesmärk oli selgitada välja menetluse ja piirkonnatöö osakonna vaneminspektor K.T.i käitumisnormide ja menetlustoimingute rikkumise asjaolud kodanik Aleksandr Paali 16.11.2017 avalduses kirjeldatud episoodis, mis leidis aset 15.11.2017 Kalevipoja

põik 1 juures, ning kas ametniku tegevuse puhul on tegemist distsiplinaarsüüteoga. Distsiplinaarmenetluse raames kogutud tõendeid ja asjaolusid kogumina hinnates, leidis tuvastamist asjaolu, et vaneminspektor K.T. oma tegevusega pani toime teenistuskohustuste süülise rikkumise. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tuvastati, et vaneminspektor K.T., teenistuskohustusel olles välitööl, ei kandnud vormi ega ka ohutusvesti ning ohutusjopet, millega seadis ohtu enda ja teda ümbritsevate inimeste elu ja vara ohu ennetamise eesmärgist lähtudes. Samuti eiras teadlikult/tahtlikult kehtivaid õigusakte ning põhjustas olukorra, kus ta ametiülesandeid täites laskus avaliku korra eest vastutava isiku rolli sealjuures põhjustades ohukahtluse ning ei järginud eetikakoodeksis kirjutatud sätteid. Distsiplinaarsüüteo tehiolud ning süüteo olemus kajastub 15.12.2017 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes nr 1.4-2/17/6436-1, mis edastati vaneminspektor K.T.ile 15.12.2017 tutvumiseks ja kirjaliku seletuse andmiseks distsiplinaarsüüteo kohta. K.T. esitas 21.12.2017 kirjaliku seisukoha distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest. Arvestades toime pandud distsiplinaarsüütegu, K.T.i varasemat käitumist teenistuskohustuste täitmisel ning samuti arvestades asjaolu, et ametnikul puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, ei ole proportsionaalne vastavalt rikkumise raskusastmele määrata ametnikule teenistusest vabastamine ja põhipalga vähendamine distsiplinaarkaristusena“. Vaidlustatud karistuse määramise käskkirja kohaselt distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tuvastati, et vaneminspektor K.T., teenistuskohustusel olles välitööl, ei kandnud vormi ega ka ohutusvesti ning ohutusjopet, millega seadis ohtu enda ja teda ümbritsevate inimeste elu ja vara ohu ennetamise eesmärgist lähtudes. K.T.ile heidetakse ette, et ta välitöödel olles ei kandnud vormi ega ka ohutusvesti ja ohutusjopet ning sellega, et ta neid riideesemeid ei kandnud, siis sellega seadis ta ohtu enda ja teda ümbritsevate inimeste elu ja vara ohu ennetamise eesmärgist lähtudes, samas ei täpsustata, milles see elu ja vara ohtu seadmine seisnes. Samuti vastustaja väitel kaebaja eiras teadlikult/tahtlikult kehtivaid õigusakte ning põhjustas olukorra, kus ta ametiülesandeid täites laskus avaliku korra eest vastutava isiku rolli, sealjuures põhjustades ohukahtluse ning ei järginud eetikakoodeksis kirjutatud sätteid. Korrakaitseseaduse (KorS) § 15 lg 1 sätestab, et avaliku korra eest vastutav isik on isik, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus. Vastustaja oleks pidanud käskkirjas selgitama, millega K.T. põhjustas ohukahtluse või ohu, milles seisnes tema poolt avaliku korra rikkumine või siis millega oli põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus (need on täiesti erinevad alused). Samuti vastustaja ei selgitanud, milliseid eetikakoodeksi sätteid kaebaja väidetavalt ei järginud või siis ei järginud kõiki korraga, see väide on jäänud täpsustamata. Kohus peab oluliseks märkida, et distsiplinaarmenetlust K.T.i suhtes alustati seoses A. P. avaldusega ning selles kirjeldatud episoodiga, mis leidis aset 15.11.2017. Distsiplinaarmenetluse eesmärgiks oli välja selgitada, kas avalduses kirjeldatud K.T.i tegevus vastab distsiplinaarsüüteo tunnustele. Seega vaatluse all oli avalduses kirjeldatud 15.11.2017 üksikjuhtum. Vaidlust ei ole selles, et 15.11.2017 K.T. ei kandnud välitööl olles vormiriietust, sh ohutusvesti. Seda asjaolu on K.T. piisavalt selgitanud nii distsiplinaarmenetluses kui ka kohtus. Samas on kaebaja kinnitanud (ja seda ei ole vastustaja ümber lükanud), et 15.11.2017 välitööl olles oli K.T.il töötõend kaasa ning helkurid olid riietel ja kotil (avalduses A. P. ei väida, et K.T. keeldus temale töötõendit näitama). Samas ei ole distsiplinaarmenetluses tuvastatud, millist konkreetset eetikakoodeksi normi on K. T. rikkunud suheldes A. P. 15.11.2017 (tööülesannete täitmise ajal kaebaja vastas ka juhusliku mööduja küsimustele). Distsiplinaarmenetluse ajal vastustaja ei selgitanud välja, milles seisnes väidetav kaebaja „jõhkrutsemine“ avalduse esitajaga, avalduses seda väidet aga ei täpsustatud. Kaebaja seevastu seda väidet ei ole kinnitanud distsiplinaarmenetluses ega kohtus. Kaebaja väitis, et hoopis avalduse esitaja käitus temaga ebaviisakalt, segas tema tööd ja solvas teda. Kohus leiab, et K.T.ile distsiplinaarkaristuse määramine vaieldavas käskkirjas (sh distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes) toodud asjaoludel on põhjendamata. Distsiplinaarsüütegude

