V. K. kaebus Viru Vangla poolt 5. jaanuarist – 14. veebruarini 2018. a kaebaja üksikvangistuses hoidmise ja madratsi mitteväljastamise õigusvastasuse tuvastamiseks
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata Viru Vangla taotlus ning haldusasja nr 3-18-376 materjalide juurde võtmata haldusasjas nr 3-18-427 Viru Vangla poolt 09.03.2018 esitatud vastus päringule ja vastuse lisad.
2.Võtta haldusasjas nr 3-18-376 materjalide juurde haldusasjas nr 3-18-427 Viru Vangla poolt 01.03.2018 kohtule edastatud kaebaja tervisekaardi väljavõte (ravilood nr 200-214).
3.Jätta kaebus haldusasjas nr 3-18-376 läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p 3 peale on õigus esitada määruskaebus ja muud selgitused Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Asjaolud, menetluse käik ja poolte seisukohad
1.Viru Vangla kinnipeetav V. K. esitas Tartu Halduskohtule 23.01.2018 esialgse õiguskaitse taotluse, paludes peatada Viru Vangla käskkirjade nr 6-3/10-1, nr 6-3/11-1, nr 6-3/23-1, nr 63/24-1, nr 6-3/27-1 täitmine, haldusasja nr 3-18-180. Tartu Halduskohus jättis 01.02.2018 määrusega haldusasjas nr 3-18-180 V. K. 23.01.2018 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuna Viru Vangla kinnitas 31.01.2018 kohtule, et tervislikel põhjustel peatati kaebaja suhtes kartserikaristuse täideviimine alates 31.01.2018 kella 14.15-st seitsmeks päevaks, ning vangla kohustus tagama kinnipeetava tervisliku seisundi jälgimise.
2.Tartu Halduskohtule saabus 20.02.2018 V. K. uus kaebus, mille kohaselt kaebaja paigutati 05.01.2018 kartserisse; 30.01.2018 psühhiaater Lembe Ermos tõendi kohaselt diagnoositi kaebajal psüühikahäire; 30.01.2018 kartserikaristuse rakendamine peatati ning kaebaja arvates oleks teda pidanud paigutama vangla meditsiiniosakonda. Kuid selle asemel paigutati ta tavalisse kambrisse P1/121, kus kaebajat hoiti üksiktingimustes. Kaebaja ei saanud öösiti magada, sest kambris oli arusaamatu anomaalne müra ja sipelgad. Kaebaja esitas 05.02.2018 taotluse vangla direktorile, kus osutas kõikidele probleemidele seoses kambriga P1/121, paludes end teise kambrisse üle viia. Kambris P1/121 hoiti kaebajat alates 30. jaanuarist kuni
14.veebruarini 2018, mil kaebaja paigutati uuesti kartserikambrisse P2/219 ilma arsti eelneva ülevaatuseta. Alates 30.01.2018 kuni 14.02.2018 arst kaebajat ei külastanud ega jälginud tema tervist. 15.02.2018 leidis arst, et kaebaja vajab kartseris madratsit, kuid seda talle ei antud. Kaebaja taotleb kaebuses tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla tegevus ajavahemikul 05.01.201830.01.2018 kinnipeetava hoidmisel üksikvangistuses. Kaebuses esitati riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus ning taotlus riigi õigusabi andmiseks.
3.Kohus vabastas 27.02.2018 määrusega V. K. riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks (ajavahemikul 05.01.2018-30.01.2018 kaebaja hoidmisel üksikvangistuses, samuti madratsi mitteväljastamisel) menetlusse. Kohus rahuldas sama määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse, määrates kaebajale riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses kohutuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.
4.Vastustaja Viru Vangla esitas 28.03.2018 vastuse kaebusele (tl 27–28), milles taotleb kaebuse läbi vaatamata jätmist, alternatiivselt kaebuse rahuldamata jätmist. Vastustaja vaidleb vastu kaebuse menetlusse võtmisele. Vastustaja leiab, et kaebaja esitatud tuvastamiskaebus on lubamatu nii kahju hüvitamise kui preventiivsel eesmärgil. Vastustajale ei ole teada asjaolusid, mis tingiksid kaebaja uuesti paigutamise P-hoonesse. Vastustaja hinnangul vastavad Viru Vangla kinnipidamistingimused seadusenõuetele, sh kehtestatud müra piirväärtustele. Vastustajale ei ole teada, et kaebaja oleks vangla poole pöördunud sipelgate tõrjumiseks ning kaebaja ei ole täpsustanud, millal ta seda tegi.