kirjeldus nii distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kui ka karistuse määramise käskkirjas on ebamäärane ja üldsõnaline. Käskkirjas ega kokkuvõttes ei ole lahti kirjutatud, mil moel 15.11.2017 kaebajal ohutusvesti puudumine „seadis ohtu tema enda ja teda ümbritsevate inimeste elu ja vara ohu ennetamise eesmärgist lähtudes“. Peale selle ei ole täpsustatud, mida on silmas peetud järgneva süüdistusega- „Samuti eiras teadlikult/tahtlikult kehtivaid õigusakte ning põhjustas olukorra, kus ta ametiülesandeid täites laskus avaliku korra eest vastutava isiku rolli sealjuures põhjustades ohukahtluse ning ei järginud eetikakoodeksis kirjutatud sätteid“. Seda ei osanud kohtule selgitada ka vastustaja esindaja. Vastustaja oma kirjalikus seletuses kaebusele märgib (p 3.1), et distsiplinaarmenetlust alustati põhjusel, et kaebaja tegevuse kohta pöördusid mitmed Lasnamäe Kalevipoja tänava piirkonnas elavad inimesed Lasnamäe tugipunkti ja palusid selgitust naisterahva sõidukitele paigaldatud hoiatustrahvide kohta, üks avalduse esitajatest oli A. P. Samas aga distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas ei ole ühtegi sõna selle kohta, et menetluse algatamise ajendiks olid ka teiste isikute avaldused. Nimetatud käskkirjas on mainitud ainult ühte, A. P., avaldust, mis oli aluseks distsiplinaarmenetluse algatamisele K.T.i suhtes. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas (sh distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes) ei ole põhjendatud, mis sai määravaks kaebajale karistuse määramisel, arvestades asjaoluga, et ohutusvesti puudumine tuli kõne alla ainult üks kord ja seda vaid 15.11.2017 kuupäeval (muu ajaperiood vaidlusaluses distsiplinaarmenetluses arvesse ei tule, kuna väljub algatatud menetluse raamidest) ning see oli vastustaja arvates nii oluline rikkumine, et tingis distsiplinaarkaristuse määramise. Mis puutub aga väidetava eetikakoodeksi rikkumisse, siis kokkuvõtte ega käskkirja sõnastusest ei loe välja, milliseid konkreetseid norme kaebaja rikkus või siis rikkus kõiki neid korraga, kui suhtles A. P.ga 15.11.2017 (välitöid tehes vastas isiku küsimustele). Vastustaja väidab distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas, et „vaneminspektor K.T. oma tegevusega pani toime teenistuskohustuste süülise rikkumise. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tuvastati, et vaneminspektor K.T., teenistuskohustusel olles välitööl, ei kandnud vormi ega ka ohutusvesti ning ohutusjopet, millega seadis ohtu enda ja teda ümbritsevate inimeste elu ja vara ohu ennetamise eesmärgist lähtudes. Samuti eiras teadlikult/tahtlikult kehtivaid õigusakte ning põhjustas olukorra, kus ta ametiülesandeid täites laskus avaliku korra eest vastutava isiku rolli sealjuures põhjustades ohukahtluse ning ei järginud eetikakoodeksis kirjutatud sätteid“. Vastustaja ei ole kaevatavas käskkirjas selgitanud, milles see süüline rikkumine seisneb (sellest võib järeldada, et tegemist on siiski ühe rikkumisega, sest kasutatud on ainsuse vormi). Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 74 lg 1 sätestab, et ametnik vastutab distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (lg 2). Hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole järgimata jätmine (lg 3). Raske hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (lg 4). Tahtlus on teenistuskohustuse rikkumise teadlik soovimine (lg 5). Süü hindamisel arvestatakse ametniku haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi (lg 6). ATS § 75 lg 1 näeb ette, et distsiplinaarkaristus määratakse proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Sama paragrahvi lg 2 ütleb, et distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse: 1) süü vormi; 2) süüteo tagajärgede raskust; 3) kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus; 4) ametniku eelnevat teenistusalast käitumist; 5) rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel. Kokkuvõttes on vastustaja jõudnud järeldusele, et K.T. on teadlikult/tahtlikult eiranud „kehtivaid seadussätteid millest tulenevalt on põhjustanud olukorra kus ta on ametiülesandeid täites laskunud avaliku korra eest vastutava isiku rolli ehk on põhjustanud ise ohukahtluse ja ei ole järginud eetikakoodeksis kirjatud inimesekesksuse tähendusi“. Vastustaja on tuginenud ATS § 50, 51 lg 1, lg 3, lg 4 ja lg 6,§ 70 p 1 ja § 75, ametniku eetikakoodeksi ametniku olulisimatele väärtustele, milleks on seaduslikkus, inimesekesksus, usaldusväärsus, asjatundlikkus, erapooletus, avatus ja koostöö,

töökorralduse reeglite p 1.2, p 1.3, p 8.1, p 8.2, p 13.3.8, p 13.3.9, vormiriietuse kirjelduse, soetamise, arvestuse, hoidmise, väljastamise, kandmise, tagastamise ja hüvitamise kord p 1.3, p 1.13 ja p 7.2. Menetleja on teinud ettepaneku kaaluda K.T.i teo osas distsiplinaarsüüteo karistusena noomitust. Kohus märgib, et menetleja ettepanek on üksnes soovitusliku iseloomuga ning ei kohusta otsustajat selle ettepanekuga nõustuma. Kohus on juba eelnevalt osundanud asjaolule, et alustatud distsiplinaarmenetlus ei pea tingimata lõppema isiku karistamisega. Distsiplinaarkaristuse määramise vajadust (nt kui tegemist ei ole raske rikkumisega) peab põhjalikult kaaluma ning kaalutlused menetlusdokumendis välja tooma. Käesoleval juhul ei nähtu vastustaja arutlustest, mis sai määravaks kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise otsustamisel. Käskkirjas viidatakse juba karistuse valikule: „Arvestades toime pandud distsiplinaarsüütegu, K.T.i varasemat käitumist teenistuskohustuste täitmisel ning samuti arvestades asjaolu, et ametnikul puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, ei ole proportsionaalne vastavalt rikkumise raskusastmele määrata ametnikule teenistusest vabastamine ja põhipalga vähendamine distsiplinaarkaristusena“ (isegi on kaalutud ka raskemaid karistusi). Kaebaja ei eita seda asjaolu, et 15.11.2017 tal ei olnud seljas ohutusvesti (või vormi või ohutusjopet) välitöödel ning on põhjendanud seda asjaolu. Kohtu hinnangul on antud juhul küsimus selles, kas seda üksikjuhtumit võib pidada niivõrd kaalukaks rikkumiseks (mille toimepanemist kaebajale süüks pannakse), mille eest võiks kohe distsiplinaarkaristuse määrata (olgugi, et kõige kergema). Seda aspekti ei ole vastustaja kohtule selgitanud. Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei ole põhjendatud, selle sisu ei ole selge ega üheselt arusaadav ning seda ei ole võimalik sellisel kujul ka sisuliselt kontrollida. Seega tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kaebaja on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks. HKMS § 101 lg 1 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud. HKMS § 31 lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib halduskohtumenetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Isiklik osavõtt ei võta menetlusosaliselt õigust omada esindajat või nõustajat. Esindaja või nõustaja osavõtt ei võta menetlusosaliselt õigust osaleda menetluses isiklikult. Kaebaja on tasunud kaebuse eest riigilõivu 15 eurot ning esitanud taotluse kantud õigusabikulude (kaebaja esindaja on MTÜ Krisanne Juristide Õigusabi jurist Krista Paal) vastustajalt väljamõistmiseks kokku summas 600 eurot. Esindaja osutas õigusteenust tunnitasu määraga 50 eurot tunnis. Esitatud on menetluskulude nimekiri ja aruanne osutatud õigusabi toimingute kohta (kokku 12 tunni ulatuses), mille osas on esitatud 07.02.2018 arve nr 006 (summas 150 eurot); 26.03.2018 arve nr 011 (summas 150 eurot); 16.04.2018 arve nr 015 summas 150 eurot); 22.05.2018 arve nr 024 (summas 150 eurot) ning maksekorraldused arvete nr 006, nr 011, nr 015 ja nr 024 osas kokku 600 euro tasumise kohta K.T.i poolt MTÜ-le Krisanne Juristide Õigusabi. HKMS § 109 lg 6 kohaselt kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtu hinnangul on kaebajale õigusabi osutatud tema esindaja poolt ajaliselt mõistlikus mahus ja summas. Kohus peab põhjendatuks kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmist vastustajalt kokku summas 615 eurot (so õigusabikulud 600 eurot ja riigilõiv 15 eurot).

/digitaalselt allkirjastatud/

Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.