5.Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub preventiivne huvi tema meditsiinikambrisse paigutamise osas, samuti osas, mis puudutavad arsti visiite tema juurde ja tervise tõttu kartserikaristuse kandmise vältimist. Vastustaja palub käesoleva asja juurde võtta Viru Vangla 09.03.2018 vastuse koos lisadega, mis esitati haldusasjas nr 3-18-427, sh psühhiaatri tõendi kaebajale tervishoiuteenuse osutamise sageduse kohta. Vastustaja leiab, et tervishoiuteenuse osutamise sisulised küsimused ei ole lahendatavad halduskohtumenetluses.
6.Vastustaja osundab, et 15.02.2018 ei ole dr Uudeküll andnud tõendit (ravilugu nr 206, kohtuasja nr 3-18-427 vastuse juures) kaebajale madratsi lubamiseks. Madratsi lubamise on arst otsustanud alles 02.03.2018 vangla vanemõe täiendava päringu järgselt (ravilugu nr 216). Kuna selles juhtumis puudub ametnike tegevusetus, siis ei ole vastustaja arvates arsti otsuse sisuline kontroll võimalik halduskohtumenetluses.
7.Vastustaja kinnitusel kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid vangistusseaduse § 69 järgi, kui ta paigutati kartserikambrist lukustatud kambrisse. Psühhiaater ei näinud 31.01.2018 otsuses ette, et kaebaja oleks tulnud paigutada meditsiiniosakonna kambrisse. Vastustaja leiab, et kaebaja vaidlustab sellel puhul tervishoiutöötaja sisulist otsust, mis ei ole halduskohtus kontrollitav.
8.Kaebuse menetlemine on vastustaja seisukohalt välistatud, kuna kaebajal oli ja on ka edaspidi oma õigusi võimalik kaitsta tulemuslikemate nõuetega, s.o kartserikaristust ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist tühistamiskaebusega, vanglasisest paigutamist kohustamisvõi keelamiskaebusega, madratsi mitteandmist (kui selles osas esineb ametnike tegevusetus) kohustamiskaebusega. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud piirangu tõttu jätta läbi vaatamata.
9.Kaebaja esindaja riigi õigusabi korras esitas kohtule 18.04.2018 omapoolse seisukoha, milles palub jätta vastustaja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata, ning võtta asja materjalide juurde täiendavad tõendid, s.o koopiad Viru Vangla arsti L. Ermos 30.01.2018 tõendist (tl 39) ja Õiguskantsleri 18.10.2016 seisukohast nr 7-4/151309/1604193 (tl 40-41). Kaebaja esindaja märgib, et kaebaja soovib vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist 05.01.2018 kuni 14.02.2018, millal teda hoiti üksiktingimustes ja 31.01.2018–14.02.2018 viibis kambris P121. Kaebaja leiab, et preventiivne huvi on piisav tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kambris P1/121 oli kaebaja üksikvangistuses ning sisuliselt oli tegemist kartseritingimustega Kohtu seisukoht
10.Kaebaja paigutati 05.01.2018 kartserisse Viru Vangla käskkirja nr 6-3/23-1 täitmisele pööramisel.
11.Kaebaja viibis kartseris kuni 30.01.2018. Ajavahemikul 30.01.2018–14.02.2018 viibis kaebaja kambris P1/121, mil tema suhtes oli kohaldatud täiendavaid julgeoleku abinõusid (VangS § 69). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist on kaebaja V. K. vaidlustanud kohtus haldusasjas nr 3-18-373 (Viru Vangla 04.12.2017 käskkirja nr 6-4/372-1, 08.12.2017 käskkirja nr 6-4/3722 ja 08.12.2017 käskkirja nr 6-4/372-3 tühistamiskaebused, mille Tartu Halduskohus jättis 15.06.2018 otsusega rahuldamata.
12.Kaebaja esitas Viru Vanglale 08.02.2018 selgitustaotlusena pealkirjastatud taotluse (registreeritud 09.02.2018 nr 6-10/5162-1 all, tl 12), milles viitab kambris P1/121 öisel ajal kostvale kõrgsagedushelidel undamisele, mis segab magamist, ärritab ja mõjub kaebaja psüühikale. Samuti oli kambris kuulda umbes tunniajase intervalliga mürinat. Kamber P121 ei vasta eluaseme normidele ja on inimesele ohtlik. Kaebaja taotles enda ümber viimist teise kambrisse ja palus mitte paigutada kambrisse P121 ka teisi inimesi.
13.Kaebaja tervisekaardi väljavõttest (tl 16-17) nähtub, et 16.01.2018 on dr L. Ermose poolt toimunud kaebaja konsultatsioon. Kaebaja kaebas muusika peale üksuses, mis segab keskendumist. 16.01.2018 raviloo kohaselt määratakse järgmiseks konsultatsiooniks 30.01.2018. Kohtule on esitatud Viru Vangla arsti dr L. Ermose 30.01.2018 tõend, milles arst on leidnud, et kartserirežiim tuleb katkestada seitsmeks päevaks (tl 39).
14.Tartu Halduskohus määras 27.02.2018 määrusega (tl 20–21) kaebajale riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses, kuna kaebaja poolt esitatud menetlusdokumendid viitasid üheselt võimalikele tõsistele kaebaja põhiõiguste rikkumistele vanglas. Kaebaja esindaja poolt käesolevas asjas koostatud menetlusdokumentide kohaselt kohus kaebaja põhiõiguste tegelikku rikkumist eluliselt usutavaks ja toimunuks ei pea, mistõttu on kohus seisukohal, et kaebuse edasiseks menetlemiseks puudub alus. Kohus andis advokaadist esindajale kohustuse ja võimaluse kaebaja tegeliku olukorraga vanglas tutvumiseks ja kaebajaga vahetuks kontakteerumiseks (tl 20, kohtumääruse resolutsiooni p 5). Kohus on seisukohal, et advokaadi menetlusdokument kohtu varasemaid kahtlusi põhiõiguste rikkumisest ei kinnita.
15.HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada ka preventiivse huvi tõttu (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.10.2017. a määrus asjas nr 3-17-749 p 11 ja seal viidatud varasem praktika), et vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Kartserikaristuse kandmisega seotud tegevuste vaidlustamise osas tuvastamisnõudega preventiivsel eesmärgil on Riigikohus leidnud, et kinnipeetaval on kartserisse paigutamist võimalik ise vältida uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes. Seetõttu ei ole preventiivne huvi piisav tuvastamiskaebuse esitamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.02.2017. a määrus asjas nr 3-3-1-75-16, p 8.1). Kui vangla peaks kaebaja uuesti kartserisse paigutama ning kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tema kartserisse paigutamine või kartserikaristuse kandmise ajal voodivarustuse äravõtmine päevaseks ajaks, on õigusvastane, siis on kaebajal võimalik esitada vangla tegevuse peale vaie ning vajaduse korral saab kaebaja vaidemenetluse ajaks halduskohtule esitada ka esialgse õiguskaitse taotluse (HKMS § 249 lg 2). Tartu Ringkonnakohus on 12.04.2018. a määruses haldusasjas nr 3-18-327 sedastanud, et „Arvestades vangla eitavaid vastuseid kaebaja taotlustele lubada kartserikaristuste kandmise vahepeal viibida tavarežiimil, ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga selles, et kaebaja saaks oma õigusi tõhusamalt kaitsta, taotledes vanglalt distsiplinaarmenetlustes karistuse täitmise edasilükkamist.“
16.Praegusel juhul on kaebajal oma õiguste kaitseks tõhusamad vahendid. Selles veendumiseks tuleb vastata küsimusele, kuidas saaks vältida olukorda, et kui kartserikaristuse täitmine on katkestatud psühhiaatri otsusega, siis isikut enne ei paigutataks uuesti kartserikambrisse, kui arst on ta uuesti üle vaadanud. Vangistusseadusest ei tulene vanglaametnikele kohustust lasta kinnipeetava tervislikku seisundit kontrollida arstil enne kartserisse paigutamist. Vastavat kohustust ametnikele ei tulene ka käesolevas asjas kohtule esitatud meditsiinilise iseloomuga tõenditest. Samas on arst kutse eetikast tulenevalt kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). Halduskohus on seisukohal, et kuna käesoleval juhul olid arstile teada kaebaja vaimsest tervisest tulenevad probleemid, oli kaebaja tervise kontrollimise kohustus meedikul eraõiguslikust kohustusest lähtuvalt, mitte vanglaametnikel avalik-õiguslikust õigussuhtest tulenevalt. Seega käesoleva asja valguses tuleb vastata küsimusele, kas see, kui vanglateenistus paigutab isiku tagasi kartserikambrisse, ilma arsti ülevaatuseta juhul, kui kartserirežiim on katkestatud arsti otsusel, on vanglateenistuse õigusvastane tegevus, tuleb vastata eitavalt. Tegemist ei ole vanglateenistuse õigusvastase tegevusega. Halduskohtule ei ole samas esitatud piisvalt tõendeid otsustamaks eraõigusliku asjaolu üle, kas käesoleval juhul esines tervishoiuteenuse väär osutamine. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri (ls1); kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab
ruumi piisava valgustatuse (ls 2); kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu on kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas (ls 3). Kaebaja paigutati kartserikambrist ümber kambrisse P1/121, mis kaebaja hinnangul ei vasta tehnilistele ja sanitaartingimustele, kus on anomaalne müra ja ronivad ringi sipelgad. Kohus ei pea eluliselt usutavaks tänapäevastele ehitusnormidele vastavas Viru Vanglas anomaalse iseloomuga müra esinemist või isiku õigusi rikkuvas määras sipelgate elutsemist. Tegemist on pigem kaebaja vaimse tervisega seonduvaga. Asja tehioludest lähtuvalt on halduskohus seisukohal, et kaebaja ümber paigutamise taotlusele, mis sisaldas ka kaebusi müra ja sipelgate kohta, on vangla vastanud mõistliku tähtaja jooksul 12.03.2018 vastusega, mille resolutsioon on rahuldada taotlus (tl 31). Viru Vangla 12.03.2018 vastuse nr 6-10/5162-2 kohaselt ei olnud ajavahemikus 30.01.2018-14.02.2018 neil usaldusväärset infot, et tulenevalt kinnipeetava terviseseisundist oleks pidanud kaebaja ümber paigutama (tl 31). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on ümber paigutamine toimunud pigem humaansetel kaalutlustel vangistuse üldisi eesmärke arvestades. Kohus nõustub neil asjaoludel Viru Vangla seisukohaga, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja (VangS § 52 lg 1). Viru Vangla leiab õigustatult, et psühhiaater ei näinud 30.01.2018 otsuses ette, et kaebaja tuleks paigutada meditsiiniosakonna kambrisse ning kaebaja vaidlustab selles küsimuses tervishoiutöötaja sisulist otsust, mis ei ole aga halduskohtus kontrollitav. Samuti on kohus seisukohal, et dr Marje Udekülli 15.02.2018 otsus (ravilugu nr 206, tl 16p) lubada tunniks kahe tunni tagant ka päeval lamada, et selg saaks puhata, ei tähenda, et kaebaja käsutuses oleks voodivarustus (madrats). Voodi ja voodivarustuse võimaldamine kartserirežiimi ajal on aga võimalik üksnes kinnipeetava tervislikust seisundist tulenevalt, seega kohtu hinnangul on vajalik selleks arsti läbivaatus ja üheselt mõistetava sisuga otsus, mida käesoleval juhul kohtule esitatud tõendite kohaselt tehtud ei ole. Kartserikambri sisustusse ei kuulu voodi (VSkE § 7 lg 4). Lavatsid sulgetakse ja voodivarustus võetakse kartserirežiimil viibivatelt kinnipeetavalt ära hommikul ajavahemikus kell 06.0007.00 ning lavatsid avatakse ja voodivarustus antakse kätte õhtul ajavahemikus kell 20.3021.00 (Viru Vangla kodukorra lisa 1.28). Tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt kaebas kinnipeetav seljavalu 02.02.2018 (ravilugu nr 203, tl 16), 15.02.2018 (ravilugu nr 206, tl 16p) diagnoosiks on märgitud torakogeenne skolioos, 16.02.2018 (ravilugu nr 207, nr 208, tl 16p) kaebas kinnipeetav korduvalt seljavalu, 17.02.2018 (ravilugu nr 209, tl 17) kaebas kinnipeetav seljavalu, 18.02.2018 (ravilugu nr 210, nr 211, tl 17) kaebas seljavalu kell 05.20 ja õhtul, kui palus valuvaigisteid, et saaks magada. Kohus on seisukohal, et kaebaja kaebused on pigem tingitud kaebaja kehalisest iseärasusest ja piiratud liikumisvõimalusest kartseris ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel.
17.HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud (HKMS § 151 lg 2 p 1).
18.Riigi õigusabi tasustamise küsimuse lahendab kohus eraldi määrusega advokaadilt vastava taotluse saamisel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.